Horvaatia ja Montenegro – II osa

Nüüd olen juba täitsa õnnelikult reisilt tagasi ja nagu näha, siis pidas auto ikkagi vastu ning sõidutas meid ilusti koju. Viimati jäin oma jutuga, kus olime just jõudnud Montenegro väiksesse linna nimega Petrovac. Broneerisime korteri üks õhtu enne saabumist 4 ööks, kuid kuna sinna jõudes meile koht nii meeldis, pikendasime kohe oma viibimist ühe öö võrra. Nagu ma mainisin, siis oli probleeme autoga, mistõttu ei soovinud seda eriti kasutada ning pidime mõned plaanid ümber tegema. Arvamusi, mis viga on, oli erinevaid – mõned pakkusid, et koju me sellega ei jõua, teised et hullu pole midagi. Sisuliselt läksime riski peale välja ning otsustasime siiski proovida – õnnestus!

Petrovac on mäe jalamil Budva rajoonis olev linn, kus elab püsivalt umbes 1400 inimest. Ega seal palju pole – 2 randa, üks väike promenaadi tänav, väikesed supermarketid jms. Meile just meeldis, et pisike koht, kus kõik on käe-jala juures. Korterist randa või linna oli jalgsi vaid paar minutit. Kuna suurem hooaeg on seal juuli-august, siis polnud veel liiga palju rahvast. Kuuldavasti pidavat tippajal koht serblastest pungil olema. Lääneturiste oli üsna vähe ning inglise keelt väga kohalikud ei rääkinud. Teeninduskultuurist nii palju, et sellist suurt sõbralikkust ja võltsnaeratust ei kohanud – seda eriti toidupoodides, kus müüjad olid ikka eriti torssis. Kauplemine oli ka täiesti mõttetu tegevus. Esimesed päevad lebotasime niisama – nautisime randa, päikest, veini ja maitsvat sööki. Olen kirjutanud ka lühikese postituse toidu teemal ehk sellest pikemalt rääkima ei hakka. Kui rannast ära väsisime, siis istusime oma merevaatega rõdul. Kuna mu sõbranna vanemad olid samuti autoreisil Montenegros, käisid nad meil vahepeal naaberlinnast külas. Ühe päeva otsustasime ka natuke kultuursemad olla ning käisime paadituuril, mis peatus Montenegro tähtsamates rannikuääresetes kohtades – Herceg Novi, Kotor, Lady of the Rocks, sinine koobas jms. Laev ise oli igati mõnus – katusel olid lamamistoolid, kus sai päikest nautida.

 

Pärast 5 päeva puhkust mere ääres olime juba natuke jumet peale saanud ning hakkasime vaikselt Eesti poole tagasi sõitma. Autoprobleemide tõttu tahtsime natuke varem liikuma hakata, et oleks ka varu aeg, Tagasitee viis marsruudil Montenegro-Bosnia-Horvaatia-Unagri-Slovakkia-Poola-Leedu-Läti. Montenegros sai tehtud veel peatusi kanjoni juures. Tegelikult planeerisime ühe öö ka Tara kanjoni lähistel, aga see jäi auto jama tõttu ära. Bosnia teed olid ikka omaette elamus – kruusateed mägedes, kus teele mahtus korraga vaid üks auto. Kiirusepiirang oli 10! Kuna päevadel tegime pikemaid peatusi Sarajevos ja Budapestis, siis sõitsime tavaliselt kuni 2ni öösel. Slovakkia mägikülad olid ka öösel paras ekstreemsus, kus iga mõne minuti järel paar kitse tee peale hüppasid. Erankorras põikasime sisse ka Sarajevosse, mis tundus samuti väga põnev sihtkoht. Kortermajade seinad olid endiselt kuuliaukudega kaetud. Väga positiivse mulje jättis aga kogu reisiseltskonnale Budapest, kus viibisime ühe öö. Kuna aega oli vähe, otsustasime olla ikka turistid kogu raha eest ja käisime hop-on-hop-off tuuril bussi ja paadiga. Budapest on küll linn, kuhu võiks järgmise pika nädalavahetuse linnareisi planeerida, sest seal on kõik, mida vaja- superodavad hinnad, ilus arhitektuur, palju söögikohti/baare, head shoppamisvõimalused. Tundus üsna hipsterite linn.

 

Edasi suuremaid peatusi ei teinud. Auto oli odavaid veine ja maiustusi Montenegrost ja Ungarist täis laetud ning sõitsime võimalikult kiiresti tagasi. Koju jõudsime neljapäeva öösel vastu reedel kell 3. Tagumik oli ikka korralikult kange autosõidust, kuid see oli seda väärt. Järgmised reisid teeksin hea meelega siiski lennukiga, kuid mõne aja tagant on ikka põnev ka nii sõita. Näeb kordades rohkem!
Reis kulges trajektooril:
Eesti-Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Austria-Sloveenia-Horvaatia-Bosnia ja Hertsogoviina-Montenegro- Bosnia ja Hertsogoviina-Horvaatia-Ungari-Slovakkia-Poola-Leedu-Läti-Eesti
Seega 12 päevaga 12 riiki ja kuus erinevat valuutat. Kokku sõitsime ca 6000 km. Bensiin oli kõige odavam Bosnias ja teisena Eestis ehk polegi kõige hullem kütuse hind meil siin. Selline kokkuvõttev ülevaade – kindlasti soovitan seda kanti! Küsimuste korral võite alati kirjutada.

Nüüd naudin veel oma viimast puhkuse päeva ja homme täie rauaga tagasi töölainel – tuleb väga tihe juuli ning loodetavasti on akud selleks piisavalt laetud.

 

Horvaatia ja Montenegro – I osa

Tervitused kõigile soojast Montenegrost!
Nagu eelmises postituses mainisin, siis minu puhkus algas laupäevast. Olen seda juba tükk aega oodanud ja usun, et pärast eelmist aastat on see igati välja teenitud. Otsustasin juba ammu, et tahan selle kindlasti veeta Eestist eemal, kuna vastasel juhul lihtsalt oleks ikkagi liiga palju töömõtteid ja igapäevast elu.
Pühapäeva hommikul alustasimegi sõpradega teekonda Balkani poole. Esimese päevaga läbisime Läti, Leedu ja õhtuks jõudsime Varssavist läbi ning võtsime esimese ettejuhtuva öömaja tee ääres. Koht oli väga uus ja viisakas – justkui alles ehitatud. Kuna see oli üsna tee ääres, siis oli hommikul sealt lihtne startida. Teine päev viis läbi Poola, Tšehhi, Austria ja Sloveenia ning öösel maandusime juba Horvaatiasse Zagrebi lähistel. Lõuna peatus oli Brnos Tšehhis, kus poisid olid vaimustuses odavast õlust ning arvasid, et äkki peakski sinna jääma. Naiste võm jäi õnneks peale! Kõige halvema mulje jättis Sloveenia, kus oli kallis ja vihma sadas. Tee oli üsna künklik ning tänu halvale ilmale oli pimedas üsna kehv sõita. Otsustasime, et tahame ikkagi kindlasti ööseks Horvaatiasse jõuda.
Zagreb võttis meid vastu kalli öömajaga, aga kuna kell oli juba mõni tund üle kesköö, siis ei olnud kellelgi jaksu väga ringi sõita ja kohta otsida. Hommikul suundusime kohe Plitvice rahvusparki, kus nautisime ilusat loodust ja sai isegi natuke liikuda. Eks need päevad autos olid lihased ja tagumiku üsna kangeks muutnud.
Õhtuks saabusime Spliti, kuhu broneerisime hommikul kiiruga öömaja. Tuli välja, et apartment ise oli ilus, aga asus üsna parajas getos ehk umbes Lasnamäe taolises korterelamus. Kogemus omaette, aga nägime natuke kohalikku elu ka. Õhtul lasime end korteri omaniku tuttaval linna viia. Ausalt öeldes Split mulle eriti mingit head muljet ei jätnud…Ainuke elamus oli Snickersi jäätis, mille tänavalt ostsin. No need jäätised on ikka parimad siin…ainult neist toitukski (pluss mereannid ka muidugi).
Edasi sõitsime Dubrovnikusse, kuhu olime broneerinud varasemalt juba apartmenti ja see oli super!!! Kahjuks olime seal vaid ühe öö. Üldse üllatas Dubrovnik väga positiivselt. Õhtustasime kindluses ühes restoranis, kus sain lõpuks kauaigatsetud karpe ja mereanni risottot. Hommikul aeti meid juba varakult korterist välja. Lahkusime kohaliku horvaadi sõimu saatel, et olime mäe peal tema garaaži kõrvale parkinud – horvaatia keeles roppsui lendas igasse suunda. Teel Montenegrosse aitasime mõned kilomeetrid edasi ühe prantslasest hääletaja, tegime lühikese ujumispeatuse ja põikasime kiirelt läbi Bosniast. Montenegrosse jõudes tekkis lõpuks tunne, et olen puhkusele jõudnud – kuidagi teistsugune olustik, vähem Euroopalik ja natuke ehedam. Leidsime endale üli hea hinnaga super korteri Petrovacis, mis on väike linn Budvast edasi. Hetkel oleme küll enda valikuga nii rahul kui üldse olla saaks. Nüüd on aega natuke lõõgastuda ja päikest ka saada. Muidu olen Eestisse jõudes sama lubi nagu mulle enne minekut korduvalt mainiti.

 

Trennidest nii palju, et olen ikka iga hommik midagi teinud. Võtsin kaasa väikese treeningvarusutse ka. Sellest kirjutan ehk pikemalt kunagi koju jõudes.Siiski tahan öelda, et suur kummardus neile, kes suudavad kodus treenida, sest minu meelest nõuab see ikka mitu korda rohkem tahtejõudu… Ega väga ei viitsi küll ausalt öeldes. Täna hommikut alustasin Dubrovnikus väikese jooksuga mäest alla ja treppidest üles. See võttis ikka parajalt läbi.

Selline lühiülevaade hetke olukorrast. Saladuskatte all, et mitte paanikat tekitada mainin ka, et ega kõik nii roosiline pole, sest hektel on meil väikesed probleemid transpordivahendiga. Aga eks elu on seiklus ja küll miskit välja mõtleme.

Õhtune vaade Dubrovniku korterist