August on trennikuu

Kui juuni-juuli oli rohkem puhkamise ja reisimise kuu, siis augusti võiksin nimetada trenni ja spordi kuuks. Pärast pidevat väljas söömist ja asjade pakkimist igatsengi kõige rohkem enda koduseid toite ja vahepeal isegi natuke rutiinsust. Reaalsus on aga see, et august möödub Eestis ringi sõites, mistõttu veetsin suurema osa eelmisest nädalast Tartus, vahepeal põikasin veel Taevaskotta ning tagasti tulin marsruudil Rakvere – Tapa – Tallinn. Võimalusel ühendangi tööalased ja meelelahutuslikud käimised üheks.

Nagu ma mainisin, olen hetkel täiega trenni lainel ja siis peab seda olukorda ära kasutama. Hetkel järgin ikka enda 5 tsüklilist jõusaaliprogrammi, mille ma nüüd varsti teist korda läbi teen. Kuna see on üsna vaheldusrikas, ei teki tüdimust ka. Mulle hetkel meeldib kindla plaani järgi teha, kuna see tagab mingi järjepidevuse. Muidugi varieerin harjutusi ja vastavalt tujule ning olukorrale. Kahjuks kaotasin enda treeningpäeviku viimase 1,5 aasta trennidega ära ehk nüüd võrdlusmoment läks natuke kaotsi. Siiski ise tunnen küll, et raskused kasvavad ja lihastunnetus on parem. Suvel on selles suhtes üldse parem, et saab sooja üsna kiiresti sisse. Talvel vahel muudkui rahmeldad ennast soojaks, aga lõpuks on ikkagi natuke sirge kaika tunne.

IMG_2555

Lisaks täitsin Tartus lõpuks juba pikka aega olnud soovi – nimelt käisin üle 12 aasta taaskord ratsutamas. Ratsutamine on tegelikult üks esimesi spordialasid, mis mind kunagi paelus. Noorena käisin trennis umbes 6 aastat ning suvine ratsalaager Põlvas Timmo tallides oli kohustuslik. Mingi periood tekkis aga tõrge ja natuke isegi hirm hobuste vastu ning nii on antud sporti väga raske harrastada, sest loomad tajuvad seda kohe. Olen juba aastaid mõelnud, et tahaks uuesti proovida, aga kogu aeg on see jäänud pigem mõtteks. Nüüd tänu ühele toredale tuttavale käisin neljapäeval Saksa tallides ratsatrennis. Põhiasjad tulid kõik meelde ning sain isegi natuke galoppi teha. Kõige keerulisem oligi töö jalgade ja kehahoiakuga. Kes mõtleb, et mis trenn see ratsutamine on – hobune teeb ju kogu töö ära, siis te eksite. Sisuliselt peaks hobuse taltsaks saama ainult jalgade ja kehaga. Minu hobune Oidipus oli pigem selline rahulik, mistõttu nägin päris palju vaeva, et teda endale sobivad tempos liikuma saada. Aga emtotsioon oli suurepärane ja võimalusel lähen kindlasti varsti veel.

20815047_1242629329176052_547140008_n

Lisaks olen võimalusel natuke harrastanud oma lemmikkardiot ehk rullitamist. Tartus on selleks ikka parim rada ja otse minu maja tagant ehk saab kohe rullid alla panna ning minna. Tee peale jääb mitu pikka silda, kust on alati õhtuti suurepärased vaated. Samuti saab tänu tõusudele päris hea koormuse. Soovitan kõigile, kes pole veel mingi põhjusel proovinud! Koormust saab reguleerida ka väga lihtsalt olenevalt kas tahta intensiivsemat või kergemat trenni. Praegu on tegelikult hea aeg rulluiskude ostmiseks, sest hooaeg hakkab lõppema.

Spordi teemal jätkates, siis nädala lõpetasin Eesti Ööjooksul Rakveres. Seekord seal siiski täitsin seal MyBodyga Sportlandi telgis töökohustusi ning ise jooksmas ei käinud. Võtsin ka õe endaga kaasa, kellest oli mulle päris palju abi. Lisaks sai ta ka natuke töömaitset tunda. Nagu enamus teavad, siis ilm jooksjaid ei hellitanud ning umbes tund pärast algust läks õues ikka täielikuks tormiks. Sportlandi telk oli õnneks tugev ning jõudsime enne kõik luugid kinni tõmmata. Lõpuks oligi nii, et inimesed olid meie telgis varjus ning väljas ainult sähvis nagu diskol. Mingi hetk kadus meil ka elekter ehk umbes pool tundi olime pimeduses. Sellest hoolimata oli aga kogu emotsioon nii hea. Kõik jooksjaid tulid tagasi laiade naeratustega, et oleks ise ka hea meelega koos nendega seal vihma käes jooksnud. Tuli tahtmine end juba SEB poolmaratonile kirja panna, aga siis meenus, et sügisest tuleb vaadata ju kalendrisse ka, sest lisandub üks tore kohustus nimega ülikool.

Seega kui siin mõned mõtlevad, et kas ma enam trenni ei tee, siis tegelikult on see paratamatult üks osa. Vahe on lihtsalt selles, et on perioode, kus motivatsiooni pole ja väga ei viitsi ja on aegu, kus tahaks ja jõuaks kõike teha. Esimesel juhul käin trennis ikka, aga mitte lihtsalt nii hea meele ja tuhinaga. Ega kogu aeg ei saagi motivatsioon üleval olla. Tähtis on leida tasakaal erinevate tegevuste vahel, et hoida vaim selge ja keha terve.

Tegelikult lõpetasin nädala hoopis Tapal vanaema juures, mis on koht, kus ma reaalselt ei tee mitte midagi ja see on nii mõnus. Sisuliselt võiksin seal päev otsa magada, pikutada, telekat vaadata ja süüa. Tapa linna päevade raames käisime kohalikus “Tai restoranis” ehk ühe pere aias kodukohvikus, kus kolm päeva pakuti erinevaid roogi Tai köögist. Proovisime mitme peale selle päeva menüüst peaaegu kõik toidud ära – klassikalise pad thai, soolased pannkoogid, Tai musta tee ja laimi joogi, kohvi ning koogid ka. Minu lemmik oli lõpuks hoopis see külm tee, mis maitses natuke mohito moodi. Armas koht ja tore ettevõtmine ning pani nädalate mõnusa punkti.

Jaanid ja vigastused

Jaanid peetud ja juuni lõpp juba käes. Pean ausalt tunnistama, et trennide mõttes olin natuke lohakas ehk päris kõiki tehtud ei saanud. Kuna aga kohe olen alustamas uut kava, polnud ka väga motivatsiooni ja plaan oligi teha natuke kergem ning taastav… või ma siis nüüd tagant järgi mõtlen seda eksju.
Ma trenni juttu palju ei räägi, sest sellest tulevad eraldi postitused. Saime treeneriga kokku ja panime mõned plaanid paika ka. Jaanilaupäeva hommikut alustasin küll ilusti jõusaalis ja tegin ühe korraliku jalatrenni. See oli ka ainuke tubli asi see päev. Õhtu veetsin traditsiooniliselt klassivenna maakodus Võrtsjärve lähedal. Traditsioonide kohaselt sain seal ka jälle allergianohu (murust või õietolmust vms) ehk üsna uimane oli olla. Lisaks ka veel “sõbrad” sääsed, kes mind ikka korralikult järasid. Hommikuks olid mu jalgadel nagu üks suur lööve sääsepunnide näol. Kes ei teaks arvaks ilmselt, et mul on tuulerõuged. Olen neid siin mitu päeva juba edukalt öösiti süganud ka. Tegelikult kõik nii hirmus polnud. Tore oli sõpru näha, tegime lõket, mängisime mänge, laulsime vanu laule nagu ikka. Söödud sai ilmselgelt liiga palju, joodud mitte isegi väga palju – ma olin juba nohust nagunii piisavalt uimas. Hommikul läksid teised veel rabamatkale, aga kuna enesetunne polnud kiita, sõitsin Tallinnasse juba varakult.
Üks väike osa sääsepunnidest
Õhtu veetsingi isa juures ja valmistusin vaimselt laupäevaks, mil toimus “Kõva mehe jooks”. Sellest kirjutasin juba tegelikult pikema jutu valmis. Emotsioonid on ainult positiivsed. Olen väga rahul, et otsustasin minna. Selle eest peab tänama Kaisat. 
Nädalavahetuse lõpetasin hoopis Pärnu rannas, kuhu spontaanselt Kaisaga head ilma ja sooja vett otsima läksime. Seda me ka leidsime. Vesi oli küll super mõnus ja soe. Veetsime terve päeva rannas. Kohasin seal nii palju tuttavaid erinevatest Eesti otsadest, kes olid samamoodi suve tulnud otsima. Väga mõnus! 
Kokkuvõttes lõpetan oma pika nädalavahetuse ilmselgelt ülesöönuna ja ka natuke raskemana, vähemalt 100 sääsepunni, päikesepõletuse ja pinnuga jalas. Selle eest puhanud ja hea enesetundega.  Vahel tuleb nautida!
Lõpetuseks jagan eelmise nädala super head peedi-bataadi-kitsejuustu salatit


Vaja läheb:
  • Erinevad rohelised salatid – spinat, jääsalat vms
  • Toores peet
  • Bataat
  • Kitsejuust – kas pehme või kõva
  • Kirsstomatid
  • Kurk
  • Seemnesegu
  • Hummus
  • Meresool
  • Natuke oliivõli
Valmistamine:
  • Koori peet, lõika viiludes, maitsesta meresoolaga ning rösti ahjus 200 kraadi juures 40 minutit.
  • Sama tee ka bataadiga ning lisa ahju peedi juurde, kui viimane on seal 20 minutit olnud.
  • Kõige viimasena pane kitsejuust ahju umbes 7-10 minutiks. Maitsesta soovi korral lisaks veel mee ja dijon sinepiga.
  • Aseta kaussi roheline salat, tomatid, kurk, peet, bataat, kitsejuust, hummus, raputa peale röstitud seemnesegu ning nirista veidi oliivõli.

Juuni keskpaik murtud

Ma ei teagi kust peale hakata oma jutuga. Need nädala kokkuvõtted tunduvad vahepeal sellised kõik ja mitte midagi postitused. Samas on tagantjärgi põnev endalgi lugeda.
Trennide jaotuse mõttes oli üsna traditsiooniline ehk jõusaali viis korda nädalas ja kolmapäeval Nike üldkehaline treening. Viimane oli ilmselt sel nädalal natuke liiast, sest keha (ja ilmselt ka vaim) oleks tahtnud hoopis puhkust. Pidin veel otse tööle minema ja õhtul kinno. Tulemuseks oli see, et tööl olin zombi ja pärast magasin 1/3 filmist maha, millest on tegelikult kahju, sest film, näitlejad ja saal olid tasemel. Vaatasin Now You Can See Me teist osta.
Vaikselt hakkavad ehk paika loksuma ka mõned lähiaja eesmärgid ja plaanid. Nendest ehk lähemalt järgmine nädal. Reedel sain kokku enda väga hea sõbranna, kes elab juba aastaid Inglismaal. Tänu sellele sai vahelduseks jälle natuke vanalinna ja vaatamisväärsusi avastatud. Muidu sinna väga ei satu. Pärast pidin veel trenni minema õhtul ning kuna kerge väsimus oli peal jõin kiiresti ühe Self kofeiiniga aminohapete joogi. Kui tavaliselt ma selle mõjust väga aru ei saa, siis seekord oli küll tunne, et lähen lendu. Plaanis oli veel jalatrenn ja sihuke hoog (ning isegi kerge värin) oli sees, et endal oli ka imelik. Jalad ja tuhar on siiamaani veel päris haiged.
Laupäeval käisin pärast enda jõusaali veel ka Elisega trennis. Päris tore oli vahelduseks ise tsillida kõrval ja kamandada. Elis oli päris tubli – kõik oli ilusti meeles ja tuli hästi välja. Ühe korra vahetasin tal salaja raskused natuke suuremaks ja tegi kõik kordused ilusti ära. Muidu väitis küll, et ei jõua.. peab end ikka proovile panema. Kui ise ei usu, siis peavad teised sundima.
Ostsin ka Synlabi tervisesportlase paketi. Enne vere andmist ei tohi 10-12 tundi süüa, mis oli ikka paras katsumis mulle, sest õhtuoode on mul tavaliselt üsna hilja ning hommikusöök kohe pärast tõusmist 6 ajal. Reede hommikul 7.30 esimese asjana suundusin kohe proove andma. Vastused sain juba sama päeva pärastlõunal. Pean neid veel natuke uurima ja analüüsima ning siis ehk kirjutan natuke täpsemalt.

Kui nüüd taastumisest ja unest rääkida, siis võtsin endale eesmärgiks, et pean igasse öösse ühe unetunni juurde leidma.  Sel juhul saaksin terve lisa öö und. Hetkel magan umbes 5-6 tundi, aga 7 oleks mulle ideaalne. Valikus on siis kas õhtul varem magama või hommikul hiljem üles. Tööpäevadel saaksin tegelikult hiljem ärgata, aga see üles tõusmine kell 6 on nii sees, et viimastel päevadel olen reaalselt sundinud ennast tund-kaks kauem magama. Seega oleks mõistlikum varem magama minna, mis on samamoodi keeruline, sest just õhtuti leian miljon tegevust ja põnevaid asju.

Selle nädala mealprep oli jälle pasta. Seekord kookospiimas kana-seene pasta porgandi ja suvikõrvitsa ribadega. Olen sarnast ka eelmine aasta teinud, kuid ilma makaronideta. Kuna hetkel on süsivesikud olulisel kohal, siis tegin ikka õige variandi. Tüümian, kookospiim ja seened on selles roas väga olulisel kohal.

Vaja läheb (3 minu portsjonit)
  • 180 g täisteramakarone
  • 200 g šampinjone
  • 1 suvikõrvis 
  • 2 porgandit
  • 400 g toorest kanafileed
  • pool purki lahjat kookospiima
  • maitseks: meresool, pipar, tüümian, rosmariin
  • 3 x 5g soolapähklid
  • õli praadimiseks
Valmistamine
  • Keeda potis makaronid soolaga.
  • Samal ajal prae pannil pestud ja tükeldatud šampinjonid ning maitsesta soolaga.
  • Ribasta suvikõrvits ja porgand – mul on selleks spetsiaalne Julienne koorija-taoline nuga, aga saab ka tavalise kartulikoorimisnoaga. Lisa need pannile kuni muutuvad poolpehmeks. 
  • Prae teisel pannil tükeldatud kanafilee ja maitsesta.
  • Lõpuks lisa kanale juurvilja ribad ja makaronid, kalla peale kookospiim ning maitsesta soola, pipra, tüümiani ja rosmariiniga.
  • Serveerimisel lisa soolapähkleid või seemneid.

1 portsjon sisaldab umbes:
kalorid: 474 kcal
süsivesikud: 53.3 g
valgud: 43.1 g
rasvad: 11.2

Lisaks mõned õhtusöögid ehk üsna kala lainel – heeringas ja tuunikala tomatikastmes. Vahel on lihtsad asjad ikka parimad ehk kolmandal pildil praetud kartulid, šampinjonid, kanasink, brokkoli ja lillkapsas ning muna peale löödud. 
Olen tegelikult sel nädalal üsna täpselt jälle kõik toidud kirja pannud, et saada ülevaade enda toitumisest ja hoida makrode vahekorda. Muidu mõtlen, et tean küll, aga tegelikult ikka ei saa kindel olla. Hetkel tarbin umbes 2100-2200 kalorit, mille juures peaks mul kaal enam-vähem seisma. Liiga hulluks ja grammi peale ei taha asja ajada, aga mingi kontroll peab olema. Vastasel juhul on raske on raske isegi tulevikus vajadusel dieedile minna. Või tegelikult mulle sõna dieet ei meeldi, vaid nagu ühes hiljuti loetud raamatus kirjutati, siis pigem kindel toitumisrežiim. Vastavalt hetke eesmärkidele, kas siis karmim või leebem. Kindlasti pole see eriti lõpus midagi meeldivat, aga reaalset nälgimist ja ainult salatilehtede närimist ma ei poolda. 
Lõpetasin just ka raamatu “Toidudemagoogia” lugemise, mis pani kogu toiduainetetööstust natuke kriitilisema pilguga vaatama. Päris põnev raamat – lihtsalt ja põnevalt kirjutatud.
Minu töönädal juba algas tänasega, aga Teile kõigile mõnusat jaaninädalat ja loodetavasti teeb ilm ka see aasta natuke koostööd. Muide ma registreerisin end siiski “Kõva mehe jooksule” ära, mis toimub juba laupäeval. Loodetavasti väljun sealt ikka ühes tükis! Eks siis järgmine nädalal kuulda ole!

Juuni esimene nädal – trenn ja Tartu

Juuni on märkamatult kätte jõudnud ning mina olen küll suvemeeleolus. Kõik nädalapäevad on ka sassis juba. Neljapäeval olin nätieks kindel, et on laupäev
Jõusaalitrenne oli kokku viis. Lisaks veel kolmapäevahommikune Nike train to run ja rullitiir Tartus. Esmaspäeval käisin üle mõne aja hoopis õhtul Roccas trennis. Tore oli kõiki vanu tuttavaid näha – nii mõneltki poolt tuli küsimus, et kas ma olen kuskil reisil olnud või miks enam trennis ei käi. Tavaliselt üritan mitte liiga pikka vestlusesse kellegiga sattuda, sest muidu trenn lihtsalt venib meeletult ja intensiivsus läheb alla. Teisipäeval oli jalatrenn hommikul Postimajas. Jätsin viimaseks harjutuseks sangpommidega väljaaste kõnni ning tegin seda hoopis terrassil. Kuna alustasin tavalisest varem jäi veel aega ülegi ja sain natuke aega väljas istuda ning enda kaasavõetud valgu-jääkohvi juua. 
Kolmapäevast laupäeva hommikuni oli mul aga justkui minipuhkus, sest sõitsin Tartusse ja seal läheb automaatselt peale leborežiim. Hommikul tegelikult käisin juba harjumuspäraselt Nike trennis, mida tegime seekord jälle suurema osa ajast Harju mäel ja pärast Vabaduse väljakul. Samuti liitus minuga üks töökaaslane. Tundus, et talle meeldis, kuid raske pidavat olema. Ilm oli ka suviselt kuum. Tartus veetsin nagu ikka esimese päeva Kirke juures. Esmalt päevitamine terrassil ja õhtul väike istumine tema naabrite juures. Karl on juba päris suureks kasvanud ning asjatab ringi igal pool.
Neljapäeval ja reedel külastasin hoopis Fitlife jõusaali. Tegelikult on see koht, kus aastaid tagasi üldse hakkasin trennis käima. Sel ajal oli see üldse Arctic Sport, kus olin ligi 5 aastat liige. Pärast Austraaliat käisin aasta Fitlifes. Ühesõnaga koht oli mulle tuttav, kuid siis jõusaali ma eriti oma jalga ei tõstnud. Midagi väga muutunud ka polnud. Hea vaheldus oli mõnes teises saalis trenni teha ja mulle isegi meeldivad vanaaegsemad seadmed rohkem mõnikord. Siiski olen harjunud juba Myfitessi mõningate mugavustega ära.
Põhjus, miks ma sinna läksin oli tegelikult see, et mu ema on seal liige ja juba pikka aega soovinud, et teda jõusaaliga tutvustaksin. Nüüd sai see lõpuks tehtud. Koostasin talle lihtsa algajate kava ning neljapäeval ja reedel tegime seda läbi. 
Ta polnud kunagi jõusaalis käinud, mistõttu oli kõik talle väga uus. Eks nõuab harjumist ning esialgu on lihastunnetus ka väga nõrk ning ei saa aru, mida täpselt treenitakse. Tal olid üsna tavalised rühmatrennide harrastaja harjumused ehk kõik harjutused hästi tempokalt ja natuke rapsides. Pidevalt pidin rõhutama, et aeglaselt nüüd, kontrollitud liigutused. Ega mul tegelikult emale trenni lihtne teha pole, sest olen temaga üsna kärsitu ning nõudlik. Oleks tegemist natuke võõrama inimesega, siis on teine asi. Üldiselt talle meelids  ja loodetavasti hakkab ikka käima.
Korra põikasime läbi ka Põlvast, kus nautisime grilli taga onu juures sooja suveõhtut. Piinlik tunnistada, aga ma polnud neid vist vähemalt 2-3 aastat näinud. Aeg ikka lendab, aga tegelikult kui tahta, siis jõuaks küll. Niiet vabandusi pole… Sain vanaemalt purgi marineeritud seeni. Vabalt võiksin selle üksinda ära süüa hetkega. Mu lemmikud on pisikesed ühes tükis seenes ja seekord sain täpselt ideaalsed.
Hetkel on peal ka rabarberihooaeg. Keedisetaolist asja juba tegin mitu korda. Nüüd valmistasin ka ühe mõnusa ja igati tervisliku kohupiima-rabarberi koogi kaerahelbe-pähkli-banaani põhjal. Suhkru asemel kasutasin steviat. Väga hea tuli välja. Paljud oleksid ilmselt natuke magusamat soovinud. Kuna rabarber on ise juba üsna hapu, paneksin isegi magusainet järgmisel korral natuke rohkem.
Vaja läheb:
Põhja jaoks:
  • 2 väiksemat (1,5 suurt) banaani
  • 70 g täistera kaerahelbeid
  • 30 g purustatud erinevaid pähkleid (väikesed tükid)
  • kaneel
Täidis:
  • 300 g maitsestamata kohupiimapastat
  • 200 g maitsestamata lahjat kohupiima
  • stevia (ca 3 spl)
  • 20 g vanillimaitseline valgupulber (võib ka ära jätta, aga andis mõnusa maitse juurde)
  • 300 g rabarber
  • kaneel 
  • 2 muna
Valmistamine:
  • Põhja jaoks sega kokku purustatud banaanid, kaerahelbed ning kaneel. Aseta segu 24 cm läbimõõduga vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 15 minutit.
  • Täidise jaoks sega omavael kohupiimad, stevia ning valgupulber. Eralda munavalged kollastest ning vahusta valged tugevaks vahuks ning seejärel sega mõlemad kohupiimasegusse.
  • Teises anumas sega tükeldatud rabarber, kaneel ja stevia. Siin soovitan magusainet panna pigem rohkem, et rabarberid liiga hapud ei jääks.
  • Lisa rabarber kohupiimasegusse ning vala eelküpsetatud põhja peale.
  • Küptseta kooki ahjus 200 kraadi juures 40-50 minutit.
  • Pärast valmimist lase veidi jahtuda.
Ütlen ausalt – kõige parem oli koos natukese vanillijäätisega. 

Nädal sõnas ja pildis

Nädalat alustasin mealprep‘ga tööpäevade jaoks. Nii hea ja mugav ikka. Tavaliselt teen maksimum kolm toidukorda ette, aga seekord sai koguseliselt nii palju, et sain lausa 4 lõunasööki. See on ilmselt maksimum arv. Kokku võttis toidu valmistamine 15 minutit. Tükeldasin ürdivõi kanafilee, pruunistasin pannil. Samal ajal keetsin täisterapasta. Lõpuks panin kõik kokku ehk kana, pasta, üks pakk brokkolit ja ananassitükid. Enne söömist ja ülessoojendamist lisan veel kodujuustu, mis sinna mõnusalt ära sulab. Lõhnas nii hästi, et iga kord kui töö juures oma lõuna soojaks tegin, küsis järgmine inimene, kes kööki astus “Mis siin nii hästi lõhnab?”. Ürdivõi marinaad andis ise juba päris tugeva maitse ning lisada polnudki palju vaja. 
Jutu mõte on igatahes see, et vabandusi leiab alati – kas on liiga kiire, liiga kallis, ei taha sama sööki iga päev. Pigem mõelda, et kelle jaoks need vabandused on. Endale pole ju mõtet valetada ja olgem ausad, siis teisi lõppude lõpuks väga ei huvita. Enda keha ja enda tervis. Kahju on lihtsalt vahel vaadata vahel, kuidas töö juures neidude (jah, just tüdrukute ja noorte naiste) põhiline igapäeva söök on Hesburger, Red bull ja Rimi pitsa. Ma ei taha tegelikult üldse äärmustesse langeda. Arvan, et on täitsa okei neid vahel tarbida ja tavainimene ei pea igapäevaselt kaloreid ning makrotoitaineid pingsalt arvutama. Siiski ei peaks see minu arvates olema põhiline söök. Vaatasin just ETV2-st filmi “Toidu kaitseks”, kus samuti rõhutati, et rämpstoit peaks olema nii öelda alternatiiv ja probleem tekib, kui alternatiivist saab esmavalik või põhitoit. 
Järgmine missioon on mul ilmselt 14-aastasele poolõele õpetada, kuidas lihtsalt midagi süüa teha endale. Muidu ta ka kaugele enda “saiakeste” dieediga ei jõua. Tal on pigem asi selles, et kui keegi talle sööki ette ei kanna, siis ise ta külmkapist peale kohukese ja juusturulli midagi üles ei leia. Geenid on tal õnneks head – ema ja isa mõlemad pigem peenemad. Trennisoone peale ma ta juba sain (vähemalt aitasin kaasa).

Nädala keskel sain Rimis hea üllatuse osaliseks, kui märkasin, et Coppa Maga steviaga magustatud pistaatsiajäätis maksab 5.99 € tavalise 8.49 € asemel. Kallis küll, aga minu korvi ta ikkagi ära eksis. Põhilised koostisosad on piim, koor ja või ning magustatud stevia suhkrulehega. Olen ka varem sama maitset proovinud ja mulle väga meeldib – puhas ja kreemjas. Tulevikus tahaks ka teisi variane proovida. Täpsemalt saab lugeda Coppa della Maga kodulehelt. Lisaks arvustatakse erinevaid maitseid ka sellises toredas blogis nagu http://jaatisekunn.net. Suurtel jäätisesõpradel soovitan mitte antud lehele minna, sest garanteerin, et pärast peate poodi minema.
Kolmapäeva hommikul kell 7 vedasin end taaskord Nike Running Clubi trenni. Alustasime Estonia juurest ning enamuse aja tegime Harju mäe treppidel erinevaid harjutusi. Väljas oli juba varahommikul üli palav – nagu tõeline suvi. Kuna kolmapäev on tegelikult nii öelda trennivaba päev, mõtlen alati, kas peaks ikka minema. Samas on mõnus vaheldus. Päris naljakas on trenni teha linnatänavatel, kui ümbritsevad inimesed, kas kiirustavad tööle või on alles peolt tulnud.
Olen juba vaikselt suvetoitude meeleolus. Ostsin ka rabarberit, millest tegin natuke keedise taolist asja ehk tükeldasin rabarberi ja keetsin natukese vee ning steviaga. Panin keedise kreemküpsise puddingu peale, natuke piima ka ja müsli. Jube hea sai. Samuti on Rimi salatiletis juba igapäevaselt kultuurmustikaid. Kahjuks saavad need üsna vara otsa ehk tuleb hommikuti olla kiire.

Paar korda nädalas käin tavaliselt väljas söömas. Ajapikku on maitse muutunud ikka palju kallimaks. Hea ja kvaliteetse toidu eest olen nõus rohkem välja käima. Reedel külastasin ühte oma lemmikkohta Kolme Sibulat, kus proovisin hiidkrevetikarrit, millega jäin väga rahule. Samuti käisime nädala keskel esimest korda Depoos Peatuses. Koht ise oli väga lahe – hea idee teha vagunist restoran. Tellisin rebitud sealihast pitat, mis oli küll hea, aga oleks oodanud ehk enamat.

Trennid ka üldiselt sujuvad. Mõtlesin, et pean võib-olla varsti taastuva treeningnädala tegema. Pean end harjutama asjaoluga, et suve saabudes ka töötempo kasvab – soomlased tahavad vallutada minu poodi. Täna pidin ühe noortegrupi poest välja viskama, sest kui ikka käituda ei oska inimese moodi, siis pole sinna asja ka. Ülbust jäi neil veel üle ka. Ütleme nii siis, et minu arvamus soomlastest on viimase aasta jooksul ikka langenud. Eks sinna satub ka ilmselt teatud kontingent.

Väike möödapõige töö teemadel siis trenni keskele. Jõusaalis käisin see nädal rohkem Postimajas. Roccas olles puutusin kokku ikka oma vene vanamehega, kes seeriate vahel käis mul jalapressil raskusi lugemas. Lõpuks oli midagi temast kasu ka, sest tassis ise kõik kettad maha. Olen mõelnud, et mul oleks trenni nii öelda “sulast” vaja, kes tassib minu eest raskusi peale/maha, puhastab seadmed, toob juua kui vaja.

Täna õhtuks olen küll suhteliselt “tühjakspressitud sidrun”, aga mis muud kui uuel nädalal uue hooga. Mulle vastupidiselt väga meeldivad esmaspäevad. Lisaks saan järgmine nädal mõneks päevaks Tartusse. Ei jõua ära oodata. Naudin seal just mitte midagi tegemist. Tavaliselt üritan võimalikult vähe plaane teha, et saaks rahulikult olla. Ja lõpetuseks väga unised trennipildid.
Ma pole seda küll üldse reklaaminud, aga tegelikult on mu blogi ka blogiauhindade jagamisel tervise- ja kaalulangetusblogide kategoorias. Paar päeva vist saab veel hääletada. Niiet kellel huvi on, siis seda saab teha SIIN.

Peaaegu et suvi – energiat täis nädal

Möödunud nädal oli jälle päris aktiivne. Kuna olen üsna soojalembeline, on kevad ja suvi mulle parimad ajad treenimiseks. Tunnen reaalselt, kuidas keha on lahti ja jõudu on. Isegi juhul, kui olen väsinud, on trennis motivatsiooni küllalt. Praktiliselt olen kõik enda trennid üle viinud hommikusse. See tähendab, et äratus on tavaliselt 5.30 või 6.00. Järgneb üsna tugev hommikusöök, uimerdan natuke ja umbes tund pärast sööki jõuan trenni, mis ajaks on toit juba piisavalt seedinud. Nüüd on juba harjumus nii sees, et isegi vabadel päevadel, kui ei peaks nii vara ärkama, on silmad kell 6.00 lahti. Pühapäeval suutsin lausa kella 8ni magada, mis on vist viimase aja rekord. Võib-olla aitas natuke sellele kaasa paar klaasi veini, mis sai klassivendadega minu juures joodud.
Jõusaalis käisin 5 korda – esmaspäev, teisipäev, neljapäev, reede ja laupäev. Üritan mitte üle kolme päeva järjest teha, sest kogemus on näidanud, et taastumise mõttes on nii kõige parem. See muidugi ei tähenda, et muud liikumist poleks olnud. Selline ilm lihtsalt kisub välja. Tööl veedan terve aja siseruumis ja igal võimalikul ajal tahaks õues olla. Seega käisin lisaks jõusaalile veel jooksmas, rullitamas ja pikemal jalutuskäigul Pirital. Lisaks olen endiselt vaimustuses Postimaja Myfitnessi terrassist, kuhu on nüüd ka matid, hantlid, lamamistoolid ja lauad-toolid viidud.

Reedel ja laupäeval aitasin natuke Mybodys. Laupäeval olime maijooksul Sportlandi telgis ja degusteerisime batoone ning paari taastusjooki. Peab ütlema, et inimesed olid väga janused ja näljased, kuid üldiselt neid väga ei huvitanud, mis nad sisse endale sõid. Peaasi, et saaks kõike proovida. Vahepeal oli tunne nagu oleksin robot – muudkui vala-vala-vala, räägi sama juttu, aga keegi väga ei kuula ka. Pärast jooksu oli inimestel rohkem aega ja reaalset huvi ning tegelikult läks meil täitsa hästi. Kõige paremini läksid kaubaks uued valgubatoonid Clean Barid, mis on sisuliselt  Euroopa versioon kuulsatest Quest batoonidest. Saadaval on šokolaadi-, kreemküpsise – ja küpsisetaignamaitseline. Mulle meeldib enim neist viimane. Hetkel müüakse neid vaid Mybody poes, kuid õige kohe saadaval ka Sportlandis.
Vahepeal käisin kiirelt jooksmas ka. Mingi hetk mõtlesin, et jääb jooksmata, sest vaid napilt paar minutit enne teist starti jõudsin koridori. Läksin jooksma täiesti ilma ootusteta. Ma ausalt öeldes isegi ei mäletanud eelmise aasta aega. Tulemusega jäin täitsa rahule – 10 sekundit paremini kui eelmine aasta. Tean aga, et sisuliselt oleksin rohkemaks suuteline ja võimeline paremat aega jooksma. Koht oli ilus – täpselt 100. Muidu ma suur maijooksu fänn pole, sest seal on liiga palju trügimist. Enamus energiat kulub teistest mööda saamisele ning sellele, et kedagi pikali ei jookseks või ise jalgu ei jääks. Samuti oli üsna häiriv (nagu ka eelmine aasta), et paljud osalejad hakkavad juba 1-2 km keset rada kõndima. On ju olemas teised distantsid (ajavõtuta jooks, kõndimine jms), kus saab rahulikumalt oma tempos olla.

Lisaks spordile käisid veel mitmed õhtul külalised, sain toredate sõbrannadega kokku ning pühapäeva lõpetasin Kalamaja päevadel ning õhtul pere seltsis grillides ja lõkkega. Jäätis on küll hetkel üks asi, millele ei saa (ja ei taha) ära öelda. Õnneks on see magusatest asjadest üks süütumaid. Proovitud sai Lamuu soolakaramelli jäätist ning ka Premia eriti rammus sarja straciatella jäätis. Esimese suhtes olid vist ootused liiga suured, aga Premia oma meeldis küll väga. Samuti avastasin juba eelmine aasta ühe pisikese Premia jäätise Saldejumps, mis annab kõigest 118 kcal. Soovitan kõigile – hea kerge magus amps!

Lõunapausi lõppu üks magustoit

Ja muidu õhtuti olen üsna erinevate võileibade lainel – kiire, lihtne, tervislik!

Trennieelne snäkk pärast tööd autos – riisileivad maapähklivõi, banaani,
kaneeliga + kohv

Töö ja trenn käsikäes

Lõpuks olen jälle tagasi Eesti pinnal ning vähemalt mõneks ajaks natuke paiksem. Ausalt öeldes on isegi pisut tühi tunne, sest viimasel ajal oli mingi konkreetne asi ees ootamas, aga nüüd on justkui kõik “tehtud”.
Eelmise nädala veetsin töö asjus Vilniuses, kus seadsime valmis uue poe. Olid väga tegusad ja tihedad tööpäevad – iga päev ligi 12 tundi. Seltskond oli aga hea ning aeg läks lõbusalt ja lennates. Ilmad olid ka suviselt soojad ning õhtud veetsime tavaliselt mõnes vanalinna restoranis. Vilniuses polnud ma varem käinud ja see linn hakkas mulle täitsa meeldima.
Kartsin esmalt, et jälle tuleb pikem treeningpaus, aga minu õnneks oli hotellis olemas väike jõusaal, kuhu paar korda isegi jõudsin. Kuna töö ise oli juba üsna füüsiline ja intensiivne, olime õhtuks päris väsinud. Jõusaal oli minu üllatuseks päris korralik – kardiomasinatest jooksulint, ellips, ratas; jõu poole pealt kükipuur-smith masin ühes, erinevad hantlid, pec-tec trenažöör, surumispink, kaldega pink, kettad. Ühesõnaga rohkem kui küll – trenni saab ka palju minimaalsemate vahenditega tehtud. Sirlil trenniriideid kaasas ei olnud, mistõttu tuli ta üldse meie “kaunites” töödressides. Päris koomiline vaatepilt. Lisaks olid jõusaalil suured aknad, mis avanesid otse ehitusplatsi kõrval olevale alale. Ehitusmeestel oli vaatamist küll.

Vahepaladeks pakkusid inglased meile muidugi 10 sorti erinevaid saiakesi. Õnneks varusin endale valgubatoone kaasa. Taolistes olukordades on need minu jaoks küll väga õigustatud kohal. Üldiselt üritan neid minimaalselt tarbida. Lõunatasime iga päev IKEAs, kus saab üsna odavalt päris korralikku sööki. Austraalias elades põikasime sinna üsna tihedalt, sest see oli ainuke koht, kus sai kodust toitu. Enne äratulekut tegime ka väikese IKEA shopingu. Suutsin seekord üsna selget pead hoida ning kaasa tulid vaid paar asja. Teised olid seal esimest korda ning vaimustus oli päris suur.
Pidin ka võtma muidugi kuulsat IKEA Daimi kooki – on tõesti väga hea!
Koju jõudes jätkasin ilusti trennidega ning tundub, et olen järje peal. Kuna ilmad on nii ilusad, käisin paar korda ka jooksmas ning rullitamas. Pean vaatama, et jälle ülekoormuses treenima ei hakka, sest mitu korda on juhtunud nii, et kui on palju energiat, siis tahaks kõike teha ning lõpuks olen ületreeningus. Lisaks on ka ööuni üsna lühike. Midagi pole teha, kui iga hommik on silmad kell 6.00 lahti. Samuti tulevad siis kallale ka igasugu kummalised isud – viimastel päevadel on magusat küll rohkem söödud kui võiks. Eelmisel sügisel olin lihtsalt sellises madalseisus, millega kaasnes ka pidev näksimine ja ebavajalik kaalutõus. Ei tahaks enam sellele rajale langeda. 
Nädalavahetuse veetsin tegelikult hoopis Mybodyga Ilumessil. Vahelduseks on päris tore sellistel üritustel käia. Kuna Self tooted mulle meeldivad ja tarbin neid ka ise, pole väga raske neid inimestele tutvustada. Lisaks õpin ise ka iga kord midagi uut. 
Avastasin ka ühe päris huvitava toote, mille suhtes olin varasemalt üsna skeptiline. Tegemist on aminohapete desserdiga, millest on võimalik teha igasugu põnevaid magustoite, mis on minu meelest suvel eriti sobilikud. Valmistasin Kertule sellest sünnipäevaks ka koogi ning maitse oli täitsa mõnus. Natuke pean veel retsepti “tuunima” ning siis võin selle ka blogisse lisada. 
Tean, et paljud inimesed on vastu kõikidele nii öelda “pulbritele” ja muule sellisele. Kindlasti saab ka ilma ning ma ise eelistan ka iga kell tavalist toitu. Siiski usun, et need on tihti ikkagi paremad kui suur osa poes müüdavatest suhkrut täis toodetest. Eriti olulisel kohal dieedi tingimustes või neile, kes peavad oma kaloraaži piirama.
Täpsemat infot amino desserdi kohta saab
Mybody lehelt
Ja lõpetuseks pilt minu uuest “leiust” ehk tatrakrõbinatest. Koosnevad tatrajahust (80%), riisijahust, soolast. Täpsemalt saate lugeda SIIT. Leidsin need Rimist ning hind oli natuke üle 1 euro. 
Paremal pildil hetke lemmikhommikusöök ehk Valio vanillikohupiimapasta segatud Piatnica kodujuustuga, mangotükid, kultuurmustkad, natuke müslit, pähkleid, tatrakrõbinaid, Walden farms šokolaadikaste, kaneel ja peal natuke piima. Päris rammus asi – liialdada ei saa, kuigi väga tahaks.

"Aga kas sa enam trenni ei teegi?"

Mõni päev tagasi küsis töökaaslane, et “Kuidas mul trenniga läheb?” – kas käin ikka trennis, pole nagu kuulda olnud. Vastus on JAA – hetkel olen täiega hoos. Tegelikult olen kogu aeg teinud. Vahepeal on mõõnaperioodid, teisel ajal jälle motivatsioon laes. Nii see tsükkel ilmselt käib. Ma lihtsalt ei ole suur trenni selfide tegija ja seega pole ka väga palju pilte, mida oleks/tahaks jagada. Treenin enamasti üksi ja kuigi saalis on palju tuttavaid, ei hakka me tavaliselt pildistama. Kirkega käies on see traditsioon meil – siis leiame ikka mõne nurga. Ühesõnaga trenni ikka teen – kas siis eesmärgiga võistelda või mitte, see lihtsalt on lahutamatu elu osa.
Viimaseid päevi olen eriti nautinud – töö juures oli hetkeline pingelangus ning sain oma vabad päevad ka. Lisaks veel super ilus ilm. Sisustasingi need trenni, kokkamise, lugemise ja päikesega… nagu minupuhkus peaaegu.
Esmaspäeva alustasin Roccas raskema jalatrenniga. Mulle meeldib see võimalusel alati esimeseks nädala trenniks ajastada. Esiteks on Roccas kõige paremad vahendid selle jaoks ning lisaks annab nädale hoo sisse. Teisipäeval oli töölt vaba, aga nagu kella pealt läheb mul uni iga päev kell 6 ära ehk kell 7.30 olin juba Postimajas õlatrenni tegemas. Pärast käisime veel Kalamaja Reval cafes hommikusöök nr 2 nautimas. Üks minu lemmikuid pošeeritud munad, röstleib ja soolalõhe.
Samuti ei saanud muidugi võimalust kasutamata jätta ning avasin rulluisuhooaja. Sõitsin umbes 10 kilomeetrit Järvevanal. Üksi sõites on kiirus päris hea ning tuharad, jalad ja kerelihased saavad korraliku koormuse. Mulle meeldib, et seal pole palju auto ülesõite, kus pidevalt pidurdama peaks. Lisaks on tee ka väga hea. Mitu korda käies tüütab aga ära. Peakski uusi radu avastama Tallinna kandis. Pirital mulle väga ei meeldi – liiga palju rahvast, kitsas ja tee pole eriti pikk.
Õhtul valmistasime veel eriti maitsva õhtusöögi, aga sellest tuleb kunagi eraldi pikem postitus. Esmaspäeval tuli aga mul suur Jaapani toidu igatsus peale ning käisme sõbrannaga Sushi Plazas, kus võtsin seekord kuulsate tempurade või makide asemel hoopis kana doni. Jäin nii rahule. Seal on tegelikult päris palju teisigi huvitavaid sööke alustades grillitud tuunikalast kunu rameni supini.
Täna hommikut alustasin jälle vara – ei oska ikka magada. Nimelt kell 7.14 olin juba Estonia teatri ees, kus toimus järjekordne Nike running clubi trenn. Kolmapäeviti on kavas train to run ehk reaalset jooksu vähem ja rohkem erinevaid harjutusi. Suurema osa ajast veetsimegi Vabaduse väljaku treppide juures, kus tegime erinevaid trepijookse, väljaasteid, hüppeid. Jalad said ikka “vatti”. Ilm oli lihtsalt super-super hea ja jäin väga rahule. Võimalusel tahakski just hommikuti käia seal, jõuaks isegi enne tööd ilmselt tehtud.
Lisaks tegelesin enda rõdu sisustamisega ehk ostsin sinna põrandakatte ning laua ja toolid. Täna saingi juba esimese päikesevõtu teha. Hetkel on küll nii hea meel, et sain rõduga korteri. Tegelikult on mul neid lausa kaks. Natuke kitsad küll, aga ajavad asja ära. Õhtul oli üle pika aja lõpuks treeneriga kohtumine. Meil on seda aega ikka päris keeruline kokku leppida. Panime natuke plaane paika ning tegin täitsa arvestatava selja trenni. Varsti kirjutan täpsemalt ka lähieesmärkidest. Trenni lõpus proovisin ära ka Postimaja klubi rõdu. Sai ühendada natuke päevitamist ja kõhulihaste tegemist. Järjest populaarsemaks muutb terrasil treenimine. Mulle küll väga meeldib! Üldse proovin rohkem õues liigutada. Avastasin, et kodu lähistel asuvad ka Järve terviserajad, mida peaks mõni päev uudistama minema. Vähemalt mingi võlu on pideval kolimisel – kogu aeg saab uusi kohti avastada.
Ühesõnaga vastus küsimusele – ma ei ole trenni tegemist ära lõpetanud. Pidin just täna enda blogi kategooria valima ehk kas kaalulangus- või spordiblogi. Võttis üsna nõutuks esiti – päris spordiblogi ju pole, samas ka ei keskendu ma siin kaalulangusele. Minu eesmärgiks on pigem propageerida lihtsalt aktiivset eluviisi ning näidata, et tervislik toitumine ei ole mingi tuumafüüsika. Lisaks kui keegi siit natuke motivatsiooni või mõne nipi saab,  võin juba rahul olla. Täna just üks sõbranna ütles, et on siit palju häid ideid saanud – see muutis kohe tuju heaks!
Põhjus, miks ma juba kolmapäeval nädala kokkuvõtte teen, on selles, et juba homme sõidan tööasjus vähemalt kuni teisipäevani Leetu. Trenni seal küll otseselt teha ei saa, aga üldine füüsiline koormus on juba nii suur, et ega ilmselt ei jaksaks ka. Teie aga nautide ilmasid ja tehke ikka trenni! 🙂
Tänane õhtusöök: tuunikala filee steik grillitud pannil + soja kaste pärast; riis avokaado ja maisi-herneseguga, ahjus röstitud spargel, tomat

Nädala ülevaade ja paar soovitust toidupoes

Taaskord on käes pühapäev, aga kuna pidasin siin väikestviisi töömaratoni, ei ole küll tunnet nagu oleks just nädalavahetus olnud. Kui lühidalt kokku võtta – 6 tööpäeva, 5 jõusaalitrenni, 2 lühikest jooksu (millest üks Nike jooksutrenn), treeni teadlikult seminar ja fitnessi karikavõistlused ning kohtumine oma kallite bikiinineiudega. 
Täitsa naljakas mõelda, et vaid aasta tagasi võistlesin seal ise. Natuke kade olen ka, sest suurepärasest vormist ei ütleks ära. Samas ma praegu imestan, et kuidas üldse eelmine aasta suutsin sellistes tingimustes mingit vormi teha. Uusi tulijaid oli ikka lademetes – tundub, et varsti iga teine jõusaalis käia tahab lavale minna. See tekitab minus natuke kahetisi tundeid. Ühest küljest on tore, et fitness on populaarne ning tahtejõuga naisi leidub. Teisest küljest heidab see natuke bikiinifitnessile kuvandi, et mis see ikka ära ei ole, natuke teed trenni ja lavale minek. Ise plaanin vähemalt ühe hooaja kindlasti veel võistelda, on vaja vahelduseks mingit eesmärki. Samal ajal tunnen, et ei tahaks kogu ülejäänud maailmast selle tõttu eralduda. Trenni teen nagunii sellepärast, et see on juba lahutamatu osa minust. Lisaks oli veel uus kategooria fitmodell või midagi taolist, mis tundub ausalt öeldes üsna tobe minu jaoks. Sisuliselt nagu missivõistlus, kuid mulle jääb arusaamatuks, miks peab seda fitnessi ürituse raames korraldama. Lisaks oli tore muidugi kõiki trennisõpru ja eelmise aasta võistlejaid näha. Eriti hea meel oli kohtuda mu kahe bikiininaisega, kellega lõpetasime õhtu Mehhiko restoranis La Tabla. 

Järgmine nädal üritan jätkata hommikuse jõusaaliga. Tundub, et see praegu toimib hästi. Täna hommikul ärkasin pool tundi enne äratuskella ning otsustasin kell 6 väikese jooksuringi kasuks. Väga palju kaassportlasi just ei liikunud pühapäeva varahommikul pärast volbriööd. Minu meelest on kuidagi mõnus alustada päeva värskena – tavaliselt see hommikune jooks ongi pigem lühike sörk, et üles ärgata. Vaatasin just, et järgmisel nädalal on ka Nike hommikujooksud, kuhu tahaks küll võimalusel jõuda. 
Lõpetuseks pilte ja soovitusi paarist tootest.

Mõned uued batoonid Mybodyst. Mulle väga meeldivad väiksed (35 g) Pro Plex batoonid. Hea pisike vahepala kohvi kõrvale ning saab magusaisu ilusti rahuldatud. Üks batoon on umbes 120 kcal. Sisaldab küll natuke rohkem suhkrut (SV batooni kohta 11g, millest 4,9 suhkur), aga parem kui tavaline šokolaad. Minu vaieldamatu lemmik on martsipanimaitseline!

Üks lemmikutest kiiretest lõuna-või õhtusöögivariantidest on tuunikala tomatikastmes. Olenevalt firmast on need väga erineva koostise, hinna, maitsega. Mõni sisaldab suhkrut, süsivesikuid ja rasvu ikka omajagu. Siiamaani on parima hinna-kvaliteedisuhtega Rimi tuunikala tükid tomatikastmes. Konservis ei ole lihtsalt mingi pudi, vaid ikka korralikut tükid. 100 g sisaldab 111 kcal; R 2 g; 
SV 3,8 g (suhkrud 3,6 g); V 19,4 g. Hind on tal umbes 1.37 eurot. 

Minu ühed suured lemmikud on kultuurmustikad. Üritan neid suviti võimalikult palju sügavkülma varuda, aga tavaliselt juba paari kuu möödudes pole midagi järgi. Hetkel juba poodides müüakse värskeid marju, kuid nende kilohind on tavaliselt ligi 20 eurot. Lihtne viis odavamalt saada on piiluda Rimi salatiletti, kus sageli on olemas ka kultuurmustikad. Salatiletis maksab 100 g 0.99 eurot. Seega teeme kiire arvutuse ja saame päris korraliku hinnavõidu.

Ilusat pühapäeva õhtut ja suvi pole enam kaugel! Alati on oodatud ka Teie nipid, ideed, avastused, soovitused. Praegu tuleb infot igalt poolt nii palju peale, et sageli jäävad parimad “palad” märkamata.

Puhkehetk keset nädalat

Nädala selgroog on juba murtud, kuid mind on ees ootamas väga tihe töine nädalavahetus. Täna ongi selle nädala ainuke vaba päev – lõpuks ometi üks päev, kus pole otseselt suuri kohustusi ning saan lihtsalt natuke aega olla. Peab nautima selliseid hetki. Päev algas sellegipoolest kell 7, mõnus üleööpuder hommikusöögiks ning seejärel õlatrenn jõusaalis.
Nagu ma eelmises postituses mainisin, proovin nüüd rohkem hommikuti trennis käia. Teisipäeval oli kella 9ks juba trenn tehtud ja 9.30 ilusti tööl. Hetkel tundub, et see variant sobib väga hästi. Jõudu ja energiat on rohkem ning õhtuti on aega ka muude asjadega tegeleda. Siiski häirivad mind Roccas hommikuti endiselt kaks persooni – vene vanamees, kes käib tõstevööd pakkumas, ning üks teine umbes 40. aastates meesterahvas, kellele kunagi panin nimeks “õpetlane”. Ta käib seal juba vähemalt minu Rocca algusaegadest ning alati peab tegema väga huvitavaid kommentaare, mille peale kohe ei oskagi midagi öelda. Tavaliselt täiesti suvalisel hetkel möödaminnes “ära siis neid sangpomme ära varasta”; vihjed, kuidas ma mehi enda musklitega vallutama lähen; “ma tean küll, et sa tahad selle lillepoti endaga siit kaasa viia”. Ega mina pole ainuke, vaid ta jutustab nii vist kõigiga seal. Esmaspäeval olime kõrvuti stepperil, minul suured kõrvaklapid peas ning telekast tuli film “Turist”. Tal oli vaja muidugi kommenteerida, kuidas naine võrgutab mehe nii lihtsalt ära, sest viimane trennis ei käi…lisaks muidugi, et mina seda ju tean omast käest. Üsna kummaline. Tihtipeale panengi sellepärast kõrvaklapid pähe, et siis saan teeselda, et ei kuule midagi. 
Üldiselt on trennid toredad ja hektel naudin neid jälle, mis ongi kõige tähtsam. Eile oli jõusaalist puhkepäev ning otsustasin proovida Nike jooksutrenni. Nägin ürituse infot esmaspäeval facebookist ja kellaaeg ning päev täpselt sobisid. Sain enda trennifännist töökaaslase ka kampa. Algul oli Nike Ülemiste poes lühike erinevate jalatsite tutvustus ning seejärel suundusime umbes 4 km ringile. Pärast tegime Ülemiste City kandis pargis erinevaid jooksu- ja jõuharjutusi ning sprinte. Väga mõnus oli vahelduseks midagi teistsugust teha – koos on ikka põnevam. Päris naljakas oli treeningu lõpus end venitada kaubanduskeskuse koridoris.  Võimalusel lähen kindlasti mõnikord veel. Jooksvalt saab selle kohta infot Nike Running Estonia facebooki lehelt.
Söögi poole pealt olen viimasel ajal enda jaoks leidnud odrakruubi. Väga mõnus vaheldus makaronidele, riisile või tatrale. Valmistamine on ka üsna lihtne – esmalt tuleb pesta vee all ning seejärel keeta soolaga umbes 20 minutit.  Lisaks tegin täna üle pika aja peediorsottot. Avastasin selle enda jaoks paar aastat tagasi. Tõesti väga maitsev – kindlasti katsetage!. Natuke valivamate inimeste jaoks võib alguses olla harjumatu maitse. Siiski soovitan proovida erinevaid asju – käige poes silmad lahti ja leiab igasugu põnevaid ning vahel unustatud sööke. Peediorsotto retsepti leiab minu blogist SIIT.
Serveerisin orsotto koos kõrvitsasalati (mu lemmik!) ja veiselihast minutipihviga. Kui muidu olen üldiselt kogu aeg kanafilee fänn, siis Jaapanis olles sõin üsna palju loomaliha. Pole lihtsalt harjunud sööma ning ma pole ka väga osav selle valmistamisel (kui ei proovi, siis ei saagi osavaks vist…). Paljud inimesed, kes hakkavad toitumist rohkem jälgima, välistavad tihtipeale enda jaoks kõik punase liha, mis sisaldab tegelikult palju kasulikku. Pigem panna rõhku liha kvaliteedile ja valmistusviisile. Kasutasin valmistamisel paar aastat tagasi tellitud lauagrilli ning vaid mõne minutiga oligi valmis. Kusjuures õli pole vaja seal üldse kasutada. Maitsesasin soola-pipraga ning natuke soja kastet ka.
Ja allpool üks pilt lõunast, kui ei viitsi midagi kokata ehk odrakruup, tuunikala tomatikastmes, kodujuust, keedumuna, avokaado. Lihtne aga hea – alati ei pea asja keeruliseks ajama.