“Trenniloba”

Kiiretele aegadele vaatamata pole ma trenni tegemist siiski jätnud. Tegelikult usun, et iga inimene leiaks need 45-60 minutit, et ennast natuke liigutada. Pigem on asi planeerimises ja harjumuse puudumises. See ei tähenda, et peaks ennast “puruks” tõmbama ja vere maitse suus hingetuks treenima, vaid ka natukesest liigutamisest piisaks. Kui ma nüüd enda isa järjepidevalt sportima saaks, oleks see alles saavutus.

Detsembris polnud  mul endal ka väga palju energiat ega aega , mistõttu otsustasin natuke kergemalt võtta ning ei vedanud ennast iga hinna eest hommikuti väsinuna trenni. Õhtud olid kõik planeeritud ülikoolile ehk see polnud variant. Pigem käisin nädalavahetustel kuskil väljas liikumas või rabas. Värske õhk hoiab ikka mõistuse selge ning on hea vaheldus neljale seinale, kus suurema osa oma ajast veedame.

BeFunky Collage

Nüüd jaanuaris olen ennast jälle trennisoonele saanud. Hetkel kindla kava järgi ei treeni, kuid oma süsteem mul ikkagi on. Üritan pöörata rohkem tähelepanu alakehale. Hetkel kui kaal on natuke suurem, siis mõne pildi pealt tundub ülakeha parajalt massiivne ning näen sihuke täitsa “põkk” välja.  USAs olles küsisid mitu võõrast  inimest, et kas tegelen ujumisega. Välja arvatud üks jõusaali töötaja, kes uuris, kas olen baleriin, sest kandsin krunni.  Kindlasti ainult baleriinid kannavad krunni ja seda alati vabal ajal.

Igal juhul viimastel päevadel on trennis olnud korralik power sees… Ma ei tea, kas seda tingis All Starsi treeningeelne shot, eksamitejärgne pingelangus või lihtsalt asjaolu, et sain üle pika aja rahus õhtuti trenni teha ilma, et peas oleks 100 erinevat mõtet, mis on vaja veel ära teha ja millal ma selleks aja leian. Viimased kaks päeva olen isegi mitu viimase aja rekordit teinud raskuste osas ning selline mõnus trenni ärevus on sees nagu vanasti.

trenn 2018

Täna sain tehtud viimase eksami sel semestril ja naudin seda pingelanguse tunnet vähemalt järgmised kaks nädalat. Tegelikult lähen jälle reisile ka… polnud üldse planeeritud, aga oli sobiv aeg, koht, võimalus ja inimene ning ei hakanud kätt ette panema.  Pärast reisi plaanin vähemalt 2 kuud kindla kava järgi treenida. Vaatan, kas panen ise midagi kokku või lasen teha. Teiste tehtud kava kuidagi distsiplineerib rohkem.

IMG_1885

Lisaks olen isegi paaris rühmatrennis käinud. Proovisin ära MyFitnessi uue StudioX treeningu. Sisuliselt on tegu pimeda ruumiga, kus tehakse teatud aja jooksul harjutus ning siis liigutakse järgmisesse punkti. Kombinatsioon pannakse kokku MyFitnessi poolt ning mingi aja tagant see vahetub. Mõni treening keskendub rohkem alakehale, teine kõhule või hoopis kogu keha hõlmav tund. Ise käisin viimases variandis. Vahelduseks oli täitsa tore ning mulle kindlasti põnevam kui niisama tuim kardio saalis. Siiski pärast teist korda hakkas natuke igav, sest harjutused olid täpselt samad. Lisaks ei meeldi mulle ühte harjutust nii pikalt järjest teha. Näiteks on seal järjest 2 minutit seljatõmbeid.

Nädalavahetuse veetsin Tartus, kus käisin emaga üle väga pika aja bodybalances. Kuna ma venitamisega üldse ei tegele, arvasin, et olen totaalne puutükk. Tegelikkuses asi polnudki väga hull ning paar korda kuus võiks bodybalance ära eksida küll.

Üks tüütu asi on minu jaoks kõhulihaste tegemine trenni lõpus. Samas pole ma seda usku ka, et neid üldse tegema ei peaks. Nüüd avastasin enda jaoks  hea variandi, mis muutis kõhulihased palju “meeldivamaks”. Tõmbasin endale tabata appi, kus saab valida seeriate arvu, pikkuse ja puhkepausi pikkuse. Nüüd olengi teinud trenni lõppu 2 seeriat neljast harjutusest koosnevat “ringtrenni”. Tavaliselt valin seeria pikkuseks 40-50 sekundit, puhkepausiks 10-20 sekundit ja teen neli erinevat harjutust. Seda ringi sooritan 2-3 korda. Seega soovitan uusi asju proovida, kui trenn muutub liiga üksluiseks ja igavaks!’

Nüüd sai trennijuttu küll ning kui mujal ei kohtu, siis saalis ikka!

IMG_1848

 

Väsimus võtab võimust

Tere-tere!

Täna on üks sellistest päevadest, kus tahaks diivanil teki sisse igat pidi kerra pugeda ja lihtsalt lamada. Muidugi ei saa unustada ka söömist, sest tänu energiapuudusele tahaks kogu aeg midagi näksida. Tunnen, kuidas aju ja keha nõuavad süsivesikuid ja suhkrut. Nii palju siis sellest “reisivormist”. Reede ja nädalavahetuse  veetsin 10-18 ülikoolis seminarides ja loengutes ning ikka kõvasti tegemist oli enda motiveerimisega mitte kuskilt ära põgeneda. Üldiselt mulle tegelikult väga meeldib, aga seekord oli kuidagi raske. Aga mis seal ikka – õnneks on jälle uus nädal!

Tegelikult ma ei vingu ja vaid mõned üksikud päevad pingutust on jäänud. Enne muidugi on veel vaja kõik otsad tööl ja koolis kokku tõmmata ning nädalalõpus sõidan Tartusse, kus toimub MyFitness Weekend, kus MyBodyga muidugi kohal oleme.

Trenniga on nii, et raske on, aga käin ikka. Raske selles mõttes, et kuna vaimselt olen väsinud, ei jaksa ja ei taha väga palju pingutada. Keha isegi oleks suuteline enamaks. Seetõttu teen praegu pigem lühemaid trenne kergema raskusega või superseeriatega.  Samas on see ikka mõnus äratus eriti pärast terve päev istumist. Kuna üsna tihtit teen õhtuti pärast tööd kontoris ülikooliasju, on lõpuks tunne, et varsti olen juurtega tooli küljes kinni.

Laupäeval toimusid ka EMV kulturismis ja fitnessis, mida ma ise seekord vaatamas ei käinud. Siiski jälgisin üritust sotsiaalmeedia ja interneti vahendusel. Vaid aasta tagasi olin ka ise seal laval ning ikka küsitakse veel päris sageli, et millal jälle. Hetkel ma küll ennast lähiaastatel seal laval ei näe. Võistelmise juures naudin  tegelikult rohkem kindla eesmärgiga protsessi. Kuna aga rinnad ja tagumik “müüb”, on ajakirjandus sellest kõiges jätnud mulje nagu natuke kerglaste naiste etlemisparaadist. Tegelikult on seal taga ikka raske töö ja enesedistsipliin ning enamus väga toredad ja arukaid naisterahvad. Alati leidub ka muidugi erandeid, aga mina pole mingi kohtumõistja ega arvusaja.

Proovisin ära ka Tere uue proteiinikohukese, kus on natuke vähem suhkrut ja rohkem valku. Tasub tähele panna, et kaloreid annab see ikka sama palju kui tavaline kohuke. Tegelikult pettusin tootes, sest sisu oli üsna maitsetu. Pigem võiksin süüa tavalist kohupiima ja riivida tumedat šokolaadi peale või kui tõesti kohukese isu on, siis mõni vahel ei tee halba. Rohkem igatahes ei osta ning ilmselt ka  teine kodus olev kasutust ei leia.

img_3869.jpg

Automaatrežiimil

Kust siis  jutuga jälle pihta hakata?

Võib-olla siis sellega, et aeg on ikka lennanud ja vähem kui 4 nädala pärast ootab mind üks kauge ja põnev reis. Ei jõudnudki seda  väga ootama hakata, kui juba jõuabki kätte. Piletid said ostetud juba nii ammu, et vahepeal läks üldse meelest. Pikalt ette planeerimine on tegelikult hea ja  rahakotile ka natuke sõbralikum, sest korraga ei pea kogu summat välja käima. Eile saigi broneeritud viimased kolm ööd ning täpsemalt võite lugeda juba kuu aja pärast reisipostitustest.

Parim aeg reisiks see kooli ja töö mõttes tegelikult pole. Seetõttu läksingi oktoobriga automaatrežiimile ehk töö, kool, kodutööd ja trenn. Viimast on vaja juba selleks, et pea selgena hoida, sest kui tööl istun päev otsa arvuti taga, õhtuti üritan kooli jaoks artikleid lugeda ja esseesid kirjutada, siis lõpuks on pea ikka parajalt paks. Seega on trenn väga vajalik, et mõtted eemale saada. Meelelahutuslikke tegevusi väga ei luba endale, sest aeg maksab.

Lõpuks olen suutnud ka  haiguse ületada. Üritan nüüd vitamiinide võtmist ikka tähelepanelikult jälgida. Kindel kombo on hommikuti D-vitamiin (4000 IU) ja Omega3, mis tegelikult võiks iga inimese menüüsse sügis- ja talvaperioodil kuuluda. Võib-olla teen mingi hetk lisaks ka multivitamiini kuuri. Eelmine aasta toimis hästi ja haigused külge ei hakanud. Trennis on ka kohe teine hoog sees, kui enesetunne on normaalne. Üldiselt ma suur “trennipildistaja” pole (eriti kui üksi käin). Ma ei tea, kas kõik instagrami trenniinimesed teevad lihtsalt 100 erinevat võtet või nad ongi alati ilusad jõusaalis. Kui ma enda tehtud pilte vaatan, siis on tavaliselt üks hullem kui teine.

IMG_3349

Kuna suur osa mu Instagrami on täis fitness- ja trenniinimesi, on viimasel ajal hakanud see kõik natuke naljakas tunduma. Vahepeal on küll tunne, et mõned inimesed “treenivad oma ajud ära”. Loomulikult ma saan aru, et see, mida seal eksponeeritakse pole päris reaalsus, vaid ainult üks osa elust, mida üritatakse näidata. Ma ise olen ka ju pigem trenni – ja toiduteemal postitusi teinud. Siiski vahepeal tundub, et minnakse juba natuke äärmuslikuks. Ma ise pooldan pigem natuke mõõdukamat lähenemist. Nendele lugejatele, kes võib-olla pole telgitagustega nii kursis, siis soovitan mitte võtta 100% tõena kõiki neid vormi – ja toidupilte ning ennast nendega võrrelda. Tihtipeale on reaalsus midagi muud.

Ausalt öeldes siis midagi väga asjalikku polegi täna midagi kirjutada. Aju ei suuda vist blogisse midagi hetkel toota. Reedel käisin isa juures, millest kujunes perekondlik kokkamisõhtu. Isegi õde lõi kampa täitsa vabatahtlikult. Tegime kitsejuustusalatit ja praadisime tiigerkrevette. Kas selline kombo saaks üldse halb olla? Mulle sellised koosviibimised väga meeldivad.

Nädalavahetus läheb sama tempo (või isegi hullemaga) edasi. Esiteks alates reedest ilumess, mida homme ehitama lähme ning samal ajal on mul ka kool ning lisaks üks degusteerimine. Seega ma ise messil väga kohal olla ei saa. Teie aga olete väga oodatud. MyBody boksis leiate mitmeid põnevaid pakkumisi ja üks uus batoon on ka maitsmiseks ja ostmiseks. Ise avastasin enda jaoks taaskord SELF Tiramisu, mis on ikka parim lisand, kas pudru sees, vahuna, puddinguna vms. Kui mulle ei meeldiks, siis reklaami ei teeks.

 

whey-crisp-blogpost

Tänaseks tõmban otsad kokku. Tahtsin jagada enda kahte lemmikut muna retsepti, aga kuna pildid tulid nii hämarad ja udused, peate veel natuke kannatama. Allpool hoopis üks mitte nii uhke hommikusöök, aga muna on üks toiduaine, mis peab kapis ikka olema.

IMG_3183
Kõik hommikud pole midagi nii uhked

 

 

Mida tõid sügise vihmad ja tuuled?

Septembris mõtlesin suure tuhinaga, mida kõike blogisse kirjutada, aga siis ei juhtus ei midagi muud kui elu… Töö, trennid, nädalavahetustel kool ja  MyBody üritused ning lisaks veel mõned elumuutvad juhtumised ja sündmused, mis lihtsalt võtsid jalust ning kõik muu jäi vahepeal natukeseks pausile.

Eelmises postituses rääkisin töökohaspordikuust ning kuidas meie oma väikese kollektiiviga seda tähistada plaanime. Algus oli meil väga entusiastlik. Esimene spordiala oli rattasõit. Alustasime 6.30 Indreku juurest ning võtsime suuna Laulasmaa poole. Sain rattaprofilt erinevaid õpetussõnu, näiteks kuidas tuules sõita, missugused märguandeid tuleb näidata ning mida rattasõidul arvestada. Kokku sõitsime umbes 1.15. Lõpus saime  natuke vihma ka ning tegelikult  oli ilm  päris jahe. “Kirsiks tordil” olid pannkoogid ja kohvi, mis meie seltskonda Indreku juures ootas. Väga mõnus ja värskendav algus tööpäevale!

rattasõit

Teiseks oli nädal hiljem disc golf kell 7.00 Männikul. Meie seas oli juba esimene langenu ehk Indrek, kes kartis vihmast ilma. Meie õnneks siiski tilkagi vihma ei saanud ning lausa erakordselt ilus päike säras. Mikk tegi meile kiire koolituse ning soojenduse ning mäng võis alata. Minu jaoks oli see esimene kord ning tõesti kobamat vist annab otsida. Üldiselt sellised osavusmängud pole juba kooli ajast saati eriti minu teema. Poistel oli vähemalt nalja nabani ning tegelikult mulle meeldis ka. Natuke harjutamist ja vähemalt mõõduka taseme saaksin ikkagi kätte. Pärast mängu tegime õues väikse pikniku ehk tee ja soolalõhega sai.

disc golf

Sellega meie ettevõtmised on hetkel piirdunud, sest tegemised ja haigused hakkasid inimesi maha murdma. Ise piinlen ka juba mõned päevad kerge külmetuse käes. Siiski ei kavatse ma “jonni” jätta ning teeme kindlasti ka ülejäänud plaanis olnud tegevused ära.

Nädalavahetused mööduvad üldjuhul koolis või MyBody üritustega tegeledes. Septembris on olnud neli nädalavahetust järjest mõni üritus ning üks nädal oli neid kahe päeva jooksul isegi neli. Kuna ma  olen kooliga tihti hõivatud, ei saa ma ise kohal olla, tegelen suure osa ajast sinna inimeste leidmisega. Kui lugejate hulgas mõni huviline on, võite kindlasti mulle kirjutada. Koolis on hetkel veel põnev, aga vaikselt hakkavad igasugused kodutööd peale pressima. Lihtsalt kohal käimisest eest kraadi ei saa.

Mybody üritused september

Enda trennidega sujus muidu päris hästi ning jälgisin enam-vähem enda erinevate tsüklitega kava. Eelmisel nädal oli taastav ja kerge ning seega oleks nüüd pidanud maksimaalsete raskustega tegema. Siiski hetkel tundsin, et sel nädalal ma selleks valmis pole, mistõttu teen enesetunde ja tuju järgi. Samuti sain kaela ka kergema külmetuse ning olemine on natuke nõrk ja väsinud. Seega võtan jõusaali natuke kergemalt ja naudin parem lihtsalt aktiivsemaid tegevusi ja liikumist õues.

Selline see september oli. Lõppu ka natuke toidupilte ja -ideid.

tuunikala.jpg
Tuunikalasai: röstitud Leiburi juurviljaröstil on tuunikala vees, keedumuna, Alma kreeka jogurt nng peal tomativiilud.

IMG_3049

Vasakul: aurutatud kartulid ja juurikad, kodujuust, praetud haug

Paremal: keedetud kinoa-bulgurisegu, praetud suvikõrvits, herned, avokaado, keedumuna, seemnesegu, kodujuust ja maitsepärm.

 

Oh kooliaeg…jõudis kohale!

September on natuke nagu uus aasta. Inimesed on puhkustelt naasnud ning tagasi oma igapäevarütmis. Tänavad on autodest umbes ja spordiklubid rahvast täis. Täna õhtul käisin Audenteses trennis ning mis ma nägin – ka seal oli palju rahvast. Tavaliselt on see minu meelest alati tühi.

Ega ma ise selles suhtes täiesti erinev pole, sest võtsin ka eesmärgiks enda toitumisel ja treeningutel rohkem silma peal hoida. Astusin üle pika aja kaalu peale ning nii suurt numbrit pole seal ammu näinud. Siiski pole peegelpilt nii hull kui näiteks 1,5 aastat tagasi ehk äkki on lootust, et osa sellest on ka lihas. Ega sellest kaaluteemast fitnessimaailmas sees olles ilmselt kunagi täiesti lahti ei saa. Peaasi et see ei hakkaks segama ülejäänud tegemisi ega muutuks elu keskpunktiks. Ka töö juures astus täna ülemus sisse ja teatas, et ta läks nüüd “dieedile” ja võttis ilusti vahepalad ehk kodujuustu, õuna ja pähklid kaasa.

Uus tegelane kodujuustumaailmas sai minu poolehoiu
Uus “tegelane” kodujuustu maailmas võitis minu poolehoiu

Minu jaoks on see september tegelikult natuke eriline, sest olen taas üliõpilase staatuses. Bakalaureusest on piisavalt aega möödas ning praegu tundub just õige aeg jätkata enda haridusteed. Otsustasin juba ammu, et magistrisse lähen õppima eriala, millest tõesti huvitatud olen mitte lihtsalt graadi omandamise pärast. Suvel kandideerising TTÜ-sse personalijuhtimise ja -arenduse õppekavale. Konkurents erialale oli väga-väga tihe (umbes 200 kandidaati) ning seetõttu ei tahtnud seda teemat väga “suure kella külge panna”. Kui sain teada, et olen vastu võetud, olin enam kui õnnelik! Eelmises töökohas puutusin päris tihedalt kokku värbamis – ja personaliteemadega ning tunnen selles tegelikult päris palju puudust. Nüüd hakkabki mu nädalavahetusi suures osas sisustama kool või õppimine, sest loengud toimuvad nädalavahetustel. Esimene koolipäev on juba sel reedel ja eks siis saan rohkem aimu, millesse end mässinud olen. Tegelikult olen päris põnevil ka!

IMG_9414

Nautisingi just oma viimast rahulikku nädalvahetust enne kui kogu kooli ja treeningürituste trall peale hakkab. Sihuke piisavalt rahulik ja tegus nagu suve viimane nädalavahetus võiks olla ehk pidu ja tantsu, lõõgastus spas, korralik trenn, natuke tööd ning lõpetasime pühapäeval isa juures grilli ja lõkkega.

Nädalavahetuse hommikutel tegin üle pika aja “prantsuse röstsaia”. Sarnase retsepti leiate SIIT. Sisuliselt kastsin täistera röstsaia piima ja muna segusse, kuhu lisasin ka natuke steviat ja kaneeli. Seejärel praadisin neid kookosõlis. Peale läks muraka kodujuust, mango, mustikad, röstitud kookoslaastud ja maapähklivõid. Mango ja kookoslaastude kooslus on ikka aegumatu! Väga mõnus ja magus hommikusöök, aga kahjuks kõhtu väga kauaks ei täida. Seetõttu peab tööpäevadel ikka pudru peale jääma.

Ja väike meenutus augusti lõpus toimunud Saku kodukohvikutest. Lemmikuks oli kohvik “Maailma maitsed”, mida külastasime kõige esimesena. Karri kana ja kookospiimas lõhe supp olid suurepärased!

Tegusat septembrit kõigile!

Neljapäeva toidupäevik (16/100)

Täna oli üks ülimalt kiire ja üsna stressirohke päev, tänu millele on hetkel täiesti tühjaks pigistatud sidruni tunne. Tegelesin natuke ülikooli asjadega ning kuigi otsustasin magistri õpingutesse täiesti pingevabalt suhtuda ja jätta üsna palju valikuvõimalusi järgnevaks aastaks (lisaks võimalusele ülikooliga jätkata), oli tulemuseks täna ikkagi kerge paanika. Nüüd olen vaikselt jälle mõtted selgeks saanud ja loodetavasti homme on parem päev. Kuna neljapäeviti lubasin postitada oma menüü, siis üritasin täna kõik ka üles pildistada. Polnud eriti aega söögivalmistamisega tegeleda, aga võib vast enam-vähem rahule jääda. PS! Õhtune magustoit oli küll vist mu päeva kõrghetk – nii hea!
Hommikusöök – 08.00
  • kodune müsli, pool banaani, keefir, pähklid, rosinad, goji marjad ja mandlivõi 
  • tatragalett munavalge-kodujuustu ja kurgiviiludega
  • piimakohv


Vahepala – 13.00


Lõunasöök – 14.30

  • Päevapraad Tallink Express hotellis: valge paneeritud kalafilee, erinevad salatid

Õhtusöök – 19.30
  • 2 praemuna, kikerherned, kodujuust tomatiga, tatragalett avokaado ja soolalõhega
  • 1 tükk 85% šokolaadi ja piimakohv; mõned maasikad

Õhtuoode/magustoit – 21.30

  • putustatud maasikad, piim, natuke kodujuustu, natuke vanilje Hera 80 valgupulbrit (kuna see oli nii hea, sõin seda tegelikult natuke veel kui pildil)

Nädala kokkuvõte 16.06-22.06 (5/100)

Nädal jälle möödas – ülikool sai lõpetatud, pidu sai peetud ning ka trenni sai piisavalt tehtud. Tänasega algavad ka jaanipidustused – esmalt Pärnu kandis ja edasi Võrtsjärve juurde. Kuigi sellise ilmaga on mul vahepeal tunne, et pigem tahaks toas teki all mõnusalt telekat vaadata. Vähemalt soosib halb suvi trenni tegemist – peab ikka igas halvas midagi head leidma. Nüüd väga lühidalt nädala treeningutest.

Esmaspäev: Üsna korralik seljatreening kesklinna klubis. Otse trennist jooksin sõbranna lõpetamisele ning õhtul tähistasime üsna vaikselt tähtsat päeva.
Karahelbepuder on seal all peidus tegelikult ja pärast natuke piima peale valatud
Teisipäev: Hommikul oli väljas nii külm, et ei olnud üldse motivatsiooni ennast toast välja ajada. Tekkis mõte, et peaks kindad välja otsima taaskord, sest käed külmetasid jubedalt. Jõusaalis oli olukord aga tore – kavas oli rind ja triitseps. Kuigi rahvast oli vähe, olid peaaegu kõik asjad kogu aeg täis, mida mul oli teha vaja. Kesklinna klubis on ainult kaks pinki peegli juures ja need olid järjest samade inimeste poolt hõivatud peaaegu tund aega.
Kaerahelbepuder maasikate, mango, maapähklivõi ja kookoshelvestega

Kolmapäev: Käisin Lõunakeskuses Kirsti bodybalances – see trenn ikka meeldib mulle (eriti Kirsti juhendamisel). Selles kavas on algus rohkem muusikasse ja kui kõik korraga selle saatel end liigutavad, on see vahepeal lihtsalt kuidagi nii ilus. Siiski sain aru, et mu vasak tagumine reis on ikkagi täiega kinni ja juba mõnda aega pinge all. Pean sellega lähiajal midagi ette võtma enne kui hullemaks muutub. Pärast tegin mõnusa treeningu jalgadele. Pidevalt tüütas aga üks keskealine mees, kes on Lõunakeskuse klubis vist üsna tihe külaline. Lihtsalt käis mu kõrval istumas ja rääkis, et ei viitsi trenni teha, sest talle piisab lihtsalt minu vaatamisest…No nali naljaks, aga lõpuks tüütas ikka ära küll, eriti kui ta pidevalt üle jõusaali kommenteeris teistele.
Neljapäev: Olin tubli ja läksin enne juuksurit hommikul trenni. Jõudsin kohale 6.45 ja ma mitte polnud seal esimene. Siiski oli klubi üsna tühi ja tehtud sai mõnus treening õlale ja biitsepsile. 

Reede: Neljapäev venis väga pikaks – lõpetamine ja pärast Tartu lähedal puhkemajas pidu esmalt sugulaste ja hiljem sõpradega. Selle tõttu oli terve reede üsna väsinud tunne ja trennist vaba päev. Siiski sundis mu õde mind temaga AHHAA keskusesse minema. Üritasin ära viilida küll, aga lõpuks oli täitsa tore – juba kolmas kord seal, aga praegu on käimas vee näitus, mis on päris põnev.
Laupäev: Esmalt Grit Strenght – ei tundunudki väga raske seekord ja isegi suutsin täitsa mitu plaksuga kätekõverdust varvastel teha. Pärast kergem jalatreening – jõusaal oli laupäevale omaselt tühi nagu mulle meeldib.

Pühapäev: Hommikul olin juba 10st trennis ja koos minuga päris palju teisi inimesi. Ilmselt tahtsid kõik enne jaanipidustusi veel viimase trenni ära teha. Nüüd aga kähku asjad kokku ja peole!

Tasakaal eelkõige (2/100)

Täna teen lühidalt. Hommik algas väga varakult rikkaliku pudru ja jõusaaliga. Ei tahtnud sellest loobuda – nautisin vaikset spordiklubi ja päikselist hommikut. Hea algus tähtsale päevale! Soovitan kõigile võimalusel hommikust trenni proovida – uskuge mind, kui sellega ära harjuda, annab see tõelise energialaengu päevaks ning jõuab palju rohkem tehtud. 

                           

Päeval oli aktus ja nüüd sõprade-sugulastega suurem pidu. Kavatsen küll kõike head ja paremat ilma süümekateta nautida. Tervislik elustiil tähendabki pigem ju tasakaalu mitte pidevat enda piiramist ja kahetsemist. Ilusat neljapäeva kõigile! 
                                 
Kiusatuseks mulle
                            

#100blogipäeva (1/100) – iga lõpp on millegi uue algus

Instagramis on juba mitu kuud liikvel 100 päeva väljakutse ehk inimesed postitavad iga päev pildi, mille üle nad parasjagu õnnelikud ja rahulolevad on. Minu meelest on see üsna tore ettevõtmine ning kaalusin samuti sellega liitumist, kuid siiski hetkel pole seda veel teinud. Siiski otsustasin millegi isegi natuke mahukama kasuks. Nimelt kutsus Heidi oma blogis inimesi liituma väljakutsega 100 päeva jooksul iga päev midagi blogima. Viimasel ajal on mu postitused üsna hõredaks jäänud, sest tihti hakkan kahtlema, kas ikka tahan sellest või teisest kirjutada… Tulemuseks on see, et ma polegi midagi asjalikku kirjutanud. Kui esmalt blogima hakkasin, olid lugejad üldjuhul vaid mu kõige lähedasemad tuttavad ning seega oli ka sõnade kokkuseadmine lihtsam. Nüüd kahtlen iga asjaga nii kaua, et lõpuks jätan lihtsalt postitamata.  Vaatame, kuidas väljakutsega hakkama saan. Üritan jääda enam-vähem siiski tervise-spordi teemadele, kuid kindlasti on palju ka igapäevaseid mõtisklusi. Samuti ei garanteeri ma siiski, et päris iga päev midagi uut tuleb, aga eks ma annan enda parima. 
See nädal kulgeb üsna lõpetamise ja pidustuste rütmis. Homme jõuabki lõpuks kätte see päev, mil saan enda bakalaureuseõpingutele joone alla tõmmata. Olen palju vaeva näinud ja hea on midagi lõpetatuks kuulutada. Kuna olin pärast esimest kursust aasta akadeemilisel puhkusel ning reisisin Austraalias, venisid õpingud neljale aastale. Ausalt öeldes suhtusid enamik mu lähedasi soovi võtta aasta vabaks üsna pessimistlikult ning tihti kuulsin lauset “ma ei tea veel kedagi, kes oleks pärast aastast puhkust välismaal ülikooliga jätkanud”. Ise olin küll täitsa kindel, et tulen tagasi ja lõpetan ära ning seetõttu on eriti hea mõnele varasemale pessimistile uhkusega oma diplomit näidata. Seal saadud kogemust ei vahetaks ma millegi vastu ning kindlasti ei olnud see raisatud aeg. Jutu mõte on, et tehke oma unistused teoks isegi kui teised seda alati ei poolda. Sihikindlus viib võidule (suudaks ma ise ka alati selle järgi elada eksju). 🙂 Igaljuhul homme on suur päev ootamas ja loodan, et tänane hiiglaslik söödud maasikate hulk ei too mulle kõhuvalu.
Minu supertubli sõbranna magistri lõpetamine

Nädala kokkuvõte 28.04- 04.05

Üsna töine nädal on olnud, aga üldiselt võib rahule jääda. Trenne sai ka tehtud piisavalt – ilusa ilmaga üritan ikka võimalikult palju väljas treenida. Kuigi teisest küljest on mul natuke hea meel, et jahedamaks läks, sest vihm ja külm ilm loob hea meeleolu õppimiseks. Lõputöö hakkab vaikselt valmis saama, aga kaks teist uurimusööd ootavad veel järjekorras. Väike ülevaade möödunud nädala trennidest.




Esmaspäev: Ma olen ikka kindlalt hommikuinimene. Kuna kool oli alles õhtul, mõtlesin, et lähen trenni alles enne seda. Plaan oli hommikul vara ärgata ja õppida. Väga edukas see eesmärk ei olnud – nagu ma ükskord mainisin “tõmab hommikune trenn mind ikka käima! ja paneb aluse edukale ja produktiivsele päevale. Lõpuks jõusaali jõudes, oli mu meeleheaks seal vaid mõni inimene, aga ühel hetkel käis “pauk” ja terve jõusaal (eriti vabade raskuste ala) oli pakusult rahvast täis, hea, et ära mahtusin. Tegelikult oli jalatrenn mõnus ja päris väsitav. Kuidagi väga palav oli ainult – aga peabki olema ju!

Lähen siis pärast seda loengusse ja mis tuleb välja – meie ameeriklasest õppejõud ei ilmu juba teist nädalat järjest ette teatamata kohale. Kui umbes 20 minutit oodanud olime, tuli üks magistrant ja teatas, et kahjuks ta täna ei jõua. Üsna vihale ajab tegelikult selline asi. Kõigil võib ju ootamatusi ette tulla, aga kas just iga nädal…ühelgi teisel õppejõul pole seda 3 aasta jooksul küll juhtunud.
Teisipäev: Seekord oli meil tavalise jõutõstmise tunni asemel hoopis toitumisloeng. Täitsa huvitav – korratud said üle põhitõed ning natuke oli ka midagi uut. Pärast seda otsustasin teha ühe jooksuringi. Kokku tuli 11.04 km ajaga 57.46, keskmine kiirus 5.14 min/km. Väga mõnus oli, aga säärelihased olid juba eelnevalt natuke valusad/väsinud. Kui muidu jõusaalist/rühmatreeningutest mul lihased enam eriti valusaks ei jää, siis nüüd nii öelda teise spordialaga tegeledes on lihasvalu jälle tagasi. Tegelikult see on mõnus valu. Ühesõnaga on näha, et teistsugused lihased on kasutuses – eriti ongi just tunda säärelihaseid, mis mul muidu võib-olla natuke tahalplaanile jäänud. Õhtul rullisin oma jalgu veel grid roller’ga ja hommikuks oli olukord palju parem.

Kolmapäev: Hommikune jõusaaliring – rind, triitseps, biitseps. Võtsin pigem rahulikult seekord, kuna puhkepäevi pole väga olnud ja ei tahtnud enne loenguid ära väsitada ka ennast. Õhtul kirjutasin natuke lõputööd ning pärast seda kui olin ühte ja sama lauset üle 20x lugenud, otsustasin, et peab tiiru väljas käima. Kirke astus ka samal ajal täpselt uksest välja ja esialgsest väiksest kõndimistiirust sai lõpuks 12 km. Pärast läks kirjutamine hulga lihtsamalt.

Neljapäev: Päeval jälle töö lainel ja õhtul attackima. Üks lemmikrühmatrenne endiselt. Kuna seminare enam neljapäeviti pole, saan ehk tihedamini seda külastada. Pärast harjutasin natuke jõutõmmmet, aga üldiselt oli väsimus sees ja ei hakanud “hullu panema”.

Kodujuustusalat basiikliku, tomati, kurgiga; kergelt wokitud
porgand ja brokkoli pošeeritud munaga, tuunikala tükid vees

Reede: Kuna olin neljapäeval üsna väsinud, plaanisin hommikuse synergy vahele jätta. Ärkasin aga nagu kella pealt 6.15 ja kuna enesetunne oli hea ning energiat oli, otsustasin siiski minna. Tegime kaks ringi aja peale, pluss Kertuga lugemise peale ka kolmanda ringi. Pärast tundsin küll, et väsimus on ikkagi sees ja puhkust on vaja.

Mu lemmik Tom Kha supp ja näkileivad kodjuustu, avokaado,
sidrunipipraga
Pühapäev: Spontaanselt otustasin ikkagi laupäeval Tallinna minna ja seega pühapäevase jõusaalitrenni sain Roccas teha. Polnud ammu seal käinud ja mõnus oli vahelduseks mujal treenida. Vahepeal on seal tehtud palju muudatusi – hiigelsuur Synergy ala, spinningu saali juurdeehtius ja veel natuke suuremaks tehtud. See on ainult positiivne, olin juba mõnda aega mõelnud, et Synergy ala jaoks on seal täpselt ruum olemas. Värvi lõhn oli alles sees. Üritan jälle hakata natuke harjutama lõuatõmbeid – pealthaardes on täiesti lootusetu, aga althaardes isegi viis tükki suudan läbi raskuste kuidagimoodi ära teha. Lõuatõmmete harjutamine on küll füüsiliselt raske, aga vaimule on veel suurem töö. 


Proovisime esimest korda kanarulle Siimuga teha – täitsa hea vaheldus, retsepti lisan ka varsti.