hiieliin

LAV: toidukultuur ja-elamused

Published on veebruar 27, 2018veebruar 27, 2018 by hiieliinLisa kommentaar

Loomulikult ei saa ma jätta kirjutamata Lõuna-Aafrika söögist. Kui nüüd ausalt öelda, siis ma suuri maitseelamusi reisil ei saanud. Võrreldes ülejäänud asjadega, olid söögikogemused pigem tagasihoidlikud. Kokkasime ka üsna palju ise ning leidsime lõpuks, et need maitsesid meile rohkem kui restorani toidud.

Lõuna-Aafrika köök on saanud üsna palju mõjutusi erinevatelt kolonistidelt ning sinna rännanud inimeste poolt. Üldiselt on märksõnadeks liha-liha-liha ning väga populaarne on braai ehk nende mõistes grillimine. Ka enamustes ööbimiskohtades oli võimalus ise õhtuti braait teha, mida me ka kasutasime. Lisaks ka beef jerky moodi kuivatatud liha ehk biltong. Lihavalik toidupoodides on meeletu ja hinnad restoranides ning poes kvaliteetse tüki eest väga mõistlikud.

Samuti on väga tugevad India köögi mõjutused ehk rohkelt erinevaid karri sööke.

Toon välja mõned kohaliku suunitlusega road, mida reisi jooksul sõime või ise valmistasime.

Bobotie (vasakul pildil) on üks traditsioonilisi Lõuna-Aafrika roogasid, mis on justkui lihakook rosinatega, mille peal on küpsetatud muna. Seda serveeritakse tihti kollase riisi, banaani ja puuviljakastmega. Ütleme nii, et üsna huvitav maitsetekooslus. Kui mulle üldiselt magus ja soolane koos meeldib, siis see puuviljakaste ja liha polnud just mu lemmik kombinatsioon. Teiselt poolt banaan riisi peal oli täitsa hea. Antud puuviljakaste ehk chutney on kohalike seas aga väga populaarne – justkui meie jaoks ketšup kõikide toitude juurde.

Pap ja sheba koos lihaga (paremal) on samuti ilmselt üks populaarsemaid kooslusi. Liha kõrvale käib tihti pap ehk valget värvi maisijahust valmistatud polentataoline puder, mida serveeritakse tomati – ja sibulakastme ehk shebaga. Kuigi esmalt tundus maisipuder natuke kõva ja maitsetu, siis lisades soola ja pipart, hakkas see mulle täitsa meeldima.

Antud pildid on samuti näha Aafrika metsloomade ehk game liha ning kõrval pap ja sheba (vasakul) või siis aedviljad (paremal). Aedvilju tellides peab arvestama, et need on tavaliselt püreestatud. Mõlemal taldrikul on erinevat liiki hirve liha: kudu (vasakul) ja impala (paremal). Taoline 300-grammine kvaliteetne lihatükk maksab restoranis umbes 13 eurot.

Suure osa õhtutest kasutasime aga braai võimalust ehk grillisime ise erinevaid lihasid või vorste.

Lisaks loomalihale on seal veel näiteks palju lamba-, jaanalinnu – või metssealiha. Samuti on väga populaarne ja odav boerewors ehk vorst, mis peaks sisaldama vähemalt 90% liha (kindlasti loomaliha ning vahel lisaks ka teisi) ning alla 30% rasva. Samuti on sinna tavaliselt pandud erinevaid vürtse. Kui ma muidu enamasti vorste väga ei söö, siis need küll said minu heakskiidu.

Malai karriroad on samuti üheks lahutamatuks Lõuna-Aafrika söögikultuuri osaks. Cape Townis on nende saamiseks parim koht ilmselt Bo-Kaap piirkond.

Denningvles (vasakul) – üks populaarsemaid Lõuna-Aafrika Cape Malai juurtega roogasid. Lambalihatükid magushapus kastmes, tamarind kastmes sibul koos riisiga. Lisaks kõrval erinevad aedviljadest valmistatud salatid ning chakalaka ehk sibulast, küüslaugust, vürtsidest, tšillist ja karrist valmistatud punane kaste/salat.

Koeksisters (paremal) – tegemist on populaarse Lõuna-Aafrika magustoiduga, mis sisuliselt on sarnane fritüüritud sõõrikule, mis on üle valatud magusa siirupiga. Minule see mingit elamust ei pakkunud.

Lisaks on veel väga palju India sööki (vasakul) pakkuvaid kohti ning muud Aafrika toite pakkuvaid (näiteks Etioopia) restorane (paremal).

Garden Routel ja rannikul ka ohtralt kala, mereande ja muidugi fish & chips. Mulle meeldisid “kiiroidu” versioonid mereandidest, mida Euroopas vähem kohtab. Samuti oli iga nurga pealt McDonaldsi Lõuna-Aafrika versioon ehk Steers. Proovimata jäid mõned populaarsed magustoidud nagu Hollandi juurtega malva pudding ja melktert ehk piima põhjal valmistatud dessert/tort.

Lisaks söögile on Lõuna-Aafrikas muidugi ka suurepärane vein, mis on boonusena ka üsna odav. Kaplinna ümbruses leidub mitmekümneid istandusi ning ka poodide riiulite valik võtab silme eest kirjuks. Kuigi ma ise suur veiniteadlane pole, katsetasin õhtusöögi kõrvale erinevaid variante ning ilmselt tulevikus leiab minu kodust tihedamini Lõuna-Aafrika veine. Nende signatuurvein on muidugi pinotage, mis on punase viinamarja sort, millest enamus kasvatatakse Lõuna-Aafrikas ning mis loodi 20. sajani alguses just selles riigis. Restoranides liha kõrvale väga hea valik.

Selline oli väike ülevaade Lõuna-Aafrika köögist. Antud postitusega ka minu Lõuna-Aafrika Vabariigi kirjutised lõppevad. Loodan, et saite inspiratsiooni sinna reisida, sest nagu ka ilmselt aru on saada, jäin ma enam kui rahule.

LAV: Garden Route

Published on veebruar 22, 2018veebruar 28, 2018 by hiieliin1 kommentaar

Pärast Krugeri rahvusparki võtsime suuna tagasi Johannesburgi poole. Seekord valisime kiirtee, mis ei tähenda, et oleks olnud igav üksluine sõit, vaid ikkagi läbi mägede. Öö veetsime Johannesburgi lennujaama lähedal Aero Airport Guest Lodge‘s, mis oli üle ootuste ilus ja väike armas hotell.

Garden Route

Järgmisel hommikul lendasime Johannesburgist Port Elizabethi, et võtta sealt rendiauto ning sõita mööda Garden Route tagasi Kaplinna (ca 800 km). Garden Route on Lõuna-Aafrika edelarannikul asuv maaliline tee, mille kõrvale jäävad mitmeid armsad ookeaniäärseid linnad, rannad, põnevad matkarajad ja vaatamisväärsused. Garden Routel me eelnevalt täpset plaani paika ei pannud ning vaatasime, mis huvi pakub ja kui palju sõita jõuame.

Port-Elizabeth – Jeffery’s Bay (90 km)

Esimese ööbimiskoha pani paika asjaolu, et ühe kohvri jättis lennufirma Johannesburgi, mistõttu ei tahtnud me liiga kaugele Port Elizabethist sõita. Otsustasimegi jääda Jeffery’s Baysse, mis on populaarne surfilinn. Väidetavalt pidid antud piirkonnas olema ühed maailma parimad surfirannad. Enamasti olid seal vaid uhkemat sorti villad ja majad, mis tähendab, et pigem elavad seal jõukamad inimesed. Linnas oli rahvast üsna vähe ning öömaja kohti saadaval palju. Broneerisin vahetult tee peal toa külalistemajas Bay Cove Inn, kus olime vist ainukesed inimesed. Seal oli ka mõnus suur grill, kus saime õues braai’d teha. Üldsegi saime vist oma parimad maitseelamused söökidest, mis ise tegime.

Õhtul nautisime rannas päikseloojangut ning hommikul kell 5.00 päikesetõusu. Pärast seda tegin isegi kiire jooksutiiru, mis oli ainuke sihipärane sportlik tegevus kogu reisi jooksul.

Jeffery’s Bay

Jeffery’s Bay – Plettenberg Bay (163 km)

Õhtul saime kohvri kätte ning hommikul jätkasime sõitu Plettenberg Bay suunas. Kui esialgu oli ilm päikseline ja ilus, siis mida aeg edasi, seda pilvisemaks kõik läks. Tundus, et justkui pilved jälitavad meid kogu reisi jooksul, aga ilmselt ilm selline seal ongi.

Storm River

Esimene peatus oli Storm Riveri jõe juures, kust avanevad vaated alla jõeorgu.

Tsitsikamma National Park – Storm River Mouth

Mõned kilomeetrid edasi algab Tsitsikamma Rahvuspark. See on tuntud just erinevate matkaradade ja aktiivsete tegevuste poolest. Valida saab erinevate pikkustega matku ning kõige populaarsem on ilmselt Storms Riveri rippsillad, mida saab ületada. Otsustasime natuke aktiivsema tegevuse kasuks ning läksime kajaki ja lilo tuurile (34€) mida pakuti kohe rahvuspargi väravate läheduses. Sisaldas see siis umbes 25-minutilist matka üle sildade, sõitu kajakiga mööda Storms River jõekanjonit ning seejärel kummimati peal mööda jõge sõitu. Lisaks oli võimalus teha vettehüppeid ning räägiti lühidalt kanjoni ajaloost. Ise natuke pettusin antud tuuris, sest oleksin tahtnud rohkem ehk kajakiga sõitu ja vähem niisama “passimist”. Lisaks oli ilm natuke pilves, mistõttu ei tundunud märjakssaamine kõige ahvatlevam.

Bloukrans Bridge

Päeva tippsündmuseks oli kindlasti benji hüpe Bloukrans Bridge‘lt (68€), mis on 216 meetri juures maailma kõrgeim ametlik benji hüpe. Kraana otsast Õllesummeril pole see mind kunagi tõmmanud, aga kui juba teha, siis ikka kuskil ekstreemsemas kohas. Kuna me polnud kindlad, mis ajal kohale jõuame, ei broneerinud enda hüpet ette. Siiski teistel soovitaksin seda kindluse mõttes teha. Saime antud päeval kõige viimase hüppegrupi.

Selleks ajaks polnud pilvede olukord paremaks läinud ja mida aeg edasi, seda rohkem neid tuli. Kui lõpuks sillale hakkasime kõndima, oli vaevu silda nähagi. Selle eest alla kanjonisse oli vaade siiski suurepärane. Peale meie oli veel ainult üks naine, kes oli suurest hirmust minestamise äärel. Esmalt pidi mööda silla all olevat võret kõndima hüppeplatvormile, mis on juba paljudele eraldi katsumus. Sinna saavad tulla kaasa ka saatjad ning antud naise mehele ja isale oli ikka suur eneseületus, et platvormile kohale jõuda.

Hüpe ise aga käis kõik nii kähku, et ei jõudnud hirmu ega kartust tekkidagi. Praegu tagantjärgi natuke hoopis mõtlen, et täitsa külma tundega läksin lihtsalt ja hüppasin sealt sillalt pea ees alla jalad nööriga rippumas. Kukkumise tunne oli väga äge, aga elu mul silme eest läbi küll ei käinud. Seejärel pidi natuke aega pea alaspidi rippuma ning siis tuli instruktor järgi ning viis tagasi üles sillale. Hüppest tehti ka ametlik video ja pildid, mida sai pärast osta. Kahjuks oli ilm juba üsna pilves, mistõttu video ja piltide kvaliteet ei ole väga hea. Mina jäin aga rahule ning kindlasti tahaks kuskil veel seda tulevikus teha.

Plettenberg Bay

Pärast hüpet võtsime suuna Plettenberg Bayle, mis on samuti väike armas rannikulinn. Leidsin ühest blogist väga kiitvad arvustused hostelile African Array Backpackers Lodge (34€/öö kahene tuba), mis asub natuke linnast väljas täiesti eraldatud muust maailmast ühe mäe jalamil, kus avanevad suurepärased vaated ümbritsevale loodusele. Üldse oli hostel mõnusas hipi stiilis ning omanikud väga lahedad. Soovitan ka teistele! Õhtuti tehti väljas lõket ning me ikka ja jälle grillisime enda lammast ning vorste.

Plettenberg Bay – Mossel Bay (138 km)

Robberg Nature Reserve

Hommikul suundusime Plettenberg Bayst lõuna poole asuvale Robberg Nature Reserve (conservation fee ca 3€), mis on rannikul asuv looduskaitseala ja kuulub ka maailmapärandi nimistusse. Tegemist on rannikuäärse kaljuse maastikuga, mis ulatub rannikult välja umbes 4 km. See on antud piirkonnas üks populaarsemaid matkamiskohti. Kuna meie aeg oli natuke piiratud, ei saanud me minna kõige pikemale matkale, kuid umbes 2 tundi seal kivide ja nukkide peal seiklesime. Üks vaade ilusam kui teine. Mis mulle jällegi meeldis, et koht polnud turistides üle ujutatud ning paljude jaoks oli rada isegi üsna väljakutsuv. Meile see raske polnud, kuid meelehärmi pakkusid rajal olevad sipelgad, kes igal võimalusel püksi või kuskile sisse üritasid pugeda. Kuna minu ainukesed kinnised jalanõud olid eelmise päeva kajaki tuurist märjad, panin jalga lahtised sandaalid. See ilmselt polnud kõige parem mõte.

Samuti on seal ka suured hülgekolooniad, keda mäe otsast hästi näha oli. See tähendab muidugi ka rohkelt haisid, keda kahjuks silmata ei õnnestunud.

Knysna

Edasi sõitsime umbes 36 km kaugusele armsasse rannikulinna Knysnasse, kuna mul oli kinnisidee, et tahan käia ära ka mõnes Lõuna-Aafrika slummis. Internetist leidsin eelmisel päeval heade arvustuste põhjal Emzini Toursi (ca 30€) ning hommikul neile helistades saimegi kella 2 endale tuuri kokku lepitud. Tegemist on ühe valge Lõuna-Aafriklase asutatud firmaga, kes oma tuuridega on juba aastaid toetanud Knysna slummi kohalikku kogukonda ning eelkõige lapsi, rajades sinna turvakodu moodi koha, kus kasvatatakse lapsi, kes on vanematelt ära võetud.

Township Tour

Ekskursiooni giidiks oli Knysna slummi (inglise keeles township) elanik. Nagu ma varem ehk maininud olen, siis Lõuna-Aafrikas eksisteerivad kõrvuti üsna suur rikkus ja vaesus. Apartheidi ajal tehti mustanahalistele üsna julmalt ülekohut ning määrati kindlad piirkonnad, kus nad liikuda võisid. See on paljudes tänapäeva mustanahalistes tekitanud vaenu valgete vastu ehk tänapäeva Lõuna-Aafrika valged peavad selle eest mitmes mõttes “maksma” ning riiki üleval hoidma.

Knysna slumm oli tegelikult üsna korralik ja turvaline võrreldes nendega, mida Cape Townis ja Johannesburgis nägime. Pärast Mandelat alustati projektiga, mille alusel saavad kõik slummides puumajades elavad inimesed taotleda endale korralikku kivimaja, mida riik vähehaaval ehitab. Samuti on seal elavatele inimestele tasuta arstiabi, haridus, hambaravi jms. Samal ajal peavad valged Lõuna-Aafrika inimesed nende eest tasuma.

Sõitsime ringi slummi erinevates osades, käisime raamatukogus ja kohalikus poes ja ilusalongis. Poed ja ärid asuvad tavaliselt konteineri sees. Selleks et äri asutada peab ostma konteineri, mis maksab umbes 2000€. Söögid on seal samuti odavamad kui tavapoes, sest tootjad müüvad neile parema hinnaga. Antud slummist jäi mulle tegelikult päris hea mulje – palju naeratavaid lapsi, kes kommi käisid nurumas. Huvitav on see, et tänavatel kõnnivad ringi sead.

Tuuri lõpetasime antud naise poolt loodud turvakodus ehk “Ella majas”, kus kohtusime seal olevate laste ja nende hooldajatega. Õppisime natuke zuulu keelt ning kuulasime kohalikku muusikat. Pildil näete selle turvakodu kõige nooremat last, kes oli vist üks kõige armsam beebi, keda näinud olen.

Map of Africa, Kaaimans River Railway Bridge

Knysnasse pikemaks ei jäänud, kuigi seal olevas sadamaalal oli palju kohvikuid ja restorane, kus mõnusalt istuda. Öömaja sihtpunkt polnud paigas ning mõtlesime vaadata, kui kaugele sõita viitsime. Vahepeal põikasime sisse ka kohalikele külateedele, et külastada kohta Map of Africa. Pildilt näete, et tegemist on justkui Aafrika kaardiga. Tee sinna oli ikka parajalt käänuline ja mägine ning ühtegi turisti peale meie seal näha polnud. Läheduses asus ka Kaaimans River Railway Bridge, mis on vana raudteesild, mille juures on ka mitmeid matkaradu. Tegelikkuses võib need kohad ka täiesti vabalt välja jätta.

Mossel Bay

Kuna päev oli pikk, otsustasime ööbima jääda Garden Route lõpus väikeses linnas Mossel Bay. Öömajasid vaadates jäi mulle silma huvitav koht nimega Santos Express. Tegemist on rongi vagunitesse tehtud hotelliga, mis asub otse rannas. Mõtlesime koha ära proovida ning ka hind oli väga ahvatlev (27€/öö).

Iseenesest üheks ööks täitsa huvitav kogemus ning vaade oli tõesti suurepärane. Tuba oli täpselt nii suur, et sinna mahtus kaheinimese voodi ja siis heal juhul üks inimene seisma. Öö läbi oli kuulda merekohinat ning kell 5 hommikul ei pidanud päikesetõusu jaoks kuskile välja minemagi. Natuke vajaks koht ilmselt turgutust. Siiski oli boonusena selle hinna sees isegi lihtne hommikusöök ning ka väga hea vaatega restoran, kus sõime üle pika aja mereande.

Hommikul oli plaan hakata kohe Kaplinna poole sõitma, kuna sinna oli ligi 400 km ning lisaks tahtsime veel kindlasti Laudmäele jõuda, kus meil reisi alguses käimata jäi. Siiski otsustasime korraks ka randa minna ning pika kaalutlemise tulemusel, läksime ka ujuma. Vesi ei olnudki nii külm, kui kartsin – arvatavasti ca 19 kraadi. Teisi ujujaid väga ka polnud. Enamasti inimesed kõndisid veepiirini ja siis sama targalt tagasi.

Mossel Bay – Cape Town (385 km)

Sellega meie Garden Route läbi sai. Edasi sõitsime juba Kaplinna poole. Enne Kaplinna on mitmeid veiniistandusi, kuhu saab minna üsna väikese summa eest veine degusteerima või lõunale mõnda istanduse restorani. Seekord kahjuks me sinna ei jõudnud. Veine selle eest reisi jooksul proovisin mitmeid ning isegi mu reisikaaslane, kes üldiselt alkoholi üldse ei tarbi, kiitis heaks.

Garden Route tasub kindlasti külastada, kui selles piirkonnas olla. Kes nii tempokat reisi teha ei soovi nagu meie, peaks ilmselt valima Krugeri ja Panorama Route või Garden Route vahel. Ka selles piirkonnas on safari moodi kohti ning loomaparke. Garden Route sobib kindlasti ka neile, kes otsivad rohkem rannamõnusid ja on huvitatud surfist. Teatud perioodidel on väga populaarsed ka merereisid, kus on suur tõenäosus vaalu näha või haidega koos sukelduda. Kaks nädalat Lõuna-Aafrikas pole ilmselgelt piisav, et kõike teha ja näha. Siiski ei vahetaks ma Krügeri kogemust millegi vastu. Lõuna-Aafrika Vabariigis avastamist jätkub ning loodan sinna kindlasti veel tagasi minna.

LAV: Krügeri rahvuspark ja loomad

Published on veebruar 20, 2018 by hiieliin1 kommentaar

THE BIG FIVE OF AFRICA

Enamus, kes Aafrikas safarile lähevad, soovivad kindlasti ära näha “suure viisiku” ehk lõvi, ninasarviku, elevandi, leopardi ja pühvli. Termin “suur viisik” võeti esmalt kasutusele umbes 20.sajandi alguses ning sinna kuulunud loomi peeti kõige ohtlikumateks, keda jalgsi küttida. Seetõttu olid need muidugi ka kõige ihaldusväärsemad ning ilmselt see maine on säilinud osati ka tänapäeval.

Suurest viisikust jäi meil nägemata leopard, keda on pargis üsna vähe. Üritasime küll, aga ei õnnestunud. Teisi viisikusse kuuluvad loomi nägime kõiki mitmeid kordi. Pühvlist eriti pilte saada ei õnnestunud, kuna selle jaoks oleks vaja juba paremat kaamerat. Rohkem panustasin videote tegemisele ning antud blogis olevad pildid on kõik iphone kaamerast.

Lõvi

Lõvid tekitasid kahtlemata kõige rohkem elevust. Neid õnnestus meil näha neljal korral ning kohe väga lähedalt. Sisuliselt 2 meetri kauguselt autoaknast ning tavaliselt vähemalt 2-3 tükki korraga. Ühe korra nägime lõvisid ka koos saagiga. Üldiselt oli neil kõht täis ning lebotasid niisama kuskil põõsastes või autoteel. Tavaliselt tegime ikka ca 45-60-minutilise pausi ja lihtsalt jälgisime, mis nad teevad.

Elevant

Elevante on pargis ligi 13 000 ja neid nägime ikka vähemalt üle 200. Viimasel päeval olid nad nii liikvel, et reaalselt takistasid ja blokeerisid autoteesid. Tegemist on ikkagi metsiku elevandiga ehk liiga julgeks ei tasu minna,

Ninasarvik

Ninasarvik on üsna ohustatud liik, kuna nende sarv on ikka üsna hinnas salaküttide seas. Kuigi pargi on ümber piirded ning sellele üritatakse teha valvet, liigub seal ikkagi üsna palju salakütte. Ninasarvikut nägime ka enda jalgsimatkal. Kuna ninasarvik hästi ei näe, peab ta kõike enda ohuks ning on valmis ründama. Giidid pöörasid otsa kohe ringi, kui nägid, et ninasarvik hakkab meie poole üsna järjepideval sammul tulema.

MUUD LOOMAD

Lisaks suurele viisikule nägime tegelikult veel sadu teisi loomi. Kuna ma suur loomade ekspert ise pole, olid paljud mulle tundmatud. Juba erinevaid hirvelisi oli seal vähemalt 10 eri liiki. Lisaks veel linnud ja muud väikeloomad. Õnneks oli mu kaaslane sisuliselt elav National Geographic ehk polnud giide ega raamatuid vajagi.

Väike loetelu loomadest, keda selle safari jooksul veel kohtasime: suurel hulgal sebrasid ja kaelkirjakuid, jõehobusid, krokodille, hüääne, gnuusid, kilpkonni, Aafrika metssiga (warthog), ahve, jäneseid, väga palju erinevaid hirvelisi ning muidugi linde, kellest ma väga palju lugu ei osanud pidada. Lisaks ka veel igasugu väiksemaid ja mulle vähem tundmatuid loomi, kelle nime ma eesti keeles ei teagi.

Ja muidugi need suurepärased Aafrika safari päikesetõusud ja – loojangud, mis on lihtsalt imelised. Need päevad Krügeri pargis olid igat oma senti väärt ning kindlasti üks meeldejäävamaid kogemusi. Mulle esialgu 3,5 päevast täiesti piisas, sest lihtsalt poleks rohkem jõudnud. Mõtled küll, et mis see ära on autos istuda, aga pidevalt silmi pingutada ja otsida, ühest kohast teise sõita ning hommikuti kell 4.00 ärgata, on parajalt väsitav. Kui võimalus, sooviksin tulevikus ka teisi parke külastada.

LAV: tutvumine Krügeri rahvuspargiga

Published on veebruar 16, 2018 by hiieliin2 kommentaari

Juba mitmeid aastaid olen mõelnud, kui võimas oleks minna ise safarile ja näha kõiki loomi vabas loomulikus keskkonnas. Loomaaiad mulle üldiselt väga ei meeldi ning viimati paar aastat tagasi Tallinna loomaaeda külastades jäi mulle üsna kurb mulje. Seega oli reisi üks põhilisi sihtkohti Krügeri Rahvuspark, mis on ligi 20 000 km² ning seega üks suurimaid safariparke Aafrikas.

SAFARI PLANEERIMINE

Omal käel vs organiseeritud safari

LAVs on olemas eraldi riiklik lehekülg Sanparks, kus on olemas kõik info erinevate rahvusparkide ja ööbimisvõimaluste kohta. Kui sobitud rahvuspark valitud, tuleb otsustada, kas soovitakse seal ise ringi sõita või võtta organiseeritud sõidud ehk game drive. Enamus ilmselt kombineerivad kahte varianti ehk rendivad endale juba varasemalt auto, millega ka pargis ringi sõidavad ning lisaks ostavad mõned giidiga safarituurid. Lisaks on veel olemas ka täielikult organiseeritud paketid ehk buss võtab inimesed Johannesburgist (või rahvuspargi väravast) peale, viib pargi kämpingusse, kus on neile juba safariautodega sõidud organiseeritud. Ise alguses seda teemat uurima hakates ei saanud väga midagi aru ning loodan, et minu kirjutis aitab mõnel natuke kiiremini selgust saada.

Ööbimiskoht – luksus vs lihtne

Pargis on olemas umbes 10 põhilist “puhkeküla”, millest mõni suurem, teine väiksem. Võimalik on valida tavaliselt külalistemaja, bungalow, minisuvilate, safaritelkide või ainult kämpinguplatsi vahel. Kõige odavam variant välisturistile on safaritelk . Suuremates puhkekülades on olemas ka pood ning restoran. Kes otsivad rohkem mugavust, siis on olemas ka luksuslikud ja privaatsed kämpingukülad, mis on kahtlemata väga ilusad, aga ka vastava hinnaga.

Meie valisime kõige lihtsama ja odavama variandi ehk safaritelgi (43€/öö). Tegemist on siis maja moodi telgiga, kus on olemas voodid, kapp, külmik ning isiklik grill. Lisaks on läheduses üldkasutatavad WC ja duširuumid ning väliköök. Kusjuures isegi toateenindus käib voodeid tegemas. Oluline tähelepanek on aga see, et söögitarvikud (kahvlid, noad, taldrikud, pann, grillsüsi jms) seal ei ole. Nõudest on olemas ainult klaasid ja veinipokaalid (kõige tähtsam ju :D).

Kämpingu valimine

Rahvuspargis olemiseks planeerisime 3 ööd ehk kaks täispikka ja kaks poolikut safaripäeva. Esmalt broneerisime esimese öö kõige suuremasse kämpingukülasse Skukuzasse ja teised kaks ööd väikesesse Crocodile Bridge. Kohale jõudes pidime aga enda valikut muutma, kuna teises kämpingus polnud sobilikke ekskursioone enam saadaval.

Siiski võimalusel soovitaksin ööbida mitmes külades, kuna nende ümbruses on loomade liikumine ja loodus erinev ning mugavam on erinevaid piirkondi avastada. Üks väga mõnus ja populaarne küla on Lower Sabie, kus käisime mitu korda lõuna ajal. Kahjuks oli see juba broneeritud. Mulle üllatuseks broneerivad paljud inimesed enda safarid ligi aasta või isegi rohkem ette, mistõttu populaarsematel aegadel võib soovitud kohta keeruline saada.

Ekskursioonid

Kui on kindel eelistus mingit ekskursiooni või safarituuri võtta, on parem see riiklikul lehel ette broneerida eriti väiksemate kämpingukülade puhul, kus valikuid vähem. Päikesetõusu ja – loojangu safarid (eriti jalgsituurid) võivad olla üsna täis. Enamik organiseeritud safarite hinnad jäävad 30-60€ vahele.

Rahvusparki sisenemine

Rahvusparki sisenemisel on olemas mitu erinevat väravat. Vastavalt enda kämpinguala asukohale soovitan valida sobiva värava. Seal peab end registreerima ning maksma conservation fee (ca 20€ päev/inimene). Seda on võimalik tasuda ka majutust broneerides. Samuti peab jälgima väravate avamise ja sulgemise aega, mis muutuvad vastavalt aastaajale. Nendevälistel aegadel on pargis viibimine iseseisvalt keelatud ehk kõik kämpingualad ja välised väravad suletakse. Seetõttu peab jälgima, et kui palju aega kulub väravast sinu kämpingukülasse sõiduks, sest hiljem kohale jõudes võib trahvi saada. Samuti on oluline mõelda, et maksimaalne liikumiskiirus on seal 50 km/h, kuid tavaliselt jääb see pigem 20-30 km/h.

Pargis liikumine

Kindlasti tasub juba kohe reisile jõudes osta endale kohalik SIM kaart google mapsi ja uberi kasutamiseks. Pargis liikumiseks on heaks abimeheks google maps, kuid ka erinevaid kaardid, mida kämpinguküladest osta saab. Ise soetasin endale kaardi koos erinevate loomade piltide ja nimedega. Lisaks olid seal olemas marsruutide soovitused erinevate külade juurest ja nende umbkaudne kestvus. Suuremates kämpingukülades on ka kaardid, kuhu saab panna märke, mis looma antud päeval kuskil nähtud on. Samuti tasub alati julgelt küsida tee pealt soovitusi ja jagada ka ise teistega informatsiooni loomade liikumise kohta. Üldiselt valitseb seal väga sõbralik ja mõnus õhkkond.

Selline siis väike ülevaade rahvuspargi korraldusliku poole pealt. Järgmises postituses juba safarist endast natuke täpsemalt.

LAV: Panorama Route

Published on veebruar 13, 2018 by hiieliinLisa kommentaar

Kaplinn – Johannesburg

Pärast paari päeva Kaplinnas lendasime kohaliku lennufirmaga Mango (50€) Johannesburgi, mis on ühtlasi ka Lõuna-Aafrika Vabariigi kõige suurem linn. Kahjuks on sellel pigem negatiivne kuvand, kuna kuritegevuse tase on üsna kõrge. Reisi jooksul kohtasime palju kohalikke inimesi, kes olid just Johannesburgist “põgenenud”, kuna ei tundnud end seal turvaliselt.

Meie eesmärk Johannesburgi minnes oli tegelikult Krugeri rahvuspark, mis asub linnast umbes 500 km kaugusel. Rahvusparki on võimalik sõita mööda otsemat kiireed või siis külastada ka Panorama Route, mis on umbes 140 km lõik, kus võib näha kõige kaunemaid vaated mägedele ja kanjonitele. Väga huvitav on ka see, et loodus ja ilm selle lühikese teekonna juures võib muutuda täielikult. Kui ühel hetkel on nii suur udu, et enda ette ka ei näe ning olen talvejopega, siis mõnekümne kilomeetri pärast võiks rannariided selga panna ja päevitama minna. Sama on ka loodusega, mis ühel hetkel on justkui kuiv kõrb, kuid natuke hiljem ümbritsevad sind rohelised metsad. Panorama Route peale peaks planeerima minimaalselt kaks päeva, sest vastasel korral läheb ikka väga tormamiseks.

Johannesburg – Graskop

Lennujaamast saime kätte enda rendiauto ning asusime Graskopi poole teele. Graskop on ise väike linn kohe Panorama Route juures ehk sealt on hästi mugav kõikide põhiliste vaatamisväärsuste juurde sõita. Kindlasti pean kiitma ka Graskopi majutuskohta Zur Alten Mine (50€ öö), mis on justkui põõsaste sees varjatud üli armas väike farm, kus kõigil külastajatel on oma pisike Aafrika stiilis suvemaja, kus saab õhtul kamina ees kiiktoolis istuda. Omanikud olid ka väga sõbralikud ja abivalmid ning broneerisid meile laua linna kõige populaarsemas traditsioonilist Aafrika toitu pakkuvas restoranis The Glass House. Toitudest kirjutan natuke täpsemalt mõnes hilisemas postituses.

PANORAMA ROUTE

Järgmisel hommikul üritas ilm meile jälle “ära teha”. Aknast välja vaadates oli näha vaid paksu udu ning lisaks sadas veel vihma, mille peale enda sügisjope jälle selga panin. Esmalt tundus üsna lootusetu mõnda kanjonit või vaadet näha, sest heal juhul nägi vaid paar meetrit enda ette. Omanikud aga andsid meile natuke lootust, soovitades minna Panorama Route kõige kaugema punkti juurde ning hakata sealt tagasi tulema, sest teisel pool võib ilm olla selge. Ütleme nii, et esimesed kilomeetrid autos olid päris hullud, sest kurvilistel teedel oli nähtavus sisuliselt null ning lisaks on muidu headel teedel täiesti suvalistes kohtades hiiglaslikud augud. Piisab vaid ühest läbi sõita ning auto jaoks võib see üsna halvasti lõppeda.

Lowveld Viewsite

Esimene peatus oli Lowveld Viewsite ning sinna jõudes nägime udu seest vaid paari puud ning mõnda kohalikku Aafrika käsitöölist.

Otsustasime siiski natuke matkata lootuses, et ehk õnnestub midagi näha. Uskuge või mitte, aga poole tunni pärast oli udu läinud ning sealt avanes üks reisi kõige paremaid vaateid. Asja võlu oli ka see, et peale meie polnud seal mitte ühtegi turisti ehk sai imelist vaadet rahus imetleda. See oli kindlasti üks Panorama Route lemmikkohti. Matkasime ja ronisime seal päris pikalt erinevatel servadel.

Thee Rondavels Viewsite

Panorama Route kõige kaugem punkt, kust avanesid samuti võrratud vaated. Vahepeal oli ka ilm kuumaks läinud ja vahetasin sügisriided suveriiete vastu.

Blyde River Canyon

Üks suurimaid kanjoneid, kuhu minemiseks peab maksma väikse sissepääsu (ca 2-3€). Tegemist on ühe suurima rohelise kanjoniga. Võimalik on teha seal jälle väikene matk ja ronida erinevatel nurkadel. Kuna olime enda esimesest punktist liiga vaimustuses, ei tundunud kanjon enam midagi nii erilist.

God’s Window /The Pinnacle

Vahepeal tegime veel lühemaid peatusi ilusates kohtades. Just Panorama Route piirkondades leidsime väga hea hinnaga erinev Aafrika käsitööd, milleks on üldiselt puust valmistatud loomade kujud, maskid ja muud suveniirid.

Tuntumateks kohtades on veel ka God’s Window ja The Pinnacle, aga sinna jõudes oli udu taaskord platsis ja midagi näha ei olnud. Siiski nägime antud vaadet teise nurga alt ehk pettumus suur ei olnud. Tagasi Graskopi poole sõites on veel ka atraktsioon The Big Swing, kus saab sisuliselt kanjonis kiikuda nööri otsas. Kuna meil oli hiljem nagunii benji hüpe plaanis, ei hakanud selle peale aega kulutama. Siiski kes tahab natuke närvikõdi, võib proovida. Uus atraktsioon oli ka Graskop Gorge Lift ehk klaasliftiga alla sõitmine mööda mäge, aga selle jätsime vahele.

Hazyview – Kruger

Edasi võtsime suuna juba Krugeri rahvuspargi poole. Viimane peatus oli veel Hazyview linn, kus soovitati teha suurem söökide ostlemine enne parki. Varusime endale natuke grillimiseks vajalikku materjali ja teepeale näksimiseks toitu. Ka pargis on igas suuremas kämpingualas poed olemas, aga valik piiratum ja tooted kallimad. Pärast Hazyview sõitsime Krugeri Phabeni värava juurde ning Lõuna-Aafrika üks kõige põnevam ja oodatum etapp ehk safari võis alata. Sellest juba järgmises postituses.

LAV: Kaplinn

Published on veebruar 10, 2018 by hiieliinLisa kommentaar

Oma reisi alustasime ja lõpetasime Cape Town’s (eestipäraselt Kaplinnas). See on ilmselt Lõuna-Aafrika Vabariigi üks kõige tuntumaid linnu ning samuti ka üks kolmest pealinnast. Hetkel muidugi teavad seda paljud “veekriisi” pärast, millest kõik meediaväljaanded räägivad.

Öömaja ja transport

Kaplinnas viibisime esialgu kaks päeva. Öömajaks broneerisin koha nimega The Backpack Hostel apartmenti variandi (66 €/öö), kust avaneb suurepärane vaade otse Cape Towni tuntumale sümbolile Laudmäele (Table Mountain). Reisi viimase ööks leidsin aga tõelise pärli apartmendi 1003 Cartwright (63 €/öö), mis oli lihtsalt imeline. Olime juba valmis sinna sisse kolima. Mõlemad kohad asusid täiesti kesklinnas Long Streedi ning restoranide ja kohvikute läheduses. Kaplinn ise asub mäeaheliku vahel Atlandi ookeani ääres, mis tähendab, et peaaegu igasse suunda vaadates avaneb suurpärane vaade. Lisaks on suur osa elamurajoonidest just mägede külgedel.

Transpordina kasutasime uberit, mis on väga laialt levinud ja odav või siis hiljem enda rendiautot. Linnas eksisteerib ka mingi ühistranspordisüsteem, kuid pigem turistina ma seda varianti ei kasutaks.

Põhilised vaatamisväärsused ja tegevused

Kuna jõudsime Kaplinna pärastlõunal, oli esimene päev poolik. Vahemaandumise sihtkohast inspireerituna, valisime esimeseks söögikohaks Etioopia restorani, mis oli üsna huvitav maitseelamus. Seejärel võtsime uberiga suuna Signal Hill’le, kus pidi olema linna parim päikeseloojang. Kui mäe otsa 10 minutit hiljem kohale jõudsime, pööras aga ilm täiesti ära ning vaate asemel olime täieliku pilvevati sees. Lisaks hakkas veel korraks ka vihma sadama, mille peale sama targalt uberiga mäest alla sõitsime. Nagu taksojuht ütles, siis Lõuna-Aafrikas võib olla päevas korraga 3 aastaaega, mille tähendusest kogu reisi ajal aru saime. Siit ka esimene soovitus – kindlasti võtta kaasa ka soojemaid riideid, sest ilm võib ka nende suvel (ehk praegu) olla väga muutlik!

Seejärel suundusime Victoria & Alfred Waterfronti, mis on kruiisisadamas asuv ala koos paljude restoranide, baaride ja kaubanduskeskusega. Tänavatel oli näha mitmeid esinejaid ning üldiselt selline mõnus jalutamise ja õhtune meelelahutuskoht.

Kuna meie aeg Kaplinnas oli üsna piiratud, otsustasime teisel päeval osta pileti Sightseeing bussile (ca 12€ inimene), millel on kolm erinevat liini ning peatub kõikides põhiliste vaatamisväärsuste juures. Väga hea ja lihtne variant linnareisidel, kui pole väga palju aega. Sõitsime terve päeva jooksul kõik liinid risti-rästi läbi ning huvitavamates kohtades vaatasime pikemalt ringi.

Üks must go koht on kindlasti Kirstenbosch aed , mis on Laudmäe küljel asuv imeilus botaanikaaed. Jõudsime täpselt ajal, mil algas tasuta ekskursioon. Edasi liikusime bussiga mööda mäekülge rannikuni. Huvitav on ikka näha, kuidas rikkus ja vaesus üksteise kõrval eksisteerivad. Ühele poole vaadates näed kohutavas seisus slumme, kuid vaid mõned meetrid hiljem on hiiglaslikud villad.

Rannikul on palju erinevaid kalurikülasid ning randu. Vesi aga seal kandis väga soe ei ole, kuna Atlandi ookeanilt tuleb külma vett. Tegime peatuse Hout Bay’l, et maitsta kohalikku fish and chipsi ning jalutasime mööda randu. Kõige rohkem hämmastas aga ilm, mis ühel pool mäge oli täiesti udune ja pilvine, kui samal ajal teisel pool säras päike. Naljakas vaatepilt oli üks rand, mis oli nii udu seest, et ookeani polnud näha. Inimesed aga rannas päevitasid. Õhtul oli olukord hoopis vastupidine. Seetõttu jätsime Kaplinna põhilise vaatamisväärsuse ehk retke Laudmäele reisi lõppu, et ka pilve seest midagi näha oleks.

Table Mountain on üks Kaplinna sümbolitest, kuhu on võimalik sõita üles gondliga (ca 25€ edasi-tagasi) või siis ise matkata. Paljud kasutavad varianti, et ühe otsa matkavad ning teise köisraudteega. Meie õnneks oli reisi lõpus Kaplinna naastes täiesti selge ilm ning sealt ülevalt avanevad vaated on ikka müstiliselt ilusad. Samal ajal on seal ka väga tuuline ehk jakk on kindlasti soovitatav kaasa võtta. Päikeseloojangut imetlesime selle kõrval oleval Signal Hill’il. Kui aega on ja ilm lubab, soovitaksin veel päikesetõusu või -loojangut minna vaatama Lion’s Headi, kuhu on umbes 45-minutiline matk vaja ette võtta. Kahjuks seekord me seda teha ei jõudnud.

Pärastlõunal käisime malai kvartalis Bo Kaap‘s jalgsituuril. Bo Kaap on tuntud eelkõige oma põnevate värviliste majade poolest, kus enamus kogukonnast on moslemid. Põhjust, miks need majad värvilised on, täpselt ei teatagi. Väidetavalt on liikvel mitmeid erinevaid jutte, aga milline neist täpselt tõsi on, ei olda kindel.

Tegelikkuses on Kaplinnas lisaks ka mitmeid põnevaid muuseume, sest ajalugu on neil ju põnev ja kirju nagu ka rahvastik. Samuti saab minna ka ekskursioonile vanglasse Robben Islandile, kus Nelson Mandela 27 aastat kinni peeti. Põnevad on ka põhitänaval Long Streedil asuvad erinevad Aafrika poed ja restoranid ning kindlasti ka Greenmarket Square, kus asub Kapplina üks vanemaid turge, kust leiab palju Aafrika käsitööd.

Turvalisus?

Palju olen saanud küsimus, et kui turvaline Cape Town on? Keeruline on sellele vastata, sest ohtu on raske tunnetada. Siiski kuritegevus seal eksisteerib ning kohalike soovitusel üksikutel tänavatel eriti pimedas jalutada pigem ei tasu. Võrreldes Johannesburgiga peaks seal siiski tunduvalt turvalisem olema ning tänavatel on näha päris palju turvatöötajaid ja politseinikke. Kõhedust tekitas vaid see, kui vahepeal inimesed hakkasid tänaval järgi käima, et raha küsida ja reaalselt võisid sind ca 100-200 meetrit jälitada.

Vesi, vesi, vesi

Teine aktuaalne teema on hetkel kliima soojenemisest tulenev veepuudus, kuna Kaplinnas pole viimasel kolmel aastal sadanud piisavalt vihma, et rahuldada kiirelt kasvava linnaelanike vajadusi. Probleem on aga läinud nii tõsiseks, et linn on kuulutanud välja “Day Zero” ehk päeva, mil veevarud on kriitilise piiri juures, et kraanid keeratakse kinni ning vett saab iga majapidamine 25 liitrit inimene veekogumispunktidest. Hetkel jääb see kuupäev aprilli keskele.

Seetõttu on käimas suured kampaaniad, et inimesi motiveerida veetarbimist drastiliselt vähendama. Terve linn on täis silte, kuidas vähem tarbida. Näiteks on soovituslik duši kestvus 1-2 minutit, WC soovitatakse lasta vett ainul sel juhul kui seal on midagi “pruuni”. Alates veebruarist läksid nad üle järgmisele riskiastmele, mis tähendab, et paljudes avalikes kohtades on kraanid kinni keeratud ning käte puhastamiseks on vaid spetsiaalne vahend. Samuti jälgitakse majapidamiste veetarbimist ja lubatud normi ületamisel võib väidetavalt trahvi saada.

Eks näis, kuidas neil läheb ning kindlasti jälgin huviga teemat edasi. Siiski loodab linn, et nad suudavad vee tarbimist vähendada selle võrra, et mai kuus eeldatava vihmaperioodini välja vedada. Viimastel aastatel pole aga ka nende talvel ehk vihmaperioodil piisavalt vihma sadanud. Antud probleem puudutab eelkõige Kaplinna ja selle ümbruses olevaid piirkondi.

Minu arvamus Kaplinnast

Kokkuvõttes jäi Kaplinn ikka väga mu südamesse ning arvan, et võiksin seal isegi mõne aja elada. Alguses ei saanud selle fenomenist arugi, aga lahkudes olin kindel, et ilmselt minu üks lemmiklinnadest ning kindlasti tahan sinna veel tagasi minna.

Lõuna Aafrika Vabariik: sissejuhatus ja paberimajandus

Published on jaanuar 19, 2018jaanuar 19, 2018 by hiieliin2 kommentaari

Minu järgmine reis jõudis kätte varem kui arvata oskasin.

21.01-02.02.2018 Lõuna-Aafrika Vabariik

Miks Lõuna-Aafrika?

Lõuna-Aafrika Vabariik ehk LAV on minu reisisihtkohtade nimekirjas juba mõnda aega. Pikemalt hakkasin selle peale mõtlema, kui möödunud talvel üks lähedane tuttav sinna jaanuari lõpus sõitis. Kes oleks võinud arvata, et täpselt aasta hiljem võtan ise sama teekonna ette.

Kui Lõuna-Aafrika peale mõelda, on tavaliselt esimesed märksõnad, mis meenuvad safari, apartheid ja Nelson Mandela. Mõni suhtub sellesse, kui Aafrika arenenud riiki, teised muretsevad, et on ikka üks jube ohtlik paik. Palju muud tavaliselt ei teata ning ega ma ise ka polnud varem väga antud riigis toimuvasse süüvinud. Nüüd mida rohkem olen uurinud ja lugenud, seda atraktiivsemaks see muutub. Ühes riigis nii palju ajalugu, pingeid, rassivõitlust, kuid samal ajal loodust, loomi ja ilu.

Erki Loigom avaldas Postimehes LAVi kohta väga huvitava arvamusartikli. Kellel natuke rohkem aega ja huvi, soovitan kindlasti lugeda.

Kuidas minna ja piletite ostmine?

Minu LAVi reisi toimumisel saigi määravaks soodsate piletite leidmine. Tavaliselt maksavad lennupiletid sinna umbkaudselt 500€-600€. Novembris sattusin peale aga pakkumisele, kus piletid Stockholmist Kaplinna sai vaid 360€ eest. Kuna ajavahemik oli kooli ja töö suhtes täpselt sobiv ning reisikaaslane juba ammu ootamas, et saaks kuskile sõita, tundus see võimalus, mida ei tohi käest lasta.

Reis algab Tallinnast, kust sõidame Tallinki laevaga Stockholmi (kampaania raames edasi-tagasi 30€/in) ning sealt edasi Ethiopean Airlinesiga Kaplinna (360€). Kellel on soov minna, soovitan pakkumistel silm peal hoida, sest isegi Tallinnast võib leida päris häid lende.

Viisa ja paberimajandus

Viimase hetke pakkumiste riikide hulka LAV aga ei kuulu, sest sinna on vaja viisat. Et asja veel natuke keerulisemaks teha, asub nende saatkond Helsingis ja nõutud dokumente on päris palju. Esialgu viisa kohta informatsiooni otsides suutsid mitmed foorumid mind ära ehmatada. Tegelikult aga kogu protseduur nii keeruline ei ole ning usun, et Lõuna-Aafrika on seda vaeva väärt.

Viisa taotlemiseks on tegelikult kaks võimalust.

Esimene variant on kogu paberimajandus ise kokku panna ning Helsingis asuvasse saatkonda viia. Viisa läbivaatamine võtab aega 10 tööpäeva ning pärast tuleb passile uuesti ise järgi minna. Hea on see, et piisab kui ainult üks reisiseltskonnast kohale läheb.
Teine võimalus on kasutada Estraveli teenuseid, kes aitavad kogu viisa jaoks vajalikud dokumendid kokku panna ning toimetavad need ise saatkonda. Teenus maksab 69€ (pluss viisalõiv) ning aega võtab see kuni 4 nädalat.

Kaalusime mõlemat varianti, kuid lõpuks otsustasime viisa ikkagi ise teha. Esiteks hinna pärast ning teiseks ei tahtnud passi kuni 4 nädalaks loovutada. Leppisime kaaslasega kokku, et paberid viib kohale tema ning mina toon need ära. Kaks sõitu Helsingisse maksid kokku 32€ ehk tunduvalt soodsam kui Estraveli kaudu. Oluline on lihtsalt jälgida, et kõik vajalik paberimajandus ikka kaasa saaks. Vastasel korral olen lugenud juhtumeid, kus inimesed on saatkonnas mitu korda käinud.

Dokumendid, mida viisa jaoks vaja on:

pass, mis kehtib vähemalt 1 kuu pärast viia kehtivuse lõppu
õiges mõõdus dokumendifoto
täidetud ankeet – kindlasti jälgida, et oleks õiges formaadis. Vajadusel saab selle täita ka saatkonnas koha peal.
edasi-tagasi lennupiletid
majutuse kinnitus, kus on näha, et selle eest on makstud
reisikindlustus
pangaväljavõte inglise keeles (viimase 3 kuu kohta)
rahaliste vahendite olemasolu kinnitus (vähemalt 20 €/päev)
töökoha tõend (seda tingimust kodulehel küll polnud, aga kuulduste kohaselt võib see siiski vajalik olla)
viisalõivu maksetehingu kinnitus (33€)

Viisat tehtes meil majutust veel ei olnud, kuid tegime booking.com ajutise broneeringu, mida sai tasuta tühistada. Samuti tuleb enne dokumentide viimist ära maksta viisalõiv, mida saab teha ülekandega LAVi saatkonnale (rekvisiidid on üleval nende kodulehel või saab lasta saata meili teel).

Samuti on soovitav enne dokumentide viimist panna endale saatkonnas kinni aeg, et olla kindel, et sind antud perioodil vastu võetakse. Saatkond ise on üsna kesklinnas, kuhu saab lihtsalt sadamast trammiga sõita.

Seega tasub viisat pigem varakult ajama hakata. Ise ma selles muidugi eeskuju ei näita, sest saime viisa kätte kaks päeva enne reisi algust. Tegelikult olime juba varasemalt saatkonnaga rääkinud ning kuna nad detsembris lõpetasid pühade tõttu juba üsna varakult viisade läbivaatamise, polnud mõtet dokumente sinna lihtsalt “hoiule” mitmeks nädalaks viia.

Põnevus on sees ning vaatame, millega Lõuna-Aafrika Vabariik mind üllatada suudab.

“Trenniloba”

Published on jaanuar 17, 2018jaanuar 17, 2018 by hiieliin2 kommentaari

Kiiretele aegadele vaatamata pole ma trenni tegemist siiski jätnud. Tegelikult usun, et iga inimene leiaks need 45-60 minutit, et ennast natuke liigutada. Pigem on asi planeerimises ja harjumuse puudumises. See ei tähenda, et peaks ennast “puruks” tõmbama ja vere maitse suus hingetuks treenima, vaid ka natukesest liigutamisest piisaks. Kui ma nüüd enda isa järjepidevalt sportima saaks, oleks see alles saavutus.

Detsembris polnud mul endal ka väga palju energiat ega aega , mistõttu otsustasin natuke kergemalt võtta ning ei vedanud ennast iga hinna eest hommikuti väsinuna trenni. Õhtud olid kõik planeeritud ülikoolile ehk see polnud variant. Pigem käisin nädalavahetustel kuskil väljas liikumas või rabas. Värske õhk hoiab ikka mõistuse selge ning on hea vaheldus neljale seinale, kus suurema osa oma ajast veedame.

BeFunky Collage

Nüüd jaanuaris olen ennast jälle trennisoonele saanud. Hetkel kindla kava järgi ei treeni, kuid oma süsteem mul ikkagi on. Üritan pöörata rohkem tähelepanu alakehale. Hetkel kui kaal on natuke suurem, siis mõne pildi pealt tundub ülakeha parajalt massiivne ning näen sihuke täitsa “põkk” välja. USAs olles küsisid mitu võõrast inimest, et kas tegelen ujumisega. Välja arvatud üks jõusaali töötaja, kes uuris, kas olen baleriin, sest kandsin krunni. Kindlasti ainult baleriinid kannavad krunni ja seda alati vabal ajal.

Igal juhul viimastel päevadel on trennis olnud korralik power sees… Ma ei tea, kas seda tingis All Starsi treeningeelne shot, eksamitejärgne pingelangus või lihtsalt asjaolu, et sain üle pika aja rahus õhtuti trenni teha ilma, et peas oleks 100 erinevat mõtet, mis on vaja veel ära teha ja millal ma selleks aja leian. Viimased kaks päeva olen isegi mitu viimase aja rekordit teinud raskuste osas ning selline mõnus trenni ärevus on sees nagu vanasti.

trenn 2018

Täna sain tehtud viimase eksami sel semestril ja naudin seda pingelanguse tunnet vähemalt järgmised kaks nädalat. Tegelikult lähen jälle reisile ka… polnud üldse planeeritud, aga oli sobiv aeg, koht, võimalus ja inimene ning ei hakanud kätt ette panema. Pärast reisi plaanin vähemalt 2 kuud kindla kava järgi treenida. Vaatan, kas panen ise midagi kokku või lasen teha. Teiste tehtud kava kuidagi distsiplineerib rohkem.

Lisaks olen isegi paaris rühmatrennis käinud. Proovisin ära MyFitnessi uue StudioX treeningu. Sisuliselt on tegu pimeda ruumiga, kus tehakse teatud aja jooksul harjutus ning siis liigutakse järgmisesse punkti. Kombinatsioon pannakse kokku MyFitnessi poolt ning mingi aja tagant see vahetub. Mõni treening keskendub rohkem alakehale, teine kõhule või hoopis kogu keha hõlmav tund. Ise käisin viimases variandis. Vahelduseks oli täitsa tore ning mulle kindlasti põnevam kui niisama tuim kardio saalis. Siiski pärast teist korda hakkas natuke igav, sest harjutused olid täpselt samad. Lisaks ei meeldi mulle ühte harjutust nii pikalt järjest teha. Näiteks on seal järjest 2 minutit seljatõmbeid.

Nädalavahetuse veetsin Tartus, kus käisin emaga üle väga pika aja bodybalances. Kuna ma venitamisega üldse ei tegele, arvasin, et olen totaalne puutükk. Tegelikkuses asi polnudki väga hull ning paar korda kuus võiks bodybalance ära eksida küll.

Üks tüütu asi on minu jaoks kõhulihaste tegemine trenni lõpus. Samas pole ma seda usku ka, et neid üldse tegema ei peaks. Nüüd avastasin enda jaoks hea variandi, mis muutis kõhulihased palju “meeldivamaks”. Tõmbasin endale tabata appi, kus saab valida seeriate arvu, pikkuse ja puhkepausi pikkuse. Nüüd olengi teinud trenni lõppu 2 seeriat neljast harjutusest koosnevat “ringtrenni”. Tavaliselt valin seeria pikkuseks 40-50 sekundit, puhkepausiks 10-20 sekundit ja teen neli erinevat harjutust. Seda ringi sooritan 2-3 korda. Seega soovitan uusi asju proovida, kui trenn muutub liiga üksluiseks ja igavaks!’

Nüüd sai trennijuttu küll ning kui mujal ei kohtu, siis saalis ikka!

Lihtsad, maitsvad, tervislikud -bataadifriikad

Published on jaanuar 17, 2018jaanuar 17, 2018 by hiieliinLisa kommentaar

Mõtlesin vahelduseks ka ühe lemmikretsepti jagada . Tegelikult on see unustatud vana, mille jälle meelde tuletasin.

Viimasel ajal ma pole tegelikult väga usin kokkaja olnud ning olen nautinud mugavat varianti, et keegi teine teeb süüa. Lõuna ajal olen külastanud sageli Audenteses asuvat Daily kohvikut, kus on päris tervislik valik ning mõistlikud hinnad. Saadaval on iga päev üks Fitlap toit ja ka taimne praad. Hinnaklassilt jäävad toidud tavaliselt 2,80€ ja 5€ vahele.

Siiski meeldib mulle tegelikult kõige rohkem enda tehtud söök. Viimase aja lemmik on ahjus valmistatud maguskartuli- ehk “bataadifriikad”. Valmistamine on lihtsamast lihtsam ja kõige suurem oht on see, et tahaks kogu plaadi korraga ära süüa. Sobivad hästi nii liha kõrvale, salatisse, vahepalaks või ka külalistele snäkiks. Mulle meeldib vahel näiteks võtta kõrvale vürtsikam taco või salsa kaste, hummus või kreeka jogurtist ja ketšupist valmistatud dip.

Sweet treats to make for mom

Tagasivaade 2017. aastale

Published on jaanuar 13, 2018 by hiieliinLisa kommentaar

Nüüd jäi blogiga küll üks pikk paus vahele. Ka enda Ameerika postitused kirjutasin päris suure pingutusega valmis. Tegelikult novembris pärast reisilt saabumist sai tudengielu täiesti uue staatuse ehk kõik vaba ja mitte vaba aja tegelesin kõikvõimalike koolitöödega ja eksamitega. Lisaks olid tööl mõned muudatused ja uuendused ning eraelus ka huvitavaid sündmusi ehk mingi hetk ei jõudnud isegi enam eriti trennis käia. See juba ütleb midagi, sest tavaliselt kuskile selle ikka suudan mahutada Okei…tegelikult 2-3 korda nädalas midagi ikka tehtud sai.

Vahepeal vahetus ka aastanumber. Mõtlesin, et teen enda jaoks ikka põgusa tagasivaate 2017. aastale. Ühesõnaga igast kuust mõned nopped.

Jaanuaris/veebruaris elasin sisse uude töösse ja tegelesin aktiivselt FAF koolituse teise poolega.
Märtsis sain tehtud FAF persionaaltreeneri mõlemad eksamid, võtsin vastu uue eluaasta ehk 26 ja hakkasin uut lootust ootama ning käisime õega lühikesel sünnipäevareisil Viinis.
Aprilli alustasin sõpradega toreda sünnipäevabrunchiga (meenutame ju ikka veel minu kodus leiduvaid šokolaadi- ja maapähklikreeme koos vahvlitega), kaitsesin FAFi lõputöö ning sooritasin EOK jõusalitreeneri eksami positiivsele tulemusele. Lisaks oli meeldejäävaks sündmuseks kalli sõbra pulm.
Mais oli ikka veel täie rauaga töö lainel (ka nädalavahetustel) ehk selle lõppedes tundsin end kui tühjaks imetud sidrun. Lisaks päris palju väljas käimist, uusi inimesi ja üritusi.
Juuni kõige meeldejäävam sündmus oli kahtlemata emaga New Yorgi reis ja sugulaste külastamine. Seda jään veel pikaks ajaks meenutama.
Juulis toimusid minu kalli sõbranna Kätlini pulmad. Lisaks veel tüdrukute õhtu, mille korraldamisega tegelesime päris aktiivselt. Jääb meelde ka mõnus puhkusreis Lõuna-Prantsusmaale, kus sain kindlasti selle aasta parimad maitseelamused. Samuti otsustasin kandideerida TTÜ magistriõppesse ning sain teada, et sügisest saab minust tudeng.
Augustis üritasin veel nautida võimalikult palju vabadust ja kohustuste vaba elu. Tore oli sõpradega Augustibluusil ja nädalavahetus Pärnus. Tegin päris palju trenni ja käisin üle 10 aasta jälle ratsutamas.
Septembrist alates sai minust jälle tudeng ehk alustasin õpingud personalijuhtimise magistris. Sain tuttavaks mõne uue olulise inimesega ning käisime töökaaslastega hommikuti sportimas.
Oktoobris olin täiesti automaatrešiimil ehk töö, trenn, kool. Midagi muud sellest kuust ei mäletagi.
Novembri tipphetk oli muidugi USA reis ja Kariibimere kruiis.
Detsember oli aasta üks tihedamaid kuusid. Palju üritusi ja jõulupidusid, koolitöid ja eksameid ja kõike muud…aga ainult positiivses mõttes. Väga tore oli veel sõpradega jõuluõhtusöök, millega alustasime detsembrit.

Tegelikult oli seal veel palju muudki, aga kui nüüd tagasi mõelda siis oli väga hea aasta. Päris palju reisimist, enesearengut, uusi inimesi ja väljakutseid. Aasta alguses panin enda peas mõned eesmärgid ja soovid kirja ning enamus neist said täidetud. Hetkel tunnengi, et kõige olulisem õnneks on hoopis endas rahulolu leida ja tahta vähem. Mul endal on selline harjumus, et kogu aeg olen rahulolematu ja tahaks midagi enamat. Muidugi tuleb see ka kasuks, sest motiveerib pingutama. Siiski olen aru saanud, et pole mõtet kogu aeg tahta rohkem ja otsida perfektsust, sest seda ei olegi ega tulegi.

Vaatame, mida toob 2018! Mina olen valmis!