2022. reisiaasta kokkuvõte

Viimased kaks aastat on olnud üks minu elu intensiivsemaid reisiperioode. Kui paljude jaoks tähendas koroona rohkem kodust olemist, siis mulle avas see uue võimaluse ja perspektiivi – nimelt kaugtöö ja diginomaadi elustiili. Kord seda juba proovida saanuna, oleks raske vanale rajale tagasi minna. Loodetavasti selleks vajadust pole.

Väljapoole ja Instagrami vahendusel tundub see muidugi üks suur lust ja lillepidu. Sageli on ettekujutlus kaugtööst rannaliival, ühes käes kokteil ja teises arvuti. Päris nii see tegelikkus pole – võib olla ainult juhul, kui väikese koormusega mõnda projekti teha. Kindlasti mitte täiskohaga töötades.

Täna ei tahtnud ma aga kirjutada sellest, vaid hoopis lühikokkuvõte 2022. aastal tehtud reisidest – tore tulevikus meenutada. Kahjuks pole suurest osast nendest blogisse kirjutada jõudnud. Tegin ka numbrilise kokkuvõtte, mida jagasin Instagramis.

🔸208 reisipäeva
🔸31 lendu
🔸12 riiki
🔸5 uut riiki: Kolumbia, Malta, Portugal, Rumeenia, Maroko
🔸3,5 kuud Portugalis

Jaanuar

Aasta algas Mehhiko läänekaldal Puerto Vallarta nimelises linnas Mehhikos, kus kuu aega sõbra Oliveriga pesitsesime ja kaugtööd tegime (blogipostitus Puerto Vallarta ja elu Mehhiko läänekaldal). Tore ja turvaline linn, mis on üsna populaarne diginomaadide ja Ameerika pensionäride pikema peatus- või elupaigana. Mäed, ookean, palju head süüa ja kiire Internet ning hea stabiilsemaks eluks.

Edasi sõitsime Mehhiko kultuurikeskusesse Guadalajarasse, mis mulle väga meeldis. Jalisco on mariachide ja tekiila osariik ning Guadalajara selle pealinn ehk tegevust leidub üsna palju, eriti kultuurilembelistele inimestele (blogipostitus Guadalajara: mariachidest tekiilani). Tegime väljasõidu ka tekiilia sünnikohta Tequila linna ja tekiilaistandustesse.

Jaanuari lõpus ütlesime Mehhikole “tsau” ning lendasime Kolumbiasse. Kusjuures mõlemad olime Mehhikos natuke aega üle lubatud viibimise (ebameeldiva immigratsiooni ametniku pärast Mexico Citys). Õnneks piiril keegi kinni ei võtnud. Esimene Kolumbia linn oli Medellin, kus olime kaks nädalat töölainel (blogipostitus Medellin ja sissejuhatus Kolumbiasse). Positiivne oli see, et Kolumbia aeg on üks tund Euroopale lähemal ehk mõni päev sain tööd alustada kella kuue asemel kell seitse.

Medellin oli üks minu suurimaid üllatajad ja lemmikkohti. Hetkel ka väga populaarne diginomaadide seas ning üldsegi väga mõnusa atmosfääriga linn, mis on suure arengu läbi teinud. Lisaks veel ka hea kevadine kliima, mäed, salsa. Tegime reisi lähedal asuvasse väga värvilisse Guatape linna ja ronisime hiiglasliku kivi Piedra Del Penoli otsa.

Veebruar

Veebruar oli üsna intensiivne kuu, kuna lisasime töö tegemisele ka aktiivse reisimise. Varahommikust lõunani tegime tööd, õhtuti liikusime bussi või lennukiga järgmisesse linna ja nädalavahetusel matkasime ning avastasime uut piirkonda. Õnneks minu supervõime on bussis magamine, mis ilmselt muudab 5-10-tunnised bussisõidud paremini talutavaks.

Üks Kolumbia highlight oli Kolumbia kohvikolmnurga piirkonna Salento ja matk vahtpalmidega Cocora Valleys (blogipostitus Salento & Cocora Valley). Edasi lendasime Kariibimereäärsesse linna Caratgenasse, kus temperatuur oli kuum ja troopiline, ning arhitektuuri poolest meenutas Lõuna-Hispaaniat. Vanalinn oli ilus ja värviline, kuid hotelli- ja rannapiirkond polnud midagi vaimustavat. Pärast mõnda päeva liikusime 4 tunni kaugusel asuvasse rannikulinna Santa Martasse. Peamine põhjus oli selles, et leidsin niivõrd ägeda basseini ja vaatega Airbnb/villa koos suure kontoriruumiga. Seal oleks vabalt olnud mitu nädalat ja rahulikult tööd teha. Lisaks oli see meie kõige odavam majutuskoht Kolumbias.

Santa Martast tegime väljasõidu mägedes asuvasse Mincasse ning seejärel veetsime mõned päevad Tayrona rahvuspargis (blogipostitus Tayrona rahvuspark). Öö mere kohal võrkkiiges jääb kindlasti meelde ühelt poolt ägeda kogemusena, aga samas ka väga tuulise ja üsnagi ebamugavana. See oli ka hea vaheldus töö tegemisele, sest pargis telefonilevi polnud ja sai muust maailmast eemale.

Viimane Kolumbia peatus oli pealinn Bogota, kuhu lendasime Santa Martast. Võrreldes eelnevate kohtadega oli seal külm (kuna linn asub üsna kõrgel mägedes) ja vihmane. Olime juba eelnevatest seiklustest üsna väsinud, mistõttu jahe tuba ja niiskus ei tekitanud vaimustust. Eelnevate kohtadega võrreldes meeldis Bogota vähem ning kui peaks valima, jätaksin selle vahele.

Üldiselt jättis Kolumbia väga hea mälestuse ja sinna läheks tagasi küll.

Bogota, Kolumbia

Märts

Kolumbiast sõitsin edasi New Yorki, kus veetsin nädala enda sugulaste juures Brooklynis, külastasin Scoro kontoriruume Manhattanil ja sain kokku mõne USA töökaaslasega. New Yorki polnud plaanis tegelikult minna, aga tagasisõidupiletid Eestisse olid kõige soodsamad USA kaudu ja mõtlesin ühendada selle sugulaste külastusega.

New York pärast Kolumbiat oli külm ja kallis. New Yorgi veebruari ilm pole just kõige meeldivam ja on väga muutlik – ühel päeval 18 kraadi ja kevad, järgmisel 2 kraadi ja talv. Kõige toredam oli siiski lihtsalt sugulastega kohtumine üle mõne aasta. Kahjuks varjutas kogu olemist Ukraina sõja algus 24. veebruaril, mistõttu oli seal olemist ünsa keeruline nautida. New York oli viimane peatus pärast 3 kuud Kolumbias ja Mehhikos ja olin üsna õnnelik koju minemise üle.

Aprill

Aprilli lihavõtete ajal läksime emaga pikka nädalavahetust Maltale veetma. Kuna meie mõlema sünnipäevad on kevadel, otsustasime peo asemel koos reisile sõita. Kevadise Malta asemel ootas meid väga-väga tuuline Malta ning suur osa ajast kulus tuulevarju otsimisele. Reis oli siiski tore ja meie lemmikkoha tiitli sai Gozo saar. Üldiselt Malta millegagi väga ei üllatanud ja minu jaoks natuke liiga kivine.

Aprilli lõpus veetsin pool nädalat Riias Scoro kontoris. Minu viimasest Läti külastusest oli möödas üle kahe aasta ja samuti polnud ma seal varem üle paari päeva järjest veetnud. Erinevalt Tallinnast oli lõunanaabrite juures esimesed 17-kraadised kevadilmad. Kõik ilmselt teavad seda esimest kevadisel väliterrassil söömise emotsiooni. Praegused ja endised kolleegid tutvustasid kohalike seas tuntud restorane ja lubasin varsti tagasi tulla.

Mai

Mai alguses läksime Elisega kuuks ajaks Portugali kaugtööle. Portugal on juba lapsest saati olnud üks unistuste reisisihtkoht (ei teagi miks). Ometi polnud ma sinna kunagi jõudnud hoolimata sellest, et ka varasemalt on kaks korda piletid taskus olnud. Õnnelikul kombel jõudsime kohale ja see reis on ilmselt üks mu parimaid kuid elus. Portugalist võiksin siia lehekülgi kirjutada (ja ilmselt veel ka kirjutan).

Esimesed kaks nädalat veetsime Lissabonis, kus päeval tegime usinasti tööd ja õhtul ning nädalavahetustel avastasime ümbrust. Lissaboni mai on juba väga suvine ja parim aeg seal olemiseks. Palju huvitavaid kohtumisi ja seiklusi, kuid kõige elumuutvam kindlasti Janisega kohtumine Portugali neljandal päeval. Elis veel tegi nalja, et kas on ikka vaja Portugalis olles lätlasega kohtama minna – valikut ju peaks portugallaste ja brasillaste näol olema seal rohkm,.

Teised kaks töönädalat veetsime Lõuna-Portugalis Algarve rannikul, kus meie põhiline peatuspaik oli Lagoses. Rentisime nädalaks auto, et avastada erinevaid randu ja matkaradu. Kuna meie ööbimiskohas polnud head Interneti, leidisme toreda coworkingu kodu lähedal, mille basseinis sai end lõunapausi ajal karastada (mida ma küll lõpuks ei teinud, aga basseini oli ilus vaadata).

Juuni

Juunis võtsime töötamisest nädalaks pausi ja lendasime Madeirale. See armas saar on nagu “päriselu” botaanikaaed, kus kõik taimed õitsevad ja lillearoom tervitab lennukist väljudes. Ilm on saare eri osades muutlik ja kahjuks minu päikesetõusu matk jäi halbade ilmastikuolude tõttu ära. Üli sõbralikud inimesed, imemaitsvad puuviljad ja kohalik jook poncho on mõned märksõnad, mida veel lisaks lummavale loodusele mäletama jään.

Pärast Madeirat lendasime Portosse, mis on paljude eestlaste lemmikkoht Portugalis. Väga mõnusa atmosfääriga linn, aga meile meeldis Lissabon veidi rohkem. Kohati nagu Tartu versioon Portugalis, aga tunduvalt suurem. Lisaks käisin veel veinipiirkonnas Duoros, mis oli minu jaoks väga positiivne üllatus.

Tänu mõnele meeldivale uuele tutvusele (loe: Janis) otsustasin Portugali kaugemaks jääda ja veetsin veel kaks nädalat Lissabonis tööd tehes ja natuke kohalikumat elu nautides. Juuni alguses toimub Lissabonis Festas dos Santos Populares ehk aasta üks suuremaid pidustusi. See tähendas, et suur osa vanalinna tänavastest oli rohkem kui nädal aega pidude ja ürituste alla mattunud.

Pärast Portugali sõitsin nädalaks Brüsselisse, kus sõbrad Kaia ja Rueben elavad. Seal ühines meiega taaskord ka Elis, kes vahepeal Eestis kiire tiiru käis. Nautisime nende imelist terrassi nii töö tegemiseks kui ka Kaia sünnipäeva tähistamiseks. Samuti tegime päevareisi Ghenti, kus nägin esimest korda natuke teistsugust Belgiat. Viimasel päeval jõudis Brüsselisse ka minu Tansaania sõber Victor, kellega aastas paar korda kuskil Euroopas üritame kohtuda. Mul poleks ka midagi Tansaanias kohtumise vastu, aga liiga palju teisi kohti on veel avastada, enne kui sinna tagasi minna.

Saatuse tahtel leidsin Brüsselist parima lennu Riiga, kuhu vahepeal oli ka Janis jõudnud. Kuna pidin järgmisel päeval kiirustama õe lõpetamisele, olin seal vaid ühe öö. Tutvusin Läti “kuulsate” kartulipannkookidega ja nägin juhuse tahtel Eesti presideti.

Juuli

Kauaks Lätist eemal ei saanud olla. Jällegi juhuse tahtel olid minu järgmised lennupiletid sealt. Juuli alguses veetsin Riias 5 toredat päeva – päeval Scoro kontoris ja õhtul Janisega Riiat avastades.

Riias ühinesid minuga osa ülejäänud reisiseltskonnast, kellega koos tegime 3-päevase Budapesti nädalavahetuse enne Berliini. Minu jaoks oli see teine kord Budapestis. Tegime klassikalisi turisti asju ja nautisime head seltskonda.

Edasi lendasime Berliini, kuhu ülejäänud reisiseltskond oli jõudnud. Eesmärgiks oli Coldplay kontsert, mis oli mulle esimene suurem kontsert välismaal. Berliinis oli juba viies kord, aga peamine üllatus see, et paljudes (ka viisakates) kohtades kaardimakset ei aktsepteeritud. Kuhu jääb nüüd modernne Saksamaa?

August

Vaevalt kaks nädalat kodus oldud, seadsin enda suuna Rumeenia poole. Selleks ajaks olin juba üsna väsinud ja hea meelega oleks sugulaste maakodus lihtsalt vedelenud. Eesmärgiks oli kohtuda enda Rumeenia sõbranna Cristinaga, kellega Sansibaril tutvusime ja seal paar kuud koos veetsime. Ringreis Rumeenias oli väga põnev – palju loodust, vabalt kõndivad karud, ilusad vanalinnad, lossid ning huvitava ajalooga pealinn Bukarest. Lisaks sellele veel odavad hinnad ja sõbranna, kes vastab kõigile küsimustele kohaliku elu kohta.

September

Pärast Rumeenias käimist tundsin, et vajan reisimisest puhkust ja natuke igapäevast rutiini. Septembri ainuke väliskülastus oli jälle tööreis Riiga, kus veetsin pea nädal aega. Lisaks kontorile avastasin tänu kollegidele ja Janisele mitmeid uusi põnevaid Riia kohti.

Oktoober

Oktoober oli lõpus see kauaoodatud kuu, millal suundusin tagasi Lissaboni Janise juurde ja seda 2,5 kuuks. Viimast osa aastast iseloomustaski Lissaboni avastamine ja igapäevase rütmi leidmine.

Nädalavahtuseti rentisime sageli auto, et avastada erinevaid matakaru ja lähedal asuvaid linnasid nagu Ericeira, Obidos, Setubal, Nazare.

Oktoobri lõpus käisin üksi pikka nädalavahetust veetmas Sevillas (Nädalavahetus Sevillas), mis on Lissabonist vaid 1,5 lennutunni kaugusel.

November

Üllataval kombel oli Lissaboni ilm novembris väga mõnus. Avastasime jala, ratta, tõuksi ja ühistranspordiga Lissaboni erinevaid piirkondi nagu näiteks Parque das Nações, LX Factor, Belem, Monsanto.

Argipäev möödus tavaliselt varahommikuse crossfiti, kodu – ja kohvikukontori, jalutuskäikude, veini ja Netflixi saatel. Kord nädalast käisime ka Brasiilia Zouk trennis, mille õppimisega Eestist natuke algust tegime.

Kui linnaelu ära väsitas, rentisime nädalavahetusel auto, et uudistada Portugali teisi piirkondi.

Minu eesmärk oli proovida vähemalt nädalas korra ühte paljudest brunch kohvikutest.

Novembri lõpus – Maroko (10p Marokos) puhkus

Detsember

Novembri lõpus sõitsime 10 päevaks Marokosse (Maroko reisijuht), mis on 1,5 lennutunni kaugusel Lissabonist. Tegemist oli tempoka reisiga, kus nägime üsna erinevaid Maroko osasid. Ühtlasi ka esimene reis Janisega kahekesi. Sel ajal töötegemisi ei olnud ja kuigi reis oli tempokas, oli tore igapäevamõtetest eemale saada.

Lissaboni tagasi minnes oli linna haaranud jõulumeeleolu. Samal ajal ka natuke vihmasem periood. Õhtud möödusid jõulutulesid “jahtides” kord vihmas, kord kuivas. Õnneks ei tu tundunud 17 soojakraadi ja vihmavarjuga mõned piisad midagi väljakannatamatut. Lõunane õues einestamine ja päikeselised päevad olid detsembri kohta isegi liiga hea, et tõsi olla.

Enne jõule sõitsin Eestisse ning sellega 2022. aasta reisiseiklused lõppesid. Oli alles aasta! Seda postitust lugedes ütleks ilmselt mu pere, et kas sa siis ei saa paigal olla natuke – ju siis hetkel mitte!

Kaugtöö ja võimalus samal ajal maailma näha tundub midagi, mis on mulle loodud. Olen ju kogu varasema elu pidanud igat puhkusepäeva pingsalt lugema, et kuhugi jälle sõita. Tore, et hetkel on võimalus mitu asja ühildada. Eelmise aasta reisid avardasid mu maailmapilti tunduvalt, õppisin palju enda ja oma erinevate reisikaaslaste kohta ning mis kõige toredam – kohtasin enda suureärast kaaslast. Ju siis oli vaja selleks Portugali minna.

Mida toob 2023? Plaanid on suured ja juba jaanuari lõpus suundun esimesele seiklusele. Vaatame, mis elu toob ja paindlikkus ning olukorraga kohanemine on üks peamine, mida selline elustiil on õpetanud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s