Viimane päev Jaapanit

Ilmselt tuleb siit nüüd üks viimased Jaapani-teemalisi postitusi. 12 päeva läks ühest küljest kiiresti, kuid harjusin juba nii ära, et praegu on tunne nagu oleks paar kuud juba seal oldud. Mõeldes kui kähku tavalised tööpäevad lähevad, siis viimased nädalad on olnud nii emotsiooniderohked ja võrreldes igapäevase eluga nii palju mulle andnud. Seetõttu ongi minu põhimõte juba kaua aega, et panustada tuleks eelkõige kogemustesse ja reisimisse kui asjadesse.
Põnevatest sündmustest veel nii palju, et viimasel kahel päeval sain tunda ka kerget maavärinat. Olin päris vaimustuses sellest – otsisin kohe googlest üles maavärinate reaalaja kajastused ning ei olnud ainult minu ettekujutus. Seda kinnitasid pärast ka teised. Meie kandis oli see üsna nõrk. Seevastu Lõuna-Jaapanis oli eile 6,5 magnituudine maavärin, kus oli isegi hukkunuid. Nõrk variant oli aga huvitav kogemus ja ma lootsingi, et mõni võiks ikka selle aja jooksul olla.
Nüüd aga minu viimasest Jaapani päevast natukene. Juba kolmapäeva õhtul mõtles pererahvas, et kas mul on midagi tähtsat veel  toidust proovimata. Välja nad selle mõtlesid ehk hommikusöögiks sain lisaks tavapärasele miso supile, praekalale ka riisikooki ehk mochi. See on justkui kokku pakitud riis – kleepuva ja poolkõva tekstuuriga, mis tehakse soojaks, pannakse nori lehe vahele ning süüakse loomulikult soja kastmega. Chiaki on selle suur fänn ning lisab seda tihti enda kausis miso supi või hautiste sisse. Täitsa huvitava maitsega – kellel huvi tekkis proovida, peab mulle külla tulema, sest hommikul sokutati üks pakk mulle ka kotti.
Pärast hommikusööki suundusin veel korra Tokyo kesklinna Shibuyasse, et paaris poes käia ning ikka külastada ka kuulsat Starbucksi kohvikut, kust avaneb vaade Tokyo kõike tihedamale ülekäigurajale. Sain isegi õnnekombel istekoha akna äärde ning nautisin veel viimaseid minuteid kiiret Tokyo suurlinnaelu.
Lõunasöögi ajal kohtusime Chibas Kyohei ja Chiakiga. Viimaseks kohaks valisime muidugi ikka sushi. Siin on üldjuhul kahte tüüpi sushirestoranid. Esimene variant on nii öelda eksklusiivne ja kallim, kus istud kokkade vastas ja nemad valmistavad sulle tellimuse peale erinevaid sushisid. Taolises kohas käisime minu esimesel päeval. Teine variant on taskukohasem – seal on ringikujuline liikuv lint, mille keskel on kokad, kes lisavad sinna pidevalt sushisid. Lisaks saab soovi korral menüüst ise midagi juurde tellida. Nüüd proovisime ka selle variandi ära. Lõpetuseks valis Chiaki mulle hiiglasliku kalaga sushi. Väga tore asi oli veel lauas olev kuuma vee kraan, kust sai pidevalt enda teetassi täita.
Pärast lõunat palusin Chiakil mind mõnda kohalikku toidupoodi viia, et Eestisse natuke asju kaasa osta. Need supermarketid on siin ikka täiesti hullumeelsed – kõik on lihtsalt liiga perfektne. Poes on liha täpselt identsete viilude/tükkide/sektoritena karpidesse pandud, 20 erinevat varianti, pooli tooteid saab proovida, ideaalsed sushikarbid ja bento boksid. Kõik on lihtsalt nii detailideni läbi mõeldud ja korras, et võtab silme eest kirjuks. Mul endal hakkas natuke imelik selle perfektsuse keskel, et tahtsin sealt poest võimalikult kiiresti ära saada. Chiaki aga vedas mind veel ühest kohast teise…Hullumeelne! Ostsin erinevaid asju, mis oleks rohelist värvi, mõned maitseained, teed. Lisaks pani pererahvas veel mulle natuke Jaapani tooteid kaasa ehk nüüd võite minu juurde degusteerima tulla.
Õhtuks tehti mulle taaskord põnevat rooga. Nad olid ikka endiselt nii vaimustuses, et ma julgen kõike süüa ja proovida. Ilmselt see tuleb ka mu isa põhimõtetest, sest tema alati rõhutab, et kuidas saab enne hinnangut anda, kui pole proovinud. Samuti ei tohiks juba enne eelarvamusega suhtuda, sest see mõjutab väga tugevalt.
Igaljuhul pandi laua keskele jälle  väike pliit panniga, kuhu lisati väga õhukesed loomalihaviilud, erinevad juurikad, seened, tofu ja siis kastmeid/puljong – ega ma täpselt ei teagi. Asja point on aga see, et me ei söönud neid niisama, vaid kõigil oli ees väike kauss, kuhu panime toore muna ning kõik söögi kastsime sealt läbi. Uskuge või mitte, aga maitses super hästi! Kui te nüüd küsite, et kas nad salmonellat ei karda saada, siis kuna Jaapanis on on toore  muna söömine väga tavaline, on neil selle jaoks leiutatud ka väga põhjalikud spetsiaalsed tehnoloogiad, et kõik munad üle kontrollida.
Õhtul istusime veel Kyoheiga päris pikalt, arutasime elu-olu ning mõtlesime, et üsna uskumatu on, et juba 6 aastat tuttavad oleme. Selliseid sidemeid peab hoidma ning kindlasti kohtume mõne aja pärast uuesti – kas siis Eestis, Jaapanis või kuskil mujal riigis. Olen üsna kindel, et minul see Jaapanis viimaseks korraks ei jää, sest avastamist seal jätkub palju. Ilmselt järgmine kord ühendaksin selle mõne teise lähiriigi külastusega. Jaapan üllatab samal ajal enda modernsusega kui ka natuke kummaliste vanade traditsioonidega. Et tänane postitus liiga pikaks ei veniks, siis kirjutan ehk homme veel natuke mõnest kummalisest kombest, asjast, käitumismaneerist, mis mulle seal olles silma jäi. Seega saate veel vähemalt ühe reisipostituse siin lugeda. Aitäh, et olete vapralt ikka lugemas käinud ning loodan, et tekitasin teis natuke suurema huvi Jaapani vastu.

Mina üritan nüüd kogutud positiivse energia endaga kaasa võtta ning suunata selle igapäeva tegemistesse. Ilmselt oli see kindlasti minu üks parimatest reisidest, kuid koju on ka alati tore tagasi tulla. Reisihing nagu ma olen, on juba ka uued plaanid mõttes ning tuleb hakata neid vaikselt organiseerima. Samal ajal pole ma muidugi unustanud ka enda spordialaseid eesmärke ning kibelengi tegelikult juba trenni! Nüüd on veel viimane lend ja siis juba Eesti. Jaapani köögist saadud ideid tahan kindlasti siduda enda igapäevaste söökidega, aga ühest kodujuustust küll praegu ära ei ütleks.
Ma tunnen end nende kõrval ikka alati nii hiiglaslikuna

Kyoto, Nara, Osaka ning muidugi uued maitseelamused

Kui mõtlesite juba, et minu reisipostitused on läbi ja olen Eestisse naasnud, siis sel juhul eksisite. Võite võtta juba natuke rohkem aega, et saada osa minu viimasest kolmest päevast Kyotos ja selle ümbruses.
Esmaspäeva hommikul suundusime Kyoheiga kiirrongi ehk shinkanseni‘ga Kyotosse, kuhu on Tokyost umbes 500 kilomeetrit. Minu rongipass kõige kiiremat varianti ei luba, aga natuke üle kahe tunni ning olimegi juba kohal – pole paha või mis? Kyohei tundis ennast eelmise päeva piknikust üsna kehvasti, kuid õnneks paar tundi und rongis tõi talle ka jalad alla ning pildi ette. Raudteejaamas panime Kyoto plaani enam-vähem paika ning alustasime templite külastamist. Esimest korda reisi jooksul tundsin end tõelise turistina, sest turiste oli seal ikka meeletult. Templite ümbruses oli vahepeal selline tunne nagu inimesed oleksid neid vallutama tulnud.
Külastasime Nijyo-jo templit, kuulsat Kinkaku-ji templit ehk kuldset paviljoni ning viimaks Shimogamo shrine. Templid olid kõik ilusad, kuid vahepeal tundus, et natuke liiga turistide jaoks üles ehitatud. Igal pool on märgid, et nüüd astu sinna, pööra pea paremale, vaata nüüd vasakule. Lisaks on tegelikult paljud templitest alles mõned aastad tagasi uuesti üles ehitatud. Seetõttu otsustasime ka, et kõiki kuulsaid templeid ei pea läbi käima ning naudime parem looduses jalutamist ning natuke vähem turistilõkse.
Pärast vaatamisväärsustega tutvumist läksime oma esimesse elukohta, milleks oli Jaapani stiilis maja. Meie päralt oli terve maja, kuhu oleks mahtunud mitukümmend inimest. Põrandal oli kõikjal spetsiaalne kate ehk tantami ning mööbel praktiliselt puudus. Kappides olid madratsid ja linad, kus peal saab magada. Kuna majas oli palju aknaid ja uksi, oli see õhtuks ikka väga külm. Suviti pidi seevastu väga mugav olema, sest saab tekitada mõnusa tuulekoridori. Ühes toas oli aga üks parimaid asju, mis Jaapanis näinud olen. Nimelt alt soojendusega laud. Istusime seal all ja soojendasime end mitu tundi. Kyohei jäi sinna alla poolenisti magama ning alles öösel kahe ajal otsis õige voodi (st madratsi) üles.

 

Õhtusöögiks suundusime Gioni, mis on tuntud nii öelda geishade rajoonina. Maikosid ja keikosid meil küll kohata ei õnnestunud. Terve tänav on täis meelelahutusasutusi/restorane, kus viimased esinevad. Kohta sinna pidavat olevat üsna keeruline saada ning ka päris kulukas.
Teise päeva hommikul suundusime kohe Nishiki turule. Müüdi seal nagu ikka kõiksugu kalasid, sushisid, marineeritud tooteid, kuivatatud kala, vürtse, maiustusi jms. Võrreldes Tokyo turuga tundus mulle üpris väike.
Edasi sõitsime Arashiyamasse, kus jalutasime bambusmetsas ning loomulikult vaatasime järjekordset templit Tenji-yu-ji. Järgmine sihtpunkt oli Fushimi Inari, mis koosnes sadades oranžidest väravatest, mis sümboliseerisid erinevaid annetusi. Ma esialgu mõtlesin, et neid on umbes 20, aga tegelikult oli päris pikk retk kuni mäe otsa täis väravaid. Esialgu olid jälle turistide massid, kuid enamus õnneks väga kaugele tulla ei viitsinud. Mäe tipus oli inimesi väga hõredalt ja sai loodust nautida. Ilm oli ka üleöö suviseks muutunud ning temperatuur üle 20 kraadi.
Õhtuks sõitsime rongiga Osakasse, mis oli vaid 30 minuti kaugusel. Suuruselt teine linn Jaapanis ning tundus päris võimas. Jalutasime niisama ringi ning otsisime mõnusa söögikoha. Ööseks tulime tagasi Kyotosse ning seekord hostelisse, kus nautisime veel natuke veini ning arutasime maailma asju. Järjest rohkem leidsime sarnasusi eestlaste ja jaapanlaste vahel. Olen ise ka mõelnud, et tegelikult sobiksin päris hästi vist Jaapanisse.
Täna ehk kolmapäeva hommikul võtsime suuna Narasse, mis on natuke väiksem linn ning asub 45-minutilise rongisõidu kaugusel. Käisime Todai-ji ja Tosho dai-ji templis. Esimene võlus oma massiivsusega ning teine lihtsusega. Võrreldes Kyotoga oli turiste palju vähem ja templid ka palju ehedamad. Jõudsime mõlemad järeldusele, et Nara meeldis meile isegi rohkem. Todai-ji juures on ka suur hirvepark, mis sisuliselt tähendab, et kõik kohad on hirvesid täis – autoteed, templite ümbrus. Mitte lihtsalt paar tükki vaid ikka karjade ja massidena. Õhtul suundusime tagasi Kyotosse ja sealt omakorda Tokyosse. Jäime mõlemad oma väikese reisiga rahule ning Jaapanis ikka avastamist jagub. Siiski olen viimasel ajal avastanud, et mind enam nii väga ei huvita igasugused traditsioonilised turistilõksud, vaid pigem tänapäeva eluga ning olustikuga tutvumine.
Nüüd aga põnevama osa juurde ehk viimaste päevade toiduelamused. Kohalike sõnul mõjutab juba mõnisada kilomeetrit natuke toidu maitset ning omapärasid. Igaljuhul toon siis nüüd väikse ülevaate, mis söödud sai.
Esimesel reisipäeval oli ilm jäiselt külm, mistõttu tellisime nii lõunaks kui ka õhtuks ramenit, mis on sisuliselt lihapuljongis tehtud nuudlisupp aedviljade, vetikate, rohelise sibulaga. Lõuna ajal proovisin soja kastmega valmistatud puljongit ning teisel korral soolapõhist. Esimene variant meeldis mulle enam. Päev ei möödunud muidugi ilma matcha jäätiseta, mida müüakse Kyotos iga nurga peal. Samuti uus lemmikjook ehk külm roheline tee, mis on muide täitsa suhkruvaba. Paljude inimeste jaoks ilmselt liiga mõru.
Nishiki turul võtsin hommikusöögiks Jaapani omleti ehk tamagoyaki. See oli lihtsalt super hea! Uurisin juba natuke internetist, et kuidas sarnast asja ise teha. Lõuna ajal ostsime 7elevenist onigiri ehk sisuliselt nori leht, riis ja lõhe. Neid müüakse iga nurga peal kõikvõimalike täidistega. Täna õhtul rongi peale sai ostetud bento box, mida on ka müügil väga erinevaid variante. Näevad nii ilusad välja. Sisuks tavaliselt riis, erinevad kalad, sushi, aedviljad, tempura tooted. Viimasel pildil on lihtsalt riisi kauss tuunikala lõikude ja tuunikala seguga – super maitsev kooslus jällegi.
Vasakult: omlett; onigiri, bento box, tuunikala kauss riisiga
Kõige viimaseks on Jaapani soolane pannkook ehk okonomiyaki. See oli algselt isegi üks põhjuseid, miks Osakasse sõitsime, sest antud roog pärineb just sealt linnast. Sisuks oli kaheksajalg, krevetid, sealiha viilud, juust. Samuti tellitakse tavaliselt juurde kõrvale nuudlid ning mõlemaid jagatakse kahepeale. Toit tuuakse sinu ette, kuhu alla tehakse tuli ning siis säilib see seal kuumana.
Loodan, et tekitasin teil nüüd natuke jälle söögiisu ning seate jalad mõne Jaapani restorani poole. Homme on siin minu viimane päev ning pereahvas pani juba plaani paika, et mida sööme ja kuhu läheme.

Piknik pargis ehk alkohol ja jaapanlased

Täna pikka juttu ei tule. Homme hommikul vara juba Kyotosse minek.

Esmalt siis söögikatsumus ehk täna proovisin ära nende traditsioonilise hommikusöögi variandi toore munaga. Ühesõnaga toores muna pannakse kaussi, kuhu lisatakse soja kastet. Seejärel lööd muna vahtu ning kallad kogu segu teises kausis olevale riisile (mis pole enam väga kuum) ning taaskord segad. Kokku tuleb selline vedel supp. Sõin ta küll ära ja halb ei olnud, aga ilmselt ise eelistaks siiski vähe küpsemat varianti. Näiteks kui potis riisile muna kallata ja korraks soojas lasta olla, võib tulemus olla päris hea. Hiroaki oli muidugi vaimustuses ning pani facebooki pildi minust seda söömast kirjaga “She is the first girl in our home who want to eat rice with a raw egg, and she has eaten all.” Aga proovima peab ju.

 

Esimesele nädalale pani punkti piknik Kyohei sõpradega Tokyo ühes pargis. Ilm soosis meie plaani ning 12 ajal suundusimegi linna. Kui esilalgu oli plaanis umbes 10 inimest, siis ta sõber sattus kutsumisega hoogu, mistõttu oli meid kokku lõpuks üle 20. Tuleb välja, et kirsiõite periood on ainuke aeg aastas, mil jaapanlased üldse õues söövad või piknku peavad. Praegu on pargid rahvast täis.

Panime meiegi oma kilematid alla ning võtsime söögi välja. Igasugust kraami oli kokku toodud – isetehtud karri, bruchettad, matcha kook, avokaado määrded, sushi rullid jne. Lisaks muidugi suuremas koguses (ikka väga palju) alkoholi. Minu võõrustaja muidugi arvas, et hea mõte on ka Viru Valge viin kaasa võtta, mis talle toodud sai. Nagu arvata oli, siis jaapanlased seda viimast ikka väga ei kannata. Viin, vein, õlu segamini…Igaljuhul tulemuseks oli see, et Kyohei magas kuskil heina sees viimased kaks tundi ning mingi hetk oli mul juba kahtlus, et kuidas ta üldse koju saada. Kuidagi moodi talutasin ta siiski lõpuks erinevate metroode ja rongidega ära. Iga kord kui maha pidime minema, oli täitsa suur tegu teda taaskord üles ajada.

Lisaks kohtasin mõnda päris toredat jaapanlast ka, kellega pikemalt juttu ajasime. Välimuse järgi on vanust neil ikka väga keeruline hinnata – tunduvad päris noored kõik. Üldse tunnen ma vahepeal end suht hiiglasena nende armsate nuku välimusega tüdrukute kõrval.

Vahepeal jalutasin pargis natuke ringi ning tegin mõned pildid ka.

 

Matcha, sushi ja muud juttu

Laupäev oli mul jälle üks üksinda linna avastamise päev ja see oli super põnev. Ma päeval ka mõtlesin, et mul on siin ikka nii mõnus ja hea, et ise ka ei usu. Hommik algas veelgi varem kui eelmistel päevadel. Suhteliselt sama rütm nagu Eestis tööl käies. Põhjus oli tegelikult selles, et tahtsin kuulsale Tsukiji kalaturule minna. Kui ma õige turist oleks, siis pidanuks tegelikult 5-6 ajal minema, aga ma nii suur kalafänn ka ei ole ning loobusin suuremast aktsioonist.

 

Gyoza

Aga turg oli ise ülivõrdes lihtsalt äge! Olen varem ka reisidel igasugustel turgudel käinud, aga see oli kuidagi teistmoodi. Esiteks ei ole siin pealetükkivaid inimesi ja teiseks müüdavad toidud  ning asjad on lihtsalt jube põnevad, et tahaks kõike süüa ja proovida. Ma pole seda varem maininud, aga neil on siin nii ilusad nõud – väiksed kausid, taldrikud. Läksin natuke hulluks seal ja ostsin päris mitu tükki. Pean need vist käsipagasisse mahutama, sest ülekilosid ei saa lubada (juba tulles tehti väga kurja nägu). Aga siis kõik need sushid, kalad, igasugu maiustused, riisikoogid, vetikatooted (ma olen mega fänniks hakanud), rohelise tee asjad…..ohhhh, raske, tahaks kõike!

Veetsin seal ikka omajagu aega. Hommik-lõunasöök oli sushi, miso supp ja matcha tee. Parim kooslus vist! Lisaks proovisin kohalikku pelmeeni (gyoza) ja muidugi nende suurepärast oapastaga riisikooki (daifuku) koos maasikaga. Olen avastanud mõned söögid, mis mulle väga meeldima on hakanud – miso supp, kohalikud maiustused (mida just mainisin) matcha (kõik võimalikud tooted alustades teest kuni jäätiseni) ja siis riis nori lehtetega (ning lisaks igasugu vetika supid). Kõlab teile kummaliselt võib-olla, aga tõesti head on.

Daifuki – väljast spetsiaalne kleepuv riis, sees tavaliselt oapasta. Eriti populaarsed olid turul maasika lisandiga variandid.

Päeval seiklesin jälle ühest kohast teise ehk üle 16 km jalutamist taaskord. Ilm oli ka päikseline ning üle 22 kraadi. Vaatasin üle Ginza linnaosa, mis on täis Prada, Armani, Gucci ja taoliste brändide kaubamajasid ehk ei midagi mulle. Meenutas natuke Singapuri shoppingu piirkondi. Lisaks käisin kaks korda valitsuse hoones linnavaadet nautimas. Esimene kord päeval lõuna tornis ning teine kord päikseloojangu ajal põhja tornis, et ka tuledes Tokyot näha. See on muide tasuta.

Lõuna ajal läksin Shinjuku Gyoen aeda, mida väga kiidetakse. Ilus oli ta küll – veel üks park keset linna. Inimesi oli seal lihtsalt meeletult palju. Nagu terve Tallinna inimesed oleks tulnud piknikut pidama või jalutama. Praegu on veel viimased kirsiõied ka, mida inimesed vaatama tulevad. Harajuku oli ka rahvast nii täis, et vahepeal mõtlesin, et tänaval kõndida pole võimalik. Õnneks on jaapanlased (eriti Tokyo piirkonnas) nii viisakad, et tänu sellele see kõik jääb tsiviliseerituks. Näitkes meeldib neile väga järjekordi teha – igale pool ootavad ilusti täiesti sirges reas. Metroojaamades ka on iga ukse taga ilus pikk rivi. Vahepeal ununeb see mul ära ja siis krimpsutab mõni onu kulmu natuke. Toidukohtade ukse taga võivad ka vabalt tund aega perfektselt reas seista. Valgusfoori taga keegi punasega üle ei kõnni isegi kui ühtegi autot ei tule. Ja nii edasi. Pererahvas muidugi ütles, et igal pool Jaapanis see nii pole (kasvõi näiteks Osakas).

 

Ja õhtu lõpetuseks veel üks matcha jäätis – spetisaalselt mulle!

 

Päev geishana

Tänase päeva organiseeris mulle Kyohei ema Chiaki. Ega ma täpselt ise ka ei teadnud, mis mind ees ootab. Hommikul võtsime suuna Tokyo poole. Esmalt käisime sumo areeni juures, kus oli ka väike muuseum. Baruto pilte kahjuks ei olnud. Siiski õnnestus ühte sumo tänaval näha. Päris naljakas vaatepilt – lilla “kleidi” ja patsiga hiiglaslik mees sõidab rattaga.

 

Edasi suundusime Asakusa piirkonda, mis on natuke nii öelda vanalinna moodi. Peamine atraktsioon on budistlik tempel Sensoji. Sinna viib pikk kitsas tee, mis on paksult rahvast täis ning kus müüakse kõiksugu jaapani vidinaid ja maiustusi/krõpse ning muud taolist. Mind viidi esmalt aga hoopis ühte kostüümilaenutusse, kus mulle pandi selga täisvarustuses kimono ning jalga traditsioonilised jalanõud.

Esmalt sain aru, et lähme lihtsalt seda proovima. Tegelikkuses pidin sellega pool päeva ringi käima. Kuna blond kimonoga naine pole vist väga levinud, sain päris palju tähelepanu. Jalutasime templi ümbruses ja seal lähistel ringi ning Chiaki tegi minust iga nurga tagant pilti. Ta oli küll mega vaimustunud. Ise tundsin ennast natuke kummaliselt selles kostüümis. Õnneks ilm oli täpselt paras ja “plätud” ka päris mugavad.

 

Suundusime ka muidugi koos lõunale, et mulle järjekordset Jaapani rooga tutvustada, mille keskmeks oli tororo. See on üsna kleepuv kastme moodi asi, mis tehakse teatud sorti magusa kartuli (jamss)  riivimisel ning segatakse jaapani puljongi, wasabi ja rohelise sibulaga. Tororo valatakse mugitorole (riisi-nisu segu) ning peale raputatakse vetikapuru. Kõrvale veel lisaks tofu, mõned aedviljad, miso supp. Ausalt öeldes mulle see väga ei meeldinud – kohati meenutas üsna maitsetut limast asja. Halb otseselt ei olnud, aga rohkem ei tahaks.

 

Pärast lõunat hüppasime taksosse (mina endiselt kimonoga), et minna vaatama Jaapani traditsioonilist teatrit kabukit. Etendus ise on kokku 4 tundi, aga me valisime lihtsalt ühe vaatuse. Raske on seda siin lühidalt kirjeldada – suured kostüümid, muusika, mehed räägivad väga ilmekalt – kohati vinguva häälega. Tänu sisukirjeldusele lugemisele sain enam-vähem aru ka, mis toimub. Väga huvitav kogemus, aga tund aega oli enam kui küll. Teatrisaal ise oli hiiglaslikult suur, mitu korrust rõdusid.

Kui etendus läbi sai, oli kell juba peaaegu viis ja ma olin ausalt öeldes juba oma kaunist kostüümist üsna väsinud. Tibusammudel kõndimine on natuke teistmoodi kui muidu harjunud olen. Õnneks sõitsime metrooga tagasi kostüümilaenutusse ning sain oma igapäevase riided jälle selga panna. Linnatuuri lõpetasime hoopis Tokyo jaamas asuvas kaubanduskeskuses macha kohvikus väga mõnusa macha jäätisega. Seda tahan küll veel reisi jooksul süüa.

 

Õhtusöögiks leppisime kokku, et kohtun Kyohei ja tema isaga Chiba linnas. Selles pidin minema rongi peale. Kuna jõudsin peatusesse nii viimasel minutil, ei olnud väga aega vaadata, mis metroole astun. Ainult seda nägin, et liin on õige. Sõitsin siis rahulikult mõnda aega õige liiniga vales suunas, aga lõpuks õnnestus ikka õige metroo peale jõuda ning ka õiges peatuses väljuda. Kokkuvõttes väga meeleolukas ja põnev päev.

Siiski ei saa ma vahele jätta tänast toidunurka ehk reedesed maitseelamused. Lõunasöögist ma juba rääkisin ehk alustame hommikust. Hiroaki on väga vaimustuses endiselt, et ma igasugu toite söön ning üritab mind ikka ja jälle proovile panna. Täna hommikul tal see ka õnnestus. Toidu nimi on natto, mis on sisuliselt pärmi või bakteriga kääritatud sojaoad, mille segasin sinepi ja soja kastmega. Kokku moodustas kerget veniva ja kleepuva tati moodi “olluse”. Lõhn on paljude kirjelduste järgi nagu 10 päeva haisvad jalad. Mina kirjeldaksin seda kui oad kohvi, soja ja sinepiga. Ütleme nii, et mulle see ei maitsenud. Kyoheile seevastu antud roog väga meeldib eriti riisiga. Teine asi oli hapu ploom, mis on pool soolane, pool magus. Neile tegi see väga nalja ikka – pereema ja pereisa istusid minu vastas ning pildistasid, et mis nägu ma teen. Õnneks oli päris   hommikusöögiks ikka traditsiooniline riis, nori, muna ja miso supp.

Õhtust käisime söömas Hiroaki ja Kyoheiga Korea BBQ restoranis, mida jaapanlased väga armastavad. Kõigi laudade keskel on grill, kus ise liha valmistatakse. Igasugu erinevaid veiseliha osasid sai maitstud alates keelest kuni suguelunditeni. Ja mulle meeldis – taimetoitlast minust ilmselt ei saa siiski.

Paremal pool on veise keel

Hommikul mainisin neile veel, et mul on soolasest toidust kogu aeg nii suur janu, et õhtuti on selline tunne, et tahaks mitu ämbri vett juua. Lisaks ütlesin veel, et olen harjunud palju kohvi tarbima. Terve päeva jooksul kandis Chiaki seetõttu mulle igas võimalikus kohas vett ette. Kui kohvi läksime jooma, tellis endale tavalise suurusega musta kohvi ja mulle vist XXXL suuruse, millest jõudsin ära tarbida vaid poole. Nende külalislahkus on ikka piiritu.

Vihmane päev Tokyos

Jätkan enda reisipostituse sarjaga tahate või mitte. Ennast juba tundes, siis hiljem ei ole aega enam midagi kirjutada.
Hommik algas seekord traditsioonilise Jaapani hommikusöögiga ehk siis riis, nori leht, miso supp, praetud kala, marineeritud kurk, redis ja muud aedviljad ning praetud muna. Isegi minu jaoks, kes ma olen suure isuga, oli see natuke liiast. Võib-olla ka seetõttu, et olen rohkem magusamate einetega harjunud. Lõppu pakuti veel maitsestamata jogurit, mis oli vahelduseks nii hea. Pooleks päevaks täitis küll kõhu. Kyohei isa oli väga vaimustunud, et ma marineeritud kurki sõin, sest kellelegi teisele see peale tema peres ei meeldi. Nori leht riisiga maitseski nagu sushi rull juba peaaegu. Pereema proovis minu toodud musta leiba ning väidetavalt maitses.
Tükk tegemist oli, et praemuna ja kala pulkadega lõigata
Täna veetsin terve päeva üksinda Tokyos. Olgu mainitud, et tegelikult elavad nad Chiba piirkonnas, mis asub Tokyo lähedal ning sinna sõit võtab erinevate metroodega aega umbes 1,5 tundi. Ausalt öeldes polnud mul eriti aimu ka, kuidas kohale jõuda, sest kõik kirjad on üldjuhul ainult hieroglüüfides. Tegelikult oli üsna lihtne ja isegi ühtegi korda vale rongi peale ei sattunud. Kella 10st olin juba linnas ning uudistamine võis alata. Suur (ikka väga suur) miinus asja juures oli see, et väljas oli totaalne paduvihm, mis võttis ikka esialgu tahtmist jalutada päris palju ära. Seadsin end sisse esimeses Starbucksis, kus sain wifisse ning endale linna kaardi alla laadida, et ma enam vähem tajuksin, kus piirkonnas olen. Nii ma seal siis jalutasin vihmaga. Minu õnneks andsid Kyohei vanemad vihmavarju kaasa. Mäletate, et ma varem mainisin, et tänavatel on jube kitsas ja palju rahvast? Kujutate nüüd ette, et need kõik inimesed on seal vihmavarjudega? Üsna omamoodi ettevõtmine on liigelda eriti kitsamatel tänavatel. Samuti on poed mõelnud vihmase ilma peale – iga kaupluse ukse juures on spetsiaalne seade, kuhu torkad vihmavarju sisse, mis katab selle kilega, vältimaks toodete märjaks saamist.
Esmalt käisin keiser Meji pühamus, mis on nagu hiiglaslik mets-park keset linna, mille südames asub tempel. Edasi liikusin Harajuku piirkonda, mis on tuntud omapärase stiili poolest – peamiselt siis Lolia tüüpi asjad, kõik hästi nukulik. Pärast seda kõndisin Omontesantole, mida võrreldakse Pariisi  Champs-Elysees’ga ehk umbes kilomeetripikkune avenüü, kus ääres on igasugu uhked brändide poed. Ainuke, kuhu mina sisse läksin oli Apple kahekordne hiigelpood. Muidu midagi üllatavat polnud, aga nägin esimest korda mega suurt i-padi, ei teadnudki, et neil selline on. Natuke jalutamist veel ja olingi jälle Shibuyal ehk kõige kiiremas piirkonnas. Käisin natuke poodides, aga kuna ma suur shoppamise fänn pole (eriti kui mitu kihti riideid on seljas), siis selle peale väga aega ei kulutanud. Kõik mu töökoha poisid oleksid ilmselt vaimustuses siinsetest jalanõu ja tossude poodidest – umbes viiekordsed ning üldjuhul täis erinevaid Nike jms. Neid nägin küll iga nurga peal. Lisaks oli veel hästi palju soki poode – nii meestele kui ka naistele. Minu jaoks oli see natuke naljakas. Shoppajatele igaljuhul tegevust jätkub – meeletud kaubamajad, poed, brändid. Ise külastasin hoopis 100 jeeni poodi, kus kõik asjad maksavad 100 jeeni. Pigem külastangi selliseid vähe kummalisemaid kohti.

 

Pikaajalisem tegu oli endale söögikoha valimine. Mõtlesin esialgu, et tahaks midagi, mis pole riis ega nuudel. Kahjuks sellist võimalust eriti pole. Ainukesed alternatiivid olid Itaalia pasta või burger. Valisin kohta ikka peaaegu tund aega, sest pooltes polnud ingliskeelset menüüd ja kirjadest aru ei saanud. Lõpuks jõudsin hoopis Tai restorani, mis oli päris mõnus vaheldus soja kastmele.
Õhtuks jäi vihm järgi ja läks isegi päris soojaks. Mul tuli seepeale jalutamise motivatsioon tagasi ning kõndisin uuesti Harajukusse, nägin isegi Eesti saatkonda. Seejärel otsisin lähima metroo ning sõitsin koju. Mul on ikka parajalt tegemist, et metroos mitte magama jääda. Mõned teavad, et olen suurepärane bussis/autos magaja – 3 minutit ja kustunud. Tõestasin seda eile ka teistele. Tundub aga, et ka kohalikele on metroos magamine täitsa tavaline (nagu allolevalt pildilt näha võib). Ma parema meelega ei hakka seda veel katsetama. Kokku sai jalutatud 15 kilomeetrit ja tehtud 23300 sammu – pole paha. Kuidagi peab need nuudlid ja riisi maha raputama enda küljest.
Õhtusöögiks oli meil jällegi Jaapani roog ehk sukiyaki. Nad ikka üritavad mind iga päev millegagi üllatada. Ja oh seda imet – riisi ja nuudleid ei saanudki! Sukiyaki on nende kirjelduse järgi nagu fondüü, aga lihaga. Laua keskele pandi väike pliit koos keeva veega, vetika ja mõne muu maitseainega, kuhu lisasime erinevaid aedvilju. Kui puljong valmis oli, siis kastetakse õhukesed liha viilud korraks sisse, kus nad kiirelt valmivad ning seejärel kohe süüakse. Vahelduseks oli päris mõnus midagi värsket tarbida.

Hakone ja kirsiõite otsingul

Tänase päeva märksõna on ilmselt kirsiõied. Neid me otsima läksime ka saime. Üsna viimasel hetkel jõudsin siia ikka, oleks natuke hiljem tulnud, poleks võib-olla näinudki. Hommikul 6 ajal asusime juba Hakone poole teele, mis asub umbes 200 km kaugusel. Ilm oli ka täitsa okei ehk umbes 18 kraadi ja päikseline.

Hakones jalutasime mingis pargis, millest erilist emotsiooni ei jäänud. Üsna tehislik nägi välja. Põnev oli see, et saime osaleda mingi teetseremoonial ning külastasime väikesed teemajakesi. Mulle on hakanud nende roheline matcha tee täitsa meeldima. Lisaks pakuti muidugi ka kohalikku maiustust, millest enne ka kirjutasin.

Aga pikka juttu ei tule täna. Jalutasime niisama ringi, käisime muuseumis, otsisime kirsiõisi ning lõpuks tuli suur vulkaan Mt Fuji ka pilve tagant välja.

Lõunatasime mäe otsas ühes hotellis. Sõime muidugi nuudleid, kuid seekord siis Jaapani soba nuudleid, mis minu aru saamist mööda peaks olema tatrajahu moodi asjast tehtud. Kõrvale muidugi tempura mereannid ja aedviljad. Natuke igatsen küll millegi värske söömist, sest siin on kõik ainult tempura. Nuudlid ise olid külmad ja need tuli kasta soja kaussi ning siis süüa. Luristamine söömise ajal on täiesti normaalne ja käib asja juurde. Kui pearoaga lõpetasime, toodi lauda kann, kus oli keeduvesi, milles nuudleid valmistati. Seda tuli kallata allesjäänud soja kastme kaussi ning supina ära juua. Eelroog on kõige vasakpoolsemal pildil – tehtud seesamipastast ja ubadest.

Päeva teises pooles sõitsime tagasi Tokyosse ning kõndisime 5 km ringi ümber Jaapani valitseja pargi. Huvitav vaade oli aga see, et inimesed pidasid pargis asfaldi peal pikniku. Sinised kiled olid alla pandud ja nii ärimehed ülikondades istusidki maas ja jõid õlut. Jutt, et jaapanlased üldse ei joo, on küll minu meelest vale. Vein, õlu, sake käib küll igapäeva juurde.

 

Õhtu veetsime ühes väga peenes Prantsuse restoranis, et tähistada Kyohei vanemate 33 pulma aastapäeva. Vahelduseks siis Prantsuse köök ja kokku oli käike lausa 7. Kuna tegemist oli gurmeega, olid need ka üsna pisikesed, aga raske on ikkagi olla. Ma ei kujuta ette ka palju arve võis sellises kohas olla, sest enne meid olid seal just suured kuulsused ja peakokk pidi ka väga tuntud olema. Pilte ei hakanud tegema, sest ei tundunud väga sobilik.

Muide paljud kohalikud arvavad, et olen Scarlett Johanssoni moodi – suured silmad, paksud huuled, heledad juuksed ja madal hääl. Kyohei eraldi ütles ka, et peab harjuma minu madala häälega, sest enamus jaapani tüdrukuid räägivad hästi kõrgelt ja kiledalt.

Esimene emotsioon Jaapanist ja sushist

Esimene päev ongi Jaapanis oldud ja kuna emotsioone on nii palju, siis panen nad siia kohe kirja ka. Lennusõit läks väga sujuvalt. Kuna olen päris palju pikki otsi teinud, ei tekita see enam mingeid emotsioone – sama nagu bussi peale istuda. Lisaks minule oli lennukis veel umbes 20 eestlast eesotsas Taavi Rõivasega, kes suundusid Jaapanisse töövisiidile. Niiet kui muidu peaministrit ei kohta, siis Jaapanis nägin ikka ära.
Lennujaamas olid Kyohei koos oma isaga mul kenasti vastas ning teepeal nende juurde tegime juba esimese turismikülasuse ehk käisime ühe templi juures ja nautisime natuke ka kirsiõisi. Praegu nad veel õitsevad, aga tundub, et üsna viimane aeg. Nii hea oli pärast 9 tundi istumist ennast liigutada. Tahtsin küll lennukis rohkem kõndida, aga kuna istusin akna pool, ei saanud enda naabrit pidevalt tülitada. Lisaks oli natuke paha olla lennukisöögist. Positiivse poole pealt natuke ka – magustoiduks pakuti lennukis Häagen-Dazs jäätist.
Seejärel suundusime nende juurde, kus ta ema mind juba väga ootas. Majad on neil siin päris naljakad – hästi kitsase koridoriega ja mitmetasandilised. Natuke labürindi moodi. Sisustuse poolest on kodu hästu lihtne. Minu tuba pidi olema üsna traditsiooniline külalistetuba – põrandakatteks on muide bambusmati moodi asi. Huvitavaid tähelepanekuid natuke veel – näitkes jalanõud võetakse enne majja minekut alati ära ja kõigil on olemas omad sussid. Enne WC või vannituppa minekut tuleb sussid ukse taha jätta. Minu suure tähelepanu osaliseks sai aga hoopis WC-pott. Esiteks on poti raam küttega – ühesõnaga alati istud sooja prilllaua peale. Lisaks on seina peal eraldi nupud, kust käib WC poti sees olev dušš tööle. Ühesõnaga kui oma häda ära teed, peab ühte nuppu vajutama, mis sulle siis poti seest vett pritsib ja ära puhastab.

 Kodus pakuti kohe esimese asjana rohelist teed ja kohalikku maiustust, mis on tehtud ubadest, riisist, suhkrust jms. Seejärel läksime Jaapani stiilis kiirsöögikohta, kus pakutakse pakse jahust nuudleid ning kõrvale tempura kana, kala, köögivilju. Mulle täitsa maitses – kuigi keha ausalt öeldes pole nii suure süsivesikukogusega vist harjunud ning seetõttu oli olemine suht raske. Kõik olid üllatunud, et pulkadega nii hästi hakkama sain. Ütlesid, et neil pole veel ühtegi nii osavat väliskülalist olnud. Pärast lõunasööki külastasime toidupoodi, kus oli küll ikka väga huvitavaid tooteid, millest ma midagi aru ei saanud. Seejärel anti mulle võimalus tunnike puhata ning läksime Kyoheiga rongiga linna, et mu rongikaart kätte saada. Jalutasime ka natuke Tokyo kesklinnas ringi. Inimesi on siin ikka tõesti meeletult palju, tänaval on üsna keeruline liikuda. Aega meil palju polnud, sest õhtuks oli broneeritud laud juba sushi restorani.

 

Nii ja nüüd minu esimene sushikogemus Jaapanis – see oli lihtsalt suurepärane ja totaalselt erinev sellest, mida meie peame sushiks. Eestis mõeldakse sushi all pigem rulle, aga siin pannakse rõhku just teistele asjadele. Võib öeda küll, et sushi on tervislik. Riisi osakaal on ikka väga väike. Muidugi ilmselt mitte selles koguses, mis mina sõin. Istusime kõik reas otse sushimeistrite vastas, kus meie ees kõik kala fileeriti ning söök valmis tehti. Ja kõike anti ühekaupa mitte ei pandud korraga valmis. Kuna ma olen väga avatud kõikide tundmatute söökide proovimisele ning kala armastan ka üle kõige, sai ikka ma ei tea mitut erinevat varianti proovitud. Selliseid võimalusi ei tule siiski iga päev ette. Maitsesin erinevaid tuunikalasid, erinevaid osi nende kehast, võikala, kaheksajalga, krevette, tiigerkrevette, kalamarja ja enamuste nimesid ma ei teagi ilmselt. Lemmik oli tuunikala sisemine osa. Nii mahlane ja värske. Üks variant oli veel selline, kus mereelukas (mingi krevetilaadne) valmistati kohe pärast tapmist, et lihased veel “tõmblesid”, kuna siis pidi maitse kõige ehedam olema. Kõrvale jõime muidugi erinevaid sakesid ja rohelist teed. Välismaa stiilis sushi rullide (nagu Philadelphia ja California) pihta kohalikud ainult naersid. See oli ikka täiesti teine asi. Ise ma ilmselt poleks osanud midagi võtta, mulle lihtsalt kanti ette ja muudkui aga söö. Pärast iga ampu piidlesid kõik suurte silmadega ja küsisid “noh?”. Kui ma jälle vastasin, et nii hea ja mulle meeldib, vaatasid ikka väga imestunud näoga. Lõpuks isa ütles, et kõigi tema väliskülaliste juures (ja neid käib siin palju), pole ta kunagi kedagi näinud, kes sööks nii palju ja kellele see päriselt maitseks. Süüa mulle meeldib jah… loodan, et see kõik mu kõhule kinni ainult reisi lõppedes pole jäänud. Magustoiduks oli veel magus omletitaoline asi, kuhu kõrvale käis mingi valge (vist redise) kaste ja loomulikult soja.

Tänaseks aga kõik. Homme on juba 5.30 äratus, sest sõidame kogu perega Hakonesse ning õhtul lähme pidulikule õhtusöögile, et Kyohei vanemate 33 pulma-aastat tähistada.
Tervitused Jaapanist!

Peaaegu puhkuserežiimil

Lõpuks on see käes! Minu kauaoodatud puhkus. Ma pole vist kunagi nii väga seda oodanud. Viimane aasta on lihtsalt liiga kurnav olnud ja juba mitu kuud olen päevi lugenud, et saaks end töö maailmast täiesti välja lülitada. Minu huvide, tegevuste ja hobide arv on viimasel ajal ka nii suureks kasvanud, et ühtest ööpäevast jääb väheks ning ei jõua täiskohaga töö kõrvalt kõike teha, mida hing ihaldab.

 

Mis te arvate, kuidas paremini sisustan ma oma puhkust, kui mitte oma lemmiktegevusega ehk reisimisega. Seekord siis natuke pikem ots – nimelt sõidan ma JAAPANISSE! Tegelikult on see juba üsna pikaajaline soov. Mul on seal nimelt kohalik sõber, kellega kunagi Šveitsis tuttavaks sain ning kes mul Eestis pärast seda samuti  külas käis. Novembris kui päris hull eluperiood oli vajasin mingit turgutust ja ostsingi üsna spontaanselt endale piletid. Ja nüüd ma siin olen – istun Helsingi lennujaamas ja ootan enda jätkulendu Tokyosse. Natuke uskumatu mulle endalegi. Tegelikult on see üks põhjus ka, miks ma kevadel võistlemisest loobusin (lisaks muidugi sellele väiksele “pisiasjale”, et vormi ka pole). Aga valikuid peab tegema ja ma kindlasti ei kahetse.
Eelmine pühapäev kirjutasin siin suure suuga, kuidas sel nädalal kõik trennid ilusti ära teen. Reaalsus oli aga see, et kolmapäeva õhtuks olin ma poolsurnud ning trenni minek ei tundunud üldse asi, mida hetkel teha tahaks. Ühesõnaga neljapäev-reede olid mõlemad puhkepäevad ning laupäev mingi väga poolik trenn Sparas. On ju teada tõde, et vormi tegemine koosneb kolmest komponendist trenn, toitumine ja puhkus. Seda viimast ma ei oska endale anda. Ikka jääb kripeldama kuidagi. Laupäeva hommikul ärkasin aga ülesse täiesti teise olemisega – värske ja hea enesetunne. Ühesõnaga ärge unustage puhkust ja taastumist! Teistele on muidugi lihtne öelda, aga see ei tähenda, et ise järgin. Eile õhtul Mustamäe oli pärast puhkepäevi küll jälle väga mõnus. Sinna oli toodud ka uus kardiomasin ehk trepp, mida tihti kohtad instagramis ja välismaa blogides. Proovisin siin natuke ja pärast 5 mintsa olin ikka täitsa läbi. Vahepeal oli tunne, et pea hakkab kergelt ringi käima, sest kogu aeg peab jälgima, et ikka korralikult astmele astuda. Pigem harjumise asi ning järgmine kord proovin kindlasti uuesti.
Aga tahtsin hoopis natuke kirjutada oma nädalavahetusest. Nimelt osalesin FAF Eesti 2-päevasel  baaskoolitusel. See on tegelikult eelkursus nende personaaltreeneri ja siserattatreeneri koolitustele. Siiski on oodatud ka lihtsalt tervisest ning treeningust huvitatud inimesed ja aktiivsed harrastajad. Koolitus kestis kaks pikka päeva Spartas, kus rääkisisme üldisemalt inimese anatoomiast, füsioloogiast, toitumisest, treeningute planeerimisest ja treeningplaani koostamisest. Iseenesest kõik tuttavad teemad, aga ikkagi kipun neid baastõdesid unustama. Olen just täheldanud, et tegelikult nagu tean asju, aga kui peaksin hakkama seletama täiesti algusest, siis jään hätta. Tahaksin rohkem aru saada, kuidas ja miks midagi toimib. Vahepeal on tunne küll, et mida rohkem õpid, seda lollimaks jääd. Aga ilmselt on see nii öelda “rumala” tunne enesearenguks vajalik. No ja lisaks muidugi unistus siiski kunagi personaaltreeneri litsents ära teha sinna juurde. Viimasel ajal on nii palju tuttavaid hakanud nõu ka küsima, et tahaks ikka adekvaatseid vastuseid anda. 
 
Koolitajateks olid Liis Arula, Kristel Ehala-Aleksejev ja  Mihkel Kuresoo, kellest esimesed kaks mulle eriti hea mulje jätsid. Pühapäeval toimunud toitumisloeng oli üks põnevamaid, mida kunagi kuulnud olen – väga lihtsalt ja heade näidetega seletati asjad lahti. Lisaks otsustasin, et tahaksingi ikkagi personaaltreeneri jätkukursusele minna sügisel. Mis mulle nende puhul meeldib, et pannakse hästi palju rõhku just õige tehnika õpetamisele ja inimesele füsioloogiale. Mitte lihtsalt, et teeme kükki nii suure raskusega kui jõuame ja asi korras. Olen enda treeningus ka viimasel ajal pigem isegi raskust maha võtnud, et korrektset tehnikat ning tunnetust parandada. 
 
Minu üllatuseks oli valdav osa kursusel käinutest pigem lihtsalt tervisespordihuvilised. Soovitan seda kõigile, keda trenni- ja toitumismaailm huvitab. Üsna lihtsalt seletatakse kõik vajalik lahti. Üks naine minu kõrval tuligi koolitusele põhjusel, et abikaasa saatis ta sinna, sest ei jõudvat enam naise küsimustele vastata. Järgmine peaks toimuma ilmselt kunagi sügisel. Keda huvitab, hoidke silmad lahti, sest kohad täituvad üpriski kiiresti.
 
Muidu olen tegelenud ka igasugu uute retseptide genereerimisega. Ideid nagu on ja kindlasti plaanin lähiajal mõne teie ette tuua. Viimasel ajal olen päris aktiivne blogija olnud, et mõtlesin ükspäev, et kas keegi üldse viitsib enam lugeda neid toidupostitusi. Kui postituste statistikat vaatan, siis populaarsemad on need kirjutised, kus räägin, kui rahulolematu ma olen ja kuidas mul halvasti läheb. Igaljuhul kui küsimusi tekib, siis ikka kirjutage ning te ei kujuta ette, kui tore on alati kui mõni kommentaar saabub. Järgmistel nädalatel siit ilmselt toitu ei leia (tegelikult mustandites midagi varuks on). Aga kui aega saan, siis tahaks mõne sõna Jaapanist ikkagi kirja panna. 
 
Endiselt smuuride lainel