Do It for Yourself!

Loomulikult ei saa ma  jätta kirjutamata Lõuna-Aafrika söögist. Kui nüüd ausalt öelda, siis ma suuri maitseelamusi reisil ei saanud. Võrreldes ülejäänud asjadega, olid söögikogemused pigem tagasihoidlikud.  Kokkasime ka üsna palju ise ning leidsime lõpuks, et need maitsesid meile rohkem kui restorani toidud.

Lõuna-Aafrika köök on saanud üsna palju mõjutusi erinevatelt kolonistidelt ning sinna rännanud inimeste poolt. Üldiselt on märksõnadeks liha-liha-liha ning väga populaarne on braai ehk nende mõistes grillimine.  Ka enamustes ööbimiskohtades oli võimalus ise õhtuti braait teha, mida me ka kasutasime. Lisaks ka beef jerky moodi kuivatatud liha ehk biltong. Lihavalik toidupoodides on meeletu ja hinnad restoranides ning poes kvaliteetse tüki eest väga mõistlikud.

Samuti on väga tugevad India köögi mõjutused ehk rohkelt erinevaid karri sööke.

Toon välja mõned kohaliku suunitlusega road, mida reisi jooksul sõime või ise valmistasime.

Bobotie (vasakul pildil) on üks traditsioonilisi Lõuna-Aafrika roogasid, mis on justkui lihakook rosinatega, mille peal on küpsetatud muna. Seda serveeritakse tihti kollase riisi, banaani ja puuviljakastmega. Ütleme nii, et üsna huvitav maitsetekooslus. Kui mulle üldiselt magus ja soolane koos meeldib, siis see puuviljakaste ja liha polnud just mu lemmik kombinatsioon. Teiselt poolt banaan riisi peal oli täitsa hea. Antud puuviljakaste ehk chutney on kohalike seas aga väga populaarne – justkui meie jaoks ketšup kõikide toitude juurde.

Pap ja sheba koos lihaga (paremal) on samuti ilmselt üks populaarsemaid kooslusi. Liha kõrvale käib tihti pap ehk valget värvi maisijahust valmistatud polentataoline puder, mida serveeritakse tomati – ja sibulakastme ehk shebaga. Kuigi esmalt tundus maisipuder natuke kõva ja maitsetu, siis lisades soola ja pipart, hakkas see mulle täitsa meeldima.

Antud pildid on samuti näha Aafrika metsloomade ehk game liha ning kõrval pap ja sheba (vasakul) või siis aedviljad (paremal). Aedvilju tellides peab arvestama, et need on tavaliselt püreestatud. Mõlemal taldrikul on erinevat liiki hirve liha: kudu (vasakul) ja impala (paremal). Taoline 300-grammine kvaliteetne lihatükk maksab restoranis umbes 13 eurot.

Suure osa õhtutest kasutasime aga braai võimalust ehk grillisime ise erinevaid lihasid või vorste.

Lisaks loomalihale on seal veel näiteks palju lamba-, jaanalinnu – või metssealiha. Samuti on väga populaarne ja odav boerewors ehk vorst, mis peaks sisaldama vähemalt 90% liha (kindlasti loomaliha ning vahel lisaks ka teisi) ning alla 30% rasva. Samuti on sinna tavaliselt pandud erinevaid vürtse. Kui ma muidu enamasti vorste väga ei söö, siis need küll said minu heakskiidu.

Malai karriroad on samuti üheks lahutamatuks Lõuna-Aafrika söögikultuuri osaks. Cape Townis on nende saamiseks parim koht ilmselt Bo-Kaap piirkond.

Denningvles (vasakul) – üks populaarsemaid Lõuna-Aafrika Cape Malai juurtega roogasid. Lambalihatükid magushapus kastmes, tamarind kastmes sibul koos riisiga. Lisaks kõrval erinevad aedviljadest valmistatud salatid ning chakalaka ehk sibulast, küüslaugust, vürtsidest, tšillist ja karrist valmistatud punane kaste/salat.

Koeksisters (paremal) – tegemist on populaarse Lõuna-Aafrika magustoiduga, mis sisuliselt on sarnane fritüüritud sõõrikule, mis on üle valatud magusa siirupiga. Minule see mingit elamust ei pakkunud.

Lisaks on veel väga palju India sööki (vasakul)  pakkuvaid kohti ning muud Aafrika toite pakkuvaid (näiteks Etioopia) restorane (paremal).

Garden Routel ja rannikul ka ohtralt kala, mereande ja muidugi  fish & chips. Mulle meeldisid “kiiroidu” versioonid mereandidest, mida Euroopas vähem kohtab. Samuti oli iga nurga pealt McDonaldsi Lõuna-Aafrika versioon ehk Steers. Proovimata jäid mõned populaarsed magustoidud nagu Hollandi juurtega malva pudding ja melktert ehk piima põhjal valmistatud dessert/tort.

Lisaks söögile on Lõuna-Aafrikas muidugi ka suurepärane vein, mis on boonusena ka üsna odav. Kaplinna ümbruses leidub mitmekümneid istandusi ning ka poodide riiulite valik võtab silme eest kirjuks. Kuigi ma ise suur veiniteadlane pole, katsetasin õhtusöögi kõrvale erinevaid variante ning ilmselt tulevikus leiab minu kodust tihedamini Lõuna-Aafrika veine. Nende signatuurvein on muidugi pinotage, mis on punase viinamarja sort, millest enamus kasvatatakse Lõuna-Aafrikas ning mis loodi 20. sajani alguses just selles riigis. Restoranides liha kõrvale väga hea valik.

Selline oli väike ülevaade Lõuna-Aafrika köögist. Antud postitusega ka minu Lõuna-Aafrika Vabariigi kirjutised lõppevad. Loodan, et saite inspiratsiooni sinna reisida, sest nagu ka ilmselt aru on saada, jäin ma enam kui rahule.

Juba mitmeid aastaid olen mõelnud, kui võimas oleks minna ise safarile ja näha kõiki  loomi vabas  loomulikus keskkonnas. Loomaaiad mulle üldiselt väga ei meeldi ning viimati paar aastat tagasi Tallinna loomaaeda külastades jäi mulle üsna kurb mulje. Seega oli reisi üks põhilisi sihtkohti Krügeri Rahvuspark, mis on ligi 20 000 km²  ning seega üks suurimaid safariparke Aafrikas.

SAFARI PLANEERIMINE

Omal käel vs organiseeritud safari

LAVs on olemas eraldi riiklik lehekülg Sanparks, kus on olemas kõik info erinevate rahvusparkide ja ööbimisvõimaluste kohta. Kui sobitud rahvuspark valitud, tuleb otsustada, kas soovitakse  seal  ise ringi sõita või võtta organiseeritud sõidud ehk game drive. Enamus ilmselt kombineerivad kahte varianti ehk rendivad endale juba varasemalt auto, millega ka pargis ringi sõidavad ning lisaks ostavad mõned giidiga safarituurid. Lisaks on veel olemas ka täielikult organiseeritud paketid ehk buss võtab inimesed Johannesburgist (või rahvuspargi väravast) peale, viib pargi kämpingusse, kus on neile juba safariautodega sõidud organiseeritud. Ise alguses seda teemat uurima hakates ei saanud väga midagi aru ning loodan, et minu kirjutis aitab mõnel natuke kiiremini selgust saada.

Ööbimiskoht – luksus vs lihtne

Pargis on olemas umbes 10 põhilist “puhkeküla”, millest mõni suurem, teine väiksem.  Võimalik on  valida tavaliselt külalistemaja, bungalow, minisuvilate, safaritelkide või ainult kämpinguplatsi vahel. Kõige odavam variant välisturistile on safaritelk .  Suuremates puhkekülades on olemas ka pood ning restoran. Kes otsivad rohkem mugavust, siis  on olemas ka luksuslikud ja privaatsed kämpingukülad, mis on kahtlemata  väga ilusad, aga ka  vastava hinnaga.

Meie valisime kõige lihtsama ja odavama variandi ehk safaritelgi (43€/öö). Tegemist on siis maja moodi telgiga, kus on olemas voodid, kapp, külmik ning isiklik grill. Lisaks on läheduses üldkasutatavad WC ja duširuumid ning väliköök. Kusjuures isegi toateenindus käib voodeid tegemas. Oluline tähelepanek on aga see, et söögitarvikud (kahvlid, noad, taldrikud, pann, grillsüsi jms) seal ei ole. Nõudest on olemas ainult klaasid ja veinipokaalid (kõige tähtsam ju :D).

Kämpingu valimine

Rahvuspargis olemiseks planeerisime 3 ööd ehk kaks täispikka ja kaks poolikut safaripäeva. Esmalt broneerisime esimese öö kõige suuremasse kämpingukülasse Skukuzasse ja teised kaks ööd väikesesse Crocodile Bridge. Kohale jõudes pidime aga enda valikut muutma, kuna teises kämpingus polnud sobilikke ekskursioone enam saadaval.

Siiski võimalusel soovitaksin ööbida mitmes külades, kuna nende ümbruses on loomade liikumine ja loodus erinev ning mugavam on erinevaid piirkondi avastada. Üks väga mõnus ja populaarne küla on Lower Sabie, kus käisime mitu korda lõuna ajal. Kahjuks oli see juba broneeritud. Mulle üllatuseks broneerivad paljud inimesed enda safarid ligi aasta või isegi rohkem ette, mistõttu populaarsematel aegadel võib soovitud kohta keeruline saada.

Ekskursioonid

Kui on kindel eelistus mingit ekskursiooni või safarituuri võtta, on parem see riiklikul lehel ette broneerida eriti väiksemate kämpingukülade puhul, kus valikuid vähem. Päikesetõusu ja – loojangu safarid (eriti jalgsituurid) võivad olla üsna täis. Enamik organiseeritud safarite hinnad jäävad 30-60€ vahele.

Rahvusparki sisenemine

Rahvusparki sisenemisel on olemas mitu erinevat väravat. Vastavalt enda kämpinguala asukohale soovitan valida sobiva värava. Seal peab end registreerima ning maksma conservation fee (ca 20€ päev/inimene). Seda on võimalik tasuda ka majutust broneerides. Samuti peab jälgima väravate avamise ja sulgemise aega, mis muutuvad vastavalt aastaajale. Nendevälistel aegadel on pargis viibimine iseseisvalt keelatud ehk kõik kämpingualad ja välised väravad suletakse. Seetõttu peab jälgima, et kui palju aega kulub väravast sinu kämpingukülasse sõiduks, sest hiljem kohale jõudes võib trahvi saada. Samuti on oluline mõelda, et maksimaalne liikumiskiirus on seal 50 km/h, kuid tavaliselt jääb see pigem 20-30 km/h.

Pargis liikumine

Kindlasti tasub juba kohe reisile jõudes osta endale kohalik SIM kaart google mapsi ja uberi kasutamiseks. Pargis liikumiseks on heaks abimeheks google maps, kuid ka erinevaid kaardid, mida kämpinguküladest osta saab. Ise soetasin endale kaardi koos erinevate loomade piltide ja nimedega. Lisaks olid seal olemas  marsruutide soovitused erinevate külade juurest ja nende umbkaudne kestvus.  Suuremates kämpingukülades on ka kaardid, kuhu saab panna märke, mis looma antud päeval kuskil nähtud on. Samuti tasub alati julgelt küsida tee pealt soovitusi ja jagada ka ise teistega informatsiooni loomade liikumise kohta. Üldiselt valitseb seal väga sõbralik ja mõnus õhkkond.

Selline siis väike ülevaade rahvuspargi korraldusliku poole pealt. Järgmises postituses juba safarist endast natuke täpsemalt.

Kaplinn – Johannesburg

Pärast paari päeva Kaplinnas lendasime kohaliku lennufirmaga Mango (50€) Johannesburgi, mis on ühtlasi ka Lõuna-Aafrika Vabariigi kõige suurem linn. Kahjuks on sellel pigem negatiivne kuvand, kuna kuritegevuse tase on üsna kõrge.  Reisi jooksul kohtasime palju kohalikke inimesi, kes olid just Johannesburgist “põgenenud”, kuna ei tundnud end seal turvaliselt.

Meie eesmärk Johannesburgi minnes oli tegelikult Krugeri rahvuspark, mis asub linnast umbes 500 km kaugusel. Rahvusparki on võimalik sõita mööda otsemat kiireed või siis külastada ka Panorama Route, mis on umbes 140 km lõik, kus võib näha kõige kaunemaid vaated mägedele ja kanjonitele. Väga huvitav on ka see, et loodus ja ilm selle lühikese teekonna juures võib muutuda täielikult. Kui ühel hetkel on nii suur udu, et enda ette ka ei näe ning olen talvejopega, siis mõnekümne kilomeetri pärast võiks rannariided selga panna ja päevitama minna. Sama on ka loodusega, mis ühel hetkel on justkui kuiv kõrb, kuid natuke hiljem ümbritsevad sind rohelised metsad. Panorama Route peale peaks planeerima minimaalselt kaks päeva, sest vastasel korral läheb ikka väga tormamiseks.

Johannesburg – Graskop

Lennujaamast saime kätte enda rendiauto ning asusime Graskopi poole teele. Graskop on ise väike linn kohe Panorama Route juures ehk sealt on hästi mugav kõikide põhiliste vaatamisväärsuste juurde sõita. Kindlasti pean kiitma ka Graskopi majutuskohta Zur Alten Mine (50€ öö), mis on justkui põõsaste sees varjatud üli armas väike farm, kus kõigil külastajatel on oma pisike Aafrika stiilis suvemaja, kus saab õhtul kamina ees kiiktoolis istuda. Omanikud olid ka väga sõbralikud ja abivalmid ning broneerisid meile laua linna kõige populaarsemas traditsioonilist Aafrika toitu pakkuvas restoranis The Glass House. Toitudest kirjutan natuke täpsemalt mõnes hilisemas postituses.

PANORAMA ROUTE

Järgmisel hommikul üritas ilm meile jälle “ära teha”. Aknast välja vaadates oli näha vaid paksu udu ning lisaks sadas veel vihma, mille peale enda sügisjope jälle selga panin. Esmalt tundus üsna lootusetu mõnda kanjonit või vaadet näha, sest heal juhul nägi vaid paar meetrit enda ette. Omanikud aga andsid meile natuke lootust, soovitades minna Panorama Route kõige kaugema punkti juurde ning hakata sealt tagasi tulema, sest teisel pool võib ilm olla selge. Ütleme nii, et esimesed kilomeetrid autos olid päris hullud, sest kurvilistel teedel oli nähtavus sisuliselt null ning lisaks on muidu headel teedel täiesti suvalistes kohtades hiiglaslikud augud. Piisab vaid ühest läbi sõita ning auto jaoks võib see üsna halvasti lõppeda.

Lowveld Viewsite

Esimene peatus oli Lowveld Viewsite ning sinna jõudes nägime udu seest vaid paari puud ning mõnda kohalikku Aafrika käsitöölist.

Otsustasime siiski natuke matkata lootuses, et ehk õnnestub midagi näha. Uskuge või mitte, aga poole tunni pärast oli udu läinud ning sealt avanes üks reisi kõige paremaid vaateid. Asja võlu oli ka see, et peale meie polnud seal mitte ühtegi turisti ehk sai imelist vaadet rahus imetleda. See oli kindlasti üks Panorama Route lemmikkohti. Matkasime ja ronisime seal päris pikalt erinevatel servadel.

Thee Rondavels Viewsite

Panorama Route kõige kaugem punkt, kust avanesid samuti võrratud vaated. Vahepeal oli ka ilm kuumaks läinud ja vahetasin sügisriided suveriiete vastu.

Blyde River Canyon

Üks suurimaid kanjoneid, kuhu minemiseks peab maksma väikse sissepääsu (ca 2-3€). Tegemist on ühe suurima rohelise kanjoniga. Võimalik on teha seal jälle väikene matk ja ronida erinevatel nurkadel. Kuna olime enda esimesest punktist liiga vaimustuses, ei tundunud kanjon enam midagi nii erilist.

God’s Window /The Pinnacle

Vahepeal tegime veel  lühemaid peatusi ilusates kohtades. Just Panorama Route piirkondades leidsime väga hea hinnaga erinev Aafrika käsitööd, milleks on üldiselt puust valmistatud loomade kujud, maskid ja muud suveniirid.

Tuntumateks kohtades on veel ka God’s Window ja The Pinnacle, aga sinna jõudes oli udu taaskord platsis ja midagi näha ei olnud. Siiski nägime antud vaadet teise nurga alt ehk pettumus suur ei olnud. Tagasi Graskopi poole sõites on veel ka atraktsioon The Big Swing, kus saab sisuliselt kanjonis kiikuda nööri otsas. Kuna meil oli hiljem nagunii benji hüpe plaanis, ei hakanud selle peale aega kulutama. Siiski kes tahab natuke närvikõdi, võib proovida. Uus atraktsioon oli ka Graskop Gorge Lift ehk klaasliftiga alla sõitmine mööda mäge, aga selle jätsime vahele.

Hazyview – Kruger

Edasi võtsime suuna juba Krugeri rahvuspargi poole. Viimane peatus oli veel Hazyview linn, kus soovitati teha suurem söökide  ostlemine enne parki. Varusime endale natuke grillimiseks vajalikku materjali ja teepeale näksimiseks toitu. Ka pargis on igas suuremas kämpingualas poed olemas, aga valik piiratum ja tooted kallimad. Pärast Hazyview sõitsime Krugeri Phabeni värava juurde ning Lõuna-Aafrika üks kõige põnevam ja oodatum etapp ehk safari võis alata. Sellest juba järgmises postituses.

Oma reisi alustasime ja lõpetasime Cape Town’s (eestipäraselt Kaplinnas). See on ilmselt Lõuna-Aafrika Vabariigi üks kõige tuntumaid linnu ning samuti ka üks kolmest pealinnast. Hetkel muidugi teavad seda paljud “veekriisi” pärast, millest kõik meediaväljaanded räägivad.

Öömaja ja transport

Kaplinnas viibisime esialgu kaks päeva. Öömajaks broneerisin koha nimega The Backpack Hostel apartmenti variandi (66 €/öö), kust avaneb suurepärane vaade otse Cape Towni tuntumale sümbolile Laudmäele (Table Mountain). Reisi viimase ööks leidsin aga tõelise pärli apartmendi 1003 Cartwright (63 €/öö), mis oli lihtsalt imeline. Olime juba valmis sinna sisse kolima. Mõlemad kohad asusid täiesti kesklinnas Long Streedi ning restoranide ja kohvikute läheduses. Kaplinn ise asub mäeaheliku vahel Atlandi ookeani ääres, mis tähendab, et peaaegu igasse suunda vaadates avaneb suurpärane vaade. Lisaks on suur osa elamurajoonidest just mägede külgedel.

Transpordina kasutasime uberit, mis on väga laialt levinud ja odav või siis hiljem enda rendiautot. Linnas eksisteerib ka mingi ühistranspordisüsteem, kuid pigem turistina ma seda varianti ei kasutaks.

Põhilised vaatamisväärsused ja tegevused

Kuna jõudsime Kaplinna pärastlõunal, oli esimene päev poolik. Vahemaandumise sihtkohast inspireerituna, valisime esimeseks söögikohaks Etioopia restorani, mis oli üsna huvitav maitseelamus. Seejärel võtsime uberiga suuna Signal Hill’le, kus pidi olema linna parim päikeseloojang. Kui mäe otsa 10 minutit hiljem kohale jõudsime, pööras aga ilm täiesti ära ning vaate asemel olime täieliku pilvevati sees. Lisaks hakkas veel korraks ka vihma sadama, mille peale sama targalt uberiga mäest alla sõitsime. Nagu taksojuht ütles, siis Lõuna-Aafrikas võib olla päevas korraga 3 aastaaega, mille tähendusest kogu reisi ajal aru saime. Siit ka esimene soovitus – kindlasti võtta kaasa ka soojemaid riideid, sest ilm võib ka nende suvel (ehk praegu) olla väga muutlik!

Seejärel suundusime Victoria & Alfred Waterfronti, mis on kruiisisadamas asuv ala koos paljude restoranide, baaride ja kaubanduskeskusega. Tänavatel oli näha mitmeid esinejaid ning üldiselt selline mõnus jalutamise ja õhtune meelelahutuskoht.

Kuna meie aeg Kaplinnas oli üsna piiratud, otsustasime teisel päeval osta pileti Sightseeing bussile (ca 12€ inimene), millel on kolm erinevat liini ning peatub kõikides põhiliste vaatamisväärsuste juures. Väga hea ja lihtne variant linnareisidel, kui pole väga palju aega. Sõitsime terve päeva jooksul kõik liinid risti-rästi läbi ning huvitavamates kohtades vaatasime pikemalt ringi.

Üks must go koht on kindlasti Kirstenbosch aed , mis on Laudmäe küljel asuv imeilus botaanikaaed. Jõudsime täpselt ajal, mil algas tasuta ekskursioon. Edasi liikusime bussiga mööda mäekülge rannikuni. Huvitav on ikka näha, kuidas rikkus ja vaesus üksteise kõrval eksisteerivad. Ühele poole vaadates näed kohutavas seisus slumme, kuid vaid mõned meetrid hiljem on hiiglaslikud villad.

Rannikul on palju erinevaid kalurikülasid ning randu. Vesi aga seal kandis väga soe ei ole, kuna Atlandi ookeanilt tuleb külma vett.  Tegime peatuse  Hout Bay’l, et maitsta kohalikku fish and chipsi ning jalutasime mööda randu. Kõige rohkem hämmastas aga ilm, mis ühel pool mäge oli täiesti udune ja pilvine, kui samal ajal teisel pool säras päike. Naljakas vaatepilt oli üks rand, mis oli nii udu seest, et ookeani polnud näha. Inimesed aga rannas päevitasid. Õhtul oli olukord hoopis vastupidine.   Seetõttu jätsime Kaplinna põhilise vaatamisväärsuse ehk retke Laudmäele reisi lõppu, et ka pilve seest midagi näha oleks.

Table Mountain on üks Kaplinna sümbolitest, kuhu on võimalik sõita üles gondliga (ca 25€ edasi-tagasi) või siis ise matkata. Paljud kasutavad varianti, et ühe otsa matkavad ning teise köisraudteega. Meie õnneks oli reisi  lõpus Kaplinna naastes täiesti selge ilm ning sealt ülevalt avanevad vaated on ikka müstiliselt ilusad. Samal ajal on seal ka väga tuuline ehk jakk on kindlasti soovitatav kaasa võtta. Päikeseloojangut imetlesime selle kõrval oleval Signal Hill’il. Kui aega on ja ilm lubab, soovitaksin veel päikesetõusu või -loojangut minna vaatama Lion’s Headi, kuhu on umbes 45-minutiline matk vaja ette võtta. Kahjuks seekord me seda teha ei jõudnud.

Pärastlõunal käisime malai kvartalis Bo Kaap‘s jalgsituuril. Bo Kaap on tuntud eelkõige oma põnevate värviliste majade poolest, kus enamus kogukonnast on moslemid. Põhjust, miks need majad värvilised on, täpselt ei teatagi. Väidetavalt on liikvel mitmeid erinevaid jutte, aga milline neist täpselt tõsi on, ei olda kindel.

Tegelikkuses on Kaplinnas lisaks ka mitmeid põnevaid muuseume, sest ajalugu on neil ju põnev ja kirju nagu ka rahvastik.  Samuti saab minna ka ekskursioonile vanglasse Robben Islandile, kus Nelson Mandela 27 aastat kinni peeti. Põnevad on ka põhitänaval Long Streedil asuvad erinevad Aafrika poed ja restoranid ning kindlasti ka Greenmarket Square, kus asub Kapplina üks vanemaid turge, kust leiab palju Aafrika käsitööd.

Turvalisus?

Palju olen saanud küsimus, et kui turvaline Cape Town on? Keeruline on sellele vastata, sest ohtu on raske tunnetada. Siiski kuritegevus seal eksisteerib ning kohalike soovitusel üksikutel tänavatel eriti pimedas jalutada pigem ei tasu. Võrreldes Johannesburgiga peaks seal siiski tunduvalt turvalisem olema ning tänavatel on näha päris palju turvatöötajaid ja politseinikke. Kõhedust tekitas vaid see, kui vahepeal inimesed hakkasid tänaval järgi käima, et raha küsida ja reaalselt võisid sind ca 100-200 meetrit jälitada.

Vesi, vesi, vesi

Teine aktuaalne teema on hetkel kliima soojenemisest tulenev  veepuudus, kuna Kaplinnas pole viimasel kolmel aastal sadanud piisavalt vihma, et rahuldada kiirelt kasvava linnaelanike vajadusi. Probleem on aga läinud nii tõsiseks, et linn on kuulutanud välja “Day Zero” ehk päeva, mil veevarud on kriitilise piiri juures, et kraanid keeratakse kinni ning vett saab iga majapidamine 25 liitrit inimene veekogumispunktidest. Hetkel jääb see  kuupäev aprilli keskele.

Seetõttu on käimas suured kampaaniad, et inimesi motiveerida veetarbimist drastiliselt vähendama. Terve linn on täis silte, kuidas vähem tarbida. Näiteks on soovituslik duši kestvus 1-2 minutit, WC soovitatakse lasta vett ainul sel juhul kui seal  on  midagi “pruuni”. Alates veebruarist läksid nad üle järgmisele riskiastmele, mis tähendab, et paljudes avalikes kohtades on kraanid kinni keeratud ning käte puhastamiseks on vaid spetsiaalne vahend. Samuti jälgitakse majapidamiste veetarbimist ja lubatud normi ületamisel võib väidetavalt trahvi saada.

Eks näis, kuidas neil läheb ning kindlasti jälgin huviga teemat edasi. Siiski loodab linn, et nad suudavad vee tarbimist vähendada selle võrra, et mai kuus eeldatava vihmaperioodini välja vedada. Viimastel aastatel pole aga ka nende talvel ehk vihmaperioodil piisavalt vihma sadanud. Antud probleem puudutab eelkõige Kaplinna ja selle ümbruses olevaid piirkondi.

Minu arvamus Kaplinnast

Kokkuvõttes jäi Kaplinn ikka väga mu südamesse ning arvan, et võiksin seal isegi mõne aja elada. Alguses ei saanud selle fenomenist arugi, aga lahkudes olin kindel, et ilmselt minu üks lemmiklinnadest ning kindlasti tahan sinna veel tagasi minna.