Hakone ja kirsiõite otsingul

Tänase päeva märksõna on ilmselt kirsiõied. Neid me otsima läksime ka saime. Üsna viimasel hetkel jõudsin siia ikka, oleks natuke hiljem tulnud, poleks võib-olla näinudki. Hommikul 6 ajal asusime juba Hakone poole teele, mis asub umbes 200 km kaugusel. Ilm oli ka täitsa okei ehk umbes 18 kraadi ja päikseline.

Hakones jalutasime mingis pargis, millest erilist emotsiooni ei jäänud. Üsna tehislik nägi välja. Põnev oli see, et saime osaleda mingi teetseremoonial ning külastasime väikesed teemajakesi. Mulle on hakanud nende roheline matcha tee täitsa meeldima. Lisaks pakuti muidugi ka kohalikku maiustust, millest enne ka kirjutasin.

Aga pikka juttu ei tule täna. Jalutasime niisama ringi, käisime muuseumis, otsisime kirsiõisi ning lõpuks tuli suur vulkaan Mt Fuji ka pilve tagant välja.

Lõunatasime mäe otsas ühes hotellis. Sõime muidugi nuudleid, kuid seekord siis Jaapani soba nuudleid, mis minu aru saamist mööda peaks olema tatrajahu moodi asjast tehtud. Kõrvale muidugi tempura mereannid ja aedviljad. Natuke igatsen küll millegi värske söömist, sest siin on kõik ainult tempura. Nuudlid ise olid külmad ja need tuli kasta soja kaussi ning siis süüa. Luristamine söömise ajal on täiesti normaalne ja käib asja juurde. Kui pearoaga lõpetasime, toodi lauda kann, kus oli keeduvesi, milles nuudleid valmistati. Seda tuli kallata allesjäänud soja kastme kaussi ning supina ära juua. Eelroog on kõige vasakpoolsemal pildil – tehtud seesamipastast ja ubadest.

Päeva teises pooles sõitsime tagasi Tokyosse ning kõndisime 5 km ringi ümber Jaapani valitseja pargi. Huvitav vaade oli aga see, et inimesed pidasid pargis asfaldi peal pikniku. Sinised kiled olid alla pandud ja nii ärimehed ülikondades istusidki maas ja jõid õlut. Jutt, et jaapanlased üldse ei joo, on küll minu meelest vale. Vein, õlu, sake käib küll igapäeva juurde.

 

Õhtu veetsime ühes väga peenes Prantsuse restoranis, et tähistada Kyohei vanemate 33 pulma aastapäeva. Vahelduseks siis Prantsuse köök ja kokku oli käike lausa 7. Kuna tegemist oli gurmeega, olid need ka üsna pisikesed, aga raske on ikkagi olla. Ma ei kujuta ette ka palju arve võis sellises kohas olla, sest enne meid olid seal just suured kuulsused ja peakokk pidi ka väga tuntud olema. Pilte ei hakanud tegema, sest ei tundunud väga sobilik.

Muide paljud kohalikud arvavad, et olen Scarlett Johanssoni moodi – suured silmad, paksud huuled, heledad juuksed ja madal hääl. Kyohei eraldi ütles ka, et peab harjuma minu madala häälega, sest enamus jaapani tüdrukuid räägivad hästi kõrgelt ja kiledalt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s