“Trenniloba”

Kiiretele aegadele vaatamata pole ma trenni tegemist siiski jätnud. Tegelikult usun, et iga inimene leiaks need 45-60 minutit, et ennast natuke liigutada. Pigem on asi planeerimises ja harjumuse puudumises. See ei tähenda, et peaks ennast “puruks” tõmbama ja vere maitse suus hingetuks treenima, vaid ka natukesest liigutamisest piisaks. Kui ma nüüd enda isa järjepidevalt sportima saaks, oleks see alles saavutus.

Detsembris polnud  mul endal ka väga palju energiat ega aega , mistõttu otsustasin natuke kergemalt võtta ning ei vedanud ennast iga hinna eest hommikuti väsinuna trenni. Õhtud olid kõik planeeritud ülikoolile ehk see polnud variant. Pigem käisin nädalavahetustel kuskil väljas liikumas või rabas. Värske õhk hoiab ikka mõistuse selge ning on hea vaheldus neljale seinale, kus suurema osa oma ajast veedame.

BeFunky Collage

Nüüd jaanuaris olen ennast jälle trennisoonele saanud. Hetkel kindla kava järgi ei treeni, kuid oma süsteem mul ikkagi on. Üritan pöörata rohkem tähelepanu alakehale. Hetkel kui kaal on natuke suurem, siis mõne pildi pealt tundub ülakeha parajalt massiivne ning näen sihuke täitsa “põkk” välja.  USAs olles küsisid mitu võõrast  inimest, et kas tegelen ujumisega. Välja arvatud üks jõusaali töötaja, kes uuris, kas olen baleriin, sest kandsin krunni.  Kindlasti ainult baleriinid kannavad krunni ja seda alati vabal ajal.

Igal juhul viimastel päevadel on trennis olnud korralik power sees… Ma ei tea, kas seda tingis All Starsi treeningeelne shot, eksamitejärgne pingelangus või lihtsalt asjaolu, et sain üle pika aja rahus õhtuti trenni teha ilma, et peas oleks 100 erinevat mõtet, mis on vaja veel ära teha ja millal ma selleks aja leian. Viimased kaks päeva olen isegi mitu viimase aja rekordit teinud raskuste osas ning selline mõnus trenni ärevus on sees nagu vanasti.

trenn 2018

Täna sain tehtud viimase eksami sel semestril ja naudin seda pingelanguse tunnet vähemalt järgmised kaks nädalat. Tegelikult lähen jälle reisile ka… polnud üldse planeeritud, aga oli sobiv aeg, koht, võimalus ja inimene ning ei hakanud kätt ette panema.  Pärast reisi plaanin vähemalt 2 kuud kindla kava järgi treenida. Vaatan, kas panen ise midagi kokku või lasen teha. Teiste tehtud kava kuidagi distsiplineerib rohkem.

IMG_1885

Lisaks olen isegi paaris rühmatrennis käinud. Proovisin ära MyFitnessi uue StudioX treeningu. Sisuliselt on tegu pimeda ruumiga, kus tehakse teatud aja jooksul harjutus ning siis liigutakse järgmisesse punkti. Kombinatsioon pannakse kokku MyFitnessi poolt ning mingi aja tagant see vahetub. Mõni treening keskendub rohkem alakehale, teine kõhule või hoopis kogu keha hõlmav tund. Ise käisin viimases variandis. Vahelduseks oli täitsa tore ning mulle kindlasti põnevam kui niisama tuim kardio saalis. Siiski pärast teist korda hakkas natuke igav, sest harjutused olid täpselt samad. Lisaks ei meeldi mulle ühte harjutust nii pikalt järjest teha. Näiteks on seal järjest 2 minutit seljatõmbeid.

Nädalavahetuse veetsin Tartus, kus käisin emaga üle väga pika aja bodybalances. Kuna ma venitamisega üldse ei tegele, arvasin, et olen totaalne puutükk. Tegelikkuses asi polnudki väga hull ning paar korda kuus võiks bodybalance ära eksida küll.

Üks tüütu asi on minu jaoks kõhulihaste tegemine trenni lõpus. Samas pole ma seda usku ka, et neid üldse tegema ei peaks. Nüüd avastasin enda jaoks  hea variandi, mis muutis kõhulihased palju “meeldivamaks”. Tõmbasin endale tabata appi, kus saab valida seeriate arvu, pikkuse ja puhkepausi pikkuse. Nüüd olengi teinud trenni lõppu 2 seeriat neljast harjutusest koosnevat “ringtrenni”. Tavaliselt valin seeria pikkuseks 40-50 sekundit, puhkepausiks 10-20 sekundit ja teen neli erinevat harjutust. Seda ringi sooritan 2-3 korda. Seega soovitan uusi asju proovida, kui trenn muutub liiga üksluiseks ja igavaks!’

Nüüd sai trennijuttu küll ning kui mujal ei kohtu, siis saalis ikka!

IMG_1848

 

Tere, november!

Täna on selles suhtes üks täitsa tore päev, sest homsest algab 20 päeva puhkust. Tegelikult seda vaid töö juurest, sest ülikoolist puhkust võtta ei saa. Teadustekstid ja esseed tulevad minuga kaasa igale poole.

Nädalavahetuse veetsin Tartus, kus oli kohe väga mõnus. Suure osa ajast veetsin emaga. Muidu ta ikka kurdab, et mul on alati sada muud kohtumist ja plaani. Kirke kinkis mulle eelmisteks jõuludeks VSpa kinkekaardi ning viimane aeg oli see ära kasutada. Kes ei ole kursis, siis VSpa on Tartu kesklinnas umbes aasta tagasi avatud spa, mis on sisuliselt ka üks ainukesi Tartus.

Käisime läbi kõik võimalikud soolakambrid ja saunad. Minu meelest on tähtis, et spa oleks uus ja puhas, sest need vananevad üsna kiiresti. Kogu spa osa on väga ilus ning eriti  meeldisid erinevad lõõgastusalad ja õue mullivann. Selline üsna romantiline ja hubane. Kuna ma siiski suurim spaade fänn pole, oli 2,5h täiesti piisav. Ma lihtsalt ei jõua liguneda seal liiga pikalt. Õhtuks oli küll korralik rammestus ja viimase kuu aja kõige pikem ning parem uni. Järgmine kord tahaks ka külastada esimesel korrusel olevat Joice restorani.

IMG-0051

Teisel õhtul käisime teatris Vanemuise uut etendust Beatrice vaatamas. Emotisoonid selle kohta olid lihtsalt WOW ning seda ülivõrdes. Tõesti midagi väga teistsugust ja huvitavat ning pani ikka sügavalt mõtlema. Kogu etendus oli nii põnev nagu vaatas mõnda sci-tec filmi. Vanemuine läbis ka just uuenduskuuri ehk kasutati palju tehnoloogilisi lahendusi, ms sobis etenduse teemasse suurepäraselt. Mina omalt poolt küll soovitan! Kes veel näinud on, võib arvamust avaldada, kuidas teile meeldis.  Pärast suvel nähtud NO99 Revolutsiooni läks mul teatriisu mõneks ajaks ära, aga õnneks sai see nüüd taastatud.

Laupäeva veetsin tööl MyFitnessi treeningpäeval, aga pühapäeval jõudsime isegi üle pika aja koos minu esimese jõusaalisõbrantsi Kirkega trenni. Kuna tal on kodus ka kaks põnni on trenniminuid väga loetud ja aega peab võimalikult efektiivselt ära kasutama. Tegime natuke kogu keha trenni ning pärast natuke veel üksi ka. Ma olin päris üllatunud kui palju inimesi pühapäeva hommikul jõusaalis oli. Pärast trenni veetsin natuke aega külas ning võtsin suuna Tartu poole.

 

Nädalavahetusse juhtus ka kaks parajat “möödapanekut”. Esmalt siis laupäeva õhtul, kui pärast teatrit-õhtusööki ei saanud ema autolt enam alarmi maha ja pidime koos signalisatsiooniga nagu politsei mööda linna koju sõitma. Seal ei jäänud muud üle kui aku juhe lahti ühendada. Teine äpardus oli pühapäeva õhtul kui kell 20 avastasin, et unustasin tööarvuti Tartusse riiete alla. Mul oli seda aga täna veel väga vaja, et kõik asjad lõpule viia. Õnneks tuli appi kõikvõimas Facebook oma gruppidega ning kell 1.00 jõudiski laptop mulle Tallinnasse järgi.

Täna õhtul jätkasime ka sõpradega traditsioone ehk käisime Tallinn Restaurant Week raames restoran Ribes. Koht oli küll natuke üle broneeritud, aga see korvati kohe tervitusjookidega. Toit oli maitsev ning lemmiku tiitli sai magustoit hapukoorejäätisega. Väga mõnus  algus puhkusele, sõbrad on mul ikka toredad.

 

Väsimus võtab võimust

Tere-tere!

Täna on üks sellistest päevadest, kus tahaks diivanil teki sisse igat pidi kerra pugeda ja lihtsalt lamada. Muidugi ei saa unustada ka söömist, sest tänu energiapuudusele tahaks kogu aeg midagi näksida. Tunnen, kuidas aju ja keha nõuavad süsivesikuid ja suhkrut. Nii palju siis sellest “reisivormist”. Reede ja nädalavahetuse  veetsin 10-18 ülikoolis seminarides ja loengutes ning ikka kõvasti tegemist oli enda motiveerimisega mitte kuskilt ära põgeneda. Üldiselt mulle tegelikult väga meeldib, aga seekord oli kuidagi raske. Aga mis seal ikka – õnneks on jälle uus nädal!

Tegelikult ma ei vingu ja vaid mõned üksikud päevad pingutust on jäänud. Enne muidugi on veel vaja kõik otsad tööl ja koolis kokku tõmmata ning nädalalõpus sõidan Tartusse, kus toimub MyFitness Weekend, kus MyBodyga muidugi kohal oleme.

Trenniga on nii, et raske on, aga käin ikka. Raske selles mõttes, et kuna vaimselt olen väsinud, ei jaksa ja ei taha väga palju pingutada. Keha isegi oleks suuteline enamaks. Seetõttu teen praegu pigem lühemaid trenne kergema raskusega või superseeriatega.  Samas on see ikka mõnus äratus eriti pärast terve päev istumist. Kuna üsna tihtit teen õhtuti pärast tööd kontoris ülikooliasju, on lõpuks tunne, et varsti olen juurtega tooli küljes kinni.

Laupäeval toimusid ka EMV kulturismis ja fitnessis, mida ma ise seekord vaatamas ei käinud. Siiski jälgisin üritust sotsiaalmeedia ja interneti vahendusel. Vaid aasta tagasi olin ka ise seal laval ning ikka küsitakse veel päris sageli, et millal jälle. Hetkel ma küll ennast lähiaastatel seal laval ei näe. Võistelmise juures naudin  tegelikult rohkem kindla eesmärgiga protsessi. Kuna aga rinnad ja tagumik “müüb”, on ajakirjandus sellest kõiges jätnud mulje nagu natuke kerglaste naiste etlemisparaadist. Tegelikult on seal taga ikka raske töö ja enesedistsipliin ning enamus väga toredad ja arukaid naisterahvad. Alati leidub ka muidugi erandeid, aga mina pole mingi kohtumõistja ega arvusaja.

Proovisin ära ka Tere uue proteiinikohukese, kus on natuke vähem suhkrut ja rohkem valku. Tasub tähele panna, et kaloreid annab see ikka sama palju kui tavaline kohuke. Tegelikult pettusin tootes, sest sisu oli üsna maitsetu. Pigem võiksin süüa tavalist kohupiima ja riivida tumedat šokolaadi peale või kui tõesti kohukese isu on, siis mõni vahel ei tee halba. Rohkem igatahes ei osta ning ilmselt ka  teine kodus olev kasutust ei leia.

img_3869.jpg

Oh kooliaeg…jõudis kohale!

September on natuke nagu uus aasta. Inimesed on puhkustelt naasnud ning tagasi oma igapäevarütmis. Tänavad on autodest umbes ja spordiklubid rahvast täis. Täna õhtul käisin Audenteses trennis ning mis ma nägin – ka seal oli palju rahvast. Tavaliselt on see minu meelest alati tühi.

Ega ma ise selles suhtes täiesti erinev pole, sest võtsin ka eesmärgiks enda toitumisel ja treeningutel rohkem silma peal hoida. Astusin üle pika aja kaalu peale ning nii suurt numbrit pole seal ammu näinud. Siiski pole peegelpilt nii hull kui näiteks 1,5 aastat tagasi ehk äkki on lootust, et osa sellest on ka lihas. Ega sellest kaaluteemast fitnessimaailmas sees olles ilmselt kunagi täiesti lahti ei saa. Peaasi et see ei hakkaks segama ülejäänud tegemisi ega muutuks elu keskpunktiks. Ka töö juures astus täna ülemus sisse ja teatas, et ta läks nüüd “dieedile” ja võttis ilusti vahepalad ehk kodujuustu, õuna ja pähklid kaasa.

Uus tegelane kodujuustumaailmas sai minu poolehoiu
Uus “tegelane” kodujuustu maailmas võitis minu poolehoiu

Minu jaoks on see september tegelikult natuke eriline, sest olen taas üliõpilase staatuses. Bakalaureusest on piisavalt aega möödas ning praegu tundub just õige aeg jätkata enda haridusteed. Otsustasin juba ammu, et magistrisse lähen õppima eriala, millest tõesti huvitatud olen mitte lihtsalt graadi omandamise pärast. Suvel kandideerising TTÜ-sse personalijuhtimise ja -arenduse õppekavale. Konkurents erialale oli väga-väga tihe (umbes 200 kandidaati) ning seetõttu ei tahtnud seda teemat väga “suure kella külge panna”. Kui sain teada, et olen vastu võetud, olin enam kui õnnelik! Eelmises töökohas puutusin päris tihedalt kokku värbamis – ja personaliteemadega ning tunnen selles tegelikult päris palju puudust. Nüüd hakkabki mu nädalavahetusi suures osas sisustama kool või õppimine, sest loengud toimuvad nädalavahetustel. Esimene koolipäev on juba sel reedel ja eks siis saan rohkem aimu, millesse end mässinud olen. Tegelikult olen päris põnevil ka!

IMG_9414

Nautisingi just oma viimast rahulikku nädalvahetust enne kui kogu kooli ja treeningürituste trall peale hakkab. Sihuke piisavalt rahulik ja tegus nagu suve viimane nädalavahetus võiks olla ehk pidu ja tantsu, lõõgastus spas, korralik trenn, natuke tööd ning lõpetasime pühapäeval isa juures grilli ja lõkkega.

Nädalavahetuse hommikutel tegin üle pika aja “prantsuse röstsaia”. Sarnase retsepti leiate SIIT. Sisuliselt kastsin täistera röstsaia piima ja muna segusse, kuhu lisasin ka natuke steviat ja kaneeli. Seejärel praadisin neid kookosõlis. Peale läks muraka kodujuust, mango, mustikad, röstitud kookoslaastud ja maapähklivõid. Mango ja kookoslaastude kooslus on ikka aegumatu! Väga mõnus ja magus hommikusöök, aga kahjuks kõhtu väga kauaks ei täida. Seetõttu peab tööpäevadel ikka pudru peale jääma.

Ja väike meenutus augusti lõpus toimunud Saku kodukohvikutest. Lemmikuks oli kohvik “Maailma maitsed”, mida külastasime kõige esimesena. Karri kana ja kookospiimas lõhe supp olid suurepärased!

Tegusat septembrit kõigile!

Pulmad-pulmad!

Lisaks muudele toredatele suvetegevustele ja trennidele toimus juulis tegelikult üks kauaoodatud sündmus. Nimelt meie “bikiinitrio” vanuselt keskmine liige ehk Kätlin sai pandud mehele. See tähendab, et ega meie teda nüüd tegelikult mehele ei pannud, aga olime siis selle kauni sündmuse osalised. Pulmad on ikka toredad, eriti kui abiellub lähedane inimene. Mina sain enda elus juba 5. korda juba selle kategooria üritusel osaleda.

Enne päris pidu pidasime maha ühe korraliku tüdrukute õhtu. Planeerisime seda päris pikalt ning vahepeal oli küll juba selline tunne, et ei tea, mis välja tuleb. Lõpuks aga läks kõik täpselt nii nagu pidi ning pruut ja kõik osalised jäid rahule.

kätu 1 - Copy

 

Tüdrukute õhtu korraldamisel on üsna tähtis pruuti tunda, sest see õhtu võiks talle ikka kokkuvõttes meeldiv olla. Kätlinit teades sisaldas see muidugi ka päris palju trenni. Esiteks “rööviti” ta Rakvere jõusaalist ning toimetati kohe Audentesesse, kus esmalt harjutasime pulmaks tantse. Seejärel tegi sealne personaaltreener talle korraliku jõusaali HIIT treeningu. Kükke sai ikka iga abielu aasta eest tehtud!

                     

 

Edasi oli füüsilisi katsumusi vähem ehk nautke pilte, sushit, ilusaks tegemist. Linnas olime talle ette valmistanud mõned ülesanded, mis ta kõk ära täitis. Üks põnev ja uudne kogemus oli külaskäik eksklusiivsesse pesupoodi Ulakas Kaunitar, kus meil isegi aega natuke väheks jäi. Kes taolist üritust korraldab, soovitan seda võimalust kindlasti kaaluda.

Tüdrukute õhtust tähtsam olid muidugi pulmad ise, mis toimusid juuli lõpus Kuke Turismitalus. Ilmaga ka läks lihtsalt suurepäraselt, sest see oli nagu tellitud – ilus, päikseline ja soe. Sellel suvel päris haruldane nähtus.

Pidu oli väga tore ja pruut nägi lihtsalt imeliselt kaunis välja. Tervise – ja trennihull nagu Kätlin on, pakuti tordiks muidugi OTTi ehk Oivalist Tervislikku Torti. Kui tihtipeale pole pulmatordid väga head, siis see oli küll imeline. Mõnusalt täidlane ja maitsev ning meenutas natuke külmutatud torti. Samuti maitses see ka kõigile teistele, kes üldjuhul oma toidusedelit väga ei järgi.

20991454_10214178640486475_1323938890_o.jpg

Nii saigi Kärdist Heiskonen ning lisan paar telefoniga tehtud pilti ka. Kuna pulmas oli ka “nutipolitsei”, kes tegi enda tööd väga järjepidevalt, ei julgenud ma enda telefoni väga näppida ning pilte palju ei teinud.

20945254_10214178640406473_772664068_o

August on trennikuu

Kui juuni-juuli oli rohkem puhkamise ja reisimise kuu, siis augusti võiksin nimetada trenni ja spordi kuuks. Pärast pidevat väljas söömist ja asjade pakkimist igatsengi kõige rohkem enda koduseid toite ja vahepeal isegi natuke rutiinsust. Reaalsus on aga see, et august möödub Eestis ringi sõites, mistõttu veetsin suurema osa eelmisest nädalast Tartus, vahepeal põikasin veel Taevaskotta ning tagasti tulin marsruudil Rakvere – Tapa – Tallinn. Võimalusel ühendangi tööalased ja meelelahutuslikud käimised üheks.

Nagu ma mainisin, olen hetkel täiega trenni lainel ja siis peab seda olukorda ära kasutama. Hetkel järgin ikka enda 5 tsüklilist jõusaaliprogrammi, mille ma nüüd varsti teist korda läbi teen. Kuna see on üsna vaheldusrikas, ei teki tüdimust ka. Mulle hetkel meeldib kindla plaani järgi teha, kuna see tagab mingi järjepidevuse. Muidugi varieerin harjutusi ja vastavalt tujule ning olukorrale. Kahjuks kaotasin enda treeningpäeviku viimase 1,5 aasta trennidega ära ehk nüüd võrdlusmoment läks natuke kaotsi. Siiski ise tunnen küll, et raskused kasvavad ja lihastunnetus on parem. Suvel on selles suhtes üldse parem, et saab sooja üsna kiiresti sisse. Talvel vahel muudkui rahmeldad ennast soojaks, aga lõpuks on ikkagi natuke sirge kaika tunne.

IMG_2555

Lisaks täitsin Tartus lõpuks juba pikka aega olnud soovi – nimelt käisin üle 12 aasta taaskord ratsutamas. Ratsutamine on tegelikult üks esimesi spordialasid, mis mind kunagi paelus. Noorena käisin trennis umbes 6 aastat ning suvine ratsalaager Põlvas Timmo tallides oli kohustuslik. Mingi periood tekkis aga tõrge ja natuke isegi hirm hobuste vastu ning nii on antud sporti väga raske harrastada, sest loomad tajuvad seda kohe. Olen juba aastaid mõelnud, et tahaks uuesti proovida, aga kogu aeg on see jäänud pigem mõtteks. Nüüd tänu ühele toredale tuttavale käisin neljapäeval Saksa tallides ratsatrennis. Põhiasjad tulid kõik meelde ning sain isegi natuke galoppi teha. Kõige keerulisem oligi töö jalgade ja kehahoiakuga. Kes mõtleb, et mis trenn see ratsutamine on – hobune teeb ju kogu töö ära, siis te eksite. Sisuliselt peaks hobuse taltsaks saama ainult jalgade ja kehaga. Minu hobune Oidipus oli pigem selline rahulik, mistõttu nägin päris palju vaeva, et teda endale sobivad tempos liikuma saada. Aga emtotsioon oli suurepärane ja võimalusel lähen kindlasti varsti veel.

20815047_1242629329176052_547140008_n

Lisaks olen võimalusel natuke harrastanud oma lemmikkardiot ehk rullitamist. Tartus on selleks ikka parim rada ja otse minu maja tagant ehk saab kohe rullid alla panna ning minna. Tee peale jääb mitu pikka silda, kust on alati õhtuti suurepärased vaated. Samuti saab tänu tõusudele päris hea koormuse. Soovitan kõigile, kes pole veel mingi põhjusel proovinud! Koormust saab reguleerida ka väga lihtsalt olenevalt kas tahta intensiivsemat või kergemat trenni. Praegu on tegelikult hea aeg rulluiskude ostmiseks, sest hooaeg hakkab lõppema.

Spordi teemal jätkates, siis nädala lõpetasin Eesti Ööjooksul Rakveres. Seekord seal siiski täitsin seal MyBodyga Sportlandi telgis töökohustusi ning ise jooksmas ei käinud. Võtsin ka õe endaga kaasa, kellest oli mulle päris palju abi. Lisaks sai ta ka natuke töömaitset tunda. Nagu enamus teavad, siis ilm jooksjaid ei hellitanud ning umbes tund pärast algust läks õues ikka täielikuks tormiks. Sportlandi telk oli õnneks tugev ning jõudsime enne kõik luugid kinni tõmmata. Lõpuks oligi nii, et inimesed olid meie telgis varjus ning väljas ainult sähvis nagu diskol. Mingi hetk kadus meil ka elekter ehk umbes pool tundi olime pimeduses. Sellest hoolimata oli aga kogu emotsioon nii hea. Kõik jooksjaid tulid tagasi laiade naeratustega, et oleks ise ka hea meelega koos nendega seal vihma käes jooksnud. Tuli tahtmine end juba SEB poolmaratonile kirja panna, aga siis meenus, et sügisest tuleb vaadata ju kalendrisse ka, sest lisandub üks tore kohustus nimega ülikool.

Seega kui siin mõned mõtlevad, et kas ma enam trenni ei tee, siis tegelikult on see paratamatult üks osa. Vahe on lihtsalt selles, et on perioode, kus motivatsiooni pole ja väga ei viitsi ja on aegu, kus tahaks ja jõuaks kõike teha. Esimesel juhul käin trennis ikka, aga mitte lihtsalt nii hea meele ja tuhinaga. Ega kogu aeg ei saagi motivatsioon üleval olla. Tähtis on leida tasakaal erinevate tegevuste vahel, et hoida vaim selge ja keha terve.

Tegelikult lõpetasin nädala hoopis Tapal vanaema juures, mis on koht, kus ma reaalselt ei tee mitte midagi ja see on nii mõnus. Sisuliselt võiksin seal päev otsa magada, pikutada, telekat vaadata ja süüa. Tapa linna päevade raames käisime kohalikus “Tai restoranis” ehk ühe pere aias kodukohvikus, kus kolm päeva pakuti erinevaid roogi Tai köögist. Proovisime mitme peale selle päeva menüüst peaaegu kõik toidud ära – klassikalise pad thai, soolased pannkoogid, Tai musta tee ja laimi joogi, kohvi ning koogid ka. Minu lemmik oli lõpuks hoopis see külm tee, mis maitses natuke mohito moodi. Armas koht ja tore ettevõtmine ning pani nädalate mõnusa punkti.

Ikka veel suvelainel

Mõtlesin küll, et nüüd tuleb üks korralik trennipostitus, aga kuna muid tegemisi on ka nii palju, siis lükkan seda pidevalt edasi.
Pärast reisi oleks võinud ideaalis tempot natuke maha võtta, sest puhanud ja ringi sõitnud olen juba sel suvel piisavalt. Hetkel tundub, et ega enne paikseks ei jää kui sügisel, kui ootavad juba uued väljakutsed. Eelmise nädalavahetuse veetsin sõbranna Aediga Pärnu kandis. Esialgne plaan oli muidugi rand ja pidu. Välja tuli aga nii, et rannas olime kokku umbes 30 minutit  (riietega) ja pidu oli ka üsna jama. Siiski ei tähenda, et väljasõit poleks olnud tore. Nautisime hiliseid hommikusööke – kui ma kell 11 silmad avasin, oli Aedil juba tavaliselt laud kaetud. Praemuna ja kohupiima magustoidud maitsesid  tema juures palju paremini kui kodus. Samuti kasvatab tema ema rõdul vutte ning korter asub üsna maal ehk ümberringi on aiamaad, peenrad, kanad jms. Minusuguse linnalapse jaoks on see juba paras elamus. Pühapäeval sai külastatud ka Pärnu Myfitnessi. Klubi ise mulle väga planeeringult  ei meeldinud- justkui pikk koridor, kuhu on trenažöörid ritta pandud. Sellest hoolimata sai tehtud üks mõnus seljatrenn.

Sel nädalavahetusel kui suurem osa (vähemalt instagramist) Pärnus Weekendil veetis, läksime sõpradega hoopis Haapsalusse Augustibluusile. Haapsalu on küll vist üks armsamaid linnu Eestis – seal võiks juba niisama jalutada kohvikust kohvikusse või kuskil mereääres. Üritus oli ise tore, kuigi oleks võib-olla oodanud peaesinejatelt natuke rohkem. Sõbrad on mul ägedad, niiet kogu ettevõtmine oli niisama juba mõnus. Siiski olin iga õhtu voodisse jõudes lihtsalt nii väsinud, et vaevu suutsin end üldse liigutada.
Eile õhtul Tallinnasse tagasi jõudes käisin korra läbi veel ka turult, et natuke sügavkülma marju panna. Maasikatega jäin küll hilja peale, aga keskturult saab veel täitsa okei hinnaga. Mu sügavkülmik on nagunii üsna väike, et palju sinna ei mahu. Üldiselt panen lihtsalt terved marjad ning kui talvel tahan, saan neist ka soovi korral toormoosi teha.

Trennide koha pealt on mul praegu täiega hoos sees. Aasta parimad trennid ilmselt – jõudu on palju ja tunnen, et mingi areng on ka. Puhkused mõjusid ilmselgelt hästi. Pigem on oht natuke üle pingutada, sest taastumiseks ma palju ruumi ei jäta. Eks ikka kordan oma vigu ja unekvaliteedi järgi saan üsna kergelt aru, kui ülekoormuse märgid ilmnevad. Seda on tunda küll, et kui ikka nädala sees pidevalt raskeid treeninguid teha, siis nädalavahetuse üritustel on ikka päris raske olla, sest keha on füüsiliselt väsinud ja tahaks varakult magama minna. Võtsin enda “menüüsse” taaskord ka mõned toidulisandid: ZMA, Omega3 ja BCAA. Sügise poole lisan sinna veel D-vitamiini ja multivitamiini. Eelmine aasta toimis see kombo hästi ja kordagi haige ei olnud.
Lisaks olen üritanud korra nädalas ka rullitamas ja jooksmas käia. Ratas on natuke unarusse jäänud, aga loodetavasti sügisel paikseks jäädes jõuan seda parandada.
Muidu naudin võimalusel oma koduseid toite, sest väljas söömisest on isegi natuke tüdimus. Need pudruhommikud on eriti mõnusad eriti siis kui neid harva saab.

Ühel hommikul proovisin ka Kätlini retsepti järgi pannkooke. Tainasse läks 100g munavalget, 1 muna, 20 g kookosjahu, 50 g piima, natuke soola ja steviat. Sain sellest kaks pannkooki, mille vahele läks Alma maitsestamata kreeka jogurtit ja maasikaid.

Tegin üle pika aja ka endale tööle söögi kaasa, sest Armudu kanašašlõkk ei paku enam pinget. Kasutan võimalus kukeseeni iga söögi sisse lisada. Pildid kukeseened, peekon broilerilihast praetud sibulaga ning sinna juurde erinevad lisandid.

Õhtuti midagi kokata ei viitsi ning siis on tavaliselt menüüs erineval kujul munad ja võileivad/saiad. Selline 5 minuti kiirroog.

Lõpetuseks veel paar pilti Aedi imelisest kohupiima magustoidust/hommikusöögist, mis ta mulle Pärnus valmistas. Proovisin kodus ka, aga ei tulnud pooltki nii hea ja ilus. Kui täpse retsepti teada saan, jagan teile ka.

Teatrisoovitus: Murru 422/2. Kinoteatri suvelavastus

Jagan lugejatega ühte huvitavat kultuuriüritust, mida külastasin eelmisel nädalal. Tegemist on Kinoteatri suvelavastusega Murru vanglas. Juunis piletilevi lehte uurides, jäi antud etendus omalaadsusega silma ning kuna piletid läksid nagu “soojad saiad”, soetasin endale ka mõned.
Lühikirjeldus piletilevi kodulehelt on järgmine:
 
Ühe mitte just kõige päikselisema suvelavastuse jaoks oleme kogunud vangide ja ametnike, endiste töötajate ja lähedaste mälestusi sellest, missugune nägi välja Murru vangla igapäev, millised olid selle paigad ja helid, lõhnad ja atmosfäär. Alates 3. juulist taaselustame selle teatrirännakuna, milles puudub näitlemine.”
 
Tegemist oli pigem ekskursioon-etendusega. Sinna jõudes anti kõigile kõrvaklapid ja audio süsteem, kust sai kuulda kogu etenduse aja erinevate vangide lugusid vastavalt sellele, kus ruumis või asukohas olime. Alguses pandi kogu publik bussi, sõideti vangla territooriumile ning seejärel viisid “valvurid” meid ükshaaval hoonesse, andsid nimekaardi ning osakonna. Kogu etendus oligi nagu vangi teekond ja elu vanglas. Vahepeal pandi meid kambritesse kinni,  tegime rivistamisi, “mängisime” palli, käisime “koolitunnis”. Sõbranna kokkuvõte oli, et “ma ikka ei tahaks vangis olla…päris jube”. Minu meelest huvitav kogemus ja soovitan võimaluse korral minna. Piletilevis on nüüd kuupäevi ka juurde pandud, sest etendused müüakse üsna kiiresti välja. 

Suvel on üldse väga palju huvitavaid kontserte, etendusi ja festivale, kuhu tahaks jõuda. Kahjuks igale poole ei jõua. Parimad palad on juba välja müüdud ning hind seab ka omad piirangud. Kindlasti tahaks jõuda Paide arvamusfestivalile, Tartuffile ja veel ostsin piletid augustis Naissaarel toimuvale NO33 Revolutsiooni eelesietendusele. Ülejäänud asjad vaatan pigem aja ja ilma järgi. Kui kellelgi häid soovitusi on, võib julgelt kommentaarides märku anda.

Tagasi igapäevas

Tagasitulek ja sisseelamine Eesti aega ei möödunud üldse nii sujuvalt kui minnes. Ideaalne plaan oli, et magan pika lennu, aga kahjuks nii see ei läinud. Kui reede õhtul lõpuks kodus magama jõudsin olin umbes 36 tundi juba järjest üleval olnud ja und polnud ikka veel. Selle kompentseerisin aga täielikult järgmisel päeval. Nimelt ärkasin hommikul kell 6.00 kehva enesetundega ning diagnoos oli midagi kõhugripi sarnast. Õnneks pikalt see ei kestnud, aga väga loid oli olla ehk järgmised 20 tundi veetsin sisuliselt pikutades või magades.
Pühapäevaks sain enam-vähem pildi ette ning plaanis oli laulupidu. Sõbranna pakkus veel enne enda juures brunchi ehk pannkooke ja proseccot ning suundusime lauluväljakule. Minu jaoks oli ekraanide puudumine ikka üsna märkimisväärse tähtsusega. Kuna rahvast oli meeletult palju, ei saanud eriti liikuda ning kui midagi ei näe ka, siis hakkab paratamatult mingi hetk igav. Olles ise enamik kordasid esinejana seal viibinud, pean ütlema, et see on ikka täiesti midagi muud. Publikuna ei saa pooltki sellist emotsiooni! Järgmine kord tahaks pigem laulupidu näha.
Hommiku entusiastid vs lõpp
Trennis on küll jube mõnus tagasi olla. Enne puhkust oli mul üsna suur motivatsiooni puudus. Eks ma ikka käisin jõusaalis, aga midagi asjalikku ja tulemuslikku seal küll tehtud ei saanud. Nüüd pärast kahte nädalat pausi ja suurt söömist on päris tore jälle tegutseda. Hetkel oli mul kava viimane viies nädal ehk drop-setid. See tähendas siis, et 6x suure raskusega, 6x keskmise raskusega ja max seeriaid kerge raskusega. Pärast puhkust võttis ikka korralikult läbi ja see lihasvalu…Ütleme nii, et kolmapäevasest jalatrennist kuni pühapäevani kõndisin tibusammudega. Sõbrannad ka küsisid, et mis mul viga on kui kaugelt tulemas nägid. Vahelduse ja aja kokkuhoiu mõttes olen nädala sees Audentese jõusaalis treeninud, kus mulle on täitsa meeldima hakanud. Palju ruumi ja vaheldus Myfitnessi konseptsioonile, mis on igal pool üsna sama.

Hetkel olen hoopis juba alates neljapäevast Tartus. Üsna spontaanne mõte tegelikult, aga sain selle sõidu kenasti tööga ühendatud. Vaatasin enda Tartu sõbrannad ja sõbrad üle ning külastasime kohalikke öölokaale ja restorane. Samal ajal olid ka Hansapäevad, kus laupäeval oli lihtsalt nii palju rahvast, et võimatu oli end massi sees liigutada. Pühapäeval oli inimesi natuke vähem. Ostsin ühe pudeli pirnimaitselist kodu siidrit ja sõin oma lemmikuid Andre Farmi juuste. Kes pole veel proovinud, siis julgen soovitada. Minu number üks on nende Andre Grand Old parmesani tüüpi juust. 

Üks päev puhkuseni!

Kell on juba üks läbi öösel ehk kõige mõistlikum tegevus on ilmselgelt blogi kirjutada. Kui nüüd positiivset mõtlemist praktiseerida, siis võiksin väita, et harjutan end juba Ameerika ajavöönidga.
Üks tööpäev lahutab mind veel puhkusest ja reisist. Meeletult pikk see olema ei saa, aga piisav vaheldus. Tagasi jõuame 30. juunil ehk laulupidu nägemata ei jää.
Pärast möödunud aasta sääsetraumat jaanipäeval otsustasin juba sügisel, et väga hea mõte oleks jaanid Eestist eemal veeta. Meeldetuletuseks siis pärast jaanilaupäeva polnud mu jalgadel peaaegu ühtegi sääsepunnidest katmata kohta. Vahepeal oli küll selline tunne, et kratsin naha maha ja paljud jäid uskuma, kui teatasin, et mul on tuulerõuged. Täna avastasin selle aasta esimese sääsepunni ehk ilmselt on see märk, et on aeg…!
Trenni koha pealt pole ka hetkel väga minekut ehk sunniviisiliselt vean end ikka sinna. Üle tunni aja midagi teha ei taha. Samas hetke põhieesmärk ongi olla lihtsalt heas sportlikus vormis ja terve, mistõttu pole rohkem vaja ka. Kuigi arvestades toidu ja eriti jäätise kogust, siis kauaks seda pidu ei saa pidada. Ühtegi jäätise vaba päeva hetkel ei ole ja nagu ikka siis, mida rohkem lubad, seda rohkem tahad. Minul küll pole mingi probleem korraga suur jäätisekarp ära süüa… Sõbranna teatas ükspäev, et 100g Lamuu on tema meelest liiga suur – hea nali eksju! Selles suhtes olen saavutanud endaga rahu, et keha polegi ega ei peagi olema võistlusvormis, aga samas paksuks ka ei taha minna. Vaatasin just täna paari Austraalia ja Bali reisi pilti. Parajalt jube ikka.
Nädalavahetus oli tegelikult hästi mõnus. Laupäeval oli ilm lihtsalt nii hea, et sõitsime sõbrannaga uuesti Pärnusse. Esialgu ma mere poole üldse ei vaadanud, aga kui lõpuks ära proovisin, siis käisin mitu korda. Temperatuur oli nimelt 22 kraadi. Kuna sõbranna on endine pärnakas, läksime tema soovitusel kohvik Mahedik sööma, millest olen varem palju head kuulnud. Valituks osutus kinoasalat suvikõrvitsa nuudlite ja hummusega. Jäin väga-väga rahule – nii palju põnevaid maitseid! Kindlasti tahaks sinna veel minna. Pärast käsisime veel tema ema juures, kes mind lahkesti kanamunadega varustas. Olen nüüd pool aastat ainult nende kodumune söönud ja ega Selveri poemunasid väga enam ei taha. On ikka vahe sees!
Pühapäeva veetsin isa juures aiatöödel. Kusjuures need tööd tehti minu algatusel! Uskumatu, aga tuli selline tuju. Niitsin kogu aias muru, rohisime  peenraid, eemaldasime umbrohtu, lõikasime hekki ning õhtuks nägi aed päris viisakas välja. Muidu ma ise suur grillmeister pole, aga isa arvas, et seekord võiksin selle mina enda peale võtta. Sain täitsa kenasti hakkama ja selle aasta lemmik grilltoode on ilmselt Nõo tšilli ja apelsini kanašašlõkk. Soovitan proovida! Õhtu lõppes sauna ja mullivanniga, et kogu muld maha pesta. Hommikul kell 7 sõitsin rattaga koju tagasi ning tööle.
Rattalukku pole ma veel muretseda jõudnud, aga proovisin ära tasuta rattaparkla bikeep. Hea variant ning kasutamine on väga lihtne. Tuleb lihtsalt helistada valitud numbril ning ühel postidest läheb lukk lahti. Kodulehel saab näha, kus hetkel antud võimalus on.
Ja mis oleks postitus ilma pudrupildita eksju? Üks mu sõbranna ütles, et hakkas oma sõbrale mind ja mu blogi näitama, aga “õnneks nad panid selle ruttu kinni, sest muudkui pudru pildid tulid”. Niiet nüüd ongi täpselt õige aeg blogi sulgeda ja magama minna! Kohtume reisipostitustes! Ja kellel on soovitusi New Yorgi shoppamise koha pealt, siis kindlasti ootan infot!
Riisihelbepuder keedetud piima ja veega, maitsestatud stevia ja soolaga, peal
sügavkülma maasikad, kodujust ja või.