Küpsetamise lainel: kohupiimakook ja suvikõrvitsapirukas

Sattusin vahepeal natuke küpsetuslainele. Tegelikult mulle kokata meeldib, kuid viimase aasta jooksul olen seda teinud üsna minimaalselt. Eelmisel nädalal oli lõpuks natuke rohkem aega (või siis pigem kättevõtmist), mille tulemuseks oli magus kohupiima õunakook ja soolane suvikõrvitsapirukas. Mõlemad ka üsna tervislikud ning kindlasti ei kuulu kuskile “patutoitude” nimekirja (kuigi sellist väljendit ma üldse ei kasutaks). Mõtlesin, et jagan ka blogis Teiega retsepte. Kahjuks küpsetamine toimus õhtul hilja, mistõttu jätab ka piltide kvaliteet üsna palju soovida.

Kohupiima-õunakook kaerahelbepõhjal
IMG_7550

Põhi/kate:

  • 160g suuri täisterakaerahelbeid
  • 70g võid
  • 15g mett
  • 20g mandelid (või muid pähkleid)
  • kaneeli

Täidis:

  • 400g Otto küpsetuskohupiimakreemi
  • 100g Alma maitsestamata kreeka jogurtit
  • 3-4 väiksemat õuna
  • 60g stevia pulbrit (võib asendada suhkruga, meega)
  • 3 muna

Valmistamine:

Põhja jaoks sulata pannil või, lisa kaerahelbed ja tükeldatud pähklid ning rösti need koos kaneeli ja meega kergelt pruunikaks. Aseta 2/3 segust küpsetusvormi (24cm) põhja.

Sisu jaoks eralda esmalt munavalged ning vahusta need kõvaks vahuks. Sega omavahel ühtlaseks massiks kohupiim, kreeka jogurt, munakollased ja magusaine. Lisa ettevaatlikult ka munvalgevaht. Koori ja tükelda õunad väiksestes tükkideks, sega need kaneeli ja magustajaga ning lisa kohupiimasegule.

Aseta täidis põhjale ning kata see ülejäänud kaerahelbeseguda. Küpseta kooki 180 kraadi juures umbes 40 minutit. Enne söömist ja lahtilõikamist lase natuke jahtuda. Serveerimisel sobib juurde hästi näiteks kreeka jogurt ja isetehtud moos, marjad.

Üks tükk ilma lisanditeta (kui lõigata kook 12ks): 170 kcal

IMG_7473

Soolase suvikõrvitsa-juustupiruka retsepti leidsin juba ammu lehelt kahvliga.  Järgisin retsepti üsna täpselt, mistõttu ei hakka seda eraldi välja kirjutama. Maitses väga hästi ka külmalt järgmisel päeval.

IMG_7534

IMG_7538

 

Mis sai “personaaltreenerikarjäärist”?

Läheme nüüd vahelduseks natuke tagasi minu blogi esialgse teema ehk trenni juurde. Kunagi alustades oligi ju eesmärgiks ainult trenni – ja toiduteemadel kirjutamine. Praegu on mõndade postituste lugemine küll üsna piinlik. Olin ju antud hetkel selles maailmas üsna uus, aga kirjutasin nagu  suurte teadmistega professionaal. Tahaks arvata, et vahepealsete aastatega on juurde tulnud rohkem realistlikku vaadet, kogemusi ning teadmisi.

IMG-6489

Tahtsin tegelikult natuke kirjutada  minu nii öelda “personaaltreenerikarjäärist”. Panin ju päris päris palju aega, energiat ja raha, et omandada nii FAFi kui ka EOK treeneripaberid. Olen küll arvamusel, et ainuüksi paber ei tee kellestki head treenerit, kuid siiski usun, et mingi ühtne hindamissüsteem peaks olema ning spordiklubid võiksid treenerite palkamisel ikkagi koolituse ja eksami (või kõrghariduse) olemasolu nõuda. Kahjuks nii see siiski pole ning sageli pööratakse tähelepanu hoopis teistele kriteerumitele – nagu valmidus eneseturunduseks ja enda müümiseks. Mida rohkem trenne müüd, seda rohkem saab raha ka klubi. Üks taolistest klubidest on kindlasti kõigile tuntud MyFitness. Kahtlemata on seal ka väga häid treenereid, aga soovitan enne valimist natuke uurida nende tausta.

IMG-6777

Minu juurde tagasi tulles, siis tegelikult pole ka mina trennide andmist jätnud. Täiskohaga personaaltreeneri elukutse pole kunagi minu eesmärk olnud, kuid lisatööna meeldib mulle seda väga teha. Juba FAFi aegadest on mul paar klienti, kellega ikka aeg-ajalt trenni teeme. Kuna mul polnud ühegi spordiklubiga kindlat kokkulepet, jäi neid kohtumisi harvemaks. Teatavasti pole  “vabakutselised” treenerid eriti soositud.

(Pool)personaaltreeningud treeningstuudios Bodylab

Alates veebruarist olen aga 1-2 korda nädalas trenne andnud väikeses personaaltreeningute stuudios Bodylabis. Tegemist pole päris tavalise jõusaaliga, kuhu saab endale sobival ajal minna. Süsteem on selline, kus inimesed valivad liitudes paketi,mitu korda nad nädalas trennis käia soovivad ning saavad ligipääsu broneerimissüsteemile, kus on näha, mis tundide ajad ja treenerid. Igasse trenni mahub maksimaalselt kolm inimest, kes igaüks saavad liitudes enda isikliku kausta ja programmi, mida nad treeneri juures tegema hakkavad. Jõusaalikavad on klubi poolt valmis tehtud, kuid neid saab loomulikult natuke muuta. Sisuliselt on see nagu pool-personaaltreening. Kuna kuumaks on üsna kõrge, motiveerib see inimesi tavaliselt ka kohale tulema. Inimesed saavad ise valida, kas käivad  iga kord sama treeneri juures või erinevates tundides.

img-6961-11.jpg
Treeneri selfie enne klientide saabumist

Iseenesest on idee väga hea ning midagi taolist Eestis väga pole ka. Tüüpiline klient on jõukam kontoriinimene, kes jõusaalis käia ei tahaks, kuid pigem otsib privaatsemat ja personaalsemat lähenemist. Treenerina on aga süsteem selline, et tavaline vahetus on vähemalt viis tundi ehk minu jaoks vahemikus 17.00-22.00. Kui trennid on täis. annan 15-inimesele (pool)personaaltreeningu. Minu jaoks on see number natuke ebarealistlik… Kui alguses seal alustasin, mõtlesin, kuidas neid programme muudan, vahetan”mõttetud” harjutused välja, õpetan inimestele põhjalikult tehnikat,  siis mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et päris nii see ikka ei ole. Probleem on selles, et iga kord on tunnis erinevad inimesed, erineva taseme ja oma kavaga ehk liiga palju ei saa kellelegi tähelepanu pöörata. Seega annan endast lihtsalt maksimumi ja üritada jälgida, et kõik enam-vähem õigesti teeksid. Siiski tunnen pidevalt, et ei suuda viis tundi järjest anda sellise kvaliteediga tunde nagu sooviksin (eriti päras 8 tundi kontoris), mistõttu käin seal edaspidi vaid vajadusel asendusi tegemas. Treenerina tegelikult on see olnud väga kasulik kogemus. Lühikese perioodi jooksul olen treeninud väga palju erinevaid kliente, kelle “iseärasustega” tegeleda.

Ametlikult personaaltreeneriks Audentes Fitnessis

See ei tähenda, et treeneriametiga lõpparve teen. Septembrist hakkan ametlikult personaaltreenerina tööle spordiklubis Audentes Fitness. Olen seal ise paar aastat treeninud ning tegemist on väga toreda spordiklubiga. Lisaks jõusaalile on palju rühmatreeninguid, spinning, bassein, areenil treenimise võimalus ning sügisest ka eraldi crosstrainingu stiilis saal. Võrreldes MyFitnessiga hubasem ja kodusem saal ning ka klientuur natuke teistsugune. Jõusaalivarustus on korralik ning ruumi jätkub kõigile. Ideaalis ongi eesmärgiks anda 2-4 trenni nädalas. Sellise mahu juures tunnen, et suudan pakkuda kliendile vajalikku kvaliteeti ja tähelepanu, et saavutada tema jaoks soovitud eesmärk. Seega kellel tekkis huvi trenni tulla, võib julgesti kirjutada. Paneme eesmärgid paika ning ega see vorm ka tulemata ei jää! 🙂  Samuti ei pea hakkama Audentese kliendiks, vaid koos minuga on sissepääs eritingimustel. Pärast pikka ja ilusat suve on just hea aeg alustada treeningutega.

IMG-6971
Ise teen ka trenni (Audentes Fitness)

Nüüd tõmban aga otsad kokku ja loodetavasti juba varsti tutvustan Teile Audentese spordiklubi natuke lähemalt.

Uued väljakutsed paistavad

Tere-tere!

Mäletate mind veel?

Paratamatult on mu blogi viimasel ajal rohkem reisiteemaline olnud, kuhu sisse satuvad ka mõned muud postitused. Sellest võib ehk mulje jäädagi, et mu elu on üks suur lõbu ja reisimine, aga tegelikkuses on olukord pigem selline, et taolist elustiili lubada, peab vahepeal igat moodi “ringi tõmblema”. Siiski-siiki on see kõike väärt ning Lõuna-Aafrika reis tundub tagantjärgi ikka veel kergelt ulmeline.

Aga natuke muudest teemadest, siis vahepeal sai läbi ka magistri esimene kursus. Eks see omajagu pingutust nõuab käia täiskohaga tööl, täiskohaga ülikoolis ja siis veel muud elu elada. Samas mulle väga meeldib. Tunnen, et olen lõpuks leidnud eriala, kus end reaalselt südamega töötamas näen. Kursakad on ka toredad ning kellele neid vabu nädalavahetusi ikka vaja on eksju? 🙂

Seoses sellega otsustasin ka rohkem enda erialale lähedasema töö otsida. Ausalt öeldes on mu kõik varasemad (päris) töökohad minuni kuidagi ise tee leidnud, mis tähendab, et esimest korda pidin reaalselt vaevalises kanideerimisprotsessis osalema. Mõnes mõttes võib seda võrrelda sõiduga Ameerika mägedel ehk pidevalt üles-alla-üles-alla. Läbid juba mitu vooru, ootused tõusevad ja siis lõpuks valitakse ikkagi keegi teine ning hakkad kõigega otsast peale. Kes suurte ettevõtete kandideerimisprotsessidega kursis on, teab, et voore on tavaliselt ikka vähemalt 4-5 tk, mis sisaldavad erinevaid intervjuusid, testülesandeid, esseesid jms. Vahepeal oli küll juba täitsa lootusetuse tunne peal. Teiselt poolt muidugi minu erialal (HR) on muidugi hariv näha erinevate organisatsioonide värbamisprotsessi ning ettevõtte kultuuri. Nüüd võin igaljuhul öelda, et mitu kuud kestnud vaevaline protsess on selleks korraks leidnud positiivse lahenduse ning hetkel on viimased nädalad MyBody ridades. Olen juba väga põnevil!

Just nii õnnelik olin, et uue töö leidsin 🙂

Muidu on suvi väga tore nagu ikka. Võib-olla isegi mõnusam kui muidu. Mulle see kuumalaine sobib. Vahet pole, et tööle jõudes on mõnikord juba tunne, et tahaks duši alla minna ja riideid vahetada.

Nädalavahetuseti üritan Tallinnast igal juhul välja saada ning ka nädala sees võimalusel erinevatel üritustel, kontsertidel  käia. Esimest korda jõudsin ka Võsu Jazzile ning Pärnu rannas on ka päikest võetud. Juulis sain ka muidugi ühe korra enda talve barka kapist välja võtta. Kinkisin emale sünnipäevaks Linnateatri suvelavastuse piletid ning sattus täpselt selline “kena” õhtu, kus vihma sadas ja väljas oli 10 kraadi. Mis siis ikka, tuli suusajope kapist välja võtta, ennast tekkide sisse mässida ja etendus sai vaadatud. Kusjuures päris hea oli ka!

Trenn on muidugi elu lahutamatu osa endiselt ning kirjutan sellest natuke pikemalt järgmine kord. Sissejuhatus on blogi taaselustamiseks igastahes tehtud.

Gruusia köök

Gruusiasse tasuks minna kasvõi ainult toidu pärast. Nende köök on lihtsalt imeline ning erinevaid roogasid on nii palju, et nädal on kindlasti vähe, et seda kõike avastada. Teiselt poolt muidugi on hea, et reis pikem polnud, sest Gruusia meestele omase “hašapuri” kõhu kasvatamine on üsna lihtne. Samuti on restoranides toit odav. Õhtusöök kahele maksis meil keskmiselt umbes 10€.

Aga natuke lähemalt nüüd Gruusia köögist ja mis proovitud sai.

Hatšapuri

IMG_5518

Enamus ilmselt on teavad seda suurepärast Gruusia juustupirukat, mille kaloraaži peale enamus fitnessinimesed ilmselt minestaksid, aga vahel ju võib lubada. Mu kaaslane oli täielik selle piruka fänn. Üritasin kokku lugeda mitu tükki ta neid selle aja jooksul ostis. Ma arvan, et see number jäi sinna 15 ja 20 vahele. Tegemist on Gruusia ühe rahvusroaga, mida müüakse igal tänavanurgal ja restoranis. Kuna mehed on seal enamasti üsna kõhukad, kutsusime neid  “hatšapuri kõhuks”.  Klassikaline pirukas koosneb  saiast ja sulguni juustust  (ja seda juustu pole mitte vähe). Tegelikult on saadaval väga palju erinevaid verisoone.

Mõned näited:

  • Imeretian hatšapuri – ringikujuline ning kõige klassikalisem variant
  • Adjaruli hatšapuri – paadikujuline pirukas, mille keskel on toores muna ja suur tükk võid. Pärineb Batumi piirkonnast.
  • Megruli hatšapuri – sarnane esimesele, kuid veel rohkem juusutu.
  • Guruli – nagu kokku pandud pirukas, kus sees on keedetud muna.

Lisaks veel ka näiteks ubadega (lobiani) või lihaga täidetud versioon. Grusiinide sõnul need hatšapuriks ei kvalifitseeru, sest õiges hatšapuris peab olema alati kindlasti juust.

Hinkaalid

Kindlasti vähemalt sama kuulsaid on hinkaalid ehk Gruusia pelmeenid. Kui peaksin valima, siis kindlasti üks minu lemmiktoite seal. Võrreldes tavaliste pelmeenidega on need tunduvalt suuremad. Iga pallikese otsas on “tutt”, kust võetakse söömise ajal kinni ning hiljem jäetakse taldrikule alles. Klassikalised hinkaalid on tavaliselt mitme erineva liha segust ning maitsestatud erinevate ürtidega. Lisaks on saadaval ka näiteks seente, kartuli jms täidisega, kuid liha omad ikka ületasid kõik muu. Kohalikud tellivad neid tavaliselt seltskonna peale ikka mitukümmend tükki ning hea kõhutäis olemas. Üks hinkaali maksab tavaliselt 0,70GEL ehk 0,30€ senti.

Ühed parimad hinkaalid, mida saime olid kindlasti Tbilisises restoranis Passanauri, mida meile ka kohalike poolt soovitati. Koha saamiseks on soovitatav teha kindlasti ette broneering. Samuti Kutaisis kohalike poolt armastatud ja soodne koht Caffe El Paso.

Tomati-kurgisalat kreeka pähkli kastmega (Kitris da Pomidvris Salata Nigvzit)

IMG_5557

Tegemist oli ilmselt kõige populaarsema salatiga, mida tavaliselt tellitakse teiste roogade kõrvale. Ka minu soosingu võitis see alates esimesest päevast. Sisuliselt siis tomat, kurk, sibul ning kreemjas kreeka pähkli kaste. Valikus on ka ilma kastmeta variant, aga minu meelest on kaste just see, mis salatile maitse annab. Gruusia köögis on kreeka pähklid väga olulisel kohal ning neid kasutatakse paljudes teistes  roogades.

Pkhali

Pkhali on samuti pigem taimne eelroog, mis koosneb erinevatest purustatud köögiviljadest ja kreeka pähklitest, mis on kokku mätsitud väikesteks lamedateks keradeks. Kõige populaarsemad on ilmselt spinati pkhali ja peedi pkhali.

Msvadi ehk kebab

Türgi  mõjutustega kebab on ka Gruusias olulisel kohal. Lavaširulli sisse on keeratud pikad ja peenikesed hakklihast ja sibulast koosnevad liharullid. Lihtne, kuid väga maitsev toit, milles pettuma ei pidanud.

Ojakhuri

Väga klassikaline roog ehk sisuliselt suur hunnik küpsetatud kartuleid ja liha. Natuke meenutab minu isa mugavusrooga ehk “poissmehe pannirooga”.

Lobio

Sisuliselt on tegemist sooja oasupiga, kuhu on lisatud erinevaid vürtse. Serveeritakse nii lisandina kui ka supina. Sageli on kõrval ka Gruusia maisileib ehk chvishtari. Lobio oli samuti üks lemmikuid ning kindlasti eriti mõnus veel külma ilmaga.

Badrijai Nigvzit (baklažaani kreeka pähkli rullid)

IMG_5710

Üks populaarne eelroog, mida serveeritakse nii rullide kui ka lahtistena. Sisuliselt siis praetud õhukesed baklažaani viilud, mille sisse pannakse kreeka pähkli pasta, äädikas ja erinevad ürdid.

Lisaks veel soolase maailmast…

Tuleb tunnistada, et klassikalisi liharoogasid me väga palju ei söönudki. Kindlasti on omal kohal šašlõkk ning erinevad hautised liha ja kanaga. Väga palju kasutatakse nii liha- kui ka taimetoitudes kastme valmistamisel kreeka pähklit. Samuti leiab mitmetes roogades baklažaani. Näiteks on üks traditsioonilisi roogasid küpsetatud baklažaan juustu ja kreeka pähkli kastmega. Soovituste kohaselt tellisin selle restoranist Heart of Batumi ning jäin enam kui rahule.

IMG_5576 (1)

Kuna Batumi on mereäärne linn, on igal pool menüüs ka kala. Soovituste kohaselt läksime kala söömiseks Batumi kalaturule, kus sai endale sobiva kala välja valida ning kõrval olevas restoranis valmistada lasta. Maitses suurepäraselt.

IMG_5708

MAGUS JA JOOGID

Kui soolaste roogade valik on väga suur, siis magusa variandid on pigem kesised. Kesksel kohal on erinevad puuviljad ja pähklid.

Churchkhela ja tklap

Churchkhela on ilmselt kõige tuntum  maiustus, mida müüakse igal pool tänavatel ning turgudel. Tegemist on nööri ümber valmistatud “pulgaga”, mis koosneb viinamarjade (või muude puuviljade) mahlast tehtud “tarretisest”, mille sees on kas kreeka või muud pähklid. Sisuliselt meenutab natuke kummikommi pähklitega. Enda üllatuseks mulle täitsa see meeldis, kuid kindlasti on need väga erineva kvaliteediga ehk enne ostmist tasub proovida. Samuti on turul populaarne veel tklap ehk ringikujuline puuviljadest valmistatud maiustus, mis on kokku volditud.

Pelamushi

IMG_5996

Tarretiselaadne maiustus, mis on valmistatud viinamarja ja puuvilja mahlast. Tihti pannakse peale ka pähklipuru. Mina jaoks natuke liiga imal ning rohkem seda ei sooviks.

Joogid – Vein, chacha

Jookidest ma väga pikalt rääkima ei hakka. Gruusia on kindlasti tuntud veinimaa ning üks vanimaid veinitootjaid maailmas. Valik on suur ning hind on odav.  Kangemast alkoholist on väga oluline chacha ehk lihtsalt öeldes viinamarja viin. Maitseb nagu kange alkohol ikka ning kahjuks ei oska seda eriliselt hinnata. Enamustes majutuskohtades pakuti lahkelt koduveini ja/või -viina ning tundub, et nende valmistamine on kohalike seas populaarne.


Loodan, et saite põgusa ülevaate rikkalikust Gruusia köögist ning tegelikkuses on seal veel nii palju eri roogasid, mille proovimiseks läheks palju rohkem aega vaja. Kusjuures Gruusia on patenteerinud ka mõned toiduained, et kaitsta  neid järeletegemise eest. Nende alla kuuluvad näiteks hatšapuri, chacha, matsoni (kohalik jogurt), sulguni juust ja churchkhela.

Niiet kõik Gruusiasse sööma või Eestis Gruusia restorane avastama! 🙂

Gruusia III: väljasõidud Tbilisist

Tbilisisest tegime kahel päeval väljasõite. Üks päev kulus Kazbeki mäe peale ning teine päev külastasime Aserbaidžaani piiri ääres olevat David Gareja kloostrit.

KAZBEKI

IMG_5877

Sõit Kazbeki mäele on ilmselt üks Gruusia must-do tegevustest. Kazbeki mägi on Gruusia kõrguselt kolmas (5047 m) mäetipp, mis jääb üsna Tbilisi lähedale. Sõit sinna võtab siiski vähemalt 3 tundi, kuna tegemist on mägiteega ning väga palju oleneb ka liiklusest ja ummikutest. Seekord ise autot rentima ei hakanud. Esmalt kaalusime varianti leida endale autojuht-giid, kes meid sinna viiks, kuid enamus neist rääkis üsna halba inglise keelt. Seetõttu otsustasime ekskursioonibussi kasuks. Võtsime paarist kohast pakkumised ning valisime kõige paremate arvustuste järgi ühe välja. Kokku oli meid reisil ainult 6 ning lisaks väga hea inglise keele oskusega giid, kes jagas ka palju muud infot Gruusia kohta. Siiski ei tasu paljusid detaile pimesi usaldada, sest pärast Internetist mõnda kontrollides, olid need ikka hoopis teised.

Esimene peatus oli Jinvali veehoidla juures, kust avanevad imelised vaated veehoidlale ja mägedele

IMG_5828

Järgmine koht oli  tee peale jääv keskaegne  kirikust ja tornidest koosnevat Ananuri kompleks. Mulle meeldis eelkõige selle ehedus ehk kõik polnud perfektselt ilusaks tehtud.

Kõik vaated bussi aknast olid suurepärased ning vahepeal tegime ka erinevaid pildipeatusi Kaukasuse mägedele. Kazbekisse jõudes vahetasime mikrobussi neliveolise auto vastu ümber, et sõita  Trinity Church’i, mis asub keset mägesid 2170 meetri kõrgusel. Vaated on igas suunas lihtsalt imelised  – seda peab ise kogema, sest minu kirjeldustel pole sellega võrreldes mingit kaalu. Pärast oli veel mõnus lõunapeatus ning sõitsimegi tagasi Tbilisisse, kuhu jõudsime umbes 8 ajal. Kindlasti külastamist väärt ning kui aega rohkem, oleks mõtet veeta mõnes külakeses ka paar päeva. Talvel on seal ka head suusatamisvõimalused ning hinnad võrreldes teiste riikide kuurortidega väga odavad.

DAVID GAREJA 

IMG_5914

Teise pikema väljasõidu Tbilisisest tegime Aserbaidžaani piiri ääres oleva David Gareja kloostri ja mäe juurde.  Kuigi koht asub vaid umbes 70 km pealinnast, kestis sõit ligi 3 tundi. Tbilisi vabaduseplatsilt viib sinna ja tagasi iga päev kell 11.00 shuttle buss. Ühistranspordiga oleks sõit liiga keeruline, sest sisuliselt asub klooster poolkõrbes ja asustamata alal.

IMG_5915

Võrreldes Kazbekiga on see täiesti midagi teistsugust. Nagu ma mainisin on tegemist poolenisti kõrbega ehk suur kuiv asustamata maa-ala, kus taimi kasvab väga vähe. Klooster ehitati 6. sajandil Asüüria preestrite poolt, et tugevdada kristlust Gruusias. Kompleks koosneb 13 kloostrist, mis asuvad mäe erinevates kohtades ning ületavad ka Aserbaidžaani piiri. Seetõttu võiski mäe otsa ronides näha nii Gruusia kui ka Aserbaidžaani sõdureid valvamas.

Ilm oli seal päris kuum ning matk mäe otsa võib mõnele päris väljakutsuv olla ehk matkasaapad tulevad kasuks. Siiski on see seda kindlasti väärt, sest ülevalt näeb suurepärast vaadet mõlemale poole mäeahelikku. Kohtasime ka mitmeid sisalikke. Lisaks leidsin pisikese kilpkonna ja õnnestus näha ka madu. Seega tasub silmad lahti hoida.

IMG_5964

Kindlasti tasub kaasa võtta endale juua ning võib-olla ka söögipoolist, sest tegemist pole klassikalise turismikohaga, kus erinevat “kraami” müüakse. Mulle muidugi meeldiski see, et turiste oli vähe ja hea rahulik uudistada. Tagasiminnes tegime söögikoha peatuse ka väikeses külas Udabnos, mis on sisuliselt pooltühi mahajäetud küla ning tundus, et bussijuhil on seal olevate inimestega kokkulepe, et turistid külas tund aega oleksid sunnitud viibima. Naljakas oli aga see, et külas pidasid restorani ja hotelli ka üks Poola perekond. Tekkis küll kahtlus, et mille eest nad põgenesid, et sellisesse kohta kolisid.

Üldiselt jäime mõlema väljasõiduga väga rahule ning kindlasti oleks veel palju kohti kuhu minna, aga nädalase reisiga peab valikud tegema.

Gruusia II: Tbilisi

TBILISI

IMG_5801

Selleks et mitte aega raisata sõitsime Batumist Tbilisisse öörongiga.  Sõit kestis umbes 5,5 tundi ehk hommikul kell 6 olime juba Tbilisi raudteejaamas. Esialgu sain aru, et rongis on eraldi kupeed, aga tegelikkuses täitsa tavalised istmed. Mingeid erilisi mugavusi polnud, aga saime ära magatud.

Öömaja valimisel võtsin kriteeriumiteks, et see oleks võimalikult kesklinnas, omanikud räägiksid inglise keelt ning saada võimalikult ehedat Gruusia kodu kogemust. Seda me ka igatahes saime – kolm ööd veetsime kodumajutuses nimega Nino Gelashvili Guesthouse (1 öö kahele 21€ = 60GEL).

Kogu maja oli ikka väga huvitavas stiilis. Seinad, kapipealsed olid kaetud kõikvõimalike suveniiride või muu “pahnaga”. Ei oska kuidagi paremini iseloomustada seda. Meie tuba oli hoopiski jaapani stiilis. Peale meie liikus majas ringi veel omanik ehk Nino, kes oli väga südamlik, tore ja abivalmis naisterahvas. Andis meile palju soovitusi ning aitas asjade organiseerimisel. Lisaks temale liikus seal ringi aga ka üks “vanaema”, mees (eeldatavasti Nino mees), täiskasvanud kutid (eeldatavasti Nino pojad), kass, koer ja aias kilpkonnad. Täpselt ei saanudki aru kas nad elavad seal või on niisama pidevalt läbikäigul. Vahepeal mõtlesime,et ilmselt on keegi neist oma toast välja visatud, et meie seal olla saaks. Igaljuhul jäime oma valikuga väga rahule ning saime Gruusia kodu kogemuse kätte küll. Asukoht oli tõesti suurepärane ning hind ka mõistlik.

 

Esimese päeva jalutasime niisama ringi Tbilisi vanalinnas ning tutvusime kohalike vaatamisväärsustega. Võrreldes Kutaisi ja Batumiga jälle väga erinev ning pigem euroopalik.  Lisaks vanaaegsetele hoonetele on linnas ka mitmeid modernseid ja väga silmapaistva arhitektuuriga ehitisi. Mulle meeldis ilmselt kolmest linnast ilmselt Tbilisi kõige enam. Kuumus on seal muidugi korralik, sest linn asub mägede vahel ja õhk eriti ei liigu. Kohalike sõnul on juuli ja august seal nagu “põrgu”.

IMG_5799

Nagu ka teistes linnades on ka Tbilisises muidugi köisraudtee, millega saab minna vaadet nautima.  Päikeseloojanguks läksime Mount Mtatsmindale, kuhu saab kesklinna lähedalt lühikese (ca 5 minutit) mägiraudteega.  Sealt avaneb linnale ilus panoraamvaade ning lisaks on lastele rohkelt atraktsioone. Kes soovib vaadet pikemalt nautida, võib minna Funicular hoonesse restorani, mis on hinna mõttes muidugi tunduvalt kallim kui teised söögikohad ning paremad lauad ka üsna täis.

IMG_5804

Kindlasti üks atraktsioone eriti turistide jaoks on ka väävlisaunad/vannid (sulphur baths). Väävel  on kasulik nii nahaprobleemide korral, närvisüsteemile kui ka muude hädade korral. Saunad asuvad üsna vanalinnas ning kokku on neid hooneid 12. Mitmed kohalikud jagasid enne soovitusi millist sauna valida. Huvi pärast käisime kõik läbi ning lasime endale ruume näidata. Lõpuks otsustasime ikkagi ainukese renoveeritud saunamaja kasuks, sest teised nägid küll pigem välja sellised, kus ausalt öeldes isegi tasuta  minna ei sooviks. Lisaks on väävlil väga intensiivne lõhn ehk kohati haisevad ruumid nagu mädamuna.

Valida saab erinevate ruumide vahel olenevalt inimeste arvust. Mida uhkem ja rohkem inimesi mahutab, seda kallim. Lisaks saad tellida endale veel juurde massaaži, kes sulle koorimist ja pesu teeb. Meenutades enda türgi kogemust, siis jätsin koorimise vahele. Kui muidu on enamus saunadest inimestest tühjad, siis ainukeses renoveeritud majas, on soovitatav koht broneerida, sest üldjuhul on see täis. Tunnist ajast täiesti piisas, sest vann on väga kuum ning kaua seal istuda ei jaksa. Siiski tore kogemus.

Ülejäänud aja linnas jalutasime niisama ringi, nautisime suurepärast toitu ning Gruusia veini. Sain kokku ka enda grusiinist sõbranna ja tema abikaasaga, kellega 9 aastat tagasi Šveitsis tuttavaks sain. Polnud üldse palju muutunud ja nii tore oli üle aastate jälle kohtuda. Samuti sattusid samal ajal Tbilisisse ka sõbranna oma kutiga, kellel oli seal samuti tuttavaid ning ühel õhtul käisime nende kohalike sõpradega jazzbaaris. Väidetavalt on muusika grusiinide DNA-s ja umbes 80% nendest oskab lauda. Seda oli ka igapäevaselt näha, sest väga normaalne oli olukord, kus inimesed niisama suvaliselt tantsima ja laulma hakkasid tänaval.

Tbilisi meile mõlemale linnana väga meeldis ning kui peaksin reisi jooksul valima, kuhu minna, siis oleks see esmane variant. Lisaks jäävad lähedale ka Kazbeki mägi ja muud looduskaunid kohad. Väljasõitudest kirjutan järgmises postituses.

 

 

Gruusia I: Kutaisi, Batumi

Mõte Gruusiast on mu peas juba vaikselt tiksunud aastaid. Tundub veel suurte turismimasside poolt avastamata koht. Samas on seal olemas kõik mida tahta – ilus loodus ja mäed, must meri ja hea kliima, suurepärane toit ja maitsev vein. Lisaks on hinnad alla keskmise odavad ning otselend Riiast vaid natuke alla nelja tunni. Talvel on kindlasti ka hea suusaturismi riik.

Kuna hetkel on mul olemas inimene, kes ütleb igale minu reisimõttele ilma kaalumata alati JAH, tuleb seda võimalust ära kasutada. Nii otsustasimegi ette võtta juunis nädalase puhkuse argipäevast ja minna Gruusiat avastama. Järgmises paaris postituses annan lühida ülevaate meie (eelkõige minu) reisimuljetest.

Kust see kõik alguse sai ehk lennupiletid

Otselende Eesti ja Gruusia vahel ei ole. Seetõttu peab valima kas lähinaabrite lennujaama või vahemaandumisega variandi. Meie valisime seekord odavlennufirma Wizzairi, mis sõidab kord nädalast Riiast Gruusia suuruselt kolmandasse linna Kutaisisse. Lennuajad on samuti üsna mõistlikud, kuhu saab kenasti Lux Expressi bussidega klapitada. Parimatel aegadel võib Wizzairiga piletid saada alla 100€. Hetkel maksime nende eest 150€, mis sisaldas ka kahe peale üht alumist pagasit.

Lisaks lendab Tbilisisse ka näiteks Turkish Airlines Tallinnast vahemaandumisega Istanbulis või AirBaltic läbi Riia. Õigel ajal reageerides võib pileti saada üsna mõistliku hinnaga.

Meie reis kestis vaid 7 päevaja nagu arvata võib oli see üsna aktiivne. Niisama “lebotamist” väga ei olnud. Alustasime teekonda tegelikult laupäeva õhtul 22.30 bussiga, mis viis meid Riia lennujaama ning 5.30 suundus juba lend Gruusia poole.

7-päeva marsruut nägi välja järgmine:

Tallinn – Riia – Kutaisi – Batumi – Tbilisi – Kutaisi – Riia- Tallinn

Lisaks sinna siis veel erinevad väljasõidud Tbilisisest mägedesse ja loodusesse.

KUTAISI

IMG_6006

Reisi esimese ja viimase päeva veetsime rahvaarvult kolmandas linnas Kutaisis, mis asub üsna riigi keskel. Ajalooliselt on tegemist tähtsa kohaga, mis oli kunagi isegi teatud perioodil Gruusia pealinn. Hetkel pigem selline üsna väike ja rahulik linn, kus turiste väga palju ei kohta. Keskuses on päris tore turg, kus müüakse rohkelt värsket kraami, juustusid ning Gruusia maiustusi. Lisaks mõned restoranid, suur park ja väga palju muud polegi. Linna kõige “uhkem” restoran oli minu meelest kahekordne McDonalds, mis nägi päris fancy välja võrreldes teiste kohtadega. Kui sinna pikemalt jääda tasub kindlasti ette võtta erinevaid väljasõite lähedal asuvasse kanjonisse, kloostrisse ja populaarne koht on Prometheuse koopad. Kuna me mõlemad oleme erinevates riikides üsna palju taolistes koobastes käinud, ei tundnud me selle vastu eriti huvi.

Ööbimiskohaks valisin reisi esimesel päeval koha nimega Green Flower Hotel (kahele: 23€ = 72 GEL koos hommikusöögiga). Kesklinnast umbes 900 meetri kaugusel mäe otsas suurepärase vaatega hotell/hostel. Kuna koht oli üsna tühi, anti meile parem tuba. Nende uue hoone katuselt oli suurepärane vaade kogu linnale ning lisaks pakkusid nad kohe lahkelt ka tasuta koduveini.  Ütleme nii, et (koduvein salakaval nagu see on)  enne õhtusööki olid pead juba uimased.

IMG_5537

Enne kojulendu valisin öömajaks täiesti kesklinnas asuva hotelli Hotel Imperator Palace , mida julgen ka väga soovitada. Lisaks on sealt väga lihtne jalutada Gelati kloostrisse (kahele 19€ = 54GEL ilma hommikusöögita), mis on linna üks vaatamisväärsusi. Lennujaamast linna tulime taksoga (30 GEL) ning tagasi läksime hotellipoolse transfeer-taksoga (25 GEL). Tundub, et see on üsna optimaalne hind.

BATUMI

Kutaisist võtsime suuna kuurortlinnana tuntud Musta mere ääres asuvasse Batumisse, kuhu on umbes 150 km. Kasutasime Gruusias ühte peamist sõiduvahendit maršutkat (ehk mikrobuss), mis pressitakse rahvast maksimaalselt täis. Ütleme nii, et korralikud rallibussid on need. Möödasõite tehakse poolpimesi kõigest ja kõigist. Kuigi vahemaa pole pikk, võttis sõit sinna peaagu kolm tundi ning maksis 10 GEL=3,50€.

Batumi on suuruselt teine linn ning populaarne turismi sihtkoht. Lisaks on see veel ka oluline sadamalinn. Võrreldes Kutaisiga väga erinev. Kohe sisse sõites paistsid suured modernsed kõrghooned ning tuntud hotelliketid. Lisaks nägi seal väga palju türklasi. Linna keskel oli eraldi kohe Türgi toidu ja vesipiibu tänav. Väidetavalt on Gruusiasse türklastel väga lihtne elama tulla ning Batumi asub piirile väga lähedal.

IMG_5582

Batumi öömajaga My Warm Guest House (kahele: 28€ = 80 GEL) jäime kõige rohkem rahule. Asus täiesti kesklinnas ning samuti oli mere äärde vaid mõned sammud. Väljast nägi hoone välja nagu kõige ehedam nõukogudeaegne korterelamu. Sisse pääses kuskilt urkast sisehoovist ning koridor oli veel hullem. Jõudes aga paneelmaja kolmandale korrusele, astusime sisse enda külalistemajja ning avanes täiesti uus maailm. Toa külmkapis oli tervituseks kohalik viin chacha, mida ma veini pähe agaralt jooma hakkasin. Mu kaaslasel oli nägu nalja täis muidugi kohe.

IMG_5631

Batumis jalutasime esmalt läbi kogu vanalinna piirkonna. Lastele (ja muidugi ka täiskasvanutele) on seal ka delfinaarium, mis meile huvi ei pakkunud. Õhtul tasub minna mere ääres olevale Boulevardile, mis on põhiline inimeste kogunemiskoht ning lisaks on seal ka mitmeid restorane ning muid atraktsioone.. Köisraudteed tunduvad Gruusias väga teemas olevat. Päikseloojanguks sõitsime Argo Cable Carga Anuria mäe otsa, et nautida vaadet linnale.

Teisel päeval läksime maršrutkaga (0,30 GEL) Batumi lähedal asuvasse botaanikaaeda, kust on ilusad vaated linnale. Pärast veel uudistasime kohalikul turul, kus müüakse rohkelt kõike värsket kraami, ube ning kohalikke maiustusi. Siiski meeldis Kutaisi turg natuke rohkem.

Sööma läksime kalaturule, kus saad valida endale sobiva kala ja siis kõrval restoranis selle valmistada lasta. Pidin enda kõik vene keele oskused proovile panema, et kala kätte saada. Ütleme nii, et vene numbrite teadmine andis juba kõva eelise.

Korra põikasime ka randa ning sain selle suve esimese ujumise kirja. Minu soovil läksime muidugi ka vesipiipu tegema, kus lõpuks sattusime kohalike türklaste tüli keskele. Alguse sai sellest, et üks noor kutt lihtsalt astus meie kõrval lauas oleva mehe juurde ja andis talle vastu nägu, mille peale pool tänavat kokku jooksis. Paras vaatemäng ikka.

Üldiselt Batumi on selline kuurortlinn. Kindlasti elavam kui Kutaisi ning kui soov lihtsalt süüa, olla ja lõõgastuda, siis tore koht. Lisaks on meeletult palju Tai massaažisalonge. Nagu oleks kuskile Aasia riiki sattunud. Võimalik on sõita ka paadiga merele või rannas delfiine vaadelda. Söök on suurepärane nagu igal pool Gruusias, aga sellest kirjutan hiljem erladi pikemalt.

Meile kahest päevast seal esialgu piisas (tegelikult üks öö) ning teise päeva südaöösel sõitsime öörongiga pealinna Tbilisisse. Sellest juba järgmises postituses.

LAV: toidukultuur ja-elamused

Loomulikult ei saa ma  jätta kirjutamata Lõuna-Aafrika söögist. Kui nüüd ausalt öelda, siis ma suuri maitseelamusi reisil ei saanud. Võrreldes ülejäänud asjadega, olid söögikogemused pigem tagasihoidlikud.  Kokkasime ka üsna palju ise ning leidsime lõpuks, et need maitsesid meile rohkem kui restorani toidud.

Lõuna-Aafrika köök on saanud üsna palju mõjutusi erinevatelt kolonistidelt ning sinna rännanud inimeste poolt. Üldiselt on märksõnadeks liha-liha-liha ning väga populaarne on braai ehk nende mõistes grillimine.  Ka enamustes ööbimiskohtades oli võimalus ise õhtuti braait teha, mida me ka kasutasime. Lisaks ka beef jerky moodi kuivatatud liha ehk biltong. Lihavalik toidupoodides on meeletu ja hinnad restoranides ning poes kvaliteetse tüki eest väga mõistlikud.

Samuti on väga tugevad India köögi mõjutused ehk rohkelt erinevaid karri sööke.

Toon välja mõned kohaliku suunitlusega road, mida reisi jooksul sõime või ise valmistasime.


Bobotie (vasakul pildil) on üks traditsioonilisi Lõuna-Aafrika roogasid, mis on justkui lihakook rosinatega, mille peal on küpsetatud muna. Seda serveeritakse tihti kollase riisi, banaani ja puuviljakastmega. Ütleme nii, et üsna huvitav maitsetekooslus. Kui mulle üldiselt magus ja soolane koos meeldib, siis see puuviljakaste ja liha polnud just mu lemmik kombinatsioon. Teiselt poolt banaan riisi peal oli täitsa hea. Antud puuviljakaste ehk chutney on kohalike seas aga väga populaarne – justkui meie jaoks ketšup kõikide toitude juurde.

Pap ja sheba koos lihaga (paremal) on samuti ilmselt üks populaarsemaid kooslusi. Liha kõrvale käib tihti pap ehk valget värvi maisijahust valmistatud polentataoline puder, mida serveeritakse tomati – ja sibulakastme ehk shebaga. Kuigi esmalt tundus maisipuder natuke kõva ja maitsetu, siis lisades soola ja pipart, hakkas see mulle täitsa meeldima.


Antud pildid on samuti näha Aafrika metsloomade ehk game liha ning kõrval pap ja sheba (vasakul) või siis aedviljad (paremal). Aedvilju tellides peab arvestama, et need on tavaliselt püreestatud. Mõlemal taldrikul on erinevat liiki hirve liha: kudu (vasakul) ja impala (paremal). Taoline 300-grammine kvaliteetne lihatükk maksab restoranis umbes 13 eurot.


Suure osa õhtutest kasutasime aga braai võimalust ehk grillisime ise erinevaid lihasid või vorste.

Lisaks loomalihale on seal veel näiteks palju lamba-, jaanalinnu – või metssealiha. Samuti on väga populaarne ja odav boerewors ehk vorst, mis peaks sisaldama vähemalt 90% liha (kindlasti loomaliha ning vahel lisaks ka teisi) ning alla 30% rasva. Samuti on sinna tavaliselt pandud erinevaid vürtse. Kui ma muidu enamasti vorste väga ei söö, siis need küll said minu heakskiidu.


Malai karriroad on samuti üheks lahutamatuks Lõuna-Aafrika söögikultuuri osaks. Cape Townis on nende saamiseks parim koht ilmselt Bo-Kaap piirkond.

Denningvles (vasakul) – üks populaarsemaid Lõuna-Aafrika Cape Malai juurtega roogasid. Lambalihatükid magushapus kastmes, tamarind kastmes sibul koos riisiga. Lisaks kõrval erinevad aedviljadest valmistatud salatid ning chakalaka ehk sibulast, küüslaugust, vürtsidest, tšillist ja karrist valmistatud punane kaste/salat.

Koeksisters (paremal) – tegemist on populaarse Lõuna-Aafrika magustoiduga, mis sisuliselt on sarnane fritüüritud sõõrikule, mis on üle valatud magusa siirupiga. Minule see mingit elamust ei pakkunud.


Lisaks on veel väga palju India sööki (vasakul)  pakkuvaid kohti ning muud Aafrika toite pakkuvaid (näiteks Etioopia) restorane (paremal).


Garden Routel ja rannikul ka ohtralt kala, mereande ja muidugi  fish & chips. Mulle meeldisid “kiiroidu” versioonid mereandidest, mida Euroopas vähem kohtab. Samuti oli iga nurga pealt McDonaldsi Lõuna-Aafrika versioon ehk Steers. Proovimata jäid mõned populaarsed magustoidud nagu Hollandi juurtega malva pudding ja melktert ehk piima põhjal valmistatud dessert/tort.


Lisaks söögile on Lõuna-Aafrikas muidugi ka suurepärane vein, mis on boonusena ka üsna odav. Kaplinna ümbruses leidub mitmekümneid istandusi ning ka poodide riiulite valik võtab silme eest kirjuks. Kuigi ma ise suur veiniteadlane pole, katsetasin õhtusöögi kõrvale erinevaid variante ning ilmselt tulevikus leiab minu kodust tihedamini Lõuna-Aafrika veine. Nende signatuurvein on muidugi pinotage, mis on punase viinamarja sort, millest enamus kasvatatakse Lõuna-Aafrikas ning mis loodi 20. sajani alguses just selles riigis. Restoranides liha kõrvale väga hea valik.

Selline oli väike ülevaade Lõuna-Aafrika köögist. Antud postitusega ka minu Lõuna-Aafrika Vabariigi kirjutised lõppevad. Loodan, et saite inspiratsiooni sinna reisida, sest nagu ka ilmselt aru on saada, jäin ma enam kui rahule.

LAV: Garden Route

Pärast Krugeri rahvusparki võtsime suuna tagasi Johannesburgi poole. Seekord valisime kiirtee, mis ei tähenda, et oleks olnud igav üksluine sõit, vaid ikkagi läbi mägede. Öö veetsime Johannesburgi lennujaama lähedal Aero Airport Guest Lodge‘s, mis oli üle ootuste ilus ja väike armas hotell.

Garden Route

Järgmisel hommikul lendasime Johannesburgist Port Elizabethi, et võtta sealt rendiauto ning sõita mööda Garden Route tagasi Kaplinna (ca 800 km). Garden Route on Lõuna-Aafrika edelarannikul asuv maaliline tee, mille kõrvale jäävad mitmeid armsad ookeaniäärseid linnad, rannad, põnevad matkarajad ja vaatamisväärsused. Garden Routel me eelnevalt täpset plaani paika ei pannud ning vaatasime, mis huvi pakub ja kui palju sõita jõuame.

Port-Elizabeth – Jeffery’s Bay (90 km)

Esimese ööbimiskoha pani paika asjaolu, et ühe kohvri jättis lennufirma Johannesburgi, mistõttu ei tahtnud me liiga kaugele Port Elizabethist sõita. Otsustasimegi jääda Jeffery’s Baysse, mis on populaarne surfilinn. Väidetavalt pidid antud piirkonnas olema ühed maailma parimad surfirannad. Enamasti olid seal vaid uhkemat sorti villad ja majad, mis tähendab, et pigem elavad seal jõukamad inimesed. Linnas oli rahvast üsna vähe ning öömaja kohti saadaval palju. Broneerisin vahetult tee peal toa külalistemajas Bay Cove Inn, kus olime vist ainukesed inimesed. Seal oli ka mõnus suur grill, kus saime õues braai’d teha. Üldsegi saime vist oma parimad maitseelamused söökidest, mis ise tegime.

Õhtul nautisime rannas päikseloojangut ning hommikul kell 5.00 päikesetõusu. Pärast seda tegin isegi kiire jooksutiiru, mis oli ainuke sihipärane sportlik tegevus kogu reisi jooksul.

Jeffery’s Bay

jefferson

päiksetõus

Jeffery’s Bay – Plettenberg Bay (163 km)

Õhtul saime kohvri kätte ning hommikul jätkasime sõitu Plettenberg Bay suunas. Kui esialgu oli ilm päikseline ja ilus, siis mida aeg edasi, seda pilvisemaks kõik läks. Tundus, et justkui pilved jälitavad meid kogu reisi jooksul, aga ilmselt ilm selline seal ongi.

Storm River

Esimene peatus oli Storm Riveri jõe juures, kust avanevad vaated alla jõeorgu.

storms rivers mouth

Tsitsikamma National Park – Storm River Mouth

Mõned kilomeetrid edasi algab Tsitsikamma Rahvuspark. See on tuntud just erinevate matkaradade ja aktiivsete tegevuste poolest. Valida saab erinevate pikkustega matku ning kõige populaarsem on ilmselt Storms Riveri rippsillad, mida saab ületada.  Otsustasime natuke aktiivsema tegevuse kasuks ning läksime kajaki ja lilo tuurile (34€) mida pakuti kohe rahvuspargi väravate läheduses. Sisaldas see siis umbes 25-minutilist matka üle sildade, sõitu kajakiga mööda Storms River jõekanjonit ning seejärel kummimati peal mööda jõge sõitu. Lisaks oli võimalus teha vettehüppeid ning räägiti lühidalt kanjoni ajaloost. Ise natuke pettusin antud tuuris, sest oleksin tahtnud rohkem ehk kajakiga sõitu ja vähem niisama “passimist”. Lisaks oli ilm natuke pilves, mistõttu ei tundunud märjakssaamine kõige ahvatlevam.

blokrans bridge

Bloukrans Bridge

Päeva tippsündmuseks oli kindlasti benji hüpe Bloukrans Bridge‘lt (68€), mis on 216 meetri juures maailma kõrgeim ametlik benji hüpe. Kraana otsast Õllesummeril pole see mind kunagi tõmmanud, aga kui juba teha, siis ikka kuskil ekstreemsemas kohas. Kuna me polnud kindlad, mis ajal kohale jõuame, ei broneerinud enda hüpet ette. Siiski teistel soovitaksin seda kindluse mõttes teha. Saime antud päeval kõige viimase hüppegrupi.

bridge

Selleks ajaks polnud pilvede olukord paremaks läinud ja mida aeg edasi, seda rohkem neid tuli. Kui lõpuks sillale hakkasime kõndima, oli vaevu silda nähagi. Selle eest alla kanjonisse oli vaade siiski suurepärane. Peale meie oli veel ainult üks naine, kes oli suurest hirmust minestamise äärel. Esmalt pidi mööda silla all olevat võret kõndima hüppeplatvormile, mis on juba paljudele eraldi katsumus. Sinna saavad tulla kaasa ka saatjad ning antud naise mehele ja isale oli ikka suur eneseületus, et platvormile kohale jõuda.

Hüpe ise aga käis kõik nii kähku, et ei jõudnud hirmu ega kartust tekkidagi. Praegu tagantjärgi natuke hoopis mõtlen, et täitsa külma tundega läksin lihtsalt ja hüppasin sealt sillalt pea ees alla jalad nööriga rippumas. Kukkumise tunne oli väga äge, aga elu mul silme eest läbi küll ei käinud. Seejärel pidi natuke aega pea alaspidi rippuma ning siis tuli instruktor järgi ning viis tagasi üles sillale. Hüppest tehti ka ametlik video ja pildid, mida sai pärast osta. Kahjuks oli ilm juba üsna pilves, mistõttu video ja piltide kvaliteet ei ole väga hea. Mina jäin aga rahule ning kindlasti tahaks kuskil veel seda tulevikus teha.

Plettenberg Bay

Pärast hüpet võtsime suuna Plettenberg Bayle, mis on samuti väike armas rannikulinn. Leidsin ühest blogist väga kiitvad arvustused hostelile African Array Backpackers Lodge (34€/öö kahene tuba), mis asub natuke linnast väljas täiesti eraldatud muust maailmast ühe mäe jalamil, kus avanevad suurepärased vaated ümbritsevale loodusele. Üldse oli hostel mõnusas hipi stiilis ning omanikud väga lahedad. Soovitan ka teistele! Õhtuti tehti väljas lõket ning me ikka ja jälle grillisime enda lammast ning vorste.

african array

Plettenberg Bay – Mossel Bay (138 km)

Robberg Nature Reserve

Hommikul suundusime Plettenberg Bayst lõuna poole asuvale Robberg Nature Reserve (conservation fee ca 3€), mis on rannikul asuv looduskaitseala ja kuulub ka maailmapärandi nimistusse. Tegemist on rannikuäärse kaljuse maastikuga, mis ulatub rannikult välja umbes 4 km. See on antud piirkonnas üks populaarsemaid matkamiskohti. Kuna meie aeg oli natuke piiratud, ei saanud me minna kõige pikemale matkale, kuid umbes 2 tundi seal kivide ja nukkide peal seiklesime. Üks vaade ilusam kui teine. Mis mulle jällegi meeldis, et koht polnud turistides üle ujutatud ning paljude jaoks oli rada isegi üsna väljakutsuv. Meile see raske polnud, kuid meelehärmi pakkusid rajal olevad sipelgad, kes igal võimalusel püksi või kuskile sisse üritasid pugeda. Kuna minu ainukesed kinnised jalanõud olid eelmise päeva kajaki tuurist märjad, panin jalga lahtised sandaalid. See ilmselt polnud kõige parem mõte.

roberg

Samuti on seal ka suured hülgekolooniad, keda mäe otsast hästi näha oli. See tähendab muidugi ka rohkelt haisid, keda kahjuks silmata ei õnnestunud.

roberg2

Knysna

Edasi sõitsime umbes 36 km kaugusele armsasse rannikulinna Knysnasse, kuna mul oli kinnisidee, et tahan käia ära ka mõnes Lõuna-Aafrika slummis. Internetist leidsin eelmisel päeval heade arvustuste põhjal Emzini Toursi (ca 30€) ning hommikul neile helistades saimegi kella 2 endale tuuri kokku lepitud. Tegemist on ühe valge Lõuna-Aafriklase asutatud firmaga, kes oma tuuridega on juba aastaid toetanud Knysna slummi kohalikku kogukonda ning eelkõige lapsi, rajades sinna turvakodu moodi koha, kus kasvatatakse lapsi, kes on vanematelt ära võetud.

Township Tour

Ekskursiooni giidiks oli Knysna slummi (inglise keeles township) elanik. Nagu ma varem ehk maininud olen, siis Lõuna-Aafrikas eksisteerivad kõrvuti üsna suur rikkus ja vaesus. Apartheidi ajal tehti mustanahalistele üsna julmalt ülekohut ning määrati kindlad piirkonnad, kus nad liikuda võisid. See on paljudes tänapäeva mustanahalistes tekitanud vaenu valgete vastu ehk tänapäeva Lõuna-Aafrika valged peavad selle eest mitmes mõttes “maksma” ning riiki üleval hoidma.

Knysna slumm oli tegelikult üsna korralik ja turvaline võrreldes nendega, mida Cape Townis ja Johannesburgis nägime. Pärast Mandelat alustati projektiga, mille alusel saavad kõik slummides puumajades elavad inimesed taotleda endale korralikku kivimaja, mida riik vähehaaval ehitab. Samuti on seal elavatele inimestele tasuta arstiabi, haridus, hambaravi jms. Samal ajal peavad valged Lõuna-Aafrika inimesed nende eest tasuma.

Sõitsime ringi slummi erinevates osades, käisime raamatukogus ja kohalikus poes ja ilusalongis. Poed ja ärid asuvad tavaliselt konteineri sees. Selleks et äri asutada peab ostma konteineri, mis maksab umbes 2000€. Söögid on seal samuti odavamad kui tavapoes, sest tootjad müüvad neile parema hinnaga. Antud slummist jäi mulle tegelikult päris hea mulje – palju naeratavaid lapsi, kes kommi käisid nurumas. Huvitav on see, et tänavatel kõnnivad ringi sead.

knysna4

Tuuri lõpetasime antud naise poolt loodud turvakodus ehk “Ella majas”, kus kohtusime seal olevate laste ja nende hooldajatega. Õppisime natuke zuulu keelt ning kuulasime kohalikku muusikat. Pildil näete selle turvakodu kõige nooremat last, kes oli vist üks kõige armsam beebi, keda näinud olen.

Map of Africa, Kaaimans River Railway Bridge

Knysnasse pikemaks ei jäänud, kuigi seal olevas sadamaalal oli palju kohvikuid ja restorane, kus mõnusalt istuda. Öömaja sihtpunkt polnud paigas ning mõtlesime vaadata, kui kaugele sõita viitsime. Vahepeal põikasime sisse ka kohalikele külateedele, et külastada kohta Map of Africa. Pildilt näete, et tegemist on justkui Aafrika kaardiga. Tee sinna oli ikka parajalt käänuline ja mägine ning ühtegi turisti peale meie seal näha polnud. Läheduses asus ka Kaaimans River Railway Bridge, mis on vana raudteesild, mille juures on ka mitmeid matkaradu. Tegelikkuses võib need kohad ka täiesti vabalt välja jätta.

map of africa

Mossel Bay

Kuna päev oli pikk, otsustasime ööbima jääda Garden Route lõpus väikeses linnas Mossel Bay. Öömajasid vaadates jäi mulle silma huvitav koht nimega Santos Express. Tegemist on rongi vagunitesse tehtud hotelliga, mis asub otse rannas. Mõtlesime koha ära proovida ning ka hind oli väga ahvatlev (27€/öö).

Iseenesest üheks ööks täitsa huvitav kogemus ning vaade oli tõesti suurepärane. Tuba oli täpselt nii suur, et sinna mahtus kaheinimese voodi ja siis heal juhul üks inimene seisma. Öö läbi oli kuulda merekohinat ning kell 5 hommikul ei pidanud päikesetõusu jaoks kuskile välja minemagi. Natuke vajaks koht ilmselt turgutust. Siiski oli boonusena selle hinna sees isegi lihtne hommikusöök ning ka väga hea vaatega restoran, kus sõime üle pika aja mereande.

Hommikul oli plaan hakata kohe Kaplinna poole sõitma, kuna sinna oli ligi 400 km ning lisaks tahtsime veel kindlasti Laudmäele jõuda, kus meil reisi alguses käimata jäi. Siiski otsustasime korraks ka randa minna ning pika kaalutlemise tulemusel, läksime ka ujuma. Vesi ei olnudki nii külm, kui kartsin – arvatavasti ca 19 kraadi. Teisi ujujaid väga ka polnud. Enamasti inimesed kõndisid veepiirini ja siis sama targalt tagasi.

mossel bay

Mossel Bay – Cape Town (385 km)

Sellega meie Garden Route läbi sai. Edasi sõitsime juba Kaplinna poole. Enne Kaplinna on mitmeid veiniistandusi, kuhu saab minna üsna väikese summa eest veine degusteerima või lõunale mõnda istanduse restorani. Seekord kahjuks me sinna ei jõudnud. Veine selle eest reisi jooksul proovisin mitmeid ning isegi mu reisikaaslane, kes üldiselt alkoholi üldse ei tarbi, kiitis heaks.

Garden Route tasub kindlasti külastada, kui selles piirkonnas olla. Kes nii tempokat reisi teha ei soovi nagu meie, peaks ilmselt valima Krugeri ja Panorama Route või Garden Route vahel. Ka selles piirkonnas on safari moodi kohti ning loomaparke. Garden Route sobib kindlasti ka neile, kes otsivad rohkem rannamõnusid ja on huvitatud surfist. Teatud perioodidel on väga populaarsed ka merereisid, kus on suur tõenäosus vaalu näha või haidega koos sukelduda. Kaks nädalat Lõuna-Aafrikas pole ilmselgelt piisav, et kõike teha ja näha. Siiski ei vahetaks ma Krügeri kogemust  millegi vastu. Lõuna-Aafrika Vabariigis avastamist jätkub ning loodan sinna kindlasti veel tagasi minna.

LAV: Krügeri rahvuspark ja loomad

jalgsi

THE BIG FIVE OF AFRICA

Enamus, kes Aafrikas safarile lähevad, soovivad kindlasti ära näha  “suure viisiku” ehk lõvi, ninasarviku, elevandi, leopardi ja pühvli. Termin “suur viisik” võeti esmalt kasutusele umbes 20.sajandi alguses ning sinna kuulunud loomi peeti kõige ohtlikumateks, keda jalgsi küttida. Seetõttu olid need muidugi ka kõige ihaldusväärsemad ning ilmselt see maine on säilinud osati ka tänapäeval.

Suurest viisikust jäi meil nägemata leopard, keda on pargis üsna vähe. Üritasime küll, aga ei õnnestunud. Teisi viisikusse kuuluvad loomi nägime kõiki  mitmeid kordi. Pühvlist eriti pilte saada ei õnnestunud, kuna selle jaoks oleks vaja juba paremat kaamerat. Rohkem panustasin videote tegemisele ning antud blogis olevad pildid on kõik iphone kaamerast.

Lõvi

Lõvid tekitasid kahtlemata kõige rohkem elevust. Neid õnnestus meil näha neljal korral ning kohe väga lähedalt. Sisuliselt 2 meetri kauguselt autoaknast ning tavaliselt vähemalt 2-3 tükki korraga. Ühe korra nägime lõvisid ka koos saagiga. Üldiselt oli neil kõht täis ning lebotasid niisama kuskil põõsastes või autoteel. Tavaliselt tegime ikka ca 45-60-minutilise pausi ja lihtsalt jälgisime, mis nad teevad.

lõvi

lõvi2

Elevant

Elevante on pargis ligi 13 000 ja neid nägime ikka vähemalt üle 200. Viimasel päeval olid nad nii liikvel, et reaalselt takistasid ja blokeerisid autoteesid. Tegemist on ikkagi metsiku elevandiga ehk liiga julgeks ei tasu minna,

elevant

Ninasarvik

Ninasarvik on üsna ohustatud liik, kuna nende sarv on ikka üsna hinnas salaküttide seas. Kuigi pargi on ümber piirded ning sellele üritatakse teha valvet, liigub seal ikkagi üsna palju salakütte. Ninasarvikut nägime ka enda jalgsimatkal. Kuna ninasarvik hästi ei näe, peab ta kõike enda ohuks ning on valmis ründama. Giidid pöörasid otsa kohe ringi, kui nägid, et ninasarvik hakkab meie poole üsna järjepideval sammul tulema.

ninasarvik

MUUD LOOMAD

Lisaks suurele viisikule nägime tegelikult veel sadu teisi loomi. Kuna ma suur loomade ekspert ise pole, olid paljud mulle tundmatud. Juba erinevaid hirvelisi oli seal vähemalt 10 eri liiki. Lisaks veel linnud ja muud väikeloomad. Õnneks oli mu kaaslane sisuliselt elav National Geographic ehk polnud giide ega raamatuid vajagi.

vaade

Väike loetelu loomadest, keda selle safari jooksul veel kohtasime: suurel hulgal sebrasid ja kaelkirjakuid, jõehobusid, krokodille, hüääne, gnuusid, kilpkonni, Aafrika metssiga (warthog), ahve, jäneseid, väga palju erinevaid hirvelisi ning muidugi linde, kellest ma väga palju lugu ei osanud pidada. Lisaks ka veel igasugu väiksemaid ja mulle vähem tundmatuid loomi, kelle nime ma eesti keeles ei teagi.

sebrad
Sebra perekond

 

gnuu
Gnuu (wildebeest)
hüään
Hüäänid

Ja muidugi need suurepärased Aafrika safari päikesetõusud ja – loojangud, mis on lihtsalt imelised. Need päevad Krügeri pargis olid igat oma senti väärt ning kindlasti üks meeldejäävamaid kogemusi. Mulle esialgu 3,5 päevast täiesti piisas, sest lihtsalt poleks rohkem jõudnud. Mõtled küll, et mis see ära on autos istuda, aga pidevalt silmi pingutada ja otsida, ühest  kohast teise sõita ning hommikuti kell 4.00 ärgata, on parajalt väsitav. Kui võimalus, sooviksin tulevikus ka teisi parke külastada.

päikesetõus