Myanmaris viibisin koha peal 16 päeva ehk natuke üle 2 nädala. Paljude jaoks tundub see ehk pikk puhkus, kuid antud riigi jaoks oli seda kindlasti liiga vähe. Myanmar on pindala poolest mandri Kagu-Aasia riikidest suurim ning arvestada tuleb, et infrastruktuur on vähe arenenud ehk vahemaade läbimiseks kulub rohkem aega kui muidu.
Oma esimeseks reisiks Myanmari valisin pigem klassikalise marsruudi. Igas kohas viibisin 2 ööd/3 päeva, mis oli täpselt paras – oli piisavalt vaheldusrikas ning reisi lõpuks oli energiat veel ülegi.
Ööbussidega liigeldes tasub arvestada, et enamasti jõuavad bussid sihtlinna varahommikul. Õnneks lubavad paljud hostelid teha väga varajast check-in’i või pakuvad võimalust viibida spetsiaalses toas, mis on hommikustele saabujatele mõeldud.
Tegemist oli minu jaoks esimese täieliku sooloreisiga ning ausalt – see oli üks parimaid otsuseid! Üksi reisimine sunnib rohkem tulema mugavustsoonist välja ning muudab ka rohkem avatud uute kontaktide loomisel. Antud 17-päevase perioodi jooksul sõin üksi vist ainult kaks õhtusööki, mis olid ka esimestel päevadel. Hostelites elamine kindlasti soodustab suhtlemist ja aitab tutvuste saamisel. Üsna kiiresti leidsin endale erinevatest rahvustest reisikaaslased, kellega veetsin suurema osa ajast. Seega soovitan ka teistel sooloreisi proovida ning olen üsna kindel, et see ei jäänud mul viimaseks.
Kohapealt leitud reisikaaslased
Nagu mainisin valisin ööbimiskohtadeks hostelid, mis toimivad ka turismiagentuurina ning aitavad kõikide vajalike tegevuste või kohtade broneerimisel. Dormis voodikoht maksis keskmisel 10-15 eurot. Samuti korraldavad hostelid sageli erinevaid tasuta ühistegevusi või väljasõite, mis on jällegi hea võimalus tutvuste loomisel.
Hostel Baganis
Järgnevas paaris postituses annan lühidalt ülevaate igast kohast.
Viimasel kolmel aastal on juba traditsiooniks saanud pikem reis jaanuaris. Aasta 2020 viis mind Myanmari (mõne jaoks on riik pigem tuntud nimega Birma), kus veetsin 16 imelist päeva. Nüüd juba kodus olles võin selle kindlasti liigitada üheks parimaks reisikogemuseks.
Miks Myanmar?
Kui sõpradele ja tuttavatele oma soovist Myanmari reisida rääkisin, sain vastuseks tavaliselt üsna ükskõikseid pilke ning pigem küsimusi “miks?”, “mis riik see veel on?”, “see ei tundu turvaline!”. Umbes aasta tagasi ei teadnud ma ka ise veel liiga palju sellest riigist, aga erinevaid reisisihtkohti uurides, jäi pilk peale just Myanmarile. Pärast mitmete reisiblogide ja foorumite lugemist olin veendunud, et just sinna ma pean saama.
Myanmari juures paelus mind huvitav kultuur ja ajalooline taust ning et see pole veel nii tuntud ja turistide poolt ära rikutud. Samuti on seal parajas koguses kõike – piisavalt kultuuri ja huvitavaid templeid, vaheldusrikas loodus ja matkavõimalused, rand ja ookean, mitmekesine köök, kõige südamlikumad ja lahkemad inimesed ning lisaks parajalt aasiapärast segadust ning võrdlemisi odavad hinnad.
Kuna tegemist on ühe kõige budistlikuma riigiga üldse, peetakse seda ka turistide jaoks võrdlemisi turvaliseks. Kohalike siirus ja abivalmidus oli tõesti väga armas. Pigem tundusid ohtlikud pimedas liikuvad koerad. 🙂
Siin leheküljel on veel mõned põhjused, miks sinna tasub minna.
Ettevalmistus ja üldine teave
Myanmar või Birma?
Paljud teavad ilmselt Myanmari pigem Birma nime all. 1989. aastal otsustas aga sõjavägi muuta riigi ametliku nime omavoliliselt Myanmariks. Peamine põhjus oli väidetavalt see, et sooviti luua rahvuslik identiteet ning nime Birma peetakse vaid burmaanide kirjeldamiseks, jättes kõrvale ülejäänud 134 etnilist gruppi. Samuti hakati Birma nime kasutama Briti kolooniavõimu ajal, mida sõjavägi ei soovinud esile tuua. Tegelikkuses on mõlemad nimed kohalikul tasandil endiselt kasutusel ning kuna sõna Birma on lihtsam hääldada kasutatakse seda sageli suulises vestluses ning kirjalikult pigem Myanmari.
Kuigi ÜRO ja üldine rahvusvaheline avalikkus aktsepteerisid nimevahetust, ei tunnista seda endiselt mõned riigid nagu, seal hulgas ka USA ja Suurbritanna, väites et see tehti ilma inimeste nõusolekut küsimata ja on seega ebaseaduslik.
Millal minna?
Parimaks periood Myanmari külastamiskes on kuival perioodil talvel ehk detsembrist aprillini. Suvel, eelkõige juunist septembrini kestab seal kuum ja niiske vihmaperiood. ‘
Lennupiletid
Peamised linnad, kuhu Myanmari lennatakse on Yangon või Mandalay. Eestist algusega pileteid otsides üldiselt hea hinnaga ei leia, mistõttu soovitan proovida teisi lennujaamasid.
Mina ostsin enda piletid septembris algusega Stockholmi Arlanda lennujaamast. Lennufirmaks osutus Air China, mistõttu oli ka üks vahemaandumine Pekingis (hind 396 eurot). Lisaks ostsin juurde Airbalticu lennu Tallinnast Stockholmi (hind 106 eurot koos alumise pagasiga). Seega maksid lennupiletid kokku 502 eurot. Palju odavamaid variante ma näinud ei ole, kuid tasub silm peal hoida ka pakkumistel algusega Riiast. koh
Viisa
Myanmari minekuks on vajalik e-viisa, mis kehtib 28 päeva pärast riiki sisenemist. Seda saab teha väga lihtsalt SIIN – tuleb vaid maksta 50 USD ning laadida endast pilt. Mina sain viisa kinnituse mõne tunniga meilile. Riiki sisenedes võtta viisa kinnitus prinditud kujul kaasa ning esitada ametnikule.
Raha
Myanmari ametlik valuuta on kyatt (1 EUR = 1624 MMK). Samuti on võimalik enamikes kohtades maksta ka US Dollarites. Siiski on kasulikum pigem kasutada nende enda kohalikku raha. Kõige mõttekam on raha vahetada Myanmari lennujaamas või linnas. Rahavahetuspuntke leiab suuremates linnades igal pool. Samuti on olemas ka pangaautomaadid, misõttu ei pea liiga suuri summasid korraga endale varuma.
Juhul kui on soov mõnes kohas kasutada dollareid, on oluline, et need kupüürid oleksid kahjustamata ning ideaalsed. Ise kasutasin igal pool vaid kyatte – tuleb vaid arvestada, et rahakott on sularahast pungil.
Hinnad
Hinnad on ka Myanmaris Kagu-Aasiale omaselt üsna madalad. Siiski võrreldes teiste sealsete riikidega peetakse seda natuke kallimaks kohaks. Õhtusöögi pearoa saab kätte näiteks umbes 4-5 euro eest, 640ml pudel õlut restoranis maksab ca 1,50 eurot. Eks see oleneb reisimisstiilist ja eelistusest – mina ise olen pigem lihtsamat sorti reisija, kes liiga palju majutuse ja luksuse peale ei kuluta. Siiski on tegemist pigem odava riigiga ka eestlase jaoks.
Transport
Transpordina kasutasin vist küll peagu kõiki võimalikke asju – buss, rong, takso, elektrooniline roller, mootorratas, hobukaarik, paat, lennuk.
Buss. Linnade vahel liikumiseks on kõige parem ja odavam variant buss, mis on üldjuhul väga mugav. Võimalusel soovitan kasutada VIP busse, kus pakutakse veel lisaks süüa-juua, saab pikutada ning ka filmi vaadata. Tähtis on varuda endale palju riideid, kuna bussid on jäiselt külmad – mina panin endale isegi mütsi pähe ja jope selga. Reisiaja kokkuhoiu mõttes on hea variant kasutada ööbusse.
Bussipiletid on kõige lihtsam osta enda majutusasutuse kaudu, kes kõige eest hoolitsevad. Kuna teed pole aga kõige paremad, peab bussiga liikudes arvestama, et ka väiksemate vahemaade läbimine võtab üldjuhul kauem aega. VIP bussipilet 9h sõidul Yangonist Bagani maksis ca 17 eurot.
Rong. On olemas ka rongiühendus, kes soovib rongielamust saada. Kuna ise seda ei kasutanud (v.a. linna sees), ei oska täpsemalt sellest ka rääkida. Pigem on tegemist aeglasema ja ebamugavama variandiga.
Lennuk. Erinevaid lennufirmasid on mitmeid, kes siselende opereerivad. Kahjuks on siselennud üsna kallid – üks ots ca 100 eurot. Ise kasutasin seda varianti paar korda ning lennukid olid muidu väga korralikud ning pakuti isegi jooke-snäkke.
Takso. Takso on võrdlemisi odav ning seda saab iga nurga pealt. Hind tuleks leppida kokku enne sõidu algust ning suuremas linnas veenduda, et sind ikka õigesse kohta ka viiakse. Samuti on kasutusel ka appGrab, mille vahendusel mõnes kohas on hea lihtne taksot tellida.
Kultuur/religioon
Ligi 90% inimestest on Theravada budistid. See on ka üks kõige budistlikemaid riike, eriti arvestades munkade osakaalu kogu riigis. Võib-olla ka tänu oma religioonile on inimesed säilitanud siiruse ja rõõmsameelsuse, kuigi nende ajalugu on neid karmilt kohelnud. Mungad tänavatel on tavaline nähtus ning templite vajaliku annuse saab ka kindlasti igaüks Myanmaris kätte.
Riietuse koha pealt soovitatakse ka turistidel olla natuke konservatiivsem ehk pigem üle põlve kleit või pikad püksid ning õlad kaetud. Samas pole see nii range, vaid pigem enda tunnetuse küsimus. Oluline on neid põhimõtteid kindlasti templites jälgida, kuhu muidu sisse ei saa. Samuti on templitesse minnes vaja eemaldada alati ka jalanõud ja sokid.
Poliitiline olukord
Myanmar on üks Briti kolooniariikidest, kus deklareeriti iseseisvus 1948. aastal. Kahjuks läks olukord pärast seda pigem hullemaks, kui võimu võttis enda kätte sõjavägi. Kuna riigis on väga mitmeid erinevaid vähemusrühmi, on sõjavägi neid aastate jooksul väga julmal viisil kohelnud. Kuigi hetkel liigub riik demokraatia suunas, on sõjaväel endiselt üsna suur mõjuvõim. Parlamendist on 75% esindajatest valitud rahva poolt ning 25% määrab sõjavägi. Kohalikega rääkides olid nad peamiselt arvamusel, et hetkel on olukord parem kui kunagi varem, kuid siiski on veel pikk tee minna demokraatiani ning sõjaväe võimu taandamiseks.
Kui Briti kolooniariigina oli Myanmar üks Kagu-Aasia rikkamaid riike, on hetkel riik antud piirkonna vaesemaid. 1962.aastal toimunud riigipöörde tulemusel alustati äärmuslikku sotsialismi juurutamist, mille tulemusel on see hetkel üks maailma vaesemaid riike.
Myanmari praegune state counsellor, kes viibis enne seda ligi 15 aastat sõjaväe poolt korraldatud koduarestis
Põhjasaarel tegin peamiselt ühepäevaseid väljasõite Aucklandist. Kuigi esmalt oli mu kindel eesmärk teha Sõrmuste Isanda filmist tuntud Tongarino Alpine Crossing rahvuspargis 19,4 km matk, jäi see kahjuks halbade ilmaolude tõttu ära. Päevadel kui oleksime sinna minna saanud, lubas lausvihma ja 15 kraadi, mis oleks suure tõenäosusega tähendanud, et vaated jäävad pilvede taha. Samuti oli veel Milford Soundi vihmakogemus värskelt meeles, mistõttu jäi seekord käimata. Kuna mul Aucklandis autot endal käepärast ei olnud ning ei tundunud seda ka mõistlik rentida, tegin ühepäevaseid väljasõite ja tuure.
Waiheke Island
Aucklandi lähedal asub mitmeid väikseid saari, kuhu saab lihtsalt praamiga kesklinnast sõita. Tuntumad nendest ilmselt Waiheke saar ja Rangitoto saar, mis on tegelikkuses vulkaan. Mina võtsingi ette sõidu Waiheke saarele, kuhu sõidab praam kesklinnast vaid 40 minutit. Tegemist on armsa, mägise ja rohelie saarega, mis on tuntud eelkõige rohkete viinamarjaistanduste, randade, oliivisalude poolest. Saar on täis erinevaid veinikeldreid, kus saab käia degusteerimisi tegemas ja õhtu-või lõunasöögil. Mina kasutasin hop-on-hop-off bussi võimalusi ning sõitsin saare igat pidi läbi ning külastasin ka mõnda viinamarjaistandust. Samuti leidub seal ka väga ilusaid randasid ja mõnusaid kohvikuid, kus mõnusalt aega viita. Minu sain aga parima Uus-Meremaa jäätiseelamuse. Maitsete valik oli lihtsalt imeline ning see jäätiseputka tundus olevat ka kõige populaarsem koht linnas.
Coromandel Peninsula
Coromandel Peninsula on 85 km pikkune poolsaar imeliste randade ja Kauri metsadega. Kui praamisõit Aucklandist võtab sinna vaid 2 tundi, siis mööda maismaad tuleb 3-4 tunniga arvestada. Tee on üsna käänuline ja mägine, mistõttu kiirus väike. Mina käisin seal väikese grupi tuuriga, mille leidsin soodsalt Uus-Meremaa kupongide lehelt (nagu meie chilli.ee). Peale minu oligi seal veel 2 brasiilia tüdrukut, 1 uusmeremaallane Wellingtonist ja Poola bussijuht ehk kokkuvõttes päris äge ja omamoodi seltskond.
Põhiline vaatamisväärsus on Cathedral Cove, mis kujutab endast justkui suurt võlvkaart kivi sees. Et selle juurde alla randa jõuda peab ette võtma umbes 20 minutit pika jalutuskäigu. Kogu see rand on väga imeline ning väga erinev klassikalisest Uus-Meremaa ettekujutlusest.
Teine põhisihtkoht oli meil Hot Water Beach. Päeval tõusu ajal on see Austraalia stiilis surfirand, kus lained võivad korralikult jalust võtta. Sain ka ikka ookeanis enda reisi ajal käidud. Veetemperatuur on Uus-Meremaal pigem madal, aga kuna ilm oli väga kuum ja mina (eriti nina ja käed) põlenud, oli jahe vesi pigem kingitus. Umbes kell 16.00 algab mõõnaperiood, kus inimesed kogunema hakkavad. Nimelt saab sel ajal õigesse kohta auku kaevates leida 60 kraadist termaalvett. Ka meil oli labidas kaasas ning mõõna alguses hakkasime õiget “soont” otsima. Mida hilisemaks kellaaeg läks, seda rohkem inimesi kogunes. Eemalt vaadates päris naljakas vaatepilt, kuidas hunnikutes inimesi auke kaevavad. Leidsin kohe väga kuuma soone – minule piisas juba varba sisse panemisest, sest vesi oli lausa põletav. Mõned ikka ligunesid oma augus ja nautisid välispaad.
Waitakere Ranges
Aucklandist vaid 40 minuti autosõidu kaugusel asuv Waitakere Ranges on imeline koht, kuhu sõita linnamürast pääsemiseks. Tuntud metsikute põõsaste ja puude, ilusa looduse, rohkete matkaradade (neid on seal üle 250) ja musta liivaga randade poolest. Veetsime meiegi pool päeva seal matkaradadel ning Uus-Meremaale kohaselt oli kõik ebareaalselt roheline.
Kauri puud ja metsad on kindlasti üks Põhjasaare oluline märksõna. Tegemist on Uus-Meremaa kohaliku puuliigiga, mis on üks maailma kõige suurem ja pikema eluaega puu. Kauri puu võib elada üle 1000 aasta ning selle tüve diameeter on vahel laiem kui kaks meetrit. Kauri metsad on hetkel ohustatud surmava bakteri poolt, mis avastati 2009 aastal. Seetõttu peab alati enne matkarajale või metsa sisenemist enda jalanõud defitsineerima ja korralikult puhastama, mille jaoks on spetsiaalsed kohad ja vahendid olemas.
Sellega minu Uus-Meremaa postitused lõppevad. Ütleme nii, et 2-nädalaga sain maigu suhu, aga kohti, mida seal avastada on nii palju, et selle jaoks peaks järgmisel korral varuma tunduvalt rohkem aega (ja ka kindlasti suurema rahakoti). Uus-Meremaa on tõesti nii imeline kui räägitakse. 🙂
Suurema osa ajast veetsin Põhjasaarel Auckladis ja selle lähistel, kus ka A vanemad elavad. Tegemist on ilmselt kõige tuntuma Uus-Meremaa linnaga, kus elab ligi 1,6 miljonit inimest. Selles suhtes on ta minu meelest Austraalia Perthiga sarnane, et kesklinn on pigem väike ja kompaktne, kuid linn on väga laialivalgunud erinevate linnaosadega. Kortermarju leidub pigem vähe ning enamustel on eramaja. Teine sarnasus on ühistransport, mis küll toimib, kuid ringi liikumiseks oleks auto ikkagi vajalik.
Põhjasaar on natuke vähem mägine kui Lõunasaar, kuid see eest vulkaaniline. Auckland asub samuti vulkaanilisel platool ning sellel alal on olnud viimase 90 000 aasta jooksul umbes 90 vulkaanipursat 50 vulkaanist. Tegemist ainukese linnaga, mis on ehitatud aktiivsele vulkaanilisele alale ning ilmselt püsib see veel aktiivne umbes miljon aastat. Seetõttu on kogu Aucklandi pinnasel hetkel 48 vulkaanikoonust, kus inimesed käivad sportimas, jalutamas, piknikul. Enamike mägede otsast saab imetleda 360 kraadist vaadet linnale. Võimalusel käisimegi õhtuti jalutuskäikudel erinevate vulkaanide otsas. Kõige kõrgem neist on Mount Eden 50-meetri sügavuse kraatriga. Toredad kohad on veel One Tree Hill, Cornwall Park. Üks väga mõnus piirkond, mis mulle meeldis oli Mission Bay oma mitmete kohvikute, restoranide, rannaga, kust on suurepärane vaade kesklinnale ja ümbritsevatele saartele.
Auckland on rajatud maakitsusele, mis tähendab, et seda ümbritseb peaaegu igast küljest vesi. Ringi sõites võib peaaegu igas suunas näha erinevaid lahtesid ja purjekaid. Linna on kutsutud ka “City of Sails”, kuna inimesed väga armastavad purjetamist. Väidetavalt on Aucklandis registreeritud umbes 135 000 jahti. Samuti on linnas ja selle ümbruses mitmeid ilusaid randasid, mis on armastatud ka surfarite poolt.
Üldiselt on tegemist väga rohelise linnaga, kus on mõnus lihtsalt jalutada ja erinevaid kohti avastada. Väga kena on ka kesklinnas asuv sadama ala, kust on võimalik lühikruiise võtta lähedalasuvatele saartele. Ühel päeval kasutasin ka võimalust 2-tunnisel jalgsituuril käia. Päris tasuta see muidugi pole ehk tuuri lõpus on soovitatav anda summa vastavalt enda sisetundele. Olen seda varianti mitmetes linnades kasutanud ning tavaliselt kuuleb nende käest põnevat informatsiooni.
Uus-Meremaa on väga uhke ka enda naisliikumiste poolest. Näiteks oli see esimene riik, kus naised 1893. aastal võitlesid endale välja valimisõiguse. Neil on ka hetkel naispeaminister, kes sai antud positsioonile kõigest 37-aastasena.
Aucklandi multikultuursust on eriti hästi näha ka söögikohtade pealt. Igal tänavanurgal on esindatud erinevad rahvusköögid. Peamiselt domineerivad siiski erinevad Aasia toidukohad. Nii öelda rahvustoit on Uus-Meremaal lambaliha ja see on tõesti imeline. Üldiselt väljas söömas käisin harva, kuna A ema kokkas mulle iga päev kolm korda päevas erinevaid toite. Ütleme nii, et sain päris hea ülevaate India köögist ja see on lihtsalt üüratu. Minu maitsemeel on hakanud ka natuke teravamaid asju tahtma ning India köök on ilmselt saanud ühe austaja juurde. Alloleval pildil on näha üks meeletult suur lamba biryani, mile tellisime 5 inimesele peale, aga alles jäi vist peaaegu poolt. Ja me ei ole väikese isuga! Väljas söömine on siiski pigem kallis, kuid Aasia kohtades võib üsna mõistliku hinnaga roogasid leida.
Üldiselt jäi mulle Aucklandist väga positiivne mulje. Tegemist pole ilmselt suure ja põneva suurlinnaga, aga armas ja ilus koht, kus on mõnus igapäevaelu elada. Samas leidub ka piisavalt tegevust. Siiski kui mõtlesin, kas tahaksin seal elada, arvan, et praegu pigem mitte. Hetkel tundub see minu jaoks natuke liiga eraldatud kogu ülejäänud maailmast.
Pärast mõningast kaalumist otsustasin enda reisi sisse ka Lõunasaare külastuse mahutada. Paljud peavad just seda looduse poolest kaunimaks ning ilmselt on see ka turistide seas populaarsem (v.a Auckland muidugi). Kuna aega oli vaid 4,5 päeva, üritasime sinna sisse mahutada võimalikult palju. Samas ei soovinud ka liiga tempokat reisi.
Meie 4,5 reisi trajektoor oli järgmine: Queenstown – Te Anau – Milford Sound – Queenstown – Wanaka – Mt. Cook – Tekapo – Grenaldine – Christchurch
Queenstown – Te Anau – Milford Sound (ca 300 km)
Queenstownist saime kätte enda rendiauto ning alustasime kohe sõitu Te Anau poole. Kõrghooaja tõttu oli rendiauto saamine päris keeruline ning hind üsna krõbe. Tee linnani oli imeline – erinevad vaated Wakatipu järvele, mägedele, lambad, rohelus. Nii on see Uus-Meremaal tegelikult peaaegu igal pool – üks postkaart teise järel. Samas muutub loodus kiiresti ehk kogu aeg on jälle midagi uut ja iga paari minuti tagant tahaks auto peatada ning pilti teha.
Esimene peatus oli Te Anau, mis on viimane suurem asula enne Milford Soundi. Seal soovitatake ära teha ka vajalikud ostud ja tankimised ning suurem osa turiste ööbibki antud linnas.
Peale toidušopingut suundusime enda öömaja juurde Fjordland National Park Lodge, mis oli armsate majakestega kämpingukoht järve ääres. Eesmärgiks oli ööbida võimalikult lähedal Milford Soundile, et hommikul oleks kruiisile sõit lühem.
Tegime veel väikse jalutuskäigu kohalikul matkarajal ning jõudsime vihmaga tagasi. Pärast seda lihtsalt sadas järjest terve öö ning ka järgmise päeva. Samas mis seal imestada, kui tegemist on ühe kõige sademeterohkema kohaga nii Uus-Meremaal.
MILFORD SOUND
Hommikul startisime juba enne 7, et hakata sõitma meie põhisihtkoha ehk Milford Soundi poole, kuhu pidime jõudma kella 10-ks kruiisile. Milford Sound on umbes 15 km pikkune fjord, mille suue asub Tasmaania mere ääres. Tegemist on ilmselt Uus-Meremaa ühe kõige tuntuma turismiobjektiga ning seda on nimetatud ka kaheksandaks maailmaimeks.
Tee sinna on üsna käänuline ja pikk, mistõttu peab sõidu jaoks aega varuma. Siiski on see midagi maagilist – igas suunas väikesed joad, kosed, mäed. Sõnadega on raske kõike kirjeldada. Vihma sadas muidugi korralikult. Kohalike sõnul oli see aga väike vihmake, tänu millele antud paik ongi nii imeline. Tegmist on Uus-Meremaa kõige sademeterohkema kohaga, kus ühelgi kuul ei saja 400 mm. Olin väga õnnelik just jõuludeks saanud Playtechi vihmaparka üle, mis pidas testimisele väga hästi vastu.
Milford Soundi jõudes suundusime kruiisile. Hommikused kruiisid on üldiselt odavamad. Kruiis kestis 1,5 tundi ja kulges mööda fjordi kuni Tasmaania mereni. Vahepeal põikasime laevaga ka kose alla. Seda kõike peab ise nägema ning kindlasti soovitan Uus-Meremaal olles see teekond ette võtta.
Pärast kruiisi alustasime tagasisõitu Queenstowni poole põigates läbi mõnest matkarajast. Uus-Meremaa on tõeline matkajate paradiis. Kuna meie aeg oli väga piiratud, ei saanud kahjuks pikemaid jalutuskäike ette võtta.
QUEENSTOWN
Queenstown on klassikaline väikelinn Lõunasaare lõuna pool – mäed, järv, helesinine taevas ning tuntud ka seikluspealinnana, sest pakub väga laia valikult erinevaid ekstreemsusi nagu langevarjuhüpped, benji hüpe, purjelauasõit jms. Õhtul jalutades oli seal mõnus kuurortlinnaõhustik – palju välikohvikuid, inimesed jalutamas. Kuna jaanuar on kõrghooaeg, oli linn turistidest pungil. Isegi öömaja otsides, oli mul valida vaid paari koha vahel ning isegi hosteli toa eest kahele inimesele ilma privaatse WC tuli välja käia üle 100 euro.
WANAKA (Queenstown – Wanaka 70 km)
Queenstownis veetsime ühe öö ning edasi suundusime umbes 70 km kaugusel asuvasse Wanaka linna. Valisime keerulisema mägitee variandi ning tegime peatuse Cardonas.
Linna lähedal on tuntud objektiks rinnahoidjaaed, kuhu inimesed saavad enda pesu jätta. Otsest põhjust sellele ei olegi – keegi lihtsalt tuli mõttele ja nii see läks.
Wanaka on Queenstowni sarnane järve ja mägedega linn, kuid võib-olla ehk natuke väiksem ja armsam. Talvel populaarne ka suusatajate seas. Üheks põhiliseks huviobjektiks on keset Wanaka järve kasvav puu, mida kutsutakse #thewanakatree.
LAKE PUKAKI
Wanakast võtsime suuna Mt Cooki poole. See on isegi natuke uskumatu, et kuigi igal pool on mäed, on loodus siiski nii vahelduv ja eriilmeline. Teed muutusid enne Mt Cooki juba üsna käänuliseks ning mul oli hea meel, et ise roolis ei ole. Tee Mt Aoraki küla juurde kulgeb suures osas mööda Pukaki järve kallast ning võin julgelt öelda, et see on kõige ilusam, sinisem, erksam, tasasem järv, mida ma kunagi näinud olen. Vaatasime mõlemad lihtsalt aknast välja ja ei suutnud uskuda, kuidas miski saab nii sinine olla.
AORAKI/MT COOK (Wanaka – Aoraki ca 210 km)
Aoraki ehk Mount Cook on Uus-Meremaa kõrgeim mägi, mille tipu kõrgus merepinnast on 3742 m. Mäe ümber asub rahvuspark ja Aoraki mägiküla, mis on populaarne alguspunkt erinevatele matkarajadele ning ka liustikumatkadele. Ilm on seal üsna muutlik, mistõttu enne rajale minemist on väga oluline jälgida ilmaennustust. Meie imetlesime kogu ilu ja vaateid liustikule küla lähistel ning tegime ka väikese jalutuskäigu.
Mount Cooki juures võtsime suuna Tekapo järve ja linna suunas, kus oli esialgne plaan ka ööbida. Kõrghooaja tõttu sealkandis olid aga kõik vähegi mõistliku hinnaga (alla 300€ öö) majutuskohad kinni, mistõttu sõitsime Christchurchile natuke lähemale Geraldine linna. Öömaja meenutas natuke Austraalia roadhouse ning üldse see väikelinnamelu tõi mälestusi sellest ajast.
CHRISTCHURCH
Lõunasaare reisi lõpetasime Christchurchis, mis on Lõunasaare suurim linn ning rahva arvu poolest kolmas pärast Aucklandi ja Wellingtoni. Tegemist on väidetavalt kõige inglisepärasema linnaga – palju parke, vanemad ehitised, ilusad tänavad. Kuigi Uus-Meremaa on riigina väga uus, on see ehk kõige Euroopalikum. Uus-Meremaa paikneb teatavasti väga seismilises piirkonnas, mistõttu esineb seal ka maavärinaid. Christchurchi tabas 2011.aastal 6,5 magnituudine rohkete hukkunutega maavärin, mistõttu sai linn väga palju kannatada. Ka praegu käib seal endiselt veel aktiivne ehitustöö ning taastamine.
Selline oli meie Lõunasaare kogemus. Kindlasti oleks tahtnud rohkem aega, kuid kahenädalase reisi jooksul liiga palju ei jõua. Samuti oli minu eesmärk ka natuke rohkem aega Aucklandis veeta ja A perekonnaga tutvuda. Kui kahte erinevat saart omavahel võrrelda, on Lõunasaare märksõnaks kindlasti mäed, järved, armsad linnad. Avastamist jäi veel palju ning kindlasti kunagi tulevikus sinna ka jõuan.
Uus-Meremaa on alati olnud minu reisisihtkohtade tipus. Samas on see ka üks riike, mis tundub natuke kättesaamatu. Olen ikka natuke kahetsenud, et Austraalia aja jooksul Uus-Meremaale ei jõudnud. Seega kui nüüd suunurgast sinna kutse sain, ei võtnud pikka mõtlemisaega.
Tegelikkuses oli kõik väga ootamatu ja ette planeerimata. Olin juba arvestanud, et sel talvel pikemale reisile ei saa ning jaanuari veedan magistritöö teooriat kirjutades. Samuti on töökoht üsna uus ja puhkusepäevi pole väga palju kogunenud. Novembri lõpus tuli aga mõte, mida ei saanud enam peast ning pärast umbes nädalast piletiteotsingut, ostsin Aucklandisse elu kalleimad lennupiletid. Natuke valus oli küll nii palju raha ainult lennupiletite alla panna, aga õnneks oli mul suurem osa reisi ajast öömaja olemas ning söök laual.
Reis algas 1. jaanuari hommikul Tallinnast lennuga Stockholmi, kust edasi jätkasin teekonda Dubaisse ning sealt otse Aucklandi. Sain kirja ka enda elu pikema lennu – sõit Aucklandist Dubaisse kestis 17 tundi. Emiratside kvaliteet ja teenindus saab minult ainult kiidusõnu, mistõttu läksid lennud üsna kiiresti.
Aucklandis ootasid mind juba A ja tema pere. Suurema osa oma reisist veetsingi nende juures, tehes Põhjasaarel erinevaid päevareise. Vahepeal lendasime ka viieks päevaks Lõunasaarele, et saada ka sellest ülevaade.
Esimesed muljed, mis mul Uus-Meremaast tekkisid ning millele ka hiljem kinnitust leidsin – imeline loodus, mäed, lambad, multikultuurne, rahulik, kallis ja väga eraldatud. Inimesi elab seal vaid 4,8 miljonit, lambaid see eest umbes 18 miljonit. Umbes 77% populatsioonist elab Põhjasaarel ning 1/3 inimestest Aucklandis, mis on ka kõige suurem linn. Pealinn on hoopiski Wellington, mis on justkui ühenduskoht Põhja – ja Lõunasaare vahel.
Tihti kasutatakse uusmeremaallase kohta sõna kiwi, kuna juurte poolest on see üks suur erinevate rahvuste segu. Kuigi Uus-Meremaa põlisrahvaks on maurid, moodustab praeguse elanikkonna suuremas osas Euroopa päritoluga inimesed (ca 75%), kellele järgnevad maurid, aasialased ning erinevaid Vaikse ookeani rahvad (Samoast, Tongast jne). Tänapäeva kohalik on ilmselt segu erinevatest rahvustest. Minu jaoks oli väga positiivne just see, kuidas erineva taustaga inimesed saavad nii sõbralikult, rahumeelselt ja ühtselt koos elada ning on loonud justkui oma kultuuri. Sisserände ajal tehti muidugi liiga põlisrahvusele mauridele, mistõttu nüüd seda igal viisil parandada üritatakse. Näiteks alustavad poliitikud alati enda sõnavõtte mauri keelsete väljenditega ning lisaks inglise keelele on enamus asjad ka maurikeelsed. Kohanimed on neil enamus mauri keeles ehk minu jaoks oli väga keeruline neid meelde jätta ning lugeda.
Oma eraldatuse tõttu on ka elu kallis. Eriti kõrged on kinnisvara hinnad, mistõttu isegi kohalikel on raske endale hea asukohaga kodu osta. Samuti on jaanuar seal suvi ning kõrghooaeg, mis tähendab, et öömaja, autorenid hinnad on kõrged ning valikut väga vähe. Minul oli selles suhtes suur eelis ööbimiskoha näol, mistõttu selle reisi üldse hetkel ette võtta julgesin.
Palju on sarnasusi ka Austraaliaga ehk kohati oli isegi natuke nostalgiline. Looduse mõttes kindlasti aga erinev ja tunduvalt vaheldusrikkam. Uus-Meremaalt leiab kõike – mägesid, liustikuid, lund, rohelust, imeilusad rannad, surfamise. Samas ei ole seal mitte ühtegi ohtlikut metslooma ega putukat. Ilm seevastu on muutlik. Kas suvel võib ühes päevas olla neli aastaaega – üks hetk kuum päike, poole tunni pärast vihm ja tuul. Nii see vahetub mitu korda päevas. Päike on seevastu aga ohtlik ja terv. Suutsin end korralikult ära põletada 50 faktorilise päiksekreemiga läbi autoakna.
Emotsioone on palju ning kindlasti on neid raske siin kokku võtta. Kindlasti riik, mida tasub külastada ning võimalusel võiks reisi pikkus olla vähemalt kuu. Järgmistes postitustes tuleb rohkem pilte ja vähem juttu.
Sattusin vahepeal natuke küpsetuslainele. Tegelikult mulle kokata meeldib, kuid viimase aasta jooksul olen seda teinud üsna minimaalselt. Eelmisel nädalal oli lõpuks natuke rohkem aega (või siis pigem kättevõtmist), mille tulemuseks oli magus kohupiima õunakook ja soolane suvikõrvitsapirukas. Mõlemad ka üsna tervislikud ning kindlasti ei kuulu kuskile “patutoitude” nimekirja (kuigi sellist väljendit ma üldse ei kasutaks). Mõtlesin, et jagan ka blogis Teiega retsepte. Kahjuks küpsetamine toimus õhtul hilja, mistõttu jätab ka piltide kvaliteet üsna palju soovida.
Põhja jaoks sulata pannil või, lisa kaerahelbed ja tükeldatud pähklid ning rösti need koos kaneeli ja meega kergelt pruunikaks. Aseta 2/3 segust küpsetusvormi (24cm) põhja.
Sisu jaoks eralda esmalt munavalged ning vahusta need kõvaks vahuks. Sega omavahel ühtlaseks massiks kohupiim, kreeka jogurt, munakollased ja magusaine. Lisa ettevaatlikult ka munvalgevaht. Koori ja tükelda õunad väiksestes tükkideks, sega need kaneeli ja magustajaga ning lisa kohupiimasegule.
Aseta täidis põhjale ning kata see ülejäänud kaerahelbeseguda. Küpseta kooki 180 kraadi juures umbes 40 minutit. Enne söömist ja lahtilõikamist lase natuke jahtuda. Serveerimisel sobib juurde hästi näiteks kreeka jogurt ja isetehtud moos, marjad.
Üks tükk ilma lisanditeta (kui lõigata kook 12ks): 170 kcal
Soolase suvikõrvitsa-juustupiruka retsepti leidsin juba ammu lehelt kahvliga. Järgisin retsepti üsna täpselt, mistõttu ei hakka seda eraldi välja kirjutama. Maitses väga hästi ka külmalt järgmisel päeval.
Läheme nüüd vahelduseks natuke tagasi minu blogi esialgse teema ehk trenni juurde. Kunagi alustades oligi ju eesmärgiks ainult trenni – ja toiduteemadel kirjutamine. Praegu on mõndade postituste lugemine küll üsna piinlik. Olin ju antud hetkel selles maailmas üsna uus, aga kirjutasin nagu suurte teadmistega professionaal. Tahaks arvata, et vahepealsete aastatega on juurde tulnud rohkem realistlikku vaadet, kogemusi ning teadmisi.
Tahtsin tegelikult natuke kirjutada minu nii öelda “personaaltreenerikarjäärist”. Panin ju päris päris palju aega, energiat ja raha, et omandada nii FAFi kui ka EOK treeneripaberid. Olen küll arvamusel, et ainuüksi paber ei tee kellestki head treenerit, kuid siiski usun, et mingi ühtne hindamissüsteem peaks olema ning spordiklubid võiksid treenerite palkamisel ikkagi koolituse ja eksami (või kõrghariduse) olemasolu nõuda. Kahjuks nii see siiski pole ning sageli pööratakse tähelepanu hoopis teistele kriteerumitele – nagu valmidus eneseturunduseks ja enda müümiseks. Mida rohkem trenne müüd, seda rohkem saab raha ka klubi. Üks taolistest klubidest on kindlasti kõigile tuntud MyFitness. Kahtlemata on seal ka väga häid treenereid, aga soovitan enne valimist natuke uurida nende tausta.
Minu juurde tagasi tulles, siis tegelikult pole ka mina trennide andmist jätnud. Täiskohaga personaaltreeneri elukutse pole kunagi minu eesmärk olnud, kuid lisatööna meeldib mulle seda väga teha. Juba FAFi aegadest on mul paar klienti, kellega ikka aeg-ajalt trenni teeme. Kuna mul polnud ühegi spordiklubiga kindlat kokkulepet, jäi neid kohtumisi harvemaks. Teatavasti pole “vabakutselised” treenerid eriti soositud.
Alates veebruarist olen aga 1-2 korda nädalas trenne andnud väikeses personaaltreeningute stuudios Bodylabis. Tegemist pole päris tavalise jõusaaliga, kuhu saab endale sobival ajal minna. Süsteem on selline, kus inimesed valivad liitudes paketi,mitu korda nad nädalas trennis käia soovivad ning saavad ligipääsu broneerimissüsteemile, kus on näha, mis tundide ajad ja treenerid. Igasse trenni mahub maksimaalselt kolm inimest, kes igaüks saavad liitudes enda isikliku kausta ja programmi, mida nad treeneri juures tegema hakkavad. Jõusaalikavad on klubi poolt valmis tehtud, kuid neid saab loomulikult natuke muuta. Sisuliselt on see nagu pool-personaaltreening. Kuna kuumaks on üsna kõrge, motiveerib see inimesi tavaliselt ka kohale tulema. Inimesed saavad ise valida, kas käivad iga kord sama treeneri juures või erinevates tundides.
Treeneri selfie enne klientide saabumist
Iseenesest on idee väga hea ning midagi taolist Eestis väga pole ka. Tüüpiline klient on jõukam kontoriinimene, kes jõusaalis käia ei tahaks, kuid pigem otsib privaatsemat ja personaalsemat lähenemist. Treenerina on aga süsteem selline, et tavaline vahetus on vähemalt viis tundi ehk minu jaoks vahemikus 17.00-22.00. Kui trennid on täis. annan 15-inimesele (pool)personaaltreeningu. Minu jaoks on see number natuke ebarealistlik… Kui alguses seal alustasin, mõtlesin, kuidas neid programme muudan, vahetan”mõttetud” harjutused välja, õpetan inimestele põhjalikult tehnikat, siis mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et päris nii see ikka ei ole. Probleem on selles, et iga kord on tunnis erinevad inimesed, erineva taseme ja oma kavaga ehk liiga palju ei saa kellelegi tähelepanu pöörata. Seega annan endast lihtsalt maksimumi ja üritada jälgida, et kõik enam-vähem õigesti teeksid. Siiski tunnen pidevalt, et ei suuda viis tundi järjest anda sellise kvaliteediga tunde nagu sooviksin (eriti päras 8 tundi kontoris), mistõttu käin seal edaspidi vaid vajadusel asendusi tegemas. Treenerina tegelikult on see olnud väga kasulik kogemus. Lühikese perioodi jooksul olen treeninud väga palju erinevaid kliente, kelle “iseärasustega” tegeleda.
Ametlikult personaaltreeneriks Audentes Fitnessis
See ei tähenda, et treeneriametiga lõpparve teen. Septembrist hakkan ametlikult personaaltreenerina tööle spordiklubis Audentes Fitness. Olen seal ise paar aastat treeninud ning tegemist on väga toreda spordiklubiga. Lisaks jõusaalile on palju rühmatreeninguid, spinning, bassein, areenil treenimise võimalus ning sügisest ka eraldi crosstrainingu stiilis saal. Võrreldes MyFitnessiga hubasem ja kodusem saal ning ka klientuur natuke teistsugune. Jõusaalivarustus on korralik ning ruumi jätkub kõigile. Ideaalis ongi eesmärgiks anda 2-4 trenni nädalas. Sellise mahu juures tunnen, et suudan pakkuda kliendile vajalikku kvaliteeti ja tähelepanu, et saavutada tema jaoks soovitud eesmärk. Seega kellel tekkis huvi trenni tulla, võib julgesti kirjutada. Paneme eesmärgid paika ning ega see vorm ka tulemata ei jää! 🙂 Samuti ei pea hakkama Audentese kliendiks, vaid koos minuga on sissepääs eritingimustel. Pärast pikka ja ilusat suve on just hea aeg alustada treeningutega.
Ise teen ka trenni (Audentes Fitness)
Nüüd tõmban aga otsad kokku ja loodetavasti juba varsti tutvustan Teile Audentese spordiklubi natuke lähemalt.
Paratamatult on mu blogi viimasel ajal rohkem reisiteemaline olnud, kuhu sisse satuvad ka mõned muud postitused. Sellest võib ehk mulje jäädagi, et mu elu on üks suur lõbu ja reisimine, aga tegelikkuses on olukord pigem selline, et taolist elustiili lubada, peab vahepeal igat moodi “ringi tõmblema”. Siiski-siiki on see kõike väärt ning Lõuna-Aafrika reis tundub tagantjärgi ikka veel kergelt ulmeline.
Aga natuke muudest teemadest, siis vahepeal sai läbi ka magistri esimene kursus. Eks see omajagu pingutust nõuab käia täiskohaga tööl, täiskohaga ülikoolis ja siis veel muud elu elada. Samas mulle väga meeldib. Tunnen, et olen lõpuks leidnud eriala, kus end reaalselt südamega töötamas näen. Kursakad on ka toredad ning kellele neid vabu nädalavahetusi ikka vaja on eksju? 🙂
Seoses sellega otsustasin ka rohkem enda erialale lähedasema töö otsida. Ausalt öeldes on mu kõik varasemad (päris) töökohad minuni kuidagi ise tee leidnud, mis tähendab, et esimest korda pidin reaalselt vaevalises kanideerimisprotsessis osalema. Mõnes mõttes võib seda võrrelda sõiduga Ameerika mägedel ehk pidevalt üles-alla-üles-alla. Läbid juba mitu vooru, ootused tõusevad ja siis lõpuks valitakse ikkagi keegi teine ning hakkad kõigega otsast peale. Kes suurte ettevõtete kandideerimisprotsessidega kursis on, teab, et voore on tavaliselt ikka vähemalt 4-5 tk, mis sisaldavad erinevaid intervjuusid, testülesandeid, esseesid jms. Vahepeal oli küll juba täitsa lootusetuse tunne peal. Teiselt poolt muidugi minu erialal (HR) on muidugi hariv näha erinevate organisatsioonide värbamisprotsessi ning ettevõtte kultuuri. Nüüd võin igaljuhul öelda, et mitu kuud kestnud vaevaline protsess on selleks korraks leidnud positiivse lahenduse ning hetkel on viimased nädalad MyBody ridades. Olen juba väga põnevil!
Just nii õnnelik olin, et uue töö leidsin 🙂
Muidu on suvi väga tore nagu ikka. Võib-olla isegi mõnusam kui muidu. Mulle see kuumalaine sobib. Vahet pole, et tööle jõudes on mõnikord juba tunne, et tahaks duši alla minna ja riideid vahetada.
Nädalavahetuseti üritan Tallinnast igal juhul välja saada ning ka nädala sees võimalusel erinevatel üritustel, kontsertidel käia. Esimest korda jõudsin ka Võsu Jazzile ning Pärnu rannas on ka päikest võetud. Juulis sain ka muidugi ühe korra enda talve barka kapist välja võtta. Kinkisin emale sünnipäevaks Linnateatri suvelavastuse piletid ning sattus täpselt selline “kena” õhtu, kus vihma sadas ja väljas oli 10 kraadi. Mis siis ikka, tuli suusajope kapist välja võtta, ennast tekkide sisse mässida ja etendus sai vaadatud. Kusjuures päris hea oli ka!
Trenn on muidugi elu lahutamatu osa endiselt ning kirjutan sellest natuke pikemalt järgmine kord. Sissejuhatus on blogi taaselustamiseks igastahes tehtud.
Gruusiasse tasuks minna kasvõi ainult toidu pärast. Nende köök on lihtsalt imeline ning erinevaid roogasid on nii palju, et nädal on kindlasti vähe, et seda kõike avastada. Teiselt poolt muidugi on hea, et reis pikem polnud, sest Gruusia meestele omase “hašapuri” kõhu kasvatamine on üsna lihtne. Samuti on restoranides toit odav. Õhtusöök kahele maksis meil keskmiselt umbes 10€.
Aga natuke lähemalt nüüd Gruusia köögist ja mis proovitud sai.
Hatšapuri
Enamus ilmselt on teavad seda suurepärast Gruusia juustupirukat, mille kaloraaži peale enamus fitnessinimesed ilmselt minestaksid, aga vahel ju võib lubada. Mu kaaslane oli täielik selle piruka fänn. Üritasin kokku lugeda mitu tükki ta neid selle aja jooksul ostis. Ma arvan, et see number jäi sinna 15 ja 20 vahele. Tegemist on Gruusia ühe rahvusroaga, mida müüakse igal tänavanurgal ja restoranis. Kuna mehed on seal enamasti üsna kõhukad, kutsusime neid “hatšapuri kõhuks”. Klassikaline pirukas koosneb saiast ja sulguni juustust (ja seda juustu pole mitte vähe). Tegelikult on saadaval väga palju erinevaid verisoone.
Mõned näited:
Imeretian hatšapuri – ringikujuline ning kõige klassikalisem variant
Adjaruli hatšapuri – paadikujuline pirukas, mille keskel on toores muna ja suur tükk võid. Pärineb Batumi piirkonnast.
Megruli hatšapuri – sarnane esimesele, kuid veel rohkem juusutu.
Guruli – nagu kokku pandud pirukas, kus sees on keedetud muna.
Lisaks veel ka näiteks ubadega (lobiani) või lihaga täidetud versioon. Grusiinide sõnul need hatšapuriks ei kvalifitseeru, sest õiges hatšapuris peab olema alati kindlasti juust.
Hinkaalid
Kindlasti vähemalt sama kuulsaid on hinkaalid ehk Gruusia pelmeenid. Kui peaksin valima, siis kindlasti üks minu lemmiktoite seal. Võrreldes tavaliste pelmeenidega on need tunduvalt suuremad. Iga pallikese otsas on “tutt”, kust võetakse söömise ajal kinni ning hiljem jäetakse taldrikule alles. Klassikalised hinkaalid on tavaliselt mitme erineva liha segust ning maitsestatud erinevate ürtidega. Lisaks on saadaval ka näiteks seente, kartuli jms täidisega, kuid liha omad ikka ületasid kõik muu. Kohalikud tellivad neid tavaliselt seltskonna peale ikka mitukümmend tükki ning hea kõhutäis olemas. Üks hinkaali maksab tavaliselt 0,70GEL ehk 0,30€ senti.
Ühed parimad hinkaalid, mida saime olid kindlasti Tbilisises restoranis Passanauri, mida meile ka kohalike poolt soovitati. Koha saamiseks on soovitatav teha kindlasti ette broneering. Samuti Kutaisis kohalike poolt armastatud ja soodne koht Caffe El Paso.
Tomati-kurgisalat kreeka pähkli kastmega (Kitris da Pomidvris Salata Nigvzit)
Tegemist oli ilmselt kõige populaarsema salatiga, mida tavaliselt tellitakse teiste roogade kõrvale. Ka minu soosingu võitis see alates esimesest päevast. Sisuliselt siis tomat, kurk, sibul ning kreemjas kreeka pähkli kaste. Valikus on ka ilma kastmeta variant, aga minu meelest on kaste just see, mis salatile maitse annab. Gruusia köögis on kreeka pähklid väga olulisel kohal ning neid kasutatakse paljudes teistes roogades.
Pkhali
Pkhali on samuti pigem taimne eelroog, mis koosneb erinevatest purustatud köögiviljadest ja kreeka pähklitest, mis on kokku mätsitud väikesteks lamedateks keradeks. Kõige populaarsemad on ilmselt spinati pkhali ja peedi pkhali.
Msvadi ehk kebab
Türgi mõjutustega kebab on ka Gruusias olulisel kohal. Lavaširulli sisse on keeratud pikad ja peenikesed hakklihast ja sibulast koosnevad liharullid. Lihtne, kuid väga maitsev toit, milles pettuma ei pidanud.
Ojakhuri
Väga klassikaline roog ehk sisuliselt suur hunnik küpsetatud kartuleid ja liha. Natuke meenutab minu isa mugavusrooga ehk “poissmehe pannirooga”.
Lobio
Sisuliselt on tegemist sooja oasupiga, kuhu on lisatud erinevaid vürtse. Serveeritakse nii lisandina kui ka supina. Sageli on kõrval ka Gruusia maisileib ehk chvishtari. Lobio oli samuti üks lemmikuid ning kindlasti eriti mõnus veel külma ilmaga.
Badrijai Nigvzit (baklažaani kreeka pähkli rullid)
Üks populaarne eelroog, mida serveeritakse nii rullide kui ka lahtistena. Sisuliselt siis praetud õhukesed baklažaani viilud, mille sisse pannakse kreeka pähkli pasta, äädikas ja erinevad ürdid.
Lisaks veel soolase maailmast…
Tuleb tunnistada, et klassikalisi liharoogasid me väga palju ei söönudki. Kindlasti on omal kohal šašlõkk ning erinevad hautised liha ja kanaga. Väga palju kasutatakse nii liha- kui ka taimetoitudes kastme valmistamisel kreeka pähklit. Samuti leiab mitmetes roogades baklažaani. Näiteks on üks traditsioonilisi roogasid küpsetatud baklažaan juustu ja kreeka pähkli kastmega. Soovituste kohaselt tellisin selle restoranist Heart of Batumi ning jäin enam kui rahule.
Kuna Batumi on mereäärne linn, on igal pool menüüs ka kala. Soovituste kohaselt läksime kala söömiseks Batumi kalaturule, kus sai endale sobiva kala välja valida ning kõrval olevas restoranis valmistada lasta. Maitses suurepäraselt.
MAGUS JA JOOGID
Kui soolaste roogade valik on väga suur, siis magusa variandid on pigem kesised. Kesksel kohal on erinevad puuviljad ja pähklid.
Churchkhela ja tklap
Churchkhela on ilmselt kõige tuntum maiustus, mida müüakse igal pool tänavatel ning turgudel. Tegemist on nööri ümber valmistatud “pulgaga”, mis koosneb viinamarjade (või muude puuviljade) mahlast tehtud “tarretisest”, mille sees on kas kreeka või muud pähklid. Sisuliselt meenutab natuke kummikommi pähklitega. Enda üllatuseks mulle täitsa see meeldis, kuid kindlasti on need väga erineva kvaliteediga ehk enne ostmist tasub proovida. Samuti on turul populaarne veel tklap ehk ringikujuline puuviljadest valmistatud maiustus, mis on kokku volditud.
Pelamushi
Tarretiselaadne maiustus, mis on valmistatud viinamarja ja puuvilja mahlast. Tihti pannakse peale ka pähklipuru. Mina jaoks natuke liiga imal ning rohkem seda ei sooviks.
Joogid – Vein, chacha
Jookidest ma väga pikalt rääkima ei hakka. Gruusia on kindlasti tuntud veinimaa ning üks vanimaid veinitootjaid maailmas. Valik on suur ning hind on odav. Kangemast alkoholist on väga oluline chacha ehk lihtsalt öeldes viinamarja viin. Maitseb nagu kange alkohol ikka ning kahjuks ei oska seda eriliselt hinnata. Enamustes majutuskohtades pakuti lahkelt koduveini ja/või -viina ning tundub, et nende valmistamine on kohalike seas populaarne.
Loodan, et saite põgusa ülevaate rikkalikust Gruusia köögist ning tegelikkuses on seal veel nii palju eri roogasid, mille proovimiseks läheks palju rohkem aega vaja. Kusjuures Gruusia on patenteerinud ka mõned toiduained, et kaitsta neid järeletegemise eest. Nende alla kuuluvad näiteks hatšapuri, chacha, matsoni (kohalik jogurt), sulguni juust ja churchkhela.
Niiet kõik Gruusiasse sööma või Eestis Gruusia restorane avastama! 🙂
Tegime veel väikse jalutuskäigu kohalikul matkarajal ning jõudsime vihmaga tagasi. Pärast seda lihtsalt sadas järjest terve öö ning ka järgmise päeva. Samas mis seal imestada, kui tegemist on ühe kõige sademeterohkema kohaga nii Uus-Meremaal.
