Pärast kruiisi oli meil veel umbes-täpselt 4 päeva USAs ja selle plaanisime veeta Miamis. Minu ja Aediga liitus lisaks veel üks sõber P, kes meid juba hommikul kell 8.00 sadamas rendiautoga ootas. Ühesõnaga polnud me enam “imelikud inimesed” ilma autota. Nemad olid mõlemad juba Miamis mitu korda käinud ehk kõik kohad ja teed tuttavad.
Leidsin meile suurepärase asukohaga öömaja Ocean Reef Suites South Beachil, mis on kõige “kuumem” koht Miamis. Tegemist oli apartment stiilis hotelliga ehk toas oli veel ka kööginurk, kus saime ise süüa teha. Kui alguses kartsime, et see on kolme peale äkki liiga väike, siis olime väga positiivselt üllatunud. Lisaks pakuti hotellis ka hommikusööki, mis USAs väga tavaline pole. Me leidsime siiski, et oleme ise selles osavamad. Üks öö oli inimesele umbes 50 eurot, mis on asukohta arvestades väga hea hind.
Võrreldes Fort Lauderdale rannaga oli Miami Beach ikka kordades rahvarohkem ning pidevalt elu käis. Palju latiionosid ja mehhiklasi ning vähem inglise keelt. Siiski meeldis mulle seal rohkem. Rannariba ise on meeletult lai ning kõige tagumisel alal on kõva liiv, kus saab näiteks jooksmas käia. Seda ma ka kahel hommikul tegin ning kindlasti üks mu lemmikkoht, kus joosta. Kuna meie hotell oli otse ranna kõrval, käisimegi enne hommikusööki umbes 5km jooksul ja ookeanis ujumas – kas võiks olla paremat varianti enda päeva alustamiseks?
Suuri plaane endale ei teinud. Hommikuti veetsime paar tundi rannas, seejärel kokkasime hotellis lõuna, käisime šoppamas või sõitsime kuskil autoga ringi. Nagu ilmselt kõik teavad on USA šoppajate paradiis. Natuke juba kohanesin nende poodidega suvel New Yorgis. Esiaglu vaatasin seekord ka, et läheb õnneks ja midagi ei osta, aga lõpuks tulin ikkagi kohver asju pungil täis. Viimased ja parimad ostud tegime veel vahetult enne lennukile minekut. Samuti sattusin natuke hoogu ja ostsin sõbranna lapsele hunniku asju, mis loodetavasti ka sobisid.
Miamis elu ikka kogu aeg käib ja eriti South Beachil. Ühel õhtul saime korraliku peoga ka maha ja jõudsime isegi klubisse, kus sai parajalt rumbat ja kõiksugu muidu tantse tantsitud.
Viimasel täispikal päeval läksime minu soovil Miamist välja, et külastada kohe läheduses asuvat Everglades’i rahvusparki, mis on ligi 5700 km² soine looduspark, kus võib leida palju erilisi looma- ja taimeliike. Everglades on näiteks ainuke paik maailmas, kus elavad alligaatorid ja krokodillid koos.
Looduspark seisab hetkel vastamisi päris paljude probleemidega ning samuti on see üsna kõrgel hävimisohus kohtade listis. Kliimasoojenemisest tingitud merevee tõusu tõttu muutub seal olev pinnasevesi järjest soolasemaks, mistõttu on paljud liigid väljasuremisohus. Samuti mõjuvad üsna rängalt ka Floridas olevad tihedad tormid. Viimase orkaani Irma tagajärgedega tegeletakse seal praegugi, mille pärast olid paljud populaarsed piirkonnad, nagu näiteks paadituur, suletud . Samuti levivad tänu tormidele ka mitte soovitud liigid – näiteks maailma üks suurimaid madusid Birma püüton.
Huvitav oli see, kuidas vaid nii vähe Miamist välja sõites loodus ja ümbrus täielikult muutuda võib. Kuna paadimatkale minna ei saanud, jalutasime natuke erinevatel matkaradadel. Midagi lummavat oli seal pargis. Vahelduseks Miami mürale hea vaikne ja puhas loodus. Alligaatoreid ja krokodille kahjuks seekord ei näinud. Küll aga oli väga põnevaid linde ja taimi.
Üks õige naljakas lugu juhtus meil viimasel õhtul. Mõtlesime reisi lõpetuseks minna välja sööma põhilisele restoranide tänavale, mis oli hotellist umbes 1 km kaugusel. Sättisime end kenasti valmis, meigid, soengud jne. Aet oli veel eriti usin, pani selga uue kleidi, kontsakingad jalga, lokid pähe ja tegin talle veel patsi ka. Hakkasime siis restoranide poole liikuma, kui hakkas vihma sadama. Esialgu oli see üsna mõõdukas ja saime räästaaluseid mööda kohale. P ostis ka igaks juhuks vihmavarju, mis meid natuke ka aitas. Leidsime toreda Itaalia restorani, kus veetsime kena õhtu. Kui hotelli poole liikuma hakkasime, läks aga vihm tugevamaks ja mitte ainult natuke… reaalselt oli sihuke tunne nagu keegi kallaks sulle 10 ämbrist korraga vett kaela. Iga kord kui mõtlesin, et rohkem enam tugevamaks vihm minna ei saa, siis tuli välja, et ikkagi sai. Aet ja P otsustasid jooksmise kasuks. Kuna mu kingad olid nii libedad, üritasin ma abi saadav vihmavarjust. Tulemus oli aga selline, et kui lõpuks hotelli jõudsime, olime nagu kolm svammi ja hakkasime oma riideid väänama veest. Nagu närtsakas nägime välja, juuksed ja meik kõik laiali. See oli kokku lihtsalt nii koomiline. Tulemuseks oli muidugi , et järgmine päev pidin enda märjad riided kohvrisse panema, mille tõttu oli kogu kohver kergelt kopitanud lõhnaga. Lisaks jäi mu pagas veel natuke kauemaks Helsingisse kui oli ette nähtud. Vot selline meeleolukas lõpp meie seekordsele USA reisile!
Lõpetuseks võin öelda, et jäin reisiga väga rahule. Palju uusi kogemusi ja nalja sai kõvasti! Reisiseltskond meil klappis ning usun, et see ei jää viimaseks reisiks. USA on selline koht, kus ilmselt avastamist jagub piisavalt. Samuti on kindlasti mu reisisihtkohtade listis ka Mehhiko, kuhu tahaks pikemaks perioodiks minna.
Mis siis muud kui aeg hakata järgmist reisi planeerima!
Ja lõpetuseks tsitaat Finnairi lennukist…
hiieliin.com 