Gruusia köök

Gruusiasse tasuks minna kasvõi ainult toidu pärast. Nende köök on lihtsalt imeline ning erinevaid roogasid on nii palju, et nädal on kindlasti vähe, et seda kõike avastada. Teiselt poolt muidugi on hea, et reis pikem polnud, sest Gruusia meestele omase “hašapuri” kõhu kasvatamine on üsna lihtne. Samuti on restoranides toit odav. Õhtusöök kahele maksis meil keskmiselt umbes 10€.

Aga natuke lähemalt nüüd Gruusia köögist ja mis proovitud sai.

Hatšapuri

IMG_5518

Enamus ilmselt on teavad seda suurepärast Gruusia juustupirukat, mille kaloraaži peale enamus fitnessinimesed ilmselt minestaksid, aga vahel ju võib lubada. Mu kaaslane oli täielik selle piruka fänn. Üritasin kokku lugeda mitu tükki ta neid selle aja jooksul ostis. Ma arvan, et see number jäi sinna 15 ja 20 vahele. Tegemist on Gruusia ühe rahvusroaga, mida müüakse igal tänavanurgal ja restoranis. Kuna mehed on seal enamasti üsna kõhukad, kutsusime neid  “hatšapuri kõhuks”.  Klassikaline pirukas koosneb  saiast ja sulguni juustust  (ja seda juustu pole mitte vähe). Tegelikult on saadaval väga palju erinevaid verisoone.

Mõned näited:

  • Imeretian hatšapuri – ringikujuline ning kõige klassikalisem variant
  • Adjaruli hatšapuri – paadikujuline pirukas, mille keskel on toores muna ja suur tükk võid. Pärineb Batumi piirkonnast.
  • Megruli hatšapuri – sarnane esimesele, kuid veel rohkem juusutu.
  • Guruli – nagu kokku pandud pirukas, kus sees on keedetud muna.

Lisaks veel ka näiteks ubadega (lobiani) või lihaga täidetud versioon. Grusiinide sõnul need hatšapuriks ei kvalifitseeru, sest õiges hatšapuris peab olema alati kindlasti juust.

Hinkaalid

Kindlasti vähemalt sama kuulsaid on hinkaalid ehk Gruusia pelmeenid. Kui peaksin valima, siis kindlasti üks minu lemmiktoite seal. Võrreldes tavaliste pelmeenidega on need tunduvalt suuremad. Iga pallikese otsas on “tutt”, kust võetakse söömise ajal kinni ning hiljem jäetakse taldrikule alles. Klassikalised hinkaalid on tavaliselt mitme erineva liha segust ning maitsestatud erinevate ürtidega. Lisaks on saadaval ka näiteks seente, kartuli jms täidisega, kuid liha omad ikka ületasid kõik muu. Kohalikud tellivad neid tavaliselt seltskonna peale ikka mitukümmend tükki ning hea kõhutäis olemas. Üks hinkaali maksab tavaliselt 0,70GEL ehk 0,30€ senti.

Ühed parimad hinkaalid, mida saime olid kindlasti Tbilisises restoranis Passanauri, mida meile ka kohalike poolt soovitati. Koha saamiseks on soovitatav teha kindlasti ette broneering. Samuti Kutaisis kohalike poolt armastatud ja soodne koht Caffe El Paso.

Tomati-kurgisalat kreeka pähkli kastmega (Kitris da Pomidvris Salata Nigvzit)

IMG_5557

Tegemist oli ilmselt kõige populaarsema salatiga, mida tavaliselt tellitakse teiste roogade kõrvale. Ka minu soosingu võitis see alates esimesest päevast. Sisuliselt siis tomat, kurk, sibul ning kreemjas kreeka pähkli kaste. Valikus on ka ilma kastmeta variant, aga minu meelest on kaste just see, mis salatile maitse annab. Gruusia köögis on kreeka pähklid väga olulisel kohal ning neid kasutatakse paljudes teistes  roogades.

Pkhali

Pkhali on samuti pigem taimne eelroog, mis koosneb erinevatest purustatud köögiviljadest ja kreeka pähklitest, mis on kokku mätsitud väikesteks lamedateks keradeks. Kõige populaarsemad on ilmselt spinati pkhali ja peedi pkhali.

Msvadi ehk kebab

Türgi  mõjutustega kebab on ka Gruusias olulisel kohal. Lavaširulli sisse on keeratud pikad ja peenikesed hakklihast ja sibulast koosnevad liharullid. Lihtne, kuid väga maitsev toit, milles pettuma ei pidanud.

Ojakhuri

Väga klassikaline roog ehk sisuliselt suur hunnik küpsetatud kartuleid ja liha. Natuke meenutab minu isa mugavusrooga ehk “poissmehe pannirooga”.

Lobio

Sisuliselt on tegemist sooja oasupiga, kuhu on lisatud erinevaid vürtse. Serveeritakse nii lisandina kui ka supina. Sageli on kõrval ka Gruusia maisileib ehk chvishtari. Lobio oli samuti üks lemmikuid ning kindlasti eriti mõnus veel külma ilmaga.

Badrijai Nigvzit (baklažaani kreeka pähkli rullid)

IMG_5710

Üks populaarne eelroog, mida serveeritakse nii rullide kui ka lahtistena. Sisuliselt siis praetud õhukesed baklažaani viilud, mille sisse pannakse kreeka pähkli pasta, äädikas ja erinevad ürdid.

Lisaks veel soolase maailmast…

Tuleb tunnistada, et klassikalisi liharoogasid me väga palju ei söönudki. Kindlasti on omal kohal šašlõkk ning erinevad hautised liha ja kanaga. Väga palju kasutatakse nii liha- kui ka taimetoitudes kastme valmistamisel kreeka pähklit. Samuti leiab mitmetes roogades baklažaani. Näiteks on üks traditsioonilisi roogasid küpsetatud baklažaan juustu ja kreeka pähkli kastmega. Soovituste kohaselt tellisin selle restoranist Heart of Batumi ning jäin enam kui rahule.

IMG_5576 (1)

Kuna Batumi on mereäärne linn, on igal pool menüüs ka kala. Soovituste kohaselt läksime kala söömiseks Batumi kalaturule, kus sai endale sobiva kala välja valida ning kõrval olevas restoranis valmistada lasta. Maitses suurepäraselt.

IMG_5708

MAGUS JA JOOGID

Kui soolaste roogade valik on väga suur, siis magusa variandid on pigem kesised. Kesksel kohal on erinevad puuviljad ja pähklid.

Churchkhela ja tklap

Churchkhela on ilmselt kõige tuntum  maiustus, mida müüakse igal pool tänavatel ning turgudel. Tegemist on nööri ümber valmistatud “pulgaga”, mis koosneb viinamarjade (või muude puuviljade) mahlast tehtud “tarretisest”, mille sees on kas kreeka või muud pähklid. Sisuliselt meenutab natuke kummikommi pähklitega. Enda üllatuseks mulle täitsa see meeldis, kuid kindlasti on need väga erineva kvaliteediga ehk enne ostmist tasub proovida. Samuti on turul populaarne veel tklap ehk ringikujuline puuviljadest valmistatud maiustus, mis on kokku volditud.

Pelamushi

IMG_5996

Tarretiselaadne maiustus, mis on valmistatud viinamarja ja puuvilja mahlast. Tihti pannakse peale ka pähklipuru. Mina jaoks natuke liiga imal ning rohkem seda ei sooviks.

Joogid – Vein, chacha

Jookidest ma väga pikalt rääkima ei hakka. Gruusia on kindlasti tuntud veinimaa ning üks vanimaid veinitootjaid maailmas. Valik on suur ning hind on odav.  Kangemast alkoholist on väga oluline chacha ehk lihtsalt öeldes viinamarja viin. Maitseb nagu kange alkohol ikka ning kahjuks ei oska seda eriliselt hinnata. Enamustes majutuskohtades pakuti lahkelt koduveini ja/või -viina ning tundub, et nende valmistamine on kohalike seas populaarne.


Loodan, et saite põgusa ülevaate rikkalikust Gruusia köögist ning tegelikkuses on seal veel nii palju eri roogasid, mille proovimiseks läheks palju rohkem aega vaja. Kusjuures Gruusia on patenteerinud ka mõned toiduained, et kaitsta  neid järeletegemise eest. Nende alla kuuluvad näiteks hatšapuri, chacha, matsoni (kohalik jogurt), sulguni juust ja churchkhela.

Niiet kõik Gruusiasse sööma või Eestis Gruusia restorane avastama! 🙂

Gruusia III: väljasõidud Tbilisist

Tbilisisest tegime kahel päeval väljasõite. Üks päev kulus Kazbeki mäe peale ning teine päev külastasime Aserbaidžaani piiri ääres olevat David Gareja kloostrit.

KAZBEKI

IMG_5877

Sõit Kazbeki mäele on ilmselt üks Gruusia must-do tegevustest. Kazbeki mägi on Gruusia kõrguselt kolmas (5047 m) mäetipp, mis jääb üsna Tbilisi lähedale. Sõit sinna võtab siiski vähemalt 3 tundi, kuna tegemist on mägiteega ning väga palju oleneb ka liiklusest ja ummikutest. Seekord ise autot rentima ei hakanud. Esmalt kaalusime varianti leida endale autojuht-giid, kes meid sinna viiks, kuid enamus neist rääkis üsna halba inglise keelt. Seetõttu otsustasime ekskursioonibussi kasuks. Võtsime paarist kohast pakkumised ning valisime kõige paremate arvustuste järgi ühe välja. Kokku oli meid reisil ainult 6 ning lisaks väga hea inglise keele oskusega giid, kes jagas ka palju muud infot Gruusia kohta. Siiski ei tasu paljusid detaile pimesi usaldada, sest pärast Internetist mõnda kontrollides, olid need ikka hoopis teised.

Esimene peatus oli Jinvali veehoidla juures, kust avanevad imelised vaated veehoidlale ja mägedele

IMG_5828

Järgmine koht oli  tee peale jääv keskaegne  kirikust ja tornidest koosnevat Ananuri kompleks. Mulle meeldis eelkõige selle ehedus ehk kõik polnud perfektselt ilusaks tehtud.

Kõik vaated bussi aknast olid suurepärased ning vahepeal tegime ka erinevaid pildipeatusi Kaukasuse mägedele. Kazbekisse jõudes vahetasime mikrobussi neliveolise auto vastu ümber, et sõita  Trinity Church’i, mis asub keset mägesid 2170 meetri kõrgusel. Vaated on igas suunas lihtsalt imelised  – seda peab ise kogema, sest minu kirjeldustel pole sellega võrreldes mingit kaalu. Pärast oli veel mõnus lõunapeatus ning sõitsimegi tagasi Tbilisisse, kuhu jõudsime umbes 8 ajal. Kindlasti külastamist väärt ning kui aega rohkem, oleks mõtet veeta mõnes külakeses ka paar päeva. Talvel on seal ka head suusatamisvõimalused ning hinnad võrreldes teiste riikide kuurortidega väga odavad.

DAVID GAREJA 

IMG_5914

Teise pikema väljasõidu Tbilisisest tegime Aserbaidžaani piiri ääres oleva David Gareja kloostri ja mäe juurde.  Kuigi koht asub vaid umbes 70 km pealinnast, kestis sõit ligi 3 tundi. Tbilisi vabaduseplatsilt viib sinna ja tagasi iga päev kell 11.00 shuttle buss. Ühistranspordiga oleks sõit liiga keeruline, sest sisuliselt asub klooster poolkõrbes ja asustamata alal.

IMG_5915

Võrreldes Kazbekiga on see täiesti midagi teistsugust. Nagu ma mainisin on tegemist poolenisti kõrbega ehk suur kuiv asustamata maa-ala, kus taimi kasvab väga vähe. Klooster ehitati 6. sajandil Asüüria preestrite poolt, et tugevdada kristlust Gruusias. Kompleks koosneb 13 kloostrist, mis asuvad mäe erinevates kohtades ning ületavad ka Aserbaidžaani piiri. Seetõttu võiski mäe otsa ronides näha nii Gruusia kui ka Aserbaidžaani sõdureid valvamas.

Ilm oli seal päris kuum ning matk mäe otsa võib mõnele päris väljakutsuv olla ehk matkasaapad tulevad kasuks. Siiski on see seda kindlasti väärt, sest ülevalt näeb suurepärast vaadet mõlemale poole mäeahelikku. Kohtasime ka mitmeid sisalikke. Lisaks leidsin pisikese kilpkonna ja õnnestus näha ka madu. Seega tasub silmad lahti hoida.

IMG_5964

Kindlasti tasub kaasa võtta endale juua ning võib-olla ka söögipoolist, sest tegemist pole klassikalise turismikohaga, kus erinevat “kraami” müüakse. Mulle muidugi meeldiski see, et turiste oli vähe ja hea rahulik uudistada. Tagasiminnes tegime söögikoha peatuse ka väikeses külas Udabnos, mis on sisuliselt pooltühi mahajäetud küla ning tundus, et bussijuhil on seal olevate inimestega kokkulepe, et turistid külas tund aega oleksid sunnitud viibima. Naljakas oli aga see, et külas pidasid restorani ja hotelli ka üks Poola perekond. Tekkis küll kahtlus, et mille eest nad põgenesid, et sellisesse kohta kolisid.

Üldiselt jäime mõlema väljasõiduga väga rahule ning kindlasti oleks veel palju kohti kuhu minna, aga nädalase reisiga peab valikud tegema.

Gruusia II: Tbilisi

TBILISI

IMG_5801

Selleks et mitte aega raisata sõitsime Batumist Tbilisisse öörongiga.  Sõit kestis umbes 5,5 tundi ehk hommikul kell 6 olime juba Tbilisi raudteejaamas. Esialgu sain aru, et rongis on eraldi kupeed, aga tegelikkuses täitsa tavalised istmed. Mingeid erilisi mugavusi polnud, aga saime ära magatud.

Öömaja valimisel võtsin kriteeriumiteks, et see oleks võimalikult kesklinnas, omanikud räägiksid inglise keelt ning saada võimalikult ehedat Gruusia kodu kogemust. Seda me ka igatahes saime – kolm ööd veetsime kodumajutuses nimega Nino Gelashvili Guesthouse (1 öö kahele 21€ = 60GEL).

Kogu maja oli ikka väga huvitavas stiilis. Seinad, kapipealsed olid kaetud kõikvõimalike suveniiride või muu “pahnaga”. Ei oska kuidagi paremini iseloomustada seda. Meie tuba oli hoopiski jaapani stiilis. Peale meie liikus majas ringi veel omanik ehk Nino, kes oli väga südamlik, tore ja abivalmis naisterahvas. Andis meile palju soovitusi ning aitas asjade organiseerimisel. Lisaks temale liikus seal ringi aga ka üks “vanaema”, mees (eeldatavasti Nino mees), täiskasvanud kutid (eeldatavasti Nino pojad), kass, koer ja aias kilpkonnad. Täpselt ei saanudki aru kas nad elavad seal või on niisama pidevalt läbikäigul. Vahepeal mõtlesime,et ilmselt on keegi neist oma toast välja visatud, et meie seal olla saaks. Igaljuhul jäime oma valikuga väga rahule ning saime Gruusia kodu kogemuse kätte küll. Asukoht oli tõesti suurepärane ning hind ka mõistlik.

 

Esimese päeva jalutasime niisama ringi Tbilisi vanalinnas ning tutvusime kohalike vaatamisväärsustega. Võrreldes Kutaisi ja Batumiga jälle väga erinev ning pigem euroopalik.  Lisaks vanaaegsetele hoonetele on linnas ka mitmeid modernseid ja väga silmapaistva arhitektuuriga ehitisi. Mulle meeldis ilmselt kolmest linnast ilmselt Tbilisi kõige enam. Kuumus on seal muidugi korralik, sest linn asub mägede vahel ja õhk eriti ei liigu. Kohalike sõnul on juuli ja august seal nagu “põrgu”.

IMG_5799

Nagu ka teistes linnades on ka Tbilisises muidugi köisraudtee, millega saab minna vaadet nautima.  Päikeseloojanguks läksime Mount Mtatsmindale, kuhu saab kesklinna lähedalt lühikese (ca 5 minutit) mägiraudteega.  Sealt avaneb linnale ilus panoraamvaade ning lisaks on lastele rohkelt atraktsioone. Kes soovib vaadet pikemalt nautida, võib minna Funicular hoonesse restorani, mis on hinna mõttes muidugi tunduvalt kallim kui teised söögikohad ning paremad lauad ka üsna täis.

IMG_5804

Kindlasti üks atraktsioone eriti turistide jaoks on ka väävlisaunad/vannid (sulphur baths). Väävel  on kasulik nii nahaprobleemide korral, närvisüsteemile kui ka muude hädade korral. Saunad asuvad üsna vanalinnas ning kokku on neid hooneid 12. Mitmed kohalikud jagasid enne soovitusi millist sauna valida. Huvi pärast käisime kõik läbi ning lasime endale ruume näidata. Lõpuks otsustasime ikkagi ainukese renoveeritud saunamaja kasuks, sest teised nägid küll pigem välja sellised, kus ausalt öeldes isegi tasuta  minna ei sooviks. Lisaks on väävlil väga intensiivne lõhn ehk kohati haisevad ruumid nagu mädamuna.

Valida saab erinevate ruumide vahel olenevalt inimeste arvust. Mida uhkem ja rohkem inimesi mahutab, seda kallim. Lisaks saad tellida endale veel juurde massaaži, kes sulle koorimist ja pesu teeb. Meenutades enda türgi kogemust, siis jätsin koorimise vahele. Kui muidu on enamus saunadest inimestest tühjad, siis ainukeses renoveeritud majas, on soovitatav koht broneerida, sest üldjuhul on see täis. Tunnist ajast täiesti piisas, sest vann on väga kuum ning kaua seal istuda ei jaksa. Siiski tore kogemus.

Ülejäänud aja linnas jalutasime niisama ringi, nautisime suurepärast toitu ning Gruusia veini. Sain kokku ka enda grusiinist sõbranna ja tema abikaasaga, kellega 9 aastat tagasi Šveitsis tuttavaks sain. Polnud üldse palju muutunud ja nii tore oli üle aastate jälle kohtuda. Samuti sattusid samal ajal Tbilisisse ka sõbranna oma kutiga, kellel oli seal samuti tuttavaid ning ühel õhtul käisime nende kohalike sõpradega jazzbaaris. Väidetavalt on muusika grusiinide DNA-s ja umbes 80% nendest oskab lauda. Seda oli ka igapäevaselt näha, sest väga normaalne oli olukord, kus inimesed niisama suvaliselt tantsima ja laulma hakkasid tänaval.

Tbilisi meile mõlemale linnana väga meeldis ning kui peaksin reisi jooksul valima, kuhu minna, siis oleks see esmane variant. Lisaks jäävad lähedale ka Kazbeki mägi ja muud looduskaunid kohad. Väljasõitudest kirjutan järgmises postituses.

 

 

Gruusia I: Kutaisi, Batumi

Mõte Gruusiast on mu peas juba vaikselt tiksunud aastaid. Tundub veel suurte turismimasside poolt avastamata koht. Samas on seal olemas kõik mida tahta – ilus loodus ja mäed, must meri ja hea kliima, suurepärane toit ja maitsev vein. Lisaks on hinnad alla keskmise odavad ning otselend Riiast vaid natuke alla nelja tunni. Talvel on kindlasti ka hea suusaturismi riik.

Kuna hetkel on mul olemas inimene, kes ütleb igale minu reisimõttele ilma kaalumata alati JAH, tuleb seda võimalust ära kasutada. Nii otsustasimegi ette võtta juunis nädalase puhkuse argipäevast ja minna Gruusiat avastama. Järgmises paaris postituses annan lühida ülevaate meie (eelkõige minu) reisimuljetest.

Kust see kõik alguse sai ehk lennupiletid

Otselende Eesti ja Gruusia vahel ei ole. Seetõttu peab valima kas lähinaabrite lennujaama või vahemaandumisega variandi. Meie valisime seekord odavlennufirma Wizzairi, mis sõidab kord nädalast Riiast Gruusia suuruselt kolmandasse linna Kutaisisse. Lennuajad on samuti üsna mõistlikud, kuhu saab kenasti Lux Expressi bussidega klapitada. Parimatel aegadel võib Wizzairiga piletid saada alla 100€. Hetkel maksime nende eest 150€, mis sisaldas ka kahe peale üht alumist pagasit.

Lisaks lendab Tbilisisse ka näiteks Turkish Airlines Tallinnast vahemaandumisega Istanbulis või AirBaltic läbi Riia. Õigel ajal reageerides võib pileti saada üsna mõistliku hinnaga.

Meie reis kestis vaid 7 päevaja nagu arvata võib oli see üsna aktiivne. Niisama “lebotamist” väga ei olnud. Alustasime teekonda tegelikult laupäeva õhtul 22.30 bussiga, mis viis meid Riia lennujaama ning 5.30 suundus juba lend Gruusia poole.

7-päeva marsruut nägi välja järgmine:

Tallinn – Riia – Kutaisi – Batumi – Tbilisi – Kutaisi – Riia- Tallinn

Lisaks sinna siis veel erinevad väljasõidud Tbilisisest mägedesse ja loodusesse.

KUTAISI

IMG_6006

Reisi esimese ja viimase päeva veetsime rahvaarvult kolmandas linnas Kutaisis, mis asub üsna riigi keskel. Ajalooliselt on tegemist tähtsa kohaga, mis oli kunagi isegi teatud perioodil Gruusia pealinn. Hetkel pigem selline üsna väike ja rahulik linn, kus turiste väga palju ei kohta. Keskuses on päris tore turg, kus müüakse rohkelt värsket kraami, juustusid ning Gruusia maiustusi. Lisaks mõned restoranid, suur park ja väga palju muud polegi. Linna kõige “uhkem” restoran oli minu meelest kahekordne McDonalds, mis nägi päris fancy välja võrreldes teiste kohtadega. Kui sinna pikemalt jääda tasub kindlasti ette võtta erinevaid väljasõite lähedal asuvasse kanjonisse, kloostrisse ja populaarne koht on Prometheuse koopad. Kuna me mõlemad oleme erinevates riikides üsna palju taolistes koobastes käinud, ei tundnud me selle vastu eriti huvi.

Ööbimiskohaks valisin reisi esimesel päeval koha nimega Green Flower Hotel (kahele: 23€ = 72 GEL koos hommikusöögiga). Kesklinnast umbes 900 meetri kaugusel mäe otsas suurepärase vaatega hotell/hostel. Kuna koht oli üsna tühi, anti meile parem tuba. Nende uue hoone katuselt oli suurepärane vaade kogu linnale ning lisaks pakkusid nad kohe lahkelt ka tasuta koduveini.  Ütleme nii, et (koduvein salakaval nagu see on)  enne õhtusööki olid pead juba uimased.

IMG_5537

Enne kojulendu valisin öömajaks täiesti kesklinnas asuva hotelli Hotel Imperator Palace , mida julgen ka väga soovitada. Lisaks on sealt väga lihtne jalutada Gelati kloostrisse (kahele 19€ = 54GEL ilma hommikusöögita), mis on linna üks vaatamisväärsusi. Lennujaamast linna tulime taksoga (30 GEL) ning tagasi läksime hotellipoolse transfeer-taksoga (25 GEL). Tundub, et see on üsna optimaalne hind.

BATUMI

Kutaisist võtsime suuna kuurortlinnana tuntud Musta mere ääres asuvasse Batumisse, kuhu on umbes 150 km. Kasutasime Gruusias ühte peamist sõiduvahendit maršutkat (ehk mikrobuss), mis pressitakse rahvast maksimaalselt täis. Ütleme nii, et korralikud rallibussid on need. Möödasõite tehakse poolpimesi kõigest ja kõigist. Kuigi vahemaa pole pikk, võttis sõit sinna peaagu kolm tundi ning maksis 10 GEL=3,50€.

Batumi on suuruselt teine linn ning populaarne turismi sihtkoht. Lisaks on see veel ka oluline sadamalinn. Võrreldes Kutaisiga väga erinev. Kohe sisse sõites paistsid suured modernsed kõrghooned ning tuntud hotelliketid. Lisaks nägi seal väga palju türklasi. Linna keskel oli eraldi kohe Türgi toidu ja vesipiibu tänav. Väidetavalt on Gruusiasse türklastel väga lihtne elama tulla ning Batumi asub piirile väga lähedal.

IMG_5582

Batumi öömajaga My Warm Guest House (kahele: 28€ = 80 GEL) jäime kõige rohkem rahule. Asus täiesti kesklinnas ning samuti oli mere äärde vaid mõned sammud. Väljast nägi hoone välja nagu kõige ehedam nõukogudeaegne korterelamu. Sisse pääses kuskilt urkast sisehoovist ning koridor oli veel hullem. Jõudes aga paneelmaja kolmandale korrusele, astusime sisse enda külalistemajja ning avanes täiesti uus maailm. Toa külmkapis oli tervituseks kohalik viin chacha, mida ma veini pähe agaralt jooma hakkasin. Mu kaaslasel oli nägu nalja täis muidugi kohe.

IMG_5631

Batumis jalutasime esmalt läbi kogu vanalinna piirkonna. Lastele (ja muidugi ka täiskasvanutele) on seal ka delfinaarium, mis meile huvi ei pakkunud. Õhtul tasub minna mere ääres olevale Boulevardile, mis on põhiline inimeste kogunemiskoht ning lisaks on seal ka mitmeid restorane ning muid atraktsioone.. Köisraudteed tunduvad Gruusias väga teemas olevat. Päikseloojanguks sõitsime Argo Cable Carga Anuria mäe otsa, et nautida vaadet linnale.

Teisel päeval läksime maršrutkaga (0,30 GEL) Batumi lähedal asuvasse botaanikaaeda, kust on ilusad vaated linnale. Pärast veel uudistasime kohalikul turul, kus müüakse rohkelt kõike värsket kraami, ube ning kohalikke maiustusi. Siiski meeldis Kutaisi turg natuke rohkem.

Sööma läksime kalaturule, kus saad valida endale sobiva kala ja siis kõrval restoranis selle valmistada lasta. Pidin enda kõik vene keele oskused proovile panema, et kala kätte saada. Ütleme nii, et vene numbrite teadmine andis juba kõva eelise.

Korra põikasime ka randa ning sain selle suve esimese ujumise kirja. Minu soovil läksime muidugi ka vesipiipu tegema, kus lõpuks sattusime kohalike türklaste tüli keskele. Alguse sai sellest, et üks noor kutt lihtsalt astus meie kõrval lauas oleva mehe juurde ja andis talle vastu nägu, mille peale pool tänavat kokku jooksis. Paras vaatemäng ikka.

Üldiselt Batumi on selline kuurortlinn. Kindlasti elavam kui Kutaisi ning kui soov lihtsalt süüa, olla ja lõõgastuda, siis tore koht. Lisaks on meeletult palju Tai massaažisalonge. Nagu oleks kuskile Aasia riiki sattunud. Võimalik on sõita ka paadiga merele või rannas delfiine vaadelda. Söök on suurepärane nagu igal pool Gruusias, aga sellest kirjutan hiljem erladi pikemalt.

Meile kahest päevast seal esialgu piisas (tegelikult üks öö) ning teise päeva südaöösel sõitsime öörongiga pealinna Tbilisisse. Sellest juba järgmises postituses.