Uus-Meremaa: Lõunasaar

Pärast mõningast kaalumist otsustasin enda reisi sisse ka Lõunasaare külastuse mahutada. Paljud peavad just seda looduse poolest kaunimaks ning ilmselt on see ka turistide seas populaarsem (v.a Auckland muidugi). Kuna aega oli vaid 4,5 päeva, üritasime sinna sisse mahutada võimalikult palju. Samas ei soovinud ka liiga tempokat reisi.

Meie 4,5 reisi trajektoor oli järgmine:  Queenstown – Te Anau – Milford Sound – Queenstown – Wanaka – Mt. Cook – Tekapo – Grenaldine – Christchurch

South lsland.PNG
Queenstown – Te Anau – Milford Sound (ca 300 km)

Queenstownist saime kätte enda rendiauto ning alustasime kohe sõitu Te Anau poole. Kõrghooaja tõttu oli rendiauto saamine päris keeruline ning hind üsna krõbe. Tee linnani oli imeline – erinevad vaated Wakatipu järvele, mägedele, lambad, rohelus. Nii on see Uus-Meremaal tegelikult peaaegu igal pool – üks postkaart teise järel. Samas muutub loodus kiiresti ehk kogu aeg on jälle midagi uut ja iga paari minuti tagant tahaks auto peatada ning pilti teha.

DSC_0673

Esimene peatus oli Te Anau,  mis on viimane suurem asula enne Milford Soundi. Seal soovitatake ära teha ka vajalikud ostud ja tankimised ning suurem osa turiste ööbibki antud linnas.

Peale toidušopingut suundusime enda öömaja juurde Fjordland National Park Lodge, mis oli armsate majakestega kämpingukoht järve ääres. Eesmärgiks oli ööbida võimalikult lähedal Milford Soundile, et hommikul oleks kruiisile sõit lühem.

DSC_0401Tegime veel väikse jalutuskäigu kohalikul matkarajal ning jõudsime vihmaga tagasi. Pärast seda lihtsalt sadas järjest terve öö ning ka järgmise päeva. Samas mis seal imestada, kui tegemist on ühe kõige sademeterohkema kohaga nii Uus-Meremaal.

DSC_0426

MILFORD SOUND

Hommikul startisime juba enne 7, et hakata sõitma meie põhisihtkoha ehk Milford Soundi poole, kuhu pidime jõudma kella 10-ks kruiisile. Milford Sound on umbes 15 km pikkune fjord, mille suue asub Tasmaania mere ääres. Tegemist on ilmselt Uus-Meremaa ühe kõige tuntuma turismiobjektiga ning seda on nimetatud ka kaheksandaks maailmaimeks.

thumb_IMG_9211_1024

Tee sinna on üsna käänuline ja pikk, mistõttu peab sõidu jaoks aega varuma. Siiski on see midagi maagilist – igas suunas väikesed joad, kosed, mäed. Sõnadega on raske kõike kirjeldada. Vihma sadas muidugi korralikult. Kohalike sõnul oli see aga väike vihmake, tänu millele antud paik ongi nii imeline. Tegmist on Uus-Meremaa kõige sademeterohkema kohaga, kus ühelgi kuul ei saja 400 mm. Olin väga õnnelik just jõuludeks saanud Playtechi vihmaparka üle, mis pidas testimisele väga hästi vastu.

Milford Soundi jõudes suundusime kruiisile. Hommikused kruiisid on üldiselt odavamad. Kruiis kestis 1,5 tundi ja kulges mööda fjordi kuni Tasmaania mereni. Vahepeal põikasime laevaga ka kose alla. Seda kõike peab ise nägema ning kindlasti soovitan Uus-Meremaal olles see teekond ette võtta.

thumb_IMG_9264_1024

DSC_0575

Pärast kruiisi alustasime tagasisõitu Queenstowni poole põigates läbi mõnest matkarajast. Uus-Meremaa on tõeline matkajate paradiis. Kuna meie aeg oli väga piiratud, ei saanud kahjuks pikemaid jalutuskäike ette võtta.

QUEENSTOWN

Queenstown on klassikaline väikelinn Lõunasaare lõuna pool – mäed, järv, helesinine taevas ning tuntud ka seikluspealinnana, sest pakub väga laia valikult erinevaid ekstreemsusi nagu langevarjuhüpped, benji hüpe, purjelauasõit jms. Õhtul jalutades oli seal mõnus kuurortlinnaõhustik – palju välikohvikuid, inimesed jalutamas. Kuna jaanuar on kõrghooaeg, oli linn turistidest pungil. Isegi öömaja otsides, oli mul valida vaid paari koha vahel ning isegi hosteli toa eest kahele inimesele ilma privaatse WC tuli välja käia üle 100 euro.

IMG_9304

WANAKA (Queenstown – Wanaka 70 km)

Queenstownis veetsime ühe öö ning edasi suundusime umbes 70 km kaugusel asuvasse Wanaka linna. Valisime keerulisema mägitee variandi ning tegime peatuse Cardonas.

thumb_IMG_9330_1024

thumb_IMG_9316_1024

Linna lähedal on tuntud objektiks rinnahoidjaaed, kuhu inimesed saavad enda pesu jätta. Otsest põhjust sellele ei olegi – keegi lihtsalt tuli mõttele ja nii see läks.

Wanaka on Queenstowni sarnane järve ja mägedega linn, kuid võib-olla ehk natuke väiksem ja  armsam. Talvel populaarne ka suusatajate seas. Üheks põhiliseks huviobjektiks on keset Wanaka järve kasvav puu, mida kutsutakse #thewanakatree.

thumb_IMG_9737_1024

thumb_IMG_9738_1024
LAKE PUKAKI

Wanakast võtsime suuna Mt Cooki poole. See on isegi natuke uskumatu, et kuigi igal pool on mäed, on loodus siiski nii vahelduv ja eriilmeline. Teed muutusid enne Mt Cooki juba üsna käänuliseks ning mul oli hea meel, et ise roolis ei ole. Tee Mt Aoraki küla juurde kulgeb suures osas mööda Pukaki järve kallast ning võin julgelt öelda, et see on kõige ilusam, sinisem, erksam, tasasem järv, mida ma kunagi näinud olen. Vaatasime  mõlemad lihtsalt aknast välja ja ei suutnud uskuda, kuidas miski saab nii sinine olla.

thumb_IMG_9403_1024

thumb_IMG_9739_1024

AORAKI/MT COOK (Wanaka – Aoraki ca 210 km)

Aoraki ehk Mount Cook on Uus-Meremaa kõrgeim mägi, mille tipu kõrgus merepinnast on 3742 m. Mäe ümber asub rahvuspark ja Aoraki mägiküla, mis on populaarne alguspunkt erinevatele matkarajadele ning ka liustikumatkadele. Ilm on seal üsna muutlik, mistõttu enne rajale minemist on väga oluline jälgida ilmaennustust. Meie imetlesime kogu ilu ja vaateid liustikule küla lähistel ning tegime ka väikese jalutuskäigu.

DSC_0899

Mount Cooki juures võtsime suuna Tekapo järve ja linna suunas, kus oli esialgne plaan ka ööbida. Kõrghooaja tõttu sealkandis olid aga kõik vähegi mõistliku hinnaga (alla 300€ öö) majutuskohad kinni, mistõttu sõitsime Christchurchile natuke lähemale Geraldine linna. Öömaja meenutas natuke Austraalia roadhouse ning üldse see väikelinnamelu tõi mälestusi sellest ajast.

CHRISTCHURCH

Lõunasaare reisi lõpetasime Christchurchis, mis on Lõunasaare suurim linn ning rahva arvu poolest kolmas pärast Aucklandi ja Wellingtoni. Tegemist on väidetavalt kõige inglisepärasema linnaga – palju parke, vanemad ehitised, ilusad tänavad. Kuigi Uus-Meremaa on riigina väga uus, on see ehk kõige Euroopalikum. Uus-Meremaa paikneb teatavasti väga seismilises piirkonnas, mistõttu esineb seal ka maavärinaid. Christchurchi tabas 2011.aastal 6,5 magnituudine rohkete hukkunutega maavärin, mistõttu sai linn väga palju kannatada. Ka praegu käib seal endiselt veel aktiivne ehitustöö ning taastamine.

DSC_0946

Selline oli meie Lõunasaare kogemus. Kindlasti oleks tahtnud rohkem aega, kuid kahenädalase reisi jooksul liiga palju ei jõua. Samuti oli minu eesmärk ka natuke rohkem aega Aucklandis veeta ja A perekonnaga tutvuda. Kui kahte erinevat saart omavahel võrrelda, on Lõunasaare märksõnaks kindlasti mäed, järved, armsad linnad. Avastamist jäi veel palju ning kindlasti kunagi tulevikus sinna ka jõuan.

thumb_IMG_9430_1024

Uus-Meremaa: mõeldud, tehtud

Uus-Meremaa on alati olnud minu reisisihtkohtade tipus. Samas on see ka üks riike, mis tundub natuke kättesaamatu.  Olen ikka natuke kahetsenud, et Austraalia aja jooksul Uus-Meremaale ei jõudnud. Seega kui nüüd suunurgast sinna kutse sain, ei võtnud pikka mõtlemisaega.

thumb_IMG_9293_1024

Tegelikkuses oli kõik väga ootamatu ja ette planeerimata. Olin juba arvestanud, et sel talvel pikemale reisile ei saa ning jaanuari veedan magistritöö teooriat kirjutades. Samuti on töökoht üsna uus ja puhkusepäevi pole väga palju kogunenud. Novembri lõpus tuli aga mõte, mida ei saanud enam peast ning pärast umbes nädalast piletiteotsingut, ostsin Aucklandisse elu kalleimad lennupiletid. Natuke valus oli küll nii palju raha ainult lennupiletite alla panna, aga õnneks oli mul suurem osa reisi ajast öömaja olemas ning söök laual.

Reis algas 1. jaanuari hommikul Tallinnast lennuga Stockholmi, kust edasi jätkasin teekonda Dubaisse ning sealt otse Aucklandi. Sain kirja ka enda elu pikema lennu –  sõit Aucklandist Dubaisse kestis 17 tundi. Emiratside kvaliteet ja teenindus saab minult ainult kiidusõnu, mistõttu läksid lennud üsna kiiresti.

thumb_IMG_9399_1024

Aucklandis ootasid mind juba A ja tema pere. Suurema osa oma reisist veetsingi nende juures, tehes Põhjasaarel erinevaid päevareise. Vahepeal lendasime ka viieks päevaks Lõunasaarele, et saada ka sellest ülevaade.

thumb_IMG_9730_1024

Esimesed muljed, mis mul Uus-Meremaast tekkisid ning millele ka hiljem kinnitust leidsin – imeline loodus, mäed, lambad, multikultuurne, rahulik, kallis ja väga eraldatud. Inimesi elab seal vaid 4,8 miljonit, lambaid see eest umbes 18 miljonit. Umbes 77% populatsioonist elab Põhjasaarel ning 1/3 inimestest Aucklandis, mis on ka kõige suurem linn. Pealinn on hoopiski Wellington, mis on justkui ühenduskoht Põhja – ja Lõunasaare vahel.

thumb_img_9166_1024.jpg

Tihti kasutatakse uusmeremaallase kohta sõna kiwi, kuna juurte poolest on see üks suur erinevate rahvuste segu. Kuigi Uus-Meremaa põlisrahvaks on maurid, moodustab praeguse elanikkonna suuremas osas Euroopa päritoluga inimesed (ca 75%), kellele järgnevad maurid, aasialased ning erinevaid Vaikse ookeani rahvad (Samoast, Tongast jne). Tänapäeva kohalik on ilmselt segu erinevatest rahvustest. Minu jaoks oli väga positiivne just see, kuidas erineva taustaga inimesed saavad nii sõbralikult, rahumeelselt ja ühtselt koos elada ning on loonud justkui oma kultuuri. Sisserände ajal tehti muidugi liiga põlisrahvusele mauridele, mistõttu nüüd seda igal viisil parandada üritatakse. Näiteks alustavad poliitikud alati enda sõnavõtte mauri keelsete väljenditega ning lisaks inglise keelele on enamus asjad ka maurikeelsed. Kohanimed on neil enamus mauri keeles ehk minu jaoks oli väga keeruline neid meelde jätta ning lugeda.

thumb_IMG_9459_1024

Oma eraldatuse tõttu on ka elu kallis. Eriti kõrged on kinnisvara hinnad, mistõttu isegi kohalikel on raske endale hea asukohaga kodu osta. Samuti on jaanuar seal suvi ning kõrghooaeg, mis tähendab, et öömaja, autorenid hinnad on kõrged ning valikut väga vähe. Minul oli selles suhtes suur eelis ööbimiskoha näol, mistõttu selle reisi üldse hetkel ette võtta julgesin.

Palju on sarnasusi ka Austraaliaga ehk kohati oli isegi natuke nostalgiline. Looduse mõttes kindlasti aga erinev ja tunduvalt vaheldusrikkam. Uus-Meremaalt leiab kõike – mägesid, liustikuid, lund, rohelust, imeilusad rannad, surfamise. Samas ei ole seal mitte ühtegi ohtlikut metslooma ega putukat. Ilm seevastu on muutlik. Kas suvel võib ühes päevas olla neli aastaaega – üks hetk kuum päike, poole tunni pärast vihm ja tuul. Nii see vahetub mitu korda päevas. Päike on seevastu aga ohtlik ja terv. Suutsin end korralikult ära põletada 50 faktorilise päiksekreemiga läbi autoakna.

thumb_IMG_9579_1024

Emotsioone on palju ning kindlasti on neid raske siin kokku võtta. Kindlasti riik, mida tasub külastada ning võimalusel võiks reisi pikkus olla vähemalt kuu. Järgmistes postitustes tuleb rohkem pilte ja vähem juttu.

 

Küpsetamise lainel: kohupiimakook ja suvikõrvitsapirukas

Sattusin vahepeal natuke küpsetuslainele. Tegelikult mulle kokata meeldib, kuid viimase aasta jooksul olen seda teinud üsna minimaalselt. Eelmisel nädalal oli lõpuks natuke rohkem aega (või siis pigem kättevõtmist), mille tulemuseks oli magus kohupiima õunakook ja soolane suvikõrvitsapirukas. Mõlemad ka üsna tervislikud ning kindlasti ei kuulu kuskile “patutoitude” nimekirja (kuigi sellist väljendit ma üldse ei kasutaks). Mõtlesin, et jagan ka blogis Teiega retsepte. Kahjuks küpsetamine toimus õhtul hilja, mistõttu jätab ka piltide kvaliteet üsna palju soovida.

Kohupiima-õunakook kaerahelbepõhjal
IMG_7550

Põhi/kate:

  • 160g suuri täisterakaerahelbeid
  • 70g võid
  • 15g mett
  • 20g mandelid (või muid pähkleid)
  • kaneeli

Täidis:

  • 400g Otto küpsetuskohupiimakreemi
  • 100g Alma maitsestamata kreeka jogurtit
  • 3-4 väiksemat õuna
  • 60g stevia pulbrit (võib asendada suhkruga, meega)
  • 3 muna

Valmistamine:

Põhja jaoks sulata pannil või, lisa kaerahelbed ja tükeldatud pähklid ning rösti need koos kaneeli ja meega kergelt pruunikaks. Aseta 2/3 segust küpsetusvormi (24cm) põhja.

Sisu jaoks eralda esmalt munavalged ning vahusta need kõvaks vahuks. Sega omavahel ühtlaseks massiks kohupiim, kreeka jogurt, munakollased ja magusaine. Lisa ettevaatlikult ka munvalgevaht. Koori ja tükelda õunad väiksestes tükkideks, sega need kaneeli ja magustajaga ning lisa kohupiimasegule.

Aseta täidis põhjale ning kata see ülejäänud kaerahelbeseguda. Küpseta kooki 180 kraadi juures umbes 40 minutit. Enne söömist ja lahtilõikamist lase natuke jahtuda. Serveerimisel sobib juurde hästi näiteks kreeka jogurt ja isetehtud moos, marjad.

Üks tükk ilma lisanditeta (kui lõigata kook 12ks): 170 kcal

IMG_7473

Soolase suvikõrvitsa-juustupiruka retsepti leidsin juba ammu lehelt kahvliga.  Järgisin retsepti üsna täpselt, mistõttu ei hakka seda eraldi välja kirjutama. Maitses väga hästi ka külmalt järgmisel päeval.

IMG_7534

IMG_7538

 

Mis sai “personaaltreenerikarjäärist”?

Läheme nüüd vahelduseks natuke tagasi minu blogi esialgse teema ehk trenni juurde. Kunagi alustades oligi ju eesmärgiks ainult trenni – ja toiduteemadel kirjutamine. Praegu on mõndade postituste lugemine küll üsna piinlik. Olin ju antud hetkel selles maailmas üsna uus, aga kirjutasin nagu  suurte teadmistega professionaal. Tahaks arvata, et vahepealsete aastatega on juurde tulnud rohkem realistlikku vaadet, kogemusi ning teadmisi.

IMG-6489

Tahtsin tegelikult natuke kirjutada  minu nii öelda “personaaltreenerikarjäärist”. Panin ju päris päris palju aega, energiat ja raha, et omandada nii FAFi kui ka EOK treeneripaberid. Olen küll arvamusel, et ainuüksi paber ei tee kellestki head treenerit, kuid siiski usun, et mingi ühtne hindamissüsteem peaks olema ning spordiklubid võiksid treenerite palkamisel ikkagi koolituse ja eksami (või kõrghariduse) olemasolu nõuda. Kahjuks nii see siiski pole ning sageli pööratakse tähelepanu hoopis teistele kriteerumitele – nagu valmidus eneseturunduseks ja enda müümiseks. Mida rohkem trenne müüd, seda rohkem saab raha ka klubi. Üks taolistest klubidest on kindlasti kõigile tuntud MyFitness. Kahtlemata on seal ka väga häid treenereid, aga soovitan enne valimist natuke uurida nende tausta.

IMG-6777

Minu juurde tagasi tulles, siis tegelikult pole ka mina trennide andmist jätnud. Täiskohaga personaaltreeneri elukutse pole kunagi minu eesmärk olnud, kuid lisatööna meeldib mulle seda väga teha. Juba FAFi aegadest on mul paar klienti, kellega ikka aeg-ajalt trenni teeme. Kuna mul polnud ühegi spordiklubiga kindlat kokkulepet, jäi neid kohtumisi harvemaks. Teatavasti pole  “vabakutselised” treenerid eriti soositud.

(Pool)personaaltreeningud treeningstuudios Bodylab

Alates veebruarist olen aga 1-2 korda nädalas trenne andnud väikeses personaaltreeningute stuudios Bodylabis. Tegemist pole päris tavalise jõusaaliga, kuhu saab endale sobival ajal minna. Süsteem on selline, kus inimesed valivad liitudes paketi,mitu korda nad nädalas trennis käia soovivad ning saavad ligipääsu broneerimissüsteemile, kus on näha, mis tundide ajad ja treenerid. Igasse trenni mahub maksimaalselt kolm inimest, kes igaüks saavad liitudes enda isikliku kausta ja programmi, mida nad treeneri juures tegema hakkavad. Jõusaalikavad on klubi poolt valmis tehtud, kuid neid saab loomulikult natuke muuta. Sisuliselt on see nagu pool-personaaltreening. Kuna kuumaks on üsna kõrge, motiveerib see inimesi tavaliselt ka kohale tulema. Inimesed saavad ise valida, kas käivad  iga kord sama treeneri juures või erinevates tundides.

img-6961-11.jpg
Treeneri selfie enne klientide saabumist

Iseenesest on idee väga hea ning midagi taolist Eestis väga pole ka. Tüüpiline klient on jõukam kontoriinimene, kes jõusaalis käia ei tahaks, kuid pigem otsib privaatsemat ja personaalsemat lähenemist. Treenerina on aga süsteem selline, et tavaline vahetus on vähemalt viis tundi ehk minu jaoks vahemikus 17.00-22.00. Kui trennid on täis. annan 15-inimesele (pool)personaaltreeningu. Minu jaoks on see number natuke ebarealistlik… Kui alguses seal alustasin, mõtlesin, kuidas neid programme muudan, vahetan”mõttetud” harjutused välja, õpetan inimestele põhjalikult tehnikat,  siis mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et päris nii see ikka ei ole. Probleem on selles, et iga kord on tunnis erinevad inimesed, erineva taseme ja oma kavaga ehk liiga palju ei saa kellelegi tähelepanu pöörata. Seega annan endast lihtsalt maksimumi ja üritada jälgida, et kõik enam-vähem õigesti teeksid. Siiski tunnen pidevalt, et ei suuda viis tundi järjest anda sellise kvaliteediga tunde nagu sooviksin (eriti päras 8 tundi kontoris), mistõttu käin seal edaspidi vaid vajadusel asendusi tegemas. Treenerina tegelikult on see olnud väga kasulik kogemus. Lühikese perioodi jooksul olen treeninud väga palju erinevaid kliente, kelle “iseärasustega” tegeleda.

Ametlikult personaaltreeneriks Audentes Fitnessis

See ei tähenda, et treeneriametiga lõpparve teen. Septembrist hakkan ametlikult personaaltreenerina tööle spordiklubis Audentes Fitness. Olen seal ise paar aastat treeninud ning tegemist on väga toreda spordiklubiga. Lisaks jõusaalile on palju rühmatreeninguid, spinning, bassein, areenil treenimise võimalus ning sügisest ka eraldi crosstrainingu stiilis saal. Võrreldes MyFitnessiga hubasem ja kodusem saal ning ka klientuur natuke teistsugune. Jõusaalivarustus on korralik ning ruumi jätkub kõigile. Ideaalis ongi eesmärgiks anda 2-4 trenni nädalas. Sellise mahu juures tunnen, et suudan pakkuda kliendile vajalikku kvaliteeti ja tähelepanu, et saavutada tema jaoks soovitud eesmärk. Seega kellel tekkis huvi trenni tulla, võib julgesti kirjutada. Paneme eesmärgid paika ning ega see vorm ka tulemata ei jää! 🙂  Samuti ei pea hakkama Audentese kliendiks, vaid koos minuga on sissepääs eritingimustel. Pärast pikka ja ilusat suve on just hea aeg alustada treeningutega.

IMG-6971
Ise teen ka trenni (Audentes Fitness)

Nüüd tõmban aga otsad kokku ja loodetavasti juba varsti tutvustan Teile Audentese spordiklubi natuke lähemalt.

Uued väljakutsed paistavad

Tere-tere!

Mäletate mind veel?

Paratamatult on mu blogi viimasel ajal rohkem reisiteemaline olnud, kuhu sisse satuvad ka mõned muud postitused. Sellest võib ehk mulje jäädagi, et mu elu on üks suur lõbu ja reisimine, aga tegelikkuses on olukord pigem selline, et taolist elustiili lubada, peab vahepeal igat moodi “ringi tõmblema”. Siiski-siiki on see kõike väärt ning Lõuna-Aafrika reis tundub tagantjärgi ikka veel kergelt ulmeline.

Aga natuke muudest teemadest, siis vahepeal sai läbi ka magistri esimene kursus. Eks see omajagu pingutust nõuab käia täiskohaga tööl, täiskohaga ülikoolis ja siis veel muud elu elada. Samas mulle väga meeldib. Tunnen, et olen lõpuks leidnud eriala, kus end reaalselt südamega töötamas näen. Kursakad on ka toredad ning kellele neid vabu nädalavahetusi ikka vaja on eksju? 🙂

Seoses sellega otsustasin ka rohkem enda erialale lähedasema töö otsida. Ausalt öeldes on mu kõik varasemad (päris) töökohad minuni kuidagi ise tee leidnud, mis tähendab, et esimest korda pidin reaalselt vaevalises kanideerimisprotsessis osalema. Mõnes mõttes võib seda võrrelda sõiduga Ameerika mägedel ehk pidevalt üles-alla-üles-alla. Läbid juba mitu vooru, ootused tõusevad ja siis lõpuks valitakse ikkagi keegi teine ning hakkad kõigega otsast peale. Kes suurte ettevõtete kandideerimisprotsessidega kursis on, teab, et voore on tavaliselt ikka vähemalt 4-5 tk, mis sisaldavad erinevaid intervjuusid, testülesandeid, esseesid jms. Vahepeal oli küll juba täitsa lootusetuse tunne peal. Teiselt poolt muidugi minu erialal (HR) on muidugi hariv näha erinevate organisatsioonide värbamisprotsessi ning ettevõtte kultuuri. Nüüd võin igaljuhul öelda, et mitu kuud kestnud vaevaline protsess on selleks korraks leidnud positiivse lahenduse ning hetkel on viimased nädalad MyBody ridades. Olen juba väga põnevil!

Just nii õnnelik olin, et uue töö leidsin 🙂

Muidu on suvi väga tore nagu ikka. Võib-olla isegi mõnusam kui muidu. Mulle see kuumalaine sobib. Vahet pole, et tööle jõudes on mõnikord juba tunne, et tahaks duši alla minna ja riideid vahetada.

Nädalavahetuseti üritan Tallinnast igal juhul välja saada ning ka nädala sees võimalusel erinevatel üritustel, kontsertidel  käia. Esimest korda jõudsin ka Võsu Jazzile ning Pärnu rannas on ka päikest võetud. Juulis sain ka muidugi ühe korra enda talve barka kapist välja võtta. Kinkisin emale sünnipäevaks Linnateatri suvelavastuse piletid ning sattus täpselt selline “kena” õhtu, kus vihma sadas ja väljas oli 10 kraadi. Mis siis ikka, tuli suusajope kapist välja võtta, ennast tekkide sisse mässida ja etendus sai vaadatud. Kusjuures päris hea oli ka!

Trenn on muidugi elu lahutamatu osa endiselt ning kirjutan sellest natuke pikemalt järgmine kord. Sissejuhatus on blogi taaselustamiseks igastahes tehtud.

Gruusia köök

Gruusiasse tasuks minna kasvõi ainult toidu pärast. Nende köök on lihtsalt imeline ning erinevaid roogasid on nii palju, et nädal on kindlasti vähe, et seda kõike avastada. Teiselt poolt muidugi on hea, et reis pikem polnud, sest Gruusia meestele omase “hašapuri” kõhu kasvatamine on üsna lihtne. Samuti on restoranides toit odav. Õhtusöök kahele maksis meil keskmiselt umbes 10€.

Aga natuke lähemalt nüüd Gruusia köögist ja mis proovitud sai.

Hatšapuri

IMG_5518

Enamus ilmselt on teavad seda suurepärast Gruusia juustupirukat, mille kaloraaži peale enamus fitnessinimesed ilmselt minestaksid, aga vahel ju võib lubada. Mu kaaslane oli täielik selle piruka fänn. Üritasin kokku lugeda mitu tükki ta neid selle aja jooksul ostis. Ma arvan, et see number jäi sinna 15 ja 20 vahele. Tegemist on Gruusia ühe rahvusroaga, mida müüakse igal tänavanurgal ja restoranis. Kuna mehed on seal enamasti üsna kõhukad, kutsusime neid  “hatšapuri kõhuks”.  Klassikaline pirukas koosneb  saiast ja sulguni juustust  (ja seda juustu pole mitte vähe). Tegelikult on saadaval väga palju erinevaid verisoone.

Mõned näited:

  • Imeretian hatšapuri – ringikujuline ning kõige klassikalisem variant
  • Adjaruli hatšapuri – paadikujuline pirukas, mille keskel on toores muna ja suur tükk võid. Pärineb Batumi piirkonnast.
  • Megruli hatšapuri – sarnane esimesele, kuid veel rohkem juusutu.
  • Guruli – nagu kokku pandud pirukas, kus sees on keedetud muna.

Lisaks veel ka näiteks ubadega (lobiani) või lihaga täidetud versioon. Grusiinide sõnul need hatšapuriks ei kvalifitseeru, sest õiges hatšapuris peab olema alati kindlasti juust.

Hinkaalid

Kindlasti vähemalt sama kuulsaid on hinkaalid ehk Gruusia pelmeenid. Kui peaksin valima, siis kindlasti üks minu lemmiktoite seal. Võrreldes tavaliste pelmeenidega on need tunduvalt suuremad. Iga pallikese otsas on “tutt”, kust võetakse söömise ajal kinni ning hiljem jäetakse taldrikule alles. Klassikalised hinkaalid on tavaliselt mitme erineva liha segust ning maitsestatud erinevate ürtidega. Lisaks on saadaval ka näiteks seente, kartuli jms täidisega, kuid liha omad ikka ületasid kõik muu. Kohalikud tellivad neid tavaliselt seltskonna peale ikka mitukümmend tükki ning hea kõhutäis olemas. Üks hinkaali maksab tavaliselt 0,70GEL ehk 0,30€ senti.

Ühed parimad hinkaalid, mida saime olid kindlasti Tbilisises restoranis Passanauri, mida meile ka kohalike poolt soovitati. Koha saamiseks on soovitatav teha kindlasti ette broneering. Samuti Kutaisis kohalike poolt armastatud ja soodne koht Caffe El Paso.

Tomati-kurgisalat kreeka pähkli kastmega (Kitris da Pomidvris Salata Nigvzit)

IMG_5557

Tegemist oli ilmselt kõige populaarsema salatiga, mida tavaliselt tellitakse teiste roogade kõrvale. Ka minu soosingu võitis see alates esimesest päevast. Sisuliselt siis tomat, kurk, sibul ning kreemjas kreeka pähkli kaste. Valikus on ka ilma kastmeta variant, aga minu meelest on kaste just see, mis salatile maitse annab. Gruusia köögis on kreeka pähklid väga olulisel kohal ning neid kasutatakse paljudes teistes  roogades.

Pkhali

Pkhali on samuti pigem taimne eelroog, mis koosneb erinevatest purustatud köögiviljadest ja kreeka pähklitest, mis on kokku mätsitud väikesteks lamedateks keradeks. Kõige populaarsemad on ilmselt spinati pkhali ja peedi pkhali.

Msvadi ehk kebab

Türgi  mõjutustega kebab on ka Gruusias olulisel kohal. Lavaširulli sisse on keeratud pikad ja peenikesed hakklihast ja sibulast koosnevad liharullid. Lihtne, kuid väga maitsev toit, milles pettuma ei pidanud.

Ojakhuri

Väga klassikaline roog ehk sisuliselt suur hunnik küpsetatud kartuleid ja liha. Natuke meenutab minu isa mugavusrooga ehk “poissmehe pannirooga”.

Lobio

Sisuliselt on tegemist sooja oasupiga, kuhu on lisatud erinevaid vürtse. Serveeritakse nii lisandina kui ka supina. Sageli on kõrval ka Gruusia maisileib ehk chvishtari. Lobio oli samuti üks lemmikuid ning kindlasti eriti mõnus veel külma ilmaga.

Badrijai Nigvzit (baklažaani kreeka pähkli rullid)

IMG_5710

Üks populaarne eelroog, mida serveeritakse nii rullide kui ka lahtistena. Sisuliselt siis praetud õhukesed baklažaani viilud, mille sisse pannakse kreeka pähkli pasta, äädikas ja erinevad ürdid.

Lisaks veel soolase maailmast…

Tuleb tunnistada, et klassikalisi liharoogasid me väga palju ei söönudki. Kindlasti on omal kohal šašlõkk ning erinevad hautised liha ja kanaga. Väga palju kasutatakse nii liha- kui ka taimetoitudes kastme valmistamisel kreeka pähklit. Samuti leiab mitmetes roogades baklažaani. Näiteks on üks traditsioonilisi roogasid küpsetatud baklažaan juustu ja kreeka pähkli kastmega. Soovituste kohaselt tellisin selle restoranist Heart of Batumi ning jäin enam kui rahule.

IMG_5576 (1)

Kuna Batumi on mereäärne linn, on igal pool menüüs ka kala. Soovituste kohaselt läksime kala söömiseks Batumi kalaturule, kus sai endale sobiva kala välja valida ning kõrval olevas restoranis valmistada lasta. Maitses suurepäraselt.

IMG_5708

MAGUS JA JOOGID

Kui soolaste roogade valik on väga suur, siis magusa variandid on pigem kesised. Kesksel kohal on erinevad puuviljad ja pähklid.

Churchkhela ja tklap

Churchkhela on ilmselt kõige tuntum  maiustus, mida müüakse igal pool tänavatel ning turgudel. Tegemist on nööri ümber valmistatud “pulgaga”, mis koosneb viinamarjade (või muude puuviljade) mahlast tehtud “tarretisest”, mille sees on kas kreeka või muud pähklid. Sisuliselt meenutab natuke kummikommi pähklitega. Enda üllatuseks mulle täitsa see meeldis, kuid kindlasti on need väga erineva kvaliteediga ehk enne ostmist tasub proovida. Samuti on turul populaarne veel tklap ehk ringikujuline puuviljadest valmistatud maiustus, mis on kokku volditud.

Pelamushi

IMG_5996

Tarretiselaadne maiustus, mis on valmistatud viinamarja ja puuvilja mahlast. Tihti pannakse peale ka pähklipuru. Mina jaoks natuke liiga imal ning rohkem seda ei sooviks.

Joogid – Vein, chacha

Jookidest ma väga pikalt rääkima ei hakka. Gruusia on kindlasti tuntud veinimaa ning üks vanimaid veinitootjaid maailmas. Valik on suur ning hind on odav.  Kangemast alkoholist on väga oluline chacha ehk lihtsalt öeldes viinamarja viin. Maitseb nagu kange alkohol ikka ning kahjuks ei oska seda eriliselt hinnata. Enamustes majutuskohtades pakuti lahkelt koduveini ja/või -viina ning tundub, et nende valmistamine on kohalike seas populaarne.


Loodan, et saite põgusa ülevaate rikkalikust Gruusia köögist ning tegelikkuses on seal veel nii palju eri roogasid, mille proovimiseks läheks palju rohkem aega vaja. Kusjuures Gruusia on patenteerinud ka mõned toiduained, et kaitsta  neid järeletegemise eest. Nende alla kuuluvad näiteks hatšapuri, chacha, matsoni (kohalik jogurt), sulguni juust ja churchkhela.

Niiet kõik Gruusiasse sööma või Eestis Gruusia restorane avastama! 🙂

Gruusia III: väljasõidud Tbilisist

Tbilisisest tegime kahel päeval väljasõite. Üks päev kulus Kazbeki mäe peale ning teine päev külastasime Aserbaidžaani piiri ääres olevat David Gareja kloostrit.

KAZBEKI

IMG_5877

Sõit Kazbeki mäele on ilmselt üks Gruusia must-do tegevustest. Kazbeki mägi on Gruusia kõrguselt kolmas (5047 m) mäetipp, mis jääb üsna Tbilisi lähedale. Sõit sinna võtab siiski vähemalt 3 tundi, kuna tegemist on mägiteega ning väga palju oleneb ka liiklusest ja ummikutest. Seekord ise autot rentima ei hakanud. Esmalt kaalusime varianti leida endale autojuht-giid, kes meid sinna viiks, kuid enamus neist rääkis üsna halba inglise keelt. Seetõttu otsustasime ekskursioonibussi kasuks. Võtsime paarist kohast pakkumised ning valisime kõige paremate arvustuste järgi ühe välja. Kokku oli meid reisil ainult 6 ning lisaks väga hea inglise keele oskusega giid, kes jagas ka palju muud infot Gruusia kohta. Siiski ei tasu paljusid detaile pimesi usaldada, sest pärast Internetist mõnda kontrollides, olid need ikka hoopis teised.

Esimene peatus oli Jinvali veehoidla juures, kust avanevad imelised vaated veehoidlale ja mägedele

IMG_5828

Järgmine koht oli  tee peale jääv keskaegne  kirikust ja tornidest koosnevat Ananuri kompleks. Mulle meeldis eelkõige selle ehedus ehk kõik polnud perfektselt ilusaks tehtud.

Kõik vaated bussi aknast olid suurepärased ning vahepeal tegime ka erinevaid pildipeatusi Kaukasuse mägedele. Kazbekisse jõudes vahetasime mikrobussi neliveolise auto vastu ümber, et sõita  Trinity Church’i, mis asub keset mägesid 2170 meetri kõrgusel. Vaated on igas suunas lihtsalt imelised  – seda peab ise kogema, sest minu kirjeldustel pole sellega võrreldes mingit kaalu. Pärast oli veel mõnus lõunapeatus ning sõitsimegi tagasi Tbilisisse, kuhu jõudsime umbes 8 ajal. Kindlasti külastamist väärt ning kui aega rohkem, oleks mõtet veeta mõnes külakeses ka paar päeva. Talvel on seal ka head suusatamisvõimalused ning hinnad võrreldes teiste riikide kuurortidega väga odavad.

DAVID GAREJA 

IMG_5914

Teise pikema väljasõidu Tbilisisest tegime Aserbaidžaani piiri ääres oleva David Gareja kloostri ja mäe juurde.  Kuigi koht asub vaid umbes 70 km pealinnast, kestis sõit ligi 3 tundi. Tbilisi vabaduseplatsilt viib sinna ja tagasi iga päev kell 11.00 shuttle buss. Ühistranspordiga oleks sõit liiga keeruline, sest sisuliselt asub klooster poolkõrbes ja asustamata alal.

IMG_5915

Võrreldes Kazbekiga on see täiesti midagi teistsugust. Nagu ma mainisin on tegemist poolenisti kõrbega ehk suur kuiv asustamata maa-ala, kus taimi kasvab väga vähe. Klooster ehitati 6. sajandil Asüüria preestrite poolt, et tugevdada kristlust Gruusias. Kompleks koosneb 13 kloostrist, mis asuvad mäe erinevates kohtades ning ületavad ka Aserbaidžaani piiri. Seetõttu võiski mäe otsa ronides näha nii Gruusia kui ka Aserbaidžaani sõdureid valvamas.

Ilm oli seal päris kuum ning matk mäe otsa võib mõnele päris väljakutsuv olla ehk matkasaapad tulevad kasuks. Siiski on see seda kindlasti väärt, sest ülevalt näeb suurepärast vaadet mõlemale poole mäeahelikku. Kohtasime ka mitmeid sisalikke. Lisaks leidsin pisikese kilpkonna ja õnnestus näha ka madu. Seega tasub silmad lahti hoida.

IMG_5964

Kindlasti tasub kaasa võtta endale juua ning võib-olla ka söögipoolist, sest tegemist pole klassikalise turismikohaga, kus erinevat “kraami” müüakse. Mulle muidugi meeldiski see, et turiste oli vähe ja hea rahulik uudistada. Tagasiminnes tegime söögikoha peatuse ka väikeses külas Udabnos, mis on sisuliselt pooltühi mahajäetud küla ning tundus, et bussijuhil on seal olevate inimestega kokkulepe, et turistid külas tund aega oleksid sunnitud viibima. Naljakas oli aga see, et külas pidasid restorani ja hotelli ka üks Poola perekond. Tekkis küll kahtlus, et mille eest nad põgenesid, et sellisesse kohta kolisid.

Üldiselt jäime mõlema väljasõiduga väga rahule ning kindlasti oleks veel palju kohti kuhu minna, aga nädalase reisiga peab valikud tegema.

Gruusia II: Tbilisi

TBILISI

IMG_5801

Selleks et mitte aega raisata sõitsime Batumist Tbilisisse öörongiga.  Sõit kestis umbes 5,5 tundi ehk hommikul kell 6 olime juba Tbilisi raudteejaamas. Esialgu sain aru, et rongis on eraldi kupeed, aga tegelikkuses täitsa tavalised istmed. Mingeid erilisi mugavusi polnud, aga saime ära magatud.

Öömaja valimisel võtsin kriteeriumiteks, et see oleks võimalikult kesklinnas, omanikud räägiksid inglise keelt ning saada võimalikult ehedat Gruusia kodu kogemust. Seda me ka igatahes saime – kolm ööd veetsime kodumajutuses nimega Nino Gelashvili Guesthouse (1 öö kahele 21€ = 60GEL).

Kogu maja oli ikka väga huvitavas stiilis. Seinad, kapipealsed olid kaetud kõikvõimalike suveniiride või muu “pahnaga”. Ei oska kuidagi paremini iseloomustada seda. Meie tuba oli hoopiski jaapani stiilis. Peale meie liikus majas ringi veel omanik ehk Nino, kes oli väga südamlik, tore ja abivalmis naisterahvas. Andis meile palju soovitusi ning aitas asjade organiseerimisel. Lisaks temale liikus seal ringi aga ka üks “vanaema”, mees (eeldatavasti Nino mees), täiskasvanud kutid (eeldatavasti Nino pojad), kass, koer ja aias kilpkonnad. Täpselt ei saanudki aru kas nad elavad seal või on niisama pidevalt läbikäigul. Vahepeal mõtlesime,et ilmselt on keegi neist oma toast välja visatud, et meie seal olla saaks. Igaljuhul jäime oma valikuga väga rahule ning saime Gruusia kodu kogemuse kätte küll. Asukoht oli tõesti suurepärane ning hind ka mõistlik.

 

Esimese päeva jalutasime niisama ringi Tbilisi vanalinnas ning tutvusime kohalike vaatamisväärsustega. Võrreldes Kutaisi ja Batumiga jälle väga erinev ning pigem euroopalik.  Lisaks vanaaegsetele hoonetele on linnas ka mitmeid modernseid ja väga silmapaistva arhitektuuriga ehitisi. Mulle meeldis ilmselt kolmest linnast ilmselt Tbilisi kõige enam. Kuumus on seal muidugi korralik, sest linn asub mägede vahel ja õhk eriti ei liigu. Kohalike sõnul on juuli ja august seal nagu “põrgu”.

IMG_5799

Nagu ka teistes linnades on ka Tbilisises muidugi köisraudtee, millega saab minna vaadet nautima.  Päikeseloojanguks läksime Mount Mtatsmindale, kuhu saab kesklinna lähedalt lühikese (ca 5 minutit) mägiraudteega.  Sealt avaneb linnale ilus panoraamvaade ning lisaks on lastele rohkelt atraktsioone. Kes soovib vaadet pikemalt nautida, võib minna Funicular hoonesse restorani, mis on hinna mõttes muidugi tunduvalt kallim kui teised söögikohad ning paremad lauad ka üsna täis.

IMG_5804

Kindlasti üks atraktsioone eriti turistide jaoks on ka väävlisaunad/vannid (sulphur baths). Väävel  on kasulik nii nahaprobleemide korral, närvisüsteemile kui ka muude hädade korral. Saunad asuvad üsna vanalinnas ning kokku on neid hooneid 12. Mitmed kohalikud jagasid enne soovitusi millist sauna valida. Huvi pärast käisime kõik läbi ning lasime endale ruume näidata. Lõpuks otsustasime ikkagi ainukese renoveeritud saunamaja kasuks, sest teised nägid küll pigem välja sellised, kus ausalt öeldes isegi tasuta  minna ei sooviks. Lisaks on väävlil väga intensiivne lõhn ehk kohati haisevad ruumid nagu mädamuna.

Valida saab erinevate ruumide vahel olenevalt inimeste arvust. Mida uhkem ja rohkem inimesi mahutab, seda kallim. Lisaks saad tellida endale veel juurde massaaži, kes sulle koorimist ja pesu teeb. Meenutades enda türgi kogemust, siis jätsin koorimise vahele. Kui muidu on enamus saunadest inimestest tühjad, siis ainukeses renoveeritud majas, on soovitatav koht broneerida, sest üldjuhul on see täis. Tunnist ajast täiesti piisas, sest vann on väga kuum ning kaua seal istuda ei jaksa. Siiski tore kogemus.

Ülejäänud aja linnas jalutasime niisama ringi, nautisime suurepärast toitu ning Gruusia veini. Sain kokku ka enda grusiinist sõbranna ja tema abikaasaga, kellega 9 aastat tagasi Šveitsis tuttavaks sain. Polnud üldse palju muutunud ja nii tore oli üle aastate jälle kohtuda. Samuti sattusid samal ajal Tbilisisse ka sõbranna oma kutiga, kellel oli seal samuti tuttavaid ning ühel õhtul käisime nende kohalike sõpradega jazzbaaris. Väidetavalt on muusika grusiinide DNA-s ja umbes 80% nendest oskab lauda. Seda oli ka igapäevaselt näha, sest väga normaalne oli olukord, kus inimesed niisama suvaliselt tantsima ja laulma hakkasid tänaval.

Tbilisi meile mõlemale linnana väga meeldis ning kui peaksin reisi jooksul valima, kuhu minna, siis oleks see esmane variant. Lisaks jäävad lähedale ka Kazbeki mägi ja muud looduskaunid kohad. Väljasõitudest kirjutan järgmises postituses.

 

 

Gruusia I: Kutaisi, Batumi

Mõte Gruusiast on mu peas juba vaikselt tiksunud aastaid. Tundub veel suurte turismimasside poolt avastamata koht. Samas on seal olemas kõik mida tahta – ilus loodus ja mäed, must meri ja hea kliima, suurepärane toit ja maitsev vein. Lisaks on hinnad alla keskmise odavad ning otselend Riiast vaid natuke alla nelja tunni. Talvel on kindlasti ka hea suusaturismi riik.

Kuna hetkel on mul olemas inimene, kes ütleb igale minu reisimõttele ilma kaalumata alati JAH, tuleb seda võimalust ära kasutada. Nii otsustasimegi ette võtta juunis nädalase puhkuse argipäevast ja minna Gruusiat avastama. Järgmises paaris postituses annan lühida ülevaate meie (eelkõige minu) reisimuljetest.

Kust see kõik alguse sai ehk lennupiletid

Otselende Eesti ja Gruusia vahel ei ole. Seetõttu peab valima kas lähinaabrite lennujaama või vahemaandumisega variandi. Meie valisime seekord odavlennufirma Wizzairi, mis sõidab kord nädalast Riiast Gruusia suuruselt kolmandasse linna Kutaisisse. Lennuajad on samuti üsna mõistlikud, kuhu saab kenasti Lux Expressi bussidega klapitada. Parimatel aegadel võib Wizzairiga piletid saada alla 100€. Hetkel maksime nende eest 150€, mis sisaldas ka kahe peale üht alumist pagasit.

Lisaks lendab Tbilisisse ka näiteks Turkish Airlines Tallinnast vahemaandumisega Istanbulis või AirBaltic läbi Riia. Õigel ajal reageerides võib pileti saada üsna mõistliku hinnaga.

Meie reis kestis vaid 7 päevaja nagu arvata võib oli see üsna aktiivne. Niisama “lebotamist” väga ei olnud. Alustasime teekonda tegelikult laupäeva õhtul 22.30 bussiga, mis viis meid Riia lennujaama ning 5.30 suundus juba lend Gruusia poole.

7-päeva marsruut nägi välja järgmine:

Tallinn – Riia – Kutaisi – Batumi – Tbilisi – Kutaisi – Riia- Tallinn

Lisaks sinna siis veel erinevad väljasõidud Tbilisisest mägedesse ja loodusesse.

KUTAISI

IMG_6006

Reisi esimese ja viimase päeva veetsime rahvaarvult kolmandas linnas Kutaisis, mis asub üsna riigi keskel. Ajalooliselt on tegemist tähtsa kohaga, mis oli kunagi isegi teatud perioodil Gruusia pealinn. Hetkel pigem selline üsna väike ja rahulik linn, kus turiste väga palju ei kohta. Keskuses on päris tore turg, kus müüakse rohkelt värsket kraami, juustusid ning Gruusia maiustusi. Lisaks mõned restoranid, suur park ja väga palju muud polegi. Linna kõige “uhkem” restoran oli minu meelest kahekordne McDonalds, mis nägi päris fancy välja võrreldes teiste kohtadega. Kui sinna pikemalt jääda tasub kindlasti ette võtta erinevaid väljasõite lähedal asuvasse kanjonisse, kloostrisse ja populaarne koht on Prometheuse koopad. Kuna me mõlemad oleme erinevates riikides üsna palju taolistes koobastes käinud, ei tundnud me selle vastu eriti huvi.

Ööbimiskohaks valisin reisi esimesel päeval koha nimega Green Flower Hotel (kahele: 23€ = 72 GEL koos hommikusöögiga). Kesklinnast umbes 900 meetri kaugusel mäe otsas suurepärase vaatega hotell/hostel. Kuna koht oli üsna tühi, anti meile parem tuba. Nende uue hoone katuselt oli suurepärane vaade kogu linnale ning lisaks pakkusid nad kohe lahkelt ka tasuta koduveini.  Ütleme nii, et (koduvein salakaval nagu see on)  enne õhtusööki olid pead juba uimased.

IMG_5537

Enne kojulendu valisin öömajaks täiesti kesklinnas asuva hotelli Hotel Imperator Palace , mida julgen ka väga soovitada. Lisaks on sealt väga lihtne jalutada Gelati kloostrisse (kahele 19€ = 54GEL ilma hommikusöögita), mis on linna üks vaatamisväärsusi. Lennujaamast linna tulime taksoga (30 GEL) ning tagasi läksime hotellipoolse transfeer-taksoga (25 GEL). Tundub, et see on üsna optimaalne hind.

BATUMI

Kutaisist võtsime suuna kuurortlinnana tuntud Musta mere ääres asuvasse Batumisse, kuhu on umbes 150 km. Kasutasime Gruusias ühte peamist sõiduvahendit maršutkat (ehk mikrobuss), mis pressitakse rahvast maksimaalselt täis. Ütleme nii, et korralikud rallibussid on need. Möödasõite tehakse poolpimesi kõigest ja kõigist. Kuigi vahemaa pole pikk, võttis sõit sinna peaagu kolm tundi ning maksis 10 GEL=3,50€.

Batumi on suuruselt teine linn ning populaarne turismi sihtkoht. Lisaks on see veel ka oluline sadamalinn. Võrreldes Kutaisiga väga erinev. Kohe sisse sõites paistsid suured modernsed kõrghooned ning tuntud hotelliketid. Lisaks nägi seal väga palju türklasi. Linna keskel oli eraldi kohe Türgi toidu ja vesipiibu tänav. Väidetavalt on Gruusiasse türklastel väga lihtne elama tulla ning Batumi asub piirile väga lähedal.

IMG_5582

Batumi öömajaga My Warm Guest House (kahele: 28€ = 80 GEL) jäime kõige rohkem rahule. Asus täiesti kesklinnas ning samuti oli mere äärde vaid mõned sammud. Väljast nägi hoone välja nagu kõige ehedam nõukogudeaegne korterelamu. Sisse pääses kuskilt urkast sisehoovist ning koridor oli veel hullem. Jõudes aga paneelmaja kolmandale korrusele, astusime sisse enda külalistemajja ning avanes täiesti uus maailm. Toa külmkapis oli tervituseks kohalik viin chacha, mida ma veini pähe agaralt jooma hakkasin. Mu kaaslasel oli nägu nalja täis muidugi kohe.

IMG_5631

Batumis jalutasime esmalt läbi kogu vanalinna piirkonna. Lastele (ja muidugi ka täiskasvanutele) on seal ka delfinaarium, mis meile huvi ei pakkunud. Õhtul tasub minna mere ääres olevale Boulevardile, mis on põhiline inimeste kogunemiskoht ning lisaks on seal ka mitmeid restorane ning muid atraktsioone.. Köisraudteed tunduvad Gruusias väga teemas olevat. Päikseloojanguks sõitsime Argo Cable Carga Anuria mäe otsa, et nautida vaadet linnale.

Teisel päeval läksime maršrutkaga (0,30 GEL) Batumi lähedal asuvasse botaanikaaeda, kust on ilusad vaated linnale. Pärast veel uudistasime kohalikul turul, kus müüakse rohkelt kõike värsket kraami, ube ning kohalikke maiustusi. Siiski meeldis Kutaisi turg natuke rohkem.

Sööma läksime kalaturule, kus saad valida endale sobiva kala ja siis kõrval restoranis selle valmistada lasta. Pidin enda kõik vene keele oskused proovile panema, et kala kätte saada. Ütleme nii, et vene numbrite teadmine andis juba kõva eelise.

Korra põikasime ka randa ning sain selle suve esimese ujumise kirja. Minu soovil läksime muidugi ka vesipiipu tegema, kus lõpuks sattusime kohalike türklaste tüli keskele. Alguse sai sellest, et üks noor kutt lihtsalt astus meie kõrval lauas oleva mehe juurde ja andis talle vastu nägu, mille peale pool tänavat kokku jooksis. Paras vaatemäng ikka.

Üldiselt Batumi on selline kuurortlinn. Kindlasti elavam kui Kutaisi ning kui soov lihtsalt süüa, olla ja lõõgastuda, siis tore koht. Lisaks on meeletult palju Tai massaažisalonge. Nagu oleks kuskile Aasia riiki sattunud. Võimalik on sõita ka paadiga merele või rannas delfiine vaadelda. Söök on suurepärane nagu igal pool Gruusias, aga sellest kirjutan hiljem erladi pikemalt.

Meile kahest päevast seal esialgu piisas (tegelikult üks öö) ning teise päeva südaöösel sõitsime öörongiga pealinna Tbilisisse. Sellest juba järgmises postituses.

LAV: toidukultuur ja-elamused

Loomulikult ei saa ma  jätta kirjutamata Lõuna-Aafrika söögist. Kui nüüd ausalt öelda, siis ma suuri maitseelamusi reisil ei saanud. Võrreldes ülejäänud asjadega, olid söögikogemused pigem tagasihoidlikud.  Kokkasime ka üsna palju ise ning leidsime lõpuks, et need maitsesid meile rohkem kui restorani toidud.

Lõuna-Aafrika köök on saanud üsna palju mõjutusi erinevatelt kolonistidelt ning sinna rännanud inimeste poolt. Üldiselt on märksõnadeks liha-liha-liha ning väga populaarne on braai ehk nende mõistes grillimine.  Ka enamustes ööbimiskohtades oli võimalus ise õhtuti braait teha, mida me ka kasutasime. Lisaks ka beef jerky moodi kuivatatud liha ehk biltong. Lihavalik toidupoodides on meeletu ja hinnad restoranides ning poes kvaliteetse tüki eest väga mõistlikud.

Samuti on väga tugevad India köögi mõjutused ehk rohkelt erinevaid karri sööke.

Toon välja mõned kohaliku suunitlusega road, mida reisi jooksul sõime või ise valmistasime.


Bobotie (vasakul pildil) on üks traditsioonilisi Lõuna-Aafrika roogasid, mis on justkui lihakook rosinatega, mille peal on küpsetatud muna. Seda serveeritakse tihti kollase riisi, banaani ja puuviljakastmega. Ütleme nii, et üsna huvitav maitsetekooslus. Kui mulle üldiselt magus ja soolane koos meeldib, siis see puuviljakaste ja liha polnud just mu lemmik kombinatsioon. Teiselt poolt banaan riisi peal oli täitsa hea. Antud puuviljakaste ehk chutney on kohalike seas aga väga populaarne – justkui meie jaoks ketšup kõikide toitude juurde.

Pap ja sheba koos lihaga (paremal) on samuti ilmselt üks populaarsemaid kooslusi. Liha kõrvale käib tihti pap ehk valget värvi maisijahust valmistatud polentataoline puder, mida serveeritakse tomati – ja sibulakastme ehk shebaga. Kuigi esmalt tundus maisipuder natuke kõva ja maitsetu, siis lisades soola ja pipart, hakkas see mulle täitsa meeldima.


Antud pildid on samuti näha Aafrika metsloomade ehk game liha ning kõrval pap ja sheba (vasakul) või siis aedviljad (paremal). Aedvilju tellides peab arvestama, et need on tavaliselt püreestatud. Mõlemal taldrikul on erinevat liiki hirve liha: kudu (vasakul) ja impala (paremal). Taoline 300-grammine kvaliteetne lihatükk maksab restoranis umbes 13 eurot.


Suure osa õhtutest kasutasime aga braai võimalust ehk grillisime ise erinevaid lihasid või vorste.

Lisaks loomalihale on seal veel näiteks palju lamba-, jaanalinnu – või metssealiha. Samuti on väga populaarne ja odav boerewors ehk vorst, mis peaks sisaldama vähemalt 90% liha (kindlasti loomaliha ning vahel lisaks ka teisi) ning alla 30% rasva. Samuti on sinna tavaliselt pandud erinevaid vürtse. Kui ma muidu enamasti vorste väga ei söö, siis need küll said minu heakskiidu.


Malai karriroad on samuti üheks lahutamatuks Lõuna-Aafrika söögikultuuri osaks. Cape Townis on nende saamiseks parim koht ilmselt Bo-Kaap piirkond.

Denningvles (vasakul) – üks populaarsemaid Lõuna-Aafrika Cape Malai juurtega roogasid. Lambalihatükid magushapus kastmes, tamarind kastmes sibul koos riisiga. Lisaks kõrval erinevad aedviljadest valmistatud salatid ning chakalaka ehk sibulast, küüslaugust, vürtsidest, tšillist ja karrist valmistatud punane kaste/salat.

Koeksisters (paremal) – tegemist on populaarse Lõuna-Aafrika magustoiduga, mis sisuliselt on sarnane fritüüritud sõõrikule, mis on üle valatud magusa siirupiga. Minule see mingit elamust ei pakkunud.


Lisaks on veel väga palju India sööki (vasakul)  pakkuvaid kohti ning muud Aafrika toite pakkuvaid (näiteks Etioopia) restorane (paremal).


Garden Routel ja rannikul ka ohtralt kala, mereande ja muidugi  fish & chips. Mulle meeldisid “kiiroidu” versioonid mereandidest, mida Euroopas vähem kohtab. Samuti oli iga nurga pealt McDonaldsi Lõuna-Aafrika versioon ehk Steers. Proovimata jäid mõned populaarsed magustoidud nagu Hollandi juurtega malva pudding ja melktert ehk piima põhjal valmistatud dessert/tort.


Lisaks söögile on Lõuna-Aafrikas muidugi ka suurepärane vein, mis on boonusena ka üsna odav. Kaplinna ümbruses leidub mitmekümneid istandusi ning ka poodide riiulite valik võtab silme eest kirjuks. Kuigi ma ise suur veiniteadlane pole, katsetasin õhtusöögi kõrvale erinevaid variante ning ilmselt tulevikus leiab minu kodust tihedamini Lõuna-Aafrika veine. Nende signatuurvein on muidugi pinotage, mis on punase viinamarja sort, millest enamus kasvatatakse Lõuna-Aafrikas ning mis loodi 20. sajani alguses just selles riigis. Restoranides liha kõrvale väga hea valik.

Selline oli väike ülevaade Lõuna-Aafrika köögist. Antud postitusega ka minu Lõuna-Aafrika Vabariigi kirjutised lõppevad. Loodan, et saite inspiratsiooni sinna reisida, sest nagu ka ilmselt aru on saada, jäin ma enam kui rahule.