Gruusia köök

Gruusiasse tasuks minna kasvõi ainult toidu pärast. Nende köök on lihtsalt imeline ning erinevaid roogasid on nii palju, et nädal on kindlasti vähe, et seda kõike avastada. Teiselt poolt muidugi on hea, et reis pikem polnud, sest Gruusia meestele omase “hašapuri” kõhu kasvatamine on üsna lihtne. Samuti on restoranides toit odav. Õhtusöök kahele maksis meil keskmiselt umbes 10€.

Aga natuke lähemalt nüüd Gruusia köögist ja mis proovitud sai.

Hatšapuri

IMG_5518

Enamus ilmselt on teavad seda suurepärast Gruusia juustupirukat, mille kaloraaži peale enamus fitnessinimesed ilmselt minestaksid, aga vahel ju võib lubada. Mu kaaslane oli täielik selle piruka fänn. Üritasin kokku lugeda mitu tükki ta neid selle aja jooksul ostis. Ma arvan, et see number jäi sinna 15 ja 20 vahele. Tegemist on Gruusia ühe rahvusroaga, mida müüakse igal tänavanurgal ja restoranis. Kuna mehed on seal enamasti üsna kõhukad, kutsusime neid  “hatšapuri kõhuks”.  Klassikaline pirukas koosneb  saiast ja sulguni juustust  (ja seda juustu pole mitte vähe). Tegelikult on saadaval väga palju erinevaid verisoone.

Mõned näited:

  • Imeretian hatšapuri – ringikujuline ning kõige klassikalisem variant
  • Adjaruli hatšapuri – paadikujuline pirukas, mille keskel on toores muna ja suur tükk võid. Pärineb Batumi piirkonnast.
  • Megruli hatšapuri – sarnane esimesele, kuid veel rohkem juusutu.
  • Guruli – nagu kokku pandud pirukas, kus sees on keedetud muna.

Lisaks veel ka näiteks ubadega (lobiani) või lihaga täidetud versioon. Grusiinide sõnul need hatšapuriks ei kvalifitseeru, sest õiges hatšapuris peab olema alati kindlasti juust.

Hinkaalid

Kindlasti vähemalt sama kuulsaid on hinkaalid ehk Gruusia pelmeenid. Kui peaksin valima, siis kindlasti üks minu lemmiktoite seal. Võrreldes tavaliste pelmeenidega on need tunduvalt suuremad. Iga pallikese otsas on “tutt”, kust võetakse söömise ajal kinni ning hiljem jäetakse taldrikule alles. Klassikalised hinkaalid on tavaliselt mitme erineva liha segust ning maitsestatud erinevate ürtidega. Lisaks on saadaval ka näiteks seente, kartuli jms täidisega, kuid liha omad ikka ületasid kõik muu. Kohalikud tellivad neid tavaliselt seltskonna peale ikka mitukümmend tükki ning hea kõhutäis olemas. Üks hinkaali maksab tavaliselt 0,70GEL ehk 0,30€ senti.

Ühed parimad hinkaalid, mida saime olid kindlasti Tbilisises restoranis Passanauri, mida meile ka kohalike poolt soovitati. Koha saamiseks on soovitatav teha kindlasti ette broneering. Samuti Kutaisis kohalike poolt armastatud ja soodne koht Caffe El Paso.

Tomati-kurgisalat kreeka pähkli kastmega (Kitris da Pomidvris Salata Nigvzit)

IMG_5557

Tegemist oli ilmselt kõige populaarsema salatiga, mida tavaliselt tellitakse teiste roogade kõrvale. Ka minu soosingu võitis see alates esimesest päevast. Sisuliselt siis tomat, kurk, sibul ning kreemjas kreeka pähkli kaste. Valikus on ka ilma kastmeta variant, aga minu meelest on kaste just see, mis salatile maitse annab. Gruusia köögis on kreeka pähklid väga olulisel kohal ning neid kasutatakse paljudes teistes  roogades.

Pkhali

Pkhali on samuti pigem taimne eelroog, mis koosneb erinevatest purustatud köögiviljadest ja kreeka pähklitest, mis on kokku mätsitud väikesteks lamedateks keradeks. Kõige populaarsemad on ilmselt spinati pkhali ja peedi pkhali.

Msvadi ehk kebab

Türgi  mõjutustega kebab on ka Gruusias olulisel kohal. Lavaširulli sisse on keeratud pikad ja peenikesed hakklihast ja sibulast koosnevad liharullid. Lihtne, kuid väga maitsev toit, milles pettuma ei pidanud.

Ojakhuri

Väga klassikaline roog ehk sisuliselt suur hunnik küpsetatud kartuleid ja liha. Natuke meenutab minu isa mugavusrooga ehk “poissmehe pannirooga”.

Lobio

Sisuliselt on tegemist sooja oasupiga, kuhu on lisatud erinevaid vürtse. Serveeritakse nii lisandina kui ka supina. Sageli on kõrval ka Gruusia maisileib ehk chvishtari. Lobio oli samuti üks lemmikuid ning kindlasti eriti mõnus veel külma ilmaga.

Badrijai Nigvzit (baklažaani kreeka pähkli rullid)

IMG_5710

Üks populaarne eelroog, mida serveeritakse nii rullide kui ka lahtistena. Sisuliselt siis praetud õhukesed baklažaani viilud, mille sisse pannakse kreeka pähkli pasta, äädikas ja erinevad ürdid.

Lisaks veel soolase maailmast…

Tuleb tunnistada, et klassikalisi liharoogasid me väga palju ei söönudki. Kindlasti on omal kohal šašlõkk ning erinevad hautised liha ja kanaga. Väga palju kasutatakse nii liha- kui ka taimetoitudes kastme valmistamisel kreeka pähklit. Samuti leiab mitmetes roogades baklažaani. Näiteks on üks traditsioonilisi roogasid küpsetatud baklažaan juustu ja kreeka pähkli kastmega. Soovituste kohaselt tellisin selle restoranist Heart of Batumi ning jäin enam kui rahule.

IMG_5576 (1)

Kuna Batumi on mereäärne linn, on igal pool menüüs ka kala. Soovituste kohaselt läksime kala söömiseks Batumi kalaturule, kus sai endale sobiva kala välja valida ning kõrval olevas restoranis valmistada lasta. Maitses suurepäraselt.

IMG_5708

MAGUS JA JOOGID

Kui soolaste roogade valik on väga suur, siis magusa variandid on pigem kesised. Kesksel kohal on erinevad puuviljad ja pähklid.

Churchkhela ja tklap

Churchkhela on ilmselt kõige tuntum  maiustus, mida müüakse igal pool tänavatel ning turgudel. Tegemist on nööri ümber valmistatud “pulgaga”, mis koosneb viinamarjade (või muude puuviljade) mahlast tehtud “tarretisest”, mille sees on kas kreeka või muud pähklid. Sisuliselt meenutab natuke kummikommi pähklitega. Enda üllatuseks mulle täitsa see meeldis, kuid kindlasti on need väga erineva kvaliteediga ehk enne ostmist tasub proovida. Samuti on turul populaarne veel tklap ehk ringikujuline puuviljadest valmistatud maiustus, mis on kokku volditud.

Pelamushi

IMG_5996

Tarretiselaadne maiustus, mis on valmistatud viinamarja ja puuvilja mahlast. Tihti pannakse peale ka pähklipuru. Mina jaoks natuke liiga imal ning rohkem seda ei sooviks.

Joogid – Vein, chacha

Jookidest ma väga pikalt rääkima ei hakka. Gruusia on kindlasti tuntud veinimaa ning üks vanimaid veinitootjaid maailmas. Valik on suur ning hind on odav.  Kangemast alkoholist on väga oluline chacha ehk lihtsalt öeldes viinamarja viin. Maitseb nagu kange alkohol ikka ning kahjuks ei oska seda eriliselt hinnata. Enamustes majutuskohtades pakuti lahkelt koduveini ja/või -viina ning tundub, et nende valmistamine on kohalike seas populaarne.


Loodan, et saite põgusa ülevaate rikkalikust Gruusia köögist ning tegelikkuses on seal veel nii palju eri roogasid, mille proovimiseks läheks palju rohkem aega vaja. Kusjuures Gruusia on patenteerinud ka mõned toiduained, et kaitsta  neid järeletegemise eest. Nende alla kuuluvad näiteks hatšapuri, chacha, matsoni (kohalik jogurt), sulguni juust ja churchkhela.

Niiet kõik Gruusiasse sööma või Eestis Gruusia restorane avastama! 🙂

Gruusia III: väljasõidud Tbilisist

Tbilisisest tegime kahel päeval väljasõite. Üks päev kulus Kazbeki mäe peale ning teine päev külastasime Aserbaidžaani piiri ääres olevat David Gareja kloostrit.

KAZBEKI

IMG_5877

Sõit Kazbeki mäele on ilmselt üks Gruusia must-do tegevustest. Kazbeki mägi on Gruusia kõrguselt kolmas (5047 m) mäetipp, mis jääb üsna Tbilisi lähedale. Sõit sinna võtab siiski vähemalt 3 tundi, kuna tegemist on mägiteega ning väga palju oleneb ka liiklusest ja ummikutest. Seekord ise autot rentima ei hakanud. Esmalt kaalusime varianti leida endale autojuht-giid, kes meid sinna viiks, kuid enamus neist rääkis üsna halba inglise keelt. Seetõttu otsustasime ekskursioonibussi kasuks. Võtsime paarist kohast pakkumised ning valisime kõige paremate arvustuste järgi ühe välja. Kokku oli meid reisil ainult 6 ning lisaks väga hea inglise keele oskusega giid, kes jagas ka palju muud infot Gruusia kohta. Siiski ei tasu paljusid detaile pimesi usaldada, sest pärast Internetist mõnda kontrollides, olid need ikka hoopis teised.

Esimene peatus oli Jinvali veehoidla juures, kust avanevad imelised vaated veehoidlale ja mägedele

IMG_5828

Järgmine koht oli  tee peale jääv keskaegne  kirikust ja tornidest koosnevat Ananuri kompleks. Mulle meeldis eelkõige selle ehedus ehk kõik polnud perfektselt ilusaks tehtud.

Kõik vaated bussi aknast olid suurepärased ning vahepeal tegime ka erinevaid pildipeatusi Kaukasuse mägedele. Kazbekisse jõudes vahetasime mikrobussi neliveolise auto vastu ümber, et sõita  Trinity Church’i, mis asub keset mägesid 2170 meetri kõrgusel. Vaated on igas suunas lihtsalt imelised  – seda peab ise kogema, sest minu kirjeldustel pole sellega võrreldes mingit kaalu. Pärast oli veel mõnus lõunapeatus ning sõitsimegi tagasi Tbilisisse, kuhu jõudsime umbes 8 ajal. Kindlasti külastamist väärt ning kui aega rohkem, oleks mõtet veeta mõnes külakeses ka paar päeva. Talvel on seal ka head suusatamisvõimalused ning hinnad võrreldes teiste riikide kuurortidega väga odavad.

DAVID GAREJA 

IMG_5914

Teise pikema väljasõidu Tbilisisest tegime Aserbaidžaani piiri ääres oleva David Gareja kloostri ja mäe juurde.  Kuigi koht asub vaid umbes 70 km pealinnast, kestis sõit ligi 3 tundi. Tbilisi vabaduseplatsilt viib sinna ja tagasi iga päev kell 11.00 shuttle buss. Ühistranspordiga oleks sõit liiga keeruline, sest sisuliselt asub klooster poolkõrbes ja asustamata alal.

IMG_5915

Võrreldes Kazbekiga on see täiesti midagi teistsugust. Nagu ma mainisin on tegemist poolenisti kõrbega ehk suur kuiv asustamata maa-ala, kus taimi kasvab väga vähe. Klooster ehitati 6. sajandil Asüüria preestrite poolt, et tugevdada kristlust Gruusias. Kompleks koosneb 13 kloostrist, mis asuvad mäe erinevates kohtades ning ületavad ka Aserbaidžaani piiri. Seetõttu võiski mäe otsa ronides näha nii Gruusia kui ka Aserbaidžaani sõdureid valvamas.

Ilm oli seal päris kuum ning matk mäe otsa võib mõnele päris väljakutsuv olla ehk matkasaapad tulevad kasuks. Siiski on see seda kindlasti väärt, sest ülevalt näeb suurepärast vaadet mõlemale poole mäeahelikku. Kohtasime ka mitmeid sisalikke. Lisaks leidsin pisikese kilpkonna ja õnnestus näha ka madu. Seega tasub silmad lahti hoida.

IMG_5964

Kindlasti tasub kaasa võtta endale juua ning võib-olla ka söögipoolist, sest tegemist pole klassikalise turismikohaga, kus erinevat “kraami” müüakse. Mulle muidugi meeldiski see, et turiste oli vähe ja hea rahulik uudistada. Tagasiminnes tegime söögikoha peatuse ka väikeses külas Udabnos, mis on sisuliselt pooltühi mahajäetud küla ning tundus, et bussijuhil on seal olevate inimestega kokkulepe, et turistid külas tund aega oleksid sunnitud viibima. Naljakas oli aga see, et külas pidasid restorani ja hotelli ka üks Poola perekond. Tekkis küll kahtlus, et mille eest nad põgenesid, et sellisesse kohta kolisid.

Üldiselt jäime mõlema väljasõiduga väga rahule ning kindlasti oleks veel palju kohti kuhu minna, aga nädalase reisiga peab valikud tegema.

Gruusia II: Tbilisi

TBILISI

IMG_5801

Selleks et mitte aega raisata sõitsime Batumist Tbilisisse öörongiga.  Sõit kestis umbes 5,5 tundi ehk hommikul kell 6 olime juba Tbilisi raudteejaamas. Esialgu sain aru, et rongis on eraldi kupeed, aga tegelikkuses täitsa tavalised istmed. Mingeid erilisi mugavusi polnud, aga saime ära magatud.

Öömaja valimisel võtsin kriteeriumiteks, et see oleks võimalikult kesklinnas, omanikud räägiksid inglise keelt ning saada võimalikult ehedat Gruusia kodu kogemust. Seda me ka igatahes saime – kolm ööd veetsime kodumajutuses nimega Nino Gelashvili Guesthouse (1 öö kahele 21€ = 60GEL).

Kogu maja oli ikka väga huvitavas stiilis. Seinad, kapipealsed olid kaetud kõikvõimalike suveniiride või muu “pahnaga”. Ei oska kuidagi paremini iseloomustada seda. Meie tuba oli hoopiski jaapani stiilis. Peale meie liikus majas ringi veel omanik ehk Nino, kes oli väga südamlik, tore ja abivalmis naisterahvas. Andis meile palju soovitusi ning aitas asjade organiseerimisel. Lisaks temale liikus seal ringi aga ka üks “vanaema”, mees (eeldatavasti Nino mees), täiskasvanud kutid (eeldatavasti Nino pojad), kass, koer ja aias kilpkonnad. Täpselt ei saanudki aru kas nad elavad seal või on niisama pidevalt läbikäigul. Vahepeal mõtlesime,et ilmselt on keegi neist oma toast välja visatud, et meie seal olla saaks. Igaljuhul jäime oma valikuga väga rahule ning saime Gruusia kodu kogemuse kätte küll. Asukoht oli tõesti suurepärane ning hind ka mõistlik.

 

Esimese päeva jalutasime niisama ringi Tbilisi vanalinnas ning tutvusime kohalike vaatamisväärsustega. Võrreldes Kutaisi ja Batumiga jälle väga erinev ning pigem euroopalik.  Lisaks vanaaegsetele hoonetele on linnas ka mitmeid modernseid ja väga silmapaistva arhitektuuriga ehitisi. Mulle meeldis ilmselt kolmest linnast ilmselt Tbilisi kõige enam. Kuumus on seal muidugi korralik, sest linn asub mägede vahel ja õhk eriti ei liigu. Kohalike sõnul on juuli ja august seal nagu “põrgu”.

IMG_5799

Nagu ka teistes linnades on ka Tbilisises muidugi köisraudtee, millega saab minna vaadet nautima.  Päikeseloojanguks läksime Mount Mtatsmindale, kuhu saab kesklinna lähedalt lühikese (ca 5 minutit) mägiraudteega.  Sealt avaneb linnale ilus panoraamvaade ning lisaks on lastele rohkelt atraktsioone. Kes soovib vaadet pikemalt nautida, võib minna Funicular hoonesse restorani, mis on hinna mõttes muidugi tunduvalt kallim kui teised söögikohad ning paremad lauad ka üsna täis.

IMG_5804

Kindlasti üks atraktsioone eriti turistide jaoks on ka väävlisaunad/vannid (sulphur baths). Väävel  on kasulik nii nahaprobleemide korral, närvisüsteemile kui ka muude hädade korral. Saunad asuvad üsna vanalinnas ning kokku on neid hooneid 12. Mitmed kohalikud jagasid enne soovitusi millist sauna valida. Huvi pärast käisime kõik läbi ning lasime endale ruume näidata. Lõpuks otsustasime ikkagi ainukese renoveeritud saunamaja kasuks, sest teised nägid küll pigem välja sellised, kus ausalt öeldes isegi tasuta  minna ei sooviks. Lisaks on väävlil väga intensiivne lõhn ehk kohati haisevad ruumid nagu mädamuna.

Valida saab erinevate ruumide vahel olenevalt inimeste arvust. Mida uhkem ja rohkem inimesi mahutab, seda kallim. Lisaks saad tellida endale veel juurde massaaži, kes sulle koorimist ja pesu teeb. Meenutades enda türgi kogemust, siis jätsin koorimise vahele. Kui muidu on enamus saunadest inimestest tühjad, siis ainukeses renoveeritud majas, on soovitatav koht broneerida, sest üldjuhul on see täis. Tunnist ajast täiesti piisas, sest vann on väga kuum ning kaua seal istuda ei jaksa. Siiski tore kogemus.

Ülejäänud aja linnas jalutasime niisama ringi, nautisime suurepärast toitu ning Gruusia veini. Sain kokku ka enda grusiinist sõbranna ja tema abikaasaga, kellega 9 aastat tagasi Šveitsis tuttavaks sain. Polnud üldse palju muutunud ja nii tore oli üle aastate jälle kohtuda. Samuti sattusid samal ajal Tbilisisse ka sõbranna oma kutiga, kellel oli seal samuti tuttavaid ning ühel õhtul käisime nende kohalike sõpradega jazzbaaris. Väidetavalt on muusika grusiinide DNA-s ja umbes 80% nendest oskab lauda. Seda oli ka igapäevaselt näha, sest väga normaalne oli olukord, kus inimesed niisama suvaliselt tantsima ja laulma hakkasid tänaval.

Tbilisi meile mõlemale linnana väga meeldis ning kui peaksin reisi jooksul valima, kuhu minna, siis oleks see esmane variant. Lisaks jäävad lähedale ka Kazbeki mägi ja muud looduskaunid kohad. Väljasõitudest kirjutan järgmises postituses.

 

 

Gruusia I: Kutaisi, Batumi

Mõte Gruusiast on mu peas juba vaikselt tiksunud aastaid. Tundub veel suurte turismimasside poolt avastamata koht. Samas on seal olemas kõik mida tahta – ilus loodus ja mäed, must meri ja hea kliima, suurepärane toit ja maitsev vein. Lisaks on hinnad alla keskmise odavad ning otselend Riiast vaid natuke alla nelja tunni. Talvel on kindlasti ka hea suusaturismi riik.

Kuna hetkel on mul olemas inimene, kes ütleb igale minu reisimõttele ilma kaalumata alati JAH, tuleb seda võimalust ära kasutada. Nii otsustasimegi ette võtta juunis nädalase puhkuse argipäevast ja minna Gruusiat avastama. Järgmises paaris postituses annan lühida ülevaate meie (eelkõige minu) reisimuljetest.

Kust see kõik alguse sai ehk lennupiletid

Otselende Eesti ja Gruusia vahel ei ole. Seetõttu peab valima kas lähinaabrite lennujaama või vahemaandumisega variandi. Meie valisime seekord odavlennufirma Wizzairi, mis sõidab kord nädalast Riiast Gruusia suuruselt kolmandasse linna Kutaisisse. Lennuajad on samuti üsna mõistlikud, kuhu saab kenasti Lux Expressi bussidega klapitada. Parimatel aegadel võib Wizzairiga piletid saada alla 100€. Hetkel maksime nende eest 150€, mis sisaldas ka kahe peale üht alumist pagasit.

Lisaks lendab Tbilisisse ka näiteks Turkish Airlines Tallinnast vahemaandumisega Istanbulis või AirBaltic läbi Riia. Õigel ajal reageerides võib pileti saada üsna mõistliku hinnaga.

Meie reis kestis vaid 7 päevaja nagu arvata võib oli see üsna aktiivne. Niisama “lebotamist” väga ei olnud. Alustasime teekonda tegelikult laupäeva õhtul 22.30 bussiga, mis viis meid Riia lennujaama ning 5.30 suundus juba lend Gruusia poole.

7-päeva marsruut nägi välja järgmine:

Tallinn – Riia – Kutaisi – Batumi – Tbilisi – Kutaisi – Riia- Tallinn

Lisaks sinna siis veel erinevad väljasõidud Tbilisisest mägedesse ja loodusesse.

KUTAISI

IMG_6006

Reisi esimese ja viimase päeva veetsime rahvaarvult kolmandas linnas Kutaisis, mis asub üsna riigi keskel. Ajalooliselt on tegemist tähtsa kohaga, mis oli kunagi isegi teatud perioodil Gruusia pealinn. Hetkel pigem selline üsna väike ja rahulik linn, kus turiste väga palju ei kohta. Keskuses on päris tore turg, kus müüakse rohkelt värsket kraami, juustusid ning Gruusia maiustusi. Lisaks mõned restoranid, suur park ja väga palju muud polegi. Linna kõige “uhkem” restoran oli minu meelest kahekordne McDonalds, mis nägi päris fancy välja võrreldes teiste kohtadega. Kui sinna pikemalt jääda tasub kindlasti ette võtta erinevaid väljasõite lähedal asuvasse kanjonisse, kloostrisse ja populaarne koht on Prometheuse koopad. Kuna me mõlemad oleme erinevates riikides üsna palju taolistes koobastes käinud, ei tundnud me selle vastu eriti huvi.

Ööbimiskohaks valisin reisi esimesel päeval koha nimega Green Flower Hotel (kahele: 23€ = 72 GEL koos hommikusöögiga). Kesklinnast umbes 900 meetri kaugusel mäe otsas suurepärase vaatega hotell/hostel. Kuna koht oli üsna tühi, anti meile parem tuba. Nende uue hoone katuselt oli suurepärane vaade kogu linnale ning lisaks pakkusid nad kohe lahkelt ka tasuta koduveini.  Ütleme nii, et (koduvein salakaval nagu see on)  enne õhtusööki olid pead juba uimased.

IMG_5537

Enne kojulendu valisin öömajaks täiesti kesklinnas asuva hotelli Hotel Imperator Palace , mida julgen ka väga soovitada. Lisaks on sealt väga lihtne jalutada Gelati kloostrisse (kahele 19€ = 54GEL ilma hommikusöögita), mis on linna üks vaatamisväärsusi. Lennujaamast linna tulime taksoga (30 GEL) ning tagasi läksime hotellipoolse transfeer-taksoga (25 GEL). Tundub, et see on üsna optimaalne hind.

BATUMI

Kutaisist võtsime suuna kuurortlinnana tuntud Musta mere ääres asuvasse Batumisse, kuhu on umbes 150 km. Kasutasime Gruusias ühte peamist sõiduvahendit maršutkat (ehk mikrobuss), mis pressitakse rahvast maksimaalselt täis. Ütleme nii, et korralikud rallibussid on need. Möödasõite tehakse poolpimesi kõigest ja kõigist. Kuigi vahemaa pole pikk, võttis sõit sinna peaagu kolm tundi ning maksis 10 GEL=3,50€.

Batumi on suuruselt teine linn ning populaarne turismi sihtkoht. Lisaks on see veel ka oluline sadamalinn. Võrreldes Kutaisiga väga erinev. Kohe sisse sõites paistsid suured modernsed kõrghooned ning tuntud hotelliketid. Lisaks nägi seal väga palju türklasi. Linna keskel oli eraldi kohe Türgi toidu ja vesipiibu tänav. Väidetavalt on Gruusiasse türklastel väga lihtne elama tulla ning Batumi asub piirile väga lähedal.

IMG_5582

Batumi öömajaga My Warm Guest House (kahele: 28€ = 80 GEL) jäime kõige rohkem rahule. Asus täiesti kesklinnas ning samuti oli mere äärde vaid mõned sammud. Väljast nägi hoone välja nagu kõige ehedam nõukogudeaegne korterelamu. Sisse pääses kuskilt urkast sisehoovist ning koridor oli veel hullem. Jõudes aga paneelmaja kolmandale korrusele, astusime sisse enda külalistemajja ning avanes täiesti uus maailm. Toa külmkapis oli tervituseks kohalik viin chacha, mida ma veini pähe agaralt jooma hakkasin. Mu kaaslasel oli nägu nalja täis muidugi kohe.

IMG_5631

Batumis jalutasime esmalt läbi kogu vanalinna piirkonna. Lastele (ja muidugi ka täiskasvanutele) on seal ka delfinaarium, mis meile huvi ei pakkunud. Õhtul tasub minna mere ääres olevale Boulevardile, mis on põhiline inimeste kogunemiskoht ning lisaks on seal ka mitmeid restorane ning muid atraktsioone.. Köisraudteed tunduvad Gruusias väga teemas olevat. Päikseloojanguks sõitsime Argo Cable Carga Anuria mäe otsa, et nautida vaadet linnale.

Teisel päeval läksime maršrutkaga (0,30 GEL) Batumi lähedal asuvasse botaanikaaeda, kust on ilusad vaated linnale. Pärast veel uudistasime kohalikul turul, kus müüakse rohkelt kõike värsket kraami, ube ning kohalikke maiustusi. Siiski meeldis Kutaisi turg natuke rohkem.

Sööma läksime kalaturule, kus saad valida endale sobiva kala ja siis kõrval restoranis selle valmistada lasta. Pidin enda kõik vene keele oskused proovile panema, et kala kätte saada. Ütleme nii, et vene numbrite teadmine andis juba kõva eelise.

Korra põikasime ka randa ning sain selle suve esimese ujumise kirja. Minu soovil läksime muidugi ka vesipiipu tegema, kus lõpuks sattusime kohalike türklaste tüli keskele. Alguse sai sellest, et üks noor kutt lihtsalt astus meie kõrval lauas oleva mehe juurde ja andis talle vastu nägu, mille peale pool tänavat kokku jooksis. Paras vaatemäng ikka.

Üldiselt Batumi on selline kuurortlinn. Kindlasti elavam kui Kutaisi ning kui soov lihtsalt süüa, olla ja lõõgastuda, siis tore koht. Lisaks on meeletult palju Tai massaažisalonge. Nagu oleks kuskile Aasia riiki sattunud. Võimalik on sõita ka paadiga merele või rannas delfiine vaadelda. Söök on suurepärane nagu igal pool Gruusias, aga sellest kirjutan hiljem erladi pikemalt.

Meile kahest päevast seal esialgu piisas (tegelikult üks öö) ning teise päeva südaöösel sõitsime öörongiga pealinna Tbilisisse. Sellest juba järgmises postituses.

LAV: toidukultuur ja-elamused

Loomulikult ei saa ma  jätta kirjutamata Lõuna-Aafrika söögist. Kui nüüd ausalt öelda, siis ma suuri maitseelamusi reisil ei saanud. Võrreldes ülejäänud asjadega, olid söögikogemused pigem tagasihoidlikud.  Kokkasime ka üsna palju ise ning leidsime lõpuks, et need maitsesid meile rohkem kui restorani toidud.

Lõuna-Aafrika köök on saanud üsna palju mõjutusi erinevatelt kolonistidelt ning sinna rännanud inimeste poolt. Üldiselt on märksõnadeks liha-liha-liha ning väga populaarne on braai ehk nende mõistes grillimine.  Ka enamustes ööbimiskohtades oli võimalus ise õhtuti braait teha, mida me ka kasutasime. Lisaks ka beef jerky moodi kuivatatud liha ehk biltong. Lihavalik toidupoodides on meeletu ja hinnad restoranides ning poes kvaliteetse tüki eest väga mõistlikud.

Samuti on väga tugevad India köögi mõjutused ehk rohkelt erinevaid karri sööke.

Toon välja mõned kohaliku suunitlusega road, mida reisi jooksul sõime või ise valmistasime.


Bobotie (vasakul pildil) on üks traditsioonilisi Lõuna-Aafrika roogasid, mis on justkui lihakook rosinatega, mille peal on küpsetatud muna. Seda serveeritakse tihti kollase riisi, banaani ja puuviljakastmega. Ütleme nii, et üsna huvitav maitsetekooslus. Kui mulle üldiselt magus ja soolane koos meeldib, siis see puuviljakaste ja liha polnud just mu lemmik kombinatsioon. Teiselt poolt banaan riisi peal oli täitsa hea. Antud puuviljakaste ehk chutney on kohalike seas aga väga populaarne – justkui meie jaoks ketšup kõikide toitude juurde.

Pap ja sheba koos lihaga (paremal) on samuti ilmselt üks populaarsemaid kooslusi. Liha kõrvale käib tihti pap ehk valget värvi maisijahust valmistatud polentataoline puder, mida serveeritakse tomati – ja sibulakastme ehk shebaga. Kuigi esmalt tundus maisipuder natuke kõva ja maitsetu, siis lisades soola ja pipart, hakkas see mulle täitsa meeldima.


Antud pildid on samuti näha Aafrika metsloomade ehk game liha ning kõrval pap ja sheba (vasakul) või siis aedviljad (paremal). Aedvilju tellides peab arvestama, et need on tavaliselt püreestatud. Mõlemal taldrikul on erinevat liiki hirve liha: kudu (vasakul) ja impala (paremal). Taoline 300-grammine kvaliteetne lihatükk maksab restoranis umbes 13 eurot.


Suure osa õhtutest kasutasime aga braai võimalust ehk grillisime ise erinevaid lihasid või vorste.

Lisaks loomalihale on seal veel näiteks palju lamba-, jaanalinnu – või metssealiha. Samuti on väga populaarne ja odav boerewors ehk vorst, mis peaks sisaldama vähemalt 90% liha (kindlasti loomaliha ning vahel lisaks ka teisi) ning alla 30% rasva. Samuti on sinna tavaliselt pandud erinevaid vürtse. Kui ma muidu enamasti vorste väga ei söö, siis need küll said minu heakskiidu.


Malai karriroad on samuti üheks lahutamatuks Lõuna-Aafrika söögikultuuri osaks. Cape Townis on nende saamiseks parim koht ilmselt Bo-Kaap piirkond.

Denningvles (vasakul) – üks populaarsemaid Lõuna-Aafrika Cape Malai juurtega roogasid. Lambalihatükid magushapus kastmes, tamarind kastmes sibul koos riisiga. Lisaks kõrval erinevad aedviljadest valmistatud salatid ning chakalaka ehk sibulast, küüslaugust, vürtsidest, tšillist ja karrist valmistatud punane kaste/salat.

Koeksisters (paremal) – tegemist on populaarse Lõuna-Aafrika magustoiduga, mis sisuliselt on sarnane fritüüritud sõõrikule, mis on üle valatud magusa siirupiga. Minule see mingit elamust ei pakkunud.


Lisaks on veel väga palju India sööki (vasakul)  pakkuvaid kohti ning muud Aafrika toite pakkuvaid (näiteks Etioopia) restorane (paremal).


Garden Routel ja rannikul ka ohtralt kala, mereande ja muidugi  fish & chips. Mulle meeldisid “kiiroidu” versioonid mereandidest, mida Euroopas vähem kohtab. Samuti oli iga nurga pealt McDonaldsi Lõuna-Aafrika versioon ehk Steers. Proovimata jäid mõned populaarsed magustoidud nagu Hollandi juurtega malva pudding ja melktert ehk piima põhjal valmistatud dessert/tort.


Lisaks söögile on Lõuna-Aafrikas muidugi ka suurepärane vein, mis on boonusena ka üsna odav. Kaplinna ümbruses leidub mitmekümneid istandusi ning ka poodide riiulite valik võtab silme eest kirjuks. Kuigi ma ise suur veiniteadlane pole, katsetasin õhtusöögi kõrvale erinevaid variante ning ilmselt tulevikus leiab minu kodust tihedamini Lõuna-Aafrika veine. Nende signatuurvein on muidugi pinotage, mis on punase viinamarja sort, millest enamus kasvatatakse Lõuna-Aafrikas ning mis loodi 20. sajani alguses just selles riigis. Restoranides liha kõrvale väga hea valik.

Selline oli väike ülevaade Lõuna-Aafrika köögist. Antud postitusega ka minu Lõuna-Aafrika Vabariigi kirjutised lõppevad. Loodan, et saite inspiratsiooni sinna reisida, sest nagu ka ilmselt aru on saada, jäin ma enam kui rahule.

LAV: Krügeri rahvuspark ja loomad

jalgsi

THE BIG FIVE OF AFRICA

Enamus, kes Aafrikas safarile lähevad, soovivad kindlasti ära näha  “suure viisiku” ehk lõvi, ninasarviku, elevandi, leopardi ja pühvli. Termin “suur viisik” võeti esmalt kasutusele umbes 20.sajandi alguses ning sinna kuulunud loomi peeti kõige ohtlikumateks, keda jalgsi küttida. Seetõttu olid need muidugi ka kõige ihaldusväärsemad ning ilmselt see maine on säilinud osati ka tänapäeval.

Suurest viisikust jäi meil nägemata leopard, keda on pargis üsna vähe. Üritasime küll, aga ei õnnestunud. Teisi viisikusse kuuluvad loomi nägime kõiki  mitmeid kordi. Pühvlist eriti pilte saada ei õnnestunud, kuna selle jaoks oleks vaja juba paremat kaamerat. Rohkem panustasin videote tegemisele ning antud blogis olevad pildid on kõik iphone kaamerast.

Lõvi

Lõvid tekitasid kahtlemata kõige rohkem elevust. Neid õnnestus meil näha neljal korral ning kohe väga lähedalt. Sisuliselt 2 meetri kauguselt autoaknast ning tavaliselt vähemalt 2-3 tükki korraga. Ühe korra nägime lõvisid ka koos saagiga. Üldiselt oli neil kõht täis ning lebotasid niisama kuskil põõsastes või autoteel. Tavaliselt tegime ikka ca 45-60-minutilise pausi ja lihtsalt jälgisime, mis nad teevad.

lõvi

lõvi2

Elevant

Elevante on pargis ligi 13 000 ja neid nägime ikka vähemalt üle 200. Viimasel päeval olid nad nii liikvel, et reaalselt takistasid ja blokeerisid autoteesid. Tegemist on ikkagi metsiku elevandiga ehk liiga julgeks ei tasu minna,

elevant

Ninasarvik

Ninasarvik on üsna ohustatud liik, kuna nende sarv on ikka üsna hinnas salaküttide seas. Kuigi pargi on ümber piirded ning sellele üritatakse teha valvet, liigub seal ikkagi üsna palju salakütte. Ninasarvikut nägime ka enda jalgsimatkal. Kuna ninasarvik hästi ei näe, peab ta kõike enda ohuks ning on valmis ründama. Giidid pöörasid otsa kohe ringi, kui nägid, et ninasarvik hakkab meie poole üsna järjepideval sammul tulema.

ninasarvik

MUUD LOOMAD

Lisaks suurele viisikule nägime tegelikult veel sadu teisi loomi. Kuna ma suur loomade ekspert ise pole, olid paljud mulle tundmatud. Juba erinevaid hirvelisi oli seal vähemalt 10 eri liiki. Lisaks veel linnud ja muud väikeloomad. Õnneks oli mu kaaslane sisuliselt elav National Geographic ehk polnud giide ega raamatuid vajagi.

vaade

Väike loetelu loomadest, keda selle safari jooksul veel kohtasime: suurel hulgal sebrasid ja kaelkirjakuid, jõehobusid, krokodille, hüääne, gnuusid, kilpkonni, Aafrika metssiga (warthog), ahve, jäneseid, väga palju erinevaid hirvelisi ning muidugi linde, kellest ma väga palju lugu ei osanud pidada. Lisaks ka veel igasugu väiksemaid ja mulle vähem tundmatuid loomi, kelle nime ma eesti keeles ei teagi.

sebrad
Sebra perekond

 

gnuu
Gnuu (wildebeest)
hüään
Hüäänid

Ja muidugi need suurepärased Aafrika safari päikesetõusud ja – loojangud, mis on lihtsalt imelised. Need päevad Krügeri pargis olid igat oma senti väärt ning kindlasti üks meeldejäävamaid kogemusi. Mulle esialgu 3,5 päevast täiesti piisas, sest lihtsalt poleks rohkem jõudnud. Mõtled küll, et mis see ära on autos istuda, aga pidevalt silmi pingutada ja otsida, ühest  kohast teise sõita ning hommikuti kell 4.00 ärgata, on parajalt väsitav. Kui võimalus, sooviksin tulevikus ka teisi parke külastada.

päikesetõus

 

LAV: tutvumine Krügeri rahvuspargiga

Juba mitmeid aastaid olen mõelnud, kui võimas oleks minna ise safarile ja näha kõiki  loomi vabas  loomulikus keskkonnas. Loomaaiad mulle üldiselt väga ei meeldi ning viimati paar aastat tagasi Tallinna loomaaeda külastades jäi mulle üsna kurb mulje. Seega oli reisi üks põhilisi sihtkohti Krügeri Rahvuspark, mis on ligi 20 000 km²  ning seega üks suurimaid safariparke Aafrikas.

kruger

SAFARI PLANEERIMINE
Omal käel vs organiseeritud safari

LAVs on olemas eraldi riiklik lehekülg Sanparks, kus on olemas kõik info erinevate rahvusparkide ja ööbimisvõimaluste kohta. Kui sobitud rahvuspark valitud, tuleb otsustada, kas soovitakse  seal  ise ringi sõita või võtta organiseeritud sõidud ehk game drive. Enamus ilmselt kombineerivad kahte varianti ehk rendivad endale juba varasemalt auto, millega ka pargis ringi sõidavad ning lisaks ostavad mõned giidiga safarituurid. Lisaks on veel olemas ka täielikult organiseeritud paketid ehk buss võtab inimesed Johannesburgist (või rahvuspargi väravast) peale, viib pargi kämpingusse, kus on neile juba safariautodega sõidud organiseeritud. Ise alguses seda teemat uurima hakates ei saanud väga midagi aru ning loodan, et minu kirjutis aitab mõnel natuke kiiremini selgust saada.

safaari aken

Ööbimiskoht – luksus vs lihtne

Pargis on olemas umbes 10 põhilist “puhkeküla”, millest mõni suurem, teine väiksem.  Võimalik on  valida tavaliselt külalistemaja, bungalow, minisuvilate, safaritelkide või ainult kämpinguplatsi vahel. Kõige odavam variant välisturistile on safaritelk .  Suuremates puhkekülades on olemas ka pood ning restoran. Kes otsivad rohkem mugavust, siis  on olemas ka luksuslikud ja privaatsed kämpingukülad, mis on kahtlemata  väga ilusad, aga ka  vastava hinnaga.

Meie valisime kõige lihtsama ja odavama variandi ehk safaritelgi (43€/öö). Tegemist on siis maja moodi telgiga, kus on olemas voodid, kapp, külmik ning isiklik grill. Lisaks on läheduses üldkasutatavad WC ja duširuumid ning väliköök. Kusjuures isegi toateenindus käib voodeid tegemas. Oluline tähelepanek on aga see, et söögitarvikud (kahvlid, noad, taldrikud, pann, grillsüsi jms) seal ei ole. Nõudest on olemas ainult klaasid ja veinipokaalid (kõige tähtsam ju :D).

Kämpingu valimine

Rahvuspargis olemiseks planeerisime 3 ööd ehk kaks täispikka ja kaks poolikut safaripäeva. Esmalt broneerisime esimese öö kõige suuremasse kämpingukülasse Skukuzasse ja teised kaks ööd väikesesse Crocodile Bridge. Kohale jõudes pidime aga enda valikut muutma, kuna teises kämpingus polnud sobilikke ekskursioone enam saadaval.

Siiski võimalusel soovitaksin ööbida mitmes külades, kuna nende ümbruses on loomade liikumine ja loodus erinev ning mugavam on erinevaid piirkondi avastada. Üks väga mõnus ja populaarne küla on Lower Sabie, kus käisime mitu korda lõuna ajal. Kahjuks oli see juba broneeritud. Mulle üllatuseks broneerivad paljud inimesed enda safarid ligi aasta või isegi rohkem ette, mistõttu populaarsematel aegadel võib soovitud kohta keeruline saada.

Ekskursioonid

Kui on kindel eelistus mingit ekskursiooni või safarituuri võtta, on parem see riiklikul lehel ette broneerida eriti väiksemate kämpingukülade puhul, kus valikuid vähem. Päikesetõusu ja – loojangu safarid (eriti jalgsituurid) võivad olla üsna täis. Enamik organiseeritud safarite hinnad jäävad 30-60€ vahele.

safariauto

Rahvusparki sisenemine

Rahvusparki sisenemisel on olemas mitu erinevat väravat. Vastavalt enda kämpinguala asukohale soovitan valida sobiva värava. Seal peab end registreerima ning maksma conservation fee (ca 20€ päev/inimene). Seda on võimalik tasuda ka majutust broneerides. Samuti peab jälgima väravate avamise ja sulgemise aega, mis muutuvad vastavalt aastaajale. Nendevälistel aegadel on pargis viibimine iseseisvalt keelatud ehk kõik kämpingualad ja välised väravad suletakse. Seetõttu peab jälgima, et kui palju aega kulub väravast sinu kämpingukülasse sõiduks, sest hiljem kohale jõudes võib trahvi saada. Samuti on oluline mõelda, et maksimaalne liikumiskiirus on seal 50 km/h, kuid tavaliselt jääb see pigem 20-30 km/h.

Pargis liikumine

Kindlasti tasub juba kohe reisile jõudes osta endale kohalik SIM kaart google mapsi ja uberi kasutamiseks. Pargis liikumiseks on heaks abimeheks google maps, kuid ka erinevaid kaardid, mida kämpinguküladest osta saab. Ise soetasin endale kaardi koos erinevate loomade piltide ja nimedega. Lisaks olid seal olemas  marsruutide soovitused erinevate külade juurest ja nende umbkaudne kestvus.  Suuremates kämpingukülades on ka kaardid, kuhu saab panna märke, mis looma antud päeval kuskil nähtud on. Samuti tasub alati julgelt küsida tee pealt soovitusi ja jagada ka ise teistega informatsiooni loomade liikumise kohta. Üldiselt valitseb seal väga sõbralik ja mõnus õhkkond.

Selline siis väike ülevaade rahvuspargi korraldusliku poole pealt. Järgmises postituses juba safarist endast natuke täpsemalt.

LAV: Panorama Route

Kaplinn – Johannesburg

Pärast paari päeva Kaplinnas lendasime kohaliku lennufirmaga Mango (50€) Johannesburgi, mis on ühtlasi ka Lõuna-Aafrika Vabariigi kõige suurem linn. Kahjuks on sellel pigem negatiivne kuvand, kuna kuritegevuse tase on üsna kõrge.  Reisi jooksul kohtasime palju kohalikke inimesi, kes olid just Johannesburgist “põgenenud”, kuna ei tundnud end seal turvaliselt.

Meie eesmärk Johannesburgi minnes oli tegelikult Krugeri rahvuspark, mis asub linnast umbes 500 km kaugusel. Rahvusparki on võimalik sõita mööda otsemat kiireed või siis külastada ka Panorama Route, mis on umbes 140 km lõik, kus võib näha kõige kaunemaid vaated mägedele ja kanjonitele. Väga huvitav on ka see, et loodus ja ilm selle lühikese teekonna juures võib muutuda täielikult. Kui ühel hetkel on nii suur udu, et enda ette ka ei näe ning olen talvejopega, siis mõnekümne kilomeetri pärast võiks rannariided selga panna ja päevitama minna. Sama on ka loodusega, mis ühel hetkel on justkui kuiv kõrb, kuid natuke hiljem ümbritsevad sind rohelised metsad. Panorama Route peale peaks planeerima minimaalselt kaks päeva, sest vastasel korral läheb ikka väga tormamiseks.

panorama 2
Teel Graskopi poole

Johannesburg – Graskop

Lennujaamast saime kätte enda rendiauto ning asusime Graskopi poole teele. Graskop on ise väike linn kohe Panorama Route juures ehk sealt on hästi mugav kõikide põhiliste vaatamisväärsuste juurde sõita. Kindlasti pean kiitma ka Graskopi majutuskohta Zur Alten Mine (50€ öö), mis on justkui põõsaste sees varjatud üli armas väike farm, kus kõigil külastajatel on oma pisike Aafrika stiilis suvemaja, kus saab õhtul kamina ees kiiktoolis istuda. Omanikud olid ka väga sõbralikud ja abivalmid ning broneerisid meile laua linna kõige populaarsemas traditsioonilist Aafrika toitu pakkuvas restoranis The Glass House. Toitudest kirjutan natuke täpsemalt mõnes hilisemas postituses.

PANORAMA ROUTE

Järgmisel hommikul üritas ilm meile jälle “ära teha”. Aknast välja vaadates oli näha vaid paksu udu ning lisaks sadas veel vihma, mille peale enda sügisjope jälle selga panin. Esmalt tundus üsna lootusetu mõnda kanjonit või vaadet näha, sest heal juhul nägi vaid paar meetrit enda ette. Omanikud aga andsid meile natuke lootust, soovitades minna Panorama Route kõige kaugema punkti juurde ning hakata sealt tagasi tulema, sest teisel pool võib ilm olla selge. Ütleme nii, et esimesed kilomeetrid autos olid päris hullud, sest kurvilistel teedel oli nähtavus sisuliselt null ning lisaks on muidu headel teedel täiesti suvalistes kohtades hiiglaslikud augud. Piisab vaid ühest läbi sõita ning auto jaoks võib see üsna halvasti lõppeda.

udu

Lowveld Viewsite

Esimene peatus oli Lowveld Viewsite ning sinna jõudes nägime udu seest vaid paari puud ning mõnda kohalikku Aafrika käsitöölist.

Otsustasime siiski natuke matkata lootuses, et ehk õnnestub midagi näha. Uskuge või mitte, aga poole tunni pärast oli udu läinud ning sealt avanes üks reisi kõige paremaid vaateid. Asja võlu oli ka see, et peale meie polnud seal mitte ühtegi turisti ehk sai imelist vaadet rahus imetleda. See oli kindlasti üks Panorama Route lemmikkohti. Matkasime ja ronisime seal päris pikalt erinevatel servadel.

lovweld

Thee Rondavels Viewsite

Panorama Route kõige kaugem punkt, kust avanesid samuti võrratud vaated. Vahepeal oli ka ilm kuumaks läinud ja vahetasin sügisriided suveriiete vastu.

three

Blyde River Canyon

Üks suurimaid kanjoneid, kuhu minemiseks peab maksma väikse sissepääsu (ca 2-3€). Tegemist on ühe suurima rohelise kanjoniga. Võimalik on teha seal jälle väikene matk ja ronida erinevatel nurkadel. Kuna olime enda esimesest punktist liiga vaimustuses, ei tundunud kanjon enam midagi nii erilist.

kanjon

kanjon2.jpg
God’s Window /The Pinnacle

Vahepeal tegime veel  lühemaid peatusi ilusates kohtades. Just Panorama Route piirkondades leidsime väga hea hinnaga erinev Aafrika käsitööd, milleks on üldiselt puust valmistatud loomade kujud, maskid ja muud suveniirid.

käsitöölised

Tuntumateks kohtades on veel ka God’s Window ja The Pinnacle, aga sinna jõudes oli udu taaskord platsis ja midagi näha ei olnud. Siiski nägime antud vaadet teise nurga alt ehk pettumus suur ei olnud. Tagasi Graskopi poole sõites on veel ka atraktsioon The Big Swing, kus saab sisuliselt kanjonis kiikuda nööri otsas. Kuna meil oli hiljem nagunii benji hüpe plaanis, ei hakanud selle peale aega kulutama. Siiski kes tahab natuke närvikõdi, võib proovida. Uus atraktsioon oli ka Graskop Gorge Lift ehk klaasliftiga alla sõitmine mööda mäge, aga selle jätsime vahele.

panorama

Hazyview – Kruger

Edasi võtsime suuna juba Krugeri rahvuspargi poole. Viimane peatus oli veel Hazyview linn, kus soovitati teha suurem söökide  ostlemine enne parki. Varusime endale natuke grillimiseks vajalikku materjali ja teepeale näksimiseks toitu. Ka pargis on igas suuremas kämpingualas poed olemas, aga valik piiratum ja tooted kallimad. Pärast Hazyview sõitsime Krugeri Phabeni värava juurde ning Lõuna-Aafrika üks kõige põnevam ja oodatum etapp ehk safari võis alata. Sellest juba järgmises postituses.

 

LAV: Kaplinn

Oma reisi alustasime ja lõpetasime Cape Town’s (eestipäraselt Kaplinnas). See on ilmselt Lõuna-Aafrika Vabariigi üks kõige tuntumaid linnu ning samuti ka üks kolmest pealinnast. Hetkel muidugi teavad seda paljud “veekriisi” pärast, millest kõik meediaväljaanded räägivad.

Päikseloojang Lion's Headil

Öömaja ja transport

Kaplinnas viibisime esialgu kaks päeva. Öömajaks broneerisin koha nimega The Backpack Hostel apartmenti variandi (66 €/öö), kust avaneb suurepärane vaade otse Cape Towni tuntumale sümbolile Laudmäele (Table Mountain). Reisi viimase ööks leidsin aga tõelise pärli apartmendi 1003 Cartwright (63 €/öö), mis oli lihtsalt imeline. Olime juba valmis sinna sisse kolima. Mõlemad kohad asusid täiesti kesklinnas Long Streedi ning restoranide ja kohvikute läheduses. Kaplinn ise asub mäeaheliku vahel Atlandi ookeani ääres, mis tähendab, et peaaegu igasse suunda vaadates avaneb suurpärane vaade. Lisaks on suur osa elamurajoonidest just mägede külgedel.

hommikusöök

Transpordina kasutasime uberit, mis on väga laialt levinud ja odav või siis hiljem enda rendiautot. Linnas eksisteerib ka mingi ühistranspordisüsteem, kuid pigem turistina ma seda varianti ei kasutaks.

Põhilised vaatamisväärsused ja tegevused

Kuna jõudsime Kaplinna pärastlõunal, oli esimene päev poolik. Vahemaandumise sihtkohast inspireerituna, valisime esimeseks söögikohaks Etioopia restorani, mis oli üsna huvitav maitseelamus. Seejärel võtsime uberiga suuna Signal Hill’le, kus pidi olema linna parim päikeseloojang. Kui mäe otsa 10 minutit hiljem kohale jõudsime, pööras aga ilm täiesti ära ning vaate asemel olime täieliku pilvevati sees. Lisaks hakkas veel korraks ka vihma sadama, mille peale sama targalt uberiga mäest alla sõitsime. Nagu taksojuht ütles, siis Lõuna-Aafrikas võib olla päevas korraga 3 aastaaega, mille tähendusest kogu reisi ajal aru saime. Siit ka esimene soovitus – kindlasti võtta kaasa ka soojemaid riideid, sest ilm võib ka nende suvel (ehk praegu) olla väga muutlik!

Seejärel suundusime Victoria & Alfred Waterfronti, mis on kruiisisadamas asuv ala koos paljude restoranide, baaride ja kaubanduskeskusega. Tänavatel oli näha mitmeid esinejaid ning üldiselt selline mõnus jalutamise ja õhtune meelelahutuskoht.

waterfront

Kuna meie aeg Kaplinnas oli üsna piiratud, otsustasime teisel päeval osta pileti Sightseeing bussile (ca 12€ inimene), millel on kolm erinevat liini ning peatub kõikides põhiliste vaatamisväärsuste juures. Väga hea ja lihtne variant linnareisidel, kui pole väga palju aega. Sõitsime terve päeva jooksul kõik liinid risti-rästi läbi ning huvitavamates kohtades vaatasime pikemalt ringi.

Üks must go koht on kindlasti Kirstenbosch aed , mis on Laudmäe küljel asuv imeilus botaanikaaed. Jõudsime täpselt ajal, mil algas tasuta ekskursioon. Edasi liikusime bussiga mööda mäekülge rannikuni. Huvitav on ikka näha, kuidas rikkus ja vaesus üksteise kõrval eksisteerivad. Ühele poole vaadates näed kohutavas seisus slumme, kuid vaid mõned meetrid hiljem on hiiglaslikud villad.

kirstenbuch

Rannikul on palju erinevaid kalurikülasid ning randu. Vesi aga seal kandis väga soe ei ole, kuna Atlandi ookeanilt tuleb külma vett.  Tegime peatuse  Hout Bay’l, et maitsta kohalikku fish and chipsi ning jalutasime mööda randu. Kõige rohkem hämmastas aga ilm, mis ühel pool mäge oli täiesti udune ja pilvine, kui samal ajal teisel pool säras päike. Naljakas vaatepilt oli üks rand, mis oli nii udu seest, et ookeani polnud näha. Inimesed aga rannas päevitasid. Õhtul oli olukord hoopis vastupidine.   Seetõttu jätsime Kaplinna põhilise vaatamisväärsuse ehk retke Laudmäele reisi lõppu, et ka pilve seest midagi näha oleks.

hout bay

Table Mountain on üks Kaplinna sümbolitest, kuhu on võimalik sõita üles gondliga (ca 25€ edasi-tagasi) või siis ise matkata. Paljud kasutavad varianti, et ühe otsa matkavad ning teise köisraudteega. Meie õnneks oli reisi  lõpus Kaplinna naastes täiesti selge ilm ning sealt ülevalt avanevad vaated on ikka müstiliselt ilusad. Samal ajal on seal ka väga tuuline ehk jakk on kindlasti soovitatav kaasa võtta. Päikeseloojangut imetlesime selle kõrval oleval Signal Hill’il. Kui aega on ja ilm lubab, soovitaksin veel päikesetõusu või -loojangut minna vaatama Lion’s Headi, kuhu on umbes 45-minutiline matk vaja ette võtta. Kahjuks seekord me seda teha ei jõudnud.

table

Pärastlõunal käisime malai kvartalis Bo Kaap‘s jalgsituuril. Bo Kaap on tuntud eelkõige oma põnevate värviliste majade poolest, kus enamus kogukonnast on moslemid. Põhjust, miks need majad värvilised on, täpselt ei teatagi. Väidetavalt on liikvel mitmeid erinevaid jutte, aga milline neist täpselt tõsi on, ei olda kindel.

bo kaap

Tegelikkuses on Kaplinnas lisaks ka mitmeid põnevaid muuseume, sest ajalugu on neil ju põnev ja kirju nagu ka rahvastik.  Samuti saab minna ka ekskursioonile vanglasse Robben Islandile, kus Nelson Mandela 27 aastat kinni peeti. Põnevad on ka põhitänaval Long Streedil asuvad erinevad Aafrika poed ja restoranid ning kindlasti ka Greenmarket Square, kus asub Kapplina üks vanemaid turge, kust leiab palju Aafrika käsitööd.

Turvalisus?

Palju olen saanud küsimus, et kui turvaline Cape Town on? Keeruline on sellele vastata, sest ohtu on raske tunnetada. Siiski kuritegevus seal eksisteerib ning kohalike soovitusel üksikutel tänavatel eriti pimedas jalutada pigem ei tasu. Võrreldes Johannesburgiga peaks seal siiski tunduvalt turvalisem olema ning tänavatel on näha päris palju turvatöötajaid ja politseinikke. Kõhedust tekitas vaid see, kui vahepeal inimesed hakkasid tänaval järgi käima, et raha küsida ja reaalselt võisid sind ca 100-200 meetrit jälitada.

Vesi, vesi, vesi

Teine aktuaalne teema on hetkel kliima soojenemisest tulenev  veepuudus, kuna Kaplinnas pole viimasel kolmel aastal sadanud piisavalt vihma, et rahuldada kiirelt kasvava linnaelanike vajadusi. Probleem on aga läinud nii tõsiseks, et linn on kuulutanud välja “Day Zero” ehk päeva, mil veevarud on kriitilise piiri juures, et kraanid keeratakse kinni ning vett saab iga majapidamine 25 liitrit inimene veekogumispunktidest. Hetkel jääb see  kuupäev aprilli keskele.

Seetõttu on käimas suured kampaaniad, et inimesi motiveerida veetarbimist drastiliselt vähendama. Terve linn on täis silte, kuidas vähem tarbida. Näiteks on soovituslik duši kestvus 1-2 minutit, WC soovitatakse lasta vett ainul sel juhul kui seal  on  midagi “pruuni”. Alates veebruarist läksid nad üle järgmisele riskiastmele, mis tähendab, et paljudes avalikes kohtades on kraanid kinni keeratud ning käte puhastamiseks on vaid spetsiaalne vahend. Samuti jälgitakse majapidamiste veetarbimist ja lubatud normi ületamisel võib väidetavalt trahvi saada.

Eks näis, kuidas neil läheb ning kindlasti jälgin huviga teemat edasi. Siiski loodab linn, et nad suudavad vee tarbimist vähendada selle võrra, et mai kuus eeldatava vihmaperioodini välja vedada. Viimastel aastatel pole aga ka nende talvel ehk vihmaperioodil piisavalt vihma sadanud. Antud probleem puudutab eelkõige Kaplinna ja selle ümbruses olevaid piirkondi.

Minu arvamus Kaplinnast

Kokkuvõttes jäi Kaplinn ikka väga mu südamesse ning arvan, et võiksin seal isegi mõne aja elada. Alguses ei saanud selle fenomenist arugi, aga lahkudes olin kindel, et ilmselt minu üks lemmiklinnadest ning kindlasti tahan sinna veel tagasi minna.

cape town

 

Florida: Miami

Pärast kruiisi oli meil veel umbes-täpselt 4 päeva USAs ja selle plaanisime veeta Miamis. Minu ja Aediga liitus lisaks veel üks sõber P, kes meid juba hommikul kell 8.00 sadamas rendiautoga ootas. Ühesõnaga polnud me enam “imelikud inimesed” ilma autota. Nemad olid mõlemad juba Miamis mitu korda käinud ehk kõik kohad ja teed tuttavad.

IMG_1008 IMG_1002

Leidsin meile suurepärase asukohaga öömaja Ocean Reef Suites South Beachil, mis on kõige “kuumem” koht Miamis. Tegemist oli apartment stiilis hotelliga ehk toas oli veel ka kööginurk, kus saime ise süüa teha. Kui alguses kartsime, et see on kolme peale äkki liiga väike, siis olime väga positiivselt üllatunud.  Lisaks pakuti hotellis ka hommikusööki, mis USAs väga tavaline pole. Me leidsime siiski, et oleme ise selles osavamad. Üks öö oli inimesele umbes 50 eurot, mis on asukohta arvestades väga hea hind.

Võrreldes Fort Lauderdale rannaga oli Miami Beach ikka kordades rahvarohkem ning pidevalt elu käis. Palju latiionosid ja mehhiklasi ning vähem inglise keelt. Siiski meeldis mulle seal rohkem. Rannariba ise on meeletult lai ning kõige tagumisel alal on kõva liiv, kus saab näiteks jooksmas käia. Seda ma ka kahel hommikul tegin ning kindlasti üks mu lemmikkoht, kus joosta. Kuna meie hotell oli otse ranna kõrval, käisimegi enne hommikusööki umbes 5km jooksul ja  ookeanis ujumas – kas võiks olla paremat varianti enda päeva alustamiseks?

IMG_1147

Suuri plaane endale ei teinud. Hommikuti veetsime paar tundi rannas, seejärel kokkasime hotellis lõuna, käisime šoppamas või sõitsime kuskil autoga ringi. Nagu ilmselt kõik teavad on USA šoppajate paradiis. Natuke juba kohanesin nende poodidega suvel New Yorgis. Esiaglu vaatasin seekord ka, et läheb õnneks ja midagi ei osta, aga lõpuks tulin ikkagi kohver asju pungil täis. Viimased ja parimad ostud tegime veel vahetult enne lennukile minekut. Samuti sattusin natuke hoogu ja ostsin sõbranna lapsele hunniku asju, mis loodetavasti ka sobisid.

Miamis elu ikka kogu aeg käib ja eriti South Beachil. Ühel õhtul saime  korraliku peoga ka maha ja jõudsime isegi  klubisse, kus sai parajalt rumbat ja kõiksugu muidu tantse tantsitud.

Viimasel täispikal päeval läksime minu soovil Miamist välja, et külastada kohe läheduses asuvat Everglades’i rahvusparki, mis on ligi 5700 km² soine looduspark, kus võib leida palju erilisi looma- ja taimeliike. Everglades on näiteks ainuke paik maailmas, kus elavad alligaatorid ja krokodillid koos.

Looduspark seisab hetkel vastamisi päris paljude probleemidega ning samuti on see üsna kõrgel hävimisohus kohtade listis. Kliimasoojenemisest tingitud merevee tõusu tõttu muutub seal olev pinnasevesi järjest soolasemaks, mistõttu on paljud liigid väljasuremisohus. Samuti mõjuvad üsna rängalt ka Floridas olevad tihedad tormid. Viimase orkaani Irma tagajärgedega tegeletakse seal praegugi, mille pärast olid paljud populaarsed piirkonnad, nagu näiteks paadituur, suletud .  Samuti levivad tänu tormidele ka mitte soovitud liigid – näiteks maailma üks suurimaid madusid Birma püüton.

Huvitav oli see, kuidas vaid nii vähe Miamist välja sõites loodus ja ümbrus täielikult muutuda võib. Kuna paadimatkale minna ei saanud, jalutasime natuke erinevatel matkaradadel. Midagi lummavat oli seal pargis. Vahelduseks Miami mürale hea vaikne ja puhas loodus. Alligaatoreid ja krokodille kahjuks seekord ei näinud. Küll aga oli väga põnevaid linde ja taimi.

img_1101.jpg

Üks õige naljakas lugu juhtus meil viimasel õhtul. Mõtlesime reisi lõpetuseks minna välja sööma põhilisele restoranide tänavale, mis oli hotellist umbes 1 km kaugusel. Sättisime end kenasti valmis, meigid, soengud jne. Aet oli veel eriti usin, pani selga uue kleidi, kontsakingad jalga, lokid pähe ja tegin talle veel patsi ka. Hakkasime siis restoranide poole liikuma, kui hakkas vihma sadama. Esialgu oli see üsna mõõdukas ja saime räästaaluseid mööda kohale. P ostis ka igaks juhuks vihmavarju, mis meid natuke ka aitas. Leidsime toreda Itaalia restorani, kus veetsime kena õhtu. Kui hotelli poole liikuma hakkasime, läks aga vihm tugevamaks ja mitte ainult natuke… reaalselt oli sihuke tunne nagu keegi kallaks sulle 10 ämbrist korraga vett kaela. Iga kord kui mõtlesin, et rohkem enam tugevamaks vihm minna ei saa, siis tuli välja, et ikkagi sai. Aet ja P otsustasid jooksmise kasuks. Kuna mu kingad olid nii libedad, üritasin ma abi saadav vihmavarjust. Tulemus oli aga selline, et kui lõpuks hotelli jõudsime, olime nagu kolm svammi ja hakkasime oma riideid väänama veest. Nagu närtsakas nägime välja, juuksed ja meik kõik laiali. See oli kokku lihtsalt nii koomiline. Tulemuseks oli muidugi , et järgmine päev pidin enda märjad riided kohvrisse panema, mille tõttu oli kogu kohver kergelt kopitanud lõhnaga. Lisaks jäi mu pagas veel natuke kauemaks Helsingisse kui oli ette nähtud. Vot selline meeleolukas lõpp meie seekordsele USA reisile!

Lõpetuseks võin öelda, et jäin reisiga väga rahule. Palju uusi kogemusi ja nalja sai kõvasti! Reisiseltskond meil klappis ning usun, et see ei jää viimaseks reisiks. USA on selline koht, kus ilmselt avastamist jagub piisavalt. Samuti on kindlasti mu reisisihtkohtade listis ka Mehhiko, kuhu tahaks pikemaks perioodiks minna.

Mis siis muud kui aeg hakata järgmist reisi planeerima!

Ja lõpetuseks tsitaat Finnairi lennukist…

IMG_1163 (2)