Rubriik: Trenn

Mis sai “personaaltreenerikarjäärist”?

Published on by hiieliinLisa kommentaar

Läheme nüüd vahelduseks natuke tagasi minu blogi esialgse teema ehk trenni juurde. Kunagi alustades oligi ju eesmärgiks ainult trenni – ja toiduteemadel kirjutamine. Praegu on mõndade postituste lugemine küll üsna piinlik. Olin ju antud hetkel selles maailmas üsna uus, aga kirjutasin nagu  suurte teadmistega professionaal. Tahaks arvata, et vahepealsete aastatega on juurde tulnud rohkem realistlikku vaadet, kogemusi ning teadmisi.

IMG-6489

Tahtsin tegelikult natuke kirjutada  minu nii öelda “personaaltreenerikarjäärist”. Panin ju päris päris palju aega, energiat ja raha, et omandada nii FAFi kui ka EOK treeneripaberid. Olen küll arvamusel, et ainuüksi paber ei tee kellestki head treenerit, kuid siiski usun, et mingi ühtne hindamissüsteem peaks olema ning spordiklubid võiksid treenerite palkamisel ikkagi koolituse ja eksami (või kõrghariduse) olemasolu nõuda. Kahjuks nii see siiski pole ning sageli pööratakse tähelepanu hoopis teistele kriteerumitele – nagu valmidus eneseturunduseks ja enda müümiseks. Mida rohkem trenne müüd, seda rohkem saab raha ka klubi. Üks taolistest klubidest on kindlasti kõigile tuntud MyFitness. Kahtlemata on seal ka väga häid treenereid, aga soovitan enne valimist natuke uurida nende tausta.

IMG-6777

Minu juurde tagasi tulles, siis tegelikult pole ka mina trennide andmist jätnud. Täiskohaga personaaltreeneri elukutse pole kunagi minu eesmärk olnud, kuid lisatööna meeldib mulle seda väga teha. Juba FAFi aegadest on mul paar klienti, kellega ikka aeg-ajalt trenni teeme. Kuna mul polnud ühegi spordiklubiga kindlat kokkulepet, jäi neid kohtumisi harvemaks. Teatavasti pole  “vabakutselised” treenerid eriti soositud.

(Pool)personaaltreeningud treeningstuudios Bodylab

Alates veebruarist olen aga 1-2 korda nädalas trenne andnud väikeses personaaltreeningute stuudios Bodylabis. Tegemist pole päris tavalise jõusaaliga, kuhu saab endale sobival ajal minna. Süsteem on selline, kus inimesed valivad liitudes paketi,mitu korda nad nädalas trennis käia soovivad ning saavad ligipääsu broneerimissüsteemile, kus on näha, mis tundide ajad ja treenerid. Igasse trenni mahub maksimaalselt kolm inimest, kes igaüks saavad liitudes enda isikliku kausta ja programmi, mida nad treeneri juures tegema hakkavad. Jõusaalikavad on klubi poolt valmis tehtud, kuid neid saab loomulikult natuke muuta. Sisuliselt on see nagu pool-personaaltreening. Kuna kuumaks on üsna kõrge, motiveerib see inimesi tavaliselt ka kohale tulema. Inimesed saavad ise valida, kas käivad  iga kord sama treeneri juures või erinevates tundides.

img-6961-11.jpg
Treeneri selfie enne klientide saabumist

Iseenesest on idee väga hea ning midagi taolist Eestis väga pole ka. Tüüpiline klient on jõukam kontoriinimene, kes jõusaalis käia ei tahaks, kuid pigem otsib privaatsemat ja personaalsemat lähenemist. Treenerina on aga süsteem selline, et tavaline vahetus on vähemalt viis tundi ehk minu jaoks vahemikus 17.00-22.00. Kui trennid on täis. annan 15-inimesele (pool)personaaltreeningu. Minu jaoks on see number natuke ebarealistlik… Kui alguses seal alustasin, mõtlesin, kuidas neid programme muudan, vahetan”mõttetud” harjutused välja, õpetan inimestele põhjalikult tehnikat,  siis mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et päris nii see ikka ei ole. Probleem on selles, et iga kord on tunnis erinevad inimesed, erineva taseme ja oma kavaga ehk liiga palju ei saa kellelegi tähelepanu pöörata. Seega annan endast lihtsalt maksimumi ja üritada jälgida, et kõik enam-vähem õigesti teeksid. Siiski tunnen pidevalt, et ei suuda viis tundi järjest anda sellise kvaliteediga tunde nagu sooviksin (eriti päras 8 tundi kontoris), mistõttu käin seal edaspidi vaid vajadusel asendusi tegemas. Treenerina tegelikult on see olnud väga kasulik kogemus. Lühikese perioodi jooksul olen treeninud väga palju erinevaid kliente, kelle “iseärasustega” tegeleda.

Ametlikult personaaltreeneriks Audentes Fitnessis

See ei tähenda, et treeneriametiga lõpparve teen. Septembrist hakkan ametlikult personaaltreenerina tööle spordiklubis Audentes Fitness. Olen seal ise paar aastat treeninud ning tegemist on väga toreda spordiklubiga. Lisaks jõusaalile on palju rühmatreeninguid, spinning, bassein, areenil treenimise võimalus ning sügisest ka eraldi crosstrainingu stiilis saal. Võrreldes MyFitnessiga hubasem ja kodusem saal ning ka klientuur natuke teistsugune. Jõusaalivarustus on korralik ning ruumi jätkub kõigile. Ideaalis ongi eesmärgiks anda 2-4 trenni nädalas. Sellise mahu juures tunnen, et suudan pakkuda kliendile vajalikku kvaliteeti ja tähelepanu, et saavutada tema jaoks soovitud eesmärk. Seega kellel tekkis huvi trenni tulla, võib julgesti kirjutada. Paneme eesmärgid paika ning ega see vorm ka tulemata ei jää! 🙂  Samuti ei pea hakkama Audentese kliendiks, vaid koos minuga on sissepääs eritingimustel. Pärast pikka ja ilusat suve on just hea aeg alustada treeningutega.

IMG-6971
Ise teen ka trenni (Audentes Fitness)

Nüüd tõmban aga otsad kokku ja loodetavasti juba varsti tutvustan Teile Audentese spordiklubi natuke lähemalt.

“Trenniloba”

Published on by hiieliin2 kommentaari

Kiiretele aegadele vaatamata pole ma trenni tegemist siiski jätnud. Tegelikult usun, et iga inimene leiaks need 45-60 minutit, et ennast natuke liigutada. Pigem on asi planeerimises ja harjumuse puudumises. See ei tähenda, et peaks ennast “puruks” tõmbama ja vere maitse suus hingetuks treenima, vaid ka natukesest liigutamisest piisaks. Kui ma nüüd enda isa järjepidevalt sportima saaks, oleks see alles saavutus.

Detsembris polnud  mul endal ka väga palju energiat ega aega , mistõttu otsustasin natuke kergemalt võtta ning ei vedanud ennast iga hinna eest hommikuti väsinuna trenni. Õhtud olid kõik planeeritud ülikoolile ehk see polnud variant. Pigem käisin nädalavahetustel kuskil väljas liikumas või rabas. Värske õhk hoiab ikka mõistuse selge ning on hea vaheldus neljale seinale, kus suurema osa oma ajast veedame.

BeFunky Collage

Nüüd jaanuaris olen ennast jälle trennisoonele saanud. Hetkel kindla kava järgi ei treeni, kuid oma süsteem mul ikkagi on. Üritan pöörata rohkem tähelepanu alakehale. Hetkel kui kaal on natuke suurem, siis mõne pildi pealt tundub ülakeha parajalt massiivne ning näen sihuke täitsa “põkk” välja.  USAs olles küsisid mitu võõrast  inimest, et kas tegelen ujumisega. Välja arvatud üks jõusaali töötaja, kes uuris, kas olen baleriin, sest kandsin krunni.  Kindlasti ainult baleriinid kannavad krunni ja seda alati vabal ajal.

Igal juhul viimastel päevadel on trennis olnud korralik power sees… Ma ei tea, kas seda tingis All Starsi treeningeelne shot, eksamitejärgne pingelangus või lihtsalt asjaolu, et sain üle pika aja rahus õhtuti trenni teha ilma, et peas oleks 100 erinevat mõtet, mis on vaja veel ära teha ja millal ma selleks aja leian. Viimased kaks päeva olen isegi mitu viimase aja rekordit teinud raskuste osas ning selline mõnus trenni ärevus on sees nagu vanasti.

trenn 2018

Täna sain tehtud viimase eksami sel semestril ja naudin seda pingelanguse tunnet vähemalt järgmised kaks nädalat. Tegelikult lähen jälle reisile ka… polnud üldse planeeritud, aga oli sobiv aeg, koht, võimalus ja inimene ning ei hakanud kätt ette panema.  Pärast reisi plaanin vähemalt 2 kuud kindla kava järgi treenida. Vaatan, kas panen ise midagi kokku või lasen teha. Teiste tehtud kava kuidagi distsiplineerib rohkem.

IMG_1885

Lisaks olen isegi paaris rühmatrennis käinud. Proovisin ära MyFitnessi uue StudioX treeningu. Sisuliselt on tegu pimeda ruumiga, kus tehakse teatud aja jooksul harjutus ning siis liigutakse järgmisesse punkti. Kombinatsioon pannakse kokku MyFitnessi poolt ning mingi aja tagant see vahetub. Mõni treening keskendub rohkem alakehale, teine kõhule või hoopis kogu keha hõlmav tund. Ise käisin viimases variandis. Vahelduseks oli täitsa tore ning mulle kindlasti põnevam kui niisama tuim kardio saalis. Siiski pärast teist korda hakkas natuke igav, sest harjutused olid täpselt samad. Lisaks ei meeldi mulle ühte harjutust nii pikalt järjest teha. Näiteks on seal järjest 2 minutit seljatõmbeid.

Nädalavahetuse veetsin Tartus, kus käisin emaga üle väga pika aja bodybalances. Kuna ma venitamisega üldse ei tegele, arvasin, et olen totaalne puutükk. Tegelikkuses asi polnudki väga hull ning paar korda kuus võiks bodybalance ära eksida küll.

Üks tüütu asi on minu jaoks kõhulihaste tegemine trenni lõpus. Samas pole ma seda usku ka, et neid üldse tegema ei peaks. Nüüd avastasin enda jaoks  hea variandi, mis muutis kõhulihased palju “meeldivamaks”. Tõmbasin endale tabata appi, kus saab valida seeriate arvu, pikkuse ja puhkepausi pikkuse. Nüüd olengi teinud trenni lõppu 2 seeriat neljast harjutusest koosnevat “ringtrenni”. Tavaliselt valin seeria pikkuseks 40-50 sekundit, puhkepausiks 10-20 sekundit ja teen neli erinevat harjutust. Seda ringi sooritan 2-3 korda. Seega soovitan uusi asju proovida, kui trenn muutub liiga üksluiseks ja igavaks!’

Nüüd sai trennijuttu küll ning kui mujal ei kohtu, siis saalis ikka!

IMG_1848

 

Väsimus võtab võimust

Published on by hiieliin2 kommentaari

Tere-tere!

Täna on üks sellistest päevadest, kus tahaks diivanil teki sisse igat pidi kerra pugeda ja lihtsalt lamada. Muidugi ei saa unustada ka söömist, sest tänu energiapuudusele tahaks kogu aeg midagi näksida. Tunnen, kuidas aju ja keha nõuavad süsivesikuid ja suhkrut. Nii palju siis sellest “reisivormist”. Reede ja nädalavahetuse  veetsin 10-18 ülikoolis seminarides ja loengutes ning ikka kõvasti tegemist oli enda motiveerimisega mitte kuskilt ära põgeneda. Üldiselt mulle tegelikult väga meeldib, aga seekord oli kuidagi raske. Aga mis seal ikka – õnneks on jälle uus nädal!

Tegelikult ma ei vingu ja vaid mõned üksikud päevad pingutust on jäänud. Enne muidugi on veel vaja kõik otsad tööl ja koolis kokku tõmmata ning nädalalõpus sõidan Tartusse, kus toimub MyFitness Weekend, kus MyBodyga muidugi kohal oleme.

Trenniga on nii, et raske on, aga käin ikka. Raske selles mõttes, et kuna vaimselt olen väsinud, ei jaksa ja ei taha väga palju pingutada. Keha isegi oleks suuteline enamaks. Seetõttu teen praegu pigem lühemaid trenne kergema raskusega või superseeriatega.  Samas on see ikka mõnus äratus eriti pärast terve päev istumist. Kuna üsna tihtit teen õhtuti pärast tööd kontoris ülikooliasju, on lõpuks tunne, et varsti olen juurtega tooli küljes kinni.

Laupäeval toimusid ka EMV kulturismis ja fitnessis, mida ma ise seekord vaatamas ei käinud. Siiski jälgisin üritust sotsiaalmeedia ja interneti vahendusel. Vaid aasta tagasi olin ka ise seal laval ning ikka küsitakse veel päris sageli, et millal jälle. Hetkel ma küll ennast lähiaastatel seal laval ei näe. Võistelmise juures naudin  tegelikult rohkem kindla eesmärgiga protsessi. Kuna aga rinnad ja tagumik “müüb”, on ajakirjandus sellest kõiges jätnud mulje nagu natuke kerglaste naiste etlemisparaadist. Tegelikult on seal taga ikka raske töö ja enesedistsipliin ning enamus väga toredad ja arukaid naisterahvad. Alati leidub ka muidugi erandeid, aga mina pole mingi kohtumõistja ega arvusaja.

Proovisin ära ka Tere uue proteiinikohukese, kus on natuke vähem suhkrut ja rohkem valku. Tasub tähele panna, et kaloreid annab see ikka sama palju kui tavaline kohuke. Tegelikult pettusin tootes, sest sisu oli üsna maitsetu. Pigem võiksin süüa tavalist kohupiima ja riivida tumedat šokolaadi peale või kui tõesti kohukese isu on, siis mõni vahel ei tee halba. Rohkem igatahes ei osta ning ilmselt ka  teine kodus olev kasutust ei leia.

img_3869.jpg

Automaatrežiimil

Published on by hiieliinLisa kommentaar

Kust siis  jutuga jälle pihta hakata?

Võib-olla siis sellega, et aeg on ikka lennanud ja vähem kui 4 nädala pärast ootab mind üks kauge ja põnev reis. Ei jõudnudki seda  väga ootama hakata, kui juba jõuabki kätte. Piletid said ostetud juba nii ammu, et vahepeal läks üldse meelest. Pikalt ette planeerimine on tegelikult hea ja  rahakotile ka natuke sõbralikum, sest korraga ei pea kogu summat välja käima. Eile saigi broneeritud viimased kolm ööd ning täpsemalt võite lugeda juba kuu aja pärast reisipostitustest.

Parim aeg reisiks see kooli ja töö mõttes tegelikult pole. Seetõttu läksingi oktoobriga automaatrežiimile ehk töö, kool, kodutööd ja trenn. Viimast on vaja juba selleks, et pea selgena hoida, sest kui tööl istun päev otsa arvuti taga, õhtuti üritan kooli jaoks artikleid lugeda ja esseesid kirjutada, siis lõpuks on pea ikka parajalt paks. Seega on trenn väga vajalik, et mõtted eemale saada. Meelelahutuslikke tegevusi väga ei luba endale, sest aeg maksab.

Lõpuks olen suutnud ka  haiguse ületada. Üritan nüüd vitamiinide võtmist ikka tähelepanelikult jälgida. Kindel kombo on hommikuti D-vitamiin (4000 IU) ja Omega3, mis tegelikult võiks iga inimese menüüsse sügis- ja talvaperioodil kuuluda. Võib-olla teen mingi hetk lisaks ka multivitamiini kuuri. Eelmine aasta toimis hästi ja haigused külge ei hakanud. Trennis on ka kohe teine hoog sees, kui enesetunne on normaalne. Üldiselt ma suur “trennipildistaja” pole (eriti kui üksi käin). Ma ei tea, kas kõik instagrami trenniinimesed teevad lihtsalt 100 erinevat võtet või nad ongi alati ilusad jõusaalis. Kui ma enda tehtud pilte vaatan, siis on tavaliselt üks hullem kui teine.

IMG_3349

Kuna suur osa mu Instagrami on täis fitness- ja trenniinimesi, on viimasel ajal hakanud see kõik natuke naljakas tunduma. Vahepeal on küll tunne, et mõned inimesed “treenivad oma ajud ära”. Loomulikult ma saan aru, et see, mida seal eksponeeritakse pole päris reaalsus, vaid ainult üks osa elust, mida üritatakse näidata. Ma ise olen ka ju pigem trenni – ja toiduteemal postitusi teinud. Siiski vahepeal tundub, et minnakse juba natuke äärmuslikuks. Ma ise pooldan pigem natuke mõõdukamat lähenemist. Nendele lugejatele, kes võib-olla pole telgitagustega nii kursis, siis soovitan mitte võtta 100% tõena kõiki neid vormi – ja toidupilte ning ennast nendega võrrelda. Tihtipeale on reaalsus midagi muud.

Ausalt öeldes siis midagi väga asjalikku polegi täna midagi kirjutada. Aju ei suuda vist blogisse midagi hetkel toota. Reedel käisin isa juures, millest kujunes perekondlik kokkamisõhtu. Isegi õde lõi kampa täitsa vabatahtlikult. Tegime kitsejuustusalatit ja praadisime tiigerkrevette. Kas selline kombo saaks üldse halb olla? Mulle sellised koosviibimised väga meeldivad.

Nädalavahetus läheb sama tempo (või isegi hullemaga) edasi. Esiteks alates reedest ilumess, mida homme ehitama lähme ning samal ajal on mul ka kool ning lisaks üks degusteerimine. Seega ma ise messil väga kohal olla ei saa. Teie aga olete väga oodatud. MyBody boksis leiate mitmeid põnevaid pakkumisi ja üks uus batoon on ka maitsmiseks ja ostmiseks. Ise avastasin enda jaoks taaskord SELF Tiramisu, mis on ikka parim lisand, kas pudru sees, vahuna, puddinguna vms. Kui mulle ei meeldiks, siis reklaami ei teeks.

 

whey-crisp-blogpost

Tänaseks tõmban otsad kokku. Tahtsin jagada enda kahte lemmikut muna retsepti, aga kuna pildid tulid nii hämarad ja udused, peate veel natuke kannatama. Allpool hoopis üks mitte nii uhke hommikusöök, aga muna on üks toiduaine, mis peab kapis ikka olema.

IMG_3183
Kõik hommikud pole midagi nii uhked

 

 

Oh kooliaeg…jõudis kohale!

Published on by hiieliinLisa kommentaar

September on natuke nagu uus aasta. Inimesed on puhkustelt naasnud ning tagasi oma igapäevarütmis. Tänavad on autodest umbes ja spordiklubid rahvast täis. Täna õhtul käisin Audenteses trennis ning mis ma nägin – ka seal oli palju rahvast. Tavaliselt on see minu meelest alati tühi.

Ega ma ise selles suhtes täiesti erinev pole, sest võtsin ka eesmärgiks enda toitumisel ja treeningutel rohkem silma peal hoida. Astusin üle pika aja kaalu peale ning nii suurt numbrit pole seal ammu näinud. Siiski pole peegelpilt nii hull kui näiteks 1,5 aastat tagasi ehk äkki on lootust, et osa sellest on ka lihas. Ega sellest kaaluteemast fitnessimaailmas sees olles ilmselt kunagi täiesti lahti ei saa. Peaasi et see ei hakkaks segama ülejäänud tegemisi ega muutuks elu keskpunktiks. Ka töö juures astus täna ülemus sisse ja teatas, et ta läks nüüd “dieedile” ja võttis ilusti vahepalad ehk kodujuustu, õuna ja pähklid kaasa.

Uus tegelane kodujuustumaailmas sai minu poolehoiu
Uus “tegelane” kodujuustu maailmas võitis minu poolehoiu
Hommikutrenn
Puder tööle kaasa

Minu jaoks on see september tegelikult natuke eriline, sest olen taas üliõpilase staatuses. Bakalaureusest on piisavalt aega möödas ning praegu tundub just õige aeg jätkata enda haridusteed. Otsustasin juba ammu, et magistrisse lähen õppima eriala, millest tõesti huvitatud olen mitte lihtsalt graadi omandamise pärast. Suvel kandideerising TTÜ-sse personalijuhtimise ja -arenduse õppekavale. Konkurents erialale oli väga-väga tihe (umbes 200 kandidaati) ning seetõttu ei tahtnud seda teemat väga “suure kella külge panna”. Kui sain teada, et olen vastu võetud, olin enam kui õnnelik! Eelmises töökohas puutusin päris tihedalt kokku värbamis – ja personaliteemadega ning tunnen selles tegelikult päris palju puudust. Nüüd hakkabki mu nädalavahetusi suures osas sisustama kool või õppimine, sest loengud toimuvad nädalavahetustel. Esimene koolipäev on juba sel reedel ja eks siis saan rohkem aimu, millesse end mässinud olen. Tegelikult olen päris põnevil ka!

IMG_9414

Nautisingi just oma viimast rahulikku nädalvahetust enne kui kogu kooli ja treeningürituste trall peale hakkab. Sihuke piisavalt rahulik ja tegus nagu suve viimane nädalavahetus võiks olla ehk pidu ja tantsu, lõõgastus spas, korralik trenn, natuke tööd ning lõpetasime pühapäeval isa juures grilli ja lõkkega.

Nädalavahetuse hommikutel tegin üle pika aja “prantsuse röstsaia”. Sarnase retsepti leiate SIIT. Sisuliselt kastsin täistera röstsaia piima ja muna segusse, kuhu lisasin ka natuke steviat ja kaneeli. Seejärel praadisin neid kookosõlis. Peale läks muraka kodujuust, mango, mustikad, röstitud kookoslaastud ja maapähklivõid. Mango ja kookoslaastude kooslus on ikka aegumatu! Väga mõnus ja magus hommikusöök, aga kahjuks kõhtu väga kauaks ei täida. Seetõttu peab tööpäevadel ikka pudru peale jääma.

Ja väike meenutus augusti lõpus toimunud Saku kodukohvikutest. Lemmikuks oli kohvik “Maailma maitsed”, mida külastasime kõige esimesena. Karri kana ja kookospiimas lõhe supp olid suurepärased!

Tegusat septembrit kõigile!

Mis seis trenniga on?

Published on by hiieliinLisa kommentaar

Viimasel ajal on blogi natuke minu elu “päevaraamatuks” muutunud. Kuna siiski üldiselt läheb see kategooriasse “tervislik toit ja trenn”, räägin antud postituses natuke rohkem enda hetke trennidest.

Naljakas on mõelda, et täpselt aasta tagasi valmistusin usinalt algavaks võistlushooajaks. Esimesed võistlused olidki oktoobri alguses Soomes ning augusti teisest nädalast alustasin dieediga. Ühest küljest on see valmistus väga põnev, kuna kindel siht on silme eest. Teiselt poolt eraldab selline eluviis muust maailmast üsna ära, sest iga väiksemgi kõrvalekalle päevaplaanist, tekitab stressi. Kindlasti on see ka üks põhjustest, miks ma sisuliselt midagi eelmise aasta augustist meenutada ei suuda. Lisaks oli ka muidugi tööl alati meeletult kiire periood. Sel suvel elasin üldse teise rütmi järgi, sest erinevalt eelmisest töökohast on hetke ametipostil suvel madalhooaeg ehk vaikne periood ning saab rohkem endale meeldivate asjadega tegeleda.

Seda ma kindlasti tegin. Oli piisavalt reisimist, väljas käimist, üritusi, pidutsemist. See muidugi tähendas, et trenn jäi natuke rohkem tahaplaanile. Samas oli puhkust vaja ning viimased kuu aega on olnud ilmselt viimase aasta parimad treeningud. Eks kilosid on ka juurde tulnud. Kaalunud ennast nüüd pikalt pole, aga peegel ja pildid ju ei valeta. Seetõttu olen nüüd viimasel ajal natuke rohkem toitumist jälginud ning osaliselt ka kirja pannud. Kõike grammi pealt kindlasti ei kaalu ning midagi otseselt ei keela, aga vaatan, et energiakulu oleks suurem kui sisse söödav kogus. Kuna novembriks on planeeritud üks vägev reis, võtsin selle väikseks eesmärgiks vormi osas. Kui enamus tahavad ikka juuniks suvevormi teha, siis mul on vist iga aasta vastupidi 😀

Hetkel teen trenni kava järgi, mille Ramil mulle mai lõpus koostas. Kava on jaotatud viiele erinevale päevale ning põhifookus on suunatud seljale, õlale ning jalale-tuharale. Jaotus on päevade vahel on järgmine: õlg-rind, selg-biitseps, jalg, rind-õlg-selg, tuhar. Kavas on kokku viis erinevat tsüklist – taastav, maksimaalsete raskustega, pumpav, maksimaalse kontraktsiooniga ja langevate seeriatega pumpav. Iga tsükkel algab jälle hästi kerge taastava nädalaga, et keha saaks puhata. Teine nädal on see eest maksimaalsete raskustega ning eesmärk oleks just seal raskusi suurendada iga tsükliga.

Seega on trennid üsna vaheldusrikkad ning keha (ja rohkem isegi vaim) saab piisavalt “üllatusi”. Mõni trenn on rohkem tunnetuse peale, teine rohkem raskuse. Kuigi mul hetkel võistlusplaane pole, uurib Ramil ikka pidevalt, kuidas trennidega läheb, mis on kuidagi hästi tore. Pärnu võistlejatel on igatahes treeneritega vedanud.

Samuti olen rohkem tähelepanu hakanud pöörama soojendusele. Varem tegin vaevaliselt ära 10 minutit kardioseadmel, aga nüüd olen lisanud erinevaid harjutusi kummilintide või kergete raskustega, et lihased soojaks saada ning tunnetust parandada. Eriti oluline on see minu meelest õlatreeningus, kus on kerge end vigastada, ja jalatreeningus, kus on õige lihastunnetus ja liikuvus väga olulised.

Trennis käin üldjuhul ikka Myfitnessides, aga vahel ka Audentese Spordiklubis. Põhikohad on Mustamäe, Rocca ja Ülemiste. Viimane on ikka veel natuke harjumatu, aga muidu väga mõnus avar. Usun, et uue treeninghooaja algusega on seal “massid” varsti kohal. Tegelikult tahaks huvi pärast ära proovida ka uuemad klubid nagu People Fitness ja HC Gym. Üksi mulle võõrastes kohtades väga käia ei meeldi, aga kuna nüüd on Kätlin kooli tõttu üsna tihti Tallinnas, tekkis meil mõte koos need üle vaadata.

Lisaks jõusaalile tahaks ka võimalikult palju väljas liikuda nii palju kui veel ilmasid on. Võtsime eesmärgiks, et päevadel, mil Kätlin minu juures ööbib, käime võimalusel hommikuti lühikesel virgutusjooksul. Sel nädalal oma eesmärgi täitsime ning käisime teisipäeva ja neljapäevva hommikul jooksuringul. Pärast maitseb puder veel paremini kui muidu. Eelmine aasta enne võistlusi tegelikult tegin ka tühja kõhuga lühikesi hommikujookse, et ainevahetust paremini käima saada.

Eile otsustasime hoopis spontaanselt Rocca Myfitnessis Darola ringtreeningusse minna. Trenn koosnes viiest “jaamast”, kus igas oli kaks harjutust, mida kordamööda 5 minutit tegime. Seejärel liikusime järgmisesse “jaama”. Oli väga mõnus pingutus ning higi lahmas ikka korralikult. Darola on üldse väga äge treener põnevate harjutustega, niiet soovitan kindlasti tema ringtrenn kolmapäeviti järgi proovida.

Selline seis mul trennidega praegu on ning naudin neid väga. Kuna septembri tulekuga läheb elu väga-väga kiireks, ei saa ilmselt sellisel koormusel jätkata. Seetõttu võtan veel viimast kuni energiat ja aega on!

Teile soovin  ilusat septembrit ja uue treeninghooaja algust!

 

 

 

 

 

 

 

August on trennikuu

Published on by hiieliinLisa kommentaar

Kui juuni-juuli oli rohkem puhkamise ja reisimise kuu, siis augusti võiksin nimetada trenni ja spordi kuuks. Pärast pidevat väljas söömist ja asjade pakkimist igatsengi kõige rohkem enda koduseid toite ja vahepeal isegi natuke rutiinsust. Reaalsus on aga see, et august möödub Eestis ringi sõites, mistõttu veetsin suurema osa eelmisest nädalast Tartus, vahepeal põikasin veel Taevaskotta ning tagasti tulin marsruudil Rakvere – Tapa – Tallinn. Võimalusel ühendangi tööalased ja meelelahutuslikud käimised üheks.

Nagu ma mainisin, olen hetkel täiega trenni lainel ja siis peab seda olukorda ära kasutama. Hetkel järgin ikka enda 5 tsüklilist jõusaaliprogrammi, mille ma nüüd varsti teist korda läbi teen. Kuna see on üsna vaheldusrikas, ei teki tüdimust ka. Mulle hetkel meeldib kindla plaani järgi teha, kuna see tagab mingi järjepidevuse. Muidugi varieerin harjutusi ja vastavalt tujule ning olukorrale. Kahjuks kaotasin enda treeningpäeviku viimase 1,5 aasta trennidega ära ehk nüüd võrdlusmoment läks natuke kaotsi. Siiski ise tunnen küll, et raskused kasvavad ja lihastunnetus on parem. Suvel on selles suhtes üldse parem, et saab sooja üsna kiiresti sisse. Talvel vahel muudkui rahmeldad ennast soojaks, aga lõpuks on ikkagi natuke sirge kaika tunne.

IMG_2555

Lisaks täitsin Tartus lõpuks juba pikka aega olnud soovi – nimelt käisin üle 12 aasta taaskord ratsutamas. Ratsutamine on tegelikult üks esimesi spordialasid, mis mind kunagi paelus. Noorena käisin trennis umbes 6 aastat ning suvine ratsalaager Põlvas Timmo tallides oli kohustuslik. Mingi periood tekkis aga tõrge ja natuke isegi hirm hobuste vastu ning nii on antud sporti väga raske harrastada, sest loomad tajuvad seda kohe. Olen juba aastaid mõelnud, et tahaks uuesti proovida, aga kogu aeg on see jäänud pigem mõtteks. Nüüd tänu ühele toredale tuttavale käisin neljapäeval Saksa tallides ratsatrennis. Põhiasjad tulid kõik meelde ning sain isegi natuke galoppi teha. Kõige keerulisem oligi töö jalgade ja kehahoiakuga. Kes mõtleb, et mis trenn see ratsutamine on – hobune teeb ju kogu töö ära, siis te eksite. Sisuliselt peaks hobuse taltsaks saama ainult jalgade ja kehaga. Minu hobune Oidipus oli pigem selline rahulik, mistõttu nägin päris palju vaeva, et teda endale sobivad tempos liikuma saada. Aga emtotsioon oli suurepärane ja võimalusel lähen kindlasti varsti veel.

20815047_1242629329176052_547140008_n

Lisaks olen võimalusel natuke harrastanud oma lemmikkardiot ehk rullitamist. Tartus on selleks ikka parim rada ja otse minu maja tagant ehk saab kohe rullid alla panna ning minna. Tee peale jääb mitu pikka silda, kust on alati õhtuti suurepärased vaated. Samuti saab tänu tõusudele päris hea koormuse. Soovitan kõigile, kes pole veel mingi põhjusel proovinud! Koormust saab reguleerida ka väga lihtsalt olenevalt kas tahta intensiivsemat või kergemat trenni. Praegu on tegelikult hea aeg rulluiskude ostmiseks, sest hooaeg hakkab lõppema.

Spordi teemal jätkates, siis nädala lõpetasin Eesti Ööjooksul Rakveres. Seekord seal siiski täitsin seal MyBodyga Sportlandi telgis töökohustusi ning ise jooksmas ei käinud. Võtsin ka õe endaga kaasa, kellest oli mulle päris palju abi. Lisaks sai ta ka natuke töömaitset tunda. Nagu enamus teavad, siis ilm jooksjaid ei hellitanud ning umbes tund pärast algust läks õues ikka täielikuks tormiks. Sportlandi telk oli õnneks tugev ning jõudsime enne kõik luugid kinni tõmmata. Lõpuks oligi nii, et inimesed olid meie telgis varjus ning väljas ainult sähvis nagu diskol. Mingi hetk kadus meil ka elekter ehk umbes pool tundi olime pimeduses. Sellest hoolimata oli aga kogu emotsioon nii hea. Kõik jooksjaid tulid tagasi laiade naeratustega, et oleks ise ka hea meelega koos nendega seal vihma käes jooksnud. Tuli tahtmine end juba SEB poolmaratonile kirja panna, aga siis meenus, et sügisest tuleb vaadata ju kalendrisse ka, sest lisandub üks tore kohustus nimega ülikool.

Seega kui siin mõned mõtlevad, et kas ma enam trenni ei tee, siis tegelikult on see paratamatult üks osa. Vahe on lihtsalt selles, et on perioode, kus motivatsiooni pole ja väga ei viitsi ja on aegu, kus tahaks ja jõuaks kõike teha. Esimesel juhul käin trennis ikka, aga mitte lihtsalt nii hea meele ja tuhinaga. Ega kogu aeg ei saagi motivatsioon üleval olla. Tähtis on leida tasakaal erinevate tegevuste vahel, et hoida vaim selge ja keha terve.

Tegelikult lõpetasin nädala hoopis Tapal vanaema juures, mis on koht, kus ma reaalselt ei tee mitte midagi ja see on nii mõnus. Sisuliselt võiksin seal päev otsa magada, pikutada, telekat vaadata ja süüa. Tapa linna päevade raames käisime kohalikus “Tai restoranis” ehk ühe pere aias kodukohvikus, kus kolm päeva pakuti erinevaid roogi Tai köögist. Proovisime mitme peale selle päeva menüüst peaaegu kõik toidud ära – klassikalise pad thai, soolased pannkoogid, Tai musta tee ja laimi joogi, kohvi ning koogid ka. Minu lemmik oli lõpuks hoopis see külm tee, mis maitses natuke mohito moodi. Armas koht ja tore ettevõtmine ning pani nädalate mõnusa punkti.

Ikka veel suvelainel

Published on by hiieliinLisa kommentaar
Mõtlesin küll, et nüüd tuleb üks korralik trennipostitus, aga kuna muid tegemisi on ka nii palju, siis lükkan seda pidevalt edasi.
Pärast reisi oleks võinud ideaalis tempot natuke maha võtta, sest puhanud ja ringi sõitnud olen juba sel suvel piisavalt. Hetkel tundub, et ega enne paikseks ei jää kui sügisel, kui ootavad juba uued väljakutsed. Eelmise nädalavahetuse veetsin sõbranna Aediga Pärnu kandis. Esialgne plaan oli muidugi rand ja pidu. Välja tuli aga nii, et rannas olime kokku umbes 30 minutit  (riietega) ja pidu oli ka üsna jama. Siiski ei tähenda, et väljasõit poleks olnud tore. Nautisime hiliseid hommikusööke – kui ma kell 11 silmad avasin, oli Aedil juba tavaliselt laud kaetud. Praemuna ja kohupiima magustoidud maitsesid  tema juures palju paremini kui kodus. Samuti kasvatab tema ema rõdul vutte ning korter asub üsna maal ehk ümberringi on aiamaad, peenrad, kanad jms. Minusuguse linnalapse jaoks on see juba paras elamus. Pühapäeval sai külastatud ka Pärnu Myfitnessi. Klubi ise mulle väga planeeringult  ei meeldinud- justkui pikk koridor, kuhu on trenažöörid ritta pandud. Sellest hoolimata sai tehtud üks mõnus seljatrenn.

Sel nädalavahetusel kui suurem osa (vähemalt instagramist) Pärnus Weekendil veetis, läksime sõpradega hoopis Haapsalusse Augustibluusile. Haapsalu on küll vist üks armsamaid linnu Eestis – seal võiks juba niisama jalutada kohvikust kohvikusse või kuskil mereääres. Üritus oli ise tore, kuigi oleks võib-olla oodanud peaesinejatelt natuke rohkem. Sõbrad on mul ägedad, niiet kogu ettevõtmine oli niisama juba mõnus. Siiski olin iga õhtu voodisse jõudes lihtsalt nii väsinud, et vaevu suutsin end üldse liigutada.
Eile õhtul Tallinnasse tagasi jõudes käisin korra läbi veel ka turult, et natuke sügavkülma marju panna. Maasikatega jäin küll hilja peale, aga keskturult saab veel täitsa okei hinnaga. Mu sügavkülmik on nagunii üsna väike, et palju sinna ei mahu. Üldiselt panen lihtsalt terved marjad ning kui talvel tahan, saan neist ka soovi korral toormoosi teha.

Trennide koha pealt on mul praegu täiega hoos sees. Aasta parimad trennid ilmselt – jõudu on palju ja tunnen, et mingi areng on ka. Puhkused mõjusid ilmselgelt hästi. Pigem on oht natuke üle pingutada, sest taastumiseks ma palju ruumi ei jäta. Eks ikka kordan oma vigu ja unekvaliteedi järgi saan üsna kergelt aru, kui ülekoormuse märgid ilmnevad. Seda on tunda küll, et kui ikka nädala sees pidevalt raskeid treeninguid teha, siis nädalavahetuse üritustel on ikka päris raske olla, sest keha on füüsiliselt väsinud ja tahaks varakult magama minna. Võtsin enda “menüüsse” taaskord ka mõned toidulisandid: ZMA, Omega3 ja BCAA. Sügise poole lisan sinna veel D-vitamiini ja multivitamiini. Eelmine aasta toimis see kombo hästi ja kordagi haige ei olnud.
Lisaks olen üritanud korra nädalas ka rullitamas ja jooksmas käia. Ratas on natuke unarusse jäänud, aga loodetavasti sügisel paikseks jäädes jõuan seda parandada.
Muidu naudin võimalusel oma koduseid toite, sest väljas söömisest on isegi natuke tüdimus. Need pudruhommikud on eriti mõnusad eriti siis kui neid harva saab.

Ühel hommikul proovisin ka Kätlini retsepti järgi pannkooke. Tainasse läks 100g munavalget, 1 muna, 20 g kookosjahu, 50 g piima, natuke soola ja steviat. Sain sellest kaks pannkooki, mille vahele läks Alma maitsestamata kreeka jogurtit ja maasikaid.

Tegin üle pika aja ka endale tööle söögi kaasa, sest Armudu kanašašlõkk ei paku enam pinget. Kasutan võimalus kukeseeni iga söögi sisse lisada. Pildid kukeseened, peekon broilerilihast praetud sibulaga ning sinna juurde erinevad lisandid.

Õhtuti midagi kokata ei viitsi ning siis on tavaliselt menüüs erineval kujul munad ja võileivad/saiad. Selline 5 minuti kiirroog.

Lõpetuseks veel paar pilti Aedi imelisest kohupiima magustoidust/hommikusöögist, mis ta mulle Pärnus valmistas. Proovisin kodus ka, aga ei tulnud pooltki nii hea ja ilus. Kui täpse retsepti teada saan, jagan teile ka.

Vahenädal

Published on by hiieliin5 kommentaari
See aasta on kujunenud jälle nii, et võistluste vahel on kaks nädalat. Mõnes mõttes peaks ju hea variant olema, sest saab natuke puhata. Teisest küljest jälle see minu meelest natuke tobe vahe. Ühelt poolt on pingelangus ja tahaks natuke lõdvemaks lasta, aga teisest küljest ei saa.
Esimesed pool nädalat tegelesin tegelikult suures osas võistluste piltide ja videote vaatamise ning analüüsimisega. Natuke jube oli küll ennast videost vaadata, aga nii saab ikkagi kõige paremini tagasisidet. Mõtlesin, et mida võiks parandada ja teistmoodi teha. Tunnistan ausalt, et tegelikult eriti poseerimist harjutama ei jõudnud. Lihtsalt oli nii palju teisi tegemisi, et kui oleksin sundinud end veel poole öö ajal kuskile poseerima minema, oleksin lõpuks täiesti läbi olnud. Valisin seekord parema enesetunde ja natuke rohkem puhkust. Luban, et järgmine nädal parandan end.

 

Nädala lõpupoole ma peaaegu üldse unustasin, et võistlushooaeg on peal, sest peas olid hoopis muud mõtted. Pärast Soomet toimus mul väikest viisi selginemine edasise elu suhtes ning jõudsin järeldusele, et varsti pean juba pikalt rõhunud mõtte ellu viima… Eelkõige puudutab see hetkel mu tööd, kus on tegelikult kõik suurepärases korras. Siiski olen kõigile pakkumistele avatud. Mingit edasiminekut ja arengut on vaja ning hetkel ma seda selles kohas ei näe. Teen nüüd võistlused ära ning siis on rohkem aega ka selle “murekohaga” tegeleda. Vahel mõtlen küll, et miks ma kunagi ei saa lihtsalt rahul olla sellega, mis olemas on…palju lihtsam oleks nii elada. Samas võib-olla ka igavam.
Toitumisega olen üldiselt suhteliselt samal rajal nagu enne. Natuke kuivemaks oleks veel vaja minna ja treener soovitas proovida 1550 kalorit, aga ausalt öeldes siis ma olen seda kogu aeg ületanud. Sellise arvu juures on see 50 kcal juba oluline summa ja pole väga kuskilt maha võtta. Kaal natuke ikka langes ka, aga ausalt öeldes ma väga ei muretse enam selle pärast. Viimastel nädalatel on mul vist üks pasta party olnud, sest iga päev olen makarone söönud. Mõnikord isegi kaks korda päevas. Ära pole veel tüdinenud. Valikus on olnud siis näiteks suitsukana ja krevettidega, kanamaksaga, kanahakkliha ja tomatikastmega. Lisaks sisse erinevaid juurikaid. Täna õhtul food prepi tehes otsustasin, et võiks vahelduseks midagi muud valmistada, aga pea oli täitsa tühi. Lõpuks ikka mõltesin välja basmati riis ja suitusheik – väga geniaalne eksju?! Nädala lõpus olen nagunii makaronide ja pudru peal tagasi.
Tänaseks kõik! Peangi ruttu magama jõudma, sest peab arvestama, et hommikul ootavad kohe lisaharjutsed auto akende kraapimise näol, mis võtavad ka oma aja… Sellisel ajal tunduvad need lisa 3 minutit ikka tõeliselt suur ajakaotus.

Update – nädal enne esimesi võistlusi

Published on by hiieliin3 kommentaari
Kell on hetkel 5.00 hommikul, teen näole mudamaski, kuulan oma hetke kahte lemmikui Ellie Gouldingut ja Siat ning otsustasin, et täptselt õige aeg oleks paar rinda ka blogisse kirja panna. Eile läksin varem magama ja sisemine kell ilmselt otsustas, et peaks ka varem ärkama.
Seis on hetkel selline, et täpselt nädala aja pärast sõidame tüdrukutega Soome Lahtisse esimestele võistlustele ning täpselt kuu aja pärast magan ilmselt õndsat und pärast viimaste võistlujärgset pidu ja söömingut. Ühesõnaga see, milleks valmistunud olen, on lõpuks kätte jõudnud. Mul hakkab juba elevus sisse tulema – pole ju pikka aega fitness-maailmas jälle olnud ning see on ikka omamoodi põnev. Võistlushooaeg on tegelikult juba alanud. Eelmine nädal toimus Madridis näiteks üsna tähtis amatöörvõistlus Arnold Classic, kus ka ühel eesti tüdrukul päris hästi läks.
Kui nüüd kaalunumbrist natuke rääkida, siis eelmise nädala algul hakkas see natuke rohkem liikuma. Sel nädalal seevastu on jälle rohkem paigal olnud. Kui üldist tendentsi jälgida, siis on number õnneks langusjoones, aga eks ikka alati tahaks, et kõik läheks sellises tempos nagu meile meeldiks. Jälgin üsna palju ka teisi võistlejaid ja blogisid ning siis jääb küll vahepeal mulje, et neil käib asi nagu kellavärk õpikust. Kuigi ega ma ei tea, kui palju sellest tegelikult tõene on. Teine asi on vormipildid – pannakse ikka endast kõige paremal hetkel parima nurga alt ning siis mõnikord reaalses elus on hoopis kerge pettumus. Niiet et ei tasu neid alati 100% tõesusega võtta.
Enda dieeti alustasin mäletavasti 8. augustil ja selle kaheksa nädala jooksul on kaal liikunud umbes 3,8-4 kg allapoole ehk siis umbes 500 g nädalas, mis peakski olema üsna ideaalne tempo. Meil oli treeneriga plaanitud küll esialgu 600 g, kuid nagu ma ütlesin, siis tavaliselt asjad (eriti kaal) ei liigu nii nagu mina tahan, vaid nii nagu “tema” tahab. Vähemalt 1 kg oleks veel vaja alla minna ning siis vaadata, mis pilt näitab. Eesti võistlusteni on veel aega ka ehk selleks ajaks peaks ilusti jõudma. Treeneriga arutasime ka natuke ning ta rõhutas, et oluline on nüüd mitte ära “närtsida”. Ega ma ise ka ei fänna tüdrukutel sellist nälginud hädalise vormi ja teades minu pikkuskategooria naisi, siis nemad on ikka sellised vormikamad ja kergelt öeldes massiivsemad. Rindu ma ilmselgelt endale selle kuuga ei kasvata, aga tuleb lihtsalt anda kõik, mis enda võimuses.
Hetkel keerleb elu ikka üsna võisltuste ümber – peale/enne tööd trennid, poseerimine ja söögivalmistamine.  Hakkasin Janika Aavakivilt võtma poseerimistunde, kus olen nüüdseks kolm korda käinud. Ma ei oska teda ära kiita – olen nii rahul, et tema juurde pöördusin. Ega ma endiselt väga “kodus” pole poseerimisega, aga asi on paremuse poole liikunud. Tunni jooksul teeme alati pilte ja videosid, et neid pärast hinnata saaksime. Seal on ikka miljon pisidetaili, mida meeles pidada – kuhu täpselt vaadata, kuidas kätt lükata, keha keerata, et ühtegi volti valesse kohta ei tuleks jne… Janika on soovitanud ka erinevaid venitusharjutusi, mida tegema peaksin. Tuleb välja, et trapets on mul ülepinges ikka tunduvalt (seda teadsin varem ka) ja õlad on täiesti erinevad. Seega off- seasonil tahaks tegeleda natuke rohkem ka lihashoolduse ja rühiga. Kuigi ma igapäevaselt ei istu 9 tundi kontoritooli taga, vaid liigun päris palju, on mul ikkagi kergelt juba kontoriroti “längus õlgade sündroom”. Olen üritanud iga päev poseerimist kasvõi natuke harjutada. Võimaluse korral kasutan Myfitnessi saale, aga kuna need on üsna hõivatud, siis jääbki see tavaliselt hilisõhtusse ehk pärast 9.
Treeneriga on meil kohtumine/trenn ikka teisipäeva hommikuti. Muutsime olemasolevat kava natuke ja panime ühe osa juurde. Varasema neljase jaotusega kava tegi ta kolmeseks ning lisas ka teiste harjutstega kahese jaotusega pumpava variandi. Ühesõnaga hetkel näevad treeninud välja nii, et esimene osa kavast on selg/õlg; käed/rind/kõht; jalad, kus iga kord teen aina vähem kordusi, aga raskused lähevad suuremaks või jäävad vähemalt samaks. Teine osa on kaks pumpavat superseeriatega trenni ehk tuhar/käed ja selg/õlg. Seal alustan kõige suuemast raskusest, millega teen 8 kordust, 10-20 sekundit pausi, seejärel kohe uuesti 8 kordust natuke väiksema raskusega ja nii langetan viis korda. Päris mõnus vaheldus – tõmbab pulsi rohkem üles ja trenni saab ilusti tunni ajaga tehtud.
Plaanis oli  veel natuke ettevalmistustest ja toitumisest kirjutada, aga kell tiksub kuklas ja töökohustused ootavad. Niiet õige pea võite oodata järge. Ilusat nädalavahetust mu kõigile toredatele lugejatele!