Toscana: põige Cinque Terresse

Cinque Terre on minu Itaalia sihtkohtade listis juba ammu, mistõttu olin kindel, et tahan külastuse sinna Toscana reisiga ühendada. Taaskord pole august ilmselt parim aeg turistide rohkuse ja kuumuse tõttu.

Cinque Terre on Liguuria ranniku ääres olev piirkond, mille moodustavad mäejalamil olevad 5 küla. Külade vahel liikumiseks saab kasutada rongi, paati või matkaradasid, kust avanevad vaated rannikule. Autoga küladesse sisse sõita ei saa – on küll vist mõned üksikud parkimiskohad, aga kõige mõistlikum on kasutada sinna minekuks rongi või laeva.

La Spezia

Enda baasiks Cinque Terre külastamisel valisime La Spezia, mis on Liguuria oluline sadamalinn. Võrreldes erinevate Toscana linnadega, on La Spezia natuke nagu reaalsusse tagasitulek. Vaatamisväärsusi seal küll pole, aga suur osa turistidest külastabki linna, kuna sealt vaid poole tunni rongisõidu kaugusel on Cinque Terre külad. Ööbimiseks valisin toa kohas La Perla Di Angelica, mis vastas kolmele kriteeriumile: raudtejaama lähedus (400 m), tasuta parkimise võimalus läheduses, kesklinna lähedus.

Porto Venere

Kuna saabusime La Spenziase pärastlõunal, otsustasime teha lühikese külastuse Porto Veneresse, mis on samuti Liguuria ranniku linn ilusate värviliste majade, vaadete ja kohvikutega. Kõige lihtsam sinna minna oli bussiga, mis läks sisuliselt ööbimiskoha eest. 40-minutiline loksutav sõit üle mägiste linnateede ja olimegi kohal. Koht ise on väike, aga uudistamist mõneks tunniks jätkus piisavalt. Mäe otsas asuvast kirikust ja kindlusest avanesid suurepärased vaated merele. Rannahuvilised said päevitada kividel, aga üldiselt ma seda rannapuhkuse kohaks pigem ei valiks.

thumb_IMG_2931_1024

Cinque Terre

Teise päeva hommikut alustasime vara ning võtsime rongi suunaga Levantosse, mis teeb peatuse kõigis 5 külas. Rong sõidab umbes iga 20 minuti tagant ning kõige mõistlikum tundus osta Cinque Terre kaart (16 eurot), millega sai terve päeva edasi tagasi igat pidi sõita ning lisaks andis õiguse matkata külade vahel (matkaradadel oli eraldi piletipunkt, kus seda kontorlliti).

Cinque terre

Esimesena külastasime Vernazzat, mida peetakse küladest üheks kõige ilusamaks. Meil oli hea meel, et just selle esimeseks valisime, sest hommikul oli inimesi vähem ja saime atmosfääri paremini nautida.

Vernazzast otsustasime matkata Cornigliasse, mis võtab umbes 1,5h. Suur osa teest olid erinevad trepid üles-alla ning ligi 40-kraadise kuumusega oli see ka mulle vahepeal paras väljakutse. Matka alguses ja lõpus olid vaated küladele või merele. Vahepeal oli ka varjus metsa all kõndimist, kust suuri vaateid polnud, aga vähemalt sai päikesest natuke puhata. Kindlasti tuleks tee peale kaasa võtta vett ning sportlikud jalanõud on soovitatavad. Tee peal oli ka väike kohvik ja pood, kust sai joogivarusid täiendada.

Corniglia ainuke küla, kuhu pole võimalik tulla laevaga, mistõttu on see teistest vaiksem. Kuna see asub all mere ääres, peab rongijaama saamiseks kõndima mitusada trepiastet ja parajalt pika teekonna. Sellise kuumusega oli iga lisa trepiaste paras trenn.

thumb_IMG_2994_1024

Järgmiseks sõitsime rongiga Manarolasse, kuhu tegime vaid väga kiire põike – sisuliselt läks see peamiselt veevarude täiendamiseks. Pärast Manarolat võtsime suuna Riomaggioresse, mis on üsna suur küla ning mille vaatete järgi tihti Cinque terret teamegi.

Kõige viimaseks jätsime Monterosso al Mare, mis võib tunduda natuke ebaloogiline, kuna pidime jälle tagasi kaugemale sõitma. Põhjuseks aga oli asjaolu, kuna seal on liivane pikem rannajoon, kus oli soov natuke puhata ja ka üks ujumine teha (ainuke kogu reisi jooksul). Seetõttu on antud küla ka kõige populaarsem turistide hulgas. Võrreldes teistega polnud seal nii väga enam armsa küla õhustikku, vaid meenutas rohkem kuurorti. Küll oli seal selle eest palju gelato kohti ning pikk promenaad, kus jalutada.

Saime ühe päevaga kiire ülevaate Cinque Terrest. Kindlasti oleks seal mõnus  natuke pikemalt olla ning mõnes külas ka ööbida. Siiski eelistaks ma selleks igal juhul natuke jahedamat perioodi. Kuna külad on üsna väikesed ja tuntud, on turiste seal ilmselt alati palju. Vahepeal olid ka jutud, et sinna lastakse vaid piiratud arv inimesi sisse, kuid õnneks hetkel olulisi limiite pole.

Seega võimaluse korral soovitan kindlasti antud piirkonda külastada ning teha ka matkasid ühest külast teise. Oleksin ilmselt ise teinud mõte matka veel, kuid kuna mu reisikaaslane taastus põlveoperatsioonist, oleks see talle olnud liig.

Toscana: avastame piirkonda

Antud postituses annan lühikese ülevaate Toscana piirkonna meeldejäävamatest kohtadest. Reisist on möödunud juba üle 8 kuu ehk esimesed emotsioonid on küll ununenud, kuid praegusel ajal on tore tagasi vaadata suvisele reisile.

Suurema osa ajast veetsime Toscana piirkonnas, kus vahemaad on tegelikult väikesed. Ööbimise igas kohas 2 ööd ja tiirutasime väga palju ringi, mis augustikuu kuumusega oli tegelikult paras väljakutse ja seadis kahtluse alla minu igasuguse füüsilise vormi ning kuumataluvuse. Tagant järgi mõeldes oleksin hea meelega olnud rohkem päevi rahulikult kuskil agriturismos, mis olid lihtsalt imelised. Kuna mul oli aga hüper-aktiivne reisikaaslane, kes  ühe koha peal olemist ei salli, sai valitud väga aktiivse reisi kasuks.

Firenze

Firenzesse saabusime bussiga Bergamost ning veetsime seal reisi alguses 1,5 päeva ja lõpus pool päeva. Mulle antud linn väga meeldis – imeline vanalinn, toomkirik, Ponte Vecchio, Duomo, Piazza Duomo, Arno jõgi ja palju muud. Ideaalne pika nädalavahetuse sihtkoht, kuhu tahaksin kindlasti tagasi minna. Kuna aega oli vähe, jätsime muuseumid teiseks korraks ning nautisime lihtsalt linna ja häid toite.

thumb_IMG_2558_1024

Toiduhuvilistel soovitan kindlasti külastada Mercato Centrale‘t, kus on võimalik proovida Itaalia köögi erinevaid võimalusi. Samuti lisaks traditsioonilistele restoranidele on väga populaarne tänavatoidukoht All’Antico Vinaio, kus valmistatakse kõige värskemast toorainest võileibu, mis on lihtsalt imelised. Tegu on väga populaarse kohaga ning lähiümbruse tänavad on tavaliselt täis inimesi nende võileibu söömas.

Agriturismo Pieve Sprienna

Teise Firenze päeva õhtul võtsime rendiautoga suuna Toscana maapiirkonda ning sõitsime Sienast edasi Agriturismo Pieve Sprienna-sse. Tegu oli imelise turismitaluga, kus oli olemas nii bassein, ratsutamisvõimalus ning igas suunas suurepärased vaated. Oleksin võinud hea meelega terve nädala ainult seal veeta.

Minu kindel soov oli minna ka ratsutama – sai ju kunagi ammustel aegadel vahelduva eduga ligi 7 aastat seda harrastatud. Agriturismo juures oli väga muhe meesterahvas, kes seal talli pidas ning ratsamatku pakkus. Valisime tunnise matka, kus oli peale meie kahe veel üks Kanada perekond ehk kokku viis inimest. Ülejäänud olid kõik täiesti algajad ehk kogu matk oli väga aeglane – oleksin ise eelistanud ka natuke kiiremaid samme hobusega teha. Siiski kokkuvõttes oli väga mõnus Toscana õhtust päikest nautida hobuse seljas vaatega veiniistandustele.

Val d’Orcia ja Montalcino

Pieve Spriennast vaid pooletunnise sõidu kaugusel on Val d’Orcia piirkond, mida tuntakse Lõuna-Toscana imelise ja puutumatu maastikuga piirkonnana. Üsna lähedal asuvad mitmed väikesed linnad nagu Montalcino, Pienza, San Quirico d’Orcia – kõik omamoodi itaaliapäraselt armsad ja romantilised. Kuum ilm ja turismi tipphooaeg võttis natuke kogu seda ilu vähemaks, sest igasse linna sisenemise juurde kuulus parkimiskoha otsimine ning treppidest ronimine.

Siena

Pärast kahte ööd Pieve Spriennas võtsime suuna Volterra poole. Teel sinna külastasime Sienat, kus võrreldes eelmiste linnadega oli tunda natuke suurlinna hõngu. Siena keskel asub suur väljak, kus peetakse tuntud ratsavõistlust, mis oli sel aastal just paar päeva tagasi toimunud.

thumb_IMG_2810_1024

San Gimigano

Järgmine peatus oli San Gimigano, mis on oma tornide tõttu kutsutud nimega “keskaegne Manhattan”. Linn ja selle tornid paistavad ümbruskonnas sõites üsna kaugele, mistõttu on raske seda mitte märgata ja on kahtlemata külastamist väärt.

thumb_IMG_2812_1024

Volterra

Järgmised kaks ööd veetsime Pisa maakonnas oleva väikese linna Volterra mäejalamil apartment-hotellis Villa Rioddi – antud ööbimiskoha jaoks on mul ainult ülivõrdes kiidusõnad. Hotelli omanik elab oma perega kõrval majas ning kogu teenindus oli väga personaalne ja soe. Ja need hommikusöögid – kümned erinevaid soolased ja magusad küpsetised, salatid, singid-juustud, magustoidud. Kindlasti oli sealne hommikusöök üks reisi elamustest – juba ainult seetõttu soovitaksin sinna minna. Lisaks muidugi kaunid vaated ja bassein.

Volterra oli ise samuti armas väike linn mäe otsas – ilmselt selleks ajaks oli juba natuke küllastumus tekkinud ehk kohati tundusid kõik linnad üsna sarnased. Siiki saime sealt ühe huvitava jäätiseelamuse võrra rikkamaks. Leidsime koha, kus müüdi tumeda šokolaadi-trühvili jäätist – väga teistsugune maitsekombo. Mu reisikaaslane oli nii vaimustatud sellest, et otsis antud maitset ka teistest linnadest, kuid kahjuks rohkem me seda ei leidnud.

Castagneto Carducci

Volterra juurest sõitsime ranniku poole Castagneto Carducci piirkonda, kus on näiteks Bolgheri küpresside allee. Kuna antud päeval oli ilm tavapäraselt kuum ja reisiväsimus hakkas peale tulema, otsustasime ülejäänud aja enda hotellis veeta ning mõnusates kohvikutes veini juua. Iseig mu kaaslane, kes muidu alkoholi üldse ei joo, tellis kuumuse tõttu endale külma õlle – see juba näitab midagi.

Lucca

Viimane Toscana linn, mida külastasime oli Lucca. Pisa otsustasime vahele jätta loetud arvustuste põhjal ning pilt viltuse Pisa torniga ei olnud meie jaoks piisav põhjus. Kuna kirjutamise hetkel on reisist juba 8 kuud möödunud, on juba kahjuks värskemad muljed ununenud. Lucca jäi meelde kindlasti oma uhke linnamüüriga. Samuti saime seal kaela reisi ainukese ja üli tugeva vihmasaju koos äiksega.

Kindlasti on iga Toscana linn omamoodi ja avastamist väärt juba kasvõi ainult veini – ja toiduelamuste tõttu. Minu soovitus oleks valida siiski pigem vähem kohti ja linnasid ning nautida rahulikumas tempos Itaaliat. Külastamata jäid ka veiniistandused, mis peaks Toscana puhul olema justkui kohustuslik. Kuna mu reisikaaslane aga alkoholi ei tabi, jäid veini degusteerimised plaanist välja.

Lisaks Toscanale tegime põike ka Cinque Terre piirkonda, millest annan lühikese ülevaate järgmises postituses.

Toscana: ettevalmistused ja marsruut

Eestimaa suvi on mõnus, mistõttu tavaliselt suveks suuri reisiplaane ei tee. Samas ei saa ka vahet liiga pikaks jätta, sest reisinälg on piisavalt suur ja enne rahu ei saa, kui mõned piletid on varuks ostetud. Seetõttu saigi võetud plaan külastada augustis 10 päeva jooksul Toscana piirkonda. Teadsin juba ette, et august ilmselt parim aeg pole, kuna sel ajal on seal meeletu kuumus ning suur osa Euroopast puhkab, mis tähendab kallimaid hindu ning ülerahvastatust. Kuna puhkust ei saanud edasi lükata, osutus siiski valituks augusti lõpp.

Ryanairi piletid Bergamosse on üldjuhul odavad, mistõttu alustasime reisi sealt.  Esialgne plaan oli rentida kohe auto. Autorent Bergamos oli aga ligi poole kallim kui Firenzes. Samuti polnud Firenzes olles autot vaja (pigem on seal parkimisega probleeme). Seetõttu otsustasime sõita bussiga Bergamo lennujaamast Firenzesse ja järgmisel päeval sealt auto rentida.

Nüüd aga ülevaade reisiplaanist ja meie marsruudist.

Marsruut – 9 tervet päeva
  1. päev: õhtul saabumine Bergamosse; öömaja Winter Garden Hotel Bergamo Airport (78€/öö kahele)
  2. päev: bussiga Bergamo – Firenze (5,15h, 19,99€); öömaja Maison Bianca B&B (77,40€/öö kahele)
  3. päev: Firenze; õhtul autoga Siena poole; öömaja agriturismo Pieve Sprenna (110€/öö kahele)
  4. päev: Pienza, Montepulciano, San Quirico d’Orcia; öömaja agriturismo Pieve Sprenna (110€/öö kahele)
  5. päev: Siena, San Gimigano, Volterra; öömaja Hotel Residence Villa Rioddi (101,92€/öö kahele)
  6. päev: Volterra, Castagneto Carducci; öömaja Hotel Residence Villa Rioddi (101,92€/öö kahele)
  7. päev: La Spezia; Portovenere; öömaja La Perla Di Angelica (77,67€/öö kahele)
  8. päev: Cinque Terre; öömaja La Perla Di Angelica (77,67€/öö kahele)
  9. päev: Lucca, Firenze; öömaja Alla Dimora Altea (57,6€/öö kahele)
  10. päev: Bergamo; õhtul lend Bergamo-Tallinn

Toscana

Kulutused ühe inimese kohta:

  • Lennupiletid: 107,86€
  • Öömaja: 396,09€
  • Bussipiletid (Bergamo-Firenze-Bergamo): 39,98€
  • Autorent: 300€/2 = 150€
  • Toit ja muu: ca 400€

Kokku: ca 1100 €

Bikiinitarid Milaanos

Olen tagasi oma minipuhkuselt Itaaliast ning jälle siin järjekordse reisipostitusega.Kuigi reis kestis ainult 5 päeva tundus meile endale nagu oleksime palju kauem ära olnud. Selle aja sisse mahtus ikka parajalt tegemist ja seiklusi. Igaks õhtuks olid jalad kõndimisest ja palavusest paistes ja kõht punnis ees. Seltskond klapib meil hästi ja jäime kõik 100% rahule. Reisi lõpetasime ikka paraja lollusega – sellest võite lugeda juba postituse lõpus.
Mõte Milanosse minna tuli tegelikult märtsi lõpus täiesti juhuslikult ühes järjekordses õhtuses facebooki vestluses ning enne kui arugi saime olid piletid olemas. Kolmapäeva hommikul 6.30 olime juba Airbaltcu lennukil, kiire 45-minutiline vahemaandumine Riias ja kell 9.30 saabusime kuuma Milanosse. Apartmendi broneerisin meile Navigli piirkonda airbnb-st – neli ööd maksis umbes 300 eurot, mis kolmepeale oli täitsa mõistlik. Antud rajoon on tuntud oma baaride, restoranie ja aktiivse õhtuse elu poolest. Enamik neist on koondunud kanali ümber ning õhtuti kogunevad kõik inimesed sinna. Kuigi päris keskusest oli see natuke eemal, olime kõik veendunud, et asukoha valik poleks saanud olla parem. Need soojad suveõhtud ongi just kõige mõnusamad. Meie korter oli samuti üsna lärmakas piirkonnas. Öösel aknaid lahti hoides tundus nagu tramm sõidaks otse sinu alt läbi. Meid see aga ei seganud, sest olime nagunii selleks ajaks nii laibad.
Korterisse saime sisse alles kahe ajal. Seega pidime natuke aega parajaks tegema. Kuumus oli päris korralik – iga päev umbes 33-34 kraadi. Ja mis sobiks paremini esimeseks lõunasöögiks Itaalias kui pitsa?! Ei mäletagi, millal seda viimati Eestis sõin. Ma ilmselt ei pea hakkama siin mainima üldse, kui hea see oli? Itaalia pitsad on tegelikult minu meelest üsna minimalistlikud – õhuke põhi ja pigem vähem asju peal. Lõuna lõpetasime nagu tõelised itaallased ehk espressoga. Pitsade hinnad on keskmiselt 7-10 eurot. Samuti saab lõunaks valida ka nii öelda komplekti ehk teatud pitsa, salat jms.
Kui asjad korterisse ära panime, läksime kohe linna avastama. Itaalia metroosüsteem on vist küll üks lihtsamaid, mida kunagi kasutanud olen. Võib-olla seetõttu, et liine on neil vaid kolm. Pilet 90. minutiks maksab 1.50€, päevapilet 4.50€. Esmalt mõtlesime olla natuke kultuursed ning sõitsime vaatama Castello Sforzesco, mis on suur loss, kus asuvad erinevad muuseumid. Otsustasime ühte neist ka sisse minna. Pöörasime tähelepanu liiga palju nimele Michelangelo, sest 5 euro eest saime näga vaid ühte suurt ruumi, mille keskel seisis poolik kuju. Tegelikkuses oli see tema  lõpetamata skulptuur “Rondanini Pieta”, aga nii suur kunstihuviline ma ilmselt pole, et seda nii palju väärtustada oskaks. Vaatasime üle ka lossi taga oleva ühe Milano suurima pargi  Parco Sempione ning jalutasime   ilmselt Milaano kuulsaima ehituse Duomo toomkiriku poole. Vahepeal oli muidugi jäätise peatus, aga  kuna neid reisi jooksul oli nii palju, siis ei hakka eraldi mainima igat korda. Katedraal ise oli võimas ning peaks majutama ligi 40 000 inimest.
Enne õhtusööki tegime veel korteris kiire uinaku ning läksime kanalite juurde toidukohti avastama. Itaalias on väga populaarne võtta aperatiiv ja väike snäkk. Kella 7st alates on pooltel laudadel ees punased kokteilid. Õhtusöögi valik langes populaarsele Milaano buffeele ehk 10 euro eest saad ühe vabalt valitud joogi (muidu on ühe kokteili hind 7 eurot) ja buffee. Terve üks kanali pool oli sarnaseid toidukohti täis. Buffee valik oli päirs hea – erinevad traditsioonilised salatid, pasta, juustud, puuviljad, singid. Kõhu sai enam kui täis. Valisime ka joogiks ühe kõige populaarsema kokteili Campariga, aga kuna meile see kohe üldse ei maitsenud, olid nad lahkelt nõus selle tasuta välja vahetama mingi muu joogi vastu. Roosa vein sobis palava ilmaga tunduvalt paremini kui imalalt magus kokteil.
Neljapäevaks olin meile planeerinud reisi Como järve äärde, mis asub vaid umbes 45-minutilise rongisõidu kaugusel. Esimene peatus oli Varennas, mis on armas pisike küla järve ääres. Külastasime  Villa Monastero ilusaid aedu ning põikasime ka korraks villasse sisse. Kuna nimetasime kõik end õpilasteks, saime päris soodsalt. Järgmisena võtsime ette Bellagio, mis on 15-minutilise paadisõidu kaugusel. Samamoodi pisike väga romantiline linn kitsaste tänavate ja imeilusate vaadetega. Jalutasime Villa Melzi aias ning lõunasöögi valikuks osutus kõigil salat, mille hind on kusjuures tihtipeale kallim kui pastal. Viisin tüdrukud ka veini usku ehk Itaalias söögi kõrvale klaas külma valget veini on peaaegu kohustuslik. Pärast lõunat sõitsime kiirpaardiga Como linna, mis on natuke suurem ja annab juba rohkem linna mõõtmed välja. Tegime seal kiired shopingud ja jäätised ning õhtuks jälle Milaanosse rongiga tagasi.

Reede oli shopingupäev ning selleks sõitsime shuttle bussiga Šveitsis asuvasse outleti Foxtown. Ilmselt ootasime sealt paremaid pakkumisi. Olemas olid nagu ikka kallid brändi poed ning lisaks väga palju Itaalia butiike. Kätlin käis eelmine aasta ka Hispaanias outletis ning sellega võrreldes oli Foxtown ikkagi kallis. Tühjade kätega me sealt siiski tagasi ei tulnud. Ma olin üsna uhke enda üle, et ei ostnud midagi, aga umbes 15 minutit enne tagasisõitu leidsin endale Guessi teksad, mis istusid lihtsalt nii super hästi ja maksid vaid 30 eurot. Siiski teist korda ma sinna ei läheks ning kindlasti leidub Itaalias paremaid outlete.
 
Kuna leidsime neljapäeval endale kodukandis väga mõnusa restorani (Buona Forchetta) üsna mõistlike hindade ja hea söögiga, läksime sinna ka reedel.  Sain seal ilmselt elu parimat pastat. Tegemist oli mereannipastaga ja karpide ning muude vee-elukatega ei koonerdatud. Olime kõik lihtsalt mega vaimustuses sellest. Teisel õhtul proovisin ära Milanese risotto, mis on üsna lihtne juustu ja võiga valmistatud risotto, kuhu on lisatud saffrani.
Laupäev oli plaanide kohaselt meie viimane Milaano päev. Kui muidu tegime hommikusöögi korteris ise või võtsime kaasa, siis viimasel hommikul otsustasime mõnusa hommikusöögi kasuks väikeses kohvikus nimega Thats Bakery, mille Foursquare app’i abil leidsin. Soovitan selle kindlasti endale eriti reisides telefoni alla laadida. Varajased nagu me oleme, olime esimesed inimesed kohvikus. Võtsime kõik soolased pannkoogid proscuitto singi, toorjuustu ja suvikõrvitsaga.
Pärast hommikusööki suundusime Papiniano turule, mis on avatud teisipäeviti ja laupäeviti. Üks osa turust on täis igasugu pudi-padi ja riideid ning teine osa kuulub toidule. Leidisme kõik päris ilusaid ja odavaid riideid ning kindlasti soovitan uudistama minna. Itaaliale kohaselt oli kõik hästi lärmakas ja rahvast oli ka palju. Söögi pooles oli meeletus koguses kõiksugu puuvilju, eriti püüdsid pilku just aprikoosid, nektariinid ja hiiglaslikud kirsid. Võtsime ka mõned puuviljad, juustu, sinki, cola zero ja nautisme piknikulaadset lõunat pargis. Milaanos üldiselt tundub olevat erinevalt teistest suurlinnadest parke üsna vähe.
Ülejäänud päeva tiirutasime veel niisama linnas, natuke kultuuri, shoppamist. Jalad olid juba üsna paistes ja villis, aga tugevad trenninaised nagu me oleme, kannatame ära. Viimase õhtu veetsime endiselt oma kodupiirkonnas kanali ääres restoranis. Alustasime õhtut pitsaga ning magustoiduks võtsime kolm korda jäätist. Jah, lugesite õigesti…oleks mahtunud tegelikult veel. Ma väga sellest pole kirjutanud, aga jäätis oli lihtsalt ülimülimülim. Kes Itaalias käinud on, see teab, millest ma räägin. Lisaks oleme me kõik kolmekesi veel kõige suuremad jäätise fännid ka. Proovisime igasugu erinevaid kohti, aga kõige parem oli siiski Amorino. Need maitsed olid lihtsalt ülimad…pistaatsia, kookos, erinevad pähklid, amaretto, erinevad šokolaadid, soolakaramell. Marjajäätiste austajad me pole ning seetõttu need jäid puutumata. Minu lemmikuteks said pistaatsia ja inimitabile, mis on sarnane geišale. Neile mõeldes tulevad neelud veel suhu…Kuidas üks asi saab nii hea lihtsalt olla? Jäätisele kulus raha ikka päris palju, aga see oli igat eurot väärt ka.
Laupäeva õhtu nautisime ikka täiega veel sooja suveõhtu melu. Linn oli rahvast paksult täis, tänavatel DJ, muusika mängib – juba ainult nende õhtute pärast tasub minna.
Nagu ma postituse alguses mainisin, siis tegelikult kõik ei läinud nii “libedalt” – alai peab sees olema ikka mingi aga… Nimelt jäime maha enda tagasilennust ja seda täiesti enda lollusest. Ise ka täpselt aru ei saa, kuidas see juhtus, sest lennujaamas olime varakult, aga kui lõpuks enda värava juurde jõudsime, oli lennuk sealt juba lahkunud. Esimesed tunded olid muidugi kummalised, ma lihtsalt ei suutnud uskuda, aga ega midagi teha pole… Teised olid natuke rohkem emotsionaalsemad.
Lennujaama tegevused
Tagasilend pidi olema Easyjetiga, millel on Malpensa lennujaamas eraldi terminal, mis on ikka parajalt rääbakas. Esialgu oli probleem sealt üldse välja saada, sest reaalselt ühtegi töötajat  ei olnud, kelle käest midagi küsida ja kui leidsime kellegi, siis midagi inglise keelest ta aru ei saanud. Internetiga olid ka kehvad lood, sest nii palju kui seda oli, siis väga esilehest kaugemale ei jõudnud. Esimesse terminali jõudes uurisime võimalikke kojusõidu variante, kuid lõpuks saime ikkagi Eesti  tuttavate kaudu õhtuks lennu Münhenisse ja sealt Nordicaga edasi Tallinna. See tähendas tervet päeva Milaano lennujaamas – jõudsime sinna juba kell 6 hommikul. Õnneks seltskond oli hea ja nalja sai palju. Münhenis eestikeelsele lennukile, kus ootasid juba Postimees ja muud ajalehed, oli päris tore astuda. Lend kusjuures oli täiesti täis, niiet meil vedas, et sinna kohad saime. Saime kodumaise lennufirma ka  ära proovida ning minul jäid küll ainult positiivsed emotsioonid. Natuke kulukas “nali” meile kõigile, aga jääb kindlasti meelde alatiseks.
Aitäh, naised, super reisi ja puhkuse eest ning teinekord jälle!