LAV: tutvumine Krügeri rahvuspargiga

Juba mitmeid aastaid olen mõelnud, kui võimas oleks minna ise safarile ja näha kõiki  loomi vabas  loomulikus keskkonnas. Loomaaiad mulle üldiselt väga ei meeldi ning viimati paar aastat tagasi Tallinna loomaaeda külastades jäi mulle üsna kurb mulje. Seega oli reisi üks põhilisi sihtkohti Krügeri Rahvuspark, mis on ligi 20 000 km²  ning seega üks suurimaid safariparke Aafrikas.

kruger

SAFARI PLANEERIMINE
Omal käel vs organiseeritud safari

LAVs on olemas eraldi riiklik lehekülg Sanparks, kus on olemas kõik info erinevate rahvusparkide ja ööbimisvõimaluste kohta. Kui sobitud rahvuspark valitud, tuleb otsustada, kas soovitakse  seal  ise ringi sõita või võtta organiseeritud sõidud ehk game drive. Enamus ilmselt kombineerivad kahte varianti ehk rendivad endale juba varasemalt auto, millega ka pargis ringi sõidavad ning lisaks ostavad mõned giidiga safarituurid. Lisaks on veel olemas ka täielikult organiseeritud paketid ehk buss võtab inimesed Johannesburgist (või rahvuspargi väravast) peale, viib pargi kämpingusse, kus on neile juba safariautodega sõidud organiseeritud. Ise alguses seda teemat uurima hakates ei saanud väga midagi aru ning loodan, et minu kirjutis aitab mõnel natuke kiiremini selgust saada.

safaari aken

Ööbimiskoht – luksus vs lihtne

Pargis on olemas umbes 10 põhilist “puhkeküla”, millest mõni suurem, teine väiksem.  Võimalik on  valida tavaliselt külalistemaja, bungalow, minisuvilate, safaritelkide või ainult kämpinguplatsi vahel. Kõige odavam variant välisturistile on safaritelk .  Suuremates puhkekülades on olemas ka pood ning restoran. Kes otsivad rohkem mugavust, siis  on olemas ka luksuslikud ja privaatsed kämpingukülad, mis on kahtlemata  väga ilusad, aga ka  vastava hinnaga.

Meie valisime kõige lihtsama ja odavama variandi ehk safaritelgi (43€/öö). Tegemist on siis maja moodi telgiga, kus on olemas voodid, kapp, külmik ning isiklik grill. Lisaks on läheduses üldkasutatavad WC ja duširuumid ning väliköök. Kusjuures isegi toateenindus käib voodeid tegemas. Oluline tähelepanek on aga see, et söögitarvikud (kahvlid, noad, taldrikud, pann, grillsüsi jms) seal ei ole. Nõudest on olemas ainult klaasid ja veinipokaalid (kõige tähtsam ju :D).

Kämpingu valimine

Rahvuspargis olemiseks planeerisime 3 ööd ehk kaks täispikka ja kaks poolikut safaripäeva. Esmalt broneerisime esimese öö kõige suuremasse kämpingukülasse Skukuzasse ja teised kaks ööd väikesesse Crocodile Bridge. Kohale jõudes pidime aga enda valikut muutma, kuna teises kämpingus polnud sobilikke ekskursioone enam saadaval.

Siiski võimalusel soovitaksin ööbida mitmes külades, kuna nende ümbruses on loomade liikumine ja loodus erinev ning mugavam on erinevaid piirkondi avastada. Üks väga mõnus ja populaarne küla on Lower Sabie, kus käisime mitu korda lõuna ajal. Kahjuks oli see juba broneeritud. Mulle üllatuseks broneerivad paljud inimesed enda safarid ligi aasta või isegi rohkem ette, mistõttu populaarsematel aegadel võib soovitud kohta keeruline saada.

Ekskursioonid

Kui on kindel eelistus mingit ekskursiooni või safarituuri võtta, on parem see riiklikul lehel ette broneerida eriti väiksemate kämpingukülade puhul, kus valikuid vähem. Päikesetõusu ja – loojangu safarid (eriti jalgsituurid) võivad olla üsna täis. Enamik organiseeritud safarite hinnad jäävad 30-60€ vahele.

safariauto

Rahvusparki sisenemine

Rahvusparki sisenemisel on olemas mitu erinevat väravat. Vastavalt enda kämpinguala asukohale soovitan valida sobiva värava. Seal peab end registreerima ning maksma conservation fee (ca 20€ päev/inimene). Seda on võimalik tasuda ka majutust broneerides. Samuti peab jälgima väravate avamise ja sulgemise aega, mis muutuvad vastavalt aastaajale. Nendevälistel aegadel on pargis viibimine iseseisvalt keelatud ehk kõik kämpingualad ja välised väravad suletakse. Seetõttu peab jälgima, et kui palju aega kulub väravast sinu kämpingukülasse sõiduks, sest hiljem kohale jõudes võib trahvi saada. Samuti on oluline mõelda, et maksimaalne liikumiskiirus on seal 50 km/h, kuid tavaliselt jääb see pigem 20-30 km/h.

Pargis liikumine

Kindlasti tasub juba kohe reisile jõudes osta endale kohalik SIM kaart google mapsi ja uberi kasutamiseks. Pargis liikumiseks on heaks abimeheks google maps, kuid ka erinevaid kaardid, mida kämpinguküladest osta saab. Ise soetasin endale kaardi koos erinevate loomade piltide ja nimedega. Lisaks olid seal olemas  marsruutide soovitused erinevate külade juurest ja nende umbkaudne kestvus.  Suuremates kämpingukülades on ka kaardid, kuhu saab panna märke, mis looma antud päeval kuskil nähtud on. Samuti tasub alati julgelt küsida tee pealt soovitusi ja jagada ka ise teistega informatsiooni loomade liikumise kohta. Üldiselt valitseb seal väga sõbralik ja mõnus õhkkond.

Selline siis väike ülevaade rahvuspargi korraldusliku poole pealt. Järgmises postituses juba safarist endast natuke täpsemalt.

LAV: Panorama Route

Kaplinn – Johannesburg

Pärast paari päeva Kaplinnas lendasime kohaliku lennufirmaga Mango (50€) Johannesburgi, mis on ühtlasi ka Lõuna-Aafrika Vabariigi kõige suurem linn. Kahjuks on sellel pigem negatiivne kuvand, kuna kuritegevuse tase on üsna kõrge.  Reisi jooksul kohtasime palju kohalikke inimesi, kes olid just Johannesburgist “põgenenud”, kuna ei tundnud end seal turvaliselt.

Meie eesmärk Johannesburgi minnes oli tegelikult Krugeri rahvuspark, mis asub linnast umbes 500 km kaugusel. Rahvusparki on võimalik sõita mööda otsemat kiireed või siis külastada ka Panorama Route, mis on umbes 140 km lõik, kus võib näha kõige kaunemaid vaated mägedele ja kanjonitele. Väga huvitav on ka see, et loodus ja ilm selle lühikese teekonna juures võib muutuda täielikult. Kui ühel hetkel on nii suur udu, et enda ette ka ei näe ning olen talvejopega, siis mõnekümne kilomeetri pärast võiks rannariided selga panna ja päevitama minna. Sama on ka loodusega, mis ühel hetkel on justkui kuiv kõrb, kuid natuke hiljem ümbritsevad sind rohelised metsad. Panorama Route peale peaks planeerima minimaalselt kaks päeva, sest vastasel korral läheb ikka väga tormamiseks.

panorama 2
Teel Graskopi poole

Johannesburg – Graskop

Lennujaamast saime kätte enda rendiauto ning asusime Graskopi poole teele. Graskop on ise väike linn kohe Panorama Route juures ehk sealt on hästi mugav kõikide põhiliste vaatamisväärsuste juurde sõita. Kindlasti pean kiitma ka Graskopi majutuskohta Zur Alten Mine (50€ öö), mis on justkui põõsaste sees varjatud üli armas väike farm, kus kõigil külastajatel on oma pisike Aafrika stiilis suvemaja, kus saab õhtul kamina ees kiiktoolis istuda. Omanikud olid ka väga sõbralikud ja abivalmid ning broneerisid meile laua linna kõige populaarsemas traditsioonilist Aafrika toitu pakkuvas restoranis The Glass House. Toitudest kirjutan natuke täpsemalt mõnes hilisemas postituses.

PANORAMA ROUTE

Järgmisel hommikul üritas ilm meile jälle “ära teha”. Aknast välja vaadates oli näha vaid paksu udu ning lisaks sadas veel vihma, mille peale enda sügisjope jälle selga panin. Esmalt tundus üsna lootusetu mõnda kanjonit või vaadet näha, sest heal juhul nägi vaid paar meetrit enda ette. Omanikud aga andsid meile natuke lootust, soovitades minna Panorama Route kõige kaugema punkti juurde ning hakata sealt tagasi tulema, sest teisel pool võib ilm olla selge. Ütleme nii, et esimesed kilomeetrid autos olid päris hullud, sest kurvilistel teedel oli nähtavus sisuliselt null ning lisaks on muidu headel teedel täiesti suvalistes kohtades hiiglaslikud augud. Piisab vaid ühest läbi sõita ning auto jaoks võib see üsna halvasti lõppeda.

udu

Lowveld Viewsite

Esimene peatus oli Lowveld Viewsite ning sinna jõudes nägime udu seest vaid paari puud ning mõnda kohalikku Aafrika käsitöölist.

Otsustasime siiski natuke matkata lootuses, et ehk õnnestub midagi näha. Uskuge või mitte, aga poole tunni pärast oli udu läinud ning sealt avanes üks reisi kõige paremaid vaateid. Asja võlu oli ka see, et peale meie polnud seal mitte ühtegi turisti ehk sai imelist vaadet rahus imetleda. See oli kindlasti üks Panorama Route lemmikkohti. Matkasime ja ronisime seal päris pikalt erinevatel servadel.

lovweld

Thee Rondavels Viewsite

Panorama Route kõige kaugem punkt, kust avanesid samuti võrratud vaated. Vahepeal oli ka ilm kuumaks läinud ja vahetasin sügisriided suveriiete vastu.

three

Blyde River Canyon

Üks suurimaid kanjoneid, kuhu minemiseks peab maksma väikse sissepääsu (ca 2-3€). Tegemist on ühe suurima rohelise kanjoniga. Võimalik on teha seal jälle väikene matk ja ronida erinevatel nurkadel. Kuna olime enda esimesest punktist liiga vaimustuses, ei tundunud kanjon enam midagi nii erilist.

kanjon

kanjon2.jpg
God’s Window /The Pinnacle

Vahepeal tegime veel  lühemaid peatusi ilusates kohtades. Just Panorama Route piirkondades leidsime väga hea hinnaga erinev Aafrika käsitööd, milleks on üldiselt puust valmistatud loomade kujud, maskid ja muud suveniirid.

käsitöölised

Tuntumateks kohtades on veel ka God’s Window ja The Pinnacle, aga sinna jõudes oli udu taaskord platsis ja midagi näha ei olnud. Siiski nägime antud vaadet teise nurga alt ehk pettumus suur ei olnud. Tagasi Graskopi poole sõites on veel ka atraktsioon The Big Swing, kus saab sisuliselt kanjonis kiikuda nööri otsas. Kuna meil oli hiljem nagunii benji hüpe plaanis, ei hakanud selle peale aega kulutama. Siiski kes tahab natuke närvikõdi, võib proovida. Uus atraktsioon oli ka Graskop Gorge Lift ehk klaasliftiga alla sõitmine mööda mäge, aga selle jätsime vahele.

panorama

Hazyview – Kruger

Edasi võtsime suuna juba Krugeri rahvuspargi poole. Viimane peatus oli veel Hazyview linn, kus soovitati teha suurem söökide  ostlemine enne parki. Varusime endale natuke grillimiseks vajalikku materjali ja teepeale näksimiseks toitu. Ka pargis on igas suuremas kämpingualas poed olemas, aga valik piiratum ja tooted kallimad. Pärast Hazyview sõitsime Krugeri Phabeni värava juurde ning Lõuna-Aafrika üks kõige põnevam ja oodatum etapp ehk safari võis alata. Sellest juba järgmises postituses.

 

LAV: Kaplinn

Oma reisi alustasime ja lõpetasime Cape Town’s (eestipäraselt Kaplinnas). See on ilmselt Lõuna-Aafrika Vabariigi üks kõige tuntumaid linnu ning samuti ka üks kolmest pealinnast. Hetkel muidugi teavad seda paljud “veekriisi” pärast, millest kõik meediaväljaanded räägivad.

Päikseloojang Lion's Headil

Öömaja ja transport

Kaplinnas viibisime esialgu kaks päeva. Öömajaks broneerisin koha nimega The Backpack Hostel apartmenti variandi (66 €/öö), kust avaneb suurepärane vaade otse Cape Towni tuntumale sümbolile Laudmäele (Table Mountain). Reisi viimase ööks leidsin aga tõelise pärli apartmendi 1003 Cartwright (63 €/öö), mis oli lihtsalt imeline. Olime juba valmis sinna sisse kolima. Mõlemad kohad asusid täiesti kesklinnas Long Streedi ning restoranide ja kohvikute läheduses. Kaplinn ise asub mäeaheliku vahel Atlandi ookeani ääres, mis tähendab, et peaaegu igasse suunda vaadates avaneb suurpärane vaade. Lisaks on suur osa elamurajoonidest just mägede külgedel.

hommikusöök

Transpordina kasutasime uberit, mis on väga laialt levinud ja odav või siis hiljem enda rendiautot. Linnas eksisteerib ka mingi ühistranspordisüsteem, kuid pigem turistina ma seda varianti ei kasutaks.

Põhilised vaatamisväärsused ja tegevused

Kuna jõudsime Kaplinna pärastlõunal, oli esimene päev poolik. Vahemaandumise sihtkohast inspireerituna, valisime esimeseks söögikohaks Etioopia restorani, mis oli üsna huvitav maitseelamus. Seejärel võtsime uberiga suuna Signal Hill’le, kus pidi olema linna parim päikeseloojang. Kui mäe otsa 10 minutit hiljem kohale jõudsime, pööras aga ilm täiesti ära ning vaate asemel olime täieliku pilvevati sees. Lisaks hakkas veel korraks ka vihma sadama, mille peale sama targalt uberiga mäest alla sõitsime. Nagu taksojuht ütles, siis Lõuna-Aafrikas võib olla päevas korraga 3 aastaaega, mille tähendusest kogu reisi ajal aru saime. Siit ka esimene soovitus – kindlasti võtta kaasa ka soojemaid riideid, sest ilm võib ka nende suvel (ehk praegu) olla väga muutlik!

Seejärel suundusime Victoria & Alfred Waterfronti, mis on kruiisisadamas asuv ala koos paljude restoranide, baaride ja kaubanduskeskusega. Tänavatel oli näha mitmeid esinejaid ning üldiselt selline mõnus jalutamise ja õhtune meelelahutuskoht.

waterfront

Kuna meie aeg Kaplinnas oli üsna piiratud, otsustasime teisel päeval osta pileti Sightseeing bussile (ca 12€ inimene), millel on kolm erinevat liini ning peatub kõikides põhiliste vaatamisväärsuste juures. Väga hea ja lihtne variant linnareisidel, kui pole väga palju aega. Sõitsime terve päeva jooksul kõik liinid risti-rästi läbi ning huvitavamates kohtades vaatasime pikemalt ringi.

Üks must go koht on kindlasti Kirstenbosch aed , mis on Laudmäe küljel asuv imeilus botaanikaaed. Jõudsime täpselt ajal, mil algas tasuta ekskursioon. Edasi liikusime bussiga mööda mäekülge rannikuni. Huvitav on ikka näha, kuidas rikkus ja vaesus üksteise kõrval eksisteerivad. Ühele poole vaadates näed kohutavas seisus slumme, kuid vaid mõned meetrid hiljem on hiiglaslikud villad.

kirstenbuch

Rannikul on palju erinevaid kalurikülasid ning randu. Vesi aga seal kandis väga soe ei ole, kuna Atlandi ookeanilt tuleb külma vett.  Tegime peatuse  Hout Bay’l, et maitsta kohalikku fish and chipsi ning jalutasime mööda randu. Kõige rohkem hämmastas aga ilm, mis ühel pool mäge oli täiesti udune ja pilvine, kui samal ajal teisel pool säras päike. Naljakas vaatepilt oli üks rand, mis oli nii udu seest, et ookeani polnud näha. Inimesed aga rannas päevitasid. Õhtul oli olukord hoopis vastupidine.   Seetõttu jätsime Kaplinna põhilise vaatamisväärsuse ehk retke Laudmäele reisi lõppu, et ka pilve seest midagi näha oleks.

hout bay

Table Mountain on üks Kaplinna sümbolitest, kuhu on võimalik sõita üles gondliga (ca 25€ edasi-tagasi) või siis ise matkata. Paljud kasutavad varianti, et ühe otsa matkavad ning teise köisraudteega. Meie õnneks oli reisi  lõpus Kaplinna naastes täiesti selge ilm ning sealt ülevalt avanevad vaated on ikka müstiliselt ilusad. Samal ajal on seal ka väga tuuline ehk jakk on kindlasti soovitatav kaasa võtta. Päikeseloojangut imetlesime selle kõrval oleval Signal Hill’il. Kui aega on ja ilm lubab, soovitaksin veel päikesetõusu või -loojangut minna vaatama Lion’s Headi, kuhu on umbes 45-minutiline matk vaja ette võtta. Kahjuks seekord me seda teha ei jõudnud.

table

Pärastlõunal käisime malai kvartalis Bo Kaap‘s jalgsituuril. Bo Kaap on tuntud eelkõige oma põnevate värviliste majade poolest, kus enamus kogukonnast on moslemid. Põhjust, miks need majad värvilised on, täpselt ei teatagi. Väidetavalt on liikvel mitmeid erinevaid jutte, aga milline neist täpselt tõsi on, ei olda kindel.

bo kaap

Tegelikkuses on Kaplinnas lisaks ka mitmeid põnevaid muuseume, sest ajalugu on neil ju põnev ja kirju nagu ka rahvastik.  Samuti saab minna ka ekskursioonile vanglasse Robben Islandile, kus Nelson Mandela 27 aastat kinni peeti. Põnevad on ka põhitänaval Long Streedil asuvad erinevad Aafrika poed ja restoranid ning kindlasti ka Greenmarket Square, kus asub Kapplina üks vanemaid turge, kust leiab palju Aafrika käsitööd.

Turvalisus?

Palju olen saanud küsimus, et kui turvaline Cape Town on? Keeruline on sellele vastata, sest ohtu on raske tunnetada. Siiski kuritegevus seal eksisteerib ning kohalike soovitusel üksikutel tänavatel eriti pimedas jalutada pigem ei tasu. Võrreldes Johannesburgiga peaks seal siiski tunduvalt turvalisem olema ning tänavatel on näha päris palju turvatöötajaid ja politseinikke. Kõhedust tekitas vaid see, kui vahepeal inimesed hakkasid tänaval järgi käima, et raha küsida ja reaalselt võisid sind ca 100-200 meetrit jälitada.

Vesi, vesi, vesi

Teine aktuaalne teema on hetkel kliima soojenemisest tulenev  veepuudus, kuna Kaplinnas pole viimasel kolmel aastal sadanud piisavalt vihma, et rahuldada kiirelt kasvava linnaelanike vajadusi. Probleem on aga läinud nii tõsiseks, et linn on kuulutanud välja “Day Zero” ehk päeva, mil veevarud on kriitilise piiri juures, et kraanid keeratakse kinni ning vett saab iga majapidamine 25 liitrit inimene veekogumispunktidest. Hetkel jääb see  kuupäev aprilli keskele.

Seetõttu on käimas suured kampaaniad, et inimesi motiveerida veetarbimist drastiliselt vähendama. Terve linn on täis silte, kuidas vähem tarbida. Näiteks on soovituslik duši kestvus 1-2 minutit, WC soovitatakse lasta vett ainul sel juhul kui seal  on  midagi “pruuni”. Alates veebruarist läksid nad üle järgmisele riskiastmele, mis tähendab, et paljudes avalikes kohtades on kraanid kinni keeratud ning käte puhastamiseks on vaid spetsiaalne vahend. Samuti jälgitakse majapidamiste veetarbimist ja lubatud normi ületamisel võib väidetavalt trahvi saada.

Eks näis, kuidas neil läheb ning kindlasti jälgin huviga teemat edasi. Siiski loodab linn, et nad suudavad vee tarbimist vähendada selle võrra, et mai kuus eeldatava vihmaperioodini välja vedada. Viimastel aastatel pole aga ka nende talvel ehk vihmaperioodil piisavalt vihma sadanud. Antud probleem puudutab eelkõige Kaplinna ja selle ümbruses olevaid piirkondi.

Minu arvamus Kaplinnast

Kokkuvõttes jäi Kaplinn ikka väga mu südamesse ning arvan, et võiksin seal isegi mõne aja elada. Alguses ei saanud selle fenomenist arugi, aga lahkudes olin kindel, et ilmselt minu üks lemmiklinnadest ning kindlasti tahan sinna veel tagasi minna.

cape town

 

Lõuna Aafrika Vabariik: sissejuhatus ja paberimajandus

Minu järgmine reis jõudis kätte varem kui arvata oskasin.

21.01-02.02.2018 Lõuna-Aafrika Vabariik

2018-01-18 (2)

Miks Lõuna-Aafrika?

Lõuna-Aafrika Vabariik ehk LAV on minu reisisihtkohtade nimekirjas juba mõnda aega. Pikemalt hakkasin selle peale mõtlema, kui möödunud talvel üks lähedane tuttav sinna jaanuari lõpus sõitis. Kes oleks võinud arvata, et täpselt aasta hiljem võtan ise sama teekonna ette.

Kui Lõuna-Aafrika peale mõelda, on tavaliselt esimesed märksõnad, mis meenuvad safari, apartheid ja Nelson Mandela. Mõni suhtub sellesse, kui Aafrika arenenud riiki, teised muretsevad, et on ikka üks jube ohtlik paik. Palju muud tavaliselt ei teata ning ega ma ise ka polnud varem väga antud riigis toimuvasse süüvinud. Nüüd mida rohkem olen uurinud ja lugenud, seda atraktiivsemaks see muutub. Ühes riigis nii palju ajalugu, pingeid, rassivõitlust, kuid samal ajal loodust, loomi ja ilu.

Erki Loigom avaldas Postimehes LAVi kohta väga huvitava arvamusartikli. Kellel natuke rohkem aega ja huvi, soovitan kindlasti lugeda.

Kuidas minna ja piletite ostmine?

Minu LAVi reisi toimumisel saigi määravaks soodsate piletite leidmine. Tavaliselt maksavad lennupiletid sinna umbkaudselt 500€-600€. Novembris sattusin peale aga pakkumisele, kus piletid Stockholmist Kaplinna sai vaid 360€ eest. Kuna ajavahemik oli kooli ja töö suhtes täpselt sobiv ning reisikaaslane juba ammu ootamas, et saaks kuskile sõita, tundus see võimalus, mida ei tohi käest lasta.

Reis algab Tallinnast, kust sõidame Tallinki laevaga Stockholmi (kampaania raames edasi-tagasi 30€/in) ning sealt edasi Ethiopean Airlinesiga Kaplinna (360€). Kellel on soov minna, soovitan pakkumistel silm peal hoida, sest isegi Tallinnast võib leida päris häid lende.

Viisa ja paberimajandus

Viimase hetke pakkumiste riikide hulka LAV aga ei kuulu, sest sinna on vaja viisat. Et asja veel natuke keerulisemaks teha, asub nende saatkond Helsingis ja nõutud dokumente on päris palju. Esialgu viisa kohta informatsiooni otsides suutsid mitmed foorumid mind ära ehmatada. Tegelikult aga kogu protseduur nii keeruline ei ole ning usun, et Lõuna-Aafrika on seda vaeva väärt.

Viisa taotlemiseks on tegelikult kaks võimalust.

  1. Esimene variant on kogu paberimajandus ise kokku panna ning Helsingis asuvasse saatkonda viia. Viisa läbivaatamine võtab aega 10 tööpäeva ning pärast tuleb passile uuesti ise järgi minna. Hea on see, et piisab kui ainult üks reisiseltskonnast kohale läheb.
  2. Teine võimalus on kasutada Estraveli teenuseid, kes aitavad kogu viisa jaoks vajalikud dokumendid kokku panna ning toimetavad need ise saatkonda. Teenus maksab 69€ (pluss viisalõiv) ning aega võtab see kuni 4 nädalat.

Kaalusime mõlemat varianti, kuid lõpuks otsustasime viisa ikkagi ise teha. Esiteks hinna pärast ning teiseks ei tahtnud passi  kuni 4 nädalaks loovutada. Leppisime kaaslasega kokku, et paberid viib kohale tema ning mina toon need ära. Kaks sõitu Helsingisse maksid kokku 32€ ehk tunduvalt soodsam kui Estraveli kaudu. Oluline on lihtsalt jälgida, et kõik vajalik paberimajandus ikka kaasa saaks. Vastasel korral olen lugenud juhtumeid, kus inimesed on saatkonnas mitu korda käinud.

Dokumendid, mida viisa jaoks vaja on:

  • pass, mis kehtib vähemalt 1 kuu pärast viia kehtivuse lõppu
  • õiges mõõdus dokumendifoto
  • täidetud ankeet – kindlasti jälgida, et oleks õiges formaadis. Vajadusel saab selle täita ka saatkonnas koha peal.
  • edasi-tagasi lennupiletid
  • majutuse kinnitus, kus on näha, et selle eest on makstud
  • reisikindlustus
  • pangaväljavõte inglise keeles (viimase 3 kuu kohta)
  • rahaliste vahendite olemasolu kinnitus (vähemalt 20 €/päev)
  • töökoha tõend (seda tingimust kodulehel küll polnud, aga kuulduste kohaselt võib see siiski vajalik olla)
  • viisalõivu maksetehingu kinnitus (33€)

Viisat tehtes meil majutust veel ei olnud, kuid tegime booking.com ajutise broneeringu, mida sai tasuta tühistada. Samuti tuleb enne dokumentide viimist ära maksta viisalõiv, mida saab teha ülekandega LAVi saatkonnale (rekvisiidid on üleval nende kodulehel või saab lasta saata meili teel).

Samuti on soovitav enne dokumentide viimist panna endale saatkonnas kinni aeg, et olla kindel, et sind antud perioodil vastu võetakse. Saatkond ise on üsna kesklinnas, kuhu saab lihtsalt sadamast trammiga sõita.

Seega tasub viisat pigem varakult ajama hakata. Ise ma selles muidugi eeskuju ei näita, sest saime viisa kätte kaks päeva enne reisi algust. Tegelikult olime juba varasemalt saatkonnaga rääkinud ning kuna nad detsembris lõpetasid pühade tõttu juba üsna varakult viisade läbivaatamise, polnud mõtet dokumente sinna lihtsalt “hoiule” mitmeks nädalaks viia.

viisa (2)

 

Põnevus on sees ning vaatame, millega Lõuna-Aafrika Vabariik mind üllatada suudab.

Florida: Miami

Pärast kruiisi oli meil veel umbes-täpselt 4 päeva USAs ja selle plaanisime veeta Miamis. Minu ja Aediga liitus lisaks veel üks sõber P, kes meid juba hommikul kell 8.00 sadamas rendiautoga ootas. Ühesõnaga polnud me enam “imelikud inimesed” ilma autota. Nemad olid mõlemad juba Miamis mitu korda käinud ehk kõik kohad ja teed tuttavad.

IMG_1008 IMG_1002

Leidsin meile suurepärase asukohaga öömaja Ocean Reef Suites South Beachil, mis on kõige “kuumem” koht Miamis. Tegemist oli apartment stiilis hotelliga ehk toas oli veel ka kööginurk, kus saime ise süüa teha. Kui alguses kartsime, et see on kolme peale äkki liiga väike, siis olime väga positiivselt üllatunud.  Lisaks pakuti hotellis ka hommikusööki, mis USAs väga tavaline pole. Me leidsime siiski, et oleme ise selles osavamad. Üks öö oli inimesele umbes 50 eurot, mis on asukohta arvestades väga hea hind.

Võrreldes Fort Lauderdale rannaga oli Miami Beach ikka kordades rahvarohkem ning pidevalt elu käis. Palju latiionosid ja mehhiklasi ning vähem inglise keelt. Siiski meeldis mulle seal rohkem. Rannariba ise on meeletult lai ning kõige tagumisel alal on kõva liiv, kus saab näiteks jooksmas käia. Seda ma ka kahel hommikul tegin ning kindlasti üks mu lemmikkoht, kus joosta. Kuna meie hotell oli otse ranna kõrval, käisimegi enne hommikusööki umbes 5km jooksul ja  ookeanis ujumas – kas võiks olla paremat varianti enda päeva alustamiseks?

IMG_1147

Suuri plaane endale ei teinud. Hommikuti veetsime paar tundi rannas, seejärel kokkasime hotellis lõuna, käisime šoppamas või sõitsime kuskil autoga ringi. Nagu ilmselt kõik teavad on USA šoppajate paradiis. Natuke juba kohanesin nende poodidega suvel New Yorgis. Esiaglu vaatasin seekord ka, et läheb õnneks ja midagi ei osta, aga lõpuks tulin ikkagi kohver asju pungil täis. Viimased ja parimad ostud tegime veel vahetult enne lennukile minekut. Samuti sattusin natuke hoogu ja ostsin sõbranna lapsele hunniku asju, mis loodetavasti ka sobisid.

Miamis elu ikka kogu aeg käib ja eriti South Beachil. Ühel õhtul saime  korraliku peoga ka maha ja jõudsime isegi  klubisse, kus sai parajalt rumbat ja kõiksugu muidu tantse tantsitud.

Viimasel täispikal päeval läksime minu soovil Miamist välja, et külastada kohe läheduses asuvat Everglades’i rahvusparki, mis on ligi 5700 km² soine looduspark, kus võib leida palju erilisi looma- ja taimeliike. Everglades on näiteks ainuke paik maailmas, kus elavad alligaatorid ja krokodillid koos.

Looduspark seisab hetkel vastamisi päris paljude probleemidega ning samuti on see üsna kõrgel hävimisohus kohtade listis. Kliimasoojenemisest tingitud merevee tõusu tõttu muutub seal olev pinnasevesi järjest soolasemaks, mistõttu on paljud liigid väljasuremisohus. Samuti mõjuvad üsna rängalt ka Floridas olevad tihedad tormid. Viimase orkaani Irma tagajärgedega tegeletakse seal praegugi, mille pärast olid paljud populaarsed piirkonnad, nagu näiteks paadituur, suletud .  Samuti levivad tänu tormidele ka mitte soovitud liigid – näiteks maailma üks suurimaid madusid Birma püüton.

Huvitav oli see, kuidas vaid nii vähe Miamist välja sõites loodus ja ümbrus täielikult muutuda võib. Kuna paadimatkale minna ei saanud, jalutasime natuke erinevatel matkaradadel. Midagi lummavat oli seal pargis. Vahelduseks Miami mürale hea vaikne ja puhas loodus. Alligaatoreid ja krokodille kahjuks seekord ei näinud. Küll aga oli väga põnevaid linde ja taimi.

img_1101.jpg

Üks õige naljakas lugu juhtus meil viimasel õhtul. Mõtlesime reisi lõpetuseks minna välja sööma põhilisele restoranide tänavale, mis oli hotellist umbes 1 km kaugusel. Sättisime end kenasti valmis, meigid, soengud jne. Aet oli veel eriti usin, pani selga uue kleidi, kontsakingad jalga, lokid pähe ja tegin talle veel patsi ka. Hakkasime siis restoranide poole liikuma, kui hakkas vihma sadama. Esialgu oli see üsna mõõdukas ja saime räästaaluseid mööda kohale. P ostis ka igaks juhuks vihmavarju, mis meid natuke ka aitas. Leidsime toreda Itaalia restorani, kus veetsime kena õhtu. Kui hotelli poole liikuma hakkasime, läks aga vihm tugevamaks ja mitte ainult natuke… reaalselt oli sihuke tunne nagu keegi kallaks sulle 10 ämbrist korraga vett kaela. Iga kord kui mõtlesin, et rohkem enam tugevamaks vihm minna ei saa, siis tuli välja, et ikkagi sai. Aet ja P otsustasid jooksmise kasuks. Kuna mu kingad olid nii libedad, üritasin ma abi saadav vihmavarjust. Tulemus oli aga selline, et kui lõpuks hotelli jõudsime, olime nagu kolm svammi ja hakkasime oma riideid väänama veest. Nagu närtsakas nägime välja, juuksed ja meik kõik laiali. See oli kokku lihtsalt nii koomiline. Tulemuseks oli muidugi , et järgmine päev pidin enda märjad riided kohvrisse panema, mille tõttu oli kogu kohver kergelt kopitanud lõhnaga. Lisaks jäi mu pagas veel natuke kauemaks Helsingisse kui oli ette nähtud. Vot selline meeleolukas lõpp meie seekordsele USA reisile!

Lõpetuseks võin öelda, et jäin reisiga väga rahule. Palju uusi kogemusi ja nalja sai kõvasti! Reisiseltskond meil klappis ning usun, et see ei jää viimaseks reisiks. USA on selline koht, kus ilmselt avastamist jagub piisavalt. Samuti on kindlasti mu reisisihtkohtade listis ka Mehhiko, kuhu tahaks pikemaks perioodiks minna.

Mis siis muud kui aeg hakata järgmist reisi planeerima!

Ja lõpetuseks tsitaat Finnairi lennukist…

IMG_1163 (2)

Kariibimere kruiis: päev merel

Jätkan ikka kruiisi teemal. Lisaks kolmele saare peatuse, veetsime kaks tervet päeva ainult merel.  Laev oli  päris suur ja  tegevust jätkus piisavalt. Suur osa meelelahutusest oli mõeldud ikkagi keskmisele ameeriklasele, mis meile väga huvi ei pakkunud. Nagu ma enne mainisin oli kruiisi app’st pidevalt näha, mis hetkel toimub, mida süüa pakutakse või mis riietumisnõuded õhtul on.

Ikka see peamine ehk söök-söök-söök

Suur osa kruiisist keerleb ikkagi söömise ümber ehk kuhu sööma minna. Kui esialgu tundus, et valikuid on meeletult, siis tegelikult oli lõunasöökikohti palju, kuid õhtul oli antud hinna eest valida sisuliselt kahe koha vahel ehk buffee stiilis Lido ja üks hiiglaslik viisakas stiilis restoran, kus igal õhtul oli uus menüü. Ühtegi kohta reserveeringut vaja teha ei olnud. Kuna valisin ostmisel “avatud ajaga õhtusöögi”, pidime enne õhtusööki minema registreerimislauda ja saime sealt endale lauanumbri.

Kui esimestel õhtutel tundus väga äge küll – suur restoran, mitmekäiguline menüü ja telli mida tahad, siis üsna pea meie vaimustus rauges. Oleme vist Eestis ikka hea toiduga ära harjunud, sest restoranikvaliteeti see küll alati välja ei andud. Kõik oli okei, aga üsna maitsetu. Huvitav oli aga see, et igal õhtul tutvusime enda kõrval lauas olevate inimestega, kes olid toidust lihtsalt vaimustatud. Kõik oli nende meelest lihtsalt nii amazing ja excellent. Mõned põnevad asjad siiski olid – näiteks igal õhtul oli menüüs “something interesting” nagu näiteks konnakoivad, rebitud küülik, looma keel.

Üsna pea mõistsime, et Lidos saame tegelikult palju maitsvama söögi endale kokku panna, aga kuna see nägi ikkagi liiga söökla välja, kus enamasti suured paksud ameeriklased endale toitu sisse õgisid, siis oli naljakas seal ilusti sätituna ja üles lööduna istuda. Naljakas oli aga hoopis asjaolu, et avastasin, et tegelikult on suur osa toitudest Lidos ja selles “peenes restoranis” samad. Lihtsalt  viimases pannakse see natuke ilusamini taldrikule.

Sellest hoolimata sai ikka päris korralikult igasugu asju söödud ning kuuenda päeva lõpuks olin isegi väsinud sellest pidevast söögi ümber käivast elust. Lemmikkoht oli siiski Mehhiko lõunasöögikresoran, kus sai endale ise kokku panna burritosid või salatikausi moodi asju.

Lõunasöögi ajal oli ka täiskasvanute spa osas salatibaar, kus oli võimalik endale meelepärane salat ise kokku miksida. Lisaks näiteks veel pastarestoran, 24/7 pitsakoht ja mega rasvaste burgerite koht (mis oli muidugi ameeriklaste lemmik), kuhu me ei jõudnudki.

Dress-code

Üldiselt oli laevas ja õhtusöögil casual riietumisstiil ehk sisuliselt vahet pole, mis selga paned. Näiteks väga palju oli perekondi, kes olid teinud endale spetsiaale kruiisi pluusi, kus olid kirjas nende kõigi nimed.

Õhtuti pandi üldjuhul natuke viisakamalt riidesse. Eriti paistsid silma näiteks ülimalt üles löödud Aasia naised oma mega sädelevates ja nappides kostüümides. Teisel kruiisi õhtul oli aga dress-up õhtu ehk alates kella 6st tulid kõik välja ülikondades ja uhketes ballikleitides. Samuti oli võimalik broneerida aeg fotograafi juures, et teha “kauneid” fotosessioone näiteks klaveri taustal või perepilte. Kõik ülimalt ameerikalik igatahes. Samas oli täitsa tore, kui ühel õhtul kõik viisakad välja nägid.

Meelelahutus ja muu tegevus

Esimesel mere päeval sadas vihma. Seega välitegevusi nagu spad ja päevitamine jäid ära. Sisustasime oma aega hoopis trenniga, sest laevas oli minu üllatuseks väga suur ja lahe jõusaal. Samuti käisin ühel toitumisloengul, mis oli esialgu isegi üsna asjalik, aga lõppes detox plaani müümisega. Kõik kuulajad olid muidugi nii amazed about everything.  Teine lemmikkoht oli 15. tekil asuv täiskasvanute terrass, kus olid erinevad diivanid, päevitustoolid, baar ja mullivannid.

Raide ekskursioonilt leidsin mõned uued sõbrad ning kuna Aedile kõrgusega seotud asjad ei meeldi, käisin nendega koos skyride’l ehk jalgrattal, millega saab laeva kohal sõita. Midagi jubedat tegelikult ei olnud.

IMG_0914

Õhtud veetsime enamasti erinevaid esinejaid ja bände kuulates, mis olid päris head, kuid kuuendaks päevaks olime nendest lugudest üpriski tüdinenud. Ööklubis oli üldiselt tavaks, et mustad tantsisid keskel (ja üli-üli hästi) ning valged inimesed vaatasid pealt. Neil kohe tuli see puusahõõrutamine nagu loomulikult. Havana baaris oli seevastu teistsugune seltskond ehk seal võis ka lihtsalt vaadata ja imestada, kui hästi inimesed tantsivad. Samuti oli iga õhtu tavaliselt mingi teema pidu – näiteks white party, punase vaiba pidu jne. Meist läks see kuidagi väga mööda, sest üldjuhul saime aru, et mingi stiil on alles siis kui kõik meie ümber üleni valges tantsisid. Siiski tundus, et see oli rohkem mingi teatud seltskonna jaoks mõeldud.

IMG_0941

Selline see kruiisi elu on – söömine, joomine, pidu ja meelelahutus. Jäime mõlemad rahule, aga samas oli kuuenda päeva lõpuks juba natuke limiit täis. Ameeriklaste jaoks on see üsna odav puhkamise viis, mis tähendab, et paljud käivad seal mitmeid kordi. Ise ma ilmselt nii pea uuesti ei läheks. Meil igatahes nalja sai ning seda jäävad meenutama igapäevased videoblogid.

Kariibimere kruiis: Cozumel, Mehhiko

Kolmas kruiisi peatus oli Mehhiko saarel Cozumelis. Mehhiko on mulle alati huvi pakkunud, mistõttu olime sellest sadamast ka kõige rohkem elevil. Seda ka õigustatult, sest nii minu kui ka Aedi meelest oli see parim peatus.

IMG_0841

Laevast saime maha kell 10 ning sadamas oli lisaks meie “paadile” veel kolm suurt kruiisilaeva. See tähendas, et umbes 10 000 turisti saabub korraga ühele saarele. Tundub küll natuke hirmuäratav, aga tegelikkuses sujus kõik hästi. Sadamast välja saamiseks pidi muidugi kõige pealt läbi jalutama tax free alkoholi ja lõhna poest ning seejärel väikesest šopingukülast, et saaks kohe ostlema hakata. Meie läksime sealt kiiresti mööda, et enda päevakava paika panna. Kindlaid plaane selleks päevaks ei teinud – mõttes oli natuke randa, hea söök ja jook ning linnas ringi vaadata.

Sadamast välja saades ootas meid muidugi jälle sada erinevat taksojuhti ja eksursioonide pakkujat, kes oma teenustega üle tahavad valada. Me ei jõudnud väga mõeldagi enne kui juba olime takso peal koos sakslastest paariga, et sõita väidetavalt rannaklubisse, kus on võimalik ka snorgeldada. Üldjuhul on sealkandis kõik rannad tasulised ning valida on erinevate pakettide vahel. Kõige populaarsemaid on näiteks Mr Sanchos Beach Club, kus 55 USD eest saab terve päev all inclusive söögi-joogi ning luksusliku rannaklubi koos basseinide ja muude lisadega.

IMG_0795

Meie panime oma ranna valikuga natuke mööda- 17 USD saime pääsme klubisse, tooli, mõned veespordi võimalused, aga selle raha eest oleks ilmselt ilusama ranna leidnud. Erilist snorgeldamist seal ei olnud ning samal ajal ka väga ujuda ei saanud, sest põhjas olid korallid. Rannaklubides on Mehhikos tavaline, et vahepeal käivad teenindajad sulle tekiilat müümas ehk otse pudelist otse kurku, mis tähendas, et mõned inimesed meie rannas olid päris purjus.

Pärast mõnda tundi rannatamist olid kõhud päris tühjad ning foresquare ja tripadvisori soovituste järgi otsustasime minna lõunale kesklinnas asuvasse restorani Pancho’s Backyard . Taksosõit linna kestis päris kaua ning maksis umbes 17 USD. Kui kohale jõudsime tundus koht väljast üsna uhke ja kallis. Tegelikkuses olid aga hinnad väga mõistlikud. Alustasime kohe frozen mango-maasika margaritaga ja täiesti ausalt, siis see oli ilmselt mu elu üks parimaid kokteile. Võib-olla muutis kogu kogemuse nii heaks ihtsalt kogu see Mehhiko meeleolu, pärast randa rammestus, taustal olev muusika

Toit oli samamoodi suurepärane. Minu valikuks osutus kana-veise fajita, mis serveeriti kohaliku guacamole ja oapastaga. Kõik oli lihtsalt nii hea, maitsev ja värske. Ma ei tea, kas need margaritad ka natuke mõjutasid, aga olime lihtsalt vaimustuses. Selle reisiga sai minust ikka väga suure Mehhiko söökide, vürtside, salsade armastaja.

Pärast restorani jalutasime niisama ringi kohalikus vanalinnas ning poodides. Uudistasime suveniire ning proovisime kohalikke maiustusi, salsasid ning muidugi ei jätnud erinevate tekiilade degusteerimist vahele. Kui muidu tekiilat paljalt väga ei jooks, siis seal oli igasugu põnevaid erinevate maitsetega variante. Ei jäänud palju puudu, et Aet oleks endaga koju mõned kaasa toonud. 😀

IMG_0838

Mõtlesime laeva tagasi minna takso asemel hoopis jalutades. Me polnud aga päris kindlad kui kaugel “paat” üldse asub, sest takso sõitis sinna üsna pikalt. Lõpuks kõndisime natuke üle tunni aja ning jõudsime üsna täpselt kella 6ks laevale, mis oli viimane lubatud aeg.

IMG_0846

Emotsioonid Mehhikost olid suurepärased isegi kui saime seda vaid üsna loetud tunnid nautida. Sinna tahaks kindlasti pikemale reisile minna! Kruiisil käimine ongi nagu degusteerimine ehk natuke saab  maitse kätte, et siis otsustada, kas tahta veel või mitte.

Kariibimere kruiis: Grand Cayman

Teine saar, kus peatuse tegime oli Briti territooriumi alla kuuluv Grand Cayman. Laev jõudis kohale juba kell 8 hommikul ning pärast kiiret kardiot (eelmise päeva õhtusöök läks ikka väga liiale) ja hommikusööki võtsime samuti suuna maale. Kuna sadamasse laev minna ei saa, viiakse sinna väiksemate paatidega, mis muudab kogu protsessi natuke aeganõudvamaks ja tüütumaks.

IMG_0735

Justkui plastiklinn – Georgetown

Sadamas oli jälle mitukümmend erinevat ekskursioonide ja taksoteenuse pakkujat. Kuna mina plaanisin minna  kell 11 eksursioonile, võttis Aet takso ja sõitis Seven Mile Beachile rannatama. Takso randa ja tagasi on kokku 8 dollarit, kuid rannas peab lisaks maksma ka tooli ja sissepääsu eest. Kuna mul oli veidi aega jalutasin niisama Georgetowni tänavatel. Linn meenutas natuke plastiklinna – puhas, kena ja turistikas ehk üsna igav. Vaadata ega osta seal midagi polnud ning üsna kallis ka.

Stingray City ja raidega ujumine

Kell 11 sain kokku tuuri grupi ja giidiga, et suunduda Stingray City eksursioonile. Tegemist oli Moby Dicks tuuriga, mille leidsin samuti heade arvustuste järgi tripadvisorist. Kindlasti soovitan ekskursioone mitte laevalt võtta, kuna need on ülerahvastatud ja kallimad. Kuigi hirmutatakse, et muidu on oht laevast maha jääda, on see võimalus ikka väga väike, sest kõik eksursioonide korraldajad on laeva aegadega täpselt kursis. Sellele nende ärid ju üles ehitatud ongi. Lisaks minule oli tuuril üks Ameerika suguvõsa, kes pidasid perepoja pulmi. Muide oli kuulduste kohaselt laevas 5 pulma. Sain nendega üsna kiiresti sõbraks ning eksursiooni juhid olid ka kõik väga lahedad.

Esmalt sõitsime bussiga natuke linnast välja meie paadi juurde ning seejärel merele alale, mida kutsutakse Stingray Cityks. Kunagi hakkasid inimesed selles kohas raisid söötma ning seetõttu hakkasidki need sinna käima ning teevad seda siiani. Nüüd on saanud see muidugi üheks lemmikuks turismiatraktsiooniks. Kogemus ise oli väga lahe. Hiigelsuured raid ujusid ümber meie ning saime neid ka käte peale võtta. Nende nahk on ise juba nii pehme ja siidine, mida tahaks katsuda. Tükk aega ujusime raidega ning edasi suundusime korallide juurde,et natuke snorgeldada. Kalu oli pigem väga ja vee elustik igav võrreldes sellega, mida olen varem näinud, mistõttu väga pikalt seda teha ei viitsinud. Õnneks oli ilm täna super vastupidiselt eelnevatele päevadele, kui saime ikka vihma ka.

Kell 3 jõudsime tagasi sadamasse ning 3.15 pidi minema viimane laevuke kruiisilaeva juurde. Järjekord sinna oli hiiglaslik. Olime seal ligi tund aega, mistõttu laevale sain alles 4 läbi. Aet juba helistas murelikult, et kus ma olen, sest talle oli infost öeldud, et laev väljub 5 minuti pärast. Tegelikkuses kedagi maha ei jäeta ja pärast mind tuli ikka veel palju rahvast.

Selline vahva päev oli. Rannad on saarel ka väga ilusad, aga pigem tundub mulle see koht natuke liiga turistikas ja kallis ning ise vist eelistaksin rannapuhkuseks mõna teist kohta, mis erineb rohkem kohaliku elu-olu poolest. See tundus isegi liiga läänelik ja hästi toimiv.

Pärastlõuna lõpetasime jälle frozen ice creamiga. Täiesti hull – kaua sellist elustiili pidada ei saa, sest vastasel korral olen varsti samasuguse figuuriga nagu suur osa ülejäänud inimesti laeval.  Aga puhkusel võib, eksju?!

Kariibimere kruiis: Ochios Rios, Jamaica

Esimene peatus oli meil Jamaical linnas nimega Ochios Rios. Laev jõudis sadamasse nagu plaanitud kell 9.00 ning kuigi kujutasin ette, et väljumine on Rootsi laevale sarnaselt masside trügimine, oli see vastupidiselt hoopis  palju lihtsam. Jalutasime esimeselt tekilt välja, paar sammu mööda silda ning olimegi Jamaica territooriumil. Kaasa pidi võtma vaid kajutikaardi, mis sisenemisel ja väljumisel skaneeritakse ning nende süsteemi ilmub sinu pilt ja kõik andmed.

IMG_0477

Blue holes ja vettehüpped

Plaanisime ka ühe lühikese eksursiooni koskede juurde. Kuigi laeval ja kruiisi broneerimise leheküljel üritatakse iga hinna eest erinevaid eksursioone „pähe määrida“, tegin Eestis natuke uurimustööd ja broneerisin meile Karandas Toursi kaudu tuuri. Esiteks oli see odavam ning teiseks oli meid kokku vaid neli ehk tunduvalt mugavam kui 15-liikmelise või suurema grupiga.

Sadamas saime autojuhiga kokku ning sõitsime umbes 30 minutit läbi linna metsa koskede juurde. Linnas oli kõik mõnusalt kirju ning loodus lopsakas ja roheline. Koskede juures soovitati meil osta kummijalanõud. Õnneks me need ka soetasime, sest vastasel korral poleks seda eksursiooni olnud küll võimalik läbida.  Sisuliselt siis sumpasime jões läbi kärestike ja hüppaside erinevalt astmetelt alla jõkke. Alustasime madalamalt ja viimane oli juba päris korralik. Meie nii öelda giid oli nagu väike kiire Jamaica ahv, kes lihtsalt jooksis mööda neid kärestikke ja kivisid. Mulle igasugu ekstreemsemad asjad meeldivad, mistõttu need hüpped olid väga meelt mööda. Tegelikkuses oleks pidanud vesi olema erk sinine, aga kuna viimastel päevadel oli sadanud vihma, polnud õiget värvi näha. Üldiselt oli tegemist muidugi üsna nii öelda “turistika” asjaga, aga selle raha eest jäime rahule.

Linnamelu

Pärast eksursiooni viis autojuht meid tagasi laeva juurde, käisime seal lõunat  söömas ning suundusime linna uudistama. Linna lühikirjelduse võib kokku võtta järgmiselt –  tänavad on erinevaid värve täis, Bob Marley taolised rastamehed kõnnivad ringi, raggae muusika mängib ning iga nurga peal keegi suitsetab marihuaanat või üritab seda sulle müüa. Lisaks on muidugi palju turistidele mõeldud poode, kust on võimalik osta suveniire või tax free alkoholi. Meie jalutasime niisama tänavatel ringi ning selline mõnus vibe oli igal pool. Inimesed on küll üsna pealetükkivad, kuid samas sõbralikud ja kuidagi tsillid. Võib-olla nende riietumisstiil juba tingib seda.

„In Jamaica we have no problems“

Jamaica ise on tegelikult väike saar, kus elab umbes 2,8 miljonit inimest. Ametlik keel on inglise keel, aga kohalikud räägivad patwa slängi, mis on segu prantsuse, inglise ja hispaania keelest. Nende üks moto on „out of many one people“. Mõned huvitavad väljendid on näiteks

  • Hi, mon = Hi, man
  • Whaap?=What’s up
  • Airi = Doing good, having fun

IMG_0493

Üldse pooldavad nad nii öelda murevaba elustiili. Tegelikkuses on muidugi raske selle 6 tunni põhjal  hinnata, kas see ka päriselt stressita elu on. Nagu meie giid ütles „In Jamaica we have no problems, only situations“. Või siis nende põhilause „one love“. Igaljuhul saime selle lühikese aja jooksul esmase mulje Jamaicast kätte ning siia oleks huvitav kunagi ka pikemalt tagasi tulla. Paljudele ameeriklastele oli Jamaica nii öelda šokk ja ebameeldiv ehk nii vaene ja pealetükkiv. Kuna olen ise palju hullemates kohtades käinud, ei tundunud see mulle nii hull. Siiski on Jamaica mõrvade määr maailmas üks kõrgemaid, mis on tingitud suurest salanarkootikumide veost ning võitlustest politsei ja gängide vahel.

Kell 16.30 pidid kõik laeval tagasi olema. Me jõudsime juba natuke varem. Enne muidugi saime veel korraliku äikesevihma kaela ehk olime nagu kaks läbi ligunenud nuustikut. Aedil, kes on suur äikesekartja, hakkas korraks isegi täitsa hirmus. Enne laevale sisenemist on veel alati kottide kontroll, sest alkoholi ja muid jooke ei või endaga kajutisse viia ning kõik ostetud joogid saab tagasi pärast kruiisi lõppu.

IMG_0472

Laevas sõin veel pre workout jäätise (kas ma juba mainisin, et jäätis on 24/7 tasuta) ning suundusime jõusaali, et natuke energiat kulutada enne söögirallit. Õhtuöögiks tegime end jälle ilusaks, proovisime Horizondi restoranis kõikvõimalikke sööke ning pärast kuulasime erinevaid live esinejaid. Selline see laeva elu on!

Kariibimere kruiis: tutvumine laevaga

Teise osa reisist veetsime Kariibimere kruiisil 2016. aastal sõitmist alustanud laeval Carnival Vista. Tegemist on Carnivali kõige uuema laevaga ehk kõik näeb veel üsna värske välja.

Meie valitud kruiis kestis 6 ööd ehk kolm peatust saartel ning 2 täispikka päeva merel.

img_0474.jpg

Laevale pealeminek

Kuna laevale mahub korraga ligi 4000 reisijat, kujutasin ette, et sinna pealeminek võib paras segadus olla. Tegelikkuses osutus see aga oodatust lihtsamaks. Päev varem tegime Carnivali veebilehel check-ini ning kõik vajalikud dokumendid saadeti meile, mis soovitavalt oleks võinud välja printida. Samuti oli seal kirjas soovituslik pealemineku aeg. Saime enda kellaajaks 13.30 (laev väljus 16.00). Fort Lauderdalest sõitsime Uberiga Miami sadamasse, kus praktiliselt kohe kohvritest ilma jäime. Hüpati juurde, küsiti laeva nime ja piletit näha, pandi silt külge ja kohvrid olidki saadetud. Edasi pidime sadamas paar paberit täitma ja praktiliselt saimegi juba laeva, kus enda kajuti postikastist ka laevakaardid kätte saime.

Mida üks kruiis sisaldab?

Laev ise oli suur ja võimas – väikeste Tallinki kruiisilaevade kõrval ei anna võrreldagi. Reisijate käsutuses on 15 tekki, kus on palju erinevaid söögikohti (nt Lido, Hiina, Itaalia köök, sushi, burgerid, salatibaar, Mehhiko tortilla lett, BBQ restoran jms), baare, basseine spaasid, jõusaal, IMAX kino, välikino, minigolf, korvpalliväljak, mullivannid, leboalad, laeva kohal sõitev jalgratas, erinevad lastealad, kasiino, poed jne. Ütleme nii, et avastamist oli piisavalt ning laeva ühest otsast teise kõndimine võttis ikka korralikult aega.

Kruiisi hind oli natuke üle 600 euro inimese kohta, mille sees on ka enamus laevas olevast meelelahutusest ja 24/7  söök. Osad söögikohad olid lisatasu eest ning nende eest võis vajadusel juurde maksta. Alkoholi pakett ei sisalda. Võimalus on juurde osta 50 USD/päev alkoholipakett, mis sisaldab maksimaalselt 15 jooki. Kuna meie eesmärk polnud ennast igal õhtul “mällu” juua, siis selle ostmist otstarbekaks ei pidanud. Laeval oma alkoholi tarbida ei või ning sisenedes kontrollitakse ka kotte. Inimese kohta võis kaasa võtta ühe pudeli veini ning üleliigne jook võetakse reisi ajaks “hoiule”. Sama kehtib ka laeva poest ostetavate jookide kohta.

Ütleme nii, et keskmine kruiisitaja jätab ilmselt laeva lisaks veel päris korraliku summa. Meie kui nii öelda natuke “rotid” eestlased elasime seal tagasihoidlikku elu ning eriti lisakulutusi ei teinud. Nii on tegelikult kruiis üsna odav puhkuse vorm. Lisaks põhisummale ostsime kahepeale sotsiaalmeedia Interneti paketi 5USD/päev, mis oli selles suhtes mõttetu, et ühendus oli väga aeglane. Samuti võeti meil enne kruiisi lõppu “julmalt” maha ka service tip umbes 80USD. See on siis minimaalne tipi summa, mis saab jätta.

Laevas toimuvaga kursis olemiseks on loodud väga mugav telefoni app, mis Interneti ostmist ei nõua. Sealt saab vaadata kõiki laevas toimuvaid üritusi, söögikohtade infot, ilmaennustust, enda krediiilimiiti jne. Kogu laevas kehtib sularahavaba põhimõte ehk kõik tehtud kulutused pannakse kajutikaardile, mis on pangakontoga ühenduses. Kruiisi lõppedes peavad kõik enda kaardi läbi skaneerima.

Kajutiks valisime kõige odavama variandi, et siseruumi ilma aknata kajuti. Kuna nagunii enamuse aja veetsime toast väljas, ei näinud vajadust selle eest rohkem maksta. Iga päev käib ka toateenindus koristamas ja toob uued rätikud. Kajuti valisin esimesele tekile üsna juhuslikult, aga lõpuks olime sellega väga rahul, sest väljapääs erinevatesse sadamatesse oli 0 tekilt ehk tuli vaid üks korrus alla liikuda. Rootsi kruiisilaevadele omast mootorimüra polnud kuskilt kuulda.

Tutvumine laevaga

Kuna saime laevale juba mõned tunnid enne väljumist, läksime kohe söögikohti uudistama. Esimeseks valikuks osutus Mongoolia wokk, kus sisuliselt saab sobivatest komponentidest endale meelepärase miksi kokku panna. Samuti oli enne väljumist ka häirekoosolek. Kõigil reisijatel on kajutikaardi peal nende kogunemiskoht, kuhu kriisi korral minna tuleb. Pidime kõik sinna kogunema, kus kaardid läbi skaneeriti ning väike tutvustus tehti.

Nii algaski meie Kariibimere kruiis. Täpsemalt juba järgmistes postitustes.