Autor: hiieliin

Üheks väga oluliseks osaks reisimisel on kohaliku toidukultuuriga tutvumine. Üldiselt olen üpriski avatud proovima kõiki uusi maitseid ja toite ning aastatega olen üha rohkem hakanud armastama ka vürtsikaid toite.

Myanmari köök on tugevalt mõjutatud Tai, Hiina, India ja teistest Kagu-Aasia riikide toitudest, lisades neile oma variatsioone ja nüansse. Paljudes toitudes kerkib esile vürtsikas-hapu kombinatsioon. Enne reisile minekut lugesin paljusid arvamusi, kes tegid Birma toite maha. Mina nendega ei nõustu, kuna sain väga palju suurepäraseid maitseelamusi – kõige paremad muidugi kodukokkadelt. Üks asi millega aga arvestama peab, et suurem osa nende toitudest on üsna rasvased ja sisaldavad palu õli, eriti käib see tänavatoidu kohta. Lisaks sisaldavad enamus toite suures koguses pähkleid-seemneid.

Nüüd aga lühike ülevaade väikesest osast, mida jõudsin 2,5 nädala jooksul proovida või tähele panna.

Tänavatoit

Tänavatoidu märksõna on fritüür suupisted: samosad, kevadrullid, erinevad riisikrõpsud, saiad jms. Allpool on mõnest natuke täpsemalt.

Wet Thar Dote Htoe ehk sealiha vardad

Sealiha vardad oli põhiline tänavatoit Yangonis, mida võiks näha igal tänavanurgal ning mis on kohalike poolt väga armastatud. Sisuliselt on bambusvarda otsa lükatud sea rupsid ehk kõik alates sea kopsudest ja soolestikust kuni keeleni, mida keedetakse sojakastmega. Maitseainetena pakutakse kaussides küüslauku ja värsket tšillit.

Kuna olen natuke sarnast toitu proovinud kunagi Balil ja sealiha üldiselt ei armasta, jätsin selle roa ise proovimata. Ka visuaalne pool nägi päris jube välja minu jaoks.

Pannkoogid – soolased vs magusad

Bein mont on traditsiooniline suupiste, mida mõned söövad hommikusöögina ja mõned suupistetena. Seda tuntakse ka kui Myanmari tänavapannkooki ja see on nätske, krõbe ja pähkline. Müüjad lõikavad selle hammustussuurusteks portsjoniteks, mida saab mugavalt süüa. Neid on kahte erinevat tüüpi – magusad ja soolased pannkoogid. Mõlemad on valmistatud riisijahust, kuid magusad koogid segatakse nende magustamiseks palmisuhkruga ja peale lisatakse kookosviilud, pähklid ja valged mooniseemned. Soolaste kookide peal on kikerherned ja sibul. Soolane pannkook oli minu arvamusel tänavatoitudest üks maitsvaim.

Dosa ehk India stiilis pannkook

India stiilis krõbe õhuke krepp, mille tainas on valmistatud läätse – ja riisijahust.

Mont Lin Ma Yar – vutimuna snäkk

Armsad pisikesed ja krõbedad suupisted, mis maitsevad üli hästi (kuid ka rasvaselt). Peamine koostisosa on kikerherned, mis on täidetud näiteks vutimuna või mõne teise lisandiga.

Fritüür tofu täidisega

Üks huvitav snäkk on fritüür tofu, kuhu sisse tehakse süvend, mis täidetakse valge kapsa, papaia, krõbeda sibula ja kuivatatud krevettidega. Maitseks lisatakse tamarind mahla, kalakastet ja laimimahla. Esialgu ei saanud ma üldse aru, millega on tegemist, aga kokku tuleb põnev hapu-soolane kooslus.

Mohinga

Traditsiooniline Myanmari hommikusöök. Tegemist on kalapuljongis riisinuudlitega, mis muudetakse täidlasemaks purustatud kikerhernestega ning maitsestatakse kohalike vürtsega nagu kurkum ja sidrunihein.

Puuviljad vürtsidega

Salatid

Teelehe salat

Kindlasti must-eat toit Myanmaris ja ilmselt ka minu üks lemmikuid. Meie mõistes pole võib-olla täiesti klassikaline salat. Sisuliselt on see salat marineeritud teelehtedest, mida müüakse juba valmiskujul turul, mida serveeritakse erinevate krõmpsuvate lisandite nagu maapähklid, seesamiseemned, praetud herned ja purustatud-kuivatatud krevetid. Lisaks veel tomat, küüslauk, roheline tšilli ja maitsestatud maapähkliõli, kalakastme ja laimiga. Väga originaalne maitse ja kergelt vürtsikas. Valmistasin seda ka ise kokakoolis.

Tofu salat

Populaarne tänavatoidusalat, mis koosneb tofu kuubikutest, kapsast ning maitseks erinevaid õlisid ja maitseaineid. Natuke vürtsikas ja hapu nagu ka paljud teised salatid.

Avokaado salat / kreveti salat

Avokaado salat oli Ngpali piirkonnas väga populaarne. Mõnusalt värske ja kreemine. Samuti oli seal ka palju erinevaid mereandidega salateid, mis olid pigem eelroana või lisandina mõeldud.

Karrid

 

Myanmari karri on ilmselt üks kõige iseloomulikumaid ja levinumaid toite kogu riigis. Siiski on see midagi erinevat sellest India stiilis karrist, mida tavaliselt endale ette kujutame. Variante on meeletult – kanaga, lihaga, tofuga, kalaga, krevettidega, tofuga kõrvitsaga, baklažaaniga. Lisaks riisile ja karrile tuuakse veel tavaliselt lisandiks hapukas salat, praetud köögiviljad, väike kauss suppi. Proovisin kõiksugu variante ning üldjuhul jäin alati rahule – eriti imelised olid muidugi kodukokkade valmistatud, mis olid ka vähem õlised. Kohalikele mõeldud tänavakohtades polnud kvaliteet alati nii hea, kuid enamasti siiski maitsev. Ngpali piirkonna mereanni karrid olid muidugi eraldi kategoorias imelised!

Shan nuudlid

Riisinuudlite segu puljongis tavaliselt koos marineeritud sea- või kanalihaga, mida serveeritakse marineeritud köögiviljadega. Peale lisatakse sageli erinevaid krõbedaid asju.

Shani stiilis riisipall

Myanmaris on see tuntud kui kalariis, mis tähendab, et kurkumiga keedetud riis pressitakse koos mageveekaladehelvestega ja küüslauguõliga palliks. Päris huvitava maitsenüansiga toit, mida soovitan võimalusel Shan regioonis proovida.

Mereannid

 

Ngpali piirkonna enamus restorane sisaldas suuremal määral mereannitoite alates salatitest, karridest kuni grillitud kala ja krevettideni. Kindlasti kõige paremad toidud kogu reisi jooksul. Üks kõige tuntumaid toite on seal kreveti-kookose karri, mis on kahtlemata väärt proovimist.

Selline oli lühike ülevaade minu Myanmari toidukogemusest. Kahtlemata on seal veel väga palju muud, kuid 2 nädalaga jõuab proovida vaid piiratud koguse asju. Mina soovitan mitte karta ning olla avatud uutele maitsetele

Kuigi Myanmar ehk pole nii tuntud oma randade poolest nagu võib-olla naaberriigid, on neil üle 2000 km pikkune rannajoon. Kahtlesin üsna pikalt, kas lisada enda reisi lõpetuseks lühike rannapuhkus või mitte, kuna sinna minek on üsna pikk või siis kallis (olenevalt transpordivahendist). Mul on siiski väga hea meel, et otsustasin reisi lõpetada 3-päevase puhkusega Ngpali rannapiirkonnas, sest see oli ideealne ja lõõgastan “punkt” üsnagi aktiivsele reisile.

Transport Ngpali randa

Võib-olla üks põhjus miks Ngpali rand on endiselt üsna vähetuntud ja puutumatu, on see, et sinna minek on üsna ebamugav või kallis. Odavam variant on kasutada bussi. Bussisõit Yangonist kestab sinna 15 tundi ja Baganist umbes 24 tundi. Teine võimalus on minna lennukiga. Siselende opereerivad mitu erinevat firmat ning neid on päeva mitu tükki. Siselennud on Myanmaris aga üsna kallid – 45-minutilise lennu eest tuleb välja käia umbes 100 eurot. Lennukid on see eest väga korralikud – saab isegi juua ja snäkke.

Kuna minu päevad reisil olid üsna loetud, kasutasin lendamise varianti. Kalawist sõitsin taksoga Heho lennujaama (ca 45-60 minutit), kust oli 1-tunnine Ngpali ranna lähistel olevasse Thandwe lennujaama, mis asub umbes 15 km kaugusel Ngpali keskusest. Tagasi sõitsin Thandwest Yangoni. Mõlemad lennud maksid umbes 90-100 eurot ehk üsna arvestatav lisakulu.

Tegevused ja üldiselt Ngpali rannapiirkonnast

Ngpali kohta eeltööd tehes, olid kõik arvustused ülivõrdes kiitvad ning nüüd tagant järgi võin nendega ühineda. Tegemist on väikese ja pigem Aasias vähetuntud kuurortlinnaga 7 km pikkuse imelise rannajoonega. Juba praegu on ranna ääres üsna palju hotelle ja kuurorte, kuid need on võrdlemisi tühjad ja ka rannas pole probleemi endale vaikse kohe leidmine.

Rannas on olemas mõned söögikohad ja vahepeal käivad puuviljanaised enda tooteid pakkumas. Üldiselt siiski väga vaikne ja ei mingeid intensiivseid kaupmehi. Rand ja meri on väga puhas – ei mingit prügi ega vetikaid. Kes soovib rannas massaaži, siis ka see võimalus on olemas.  Suurem osa söögikohtadest on mõnekümne meetri kaugusel põhitänaval.

Peamine plaan Ngpalis oli mul puhata, raamatut lugeda ja rannamõnusid nautida. Hea võimalus Ngpali avastamiseks on rentida ratas. Hosteli inimestelt kuulsin, et on olemas üks veelgi rohkem eraldatud rand, mida nad ise kutsusid The Secret Beach, mis asus minu majutuskohast umbes 14 km kaugusel. Otsustasin sinna retke võtta ette rattaga, mis kujunes oodatust natuke pikemaks, sest eksisin vahepeal täielikult ära ja lõpetasin ühe kohaliku põllumehe tagahoovis. Seda mõnusam oli enesetunne, kui lõpuks sihtkohta jõudsin. Tegemist oli tõelise paradiisirannaga. Inimesi oli seal kokku koos minuga umbes kuus. Samuti on seal olemas ka kaks väikest söögikohta, kes lubavad enda toolidel istuda, kui neilt midagi tellida. Veetsin seal terve päeva ning soovitaksin kindlasti kõigile, kes Ngpalile satuvad. Kui rattasõit tundub liiga pikk, siis on võimalus e-roller rentida. Kõige lihtsam on kohta leida, kui sisestada gpsi “Silver Wave Seafood Restaurant”. Teistmoodi poleks ma seda kindlasti leidnud.

Ngapli on tuntud ka imeliste päikeseloojangute poolest. Enamus inimesi otsib õhtupoolikult endale mõnusa vaikse koha, et jälgida kuidas kalapaatidel tuled süttivad ning päike merepiiri taha kaob. Üks hotell pakub rannas ka tasuta kõigile päikeseloojangu joogat, mida viimasel õhtul ka proovisin.

Kuna rannajoon on väga lai ja üsna kõva, on hommikuti seal üsna palju jooksjaid ja sportijaid. Käisin samuti ühel hommikul Iisraeli sõbraga paljajalu hommikujooksu tegemas. Minu “siidijalakesed” ilmselt pole harjunud liiva peal ilma jalanõudeta jooksma ehk 45 minutist sain endale korralikud vesivillid talla alla. Siiski oli see seda igal juhul väärt.

Toidud

Kuna Ngapli on mereäärne koht, võib juba arvata, et see on minusuguste mereandide armastajate jaoks täielik paradiis. Oma parimad toiduelamused Myanmaris sain just seal viibides (lisaks matkasöökidele). Võrreldes teiste piirkondadega olid need vähem õlised ja rohkem igasugu salateid ning värskeid tooraineid. Põhiline märksõna siiski mereannid igas erinevas võtmes. Kindlasti üks roog, mida peaks proovima on tiigerkreveti karri kookospiimas, mida mitmed toidukohad serveerivad kookose seest. Lihtsalt imeline!

Ööbimine

Võrreldes teiste Myanmari piirkondadega on Ngpali tunduvalt kallim. Mereääres olevad hotellid ja kuurordid küsivad minu arvamusel ebareaalselt kallist hinda (ilmselt sellepärast need suures osas tühjad ongi). Minu valikuks osutus hostel WEStay @ Chillax House-Ngapali (12 eur/öö neljases toas + hommikusöök), millega üldiselt rahule jäin. Rand oli üle tee, hommikusöögiks sai pannkooke ja lennujaama transport oli mugavalt organiseeritud hosteli poolt. Ühine suur hommikusöögilaud olid hea võimalus uute inimestega tutvumiseks ning sealt ka enda kaaslased viiamseks kolmeks päevaks leidsin.

Ngpali jäi enda hipiliku ja lõõgastava atmosfääriga kindlasti eredalt meelde. Paljud reisisellid, kellega seal tutvusin, olid sinna jäänud lausa mitmeks nädalaks, kuna nad ei raatsinud enam lahkuda. Minu jaoks oli 3,5 rannapäeva täiesti piisav, et end välja puhata, saada kätte rannadoos ning ka kerge jume.

Inle Lake ja ujuvaid aiad

Inle Lake on Nyaungshew piirkonnas mägede vahel asuv Myanmari suuruselt teine järv, mis on turistide poolt väga armastatud. Järv on ise üsna madal ning kasvab iga aastaga aina rohkem kinni. Peamised vaatamisväärsused ongi vee peale ehitatud majad ja külad; ujuvad aiad, kus kohalikud “peenarde” vahel paatidega ringi sõidavad, et aiasaaduste eest hoolitseda; kalamehed, kellel on eripärane meetod paadi sõudmiseks ühe jalaga aeru tõugates hoides teise jalaga tasakaalu. Paat on kohalikele antud piirkonnas kõige olulisem transpordivahend ühest kohast teise liikumisel.

Inle piirkonnas oleksin 1,5 päeva asemel tahtnud kindlasti kauem aega veeta, kuna vaadata ja teha on väga palju ning sealne atmosfäär on kuidagi teistsugune. Kindlasti tasub võtta paadituur, mis teeb peatusi ujuva küla erinevates töökodades. Meie grupi soovil käisime kohe pärast matka natuke pikemalt paadiga uudistamas, mistõttu eraldi pärast tuuri ei võtnud. Peatusime hõbeda poes, puutöökohas ja külastasime pika kaelaga naisi. Mulle ausalt öeldes ükski neist muljet ei avaldanud, sest oli näha, et need on ainult turisti eesmärgil loodud. Isegi pika kaelaga naised istusid seal nagu kaks kuju ja ees oli silt “tee minuga pilti”. Palju põnevam oli aga ümbritseva külaelu, põllu – ja kalameeste jälgimine. Võimalusel oleksin teinud kindlasti veel paadituuri päikesetõusul või – loojangul.

Kokanduskursus

Üheks meeldejäävamaks kogemuseks oli aga hoopis kokanduskursus (15 000 kyat – 9 eur), mis mul esialgu üldse plaanis ei olnud. Kokakoole on Nyaungshews päris mitmeid. Meie läbisime koolituse Mercury kokanduskoolis, mille leidsime juhuslikult enda hosteli lähistelt.

Grupis oli meid kokku 8, kellega sain tuttavaks juba Baganis ja enne matka. Kell 9.00 kohtusime enda õpetajaga ning pidime igaüks valima, mida tahame kokata. Valikus olid erinevad kohalikud karrid ja traditsioonilised salatid. Minu eelistuseks oli kõrvitsa-kana karri ja Myanmari teelehe salat. Seejärel suundusime kõik koos turule, et toitude jaoks vajalik tooraine osta. Turul tutvustas kursuse juhendaja meile kohalikke erinevaid tooteid ning suurt osa neist saime ka proovida.

Päras toidukraami ostmist läksime tagasi kokakooli ja söögitegemine võis alata. Juhendajaid oli kokku kolm, kes aitasid ettevalmistusel ning maitsete lisamisel. Samuti tegid nad  lisaks veel ise erinevaid fritüüritud snäkke, tempura köögivilju, Shan nuudlisuppi ja küpsetatud banaani.

Meie laud oli ülimalt rikkalik, et andis seda kõike süüa. Õnneks leidsin endale õiged reisikaaslased ehk neile meeldis sarnaselt mulle palju süüa – seega ei pidanud end imelikult tundma. Kõik söök oli imemaitsev ning antud koolitus ületas kõik mu ootused. Mitmeid meie seltskonnast olid käinud kursustel ka teistes Aasia riikides, kuid ka nende arvamusel oli antud kogemus kõigist parim.

Kõige rohkem elevust Myanmari reisi planeerimisel tekitas 3-päevane matk Kalawist Inle Lake’i. Kalaw asub Mandalayst 200 km kaugusel, mille läbimine bussiga võtab umbes 5 tundi. Mandalays läksime VIP ööbussi peale (18000 kyatt = 11 eur), mis tähendas, et Kalawi jõudsime öösel kell 3.00. Kuna Kalaw on mägede läheduses, on temperatuur seal öösiti märksa külmem ehk alla 10 kraadi.

Hommikul ärkasin külmetava nina peale ning läksime tutvuma erinevate turismiagentuuridega, kes matka pakuvad. Paljud inimesed, keda reisi jooksul kohanud olin, soovitasid Jungle Kingi. Esiteks kasutavad nad natuke kõrvalisemaid ja väiksemaid radasid ning samuti pidi see populaarne olema just nooremate inimeste hulgas. Boonuseks oli ka kõige odavam hind ning tõsiasi, et ühe öö saab veeta kloostris. Pärast vestlust agentuuri inimestega, oli meie valik tehtud.

Kolmepäevane matk maksis vaid ca 40 000 kyatti ehk 25 eurot, mis sisaldas 2 hommikusööki, 2 lõunasööki, 2 õhtusööki, ööbimist kohalikus peres ja kloostris ning giiditeenust. Kõik söögikorrad olid väga rikkalikud ning ilmselt parimad kogu reisi jooksul.

Meie grupis oli kokku 9 inimest: viiega neist olin juba varasemalt tuttav ning neli Iisraeli tüdrukut, kes olid koos reisimas. Giidiks oli meil kõige armsam kohalik meesterahvas, keda tahta võib – Fransisco. Kuna tema keeleoskus oli väga hea, sain vastused kõigile oma küsimustele, mis olid tekkinud.

Mida võtta matkale kaasa?

Suure pagasi viib reisikorraldaja ise Inle Lake enda büroosse või majutuskoha olemasolu korral otse sinna. Matka jaoks oleks vaja kindlasti väiksemat seljakotti ning veel olulised asjad on: päikesekreem, müts, 1 pudel vett/veedpudel (vett saab osta iga 2-3 tunni tagant), taskulamp või pealamp õhtuteks (näiteks, et WC üles leida), paksemad riided (jope, fliiš, pikad püksid ja võib-olla isegi müts – õhtuti oli väga külm), esmased hügeenitarbed, õhuke käterätik, ujumisriided, märjad salvrätid (duši olemasolu puudub).

Nüüd aga natuke lähemalt matkast. Kokku oli matk väidetavalt ligi 65 km (ma ise arvan, et pigem 60 või vähem), mis oli kolme päeva vahel enam-vähem võrdselt jagatud.

1. PÄEV

Esimene matkapäev algas Kalawist hommikul kell 9.00 ning eesmärgiks oli kõndida ca 20 kilomeetrit. Kuna hetkel on kuiv periood, olid rajad õnneks kuivad ja kergesti läbitavad. Esimesel päeval oli kõige rohkem tõuse. Samas olid need üsna lauged ning tegime ka piisavalt pause ehk koormus oli kõigile enam-vähem vastuvõetav. Kuigi mulle endale tundus vahepeal, et tempo on liiga aeglane isegi, olime ikkagi õhtul ühed esimesed, kes külasse jõudsime.

Tee peal nägime palju tšilli põlde ning inimesi neid korjamas. Tšilli on seal oluline eksportkaup. Tegime peatuse kohalikul küla festivalil ning kohtasime tee peal paljusid farmereid. Vahepeal võttis ikka imestama, kui algelisi vahendeid nad kasutavad põllutöödeks.

Õhtul umbes kell 4 jõudsime kohalikku külla, mis oli meie ööbimiskohaks. Antud külas oli ka päris palju teisi gruppe. Kuigi seda reklaamitakse kui elate kohaliku pere juures, on paljud majad loodud siiski turismi eesmärgil. Magasime kõik ühes ruumis madratsitel ning kõrvaltoas elas kohalik pere enda köök-toas. Vee keetmiseks oli neil toas sisuliselt lõkkeplats ehk hommikul ärkasime mõnusa vinguhaisu peale. Temperatuur oli päeval küll soe, kuid kohe pärast pimeduse saabumist langes see jälle umbes 10 kraadi juurde. Ehk esimene soovitus oleks kindlasti soojad riided kaasa võtta – jope, fliiš, sall, müts kuluvad ära. Õnneks sai igaüks ka kaks paksu tekki, ainult nägu külmetas natuke öösel.

Õhtusöök serveeriti meile sealsamas toas ning see oli lihtsalt imeline. Umbes 10 erinevat kaussi kohalikke roogasid nii taimseid kui ka loomseid. Süüa sai nii palju kui soovisime ja pärast matkapäeva olid kõik ikka väga näljased. Meie giid oli väga uhke meie grupi üle, sest sõime nii palju, kuna see pidi näitama pererahvale, et meile nende toit maitseb.

Duši ja muid mugavusi seal muidugi polnud. WC minemiseks oli vaja taskulampi, kuna pärast kella 5 oli ümbrus kottpime. Eriti kasulik oli pealambi olemasolu. Mingisugune veeanum oli olemas neile, kes natuke midagi pesemise sarnast teha soovisid.

2. PÄEV

Äratus oli natuke enne kuute, et päikesetõusu vaadata. Seejärel toodi meile sisuliselt voodisse hommikusöök, mille kiitmiseks ei jätku jälle sõnu.

Teine päev oli kilometraai mõttes kõige pigem – ca 22 km. Liikusime rohkem väiksemaid teid pidi ning sel päeval teisi gruppe üldse ei kohanud. Päeval tegime ka peatuse jõe ääres, kus oli võimalik ujuda. Enamuste jaoks oli vesi liiga külm (umbes 16-17 kraadi), kuid mina näitasin ikka külmast riigist pärit inimesena eeskuju.

Teisel õhtul ööbisime väikeses kloostris, kus aktiivselt tegutsevad kolm munka. Lisaks käivad seal kohalikud lapsed munga elu ja usku õppimas (kohalikel poistel on sisuliselt kohustuslik lapsena elada mõnda aega kloostris). Peale meie oli kloostris ka teisi sama firma gruppe. Magasime jaoks olid meil ka seekord matid ning erinevad alad olid eraldatud rätikutega. Temperatuuri mõttes oli ikka sama – öösel selili magada ei saanud, sest nägu külmetas.

Õhtusöök oli kõrval majas ning see koosnes taaskord erinevatest karridest, salatitest ja muust heast-paremast. Tähistasime ka meie grupist ühe noormehe sünnipäeva väikese õllega. Umbes kell 9 pandi elektri generaator kinni, mis tähendas, et ainuke valgus oli see, mida sai taskulambist.

3. PÄEV

Kolmandal päeval alustasime liikumist kell 8.00. Kilomeetreid oli kokku 15, kuid pidime Inle Lake juurde kohale jõudma hiljemalt 12.00, mis tähendas natuke kiiremat tempot. Mõned inimesed olid grupist juba päris läbi ning ka mul olid tekkinud paar villi. Suur osa teekonnast oli allamäge ning vahepeal ka üsna järsk üle suurte kivide.

Lõunaks jõudsime Inle Lake juurde, kus pakuti meile jälle suurepärast lõunasööki. Seejärel suundusime paadi peale ning sõitsime läbi imepeenikese jõe/kanali 1,5h. Pärast matka oli paadisõit väga lõõgastav tegevus. Huvitav oli jälgida kalamehi ja kohalikke farmereid, kes paatidega saaki koristasid.

Umbes kell 15.00 jõudsime Nyaungshwesse, mis on väike linnake, kus peamine elu antud piirkonnas toimub. Seal oli aeg öelda hüvati giidile ning ka osale grupist (ehk iisraeli tüdrukutele, kellega me tegelikult liiga headeks sõpradeks ei saanudki).

Minu jaoks matk eriti väsitav ei olnud, aga kolmanda päeva lõpuks olid jalad saabastest üsna väsinud ehk rohkem ühte päeva nendes enam kõndida poleks soovinud, Antud matka on võmalik võtta ka ühe ööbimisega, kuid arvan, et see jääks liiga lühikeseks. Kokkuvõttes jäin matkaga väga rahule ning kindlasti jään seda veel kauaks mäletama. Meie giidi Fransisco kohta ei jätku piisavalt kiidusõnu.

Igal juhul soovitan Myanmari külastades enda plaanidesse lisada ka mõni matk. Peale Kalaw-Inle Lake matka on ka teisi kohti, mille kohta olen ainult kiidusõnu kuulnud. Mõni neist on ainult natuke rohkem eemal heast transpordivõrgust.

Mandalay on natuke üle miljoni elanikuga Myanmari suuruselt teine linn, mis asub Baganist umbes 5 tunni bussisõidu (ca 180 km) kaugusel. Mandalay oli üks kohtadest, kuhu jõudes mul polnud aimu ka, et mida seal näha või teha ning mingil hetkel üldse leidsin enda mõttelt, et miks ma selle enda marsruuti lisasin.

Hommikul ärgates oli null plaani ning kuna vahemaad tundusid piisavalt pikad jalutamiseks, otsustasin endale hosteli kaudu terveks päevaks motorattal giid-taksojuhi võtta (ca 22 eurot). Ligi poole tunni pärast ootaski mind ukse ees väga muhe traditsioonilist seelikut longyit kandev Robert. Inglise keele oskus oli tal täpselt nii hea, et saaks kõik vajaliku ära rääkida. Kuna küsimustest aru saamisega ja vastamisega oli kohati probleeme, oli tal olemas kohalik äpp, kuhu ta birma keeles teksti sai sisse lugeda, mis mulle omakorda inglise keeles sama teksti esitas. Kahjuks polnud äpp kõige täpsem ehk enamasti olid need vastused väga teisel teemal ehk kogu päev oli meil väga naljakas ja meeleolukas. Lõuna ajal lasi Robert mulle näiteks Myanmari pop-laule, mille peamine teema oli armastus naiste ja nuudlisupi vastu.

Esmalt sõidutas ta mind paari kohalikku poodi-töökotta, kus valmistati ehteid, marionettnukke (mis on neil väga teemas), puust kujusid ja muud taolist. Samuti käisime läbi peamised pagodad, aga kuna Baganis sain enda templite annuse kätte, ei olnud need enam nii huvitavad. Erinevalt teistest piirkondadest olid Mandalays ja selle ümbruses enamus templid valged-kuldsed.

Käisime veel Shweinbin kloostris, tänavaturgudel ning samuti soovis Robert mind viia Mandalay paleesse, mis on üüratu kompleks keset linna. Seal väravates olev sõjavägi, kelle kätte peab külastuse ajaks enda passi jätma, ning 10 000 kyatti (ca 6 eur) maksev pilet ei tekitanud minus emotsiooni, et sooviks seda näha. Samuti olin just nädal varem käinud Pekingis Keelatud Linnas, mis oli samuti suur paleehoonete kogum.

Huvitav oli kindlasti Jade Market, kus kohalikud valmistavad ja kaubitsevad roheliste nefriit kivimitega. Peamiselt on kliendid muidugi Hiinas ning sealsamas turul filmivad kaupmehed telefoniga kivimeid ja samal ajal Hiina kunded teevad pakkumisi.

Õhtupooliku veetsime Mandalay Hill’l ja sealses pagodas, kust avaneb vaade kogu linnale. Päikeseloojanguks sõitsime natuke eemal asuva U Bein silla juurde. Tegemist on 1850. aastal ehitatud 1,2-kilomeetrise sillaga, mis väidetavalt on vanim ja pikim tiikpuu sild maailmas. Paljud turistid ainult selle pärast Mandalaysse lähevadki, mistõttu on see kohutavalt üle rahvastatud. Samuti on see armastatud ka kohalike ja munkade poolt ehk päikeseloojangul on sillal tuhandeid inimesi. Ausalt öeldes väga kindel tunne seal kõndida ei olnud – silmad tuleb kindlasti lahti hoida, et mööda ei astuks mõnest lauast. Siiski olid vaated head, eriti kui jalutada natuke kaugemale ehk oli siiski väärt sinna sõitu.

Teisel päeval ühines minuga prantslane, kellega sain Baganis tuttavaks ning kellega pidime koos reisima järgneva nädala. Tema ettepanekul rentisime rolleri terveks päevaks ning sõitsime Minguini, mis asub Mandalayst 40 km kaugusel. Sõit rolleriga kestis sinna ligi 2 tundi ja need teed olid kohati ikka väga kohutavad ja augulised ehk mul jalad ja tagumik värises veel terve järgmise päeva. Teine variant Minguini minekuks oleks olnud kasutada praami, mis läheb paar korda päevas, aga me otsustasime rolleri kasuks, kuna see annab rohkem vabadust. Ise ma Mandalays ilmselt sõita poleks tahtnud – tundus liiga hullumeelne liiklus.

Minguini põhiline vaatamisväärsus on Mya Thein Tan pagoda. Kui ma arvasin, et üksi pagoda mulle enam muljet avaldada ei suuda, siis antud tempel seda siiski tegi. See on ka väga populaarne koht pildistamiseks, eriti Aasia turistide seas, kes sinna spetsiaalsete kostüümidega lähevad. Õnneks meie külastuse ajal oli pagoda üsna tühi, et saime rahulikult ringi vaadata.

Kokkuvõttes veetsin Manadalys kaks päris meeleolukat päeva. Suuresti muidugi tänu minu taksojuht-giidile Robertile.

---

Ööbimine: Mansion Hostel Mandalay – 9 eur/öö + hommikusöök (voodikoht neljases toas)

Kui peaks valima ainult ühe koha, kuhu Myanmaris minna, oleks see kindlasti Bagan, millele omistati ka 2019. aasta juulis UNESO maailmapärandi tiitel. Bagani kõrgaeg oli 9.-13. sajandil, mil sinna rajati ligi 10 000 budistlikku templit. Kuigi hetkel on järgi jäänud umbes 2200 monumenti, on kogu piirkond siiski imetlusväärne. Bagani jaoks tasub kindlasti varuda mitu päeva, sest avastamisrõõmu on palju. Bagani sisenedes tuleb turistil maksta 25 000 kyati (ca 15 eurot), mis annab õiguse piirkonnas veeta 3 päeva.

Mina saabusin Bagani ööbussiga Yangonist hommikul kell 7.00. Kuna bussis oli väga kuiv õhk ja külm, läksin värske õhu ja hobukaarikust taksojuhi õnge, kes mulle lisaks ka väikese tuuri tegi (ja selle eest muidugi pärast topelthinda üritas nõuda – ainuke kord reisi jooksul, kus keegi üritas natuke petta). Hobutakso läks aga natuke teist teed kui tavaline takso, mistõttu jäi mul piirkonna sissepääsupilet ostmata.

Bagan koosneb kahest osast: uus-Bagan ja vana-Bagan. Kui varem elasid kohalikud peamiselt Bagani vanemas osas, kus on ka suurem osa templeid, otsustas 1990. aastal sõjavägi piirkonna rohkem turistisõbralikumaks teha ning sundis väevõimuga kohalikud kolima uuele alale, kus polnud ei kanalisatsiooni, teevõrgustiku ega muud taolist.

Kõige parem viis Bagani avastada on rentida elektrooniline motoroller, mis maksab vaid 5000 kyatti päevas (ca 3 eurot). Esialgu oli natuke hirmutav seal sõita, kuid kuna tegemist on siiski väikese ja rahuliku kohaga, tuli kindlustunne üsna kiiresti. Sisuliselt sisustasingi kolm päeva erinevatel tänavatel ekseldes. Kui esimesel päeval käisin läbi peamised suuremad pagodad, siis hiljem avastasin, et väiksed külateedel olevad templid on isegi põnevamad.

Minu üks lemmikumaid templeid oli heledates toonides Ananda pagoda, kus toimus parasjagu ka iga aasta jaanuaris peetav festival. Festivali ajal loevad 1000 munka 72 tunni jooksul katkematult budistlikku pühakirja, mis oli päris huvitav kogemus.

Kindlasti üks must-do Baganis on päikesetõusud ja päikeseloojangud vaatega templitele ja õhupallidele. Nimelt tõuseb igal hommikul ligi 30 kuumaõhupalli õhku päikesetõusu vaatama. Ettevõtteid on kokku neli, kuid kahjuks maksab üks sõit üle 300 euro, mis mulle tundus hetkel selle eest liiga palju. Kindlasti väärt kogemus, kuid ka mujalt oli vaade imeline.

Tavaline päev algaski kell 5.00 äratusega. Seejärel rentisin e-bike ning suundusime päikesetõusu jaoks parimat kohta otsima. Minu hostel organiseeris eraldi tasuta tuure päikesetõusudejaoks. Üksi pimedas mööda maateid oleks natuke kõhe neid otsida olnud. Samuti on alates 2020. aasta jaanuarist pagodadele ronimine keelatud, kus avaneb parim vaade, mistõttu on väga oluline teada kõrgendikke ja künkaid, kust parimat vaadet näha. On olemas ka mõned tuntumad kohad, kuid seal on lisaks sinule ka mitusada teist inimest. Samuti pole ka google hetkel väga abiks, sest seal on veel enamasti soovitused pagodadele ronimisega. Õnneks minu hosteli vabatahtlikud leidsid väga head kohad ning need päikesetõusud on igal juhul väärt vara ärkamist. Kindlasti peab arvestama, et hommikul on külm ehk jope, pikad püksid ja kinnised jalanõud kulusid ära.

Päikseloojangul korraldas hostel paadisõidu ning väikese pikniku nii öelda kõrbesaarel keset jõge. Sisuliselt tegemist oligi täiesti tühja ja suure liivaluitega, kus peale meie veel vaid mõned kohalikud kalamehed olid.

Lisaks templitele on Baganis ka üsna suur turg, kus kõike kohalikku leidub alates söögist kuni riiete ja kõige muuni. Samuti saab võtta tuuri näiteks Mount Popasse, mida ma kaheldavate arvustuste ja piiratud aja tõttu ei teinud.

Baganist jäävad mulle ainult ülivõrdes mälestused ning sealne atmosfäär on midagi kirjeldamatut.

---

Ööbimine: BaobaBed Hostel Bagan – 13 eur/öö + hommikusöök (voodikoht neljases toas).  Kuigi tegemist oli natuke kallima hosteliga, oli see kindlasti minu üks parimaid ööbimiskohti. Hostel pakub varasele saabujale spetsiaalset tuba, duši võimalust. Samuti korraldati erinevaid tasuta tuure, üritusi (nt hommikujooga katusel) ning ka hommikusöögi valik oli parem kui teistes kohtades. Lisaks leidsin enda peamised reisikaaslased just sellest hostelist.

Restorani soovitus: Weather Spoon