Kyoto, Nara, Osaka ning muidugi uued maitseelamused

Kui mõtlesite juba, et minu reisipostitused on läbi ja olen Eestisse naasnud, siis sel juhul eksisite. Võite võtta juba natuke rohkem aega, et saada osa minu viimasest kolmest päevast Kyotos ja selle ümbruses.
Esmaspäeva hommikul suundusime Kyoheiga kiirrongi ehk shinkanseni‘ga Kyotosse, kuhu on Tokyost umbes 500 kilomeetrit. Minu rongipass kõige kiiremat varianti ei luba, aga natuke üle kahe tunni ning olimegi juba kohal – pole paha või mis? Kyohei tundis ennast eelmise päeva piknikust üsna kehvasti, kuid õnneks paar tundi und rongis tõi talle ka jalad alla ning pildi ette. Raudteejaamas panime Kyoto plaani enam-vähem paika ning alustasime templite külastamist. Esimest korda reisi jooksul tundsin end tõelise turistina, sest turiste oli seal ikka meeletult. Templite ümbruses oli vahepeal selline tunne nagu inimesed oleksid neid vallutama tulnud.
Külastasime Nijyo-jo templit, kuulsat Kinkaku-ji templit ehk kuldset paviljoni ning viimaks Shimogamo shrine. Templid olid kõik ilusad, kuid vahepeal tundus, et natuke liiga turistide jaoks üles ehitatud. Igal pool on märgid, et nüüd astu sinna, pööra pea paremale, vaata nüüd vasakule. Lisaks on tegelikult paljud templitest alles mõned aastad tagasi uuesti üles ehitatud. Seetõttu otsustasime ka, et kõiki kuulsaid templeid ei pea läbi käima ning naudime parem looduses jalutamist ning natuke vähem turistilõkse.
Pärast vaatamisväärsustega tutvumist läksime oma esimesse elukohta, milleks oli Jaapani stiilis maja. Meie päralt oli terve maja, kuhu oleks mahtunud mitukümmend inimest. Põrandal oli kõikjal spetsiaalne kate ehk tantami ning mööbel praktiliselt puudus. Kappides olid madratsid ja linad, kus peal saab magada. Kuna majas oli palju aknaid ja uksi, oli see õhtuks ikka väga külm. Suviti pidi seevastu väga mugav olema, sest saab tekitada mõnusa tuulekoridori. Ühes toas oli aga üks parimaid asju, mis Jaapanis näinud olen. Nimelt alt soojendusega laud. Istusime seal all ja soojendasime end mitu tundi. Kyohei jäi sinna alla poolenisti magama ning alles öösel kahe ajal otsis õige voodi (st madratsi) üles.

 

Õhtusöögiks suundusime Gioni, mis on tuntud nii öelda geishade rajoonina. Maikosid ja keikosid meil küll kohata ei õnnestunud. Terve tänav on täis meelelahutusasutusi/restorane, kus viimased esinevad. Kohta sinna pidavat olevat üsna keeruline saada ning ka päris kulukas.
Teise päeva hommikul suundusime kohe Nishiki turule. Müüdi seal nagu ikka kõiksugu kalasid, sushisid, marineeritud tooteid, kuivatatud kala, vürtse, maiustusi jms. Võrreldes Tokyo turuga tundus mulle üpris väike.
Edasi sõitsime Arashiyamasse, kus jalutasime bambusmetsas ning loomulikult vaatasime järjekordset templit Tenji-yu-ji. Järgmine sihtpunkt oli Fushimi Inari, mis koosnes sadades oranžidest väravatest, mis sümboliseerisid erinevaid annetusi. Ma esialgu mõtlesin, et neid on umbes 20, aga tegelikult oli päris pikk retk kuni mäe otsa täis väravaid. Esialgu olid jälle turistide massid, kuid enamus õnneks väga kaugele tulla ei viitsinud. Mäe tipus oli inimesi väga hõredalt ja sai loodust nautida. Ilm oli ka üleöö suviseks muutunud ning temperatuur üle 20 kraadi.
Õhtuks sõitsime rongiga Osakasse, mis oli vaid 30 minuti kaugusel. Suuruselt teine linn Jaapanis ning tundus päris võimas. Jalutasime niisama ringi ning otsisime mõnusa söögikoha. Ööseks tulime tagasi Kyotosse ning seekord hostelisse, kus nautisime veel natuke veini ning arutasime maailma asju. Järjest rohkem leidsime sarnasusi eestlaste ja jaapanlaste vahel. Olen ise ka mõelnud, et tegelikult sobiksin päris hästi vist Jaapanisse.
Täna ehk kolmapäeva hommikul võtsime suuna Narasse, mis on natuke väiksem linn ning asub 45-minutilise rongisõidu kaugusel. Käisime Todai-ji ja Tosho dai-ji templis. Esimene võlus oma massiivsusega ning teine lihtsusega. Võrreldes Kyotoga oli turiste palju vähem ja templid ka palju ehedamad. Jõudsime mõlemad järeldusele, et Nara meeldis meile isegi rohkem. Todai-ji juures on ka suur hirvepark, mis sisuliselt tähendab, et kõik kohad on hirvesid täis – autoteed, templite ümbrus. Mitte lihtsalt paar tükki vaid ikka karjade ja massidena. Õhtul suundusime tagasi Kyotosse ja sealt omakorda Tokyosse. Jäime mõlemad oma väikese reisiga rahule ning Jaapanis ikka avastamist jagub. Siiski olen viimasel ajal avastanud, et mind enam nii väga ei huvita igasugused traditsioonilised turistilõksud, vaid pigem tänapäeva eluga ning olustikuga tutvumine.
Nüüd aga põnevama osa juurde ehk viimaste päevade toiduelamused. Kohalike sõnul mõjutab juba mõnisada kilomeetrit natuke toidu maitset ning omapärasid. Igaljuhul toon siis nüüd väikse ülevaate, mis söödud sai.
Esimesel reisipäeval oli ilm jäiselt külm, mistõttu tellisime nii lõunaks kui ka õhtuks ramenit, mis on sisuliselt lihapuljongis tehtud nuudlisupp aedviljade, vetikate, rohelise sibulaga. Lõuna ajal proovisin soja kastmega valmistatud puljongit ning teisel korral soolapõhist. Esimene variant meeldis mulle enam. Päev ei möödunud muidugi ilma matcha jäätiseta, mida müüakse Kyotos iga nurga peal. Samuti uus lemmikjook ehk külm roheline tee, mis on muide täitsa suhkruvaba. Paljude inimeste jaoks ilmselt liiga mõru.
Nishiki turul võtsin hommikusöögiks Jaapani omleti ehk tamagoyaki. See oli lihtsalt super hea! Uurisin juba natuke internetist, et kuidas sarnast asja ise teha. Lõuna ajal ostsime 7elevenist onigiri ehk sisuliselt nori leht, riis ja lõhe. Neid müüakse iga nurga peal kõikvõimalike täidistega. Täna õhtul rongi peale sai ostetud bento box, mida on ka müügil väga erinevaid variante. Näevad nii ilusad välja. Sisuks tavaliselt riis, erinevad kalad, sushi, aedviljad, tempura tooted. Viimasel pildil on lihtsalt riisi kauss tuunikala lõikude ja tuunikala seguga – super maitsev kooslus jällegi.
Vasakult: omlett; onigiri, bento box, tuunikala kauss riisiga
Kõige viimaseks on Jaapani soolane pannkook ehk okonomiyaki. See oli algselt isegi üks põhjuseid, miks Osakasse sõitsime, sest antud roog pärineb just sealt linnast. Sisuks oli kaheksajalg, krevetid, sealiha viilud, juust. Samuti tellitakse tavaliselt juurde kõrvale nuudlid ning mõlemaid jagatakse kahepeale. Toit tuuakse sinu ette, kuhu alla tehakse tuli ning siis säilib see seal kuumana.
Loodan, et tekitasin teil nüüd natuke jälle söögiisu ning seate jalad mõne Jaapani restorani poole. Homme on siin minu viimane päev ning pereahvas pani juba plaani paika, et mida sööme ja kuhu läheme.

One thought on “Kyoto, Nara, Osaka ning muidugi uued maitseelamused

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s