Vihmane päev Tokyos

Jätkan enda reisipostituse sarjaga tahate või mitte. Ennast juba tundes, siis hiljem ei ole aega enam midagi kirjutada.
Hommik algas seekord traditsioonilise Jaapani hommikusöögiga ehk siis riis, nori leht, miso supp, praetud kala, marineeritud kurk, redis ja muud aedviljad ning praetud muna. Isegi minu jaoks, kes ma olen suure isuga, oli see natuke liiast. Võib-olla ka seetõttu, et olen rohkem magusamate einetega harjunud. Lõppu pakuti veel maitsestamata jogurit, mis oli vahelduseks nii hea. Pooleks päevaks täitis küll kõhu. Kyohei isa oli väga vaimustunud, et ma marineeritud kurki sõin, sest kellelegi teisele see peale tema peres ei meeldi. Nori leht riisiga maitseski nagu sushi rull juba peaaegu. Pereema proovis minu toodud musta leiba ning väidetavalt maitses.
Tükk tegemist oli, et praemuna ja kala pulkadega lõigata
Täna veetsin terve päeva üksinda Tokyos. Olgu mainitud, et tegelikult elavad nad Chiba piirkonnas, mis asub Tokyo lähedal ning sinna sõit võtab erinevate metroodega aega umbes 1,5 tundi. Ausalt öeldes polnud mul eriti aimu ka, kuidas kohale jõuda, sest kõik kirjad on üldjuhul ainult hieroglüüfides. Tegelikult oli üsna lihtne ja isegi ühtegi korda vale rongi peale ei sattunud. Kella 10st olin juba linnas ning uudistamine võis alata. Suur (ikka väga suur) miinus asja juures oli see, et väljas oli totaalne paduvihm, mis võttis ikka esialgu tahtmist jalutada päris palju ära. Seadsin end sisse esimeses Starbucksis, kus sain wifisse ning endale linna kaardi alla laadida, et ma enam vähem tajuksin, kus piirkonnas olen. Nii ma seal siis jalutasin vihmaga. Minu õnneks andsid Kyohei vanemad vihmavarju kaasa. Mäletate, et ma varem mainisin, et tänavatel on jube kitsas ja palju rahvast? Kujutate nüüd ette, et need kõik inimesed on seal vihmavarjudega? Üsna omamoodi ettevõtmine on liigelda eriti kitsamatel tänavatel. Samuti on poed mõelnud vihmase ilma peale – iga kaupluse ukse juures on spetsiaalne seade, kuhu torkad vihmavarju sisse, mis katab selle kilega, vältimaks toodete märjaks saamist.
Esmalt käisin keiser Meji pühamus, mis on nagu hiiglaslik mets-park keset linna, mille südames asub tempel. Edasi liikusin Harajuku piirkonda, mis on tuntud omapärase stiili poolest – peamiselt siis Lolia tüüpi asjad, kõik hästi nukulik. Pärast seda kõndisin Omontesantole, mida võrreldakse Pariisi  Champs-Elysees’ga ehk umbes kilomeetripikkune avenüü, kus ääres on igasugu uhked brändide poed. Ainuke, kuhu mina sisse läksin oli Apple kahekordne hiigelpood. Muidu midagi üllatavat polnud, aga nägin esimest korda mega suurt i-padi, ei teadnudki, et neil selline on. Natuke jalutamist veel ja olingi jälle Shibuyal ehk kõige kiiremas piirkonnas. Käisin natuke poodides, aga kuna ma suur shoppamise fänn pole (eriti kui mitu kihti riideid on seljas), siis selle peale väga aega ei kulutanud. Kõik mu töökoha poisid oleksid ilmselt vaimustuses siinsetest jalanõu ja tossude poodidest – umbes viiekordsed ning üldjuhul täis erinevaid Nike jms. Neid nägin küll iga nurga peal. Lisaks oli veel hästi palju soki poode – nii meestele kui ka naistele. Minu jaoks oli see natuke naljakas. Shoppajatele igaljuhul tegevust jätkub – meeletud kaubamajad, poed, brändid. Ise külastasin hoopis 100 jeeni poodi, kus kõik asjad maksavad 100 jeeni. Pigem külastangi selliseid vähe kummalisemaid kohti.

 

Pikaajalisem tegu oli endale söögikoha valimine. Mõtlesin esialgu, et tahaks midagi, mis pole riis ega nuudel. Kahjuks sellist võimalust eriti pole. Ainukesed alternatiivid olid Itaalia pasta või burger. Valisin kohta ikka peaaegu tund aega, sest pooltes polnud ingliskeelset menüüd ja kirjadest aru ei saanud. Lõpuks jõudsin hoopis Tai restorani, mis oli päris mõnus vaheldus soja kastmele.
Õhtuks jäi vihm järgi ja läks isegi päris soojaks. Mul tuli seepeale jalutamise motivatsioon tagasi ning kõndisin uuesti Harajukusse, nägin isegi Eesti saatkonda. Seejärel otsisin lähima metroo ning sõitsin koju. Mul on ikka parajalt tegemist, et metroos mitte magama jääda. Mõned teavad, et olen suurepärane bussis/autos magaja – 3 minutit ja kustunud. Tõestasin seda eile ka teistele. Tundub aga, et ka kohalikele on metroos magamine täitsa tavaline (nagu allolevalt pildilt näha võib). Ma parema meelega ei hakka seda veel katsetama. Kokku sai jalutatud 15 kilomeetrit ja tehtud 23300 sammu – pole paha. Kuidagi peab need nuudlid ja riisi maha raputama enda küljest.
Õhtusöögiks oli meil jällegi Jaapani roog ehk sukiyaki. Nad ikka üritavad mind iga päev millegagi üllatada. Ja oh seda imet – riisi ja nuudleid ei saanudki! Sukiyaki on nende kirjelduse järgi nagu fondüü, aga lihaga. Laua keskele pandi väike pliit koos keeva veega, vetika ja mõne muu maitseainega, kuhu lisasime erinevaid aedvilju. Kui puljong valmis oli, siis kastetakse õhukesed liha viilud korraks sisse, kus nad kiirelt valmivad ning seejärel kohe süüakse. Vahelduseks oli päris mõnus midagi värsket tarbida.

3 thoughts on “Vihmane päev Tokyos

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s