Pärast Krugeri rahvusparki võtsime suuna tagasi Johannesburgi poole. Seekord valisime kiirtee, mis ei tähenda, et oleks olnud igav üksluine sõit, vaid ikkagi läbi mägede. Öö veetsime Johannesburgi lennujaama lähedal Aero Airport Guest Lodge‘s, mis oli üle ootuste ilus ja väike armas hotell.
Garden Route
Järgmisel hommikul lendasime Johannesburgist Port Elizabethi, et võtta sealt rendiauto ning sõita mööda Garden Route tagasi Kaplinna (ca 800 km). Garden Route on Lõuna-Aafrika edelarannikul asuv maaliline tee, mille kõrvale jäävad mitmeid armsad ookeaniäärseid linnad, rannad, põnevad matkarajad ja vaatamisväärsused. Garden Routel me eelnevalt täpset plaani paika ei pannud ning vaatasime, mis huvi pakub ja kui palju sõita jõuame.
Port-Elizabeth – Jeffery’s Bay (90 km)
Esimese ööbimiskoha pani paika asjaolu, et ühe kohvri jättis lennufirma Johannesburgi, mistõttu ei tahtnud me liiga kaugele Port Elizabethist sõita. Otsustasimegi jääda Jeffery’s Baysse, mis on populaarne surfilinn. Väidetavalt pidid antud piirkonnas olema ühed maailma parimad surfirannad. Enamasti olid seal vaid uhkemat sorti villad ja majad, mis tähendab, et pigem elavad seal jõukamad inimesed. Linnas oli rahvast üsna vähe ning öömaja kohti saadaval palju. Broneerisin vahetult tee peal toa külalistemajas Bay Cove Inn, kus olime vist ainukesed inimesed. Seal oli ka mõnus suur grill, kus saime õues braai’d teha. Üldsegi saime vist oma parimad maitseelamused söökidest, mis ise tegime.
Õhtul nautisime rannas päikseloojangut ning hommikul kell 5.00 päikesetõusu. Pärast seda tegin isegi kiire jooksutiiru, mis oli ainuke sihipärane sportlik tegevus kogu reisi jooksul.
Jeffery’s Bay
Jeffery’s Bay – Plettenberg Bay (163 km)
Õhtul saime kohvri kätte ning hommikul jätkasime sõitu Plettenberg Bay suunas. Kui esialgu oli ilm päikseline ja ilus, siis mida aeg edasi, seda pilvisemaks kõik läks. Tundus, et justkui pilved jälitavad meid kogu reisi jooksul, aga ilmselt ilm selline seal ongi.
Storm River
Esimene peatus oli Storm Riveri jõe juures, kust avanevad vaated alla jõeorgu.
Tsitsikamma National Park – Storm River Mouth
Mõned kilomeetrid edasi algab Tsitsikamma Rahvuspark. See on tuntud just erinevate matkaradade ja aktiivsete tegevuste poolest. Valida saab erinevate pikkustega matku ning kõige populaarsem on ilmselt Storms Riveri rippsillad, mida saab ületada. Otsustasime natuke aktiivsema tegevuse kasuks ning läksime kajaki ja lilo tuurile (34€) mida pakuti kohe rahvuspargi väravate läheduses. Sisaldas see siis umbes 25-minutilist matka üle sildade, sõitu kajakiga mööda Storms River jõekanjonit ning seejärel kummimati peal mööda jõge sõitu. Lisaks oli võimalus teha vettehüppeid ning räägiti lühidalt kanjoni ajaloost. Ise natuke pettusin antud tuuris, sest oleksin tahtnud rohkem ehk kajakiga sõitu ja vähem niisama “passimist”. Lisaks oli ilm natuke pilves, mistõttu ei tundunud märjakssaamine kõige ahvatlevam.
Bloukrans Bridge
Päeva tippsündmuseks oli kindlasti benji hüpe Bloukrans Bridge‘lt (68€), mis on 216 meetri juures maailma kõrgeim ametlik benji hüpe. Kraana otsast Õllesummeril pole see mind kunagi tõmmanud, aga kui juba teha, siis ikka kuskil ekstreemsemas kohas. Kuna me polnud kindlad, mis ajal kohale jõuame, ei broneerinud enda hüpet ette. Siiski teistel soovitaksin seda kindluse mõttes teha. Saime antud päeval kõige viimase hüppegrupi.
Selleks ajaks polnud pilvede olukord paremaks läinud ja mida aeg edasi, seda rohkem neid tuli. Kui lõpuks sillale hakkasime kõndima, oli vaevu silda nähagi. Selle eest alla kanjonisse oli vaade siiski suurepärane. Peale meie oli veel ainult üks naine, kes oli suurest hirmust minestamise äärel. Esmalt pidi mööda silla all olevat võret kõndima hüppeplatvormile, mis on juba paljudele eraldi katsumus. Sinna saavad tulla kaasa ka saatjad ning antud naise mehele ja isale oli ikka suur eneseületus, et platvormile kohale jõuda.
Hüpe ise aga käis kõik nii kähku, et ei jõudnud hirmu ega kartust tekkidagi. Praegu tagantjärgi natuke hoopis mõtlen, et täitsa külma tundega läksin lihtsalt ja hüppasin sealt sillalt pea ees alla jalad nööriga rippumas. Kukkumise tunne oli väga äge, aga elu mul silme eest läbi küll ei käinud. Seejärel pidi natuke aega pea alaspidi rippuma ning siis tuli instruktor järgi ning viis tagasi üles sillale. Hüppest tehti ka ametlik video ja pildid, mida sai pärast osta. Kahjuks oli ilm juba üsna pilves, mistõttu video ja piltide kvaliteet ei ole väga hea. Mina jäin aga rahule ning kindlasti tahaks kuskil veel seda tulevikus teha.
Plettenberg Bay
Pärast hüpet võtsime suuna Plettenberg Bayle, mis on samuti väike armas rannikulinn. Leidsin ühest blogist väga kiitvad arvustused hostelile African Array Backpackers Lodge (34€/öö kahene tuba), mis asub natuke linnast väljas täiesti eraldatud muust maailmast ühe mäe jalamil, kus avanevad suurepärased vaated ümbritsevale loodusele. Üldse oli hostel mõnusas hipi stiilis ning omanikud väga lahedad. Soovitan ka teistele! Õhtuti tehti väljas lõket ning me ikka ja jälle grillisime enda lammast ning vorste.
Plettenberg Bay – Mossel Bay (138 km)
Robberg Nature Reserve
Hommikul suundusime Plettenberg Bayst lõuna poole asuvale Robberg Nature Reserve (conservation fee ca 3€), mis on rannikul asuv looduskaitseala ja kuulub ka maailmapärandi nimistusse. Tegemist on rannikuäärse kaljuse maastikuga, mis ulatub rannikult välja umbes 4 km. See on antud piirkonnas üks populaarsemaid matkamiskohti. Kuna meie aeg oli natuke piiratud, ei saanud me minna kõige pikemale matkale, kuid umbes 2 tundi seal kivide ja nukkide peal seiklesime. Üks vaade ilusam kui teine. Mis mulle jällegi meeldis, et koht polnud turistides üle ujutatud ning paljude jaoks oli rada isegi üsna väljakutsuv. Meile see raske polnud, kuid meelehärmi pakkusid rajal olevad sipelgad, kes igal võimalusel püksi või kuskile sisse üritasid pugeda. Kuna minu ainukesed kinnised jalanõud olid eelmise päeva kajaki tuurist märjad, panin jalga lahtised sandaalid. See ilmselt polnud kõige parem mõte.
Samuti on seal ka suured hülgekolooniad, keda mäe otsast hästi näha oli. See tähendab muidugi ka rohkelt haisid, keda kahjuks silmata ei õnnestunud.
Knysna
Edasi sõitsime umbes 36 km kaugusele armsasse rannikulinna Knysnasse, kuna mul oli kinnisidee, et tahan käia ära ka mõnes Lõuna-Aafrika slummis. Internetist leidsin eelmisel päeval heade arvustuste põhjal Emzini Toursi (ca 30€) ning hommikul neile helistades saimegi kella 2 endale tuuri kokku lepitud. Tegemist on ühe valge Lõuna-Aafriklase asutatud firmaga, kes oma tuuridega on juba aastaid toetanud Knysna slummi kohalikku kogukonda ning eelkõige lapsi, rajades sinna turvakodu moodi koha, kus kasvatatakse lapsi, kes on vanematelt ära võetud.
Township Tour
Ekskursiooni giidiks oli Knysna slummi (inglise keeles township) elanik. Nagu ma varem ehk maininud olen, siis Lõuna-Aafrikas eksisteerivad kõrvuti üsna suur rikkus ja vaesus. Apartheidi ajal tehti mustanahalistele üsna julmalt ülekohut ning määrati kindlad piirkonnad, kus nad liikuda võisid. See on paljudes tänapäeva mustanahalistes tekitanud vaenu valgete vastu ehk tänapäeva Lõuna-Aafrika valged peavad selle eest mitmes mõttes “maksma” ning riiki üleval hoidma.
Knysna slumm oli tegelikult üsna korralik ja turvaline võrreldes nendega, mida Cape Townis ja Johannesburgis nägime. Pärast Mandelat alustati projektiga, mille alusel saavad kõik slummides puumajades elavad inimesed taotleda endale korralikku kivimaja, mida riik vähehaaval ehitab. Samuti on seal elavatele inimestele tasuta arstiabi, haridus, hambaravi jms. Samal ajal peavad valged Lõuna-Aafrika inimesed nende eest tasuma.
Sõitsime ringi slummi erinevates osades, käisime raamatukogus ja kohalikus poes ja ilusalongis. Poed ja ärid asuvad tavaliselt konteineri sees. Selleks et äri asutada peab ostma konteineri, mis maksab umbes 2000€. Söögid on seal samuti odavamad kui tavapoes, sest tootjad müüvad neile parema hinnaga. Antud slummist jäi mulle tegelikult päris hea mulje – palju naeratavaid lapsi, kes kommi käisid nurumas. Huvitav on see, et tänavatel kõnnivad ringi sead.
Tuuri lõpetasime antud naise poolt loodud turvakodus ehk “Ella majas”, kus kohtusime seal olevate laste ja nende hooldajatega. Õppisime natuke zuulu keelt ning kuulasime kohalikku muusikat. Pildil näete selle turvakodu kõige nooremat last, kes oli vist üks kõige armsam beebi, keda näinud olen.
Map of Africa, Kaaimans River Railway Bridge
Knysnasse pikemaks ei jäänud, kuigi seal olevas sadamaalal oli palju kohvikuid ja restorane, kus mõnusalt istuda. Öömaja sihtpunkt polnud paigas ning mõtlesime vaadata, kui kaugele sõita viitsime. Vahepeal põikasime sisse ka kohalikele külateedele, et külastada kohta Map of Africa. Pildilt näete, et tegemist on justkui Aafrika kaardiga. Tee sinna oli ikka parajalt käänuline ja mägine ning ühtegi turisti peale meie seal näha polnud. Läheduses asus ka Kaaimans River Railway Bridge, mis on vana raudteesild, mille juures on ka mitmeid matkaradu. Tegelikkuses võib need kohad ka täiesti vabalt välja jätta.
Mossel Bay
Kuna päev oli pikk, otsustasime ööbima jääda Garden Route lõpus väikeses linnas Mossel Bay. Öömajasid vaadates jäi mulle silma huvitav koht nimega Santos Express. Tegemist on rongi vagunitesse tehtud hotelliga, mis asub otse rannas. Mõtlesime koha ära proovida ning ka hind oli väga ahvatlev (27€/öö).
Iseenesest üheks ööks täitsa huvitav kogemus ning vaade oli tõesti suurepärane. Tuba oli täpselt nii suur, et sinna mahtus kaheinimese voodi ja siis heal juhul üks inimene seisma. Öö läbi oli kuulda merekohinat ning kell 5 hommikul ei pidanud päikesetõusu jaoks kuskile välja minemagi. Natuke vajaks koht ilmselt turgutust. Siiski oli boonusena selle hinna sees isegi lihtne hommikusöök ning ka väga hea vaatega restoran, kus sõime üle pika aja mereande.
Hommikul oli plaan hakata kohe Kaplinna poole sõitma, kuna sinna oli ligi 400 km ning lisaks tahtsime veel kindlasti Laudmäele jõuda, kus meil reisi alguses käimata jäi. Siiski otsustasime korraks ka randa minna ning pika kaalutlemise tulemusel, läksime ka ujuma. Vesi ei olnudki nii külm, kui kartsin – arvatavasti ca 19 kraadi. Teisi ujujaid väga ka polnud. Enamasti inimesed kõndisid veepiirini ja siis sama targalt tagasi.
Mossel Bay – Cape Town (385 km)
Sellega meie Garden Route läbi sai. Edasi sõitsime juba Kaplinna poole. Enne Kaplinna on mitmeid veiniistandusi, kuhu saab minna üsna väikese summa eest veine degusteerima või lõunale mõnda istanduse restorani. Seekord kahjuks me sinna ei jõudnud. Veine selle eest reisi jooksul proovisin mitmeid ning isegi mu reisikaaslane, kes üldiselt alkoholi üldse ei tarbi, kiitis heaks.
Garden Route tasub kindlasti külastada, kui selles piirkonnas olla. Kes nii tempokat reisi teha ei soovi nagu meie, peaks ilmselt valima Krugeri ja Panorama Route või Garden Route vahel. Ka selles piirkonnas on safari moodi kohti ning loomaparke. Garden Route sobib kindlasti ka neile, kes otsivad rohkem rannamõnusid ja on huvitatud surfist. Teatud perioodidel on väga populaarsed ka merereisid, kus on suur tõenäosus vaalu näha või haidega koos sukelduda. Kaks nädalat Lõuna-Aafrikas pole ilmselgelt piisav, et kõike teha ja näha. Siiski ei vahetaks ma Krügeri kogemust millegi vastu. Lõuna-Aafrika Vabariigis avastamist jätkub ning loodan sinna kindlasti veel tagasi minna.
