Lõuna Aafrika Vabariik: sissejuhatus ja paberimajandus

Minu järgmine reis jõudis kätte varem kui arvata oskasin.

21.01-02.02.2018 Lõuna-Aafrika Vabariik

2018-01-18 (2)

Miks Lõuna-Aafrika?

Lõuna-Aafrika Vabariik ehk LAV on minu reisisihtkohtade nimekirjas juba mõnda aega. Pikemalt hakkasin selle peale mõtlema, kui möödunud talvel üks lähedane tuttav sinna jaanuari lõpus sõitis. Kes oleks võinud arvata, et täpselt aasta hiljem võtan ise sama teekonna ette.

Kui Lõuna-Aafrika peale mõelda, on tavaliselt esimesed märksõnad, mis meenuvad safari, apartheid ja Nelson Mandela. Mõni suhtub sellesse, kui Aafrika arenenud riiki, teised muretsevad, et on ikka üks jube ohtlik paik. Palju muud tavaliselt ei teata ning ega ma ise ka polnud varem väga antud riigis toimuvasse süüvinud. Nüüd mida rohkem olen uurinud ja lugenud, seda atraktiivsemaks see muutub. Ühes riigis nii palju ajalugu, pingeid, rassivõitlust, kuid samal ajal loodust, loomi ja ilu.

Erki Loigom avaldas Postimehes LAVi kohta väga huvitava arvamusartikli. Kellel natuke rohkem aega ja huvi, soovitan kindlasti lugeda.

Kuidas minna ja piletite ostmine?

Minu LAVi reisi toimumisel saigi määravaks soodsate piletite leidmine. Tavaliselt maksavad lennupiletid sinna umbkaudselt 500€-600€. Novembris sattusin peale aga pakkumisele, kus piletid Stockholmist Kaplinna sai vaid 360€ eest. Kuna ajavahemik oli kooli ja töö suhtes täpselt sobiv ning reisikaaslane juba ammu ootamas, et saaks kuskile sõita, tundus see võimalus, mida ei tohi käest lasta.

Reis algab Tallinnast, kust sõidame Tallinki laevaga Stockholmi (kampaania raames edasi-tagasi 30€/in) ning sealt edasi Ethiopean Airlinesiga Kaplinna (360€). Kellel on soov minna, soovitan pakkumistel silm peal hoida, sest isegi Tallinnast võib leida päris häid lende.

Viisa ja paberimajandus

Viimase hetke pakkumiste riikide hulka LAV aga ei kuulu, sest sinna on vaja viisat. Et asja veel natuke keerulisemaks teha, asub nende saatkond Helsingis ja nõutud dokumente on päris palju. Esialgu viisa kohta informatsiooni otsides suutsid mitmed foorumid mind ära ehmatada. Tegelikult aga kogu protseduur nii keeruline ei ole ning usun, et Lõuna-Aafrika on seda vaeva väärt.

Viisa taotlemiseks on tegelikult kaks võimalust.

  1. Esimene variant on kogu paberimajandus ise kokku panna ning Helsingis asuvasse saatkonda viia. Viisa läbivaatamine võtab aega 10 tööpäeva ning pärast tuleb passile uuesti ise järgi minna. Hea on see, et piisab kui ainult üks reisiseltskonnast kohale läheb.
  2. Teine võimalus on kasutada Estraveli teenuseid, kes aitavad kogu viisa jaoks vajalikud dokumendid kokku panna ning toimetavad need ise saatkonda. Teenus maksab 69€ (pluss viisalõiv) ning aega võtab see kuni 4 nädalat.

Kaalusime mõlemat varianti, kuid lõpuks otsustasime viisa ikkagi ise teha. Esiteks hinna pärast ning teiseks ei tahtnud passi  kuni 4 nädalaks loovutada. Leppisime kaaslasega kokku, et paberid viib kohale tema ning mina toon need ära. Kaks sõitu Helsingisse maksid kokku 32€ ehk tunduvalt soodsam kui Estraveli kaudu. Oluline on lihtsalt jälgida, et kõik vajalik paberimajandus ikka kaasa saaks. Vastasel korral olen lugenud juhtumeid, kus inimesed on saatkonnas mitu korda käinud.

Dokumendid, mida viisa jaoks vaja on:

  • pass, mis kehtib vähemalt 1 kuu pärast viia kehtivuse lõppu
  • õiges mõõdus dokumendifoto
  • täidetud ankeet – kindlasti jälgida, et oleks õiges formaadis. Vajadusel saab selle täita ka saatkonnas koha peal.
  • edasi-tagasi lennupiletid
  • majutuse kinnitus, kus on näha, et selle eest on makstud
  • reisikindlustus
  • pangaväljavõte inglise keeles (viimase 3 kuu kohta)
  • rahaliste vahendite olemasolu kinnitus (vähemalt 20 €/päev)
  • töökoha tõend (seda tingimust kodulehel küll polnud, aga kuulduste kohaselt võib see siiski vajalik olla)
  • viisalõivu maksetehingu kinnitus (33€)

Viisat tehtes meil majutust veel ei olnud, kuid tegime booking.com ajutise broneeringu, mida sai tasuta tühistada. Samuti tuleb enne dokumentide viimist ära maksta viisalõiv, mida saab teha ülekandega LAVi saatkonnale (rekvisiidid on üleval nende kodulehel või saab lasta saata meili teel).

Samuti on soovitav enne dokumentide viimist panna endale saatkonnas kinni aeg, et olla kindel, et sind antud perioodil vastu võetakse. Saatkond ise on üsna kesklinnas, kuhu saab lihtsalt sadamast trammiga sõita.

Seega tasub viisat pigem varakult ajama hakata. Ise ma selles muidugi eeskuju ei näita, sest saime viisa kätte kaks päeva enne reisi algust. Tegelikult olime juba varasemalt saatkonnaga rääkinud ning kuna nad detsembris lõpetasid pühade tõttu juba üsna varakult viisade läbivaatamise, polnud mõtet dokumente sinna lihtsalt “hoiule” mitmeks nädalaks viia.

viisa (2)

 

Põnevus on sees ning vaatame, millega Lõuna-Aafrika Vabariik mind üllatada suudab.

“Trenniloba”

Kiiretele aegadele vaatamata pole ma trenni tegemist siiski jätnud. Tegelikult usun, et iga inimene leiaks need 45-60 minutit, et ennast natuke liigutada. Pigem on asi planeerimises ja harjumuse puudumises. See ei tähenda, et peaks ennast “puruks” tõmbama ja vere maitse suus hingetuks treenima, vaid ka natukesest liigutamisest piisaks. Kui ma nüüd enda isa järjepidevalt sportima saaks, oleks see alles saavutus.

Detsembris polnud  mul endal ka väga palju energiat ega aega , mistõttu otsustasin natuke kergemalt võtta ning ei vedanud ennast iga hinna eest hommikuti väsinuna trenni. Õhtud olid kõik planeeritud ülikoolile ehk see polnud variant. Pigem käisin nädalavahetustel kuskil väljas liikumas või rabas. Värske õhk hoiab ikka mõistuse selge ning on hea vaheldus neljale seinale, kus suurema osa oma ajast veedame.

BeFunky Collage

Nüüd jaanuaris olen ennast jälle trennisoonele saanud. Hetkel kindla kava järgi ei treeni, kuid oma süsteem mul ikkagi on. Üritan pöörata rohkem tähelepanu alakehale. Hetkel kui kaal on natuke suurem, siis mõne pildi pealt tundub ülakeha parajalt massiivne ning näen sihuke täitsa “põkk” välja.  USAs olles küsisid mitu võõrast  inimest, et kas tegelen ujumisega. Välja arvatud üks jõusaali töötaja, kes uuris, kas olen baleriin, sest kandsin krunni.  Kindlasti ainult baleriinid kannavad krunni ja seda alati vabal ajal.

Igal juhul viimastel päevadel on trennis olnud korralik power sees… Ma ei tea, kas seda tingis All Starsi treeningeelne shot, eksamitejärgne pingelangus või lihtsalt asjaolu, et sain üle pika aja rahus õhtuti trenni teha ilma, et peas oleks 100 erinevat mõtet, mis on vaja veel ära teha ja millal ma selleks aja leian. Viimased kaks päeva olen isegi mitu viimase aja rekordit teinud raskuste osas ning selline mõnus trenni ärevus on sees nagu vanasti.

trenn 2018

Täna sain tehtud viimase eksami sel semestril ja naudin seda pingelanguse tunnet vähemalt järgmised kaks nädalat. Tegelikult lähen jälle reisile ka… polnud üldse planeeritud, aga oli sobiv aeg, koht, võimalus ja inimene ning ei hakanud kätt ette panema.  Pärast reisi plaanin vähemalt 2 kuud kindla kava järgi treenida. Vaatan, kas panen ise midagi kokku või lasen teha. Teiste tehtud kava kuidagi distsiplineerib rohkem.

IMG_1885

Lisaks olen isegi paaris rühmatrennis käinud. Proovisin ära MyFitnessi uue StudioX treeningu. Sisuliselt on tegu pimeda ruumiga, kus tehakse teatud aja jooksul harjutus ning siis liigutakse järgmisesse punkti. Kombinatsioon pannakse kokku MyFitnessi poolt ning mingi aja tagant see vahetub. Mõni treening keskendub rohkem alakehale, teine kõhule või hoopis kogu keha hõlmav tund. Ise käisin viimases variandis. Vahelduseks oli täitsa tore ning mulle kindlasti põnevam kui niisama tuim kardio saalis. Siiski pärast teist korda hakkas natuke igav, sest harjutused olid täpselt samad. Lisaks ei meeldi mulle ühte harjutust nii pikalt järjest teha. Näiteks on seal järjest 2 minutit seljatõmbeid.

Nädalavahetuse veetsin Tartus, kus käisin emaga üle väga pika aja bodybalances. Kuna ma venitamisega üldse ei tegele, arvasin, et olen totaalne puutükk. Tegelikkuses asi polnudki väga hull ning paar korda kuus võiks bodybalance ära eksida küll.

Üks tüütu asi on minu jaoks kõhulihaste tegemine trenni lõpus. Samas pole ma seda usku ka, et neid üldse tegema ei peaks. Nüüd avastasin enda jaoks  hea variandi, mis muutis kõhulihased palju “meeldivamaks”. Tõmbasin endale tabata appi, kus saab valida seeriate arvu, pikkuse ja puhkepausi pikkuse. Nüüd olengi teinud trenni lõppu 2 seeriat neljast harjutusest koosnevat “ringtrenni”. Tavaliselt valin seeria pikkuseks 40-50 sekundit, puhkepausiks 10-20 sekundit ja teen neli erinevat harjutust. Seda ringi sooritan 2-3 korda. Seega soovitan uusi asju proovida, kui trenn muutub liiga üksluiseks ja igavaks!’

Nüüd sai trennijuttu küll ning kui mujal ei kohtu, siis saalis ikka!

IMG_1848

 

Lihtsad, maitsvad, tervislikud -bataadifriikad

Mõtlesin vahelduseks ka ühe lemmikretsepti jagada . Tegelikult on see unustatud vana, mille jälle meelde tuletasin.

Viimasel ajal ma pole tegelikult väga usin kokkaja olnud ning olen nautinud mugavat varianti, et keegi teine teeb süüa. Lõuna ajal olen külastanud sageli Audenteses asuvat Daily kohvikut, kus on päris tervislik valik ning mõistlikud hinnad. Saadaval on iga päev üks Fitlap toit ja ka taimne praad. Hinnaklassilt jäävad toidud tavaliselt 2,80€ ja 5€ vahele.

Siiski meeldib mulle tegelikult kõige rohkem enda tehtud söök. Viimase aja lemmik on ahjus valmistatud maguskartuli- ehk “bataadifriikad”. Valmistamine on lihtsamast lihtsam ja kõige suurem oht on see, et tahaks kogu plaadi korraga ära süüa. Sobivad hästi nii liha kõrvale, salatisse, vahepalaks või ka külalistele snäkiks. Mulle meeldib vahel näiteks võtta kõrvale vürtsikam taco või salsa kaste, hummus või kreeka jogurtist ja ketšupist valmistatud dip.

Sweet treats to make for mom

Tagasivaade 2017. aastale

Nüüd jäi blogiga küll üks pikk paus vahele. Ka enda Ameerika postitused kirjutasin päris suure pingutusega valmis. Tegelikult novembris pärast reisilt saabumist sai tudengielu täiesti uue staatuse ehk kõik vaba ja mitte vaba aja tegelesin kõikvõimalike koolitöödega ja eksamitega. Lisaks olid tööl mõned muudatused ja uuendused ning eraelus ka huvitavaid sündmusi ehk mingi hetk ei jõudnud isegi enam eriti trennis käia. See juba ütleb midagi, sest tavaliselt kuskile selle ikka suudan mahutada Okei…tegelikult 2-3 korda nädalas midagi ikka tehtud sai.

Vahepeal vahetus ka aastanumber. Mõtlesin, et teen enda jaoks ikka põgusa tagasivaate 2017. aastale. Ühesõnaga igast kuust mõned nopped.

  • Jaanuaris/veebruaris elasin sisse uude töösse ja tegelesin aktiivselt FAF koolituse teise poolega.
  • Märtsis sain tehtud FAF persionaaltreeneri mõlemad eksamid, võtsin vastu uue eluaasta ehk 26 ja hakkasin uut lootust ootama ning käisime õega lühikesel sünnipäevareisil Viinis.
  • Aprilli alustasin sõpradega toreda sünnipäevabrunchiga (meenutame ju ikka veel minu kodus leiduvaid šokolaadi- ja maapähklikreeme koos vahvlitega), kaitsesin FAFi lõputöö ning sooritasin EOK jõusalitreeneri eksami positiivsele tulemusele. Lisaks oli meeldejäävaks sündmuseks kalli sõbra pulm.
  • Mais oli ikka veel täie rauaga töö lainel (ka nädalavahetustel) ehk selle lõppedes tundsin end kui tühjaks imetud sidrun. Lisaks päris palju väljas käimist, uusi inimesi ja üritusi.
  • Juuni kõige meeldejäävam sündmus oli kahtlemata emaga New Yorgi reis ja sugulaste külastamine. Seda jään veel pikaks ajaks meenutama.
  • Juulis toimusid minu kalli sõbranna Kätlini pulmad. Lisaks veel tüdrukute õhtu, mille korraldamisega tegelesime päris aktiivselt. Jääb meelde ka mõnus puhkusreis Lõuna-Prantsusmaale, kus sain kindlasti selle aasta parimad maitseelamused. Samuti otsustasin kandideerida TTÜ magistriõppesse ning sain teada, et sügisest saab minust tudeng.
  • Augustis üritasin veel nautida võimalikult palju vabadust ja kohustuste vaba elu. Tore oli sõpradega Augustibluusil ja nädalavahetus Pärnus. Tegin päris palju trenni ja käisin üle 10 aasta jälle ratsutamas.
  • Septembrist alates sai minust jälle tudeng ehk alustasin õpingud personalijuhtimise magistris. Sain tuttavaks mõne uue olulise inimesega ning käisime töökaaslastega hommikuti sportimas.
  • Oktoobris olin täiesti automaatrešiimil ehk töö, trenn, kool. Midagi muud sellest kuust ei mäletagi.
  • Novembri tipphetk oli muidugi USA reis ja Kariibimere kruiis.
  • Detsember oli aasta üks tihedamaid kuusid. Palju üritusi ja jõulupidusid, koolitöid ja eksameid ja kõike muud…aga ainult positiivses mõttes. Väga tore oli veel sõpradega jõuluõhtusöök, millega alustasime detsembrit.

IMG_1531.JPG

Tegelikult oli seal veel palju muudki, aga kui nüüd tagasi mõelda siis oli väga hea aasta. Päris palju reisimist, enesearengut, uusi inimesi ja väljakutseid. Aasta alguses panin enda peas mõned eesmärgid ja soovid kirja ning enamus neist said täidetud. Hetkel tunnengi, et kõige olulisem õnneks on hoopis endas rahulolu leida ja tahta vähem. Mul endal on selline harjumus, et kogu aeg olen rahulolematu ja tahaks midagi enamat. Muidugi tuleb see ka kasuks, sest motiveerib pingutama. Siiski olen aru saanud, et pole mõtet kogu aeg tahta rohkem ja otsida perfektsust, sest seda ei olegi ega tulegi.

Vaatame, mida toob 2018! Mina olen valmis!

 

Categories Muu

Florida: Miami

Pärast kruiisi oli meil veel umbes-täpselt 4 päeva USAs ja selle plaanisime veeta Miamis. Minu ja Aediga liitus lisaks veel üks sõber P, kes meid juba hommikul kell 8.00 sadamas rendiautoga ootas. Ühesõnaga polnud me enam “imelikud inimesed” ilma autota. Nemad olid mõlemad juba Miamis mitu korda käinud ehk kõik kohad ja teed tuttavad.

IMG_1008 IMG_1002

Leidsin meile suurepärase asukohaga öömaja Ocean Reef Suites South Beachil, mis on kõige “kuumem” koht Miamis. Tegemist oli apartment stiilis hotelliga ehk toas oli veel ka kööginurk, kus saime ise süüa teha. Kui alguses kartsime, et see on kolme peale äkki liiga väike, siis olime väga positiivselt üllatunud.  Lisaks pakuti hotellis ka hommikusööki, mis USAs väga tavaline pole. Me leidsime siiski, et oleme ise selles osavamad. Üks öö oli inimesele umbes 50 eurot, mis on asukohta arvestades väga hea hind.

Võrreldes Fort Lauderdale rannaga oli Miami Beach ikka kordades rahvarohkem ning pidevalt elu käis. Palju latiionosid ja mehhiklasi ning vähem inglise keelt. Siiski meeldis mulle seal rohkem. Rannariba ise on meeletult lai ning kõige tagumisel alal on kõva liiv, kus saab näiteks jooksmas käia. Seda ma ka kahel hommikul tegin ning kindlasti üks mu lemmikkoht, kus joosta. Kuna meie hotell oli otse ranna kõrval, käisimegi enne hommikusööki umbes 5km jooksul ja  ookeanis ujumas – kas võiks olla paremat varianti enda päeva alustamiseks?

IMG_1147

Suuri plaane endale ei teinud. Hommikuti veetsime paar tundi rannas, seejärel kokkasime hotellis lõuna, käisime šoppamas või sõitsime kuskil autoga ringi. Nagu ilmselt kõik teavad on USA šoppajate paradiis. Natuke juba kohanesin nende poodidega suvel New Yorgis. Esiaglu vaatasin seekord ka, et läheb õnneks ja midagi ei osta, aga lõpuks tulin ikkagi kohver asju pungil täis. Viimased ja parimad ostud tegime veel vahetult enne lennukile minekut. Samuti sattusin natuke hoogu ja ostsin sõbranna lapsele hunniku asju, mis loodetavasti ka sobisid.

Miamis elu ikka kogu aeg käib ja eriti South Beachil. Ühel õhtul saime  korraliku peoga ka maha ja jõudsime isegi  klubisse, kus sai parajalt rumbat ja kõiksugu muidu tantse tantsitud.

Viimasel täispikal päeval läksime minu soovil Miamist välja, et külastada kohe läheduses asuvat Everglades’i rahvusparki, mis on ligi 5700 km² soine looduspark, kus võib leida palju erilisi looma- ja taimeliike. Everglades on näiteks ainuke paik maailmas, kus elavad alligaatorid ja krokodillid koos.

Looduspark seisab hetkel vastamisi päris paljude probleemidega ning samuti on see üsna kõrgel hävimisohus kohtade listis. Kliimasoojenemisest tingitud merevee tõusu tõttu muutub seal olev pinnasevesi järjest soolasemaks, mistõttu on paljud liigid väljasuremisohus. Samuti mõjuvad üsna rängalt ka Floridas olevad tihedad tormid. Viimase orkaani Irma tagajärgedega tegeletakse seal praegugi, mille pärast olid paljud populaarsed piirkonnad, nagu näiteks paadituur, suletud .  Samuti levivad tänu tormidele ka mitte soovitud liigid – näiteks maailma üks suurimaid madusid Birma püüton.

Huvitav oli see, kuidas vaid nii vähe Miamist välja sõites loodus ja ümbrus täielikult muutuda võib. Kuna paadimatkale minna ei saanud, jalutasime natuke erinevatel matkaradadel. Midagi lummavat oli seal pargis. Vahelduseks Miami mürale hea vaikne ja puhas loodus. Alligaatoreid ja krokodille kahjuks seekord ei näinud. Küll aga oli väga põnevaid linde ja taimi.

img_1101.jpg

Üks õige naljakas lugu juhtus meil viimasel õhtul. Mõtlesime reisi lõpetuseks minna välja sööma põhilisele restoranide tänavale, mis oli hotellist umbes 1 km kaugusel. Sättisime end kenasti valmis, meigid, soengud jne. Aet oli veel eriti usin, pani selga uue kleidi, kontsakingad jalga, lokid pähe ja tegin talle veel patsi ka. Hakkasime siis restoranide poole liikuma, kui hakkas vihma sadama. Esialgu oli see üsna mõõdukas ja saime räästaaluseid mööda kohale. P ostis ka igaks juhuks vihmavarju, mis meid natuke ka aitas. Leidsime toreda Itaalia restorani, kus veetsime kena õhtu. Kui hotelli poole liikuma hakkasime, läks aga vihm tugevamaks ja mitte ainult natuke… reaalselt oli sihuke tunne nagu keegi kallaks sulle 10 ämbrist korraga vett kaela. Iga kord kui mõtlesin, et rohkem enam tugevamaks vihm minna ei saa, siis tuli välja, et ikkagi sai. Aet ja P otsustasid jooksmise kasuks. Kuna mu kingad olid nii libedad, üritasin ma abi saadav vihmavarjust. Tulemus oli aga selline, et kui lõpuks hotelli jõudsime, olime nagu kolm svammi ja hakkasime oma riideid väänama veest. Nagu närtsakas nägime välja, juuksed ja meik kõik laiali. See oli kokku lihtsalt nii koomiline. Tulemuseks oli muidugi , et järgmine päev pidin enda märjad riided kohvrisse panema, mille tõttu oli kogu kohver kergelt kopitanud lõhnaga. Lisaks jäi mu pagas veel natuke kauemaks Helsingisse kui oli ette nähtud. Vot selline meeleolukas lõpp meie seekordsele USA reisile!

Lõpetuseks võin öelda, et jäin reisiga väga rahule. Palju uusi kogemusi ja nalja sai kõvasti! Reisiseltskond meil klappis ning usun, et see ei jää viimaseks reisiks. USA on selline koht, kus ilmselt avastamist jagub piisavalt. Samuti on kindlasti mu reisisihtkohtade listis ka Mehhiko, kuhu tahaks pikemaks perioodiks minna.

Mis siis muud kui aeg hakata järgmist reisi planeerima!

Ja lõpetuseks tsitaat Finnairi lennukist…

IMG_1163 (2)

Kariibimere kruiis: päev merel

Jätkan ikka kruiisi teemal. Lisaks kolmele saare peatuse, veetsime kaks tervet päeva ainult merel.  Laev oli  päris suur ja  tegevust jätkus piisavalt. Suur osa meelelahutusest oli mõeldud ikkagi keskmisele ameeriklasele, mis meile väga huvi ei pakkunud. Nagu ma enne mainisin oli kruiisi app’st pidevalt näha, mis hetkel toimub, mida süüa pakutakse või mis riietumisnõuded õhtul on.

Ikka see peamine ehk söök-söök-söök

Suur osa kruiisist keerleb ikkagi söömise ümber ehk kuhu sööma minna. Kui esialgu tundus, et valikuid on meeletult, siis tegelikult oli lõunasöökikohti palju, kuid õhtul oli antud hinna eest valida sisuliselt kahe koha vahel ehk buffee stiilis Lido ja üks hiiglaslik viisakas stiilis restoran, kus igal õhtul oli uus menüü. Ühtegi kohta reserveeringut vaja teha ei olnud. Kuna valisin ostmisel “avatud ajaga õhtusöögi”, pidime enne õhtusööki minema registreerimislauda ja saime sealt endale lauanumbri.

Kui esimestel õhtutel tundus väga äge küll – suur restoran, mitmekäiguline menüü ja telli mida tahad, siis üsna pea meie vaimustus rauges. Oleme vist Eestis ikka hea toiduga ära harjunud, sest restoranikvaliteeti see küll alati välja ei andud. Kõik oli okei, aga üsna maitsetu. Huvitav oli aga see, et igal õhtul tutvusime enda kõrval lauas olevate inimestega, kes olid toidust lihtsalt vaimustatud. Kõik oli nende meelest lihtsalt nii amazing ja excellent. Mõned põnevad asjad siiski olid – näiteks igal õhtul oli menüüs “something interesting” nagu näiteks konnakoivad, rebitud küülik, looma keel.

Üsna pea mõistsime, et Lidos saame tegelikult palju maitsvama söögi endale kokku panna, aga kuna see nägi ikkagi liiga söökla välja, kus enamasti suured paksud ameeriklased endale toitu sisse õgisid, siis oli naljakas seal ilusti sätituna ja üles lööduna istuda. Naljakas oli aga hoopis asjaolu, et avastasin, et tegelikult on suur osa toitudest Lidos ja selles “peenes restoranis” samad. Lihtsalt  viimases pannakse see natuke ilusamini taldrikule.

Sellest hoolimata sai ikka päris korralikult igasugu asju söödud ning kuuenda päeva lõpuks olin isegi väsinud sellest pidevast söögi ümber käivast elust. Lemmikkoht oli siiski Mehhiko lõunasöögikresoran, kus sai endale ise kokku panna burritosid või salatikausi moodi asju.

Lõunasöögi ajal oli ka täiskasvanute spa osas salatibaar, kus oli võimalik endale meelepärane salat ise kokku miksida. Lisaks näiteks veel pastarestoran, 24/7 pitsakoht ja mega rasvaste burgerite koht (mis oli muidugi ameeriklaste lemmik), kuhu me ei jõudnudki.

Dress-code

Üldiselt oli laevas ja õhtusöögil casual riietumisstiil ehk sisuliselt vahet pole, mis selga paned. Näiteks väga palju oli perekondi, kes olid teinud endale spetsiaale kruiisi pluusi, kus olid kirjas nende kõigi nimed.

Õhtuti pandi üldjuhul natuke viisakamalt riidesse. Eriti paistsid silma näiteks ülimalt üles löödud Aasia naised oma mega sädelevates ja nappides kostüümides. Teisel kruiisi õhtul oli aga dress-up õhtu ehk alates kella 6st tulid kõik välja ülikondades ja uhketes ballikleitides. Samuti oli võimalik broneerida aeg fotograafi juures, et teha “kauneid” fotosessioone näiteks klaveri taustal või perepilte. Kõik ülimalt ameerikalik igatahes. Samas oli täitsa tore, kui ühel õhtul kõik viisakad välja nägid.

Meelelahutus ja muu tegevus

Esimesel mere päeval sadas vihma. Seega välitegevusi nagu spad ja päevitamine jäid ära. Sisustasime oma aega hoopis trenniga, sest laevas oli minu üllatuseks väga suur ja lahe jõusaal. Samuti käisin ühel toitumisloengul, mis oli esialgu isegi üsna asjalik, aga lõppes detox plaani müümisega. Kõik kuulajad olid muidugi nii amazed about everything.  Teine lemmikkoht oli 15. tekil asuv täiskasvanute terrass, kus olid erinevad diivanid, päevitustoolid, baar ja mullivannid.

Raide ekskursioonilt leidsin mõned uued sõbrad ning kuna Aedile kõrgusega seotud asjad ei meeldi, käisin nendega koos skyride’l ehk jalgrattal, millega saab laeva kohal sõita. Midagi jubedat tegelikult ei olnud.

IMG_0914

Õhtud veetsime enamasti erinevaid esinejaid ja bände kuulates, mis olid päris head, kuid kuuendaks päevaks olime nendest lugudest üpriski tüdinenud. Ööklubis oli üldiselt tavaks, et mustad tantsisid keskel (ja üli-üli hästi) ning valged inimesed vaatasid pealt. Neil kohe tuli see puusahõõrutamine nagu loomulikult. Havana baaris oli seevastu teistsugune seltskond ehk seal võis ka lihtsalt vaadata ja imestada, kui hästi inimesed tantsivad. Samuti oli iga õhtu tavaliselt mingi teema pidu – näiteks white party, punase vaiba pidu jne. Meist läks see kuidagi väga mööda, sest üldjuhul saime aru, et mingi stiil on alles siis kui kõik meie ümber üleni valges tantsisid. Siiski tundus, et see oli rohkem mingi teatud seltskonna jaoks mõeldud.

IMG_0941

Selline see kruiisi elu on – söömine, joomine, pidu ja meelelahutus. Jäime mõlemad rahule, aga samas oli kuuenda päeva lõpuks juba natuke limiit täis. Ameeriklaste jaoks on see üsna odav puhkamise viis, mis tähendab, et paljud käivad seal mitmeid kordi. Ise ma ilmselt nii pea uuesti ei läheks. Meil igatahes nalja sai ning seda jäävad meenutama igapäevased videoblogid.

Kariibimere kruiis: Cozumel, Mehhiko

Kolmas kruiisi peatus oli Mehhiko saarel Cozumelis. Mehhiko on mulle alati huvi pakkunud, mistõttu olime sellest sadamast ka kõige rohkem elevil. Seda ka õigustatult, sest nii minu kui ka Aedi meelest oli see parim peatus.

IMG_0841

Laevast saime maha kell 10 ning sadamas oli lisaks meie “paadile” veel kolm suurt kruiisilaeva. See tähendas, et umbes 10 000 turisti saabub korraga ühele saarele. Tundub küll natuke hirmuäratav, aga tegelikkuses sujus kõik hästi. Sadamast välja saamiseks pidi muidugi kõige pealt läbi jalutama tax free alkoholi ja lõhna poest ning seejärel väikesest šopingukülast, et saaks kohe ostlema hakata. Meie läksime sealt kiiresti mööda, et enda päevakava paika panna. Kindlaid plaane selleks päevaks ei teinud – mõttes oli natuke randa, hea söök ja jook ning linnas ringi vaadata.

Sadamast välja saades ootas meid muidugi jälle sada erinevat taksojuhti ja eksursioonide pakkujat, kes oma teenustega üle tahavad valada. Me ei jõudnud väga mõeldagi enne kui juba olime takso peal koos sakslastest paariga, et sõita väidetavalt rannaklubisse, kus on võimalik ka snorgeldada. Üldjuhul on sealkandis kõik rannad tasulised ning valida on erinevate pakettide vahel. Kõige populaarsemaid on näiteks Mr Sanchos Beach Club, kus 55 USD eest saab terve päev all inclusive söögi-joogi ning luksusliku rannaklubi koos basseinide ja muude lisadega.

IMG_0795

Meie panime oma ranna valikuga natuke mööda- 17 USD saime pääsme klubisse, tooli, mõned veespordi võimalused, aga selle raha eest oleks ilmselt ilusama ranna leidnud. Erilist snorgeldamist seal ei olnud ning samal ajal ka väga ujuda ei saanud, sest põhjas olid korallid. Rannaklubides on Mehhikos tavaline, et vahepeal käivad teenindajad sulle tekiilat müümas ehk otse pudelist otse kurku, mis tähendas, et mõned inimesed meie rannas olid päris purjus.

Pärast mõnda tundi rannatamist olid kõhud päris tühjad ning foresquare ja tripadvisori soovituste järgi otsustasime minna lõunale kesklinnas asuvasse restorani Pancho’s Backyard . Taksosõit linna kestis päris kaua ning maksis umbes 17 USD. Kui kohale jõudsime tundus koht väljast üsna uhke ja kallis. Tegelikkuses olid aga hinnad väga mõistlikud. Alustasime kohe frozen mango-maasika margaritaga ja täiesti ausalt, siis see oli ilmselt mu elu üks parimaid kokteile. Võib-olla muutis kogu kogemuse nii heaks ihtsalt kogu see Mehhiko meeleolu, pärast randa rammestus, taustal olev muusika

Toit oli samamoodi suurepärane. Minu valikuks osutus kana-veise fajita, mis serveeriti kohaliku guacamole ja oapastaga. Kõik oli lihtsalt nii hea, maitsev ja värske. Ma ei tea, kas need margaritad ka natuke mõjutasid, aga olime lihtsalt vaimustuses. Selle reisiga sai minust ikka väga suure Mehhiko söökide, vürtside, salsade armastaja.

Pärast restorani jalutasime niisama ringi kohalikus vanalinnas ning poodides. Uudistasime suveniire ning proovisime kohalikke maiustusi, salsasid ning muidugi ei jätnud erinevate tekiilade degusteerimist vahele. Kui muidu tekiilat paljalt väga ei jooks, siis seal oli igasugu põnevaid erinevate maitsetega variante. Ei jäänud palju puudu, et Aet oleks endaga koju mõned kaasa toonud. 😀

IMG_0838

Mõtlesime laeva tagasi minna takso asemel hoopis jalutades. Me polnud aga päris kindlad kui kaugel “paat” üldse asub, sest takso sõitis sinna üsna pikalt. Lõpuks kõndisime natuke üle tunni aja ning jõudsime üsna täpselt kella 6ks laevale, mis oli viimane lubatud aeg.

IMG_0846

Emotsioonid Mehhikost olid suurepärased isegi kui saime seda vaid üsna loetud tunnid nautida. Sinna tahaks kindlasti pikemale reisile minna! Kruiisil käimine ongi nagu degusteerimine ehk natuke saab  maitse kätte, et siis otsustada, kas tahta veel või mitte.

Kariibimere kruiis: Grand Cayman

Teine saar, kus peatuse tegime oli Briti territooriumi alla kuuluv Grand Cayman. Laev jõudis kohale juba kell 8 hommikul ning pärast kiiret kardiot (eelmise päeva õhtusöök läks ikka väga liiale) ja hommikusööki võtsime samuti suuna maale. Kuna sadamasse laev minna ei saa, viiakse sinna väiksemate paatidega, mis muudab kogu protsessi natuke aeganõudvamaks ja tüütumaks.

IMG_0735

Justkui plastiklinn – Georgetown

Sadamas oli jälle mitukümmend erinevat ekskursioonide ja taksoteenuse pakkujat. Kuna mina plaanisin minna  kell 11 eksursioonile, võttis Aet takso ja sõitis Seven Mile Beachile rannatama. Takso randa ja tagasi on kokku 8 dollarit, kuid rannas peab lisaks maksma ka tooli ja sissepääsu eest. Kuna mul oli veidi aega jalutasin niisama Georgetowni tänavatel. Linn meenutas natuke plastiklinna – puhas, kena ja turistikas ehk üsna igav. Vaadata ega osta seal midagi polnud ning üsna kallis ka.

Stingray City ja raidega ujumine

Kell 11 sain kokku tuuri grupi ja giidiga, et suunduda Stingray City eksursioonile. Tegemist oli Moby Dicks tuuriga, mille leidsin samuti heade arvustuste järgi tripadvisorist. Kindlasti soovitan ekskursioone mitte laevalt võtta, kuna need on ülerahvastatud ja kallimad. Kuigi hirmutatakse, et muidu on oht laevast maha jääda, on see võimalus ikka väga väike, sest kõik eksursioonide korraldajad on laeva aegadega täpselt kursis. Sellele nende ärid ju üles ehitatud ongi. Lisaks minule oli tuuril üks Ameerika suguvõsa, kes pidasid perepoja pulmi. Muide oli kuulduste kohaselt laevas 5 pulma. Sain nendega üsna kiiresti sõbraks ning eksursiooni juhid olid ka kõik väga lahedad.

Esmalt sõitsime bussiga natuke linnast välja meie paadi juurde ning seejärel merele alale, mida kutsutakse Stingray Cityks. Kunagi hakkasid inimesed selles kohas raisid söötma ning seetõttu hakkasidki need sinna käima ning teevad seda siiani. Nüüd on saanud see muidugi üheks lemmikuks turismiatraktsiooniks. Kogemus ise oli väga lahe. Hiigelsuured raid ujusid ümber meie ning saime neid ka käte peale võtta. Nende nahk on ise juba nii pehme ja siidine, mida tahaks katsuda. Tükk aega ujusime raidega ning edasi suundusime korallide juurde,et natuke snorgeldada. Kalu oli pigem väga ja vee elustik igav võrreldes sellega, mida olen varem näinud, mistõttu väga pikalt seda teha ei viitsinud. Õnneks oli ilm täna super vastupidiselt eelnevatele päevadele, kui saime ikka vihma ka.

Kell 3 jõudsime tagasi sadamasse ning 3.15 pidi minema viimane laevuke kruiisilaeva juurde. Järjekord sinna oli hiiglaslik. Olime seal ligi tund aega, mistõttu laevale sain alles 4 läbi. Aet juba helistas murelikult, et kus ma olen, sest talle oli infost öeldud, et laev väljub 5 minuti pärast. Tegelikkuses kedagi maha ei jäeta ja pärast mind tuli ikka veel palju rahvast.

Selline vahva päev oli. Rannad on saarel ka väga ilusad, aga pigem tundub mulle see koht natuke liiga turistikas ja kallis ning ise vist eelistaksin rannapuhkuseks mõna teist kohta, mis erineb rohkem kohaliku elu-olu poolest. See tundus isegi liiga läänelik ja hästi toimiv.

Pärastlõuna lõpetasime jälle frozen ice creamiga. Täiesti hull – kaua sellist elustiili pidada ei saa, sest vastasel korral olen varsti samasuguse figuuriga nagu suur osa ülejäänud inimesti laeval.  Aga puhkusel võib, eksju?!

Kariibimere kruiis: Ochios Rios, Jamaica

Esimene peatus oli meil Jamaical linnas nimega Ochios Rios. Laev jõudis sadamasse nagu plaanitud kell 9.00 ning kuigi kujutasin ette, et väljumine on Rootsi laevale sarnaselt masside trügimine, oli see vastupidiselt hoopis  palju lihtsam. Jalutasime esimeselt tekilt välja, paar sammu mööda silda ning olimegi Jamaica territooriumil. Kaasa pidi võtma vaid kajutikaardi, mis sisenemisel ja väljumisel skaneeritakse ning nende süsteemi ilmub sinu pilt ja kõik andmed.

IMG_0477

Blue holes ja vettehüpped

Plaanisime ka ühe lühikese eksursiooni koskede juurde. Kuigi laeval ja kruiisi broneerimise leheküljel üritatakse iga hinna eest erinevaid eksursioone „pähe määrida“, tegin Eestis natuke uurimustööd ja broneerisin meile Karandas Toursi kaudu tuuri. Esiteks oli see odavam ning teiseks oli meid kokku vaid neli ehk tunduvalt mugavam kui 15-liikmelise või suurema grupiga.

Sadamas saime autojuhiga kokku ning sõitsime umbes 30 minutit läbi linna metsa koskede juurde. Linnas oli kõik mõnusalt kirju ning loodus lopsakas ja roheline. Koskede juures soovitati meil osta kummijalanõud. Õnneks me need ka soetasime, sest vastasel korral poleks seda eksursiooni olnud küll võimalik läbida.  Sisuliselt siis sumpasime jões läbi kärestike ja hüppaside erinevalt astmetelt alla jõkke. Alustasime madalamalt ja viimane oli juba päris korralik. Meie nii öelda giid oli nagu väike kiire Jamaica ahv, kes lihtsalt jooksis mööda neid kärestikke ja kivisid. Mulle igasugu ekstreemsemad asjad meeldivad, mistõttu need hüpped olid väga meelt mööda. Tegelikkuses oleks pidanud vesi olema erk sinine, aga kuna viimastel päevadel oli sadanud vihma, polnud õiget värvi näha. Üldiselt oli tegemist muidugi üsna nii öelda “turistika” asjaga, aga selle raha eest jäime rahule.

Linnamelu

Pärast eksursiooni viis autojuht meid tagasi laeva juurde, käisime seal lõunat  söömas ning suundusime linna uudistama. Linna lühikirjelduse võib kokku võtta järgmiselt –  tänavad on erinevaid värve täis, Bob Marley taolised rastamehed kõnnivad ringi, raggae muusika mängib ning iga nurga peal keegi suitsetab marihuaanat või üritab seda sulle müüa. Lisaks on muidugi palju turistidele mõeldud poode, kust on võimalik osta suveniire või tax free alkoholi. Meie jalutasime niisama tänavatel ringi ning selline mõnus vibe oli igal pool. Inimesed on küll üsna pealetükkivad, kuid samas sõbralikud ja kuidagi tsillid. Võib-olla nende riietumisstiil juba tingib seda.

„In Jamaica we have no problems“

Jamaica ise on tegelikult väike saar, kus elab umbes 2,8 miljonit inimest. Ametlik keel on inglise keel, aga kohalikud räägivad patwa slängi, mis on segu prantsuse, inglise ja hispaania keelest. Nende üks moto on „out of many one people“. Mõned huvitavad väljendid on näiteks

  • Hi, mon = Hi, man
  • Whaap?=What’s up
  • Airi = Doing good, having fun

IMG_0493

Üldse pooldavad nad nii öelda murevaba elustiili. Tegelikkuses on muidugi raske selle 6 tunni põhjal  hinnata, kas see ka päriselt stressita elu on. Nagu meie giid ütles „In Jamaica we have no problems, only situations“. Või siis nende põhilause „one love“. Igaljuhul saime selle lühikese aja jooksul esmase mulje Jamaicast kätte ning siia oleks huvitav kunagi ka pikemalt tagasi tulla. Paljudele ameeriklastele oli Jamaica nii öelda šokk ja ebameeldiv ehk nii vaene ja pealetükkiv. Kuna olen ise palju hullemates kohtades käinud, ei tundunud see mulle nii hull. Siiski on Jamaica mõrvade määr maailmas üks kõrgemaid, mis on tingitud suurest salanarkootikumide veost ning võitlustest politsei ja gängide vahel.

Kell 16.30 pidid kõik laeval tagasi olema. Me jõudsime juba natuke varem. Enne muidugi saime veel korraliku äikesevihma kaela ehk olime nagu kaks läbi ligunenud nuustikut. Aedil, kes on suur äikesekartja, hakkas korraks isegi täitsa hirmus. Enne laevale sisenemist on veel alati kottide kontroll, sest alkoholi ja muid jooke ei või endaga kajutisse viia ning kõik ostetud joogid saab tagasi pärast kruiisi lõppu.

IMG_0472

Laevas sõin veel pre workout jäätise (kas ma juba mainisin, et jäätis on 24/7 tasuta) ning suundusime jõusaali, et natuke energiat kulutada enne söögirallit. Õhtuöögiks tegime end jälle ilusaks, proovisime Horizondi restoranis kõikvõimalikke sööke ning pärast kuulasime erinevaid live esinejaid. Selline see laeva elu on!

Kariibimere kruiis: tutvumine laevaga

Teise osa reisist veetsime Kariibimere kruiisil 2016. aastal sõitmist alustanud laeval Carnival Vista. Tegemist on Carnivali kõige uuema laevaga ehk kõik näeb veel üsna värske välja.

Meie valitud kruiis kestis 6 ööd ehk kolm peatust saartel ning 2 täispikka päeva merel.

img_0474.jpg

Laevale pealeminek

Kuna laevale mahub korraga ligi 4000 reisijat, kujutasin ette, et sinna pealeminek võib paras segadus olla. Tegelikkuses osutus see aga oodatust lihtsamaks. Päev varem tegime Carnivali veebilehel check-ini ning kõik vajalikud dokumendid saadeti meile, mis soovitavalt oleks võinud välja printida. Samuti oli seal kirjas soovituslik pealemineku aeg. Saime enda kellaajaks 13.30 (laev väljus 16.00). Fort Lauderdalest sõitsime Uberiga Miami sadamasse, kus praktiliselt kohe kohvritest ilma jäime. Hüpati juurde, küsiti laeva nime ja piletit näha, pandi silt külge ja kohvrid olidki saadetud. Edasi pidime sadamas paar paberit täitma ja praktiliselt saimegi juba laeva, kus enda kajuti postikastist ka laevakaardid kätte saime.

Mida üks kruiis sisaldab?

Laev ise oli suur ja võimas – väikeste Tallinki kruiisilaevade kõrval ei anna võrreldagi. Reisijate käsutuses on 15 tekki, kus on palju erinevaid söögikohti (nt Lido, Hiina, Itaalia köök, sushi, burgerid, salatibaar, Mehhiko tortilla lett, BBQ restoran jms), baare, basseine spaasid, jõusaal, IMAX kino, välikino, minigolf, korvpalliväljak, mullivannid, leboalad, laeva kohal sõitev jalgratas, erinevad lastealad, kasiino, poed jne. Ütleme nii, et avastamist oli piisavalt ning laeva ühest otsast teise kõndimine võttis ikka korralikult aega.

Kruiisi hind oli natuke üle 600 euro inimese kohta, mille sees on ka enamus laevas olevast meelelahutusest ja 24/7  söök. Osad söögikohad olid lisatasu eest ning nende eest võis vajadusel juurde maksta. Alkoholi pakett ei sisalda. Võimalus on juurde osta 50 USD/päev alkoholipakett, mis sisaldab maksimaalselt 15 jooki. Kuna meie eesmärk polnud ennast igal õhtul “mällu” juua, siis selle ostmist otstarbekaks ei pidanud. Laeval oma alkoholi tarbida ei või ning sisenedes kontrollitakse ka kotte. Inimese kohta võis kaasa võtta ühe pudeli veini ning üleliigne jook võetakse reisi ajaks “hoiule”. Sama kehtib ka laeva poest ostetavate jookide kohta.

Ütleme nii, et keskmine kruiisitaja jätab ilmselt laeva lisaks veel päris korraliku summa. Meie kui nii öelda natuke “rotid” eestlased elasime seal tagasihoidlikku elu ning eriti lisakulutusi ei teinud. Nii on tegelikult kruiis üsna odav puhkuse vorm. Lisaks põhisummale ostsime kahepeale sotsiaalmeedia Interneti paketi 5USD/päev, mis oli selles suhtes mõttetu, et ühendus oli väga aeglane. Samuti võeti meil enne kruiisi lõppu “julmalt” maha ka service tip umbes 80USD. See on siis minimaalne tipi summa, mis saab jätta.

Laevas toimuvaga kursis olemiseks on loodud väga mugav telefoni app, mis Interneti ostmist ei nõua. Sealt saab vaadata kõiki laevas toimuvaid üritusi, söögikohtade infot, ilmaennustust, enda krediiilimiiti jne. Kogu laevas kehtib sularahavaba põhimõte ehk kõik tehtud kulutused pannakse kajutikaardile, mis on pangakontoga ühenduses. Kruiisi lõppedes peavad kõik enda kaardi läbi skaneerima.

Kajutiks valisime kõige odavama variandi, et siseruumi ilma aknata kajuti. Kuna nagunii enamuse aja veetsime toast väljas, ei näinud vajadust selle eest rohkem maksta. Iga päev käib ka toateenindus koristamas ja toob uued rätikud. Kajuti valisin esimesele tekile üsna juhuslikult, aga lõpuks olime sellega väga rahul, sest väljapääs erinevatesse sadamatesse oli 0 tekilt ehk tuli vaid üks korrus alla liikuda. Rootsi kruiisilaevadele omast mootorimüra polnud kuskilt kuulda.

Tutvumine laevaga

Kuna saime laevale juba mõned tunnid enne väljumist, läksime kohe söögikohti uudistama. Esimeseks valikuks osutus Mongoolia wokk, kus sisuliselt saab sobivatest komponentidest endale meelepärase miksi kokku panna. Samuti oli enne väljumist ka häirekoosolek. Kõigil reisijatel on kajutikaardi peal nende kogunemiskoht, kuhu kriisi korral minna tuleb. Pidime kõik sinna kogunema, kus kaardid läbi skaneeriti ning väike tutvustus tehti.

Nii algaski meie Kariibimere kruiis. Täpsemalt juba järgmistes postitustes.