Puhkus Lõuna-Prantsusmaal: mis muu kui toit

Viimane Prantsusmaal käik jääb mulle ilmselt veel kauaks ajaks meelde suurepäraste maitseelamuste poolest. Meie reisiseltskonda olid kokku juhtunud nii head kodukokad, et isegi hommikuti varem ärgates ootasin, et ka teised üles ärkaksid. Lisaks veel ka suurepärane tooraine. Üheks prantslaste hea vormi “saladuseks” peetaksegi asjaolu, et nad võtavad aega, et nautida ja süüa ning hindavad toidu kvaliteeti ja maitset. Õhtusöögid kodus ei jäänud igatahes alla restoranidele ning sageli olid isegi paremad.
Hommikud algasid tavaliselt omleti, praegmuna ning mozzarelle-tomati salatiga. Ma ilmselt pole varasemalt oma elu jooksul kokku söönud nii palju mozzarella juustu kui selle nädala jooksul. Lisaks avastasin Burrata mozzarella, mis on pealt tahke, aga seest koorene. Muidugi ei puudunud ka värsked croissandid ja baguetted. Üks lemmikuid kombosid oli baguette, brie juust ja viigimari/õuna moos. Hea snäkk, mida ka teinekord näiteks külalistele pakkuda.

 

Õhtusöök sisaldas tavaliselt midagi veest ehk krevette, kala, karpe või muud sellist. Igas restoranis oli saadaval vähemalt 5 erineva kastmega sinimerekarpe. Väga maitsvad olid näiteks lisaks klassikalisele ka sinihallitusjuustuga või sulajuustuga. Karbid olid samut üks toitudest, mida sõin selle nädalaga ilmselt rohkem kui varasema elu jooksul kokku. Viimasel päeval oli küll juba limiit eest. Isegi isa naine, kes on nende suurim fänn, arvas, et need juba vaikselt paarituvad tema kõhus.

 

 

Magusa söömine oli isegi üsna tagasihoidlik. Paar korda jäätist võtsin ning ühe korra ka ka Amorinost, mis oli meil bikiinitaridega eelmine aasta Itaalias lemmikkoht. Pärast sööki võtavad prantslased tavaliselt ka kohvi. Seda tellides peab aga arvestama, et tegemist on nii öelda “ühe lonksu” kohviga ehk espressoga. Maitse oli aga seda ühte lonksu väärt.

 

Kui natuke hindadest ka rääkida, siis need on ikka krõbedad. Salati eest tuleb restoranis välja käia keskmiselt 17-22€, pott sinimerekarpe 15€, põhiroad enamasti üle 25€, kokteilid alates 10€. Seega väljas söömas käies tuleb arvestada üsna korraliku arvega. Ise toitu osta on kindlasti odavam, aga siiski kvaliteetsed mereannid ja liha on ikkagi üsna kallis.

Kuigi mulle Prantsuse köök väga meeldis, oli lennukis pakutav rukkileib kilu ja munaga tõeliselt hea vaheldus. Lõpuks on ikkagi lihtsad ja kodused maitsed need parimad.

Puhkus Lõuna-Prantsusmaal: aktiivsemad päevad

Kuigi Prantsusmaa reisi eesmärk oli eelkõige puhkus mitte vaatamisväärsuste külastamine, sõitsime siiski kolmel päeval ka natuke ringi. Juba lennujaamast rentisime endale auto, sest vastasel korral oleks meie ööbimiskohast Cavalaire-Sur-Meri linna mäeküljel liiklemine üsna keeruline olnud. Autost veel rääkides, siis kolmest rendiautost, mis meie seltskond võttis, oli meie oma ainuke, kes ühtegi kokkupõrget, müksamist või kriimu ei saanud. Seega tasub kindlasti tähelepanelik olla reisidel, et kindlustus ikka katab vajalikud juhtumid.
Esimest reisipäeva ehk pühapäeva hommikut alustasime tegelikult turu külastamisega kõrval linnas Valmeris. Pühapäev on ainuke päev, mil turg avatud on ning inimesi oli seal ikka palju. Müüakse kõiksugu puu- ja köögivilju ning lisaks riided ning muud pudi-padi. Tegelikult oleks sealt saanud väga ilusaid suviseid valgeid kleite ja muid riideid, aga kuna isa mul just pole eriline shoppaja, siis pandi meile kohe karmid ajalised piirangud peale. Eriti meeldisid mulle aga igasugused pestod, singid, juustud, saiad, oliivid, mida muidugi kõiki maitsta sai. Ostsime seltskonna peale päris korraliku varu, mida terve reisi aja sõime. Minu jaoks oli täitsa uus asi artišokk, mis oli marineeritud õlis või pestoga.
Samuti külastasime ka samas kandis olevat veinimõisa, et natuke roosa veini varusid täiendada. Esmalt tundus küll, et veini sai palju, aga märkamatult kiiresti said need pudelid õhtusöögi kõrval otsa. Seal kohe maitseb kuidagi paremini. Kokku oli 9 täiskasvanut ka, niiet imestada pole midagi.
                                          
Täispika esimese turismipäeva tegime Saint-Tropezi, mis asus tegelikult vaid umbes 25 kilomeetri kaugusel. Otsustasime minna põnevamat teed pidi ehk läbi mägiteede, et natuke närvikõdi ka ikka oleks. Tegelikult polnud need midagi väga erilist – täitsa tavalised kitsad mägiteed ja serva peal pingelist sõitmist ei olnud. Isal olid muidugi oma huumorisoonele vastavad naljad ja muudkui rääkis, kuidas ta möödasõite plaanib tegema hakata. Tee peal külastasime veel kahte mägiküla Ramatuelle ja Gassini. Saint- Tropez oli ise täitsa tore – endine kalurilinn, aga praegu pigem tuntud luksuslike villade ja randade poolest. Mulle seostub eelkõige kunagise seriaaliga, mille fännid emaga olin. Jalutasime kai ääres, kus peatusid mitmed luksusjahid ja oli palju kunstnike, kes oma loomingut müüsid. Ilm oli meeletult palav ning sisuliselt sulasime seal linnas. Pärastlõunal tegime väikse paadireisi lahele, kus näidati erinevate kuulsuste villasid. Olen korra seal aastaid tagasi käinud ja oli täitsa äratuntav.

 

Teine ringisõitmise päeva alustasime sõiduga Nizza lähedal asuvasse väikesesse kunstnikke külla Saint-Paul-de-Vence, kuhu minekuks kulus peaaegu 2 tundi. Olen seal ka varem käinud, aga emotsioonid olid ikka sama head! Sisuliselt on terve mäe otsas asuv küla täis erinevaid pisikesi kunstigaleriisid. Isegi isa naine, kes muidu kunstist eriti midagi ei pea, oli nii vaimustatud, et lubas ise ka maailma hakata… Haha, tahaks näha! Kõndisime seal kohe päris pikalt ringi ning kuna ilm oli sel päeval natuke pilvisem, oli see ideaalne jalutamiseks.

 

 

Teiseks peatuseks pidime valima Antibesi ja Cannesi vahel. Kuna minu meelest Cannes midagi erilist pole, osutus valituks Antibes. Üldiselt on see tuntud Picasso muuseumi poolest, mida ka möödunud korral külastasin. Seekord oli muusem küll kunni, aga linn ise oli nii armas ja mõnusa atmosfääriga. Vaatasime panoraami ka vaateratta pealt ning nautisime kesklinnas tasuta jazz kontserdi, mis oli tõesti väga-väga hea!
Kes Prantsuse Riverat külastama satub, soovitan võimalusel neis kohtades käia.

 

Laupäeval pidime villast lahkuma juba kell 9 hommikul, kuid lend Eestisse väljus alles pärast 19 õhtul. Seega võtsime suuna Nizzasse, parkisime auto raudteejaama juurde ning sõitsime rongiga Monacosse. Kuna meie kindlustus autosõitu Monacos ei katnud, ei hakanud sinna trügima. Rongiga saab antud linnriiki vaid 15 minutiga. Eriline teema oli muidugi pileti ostime raudteejaamast piletimasinast – prantslased ja nende süsteemid ikka! Ebanormaalne täiesti minu meelest! Selleks kulus meil peaaegu 40 minutit. Lisaks ei ole prantslased just kõige sõbralikumad teeninduse poole pealt. Neil on minu meelest üsna ükskõik ja nad ei varja seda. Inglise keele oskus on ka pigem madal või siis nad lihtsalt ei soovi seda rääkida. Käte-jalgadega saab asjad aetud, aga vahepeal tundub küll, et ise muudavad elu endal raskeks.
Monaco on kõike tihedamalt asutatud riik maailmas, mille pindalaks on vaid natuke üle 2 km². Seetõttu on liiklemine seal paljuski liftidega ühelt tänavalt teisele, sest need asuvad erinevatel tasanditel. Esmalt jalutasime raudteejaamast 15 minuti kaugusel asuvasse botaanikaaeda Jardin Exotique de Monacosse, kust oli väga hea vaade linnale. Pärast seda sõitsime bussiga alla linna, et käia ära Monte Carlo kasiino juures ja jahisadamas. Tegime kasiinos ka ühe joogipeatuse, et ikka linnuke kirjas oleks. Tegelikult oli see pigem kasiino fuajee. Jahid ja autod olid võimsad – selles pole kahtlustki. Piilusime ikka, et mis inimesed need on, kes seal jahi peal lõunat söövad ja elavad. Eelmine kord kui seal olin, nägin mõned meie seltskonnas Naomi Campelli. Kuulsused jäid meil siiski seekord nägemata.
Sellega meie ringkäigud piirdusidki ning ausalt poleks ka rohkem viitsinud. Nii mõnus oli ometigi reisida ilma üleliigse surveta (mis on mu enda poolt seatud) näha ja käia igal pool kogu aeg. Vahel tuleb võtta lihtsalt see aeg, et saaks olla, nautida ja puhata!

Puhkus 100% ehk elu Lõuna-Prantsusmaal

Bonjour!

Õnnelike juhuste kokkulangemise tõttu istun praegu pärast “rasket” tööpäeva rannas Lõuna-Prantsusmaal ühes super mõnusas villas, kõrval pokaal roosat veini ja elu on ilus. Kui võimalus avaneb, tuleb sellest kinni haarata! Ausalt öeldes olin ma suve alguseks nii kustunud ka, et nüüd üritan maksimaalselt puhata.

 

Tegelikult selgus minu reis siia alles üks päev enne algust ehk reedel. Isa sõbrad käivad igal aastal siinkandis puhkamas ning seekord jäi paar tuba villas üle. Peatume Saint-Tropezist lõuna poole asuvas väikelinnas Cavaille-Sur-Meris. Villas on kuus magamistuba, bassein, pinksi laud ning üldse tundub, et sisustusele on palju rõhku pandud. Igasugu vidinaid, kujukesi ning disainelemente on terve maja täis. Lisaks veel ultramoodsad elektroonilised süsteemid ehk vahepeal on isegi uste avamisega probleeme. Hästi mõnus on veel, et kõigis magamistubades on üks sein klaasist ja sealt saab otse siseõue basseini äärde. Sellises kohas polegi veel elanud ja kõik on küll super-super!

 

Suurt reisipäevikut ei hakkagi pidama, sest tegemist on puhkusreisiga selle kõige otsesemas mõttes. Olen korra varem ranniku tähsamad kohad ja linnad läbi sõitnud ning seekord vaatamisväärsusele väga rõhku ei pane. Ühesõnaga minu päevad koosnevad hetkel kolmest tegevusest – hommikujooks, rannategevused ja söömine-joomine. Kirjutan natuke pikemalt igast osast.
Kuna mul juba New Yorgis oli täielikult trennivaba periood, ei tahtnud enam pikka pausi jätta. Kui enda vastu aus olla, siis vorm on ka praegu pigem mitte selline nagu meeldiks, aga sellele hetkel väga ei keskendu ka. Kuigi ma üldiselt hetkel jookmist pole harrastanud, on õiges kohas ja ilmaga hoopis teine tera. Viimased kolm päeva olen kell 7.30 umbes tunniajase kõnni-jooksuringi teinud. Kuna villa asub mäe otsas, algab jooks lihtsalt allamäge. Viimane ots tagasi võtab seevastu päris võhmale. Üli mõnus on lihtsalt joosta mererannas ja promenaadil. Sport on prantslaste seas ilmselgelt päris populaarne, mistõttu on ka teisi jooksjaid ja rattureid tänavad täis. Äkki leian jälle enda jooksugeeni üles ka!
Päeva põhiosa moodustab tavaliselt rand ehk päevitamine ja ujumine. Erinevalt Nizza kandist, on siin liivarannad. Rannas on erinevad rannaklubid koos restoranidega, kust saab rentida toole ning varjusid. Ühe tooli hind algab 15 eurost ehk võite järeldada, et odav siin midagi pole.  Siiski on suur osa neist juba eelnevalt broneeritud ehk mõnikord ei pruugi vabu kohti ollagi. Vesi on soe, puhas ja mõnus! Ma pole ammu vist nii palju ujunud. Kuna meie reisiseltskonnas on ka lapsi, käisime täna ühe preiliga ka paadi taga tuubiga sõitmas.  Nüüd juba mangub, et mis järgmine atraksioon võiks olla.

Tegelikkuses on aga minu jaoks siin suurim elamus olnud hoopis söök. Kui USAs sõime rohkem igasugust rämpsu, siis siin olen ikka selliseid hõrgutisi saanud. Aasta parimad toiduelamused ilmselt ning pooled neist on mitte restoranis vaid hoopis meie “reisi kokkade” poolt. Ise ma üldse köögi poole ei vaatagi, sest ma tunnen end ikka täieliku käpardina nende kõrval. Olen rohkem koristustoimkonna rolli võtnud.

Õhtusöök nr 1: grillitud kuningkrevetid, sinimerekarbid, oliivid, pestod, kartul jms

 

Grillitud antrekoot

Pikalt kirjeldama neid sööke siin ei hakka, sest pildid ütlevad rohkem. Märksõnad on palju mereande, juustu, värsked juurviljad ja puuviljad ning vein. Kui prantslasi vaadata, siis pakse inimesi üldse peaaegu ei kohta. Kõik on nii saledad ja vormis. Toidukogused on tegelikult neil päris suured, aga ega siis ilmaasjata ei öelda, et “Vahemere dieet” on tervislik. Minu menüü märksõnad ongi olnud sinimerekarbid, krevetid, kala, mozzarella juust. Õhtuti veel vein ja mõned kokteilid.

Lõunad (vasakult): Itaalia salat, Nizza salat, kalmaarid ja ratatouille
Sinimerekarbid
Tänaseks kõik – köögitoimkond juba askeldab väga tegusalt ja jään ooama tänaseid maitseelamusi!