Esimene emotsioon Jaapanist ja sushist

Esimene päev ongi Jaapanis oldud ja kuna emotsioone on nii palju, siis panen nad siia kohe kirja ka. Lennusõit läks väga sujuvalt. Kuna olen päris palju pikki otsi teinud, ei tekita see enam mingeid emotsioone – sama nagu bussi peale istuda. Lisaks minule oli lennukis veel umbes 20 eestlast eesotsas Taavi Rõivasega, kes suundusid Jaapanisse töövisiidile. Niiet kui muidu peaministrit ei kohta, siis Jaapanis nägin ikka ära.
Lennujaamas olid Kyohei koos oma isaga mul kenasti vastas ning teepeal nende juurde tegime juba esimese turismikülasuse ehk käisime ühe templi juures ja nautisime natuke ka kirsiõisi. Praegu nad veel õitsevad, aga tundub, et üsna viimane aeg. Nii hea oli pärast 9 tundi istumist ennast liigutada. Tahtsin küll lennukis rohkem kõndida, aga kuna istusin akna pool, ei saanud enda naabrit pidevalt tülitada. Lisaks oli natuke paha olla lennukisöögist. Positiivse poole pealt natuke ka – magustoiduks pakuti lennukis Häagen-Dazs jäätist.
Seejärel suundusime nende juurde, kus ta ema mind juba väga ootas. Majad on neil siin päris naljakad – hästi kitsase koridoriega ja mitmetasandilised. Natuke labürindi moodi. Sisustuse poolest on kodu hästu lihtne. Minu tuba pidi olema üsna traditsiooniline külalistetuba – põrandakatteks on muide bambusmati moodi asi. Huvitavaid tähelepanekuid natuke veel – näitkes jalanõud võetakse enne majja minekut alati ära ja kõigil on olemas omad sussid. Enne WC või vannituppa minekut tuleb sussid ukse taha jätta. Minu suure tähelepanu osaliseks sai aga hoopis WC-pott. Esiteks on poti raam küttega – ühesõnaga alati istud sooja prilllaua peale. Lisaks on seina peal eraldi nupud, kust käib WC poti sees olev dušš tööle. Ühesõnaga kui oma häda ära teed, peab ühte nuppu vajutama, mis sulle siis poti seest vett pritsib ja ära puhastab.

 Kodus pakuti kohe esimese asjana rohelist teed ja kohalikku maiustust, mis on tehtud ubadest, riisist, suhkrust jms. Seejärel läksime Jaapani stiilis kiirsöögikohta, kus pakutakse pakse jahust nuudleid ning kõrvale tempura kana, kala, köögivilju. Mulle täitsa maitses – kuigi keha ausalt öeldes pole nii suure süsivesikukogusega vist harjunud ning seetõttu oli olemine suht raske. Kõik olid üllatunud, et pulkadega nii hästi hakkama sain. Ütlesid, et neil pole veel ühtegi nii osavat väliskülalist olnud. Pärast lõunasööki külastasime toidupoodi, kus oli küll ikka väga huvitavaid tooteid, millest ma midagi aru ei saanud. Seejärel anti mulle võimalus tunnike puhata ning läksime Kyoheiga rongiga linna, et mu rongikaart kätte saada. Jalutasime ka natuke Tokyo kesklinnas ringi. Inimesi on siin ikka tõesti meeletult palju, tänaval on üsna keeruline liikuda. Aega meil palju polnud, sest õhtuks oli broneeritud laud juba sushi restorani.

 

Nii ja nüüd minu esimene sushikogemus Jaapanis – see oli lihtsalt suurepärane ja totaalselt erinev sellest, mida meie peame sushiks. Eestis mõeldakse sushi all pigem rulle, aga siin pannakse rõhku just teistele asjadele. Võib öeda küll, et sushi on tervislik. Riisi osakaal on ikka väga väike. Muidugi ilmselt mitte selles koguses, mis mina sõin. Istusime kõik reas otse sushimeistrite vastas, kus meie ees kõik kala fileeriti ning söök valmis tehti. Ja kõike anti ühekaupa mitte ei pandud korraga valmis. Kuna ma olen väga avatud kõikide tundmatute söökide proovimisele ning kala armastan ka üle kõige, sai ikka ma ei tea mitut erinevat varianti proovitud. Selliseid võimalusi ei tule siiski iga päev ette. Maitsesin erinevaid tuunikalasid, erinevaid osi nende kehast, võikala, kaheksajalga, krevette, tiigerkrevette, kalamarja ja enamuste nimesid ma ei teagi ilmselt. Lemmik oli tuunikala sisemine osa. Nii mahlane ja värske. Üks variant oli veel selline, kus mereelukas (mingi krevetilaadne) valmistati kohe pärast tapmist, et lihased veel “tõmblesid”, kuna siis pidi maitse kõige ehedam olema. Kõrvale jõime muidugi erinevaid sakesid ja rohelist teed. Välismaa stiilis sushi rullide (nagu Philadelphia ja California) pihta kohalikud ainult naersid. See oli ikka täiesti teine asi. Ise ma ilmselt poleks osanud midagi võtta, mulle lihtsalt kanti ette ja muudkui aga söö. Pärast iga ampu piidlesid kõik suurte silmadega ja küsisid “noh?”. Kui ma jälle vastasin, et nii hea ja mulle meeldib, vaatasid ikka väga imestunud näoga. Lõpuks isa ütles, et kõigi tema väliskülaliste juures (ja neid käib siin palju), pole ta kunagi kedagi näinud, kes sööks nii palju ja kellele see päriselt maitseks. Süüa mulle meeldib jah… loodan, et see kõik mu kõhule kinni ainult reisi lõppedes pole jäänud. Magustoiduks oli veel magus omletitaoline asi, kuhu kõrvale käis mingi valge (vist redise) kaste ja loomulikult soja.

Tänaseks aga kõik. Homme on juba 5.30 äratus, sest sõidame kogu perega Hakonesse ning õhtul lähme pidulikule õhtusöögile, et Kyohei vanemate 33 pulma-aastat tähistada.
Tervitused Jaapanist!

One thought on “Esimene emotsioon Jaapanist ja sushist

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s