Teatrisoovitus: Murru 422/2. Kinoteatri suvelavastus

Jagan lugejatega ühte huvitavat kultuuriüritust, mida külastasin eelmisel nädalal. Tegemist on Kinoteatri suvelavastusega Murru vanglas. Juunis piletilevi lehte uurides, jäi antud etendus omalaadsusega silma ning kuna piletid läksid nagu “soojad saiad”, soetasin endale ka mõned.
Lühikirjeldus piletilevi kodulehelt on järgmine:
 
Ühe mitte just kõige päikselisema suvelavastuse jaoks oleme kogunud vangide ja ametnike, endiste töötajate ja lähedaste mälestusi sellest, missugune nägi välja Murru vangla igapäev, millised olid selle paigad ja helid, lõhnad ja atmosfäär. Alates 3. juulist taaselustame selle teatrirännakuna, milles puudub näitlemine.”
 
Tegemist oli pigem ekskursioon-etendusega. Sinna jõudes anti kõigile kõrvaklapid ja audio süsteem, kust sai kuulda kogu etenduse aja erinevate vangide lugusid vastavalt sellele, kus ruumis või asukohas olime. Alguses pandi kogu publik bussi, sõideti vangla territooriumile ning seejärel viisid “valvurid” meid ükshaaval hoonesse, andsid nimekaardi ning osakonna. Kogu etendus oligi nagu vangi teekond ja elu vanglas. Vahepeal pandi meid kambritesse kinni,  tegime rivistamisi, “mängisime” palli, käisime “koolitunnis”. Sõbranna kokkuvõte oli, et “ma ikka ei tahaks vangis olla…päris jube”. Minu meelest huvitav kogemus ja soovitan võimaluse korral minna. Piletilevis on nüüd kuupäevi ka juurde pandud, sest etendused müüakse üsna kiiresti välja. 

Suvel on üldse väga palju huvitavaid kontserte, etendusi ja festivale, kuhu tahaks jõuda. Kahjuks igale poole ei jõua. Parimad palad on juba välja müüdud ning hind seab ka omad piirangud. Kindlasti tahaks jõuda Paide arvamusfestivalile, Tartuffile ja veel ostsin piletid augustis Naissaarel toimuvale NO33 Revolutsiooni eelesietendusele. Ülejäänud asjad vaatan pigem aja ja ilma järgi. Kui kellelgi häid soovitusi on, võib julgelt kommentaarides märku anda.

Hetke lemmikud: rucola ja maitsepärm

Kuna see blogi on viimasel ajal läinud pigem “minu elu kroonikaks”, jagan paari väga lihtsat söögiideed ka, mida olen hiljuti mitu korda endale valmistanud.

Toitude märksõnaks on rucola ja maitsepärm. Kaks komponenti, mis annavad erinevatele roogadele väga hea maitse.

Kanapasta šampinjonidega (1 kogus)

Vaja läheb
(mina valmistan tavaliselt 3 einet korraga)
  • 70 g munanuudleid (kuivaine)
  • 130 g kanafilee (toores)
  • 1/3 pakki šampinone
  • 1/3 konservist ananassitükid omas mahlas
  • rucola salatilehti
  • 50 g kodujuustu (pigem vedelamat)
  • tomat
Valmistamine:
Keeda soolvees pasta; prae kanafilee ja šampinjonid ning nende valmimisel lisa ananassitükid. Serveerimisel aseta pastale rucola lehed, kodujuustu ja tomat.

Arbuusi salat kanafilee ja kitsejuustuga 
(1 kogus)
Vaja läheb:

  • 200 g arbuusi
  • rucola salatilehti
  • 100-120 g kanafileed (toorest)
  • 50 g kitsejuustu
  • 50 g kodujuustu
  • pähkleid (soolatud eriti head)
  • kurki
  • maitsepärmi
  • sool-pipar
Valmistamine
  • Prae kanafilee ning grilli või küpseta kitsejuust
  • Aseta arbuusi kuubikud, rucola, kurk taldrikule, millele lisa kanafilee tükid, pähklid, kodujuust ning kõige peale pane küpsetatud kitsejuust ning raputa maitsepärmi.


Lemmikvõiku: röstkukkel (röstitud), avokaado, tomat, sidrunipipar, rucola, maitsepärm, sool

Kel tekkis nüüd huvi maitsepärmi vastu, siis seda võib poest vahel päris keeruline leida. Vähemalt mina otsisin tükk aega. Prismas asetseb see külmaletis, Selveris maitseainete juures (vähemalt Tondil) ja Solrises Delices kassade juures vegan toodete riiulis. Maitseb natuke juustuselt ja tõesti hea lisand.

Kodujuustud rivis ehk missugused on minu lemmikud

Enamik mu lähedasi juba teavad ammu, et olen üks suurimaid kodujuustusöödikuid. See ei ole üldsegi viimaste aastate avastus, vaid juba lapsest saati mäletan, et kodujuust pidi laual olema. Austraalias elades tundsin esialgu puudust just sellest, kuid leidsin sealgi endale sobivaid variante. Minu õnneks on tegemist päris kasuliku toiduainega, sisaldades päris palju valku ning kaltsiumi.
Kodujuustu kasutusala on samuti väga lai. Sobib hästi nii soolase toiduna salatitesse, leivakattena, ahjuroogadesse kui ka kookidesse, pudru sisse. Mu õde pidevalt imestab, et mis “möksi” ma jälle kokku keeranud olen. Tegelikult on mul välja kujunenud üsna kindlad sordid, mida tarvitan ja igat neist kasutan kindlates toitudes. Annangi nüüd lühikese ülevaate enda lemmikutest.

 

Otto klassikaline kodujuust 5%  (100 g toodet sisaldab: 105 kcal, R 5g, SV 2.2g, V 12g)
Kui see rohelise pakendiga kodujuust eelmine aasta müügile ilmus, võitis see kohe mu südame. Toode on parajalt teraline ja piisavalt vedel, et kasutada kastmena või salatites. Maitselt on ka mõnus mahe. See kuulub minu toidulaulal “klassi”, mis sobib nii magusatesse kui ka soolastesse toitudesse. Tihti segan sellega kohupiima. Hetke lemmik!
Selveri klassikaline kodujuust 5% (100 g  toodet sisaldab: 105kcal, R 5g, SV 2.2g, V 12g)
Jutt sarnane nagu Otto klassikalisel kodujuustul. Ilmselt on tegemist sisuliselt sama tootega. Mõlemad valmistatakse Estoveri piimatööstuses ning makrod on ka täpselt grammi pealt ühesugused. Üks erinevus on hind. Kui Selveri kodujuust (300g) maksab 0,99€, siis Ottol saab sama raha eest 220g.
Kodujuust Piatnica light 3% (100 g toodet sisaldab: 81 kcal, R 3g, SV 2,4g, V 11g)
Minu number üks kodujuust juba aastaid. Ainult selle pärast käin vahepeal Maximas ja võite ette kujutada, kui suur on pettumus, kui antud toode on otsas. Natuke sarnane koostiselt kahele eelmisele: teraline ja parajalt vedel, kuid mitte nii, et terad koore sees ujuksid. Kaloraažilt madalam kui eelnevad tooted, mistõttu sobis hästi ka dieedi ajal. Sobib ka absoluutselt iga söögiga, aga pigem kasutan seda magusate roogade juures ehk pudrud, puddingud, kohupiimasegud.

 

Tere kodujuust jogurtiga (100 g toodet sisaldab: 72 kcal, R 0.9g, SV 2.8g, V 13g)
Antud kodujuust kuulub mu “lahjade” kategooriasse. Koostiselt natuke tahkem ja meenutab pigem ühte massi. Seda ma paljalt tavaliselt ei söö, vaid kasutan näiteks valgupuddingute või kotlettide tegemisel. Magustoidu korral lisan üldjuhul juurde vett, piima või kefiiri, et mass segu vedelamaks muuta.
Farmi Ekstra kodujuust klassikaline (100 g toodet sisaldab: 120 kcal, R 7.3g, SV 2.3g, V 11.2g)
Juba natuke toekam , aga üks minu viimase aasta lemmikuid kindlasti. Suurem rasvaprotsent annab ka maitsele kreemisust juurde ja tavaliselt kasutangi seda koos soolaste toitudega, kas siis niisama kõrvale süües või sobib ka hästi kastme asemel, kuna on piisavalt vedel.
Otto kodujuust hapukoorega (100 g toodet sisaldab: 118 kcal, R 4.6g, SV 1.8g, V 11g)
Hapukoorega kodujuuste on enamustel tootjatel, aga Otto oma on mulle siiani enim meeldinud. Hapukoore maitse on hästi tunda ning tarvitan seda tavaliselt soolaste toitude peal – näitkes koos kartuli või tatraga.
Rimi kodujuust hapukoore ja tilliga (100 g toodet sisaldab: 95 kcal, R 5g, SV 2.5g, V 10g)
Soolaseid lisanditega kodujuuste polnud ma ammu söönud, kuni avastasin Rimi hapukoore ja tilliga variandi. Väga mugav variant salatisse või lihtsalt kartuliga. Piisavalt maitsekas, kuid pigem rohkem tahkemat sorti. Väga meeldib ka pakengi suurus -160g ehk sobib täpselt üheks toidukorraks, kui tööl lisandit vaja,

Alma kodujuust murakamoosiga (100 g toodet sisaldab: 133 kcal, R 5g, SV 12g, V 10g)
LEMMIKLEMMIKLEMMIK! Murakamoosiga kodujuust on minu üks armastatumaid magustoite. Sisaldab ka üsna palju suhkrut, aga maitse on seda väärt. Paljude jaoks liiga magus – vähel segan seda isegi teiste asjadega, et natuke vähemaks magusust saada. Sellel tootel on väga oluline, et saaksid “õige partii” ehk vahepeal müüakse vedelamat varianti, kuid mõnikord on täiesti kuiv ja maitsetu. Mulle meeldiv veel väga pudru peal või siis vaarikate ja maapähklivõiga.

Ühesõnaga soovitan silmad lahti hoida – põnevaid avastusi leiab tihtipeale poodide omatoodete hulgast või Maximast.

 
Millised on Teie eelistused?

Kingiideid "trennitšikile"

Juba mitu kuud “istub” minu mustandite hulgas üks postitust. Nüüd jõulude lähenedes tundub olev sobiv aeg see avaldada.

Minu soovide nimekiri on küll vist lõpmatu. Pidevalt on justkui midagi vaja ning üldjuhul on need asjad seotud minu sportliku elustiiliga. Seetõttu tuli mõte kirja panna ideid, mida kinkida ühele trennitšikile. Inimesed on küll erinevad, aga olen enam kui kindel, et paljud nõustuvad minuga. Ühesõnaga poiss-sõbrad, sõbrannad ja tuttavad äkki saate siit midagi kõrva taha panna kui ideede puudus on kallal.

Pulsikell/aktiivusmonitor. 
Tegemist on natuke kallimat sorti kingitusega ning oluline on teada, missugused on kingisaaja eelistused ehk kas ta tahab lisaks sammudele ja unele jälgida ka treeningaegset pulssi või kas gps-i olemasolu on oluline. Hetkel tuleb pidevalt uusi mudeleid, millel on üha rohkem võimalusi. Samuti on kindlasti oluline ka disain, välimus ja firma. Siiski on see üks ütlemata hea kink. Sobib ka hästi neile, kes on alles treeningutega alustanud või tahavad lisamotivatsiooni.
Tervisliku toitumise/fitness-teemaline koolitus. 
Enda koolitamine on alati kasulik ning enamasti ka üsna kulukas. See ei tähenda, et peaks kohe treeneriks hakkama. Ise olen mitu korda kingituse näol nii öelda sponsorlust saanud ja kindlasti ühed parimad kingid.

Kõrvaklapid. Paljudele meeldib trenni ajal muusikat kuulata. Ise eelistan eelkõige kardiot tehes. Kõige mugavam on kindlasti ilma juhtmeta variandid. Sain sünnipäevaks JBL juhtmeta kõrvaklapid ja olen küll väga rahul.

Synlab kinkekaart. Synlab on juba paljudele tuttav eraettevõte, mis pakub erinevaid teste tervisliku seisundi hindamiseks. Valida saab üksikute testide vahel, kuid samuti on firma ise kokku pannud juba mõned paketid. Näiteks tervisesportlase  (36 €) või terviseriskide pakett jms. Kindlasti peaks aktiivselt treeniv inimene aeg ajalt enda verd kontrollima, et teada, kuidas treeningud talle mõjuvad, vältimaks ülekoormust ja muid võimalikke probleeme. Samuti on endal ka üsna põnev.

Fotosessioon kas vabas õhus/stuudios/jõusaalis. Kes ei tahaks enda head vormi jäädvustada piltidele? Tihti on see kulutus, mida ise teha ei raatsi, aga kingiks saada tahaks küll. 

Köögitarvikud. Näiteks blender, multicooker, saumikser, lauagrill. Väga populaarne ning mugav variant on näiteks Delimano Nutribullet – tahaks sellele ka ise käed külge panna.

Treeningriided või -jalanõud. Kas trenniriideid saab üldse kunagi liiga palju olla? Lisaks traditsioonilistele spordipoodidele müüakse neid nüüd ka tavalistes riidepoodides. Samuti ka natuke kallimad välismaal populaarsed brändid, millest mõnda müüakse ka Eestis.  Näiteks Six Deuce; Austraalias tuntud Lorna JaneBetter BodiesIcanIwill

Freddy püksid. Kõikidel fitess-naistel on küll kindlasti vähemalt ühed Freddy püksid kapis olemas. Esiteks on need üli mugavad ja teiseks tagavad ilusa kanni. Hind tundub krõbe, aga tasub end ära – ma pole kunagi nii palju komplimente saanud kui neid kandes.


Treeningvarustus. Näiteks uued jõusaalikindad, šeiker, treeningrihmad, tõstevöö. Kodus treenimiseks võimlemispall, massaažirull, hantlid, matt, spordikott. Samuti ei ütleks kindlasti ära ka   sptesiaalsest  toidukarpide kotist (FitstopFitshop)

Spordipoe kinkekaart. Nagu ma juba enne mainisin, ei ole kunagi liiga palju trenniriideid!

Massaaži kinkekaart. Massaaž on treenivale inimesele tegelikult väga oluline – aitab taastuda ning vältida vigastusi. Tihti jäetakse see aga tahaplaanile. 

Toidulisandid. Enamik meist siiski kasutab toidulisandeid, mis on üsna kallid. Kindla pale minek on valgupulbrid, valgupuddingud, BCAA, vitamiinid-omega3, C-vitamiin, multivitamiin või kalorivabad kastmed (Walden Farms, My protein).
Valgubatoonid. Alati on tore kui neid varuks on. Minu lemmikud on Quest Bar, Clean Bar , Grenade, Fasti Nix&Nax. Filmi kõrvale on hea valik ka natuke tervislikumad proteiinikrõpsud (nt Protein Bites).
Tervislikud toiduained. Üldjuhul meeldib meile köögis katsetada ja teha igasugu tervislikumaid kooke ja maiustusi. Seega kulub alati ära kookos- ja mandlijahu, maapähkli- või mandlivõi, tume šokolaad, toorkakao, chia seemned, põnevad müslid (nt Lizi granola).
Nõud/nutikad toidukarbid/veepudel.  Toidupiltide tegemine on igapäeva rutiin, mis tähendab, et ilusad ja omapärased nõud on tähtsad. Samuti nutikad lahtritega toidukarbid või kaasaskantavad veepudelid (nt  http://www.tantan.ee/et/c/infruition).

Kas tundsite ennast natuke ära? 🙂 

Uue magusa vahepala otsingul: protein mousse

Vahelduseks võistlusteks ettevalmistamisele ja igapäevatööle käin vahel ka Mybodyga üritustel. Viimane nädalavahetus mööduski Ilumessil, kus kolm päeva müüsime ja degusteerisime erinevaid toidulisandeid ja vitamiine. Minu jaoks hea vaheldus ja kuna tarbin nende tooteid nagunii, siis pole kahju ka natuke reklaami teha. Üldiselt on kliendid toredad ja huvitatud, mida neile räägime. Minu põhimõte on ikkagi eelkõige, et jama ma soovitama ei hakka.

Tahtsin aga hoopis kirjutada ühest üsnagi vähetuntud tootest, mille (taas)avastasin mõned päevad enne messi. Nimelt proteiini mousse’st – eestikeelset hästikõlavat vastet on üsna raske leida (valguvaht ei ole just kutsuv). Tegemist on valgurikka magustoiduga, mille mikserdamisel piimaga saab mõnusa koheva vahutaolise maiuspala. Natuke sarnane hetkel populaarsete valgupuddingutega, kuid konsistentsilt kohevam ja õhulisem.

Tegelikult oli šokolaadi maitse mul juba ammu kodus olemas, aga kuidagi unustasin selle olemasolu. Võib-olla seetõttu, et esimest korda proovisin seda teha veega nagu purgil kirjas ja siis oli toode natuke maitsetu. Nüüd aga mõned päevad enne messi otsustasin anda teise võimaluse. Segasin nagu õpetuses öeldud 20 grammi pulbrit 150 grammi piimaga, vahustasin kergelt miksriga ja lasin natuke aega külmkapis seista. Minu üllatus oli suur – see on ju nii hea! Panin juurde ka veel mustikaid ja aina paremaks läks. Kui dieeti poleks, lisaksin veel igasugu pähkleid, rukkipalle, toorkakaod või kosutavama toidukorra jaoks müslit.

Järmisel päeval otsustasin ära proovida ka teise variandi – tiramisu. Polegi ühtegi sellise maitsega valgutoodet varem saanud. Kordasin sama protseduuri nagu esimesel päeval ja tulemus meeldis mulle vist veel rohkem. Tiramisu on küll natuke erilisema maitsega ehk kindlasti on sellel rohkem fänne ja ka rohkem inimesi, kellele see üldse ei meeldi. Antud toode jääb igaljuhul küll praegu minu vahepalade menüüsse. Sellest saaks teha ka üsna lahjasid magustoite, lisades sisse küpsisetükke vms… eks igaüks saab oma fantaasial lennata lasta. Üks päev panin aga hoopis natuke pudru sisse ja kuna see on ise juba üsna tugeva maitsega, piisab ainult 5-10 grammist.

Üks serveering (20g) 68 kcal; 11g V; 3g SV; 1,2g R ning on ka laktoosi- ja gluteiinivaba.
Natuke rohkem infot saab Mybody lehelt.

Nädalavahetusel müüsime neid päris palju ja tundub, et enamik jäid rahule. Sellest on muidugi hea meel.

Soovitan kindlasti kõigil puddingu-fännidel ja kerget magusat vahepala otsivatel inimestel proovida!
Loodetavasti liiga reklaami jutt nüüd ei tulnud! Aga siiski – Mybody oli aga lahkelt nõus minu lugejatele sooduskoodi jagama. Seega kui arvad, et ka sina vajad  protein mousse enda koju, siis mine http://pood.mybody.ee lehele, lisa antud toode ostukorvi ning enne maksmist sisesta sooduskood HiieLiin ja saad täishinnast -20% ehk kokku 20,72 eurot. 500grammi eest täitsa hea hind! 🙂 Šokolaadimaitselise leiate SIIT ja Tiramisu SIIT. Pakkumine kehtib oktoobri lõpuni!
Kusjuures nüüd täna tegin šokolaadimaitselist jälle ja ma polegi nüüd kindel kumb mulle ikka rohkem meeldib?! Peab vist 50:50 tegema järgmine kord.

 

Õhtul juba lebos

Head maiustamist! 

PS! Alati olete oodatud kommentaarides enda arvamust avaldama! 🙂

Millist pähklivõid eelistada?

Paljudele seostub maapähklivõi tõenäolisest esimesena Ameerika filmidega, mille tegelased seda lusikaga purgist meeletutes kogustes söövad. Ka minu esimene kogemus oli juba päris palju aastaid tagasi USA reisil, kus hotellis oli üheks ainsaks variandiks maapähklivõi sai. Midagi positiivset ma sellest ei mäleta ja järgmine kord proovisin alles siis, kui alustasin enda nii öelda tervislikuma elustiiliga.
Kui vaadata pähklivõi kalorikogust (keskmiselt 600 kcal 100 g kohta), tekitab see kindlasti küsimusi, et miks ma seda just siis hakkasin tarbima, kui alustasin tervislikumalt toitumist. Kas ei peaks siis eelistama kõike rasvavaest ja madalakalorsusega? 1 teelusikas (ehk umbes 10 g) annab 60 kcal, mida saaks ehk palju otstarbekamalt ära kasutada.
Tegelikkuses sisaldab maapähklivõi tervislikke monoküllastumata rasvasid ning E-vitamiini, magneesiumi, tsinki, , rauda, kaaliumi, B-grupi vitamiine. Kuna tegemist on rasvase tootega, mis sisaldab ka üsna palju kiudaineid ja valke, hoiab see kõhtu üsna kaua täis. Siin kehtib aga üks põhilisi reegleid (nagu ka enamuste teiste toitudega) ehk mõõdukus, mis tähendab umbes 2-3 tl päevas. Otse purgist ma süüa ei soovitaks, vaid pigem pudru, saia või kohupiima/kodujuustuga. Viimastega sobib see veel eriti hästi, kuna need sisaldavad olulist amnohapet lüsiini, mida maapähklivõis on vähe.

Pika jutu mõte on tegelikult see, et poodides on pähklivõi nime all päris palju tooteid. Suur osa neist sisaldavad aga lisaks pähklitele tegelikkuses hoopis erinevaid taimeõlisid, suhkrut jms. Nii läheb tegelikult antud toidu väärtus ja kasulikkus üsnagi kaduma. Olen üsna kindel, et need, mida filmidest näete, on pigem Nutella-laadsed tooted, mis suures osas on suhkur. Kindlasti on parim pähklivõi ise teha, mis on tegelikult üsna kerge (minu õpetuse leiate siit), aga ka poes leidub päris häid alternatiive. 
Alljärgnevalt toongi enda mõned lemmiku, mis on Eestis saadaval.


Looduspere pood või e-pood: 500 g = 6.45 €
Üldjuhul on valika kas smooth ehk kreemjas või crunchy ehk pisikeste pähklitükkidga. Mina eelistan tükkidega varianti, kuhu on lisatud meresoola. Hetke lemmikuks on Biona crunchy, mis koosneb vaid maapähklitest ja meresoolast. Nüüd on seda saadaval ka suuremas purgis, mis on hinna mõttes palju kasulikum. Teine üsna sarnane on Prismas müüdav Monki pähklivõi. Samuti olen mitu korda ostnud Prismast Amona ilma igasuguste lisanditeta maapähklivõid (seda on ka suhkruga variant). Minu jaoks on ta aga natuke liiga tahke ja mulle meeldib kergelt soolane variant rohkem.

        Prisma: 330g = 4,69 €                                 Prisma 350g =  3.70 €   

Rimis I love eco sari on samuti välja tulnud üsna puhaste pähklivõidega. See on mul tavaliselt tööl varuks. Nüüd on olemas ka crunchy variant, mille ma ilmselt järgmisena ära proovin. 
Rimi 350 g = 3,29 €
Hinna mõttes on ilmselt kõige sõbralikum aga Myproteini 1 kg maapähklivõi tünn – saadaval nii tükkidega kui ka ilma. Muidu mulle antud toode täitsa meeldis, kuid hoolimata pidevast segamisest jäi lõppu ikkagi liiga palju tahket osa. Ka teised toidulisandite poed (nt www.lihased.ee) müüvad sarnaseid tünne, aga pole isiklikult proovinud.

IFit: 1 kg = 12.5 €


Lisaks on muidugi ka väga head Mark&Spenceri omad, kuigi seal juba päris palju muudki peale pähklite. Samuti leidub iherb‘s päris palju erinevaid variante. Vahel peidavad aga tõelised pärlid end pisikestes öko-poodides.

Lähiajal tahaks proovida Meridiani kookose-maapähklivõid (Organics), Myproteini mandlivõid (http://lihased.ee/mandlivõi); Artisana kookosvõid (iherb); So Good! firma tooteid (Fitstop); Ostrovit pähklivõid (http://pood.muscle-fitness.ee/peanutbutter). Eks hind paneb ikka sageli piiri peale. Suured lemmikud on mul veel tegelikult mandli- ja india pähkli või, mis omadustelt on ehk veel paremad, kuid hinnaklassilt ka tunduvalt kallimad. Peab vist ikka ise jälle mõne purgi valmistama – vaesed naabrid ainult, sest köögikombaini mürin on päris kõva.

Organics pood: 280 g = 5.59 €


Üldiselt kehtib pähklivõiga vist reegel, et kas vihkad või armastad – tuleb ainult ettevaatlik olla, et see  armastus liiga suureks ei läheks. 


Missugune on Teie suhe erinevate pähklivõidega ning kas on kujunenud välja ka teatud lemmikud?



Trenni – ja toitumisteemalist lugemist

Viimasel ajal on trenni ja toitumise teema saanud väga populaarseks. Sellega seoses tuleb igasugust infomatsiooni aknast ja uksest. Vahepeal on mul endal tunne, et mu teadmised muutuvad hoopis kehvemaks, sest ei suuda enam täpselt orienteeruda, mis on hea ja õige. Ilmselt sellist ainuõiget tõde polegi. Inimesed on erinevad ja samamoodi sobivad neile erinevad lahendused. 
Kuna Internetis levib nii palju erinevat infot, meeldib mulle tegelikult hoopis raamatutest tarkust ammutada. Mitte et seal ainuõige tõde oleks, aga rohkem ikka empiirikale tuginev ja mitte täiesti suvaline tekst. Minu puhul on aga selline seaduspära tihti, et ostan raamatuid kokku, aga lõpuks lugemiseni ei jõuagi. Samamoodi ka raamatukogust laenutamisega. Enne kui raamatu avada jõuan, on tähtaeg juba ületatud. Seetõttu on koju kogunenud juba mitmeid hunnik raamtuid, mis tükk aega järjekorras on.

Üks osa isiklikust varamust – mõned loetud, teised ootavad järge
Viimane kord Tartus käies otsustasin külastada vana head Ülikooli Raamatukogu, mida hästi tunnen. Kuna see läheb mitmeks kuuks remonti, soovitati lahkelt ikka rohkem laenutada. Ma sattusin üsna tuhinasse ja koju tulid minuga ligi 10 raamatut. Et need niisama tolmu koguma ei jääks, panin eesmärgi paika – iga kuu vähemalt 2 raamatut. Nüüd võin uhkusega öelda, et juuni normi ma täitsin. Suure osa sain loetud trennis kardiot tehes. Seda on mul küll väga minimaalselt, aga piisavalt, et end natuke harida.

Juuni “menüüs” olid “Toidudemagoogia” ja “Söö, mida hing ihkab”. Esimene neist rääkis päris põhjalikult, kuidas toiduainetetööstus on juba läbi aegade inimestega manipuleerinud, et võimalikult odavalt toota ja müüa. Autor läheb tagasi mitu sajandit ja kirjeldab, kuidas see alguse sai. Huvitav lugemine – kirjutab väga lihtsalt ja arusaadavalt põnevate näidetega.

Raamat “Söö, mida hing ihkab” keskendub rohkem psühholoogiale ning kuidas see mõjutab meie toiduvalikuid. Ma usun, et paljudel, kes ise on hädas kaalulangetamisega, aitab see natuke sügavamale vaadata. Sain ka ise põnevaid mõtteid.

Ühesõnaga soovitan mõlemaid huvi korral lugeda. Piisavalt lihtsalt kirjutatud, et ei hakkaks igav ja kindlasti annab.


Järgmine nädal lähen ka oma igapäevatööst mõneks ajaks puhkusele ning loodetavasti jõuan siis ka natuke rohkem lugemisele aega pühenduda.

Äkki oskate teiegi midagi soovitada, mida tasuks “listi” panna?

Miks peaksid eelistama spordisokki tavalisele?

Mõned päevad tagasi korraldasin töötajatele väikese koosoleku. Suve saabudes on jälle palju uusi inimesi ning põhitõdede meenutamine ei tule teistelegi kahjuks. Käivitasime ka väikese müügivõistluse, mis loodetavasti annab natuke lisamotivatsiooni. Talvel see igatahes toimis. Kuna üks osa on jalanõuga sokkide kaasa müümine, süvenesin ka ise natuke antud teemasse eelkõige just treeningsokkide kohta. Tundub, et nende olulisust tihti ei hinnata piisavalt.

Inimestele üldjuhul väga meeldib osta ilusaid värvilisi spordiriideid ja -jalatseid. Trenniinimeste instagramis on igapäevased uute toppide ja tossude pildid. Ega ma ise ka mingi erand pole. Kui tihti postitatakse aga pilt uutest trennisokkidest? Ilmselt mitte eriti – kes ikka tahaks võõra  sokke vaadata? Nendele mõeldes tuleb kujutlus pigem kui millesti natuke haisvast või mustast.

Tegelikkuses on aga õigel treeningsokil väga oluline roll. Spordiga tõsisemalt tegelevad inimesed seda ka ilmselt teavad, kuid tihti suhtuvad ükskõikselt tervisesportlase stiilis harrastajad. Milleks küll kulutada raha kallile sokile, kui asja ajab ära ka tavaline puuvillane sokipaar?

Üldjuhul on igale spordialale mõeldud oma sokk, mis sobib antud treeninguga kõige paremini. Siiski on teatud omadused, mis iseloomustavad treeningsokki tavalisest.


Esiteks kindlasti materjal. Õige treeningsokk on tehtud üljuhul sünteetilisest materjalist nagu akrüül, nailon, polüester. Kuna sportides jalad higistavad, on soki üheks peamiseks eesmärgiks jalalt niiskuse eemale suunamine. Puuvillane sokk seevastu hoopis pigem imab niiskust. Märgade jalgadega treenimine aga soodustab villide teket ning samuti pole hea ka jalanõule. Seega aitab õige sokk ära hoida villide teket. Puuvillastes sokkides tekib intensiivse treeningu ajal rohkem hõõrdumist, mistõttu nad kuluvad kiiremini. Samuti koosnevad treeningsoki kangad tihti spetsiaalsest kiust, mis vähendavad halva lõhna teket.

Spordisokk pakub lisaks spetsiaalset pehmendust. Olenevalt spordialast on pehmendus natuke erinev. Peamiselt on pehmendus päka või kanna osas, et vähendada nendes piirkonades survet. Põhiliseks eesmärgiks on kaitsta jalga liigse põrutuse eest. Tavaliselt arvatakse, et selle töö teeb ära ainult jalanõu, kuid tegelikult on oluline roll ka sokil.

Tähtis on ka soki kõrgus. Liiga madal sokk, mis pole kindlalt jala ümber, võib sportides lihtsalt ära tulla ning talla alla vajuda, mis on esiteks ebameeldiv ja tekitab samamoodi hõõrdumist ning ville.

Kokkuvõttes õige treeningsokk püsib hästi jalas, hoiab jalad kuivad, kaitseb põrutuse eest ning aitab vigastusi vältida!


Nagu ma enne mainisin, ei pööranud ka ma ise varasemalt palju tähelepanu sokkidele. Kui aga juba ära harjuda, siis on vahe märgatav. Ise teen peamiselt jõusaali, rühmatrenne ja jooksu, mistõttu väga erilise tehnoloogiaga variante ei vaja. Eelistan pigem õhukest, kerge pehmendusega, madala säärega natuke üle kanna sokke. Õige sokiga tundub jalg palju stabiilsem ja tasakaal parem.


Tegelikult saab neid päris mõistliku hinna eest. Ma ei hakka siin küll oma poele erilist reklaami tegema, aga Karrimori ja USA pro treeningsokid on küll minu südame võitnud. Seega soovitan pigem kulutada natuke rohkem ning muretseda endale lisaks jalanõudele ka korralikud sokid.

Mamo tervislikud "kiirsalatid" R-kioskis – kas võtta või jätta

Eelmine nädal saatis R-kiosk mulle proovimiseks Mamo uusi salateid, mille autoriks on Margit Härma. Olin nendest juba ka varasemalt kuulnud, kuid kuna valmistan tavaliselt alati toidu ise kaasa või käin restoranis, siis pole katsetada jõudnud. Mais Lätis ja Leedus autoga ringi sõites aga tundsin just puudust natuke tervislikematest toiduvalikutest bensiinijaamades ja kioskites. Peale hot dogi, burgeri ja krõpsu praktiliselt midagi muud ei saa. Seetõttu on mul hea meel, et Eestis asjad positiivses suunas liiguvad ja valik üha täieneb.
Mamos olen käinud mitmel korral lõunat sööma ja alati on kogemus väga positiivne olnud. Kes ei tea, siis tegemist on kohviku/söögikohaga, mille missiooniks on pakkuda täisväärtuslikku ja tasakaalustatud tervisetoitu. Seepärast olin väga positiivselt meelestatud salateid proovima.
Salateid on kokku kolm: veiselihasalat ubade ja vinigrettkastmega, kanasalat riisinuudlite ja maapähklikastmega ning vegetaarne salat grillitud bataadi ja mündikastmega. Kuna sõitsin kolmapäeval Tartusse, võtsin kõik kolm kaasa, et neid koos Kirkega testida.

Tugevad trenninaised nagu me oleme, valisime esmalt ikka lihaga variandid ehk kana- ja veisesalati.
Kanasalati karp sisaldas grillitud kanatükke, riisinuudleid, porgandisalatit, rohelisi sojaube ning eraldi topsis maapähklikaste.

Veiselihasalat sisaldab mooritud veiseliha, ubasid, porgandisalatit, kirsstomateid ja Dijon sinepi vinigrett kastet. Esimeste proovimiste järgi olime Kirkega mõlemad oma valikud teinud – minule jäi kanasalat, aga talle meeldis rohkem lihaga variant. Mulle meeldis kanasalati juures maapähklikaste, mis andis väga mõnusa maitselisa kogu söögile ja riisinuudlitele. Veiselihasalati kaste oli seevastu minu jaoks natuke liiga kibe. Kirke arvamus oli täpselt vastupidine – maitsemeeled on ikka erinevad. Kastme kogus oli päris suur ning seda kõike ma enda söögi peale valada ei tahtnud – pigem lihtsalt maitseks juurde.

Kana oleks võinud natuke rohkem olla ja võib olla veidi suuremad tükid. Hetkel tundus natuke pigem hakkliha moodi. Teise salati puhul meeldisid mulle seal olevad oad. Kokkuvõttes leidsme, et kiireks lõunasöögiks on täitsa sobilik. Ennast näen ostmas seda just bussi peale minnes. Ilmselt mul jääks ainult kanasalatist kõht veidi tühjaks. Kirke ütles, et lihsalatist sai ta küll kõhu korralikult täis. Eks see oleneb ka inimestest ja toitumisharjumustest.

Vegetaarse salati jätsin kõige viimaseks – lihavaba ju. Läks mööda lausa paar päeva ning lõpuks mõtlesin, et pean ta ikka enne ära sööma, kui vanaks läheb. Karbi põhjas oli nisubulgur, peal bataadiviilud, fetataoline juust, herned ning eraldi topsides päevalilleseemned ja mündikaste. Ja ausalt ka, aga see sai kindlalt minu lemmiku hääle. Bulgurit pole ma varem söönud, aga väga põneva maitsega. Lisaks soolane juust ning natuke kastet lisaks ja kokku sai väga hea kombinatsioon. Seda ostaks hea meelega vahel niisamagi lõunaks kaasa.

Minu valik!
Kokkuvõttes on tegemist täitsa söödavate salatitega. Tore, et ka kioskites on hakatud pakkuma alternatiive soolapähklitele ja krõpsudele. Kui ma ei eksi, siis üks karp maksab 4,90 € ehk ei midagi ülemõistuse kallist. Ühesõnaga üpriski hea valik kiirel päeval lõunaks, pärast randa kõhutäiteks või reisil väikeseks eineks.
Minu valik:
1.Vegetaarne salat
2. Kanasalat
3. Veiselihasalat

George Formani lauagrill ehk kuidas valmistada toitu maitsvalt, kiirelt, tervislikult?

Räägin natuke ühest enda lemmikust köögimasinast ehk George Forman lauagrillist. Mul on sellega täpselt taoline suhe, et ühel hetkel unustan täielikult tema olemasolu ja kui jälle meelde tuleb, pean alati tõdema, kui suurepärane abimees see söögivalmistamisel on. 
Kahtlemata on lauagrillidest olemas mitmeid erinevaid variante. George Formani grilli märkasin paar aastat tagasi Facebookis ühe fitnessi võistleja lehel, pärast mida otsustasin, et vajan seda samuti enda kööki. Päris ausalt pole seda kordagi pidanud kahetsema! Samuti müüakse taolisi tooteid ka Euronicsis, aga kuna ise neid kasutanud ei ole, siis täpsemalt kommenteerida ei oska.
Nagu nimigi ütleb on tegemist tubastes tingimustes kasutatava grilliga. Koosneb alumisest ja ülemisest plaadist, mille vahel toitu valmistatakse. Plaadid on mitte kleepuvast materjalist ning sellise kalde all, et üleliigne rasv valgub grilli alla käivasse spetsiaalsesse anumasse. Toidu valmistamisel õli kasutada pole vaja ehk ideaalne kaaslane neile, kes peavad oma kaloraaži jälgima ning soovivad vältida liigseid rasvasid söögi tegemisel. Dieedi ajal oli see mu igapäevane kaaslane. 
Antud grillist on olemas palju variante – erinevad suurused, eemaldatava/mitte eemaldatava plaadiga, reguleeritava temperatuuriga jne. Täpsemalt saab tutvuda nende ametlikul kodulehel http://www.georgeforemancooking.com/. Mina oman kõige lihtsamat varianti ehk neljale portsjonile mõeldud mitte eemaldavate plaatidega grilli. Reaalsuses saab seal tegelikult pigem kaks kogust korraga teha. Puhastamine on samuti väga lihtne – kohe pärast söögi valmistamist tuleb tõmmata paberiga suuremad jäägid ning pärast vajadusel põhjalikumalt pesta. Müüakse ka spetsiaalseid puhastuslehti, mis muudavad selle ilmselt veel kergemaks. Eemaldavate plaatidega variandi korral võib neid ka nõudepesumasinas pesta.
Toit valmib grilli vahel väga kiiresti ning jääb mõnusalt mahlane. Peamiselt olen kasutanud seda kana, kala ja veise  valmistamisel. Samuti ka kotlettide, burgerite tegemisel, võileivagrillina, rösterina. Ühesõnaga võimalusi on palju. Üks lemmikuid on kindlasti lõhe valmistamine – vaid paar minutit ning mahlane kala on valmis.

Tellisin enda grilli antud UK Amazoni lehelt ning kohale tuli kaup umbes 5 päevaga. Koos postikuluga maksis sel ajal 42 eurot. Nüüd on küll hind vist natuke kõrgem, aga siiski üsna mõistlik. Kuna toode pärines Suurbritanniast oli sel UK juhe, aga vaheadapter lahendas selle väikese probleemi. 
Ühesõnaga soovitan kõigile, kes peavad lugu tervislikust, kiirest ja maitsvast toidust! Kui on küsimusi, olen alati valmis vastama! Minu poolt saab küll George Forman 10 punkti!