Toscana: põige Cinque Terresse

Cinque Terre on minu Itaalia sihtkohtade listis juba ammu, mistõttu olin kindel, et tahan külastuse sinna Toscana reisiga ühendada. Taaskord pole august ilmselt parim aeg turistide rohkuse ja kuumuse tõttu.

Cinque Terre on Liguuria ranniku ääres olev piirkond, mille moodustavad mäejalamil olevad 5 küla. Külade vahel liikumiseks saab kasutada rongi, paati või matkaradasid, kust avanevad vaated rannikule. Autoga küladesse sisse sõita ei saa – on küll vist mõned üksikud parkimiskohad, aga kõige mõistlikum on kasutada sinna minekuks rongi või laeva.

La Spezia

Enda baasiks Cinque Terre külastamisel valisime La Spezia, mis on Liguuria oluline sadamalinn. Võrreldes erinevate Toscana linnadega, on La Spezia natuke nagu reaalsusse tagasitulek. Vaatamisväärsusi seal küll pole, aga suur osa turistidest külastabki linna, kuna sealt vaid poole tunni rongisõidu kaugusel on Cinque Terre külad. Ööbimiseks valisin toa kohas La Perla Di Angelica, mis vastas kolmele kriteeriumile: raudtejaama lähedus (400 m), tasuta parkimise võimalus läheduses, kesklinna lähedus.

Porto Venere

Kuna saabusime La Spenziase pärastlõunal, otsustasime teha lühikese külastuse Porto Veneresse, mis on samuti Liguuria ranniku linn ilusate värviliste majade, vaadete ja kohvikutega. Kõige lihtsam sinna minna oli bussiga, mis läks sisuliselt ööbimiskoha eest. 40-minutiline loksutav sõit üle mägiste linnateede ja olimegi kohal. Koht ise on väike, aga uudistamist mõneks tunniks jätkus piisavalt. Mäe otsas asuvast kirikust ja kindlusest avanesid suurepärased vaated merele. Rannahuvilised said päevitada kividel, aga üldiselt ma seda rannapuhkuse kohaks pigem ei valiks.

thumb_IMG_2931_1024

Cinque Terre

Teise päeva hommikut alustasime vara ning võtsime rongi suunaga Levantosse, mis teeb peatuse kõigis 5 külas. Rong sõidab umbes iga 20 minuti tagant ning kõige mõistlikum tundus osta Cinque Terre kaart (16 eurot), millega sai terve päeva edasi tagasi igat pidi sõita ning lisaks andis õiguse matkata külade vahel (matkaradadel oli eraldi piletipunkt, kus seda kontorlliti).

Cinque terre

Esimesena külastasime Vernazzat, mida peetakse küladest üheks kõige ilusamaks. Meil oli hea meel, et just selle esimeseks valisime, sest hommikul oli inimesi vähem ja saime atmosfääri paremini nautida.

Vernazzast otsustasime matkata Cornigliasse, mis võtab umbes 1,5h. Suur osa teest olid erinevad trepid üles-alla ning ligi 40-kraadise kuumusega oli see ka mulle vahepeal paras väljakutse. Matka alguses ja lõpus olid vaated küladele või merele. Vahepeal oli ka varjus metsa all kõndimist, kust suuri vaateid polnud, aga vähemalt sai päikesest natuke puhata. Kindlasti tuleks tee peale kaasa võtta vett ning sportlikud jalanõud on soovitatavad. Tee peal oli ka väike kohvik ja pood, kust sai joogivarusid täiendada.

Corniglia ainuke küla, kuhu pole võimalik tulla laevaga, mistõttu on see teistest vaiksem. Kuna see asub all mere ääres, peab rongijaama saamiseks kõndima mitusada trepiastet ja parajalt pika teekonna. Sellise kuumusega oli iga lisa trepiaste paras trenn.

thumb_IMG_2994_1024

Järgmiseks sõitsime rongiga Manarolasse, kuhu tegime vaid väga kiire põike – sisuliselt läks see peamiselt veevarude täiendamiseks. Pärast Manarolat võtsime suuna Riomaggioresse, mis on üsna suur küla ning mille vaatete järgi tihti Cinque terret teamegi.

Kõige viimaseks jätsime Monterosso al Mare, mis võib tunduda natuke ebaloogiline, kuna pidime jälle tagasi kaugemale sõitma. Põhjuseks aga oli asjaolu, kuna seal on liivane pikem rannajoon, kus oli soov natuke puhata ja ka üks ujumine teha (ainuke kogu reisi jooksul). Seetõttu on antud küla ka kõige populaarsem turistide poolt. Võrreldes teistega polnud seal nii väga enam armsa küla õhustikku, vaid meenutas rohkem kuurorti. Küll oli seal selle eest palju gelato kohti ning pikk promenaad, kus jalutada.

Saime ühe päevaga kiire ülevaate Cinque Terrest. Kindlasti oleks seal mõnus  natuke pikemalt olla ning mõnes külas ka ööbida. Siiski eelistaks ma selleks igal juhul natuke jahedamat perioodi. Kuna külad on üsna väikesed ja tuntud, on turiste seal ilmselt alati palju. Vahepeal olid ka jutud, et sinna lastakse vaid piiratud arv inimesi sisse, kuid õnneks hetkel olulisi limiite pole.

Seega võimaluse korral soovitan kindlasti antud piirkonda külastada ning teha ka matkasid ühest külast teise. Oleksin ilmselt ise teinud mõte matka veel, kuid kuna mu reisikaaslane taastus põlveoperatsioonist, oleks see talle olnud liig.

Myanmar IX: toidud

Üheks väga oluliseks osaks reisimisel on kohaliku toidukultuuriga tutvumine. Üldiselt olen üpriski avatud proovima kõiki uusi maitseid ja toite ning aastatega olen üha rohkem hakanud armastama ka vürtsikaid toite.

Myanmari köök on tugevalt mõjutatud Tai, Hiina, India ja teistest Kagu-Aasia riikide toitudest, lisades neile oma variatsioone ja nüansse. Paljudes toitudes kerkib esile vürtsikas-hapu kombinatsioon. Enne reisile minekut lugesin paljusid arvamusi, kes tegid Birma toite maha. Mina nendega ei nõustu, kuna sain väga palju suurepäraseid maitseelamusi – kõige paremad muidugi kodukokkadelt. Üks asi millega aga arvestama peab, et suurem osa nende toitudest on üsna rasvased ja sisaldavad palu õli, eriti käib see tänavatoidu kohta. Lisaks sisaldavad enamus toite suures koguses pähkleid-seemneid.

Nüüd aga lühike ülevaade väikesest osast, mida jõudsin 2,5 nädala jooksul proovida või tähele panna.

Tänavatoit

Tänavatoidu märksõna on fritüür suupisted: samosad, kevadrullid, erinevad riisikrõpsud, saiad jms. Allpool on mõnest natuke täpsemalt.

Wet Thar Dote Htoe ehk sealiha vardad

Sealiha vardad oli põhiline tänavatoit Yangonis, mida võiks näha igal tänavanurgal ning mis on kohalike poolt väga armastatud. Sisuliselt on bambusvarda otsa lükatud sea rupsid ehk kõik alates sea kopsudest ja soolestikust kuni keeleni, mida keedetakse sojakastmega. Maitseainetena pakutakse kaussides küüslauku ja värsket tšillit.

Kuna olen natuke sarnast toitu proovinud kunagi Balil ja sealiha üldiselt ei armasta, jätsin selle roa ise proovimata. Ka visuaalne pool nägi päris jube välja minu jaoks.

Pannkoogid – soolased vs magusad

thumb_IMG_6175_1024

Bein mont on traditsiooniline suupiste, mida mõned söövad hommikusöögina ja mõned suupistetena. Seda tuntakse ka kui Myanmari tänavapannkooki ja see on nätske, krõbe ja pähkline. Müüjad lõikavad selle hammustussuurusteks portsjoniteks, mida saab mugavalt süüa. Neid on kahte erinevat tüüpi – magusad ja soolased pannkoogid. Mõlemad on valmistatud riisijahust, kuid magusad koogid segatakse nende magustamiseks palmisuhkruga ja peale lisatakse kookosviilud, pähklid ja valged mooniseemned. Soolaste kookide peal on kikerherned ja sibul. Soolane pannkook oli minu arvamusel tänavatoitudest üks maitsvaim.

Dosa ehk India stiilis pannkook

thumb_IMG_5266_1024 2

India stiilis krõbe õhuke krepp, mille tainas on valmistatud läätse – ja riisijahust.

Mont Lin Ma Yar – vutimuna snäkk

Armsad pisikesed ja krõbedad suupisted, mis maitsevad üli hästi (kuid ka rasvaselt). Peamine koostisosa on kikerherned, mis on täidetud näiteks vutimuna või mõne teise lisandiga.

Fritüür tofu täidisega

thumb_IMG_4985_1024

Üks huvitav snäkk on fritüür tofu, kuhu sisse tehakse süvend, mis täidetakse valge kapsa, papaia, krõbeda sibula ja kuivatatud krevettidega. Maitseks lisatakse tamarind mahla, kalakastet ja laimimahla. Esialgu ei saanud ma üldse aru, millega on tegemist, aga kokku tuleb põnev hapu-soolane kooslus.

Mohinga

Mohinga - burmese-street-food-9

Traditsiooniline Myanmari hommikusöök. Tegemist on kalapuljongis riisinuudlitega, mis muudetakse täidlasemaks purustatud kikerhernestega ning maitsestatakse kohalike vürtsega nagu kurkum ja sidrunihein.

Puuviljad vürtsidega

thumb_IMG_5012_1024

Salatid

Teelehe salat

Kindlasti must-eat toit Myanmaris ja ilmselt ka minu üks lemmikuid. Meie mõistes pole võib-olla täiesti klassikaline salat. Sisuliselt on see salat marineeritud teelehtedest, mida müüakse juba valmiskujul turul, mida serveeritakse erinevate krõmpsuvate lisandite nagu maapähklid, seesamiseemned, praetud herned ja purustatud-kuivatatud krevetid. Lisaks veel tomat, küüslauk, roheline tšilli ja maitsestatud maapähkliõli, kalakastme ja laimiga. Väga originaalne maitse ja kergelt vürtsikas. Valmistasin seda ka ise kokakoolis.

Tofu salat

thumb_IMG_5846_1024

Populaarne tänavatoidusalat, mis koosneb tofu kuubikutest, kapsast ning maitseks erinevaid õlisid ja maitseaineid. Natuke vürtsikas ja hapu nagu ka paljud teised salatid.

Avokaado salat / kreveti salat

Avokaado salat oli Ngpali piirkonnas väga populaarne. Mõnusalt värske ja kreemine. Samuti oli seal ka palju erinevaid mereandidega salateid, mis olid pigem eelroana või lisandina mõeldud.

Karrid

 

Myanmari karri on ilmselt üks kõige iseloomulikumaid ja levinumaid toite kogu riigis. Siiski on see midagi erinevat sellest India stiilis karrist, mida tavaliselt endale ette kujutame. Variante on meeletult – kanaga, lihaga, tofuga, kalaga, krevettidega, tofuga kõrvitsaga, baklažaaniga. Lisaks riisile ja karrile tuuakse veel tavaliselt lisandiks hapukas salat, praetud köögiviljad, väike kauss suppi. Proovisin kõiksugu variante ning üldjuhul jäin alati rahule – eriti imelised olid muidugi kodukokkade valmistatud, mis olid ka vähem õlised. Kohalikele mõeldud tänavakohtades polnud kvaliteet alati nii hea, kuid enamasti siiski maitsev. Ngpali piirkonna mereanni karrid olid muidugi eraldi kategoorias imelised!

Shan nuudlid

Riisinuudlite segu puljongis tavaliselt koos marineeritud sea- või kanalihaga, mida serveeritakse marineeritud köögiviljadega. Peale lisatakse sageli erinevaid krõbedaid asju.

Shani stiilis riisipall

thumb_IMG_5461_1024

Myanmaris on see tuntud kui kalariis, mis tähendab, et kurkumiga keedetud riis pressitakse koos mageveekaladehelvestega ja küüslauguõliga palliks. Päris huvitava maitsenüansiga toit, mida soovitan võimalusel Shan regioonis proovida.

Mereannid

 

Ngpali piirkonna enamus restorane sisaldas suuremal määral mereannitoite alates salatitest, karridest kuni grillitud kala ja krevettideni. Kindlasti kõige paremad toidud kogu reisi jooksul. Üks kõige tuntumaid toite on seal kreveti-kookose karri, mis on kahtlemata väärt proovimist.

Selline oli lühike ülevaade minu Myanmari toidukogemusest. Kahtlemata on seal veel väga palju muud, kuid 2 nädalaga jõuab proovida vaid piiratud koguse asju. Mina soovitan mitte karta ning olla avatud uutele maitsetele

Myanmar VIII: Ngpali Beach

Kuigi Myanmar ehk pole nii tuntud oma randade poolest nagu võib-olla naaberriigid, on neil üle 2000 km pikkune rannajoon. Kahtlesin üsna pikalt, kas lisada enda reisi lõpetuseks lühike rannapuhkus või mitte, kuna sinna minek on üsna pikk või siis kallis (olenevalt transpordivahendist). Mul on siiski väga hea meel, et otsustasin reisi lõpetada 3-päevase puhkusega Ngpali rannapiirkonnas, sest see oli ideealne ja lõõgastan “punkt” üsnagi aktiivsele reisile.

Transport Ngpali randa

Võib-olla üks põhjus miks Ngpali rand on endiselt üsna vähetuntud ja puutumatu, on see, et sinna minek on üsna ebamugav või kallis. Odavam variant on kasutada bussi. Bussisõit Yangonist kestab sinna 15 tundi ja Baganist umbes 24 tundi. Teine võimalus on minna lennukiga. Siselende opereerivad mitu erinevat firmat ning neid on päeva mitu tükki. Siselennud on Myanmaris aga üsna kallid – 45-minutilise lennu eest tuleb välja käia umbes 100 eurot. Lennukid on see eest väga korralikud – saab isegi juua ja snäkke.

Kuna minu päevad reisil olid üsna loetud, kasutasin lendamise varianti. Kalawist sõitsin taksoga Heho lennujaama (ca 45-60 minutit), kust oli 1-tunnine Ngpali ranna lähistel olevasse Thandwe lennujaama, mis asub umbes 15 km kaugusel Ngpali keskusest. Tagasi sõitsin Thandwest Yangoni. Mõlemad lennud maksid umbes 90-100 eurot ehk üsna arvestatav lisakulu.

Tegevused ja üldiselt Ngpali rannapiirkonnast

Ngpali kohta eeltööd tehes, olid kõik arvustused ülivõrdes kiitvad ning nüüd tagant järgi võin nendega ühineda. Tegemist on väikese ja pigem Aasias vähetuntud kuurortlinnaga 7 km pikkuse imelise rannajoonega. Juba praegu on ranna ääres üsna palju hotelle ja kuurorte, kuid need on võrdlemisi tühjad ja ka rannas pole probleemi endale vaikse kohe leidmine.

Rannas on olemas mõned söögikohad ja vahepeal käivad puuviljanaised enda tooteid pakkumas. Üldiselt siiski väga vaikne ja ei mingeid intensiivseid kaupmehi. Rand ja meri on väga puhas – ei mingit prügi ega vetikaid. Kes soovib rannas massaaži, siis ka see võimalus on olemas.  Suurem osa söögikohtadest on mõnekümne meetri kaugusel põhitänaval.

thumb_IMG_6053_1024

Peamine plaan Ngpalis oli mul puhata, raamatut lugeda ja rannamõnusid nautida. Hea võimalus Ngpali avastamiseks on rentida ratas. Hosteli inimestelt kuulsin, et on olemas üks veelgi rohkem eraldatud rand, mida nad ise kutsusid The Secret Beach, mis asus minu majutuskohast umbes 14 km kaugusel. Otsustasin sinna retke võtta ette rattaga, mis kujunes oodatust natuke pikemaks, sest eksisin vahepeal täielikult ära ja lõpetasin ühe kohaliku põllumehe tagahoovis. Seda mõnusam oli enesetunne, kui lõpuks sihtkohta jõudsin. Tegemist oli tõelise paradiisirannaga. Inimesi oli seal kokku koos minuga umbes kuus. Samuti on seal olemas ka kaks väikest söögikohta, kes lubavad enda toolidel istuda, kui neilt midagi tellida. Veetsin seal terve päeva ning soovitaksin kindlasti kõigile, kes Ngpalile satuvad. Kui rattasõit tundub liiga pikk, siis on võimalus e-roller rentida. Kõige lihtsam on kohta leida, kui sisestada gpsi “Silver Wave Seafood Restaurant”. Teistmoodi poleks ma seda kindlasti leidnud.

thumb_IMG_6064_1024
Secret beach

Ngapli on tuntud ka imeliste päikeseloojangute poolest. Enamus inimesi otsib õhtupoolikult endale mõnusa vaikse koha, et jälgida kuidas kalapaatidel tuled süttivad ning päike merepiiri taha kaob. Üks hotell pakub rannas ka tasuta kõigile päikeseloojangu joogat, mida viimasel õhtul ka proovisin.

Kuna rannajoon on väga lai ja üsna kõva, on hommikuti seal üsna palju jooksjaid ja sportijaid. Käisin samuti ühel hommikul Iisraeli sõbraga paljajalu hommikujooksu tegemas. Minu “siidijalakesed” ilmselt pole harjunud liiva peal ilma jalanõudeta jooksma ehk 45 minutist sain endale korralikud vesivillid talla alla. Siiski oli see seda igal juhul väärt.

thumb_IMG_6076_1024

Toidud

Kuna Ngapli on mereäärne koht, võib juba arvata, et see on minusuguste mereandide armastajate jaoks täielik paradiis. Oma parimad toiduelamused Myanmaris sain just seal viibides (lisaks matkasöökidele). Võrreldes teiste piirkondadega olid need vähem õlised ja rohkem igasugu salateid ning värskeid tooraineid. Põhiline märksõna siiski mereannid igas erinevas võtmes. Kindlasti üks roog, mida peaks proovima on tiigerkreveti karri kookospiimas, mida mitmed toidukohad serveerivad kookose seest. Lihtsalt imeline!

Ööbimine

Võrreldes teiste Myanmari piirkondadega on Ngpali tunduvalt kallim. Mereääres olevad hotellid ja kuurordid küsivad minu arvamusel ebareaalselt kallist hinda (ilmselt sellepärast need suures osas tühjad ongi). Minu valikuks osutus hostel WEStay @ Chillax House-Ngapali (12 eur/öö neljases toas + hommikusöök), millega üldiselt rahule jäin. Rand oli üle tee, hommikusöögiks sai pannkooke ja lennujaama transport oli mugavalt organiseeritud hosteli poolt. Ühine suur hommikusöögilaud olid hea võimalus uute inimestega tutvumiseks ning sealt ka enda kaaslased viiamseks kolmeks päevaks leidsin.

Ngpali jäi enda hipiliku ja lõõgastava atmosfääriga kindlasti eredalt meelde. Paljud reisisellid, kellega seal tutvusin, olid sinna jäänud lausa mitmeks nädalaks, kuna nad ei raatsinud enam lahkuda. Minu jaoks oli 3,5 rannapäeva täiesti piisav, et end välja puhata, saada kätte rannadoos ning ka kerge jume.

Myanmar VII: Inle Lake / Nyaungshwe

Inle Lake ja ujuvaid aiad

Inle Lake on Nyaungshew piirkonnas mägede vahel asuv Myanmari suuruselt teine järv, mis on turistide poolt väga armastatud. Järv on ise üsna madal ning kasvab iga aastaga aina rohkem kinni. Peamised vaatamisväärsused ongi vee peale ehitatud majad ja külad; ujuvad aiad, kus kohalikud “peenarde” vahel paatidega ringi sõidavad, et aiasaaduste eest hoolitseda; kalamehed, kellel on eripärane meetod paadi sõudmiseks ühe jalaga aeru tõugates hoides teise jalaga tasakaalu. Paat on kohalikele antud piirkonnas kõige olulisem transpordivahend ühest kohast teise liikumisel.

Inle piirkonnas oleksin 1,5 päeva asemel tahtnud kindlasti kauem aega veeta, kuna vaadata ja teha on väga palju ning sealne atmosfäär on kuidagi teistsugune. Kindlasti tasub võtta paadituur, mis teeb peatusi ujuva küla erinevates töökodades. Meie grupi soovil käisime kohe pärast matka natuke pikemalt paadiga uudistamas, mistõttu eraldi pärast tuuri ei võtnud. Peatusime hõbeda poes, puutöökohas ja külastasime pika kaelaga naisi. Mulle ausalt öeldes ükski neist muljet ei avaldanud, sest oli näha, et need on ainult turisti eesmärgil loodud. Isegi pika kaelaga naised istusid seal nagu kaks kuju ja ees oli silt “tee minuga pilti”. Palju põnevam oli aga ümbritseva külaelu, põllu – ja kalameeste jälgimine. Võimalusel oleksin teinud kindlasti veel paadituuri päikesetõusul või – loojangul.

thumb_IMG_5727_1024thumb_IMG_5728_1024thumb_IMG_5732_1024thumb_IMG_5735_1024

Kokanduskursus

Üheks meeldejäävamaks kogemuseks oli aga hoopis kokanduskursus (15 000 kyat – 9 eur), mis mul esialgu üldse plaanis ei olnud. Kokakoole on Nyaungshews päris mitmeid. Meie läbisime koolituse Mercury kokanduskoolis, mille leidsime juhuslikult enda hosteli lähistelt.

thumb_IMG_5894_1024Grupis oli meid kokku 8, kellega sain tuttavaks juba Baganis ja enne matka. Kell 9.00 kohtusime enda õpetajaga ning pidime igaüks valima, mida tahame kokata. Valikus olid erinevad kohalikud karrid ja traditsioonilised salatid. Minu eelistuseks oli kõrvitsa-kana karri ja Myanmari teelehe salat. Seejärel suundusime kõik koos turule, et toitude jaoks vajalik tooraine osta. Turul tutvustas kursuse juhendaja meile kohalikke erinevaid tooteid ning suurt osa neist saime ka proovida.

Päras toidukraami ostmist läksime tagasi kokakooli ja söögitegemine võis alata. Juhendajaid oli kokku kolm, kes aitasid ettevalmistusel ning maitsete lisamisel. Samuti tegid nad  lisaks veel ise erinevaid fritüüritud snäkke, tempura köögivilju, Shan nuudlisuppi ja küpsetatud banaani.

Meie laud oli ülimalt rikkalik, et andis seda kõike süüa. Õnneks leidsin endale õiged reisikaaslased ehk neile meeldis sarnaselt mulle palju süüa – seega ei pidanud end imelikult tundma. Kõik söök oli imemaitsev ning antud koolitus ületas kõik mu ootused. Mitmeid meie seltskonnast olid käinud kursustel ka teistes Aasia riikides, kuid ka nende arvamusel oli antud kogemus kõigist parim.

thumb_IMG_5881_1024

Veiniistandused

Inle piirkond on tuntud ka veiniistanduste poolest ning üsna populaarne on käia veine degusteerimas. Kuna reisisin enamasti prantslasega, ei pannud nad suuri ootusi Aasia veinile ehk proovimas me seda ei käinud. Küll aga rentisime hostelist ratta ja sõitsime linnast välja veiniistandusse päikeseloojangut vaatama. Kogu retk oli parajalt koomiline, sest antud jalgrattad ei olnud kõlbulikud mägise kruusatee jaoks. Tagasi pidime tulema kottpimedas, üritades natuke valgust saada mobiili taskulambiga ja samal ajal mäest alla sõitma üle hiiglaslike kivide. Paras retk ikka! Vahepeal oli küll tunne nagu oleksin kuskil laagris. Ainuke erinevus, et saan teha ainult neid tegevusi, mida ise tahan.

Veinide koha pealt tegelikult kuulsin, et need ei olegi nii halvad. Kuna ise ei proovinud, ei saa hinnangut anda. Samas ma pole ka eriline veiniekspert ehk ilmselt minu arvamust väga tõsiselt võtta ei saaks.

Kokkuvõttes soovitan Inle jaoks planeerida kindlasti minimaalselt 2-3 päeva, et saaks seda rahulikult avastada.

thumb_IMG_5829_1024


Ööbimine: BaobaBed Hostel Nyaung Shwe Inle Lake – 8 eur/öö + hommikusöök (voodikoht kuueses toas). Samas ketis nagu Bagani hostel ning kvaliteedilt vähemalt sama hea või isegi parem. Kindlasti soovitan!

Myanmar VI: matk Kalaw – Inle Lake

Kõige rohkem elevust Myanmari reisi planeerimisel tekitas 3-päevane matk Kalawist Inle Lake’i. Kalaw asub Mandalayst 200 km kaugusel, mille läbimine bussiga võtab umbes 5 tundi. Mandalays läksime VIP ööbussi peale (18000 kyatt = 11 eur), mis tähendas, et Kalawi jõudsime öösel kell 3.00. Kuna Kalaw on mägede läheduses, on temperatuur seal öösiti märksa külmem ehk alla 10 kraadi.

Hommikul ärkasin külmetava nina peale ning läksime tutvuma erinevate turismiagentuuridega, kes matka pakuvad. Paljud inimesed, keda reisi jooksul kohanud olin, soovitasid Jungle Kingi. Esiteks kasutavad nad natuke kõrvalisemaid ja väiksemaid radasid ning samuti pidi see populaarne olema just nooremate inimeste hulgas. Boonuseks oli ka kõige odavam hind ning tõsiasi, et ühe öö saab veeta kloostris. Pärast vestlust agentuuri inimestega, oli meie valik tehtud.

Kolmepäevane matk maksis vaid ca 40 000 kyatti ehk 25 eurot, mis sisaldas 2 hommikusööki, 2 lõunasööki, 2 õhtusööki, ööbimist kohalikus peres ja kloostris ning giiditeenust. Kõik söögikorrad olid väga rikkalikud ning ilmselt parimad kogu reisi jooksul.

Meie grupis oli kokku 9 inimest: viiega neist olin juba varasemalt tuttav ning neli Iisraeli tüdrukut, kes olid koos reisimas. Giidiks oli meil kõige armsam kohalik meesterahvas, keda tahta võib – Fransisco. Kuna tema keeleoskus oli väga hea, sain vastused kõigile oma küsimustele, mis olid tekkinud.

Mida võtta matkale kaasa?

Suure pagasi viib reisikorraldaja ise Inle Lake enda büroosse või majutuskoha olemasolu korral otse sinna. Matka jaoks oleks vaja kindlasti väiksemat seljakotti ning veel olulised asjad on: päikesekreem, müts, 1 pudel vett/veedpudel (vett saab osta iga 2-3 tunni tagant), taskulamp või pealamp õhtuteks (näiteks, et WC üles leida), paksemad riided (jope, fliiš, pikad püksid ja võib-olla isegi müts – õhtuti oli väga külm), esmased hügeenitarbed, õhuke käterätik, ujumisriided, märjad salvrätid (duši olemasolu puudub).

thumb_IMG_5745_1024

Nüüd aga natuke lähemalt matkast. Kokku oli matk väidetavalt ligi 65 km (ma ise arvan, et pigem 60 või vähem), mis oli kolme päeva vahel enam-vähem võrdselt jagatud.

1. PÄEV

Esimene matkapäev algas Kalawist hommikul kell 9.00 ning eesmärgiks oli kõndida ca 20 kilomeetrit. Kuna hetkel on kuiv periood, olid rajad õnneks kuivad ja kergesti läbitavad. Esimesel päeval oli kõige rohkem tõuse. Samas olid need üsna lauged ning tegime ka piisavalt pause ehk koormus oli kõigile enam-vähem vastuvõetav. Kuigi mulle endale tundus vahepeal, et tempo on liiga aeglane isegi, olime ikkagi õhtul ühed esimesed, kes külasse jõudsime.

Tee peal nägime palju tšilli põlde ning inimesi neid korjamas. Tšilli on seal oluline eksportkaup. Tegime peatuse kohalikul küla festivalil ning kohtasime tee peal paljusid farmereid. Vahepeal võttis ikka imestama, kui algelisi vahendeid nad kasutavad põllutöödeks.

thumb_IMG_5650_1024thumb_IMG_5633_1024

Õhtul umbes kell 4 jõudsime kohalikku külla, mis oli meie ööbimiskohaks. Antud külas oli ka päris palju teisi gruppe. Kuigi seda reklaamitakse kui elate kohaliku pere juures, on paljud majad loodud siiski turismi eesmärgil. Magasime kõik ühes ruumis madratsitel ning kõrvaltoas elas kohalik pere enda köök-toas. Vee keetmiseks oli neil toas sisuliselt lõkkeplats ehk hommikul ärkasime mõnusa vinguhaisu peale. Temperatuur oli päeval küll soe, kuid kohe pärast pimeduse saabumist langes see jälle umbes 10 kraadi juurde. Ehk esimene soovitus oleks kindlasti soojad riided kaasa võtta – jope, fliiš, sall, müts kuluvad ära. Õnneks sai igaüks ka kaks paksu tekki, ainult nägu külmetas natuke öösel.

Õhtusöök serveeriti meile sealsamas toas ning see oli lihtsalt imeline. Umbes 10 erinevat kaussi kohalikke roogasid nii taimseid kui ka loomseid. Süüa sai nii palju kui soovisime ja pärast matkapäeva olid kõik ikka väga näljased. Meie giid oli väga uhke meie grupi üle, sest sõime nii palju, kuna see pidi näitama pererahvale, et meile nende toit maitseb.

Duši ja muid mugavusi seal muidugi polnud. WC minemiseks oli vaja taskulampi, kuna pärast kella 5 oli ümbrus kottpime. Eriti kasulik oli pealambi olemasolu. Mingisugune veeanum oli olemas neile, kes natuke midagi pesemise sarnast teha soovisid.

thumb_IMG_5584_1024

2. PÄEV

Äratus oli natuke enne kuute, et päikesetõusu vaadata. Seejärel toodi meile sisuliselt voodisse hommikusöök, mille kiitmiseks ei jätku jälle sõnu.

Teine päev oli kilometraai mõttes kõige pigem – ca 22 km. Liikusime rohkem väiksemaid teid pidi ning sel päeval teisi gruppe üldse ei kohanud. Päeval tegime ka peatuse jõe ääres, kus oli võimalik ujuda. Enamuste jaoks oli vesi liiga külm (umbes 16-17 kraadi), kuid mina näitasin ikka külmast riigist pärit inimesena eeskuju.

thumb_IMG_5668_1024

Teisel õhtul ööbisime väikeses kloostris, kus aktiivselt tegutsevad kolm munka. Lisaks käivad seal kohalikud lapsed munga elu ja usku õppimas (kohalikel poistel on sisuliselt kohustuslik lapsena elada mõnda aega kloostris). Peale meie oli kloostris ka teisi sama firma gruppe. Magasime jaoks olid meil ka seekord matid ning erinevad alad olid eraldatud rätikutega. Temperatuuri mõttes oli ikka sama – öösel selili magada ei saanud, sest nägu külmetas.

thumb_IMG_5674_1024

Õhtusöök oli kõrval majas ning see koosnes taaskord erinevatest karridest, salatitest ja muust heast-paremast. Tähistasime ka meie grupist ühe noormehe sünnipäeva väikese õllega. Umbes kell 9 pandi elektri generaator kinni, mis tähendas, et ainuke valgus oli see, mida sai taskulambist.

3. PÄEV

Kolmandal päeval alustasime liikumist kell 8.00. Kilomeetreid oli kokku 15, kuid pidime Inle Lake juurde kohale jõudma hiljemalt 12.00, mis tähendas natuke kiiremat tempot. Mõned inimesed olid grupist juba päris läbi ning ka mul olid tekkinud paar villi. Suur osa teekonnast oli allamäge ning vahepeal ka üsna järsk üle suurte kivide.

thumb_IMG_5718_1024thumb_IMG_5720_1024thumb_IMG_5722_1024

Lõunaks jõudsime Inle Lake juurde, kus pakuti meile jälle suurepärast lõunasööki. Seejärel suundusime paadi peale ning sõitsime läbi imepeenikese jõe/kanali 1,5h. Pärast matka oli paadisõit väga lõõgastav tegevus. Huvitav oli jälgida kalamehi ja kohalikke farmereid, kes paatidega saaki koristasid.

Umbes kell 15.00 jõudsime Nyaungshwesse, mis on väike linnake, kus peamine elu antud piirkonnas toimub. Seal oli aeg öelda hüvati giidile ning ka osale grupist (ehk iisraeli tüdrukutele, kellega me tegelikult liiga headeks sõpradeks ei saanudki).

Minu jaoks matk eriti väsitav ei olnud, aga kolmanda päeva lõpuks olid jalad saabastest üsna väsinud ehk rohkem ühte päeva nendes enam kõndida poleks soovinud, Antud matka on võmalik võtta ka ühe ööbimisega, kuid arvan, et see jääks liiga lühikeseks. Kokkuvõttes jäin matkaga väga rahule ning kindlasti jään seda veel kauaks mäletama. Meie giidi Fransisco kohta ei jätku piisavalt kiidusõnu.

Igal juhul soovitan Myanmari külastades enda plaanidesse lisada ka mõni matk. Peale Kalaw-Inle Lake matka on ka teisi kohti, mille kohta olen ainult kiidusõnu kuulnud. Mõni neist on ainult natuke rohkem eemal heast transpordivõrgust.

Myanmar V: Mandalay

Mandalay on natuke üle miljoni elanikuga Myanmari suuruselt teine linn, mis asub Baganist umbes 5 tunni bussisõidu (ca 180 km) kaugusel. Mandalay oli üks kohtadest, kuhu jõudes mul polnud aimu ka, et mida seal näha või teha ning mingil hetkel üldse leidsin enda mõttelt, et miks ma selle enda marsruuti lisasin.

Hommikul ärgates oli null plaani ning kuna vahemaad tundusid piisavalt pikad jalutamiseks, otsustasin endale hosteli kaudu terveks päevaks motorattal giid-taksojuhi võtta (ca 22 eurot). Ligi poole tunni pärast ootaski mind ukse ees väga muhe traditsioonilist seelikut longyit kandev Robert. Inglise keele oskus oli tal täpselt nii hea, et saaks kõik vajaliku ära rääkida. Kuna küsimustest aru saamisega ja vastamisega oli kohati probleeme, oli tal olemas kohalik äpp, kuhu ta birma keeles teksti sai sisse lugeda, mis mulle omakorda inglise keeles sama teksti esitas. Kahjuks polnud äpp kõige täpsem ehk enamasti olid need vastused väga teisel teemal ehk kogu päev oli meil väga naljakas ja meeleolukas. Lõuna ajal lasi Robert mulle näiteks Myanmari pop-laule, mille peamine teema oli armastus naiste ja nuudlisupi vastu.

Esmalt sõidutas ta mind paari kohalikku poodi-töökotta, kus valmistati ehteid, marionettnukke (mis on neil väga teemas), puust kujusid ja muud taolist. Samuti käisime läbi peamised pagodad, aga kuna Baganis sain enda templite annuse kätte, ei olnud need enam nii huvitavad. Erinevalt teistest piirkondadest olid Mandalays ja selle ümbruses enamus templid valged-kuldsed.

Käisime veel Shweinbin kloostris, tänavaturgudel ning samuti soovis Robert mind viia Mandalay paleesse, mis on üüratu kompleks keset linna. Seal väravates olev sõjavägi, kelle kätte peab külastuse ajaks enda passi jätma, ning 10 000 kyatti (ca 6 eur) maksev pilet ei tekitanud minus emotsiooni, et sooviks seda näha. Samuti olin just nädal varem käinud Pekingis Keelatud Linnas, mis oli samuti suur paleehoonete kogum.

thumb_IMG_5468_1024
Shweinbin Monastery

thumb_IMG_5477_1024

Huvitav oli kindlasti Jade Market, kus kohalikud valmistavad ja kaubitsevad roheliste nefriit kivimitega. Peamiselt on kliendid muidugi Hiinas ning sealsamas turul filmivad kaupmehed telefoniga kivimeid ja samal ajal Hiina kunded teevad pakkumisi.

Õhtupooliku veetsime Mandalay Hill’l ja sealses pagodas, kust avaneb vaade kogu linnale. Päikeseloojanguks sõitsime natuke eemal asuva U Bein silla juurde. Tegemist on 1850. aastal ehitatud 1,2-kilomeetrise sillaga, mis väidetavalt on vanim ja pikim tiikpuu sild maailmas. Paljud turistid ainult selle pärast Mandalaysse lähevadki, mistõttu on see kohutavalt üle rahvastatud. Samuti on see armastatud ka kohalike ja munkade poolt ehk päikeseloojangul on sillal tuhandeid inimesi. Ausalt öeldes väga kindel tunne seal kõndida ei olnud – silmad tuleb kindlasti lahti hoida, et mööda ei astuks mõnest lauast. Siiski olid vaated head, eriti kui jalutada natuke kaugemale ehk oli siiski väärt sinna sõitu.

thumb_IMG_5546_1024
Mandalay Hill
thumb_IMG_5493_1024
U Bein Bridge
thumb_IMG_5482_1024
Munk U Bein sillal

Teisel päeval ühines minuga prantslane, kellega sain Baganis tuttavaks ning kellega pidime koos reisima järgneva nädala. Tema ettepanekul rentisime rolleri terveks päevaks ning sõitsime Minguini, mis asub Mandalayst 40 km kaugusel. Sõit rolleriga kestis sinna ligi 2 tundi ja need teed olid kohati ikka väga kohutavad ja augulised ehk mul jalad ja tagumik värises veel terve järgmise päeva. Teine variant Minguini minekuks oleks olnud kasutada praami, mis läheb paar korda päevas, aga me otsustasime rolleri kasuks, kuna see annab rohkem vabadust. Ise ma Mandalays ilmselt sõita poleks tahtnud – tundus liiga hullumeelne liiklus.

thumb_IMG_5520_1024

Minguini põhiline vaatamisväärsus on Mya Thein Tan pagoda. Kui ma arvasin, et üksi pagoda mulle enam muljet avaldada ei suuda, siis antud tempel seda siiski tegi. See on ka väga populaarne koht pildistamiseks, eriti Aasia turistide seas, kes sinna spetsiaalsete kostüümidega lähevad. Õnneks meie külastuse ajal oli pagoda üsna tühi, et saime rahulikult ringi vaadata.

Kokkuvõttes veetsin Manadalys kaks päris meeleolukat päeva. Suuresti muidugi tänu minu taksojuht-giidile Robertile.


Ööbimine: Mansion Hostel Mandalay – 9 eur/öö + hommikusöök (voodikoht neljases toas)

Myanmar IV: Bagan

Kui peaks valima ainult ühe koha, kuhu Myanmaris minna, oleks see kindlasti Bagan, millele omistati ka 2019. aasta juulis UNESO maailmapärandi tiitel. Bagani kõrgaeg oli 9.-13. sajandil, mil sinna rajati ligi 10 000 budistlikku templit. Kuigi hetkel on järgi jäänud umbes 2200 monumenti, on kogu piirkond siiski imetlusväärne. Bagani jaoks tasub kindlasti varuda mitu päeva, sest avastamisrõõmu on palju. Bagani sisenedes tuleb turistil maksta 25 000 kyati (ca 15 eurot), mis annab õiguse piirkonnas veeta 3 päeva.

Mina saabusin Bagani ööbussiga Yangonist hommikul kell 7.00. Kuna bussis oli väga kuiv õhk ja külm, läksin värske õhu ja hobukaarikust taksojuhi õnge, kes mulle lisaks ka väikese tuuri tegi (ja selle eest muidugi pärast topelthinda üritas nõuda – ainuke kord reisi jooksul, kus keegi üritas natuke petta). Hobutakso läks aga natuke teist teed kui tavaline takso, mistõttu jäi mul piirkonna sissepääsupilet ostmata.

thumb_IMG_5028_1024

Bagan koosneb kahest osast: uus-Bagan ja vana-Bagan. Kui varem elasid kohalikud peamiselt Bagani vanemas osas, kus on ka suurem osa templeid, otsustas 1990. aastal sõjavägi piirkonna rohkem turistisõbralikumaks teha ning sundis väevõimuga kohalikud kolima uuele alale, kus polnud ei kanalisatsiooni, teevõrgustiku ega muud taolist.

Kõige parem viis Bagani avastada on rentida elektrooniline motoroller, mis maksab vaid 5000 kyatti päevas (ca 3 eurot). Esialgu oli natuke hirmutav seal sõita, kuid kuna tegemist on siiski väikese ja rahuliku kohaga, tuli kindlustunne üsna kiiresti. Sisuliselt sisustasingi kolm päeva erinevatel tänavatel ekseldes. Kui esimesel päeval käisin läbi peamised suuremad pagodad, siis hiljem avastasin, et väiksed külateedel olevad templid on isegi põnevamad.

thumb_IMG_5244_1024

Minu üks lemmikumaid templeid oli heledates toonides Ananda pagoda, kus toimus parasjagu ka iga aasta jaanuaris peetav festival. Festivali ajal loevad 1000 munka 72 tunni jooksul katkematult budistlikku pühakirja, mis oli päris huvitav kogemus.

thumb_IMG_5404_1024
Ananda pagoda

thumb_IMG_5399_1024

Kindlasti üks must-do Baganis on päikesetõusud ja päikeseloojangud vaatega templitele ja õhupallidele. Nimelt tõuseb igal hommikul ligi 30 kuumaõhupalli õhku päikesetõusu vaatama. Ettevõtteid on kokku neli, kuid kahjuks maksab üks sõit üle 300 euro, mis mulle tundus hetkel selle eest liiga palju. Kindlasti väärt kogemus, kuid ka mujalt oli vaade imeline.

Tavaline päev algaski kell 5.00 äratusega. Seejärel rentisin e-bike ning suundusime päikesetõusu jaoks parimat kohta otsima. Minu hostel organiseeris eraldi tasuta tuure päikesetõusudejaoks. Üksi pimedas mööda maateid oleks natuke kõhe neid otsida olnud. Samuti on alates 2020. aasta jaanuarist pagodadele ronimine keelatud, kus avaneb parim vaade, mistõttu on väga oluline teada kõrgendikke ja künkaid, kust parimat vaadet näha. On olemas ka mõned tuntumad kohad, kuid seal on lisaks sinule ka mitusada teist inimest. Samuti pole ka google hetkel väga abiks, sest seal on veel enamasti soovitused pagodadele ronimisega. Õnneks minu hosteli vabatahtlikud leidsid väga head kohad ning need päikesetõusud on igal juhul väärt vara ärkamist. Kindlasti peab arvestama, et hommikul on külm ehk jope, pikad püksid ja kinnised jalanõud kulusid ära.

thumb_IMG_5383_1024

thumb_IMG_5386_1024

thumb_IMG_5376_1024

Päikseloojangul korraldas hostel paadisõidu ning väikese pikniku nii öelda kõrbesaarel keset jõge. Sisuliselt tegemist oligi täiesti tühja ja suure liivaluitega, kus peale meie veel vaid mõned kohalikud kalamehed olid.

thumb_IMG_5346_1024

Lisaks templitele on Baganis ka üsna suur turg, kus kõike kohalikku leidub alates söögist kuni riiete ja kõige muuni. Samuti saab võtta tuuri näiteks Mount Popasse, mida ma kaheldavate arvustuste ja piiratud aja tõttu ei teinud.

thumb_IMG_5195_1024

Baganist jäävad mulle ainult ülivõrdes mälestused ning sealne atmosfäär on midagi kirjeldamatut.


Ööbimine: BaobaBed Hostel Bagan – 13 eur/öö + hommikusöök (voodikoht neljases toas).  Kuigi tegemist oli natuke kallima hosteliga, oli see kindlasti minu üks parimaid ööbimiskohti. Hostel pakub varasele saabujale spetsiaalset tuba, duši võimalust. Samuti korraldati erinevaid tasuta tuure, üritusi (nt hommikujooga katusel) ning ka hommikusöögi valik oli parem kui teistes kohtades. Lisaks leidsin enda peamised reisikaaslased just sellest hostelist.

Restorani soovitus: Weather Spoon

Myanmar II: marsruut

Myanmaris viibisin koha peal 16 päeva ehk natuke üle 2 nädala. Paljude jaoks tundub see ehk pikk puhkus, kuid antud riigi jaoks oli seda kindlasti liiga vähe. Myanmar on pindala poolest mandri Kagu-Aasia riikidest suurim ning arvestada tuleb, et infrastruktuur on vähe arenenud ehk vahemaade läbimiseks kulub rohkem aega kui muidu.

Oma esimeseks reisiks Myanmari valisin pigem klassikalise marsruudi. Igas kohas viibisin 2 ööd/3 päeva, mis oli täpselt paras – oli piisavalt vaheldusrikas ning reisi lõpuks oli energiat veel ülegi.

Kaart

Marsruut – 17 päeva (16 täispikka päeva)
  1. päev: õhtul saabumine Yangoni
  2. päev: Yangon
  3. päev: Yangon; ööbuss Bagani (20:00 – 06:00)
  4. päev: Bagan
  5. päev: Bagan
  6. päev: Bagan, õhtul buss Mandalaysse (18:00 – 23:00)
  7. päev: Mandalay
  8. päev: Mandalay, Minguin; ööbuss buss Kalawi (22:00 – 04:00)
  9. päev: Kalaw
  10. päev: matk Kalawist Inle Lake’i
  11. päev: matk Kalwist Inle Lake’i
  12. päev: matk Kalawist Inle Lake’i
  13. päev: Inle Lake
  14. päev: hommikul lend Heho – Thadwe (09:15-10:15): Ngpali Beach
  15. päev: Ngpali Beach
  16. päev: Ngpali Beach
  17. päev: Ngpali Beach; lend Yangoni (14:20-15:00); Yangon; äralend Yangonist (23:50)

Ööbussidega liigeldes tasub arvestada, et enamasti jõuavad bussid sihtlinna varahommikul. Õnneks lubavad paljud hostelid teha väga varajast check-in’i või pakuvad võimalust viibida spetsiaalses toas, mis on hommikustele saabujatele mõeldud.

IMG_5046

Tegemist oli minu jaoks esimese täieliku sooloreisiga ning ausalt – see oli üks parimaid otsuseid! Üksi reisimine sunnib rohkem tulema mugavustsoonist välja ning muudab ka rohkem avatud uute kontaktide loomisel. Antud 17-päevase perioodi jooksul sõin üksi vist ainult kaks õhtusööki, mis olid ka esimestel päevadel. Hostelites elamine kindlasti soodustab suhtlemist ja aitab tutvuste saamisel. Üsna kiiresti leidsin endale erinevatest rahvustest reisikaaslased, kellega veetsin suurema osa ajast. Seega soovitan ka teistel sooloreisi proovida ning olen üsna kindel, et see ei jäänud mul viimaseks.

IMG_5614
Kohapealt leitud reisikaaslased

Nagu mainisin valisin ööbimiskohtadeks hostelid, mis toimivad  ka turismiagentuurina ning aitavad kõikide vajalike tegevuste või kohtade broneerimisel. Dormis voodikoht maksis keskmisel 10-15 eurot. Samuti korraldavad hostelid sageli erinevaid tasuta ühistegevusi või väljasõite, mis on jällegi hea võimalus tutvuste loomisel.

IMG_5377
Hostel Baganis

Järgnevas paaris postituses annan lühidalt ülevaate igast kohast.

Myanmar I: ettevalmistused

Viimasel kolmel aastal on juba traditsiooniks saanud pikem reis jaanuaris. Aasta 2020 viis mind Myanmari (mõne jaoks on riik pigem tuntud nimega Birma), kus veetsin 16 imelist päeva. Nüüd juba kodus olles võin selle kindlasti liigitada üheks parimaks reisikogemuseks.

Miks Myanmar?

Kui sõpradele ja tuttavatele oma soovist Myanmari reisida rääkisin, sain vastuseks tavaliselt üsna ükskõikseid pilke ning pigem küsimusi “miks?”, “mis riik see veel on?”, “see ei tundu turvaline!”. Umbes aasta tagasi ei teadnud ma ka ise veel liiga palju sellest riigist, aga erinevaid reisisihtkohti uurides, jäi pilk peale just Myanmarile. Pärast mitmete reisiblogide ja foorumite lugemist olin veendunud, et just sinna ma pean saama.

Myanmari juures paelus mind huvitav kultuur ja ajalooline taust ning et see pole veel nii tuntud ja turistide poolt ära rikutud. Samuti on seal parajas koguses kõike – piisavalt kultuuri ja huvitavaid templeid, vaheldusrikas loodus ja matkavõimalused, rand ja ookean, mitmekesine köök, kõige südamlikumad ja lahkemad inimesed ning lisaks parajalt aasiapärast segadust ning võrdlemisi odavad hinnad.

Kuna tegemist on ühe kõige budistlikuma riigiga üldse, peetakse seda ka turistide jaoks võrdlemisi turvaliseks. Kohalike siirus ja abivalmidus oli tõesti väga armas. Pigem tundusid ohtlikud pimedas liikuvad koerad. 🙂

Siin leheküljel on veel mõned põhjused, miks sinna tasub minna.

2BA27897-464F-4051-AE28-DA96A25572F7-61302-00000C3FABA1CB2F.jpeg

Ettevalmistus ja üldine teave

Myanmar või Birma?

Paljud teavad ilmselt Myanmari pigem Birma nime all. 1989. aastal otsustas aga sõjavägi muuta riigi ametliku nime omavoliliselt Myanmariks. Peamine põhjus oli väidetavalt see, et sooviti luua rahvuslik identiteet ning nime Birma peetakse vaid burmaanide kirjeldamiseks, jättes kõrvale ülejäänud 134 etnilist gruppi. Samuti hakati Birma nime kasutama Briti kolooniavõimu ajal, mida sõjavägi ei soovinud esile tuua. Tegelikkuses on mõlemad nimed kohalikul tasandil endiselt kasutusel ning kuna sõna Birma on lihtsam hääldada kasutatakse seda sageli suulises vestluses ning kirjalikult pigem Myanmari.

Kuigi ÜRO ja üldine rahvusvaheline avalikkus aktsepteerisid nimevahetust, ei tunnista seda endiselt mõned riigid nagu, seal hulgas ka USA ja Suurbritanna, väites et see tehti ilma inimeste nõusolekut küsimata ja on seega ebaseaduslik.

Millal minna?

Parimaks periood Myanmari külastamiskes on kuival perioodil talvel ehk detsembrist aprillini. Suvel, eelkõige juunist septembrini kestab seal kuum ja niiske vihmaperiood. ‘

Lennupiletid

Peamised linnad, kuhu Myanmari lennatakse on Yangon või Mandalay. Eestist algusega pileteid otsides üldiselt hea hinnaga ei leia, mistõttu soovitan proovida teisi lennujaamasid.

Mina ostsin enda piletid septembris algusega Stockholmi Arlanda lennujaamast. Lennufirmaks osutus Air China, mistõttu oli ka üks vahemaandumine Pekingis (hind 396 eurot). Lisaks ostsin  juurde Airbalticu lennu Tallinnast Stockholmi (hind 106 eurot koos alumise pagasiga). Seega maksid lennupiletid kokku 502 eurot. Palju odavamaid variante ma näinud ei ole, kuid tasub silm peal hoida ka pakkumistel algusega Riiast. koh

Viisa

Myanmari minekuks on vajalik e-viisa, mis kehtib 28 päeva pärast riiki sisenemist. Seda saab teha väga lihtsalt SIIN – tuleb vaid maksta 50 USD ning laadida endast pilt. Mina sain viisa kinnituse mõne tunniga meilile. Riiki sisenedes võtta viisa kinnitus prinditud kujul kaasa ning esitada ametnikule.

Raha

Myanmari  ametlik valuuta on kyatt (1 EUR = 1624 MMK). Samuti on võimalik enamikes kohtades maksta ka US Dollarites. Siiski on kasulikum pigem kasutada nende enda kohalikku raha. Kõige mõttekam on raha vahetada Myanmari lennujaamas või linnas. Rahavahetuspuntke leiab suuremates linnades igal pool. Samuti on olemas ka pangaautomaadid, misõttu ei pea liiga suuri summasid korraga endale varuma.

Juhul kui on soov mõnes kohas kasutada dollareid, on oluline, et need kupüürid oleksid kahjustamata ning ideaalsed. Ise kasutasin igal pool vaid kyatte – tuleb vaid arvestada, et rahakott on sularahast pungil.

Myanmar kyat banknote, Myanmar money, Kyat Currency

Hinnad

Hinnad on ka Myanmaris Kagu-Aasiale omaselt üsna madalad. Siiski võrreldes teiste sealsete riikidega peetakse seda natuke kallimaks kohaks. Õhtusöögi pearoa saab kätte näiteks umbes 4-5 euro eest, 640ml pudel õlut restoranis maksab ca 1,50 eurot. Eks see oleneb reisimisstiilist ja eelistusest – mina ise olen pigem lihtsamat sorti reisija, kes liiga palju majutuse ja luksuse peale ei kuluta. Siiski on tegemist pigem odava riigiga ka eestlase jaoks.

Transport

Transpordina kasutasin vist küll peagu kõiki võimalikke asju – buss, rong, takso, elektrooniline roller, mootorratas, hobukaarik, paat, lennuk.

Buss. Linnade vahel liikumiseks on kõige parem ja odavam variant buss, mis on üldjuhul väga mugav. Võimalusel soovitan kasutada VIP busse, kus pakutakse veel lisaks süüa-juua, saab pikutada ning ka filmi vaadata. Tähtis on varuda endale palju riideid, kuna bussid on jäiselt külmad – mina panin endale isegi mütsi pähe ja jope selga. Reisiaja kokkuhoiu mõttes on hea variant kasutada ööbusse.

Bussipiletid on kõige lihtsam osta enda majutusasutuse kaudu, kes kõige eest hoolitsevad. Kuna teed pole aga kõige paremad, peab bussiga liikudes arvestama, et ka väiksemate vahemaade läbimine võtab üldjuhul kauem aega. VIP bussipilet 9h sõidul Yangonist Bagani maksis ca 17 eurot.

Rong. On olemas ka rongiühendus, kes soovib rongielamust saada. Kuna ise seda ei kasutanud (v.a. linna sees), ei oska täpsemalt sellest ka rääkida. Pigem on tegemist aeglasema ja ebamugavama variandiga.

Lennuk. Erinevaid lennufirmasid on mitmeid, kes siselende opereerivad. Kahjuks on siselennud üsna kallid – üks ots ca 100 eurot. Ise kasutasin seda varianti paar korda ning lennukid olid muidu väga korralikud ning pakuti isegi jooke-snäkke.

TaksoTakso on võrdlemisi odav ning seda saab iga nurga pealt. Hind tuleks leppida kokku enne sõidu algust ning suuremas linnas veenduda, et sind ikka õigesse kohta ka viiakse. Samuti on kasutusel ka app Grab, mille vahendusel mõnes kohas on hea lihtne taksot tellida.

Kultuur/religioon

Ligi 90% inimestest on Theravada budistid. See on ka üks kõige budistlikemaid riike, eriti arvestades munkade osakaalu kogu riigis. Võib-olla ka tänu oma religioonile on inimesed säilitanud siiruse ja rõõmsameelsuse, kuigi nende ajalugu on neid karmilt kohelnud. Mungad tänavatel on tavaline nähtus ning templite vajaliku annuse saab ka kindlasti igaüks Myanmaris kätte.

IMG_5554 (1)

Riietuse koha pealt soovitatakse ka turistidel olla natuke konservatiivsem ehk pigem üle põlve kleit või pikad püksid ning õlad kaetud. Samas pole see nii range, vaid pigem enda tunnetuse küsimus. Oluline on neid põhimõtteid kindlasti templites jälgida, kuhu muidu sisse ei saa. Samuti on templitesse minnes vaja eemaldada alati ka jalanõud ja sokid.

Poliitiline olukord

Myanmar on üks Briti kolooniariikidest, kus deklareeriti iseseisvus 1948. aastal.  Kahjuks läks olukord pärast seda pigem hullemaks, kui võimu võttis enda kätte sõjavägi. Kuna riigis on väga mitmeid erinevaid vähemusrühmi, on sõjavägi neid aastate jooksul väga julmal viisil kohelnud. Kuigi hetkel liigub riik demokraatia suunas, on sõjaväel endiselt üsna suur mõjuvõim. Parlamendist on 75% esindajatest valitud rahva poolt ning 25% määrab sõjavägi. Kohalikega rääkides olid nad peamiselt arvamusel, et hetkel on olukord parem kui kunagi varem, kuid siiski on veel pikk tee minna demokraatiani ning sõjaväe võimu taandamiseks.

Kui Briti kolooniariigina oli Myanmar üks Kagu-Aasia rikkamaid riike, on hetkel riik antud piirkonna vaesemaid. 1962.aastal toimunud riigipöörde tulemusel alustati äärmuslikku sotsialismi juurutamist, mille tulemusel on see hetkel üks maailma vaesemaid riike.

thumb_IMG_4969_1024
Myanmari praegune state counsellor, kes viibis enne seda ligi 15 aastat sõjaväe poolt korraldatud koduarestis

 

Uus-Meremaa: Aucklandi ümbrus

Põhjasaarel tegin peamiselt ühepäevaseid väljasõite Aucklandist. Kuigi esmalt oli mu kindel eesmärk teha Sõrmuste Isanda filmist tuntud Tongarino Alpine Crossing rahvuspargis 19,4 km matk, jäi see kahjuks halbade ilmaolude tõttu ära. Päevadel kui oleksime sinna minna saanud, lubas lausvihma ja 15 kraadi, mis oleks suure tõenäosusega tähendanud, et vaated jäävad pilvede taha. Samuti oli veel Milford Soundi vihmakogemus värskelt meeles, mistõttu jäi seekord käimata. Kuna mul Aucklandis autot endal käepärast ei olnud ning ei tundunud seda ka mõistlik rentida, tegin ühepäevaseid väljasõite ja tuure.

Waiheke Island

Aucklandi lähedal asub mitmeid väikseid saari, kuhu saab lihtsalt praamiga kesklinnast sõita. Tuntumad nendest ilmselt Waiheke saar ja Rangitoto saar, mis on tegelikkuses vulkaan. Mina võtsingi ette sõidu Waiheke saarele, kuhu sõidab praam kesklinnast vaid 40 minutit. Tegemist on armsa, mägise ja rohelie saarega, mis on tuntud eelkõige rohkete viinamarjaistanduste, randade, oliivisalude poolest. Saar on täis erinevaid veinikeldreid, kus saab käia degusteerimisi tegemas ja õhtu-või lõunasöögil. Mina kasutasin hop-on-hop-off bussi võimalusi ning sõitsin saare igat pidi läbi ning külastasin ka mõnda viinamarjaistandust. Samuti leidub seal ka väga ilusaid randasid ja mõnusaid kohvikuid, kus mõnusalt aega viita. Minu sain aga parima Uus-Meremaa jäätiseelamuse. Maitsete valik oli lihtsalt imeline ning see jäätiseputka tundus olevat ka kõige populaarsem koht linnas.

thumb_IMG_9491_1024

thumb_IMG_9483_1024

Coromandel Peninsula

Coromandel Peninsula on 85 km pikkune poolsaar imeliste randade ja Kauri metsadega. Kui praamisõit Aucklandist võtab sinna vaid 2 tundi, siis mööda maismaad tuleb 3-4 tunniga arvestada. Tee on üsna käänuline ja mägine, mistõttu kiirus väike. Mina käisin seal väikese grupi tuuriga, mille leidsin soodsalt Uus-Meremaa kupongide lehelt (nagu meie chilli.ee). Peale minu oligi seal veel 2 brasiilia tüdrukut, 1 uusmeremaallane Wellingtonist ja Poola bussijuht ehk kokkuvõttes päris äge ja omamoodi seltskond.

Põhiline vaatamisväärsus on Cathedral Cove, mis kujutab endast justkui suurt võlvkaart kivi sees. Et selle juurde alla randa jõuda peab ette võtma umbes 20 minutit pika jalutuskäigu. Kogu see rand on väga imeline ning väga erinev klassikalisest Uus-Meremaa ettekujutlusest.

Teine põhisihtkoht oli meil Hot Water Beach. Päeval tõusu ajal on see Austraalia stiilis surfirand, kus lained võivad korralikult jalust võtta. Sain ka ikka ookeanis enda reisi ajal käidud. Veetemperatuur on Uus-Meremaal pigem madal, aga kuna ilm oli väga kuum ja mina (eriti nina ja käed) põlenud, oli jahe vesi pigem kingitus. Umbes kell 16.00 algab mõõnaperiood, kus inimesed kogunema hakkavad. Nimelt saab sel ajal õigesse kohta auku kaevates leida 60 kraadist termaalvett. Ka meil oli labidas kaasas ning mõõna alguses hakkasime õiget “soont” otsima. Mida hilisemaks kellaaeg läks, seda rohkem inimesi kogunes. Eemalt vaadates päris naljakas vaatepilt, kuidas hunnikutes inimesi auke kaevavad. Leidsin kohe väga kuuma soone – minule piisas juba varba sisse panemisest, sest vesi oli lausa põletav. Mõned ikka ligunesid oma augus ja nautisid välispaad.

thumb_IMG_9529_1024

thumb_IMG_9555_1024

thumb_IMG_9572_1024

Waitakere Ranges

Aucklandist vaid 40 minuti autosõidu kaugusel asuv Waitakere Ranges on imeline koht, kuhu sõita linnamürast pääsemiseks. Tuntud metsikute põõsaste ja puude, ilusa looduse, rohkete matkaradade (neid on seal üle 250) ja musta liivaga randade poolest. Veetsime meiegi pool päeva seal matkaradadel ning Uus-Meremaale kohaselt oli kõik ebareaalselt roheline.

Kauri puud ja metsad on kindlasti üks Põhjasaare oluline märksõna. Tegemist on Uus-Meremaa kohaliku puuliigiga, mis on üks maailma kõige suurem ja pikema eluaega puu. Kauri puu võib elada üle 1000 aasta ning selle tüve diameeter on vahel laiem kui kaks meetrit. Kauri metsad on hetkel ohustatud surmava bakteri poolt, mis avastati 2009 aastal. Seetõttu peab alati enne matkarajale või metsa sisenemist enda jalanõud defitsineerima ja korralikult puhastama, mille jaoks on spetsiaalsed kohad ja vahendid olemas.

thumb_IMG_9702_1024

thumb_IMG_9704_1024

thumb_IMG_9715_1024

Sellega minu Uus-Meremaa postitused lõppevad. Ütleme nii, et 2-nädalaga sain maigu suhu, aga kohti, mida seal avastada on nii palju, et selle jaoks peaks järgmisel korral varuma tunduvalt rohkem aega (ja ka kindlasti suurema rahakoti). Uus-Meremaa on tõesti nii imeline kui räägitakse. 🙂