"Aga kas sa enam trenni ei teegi?"

Mõni päev tagasi küsis töökaaslane, et “Kuidas mul trenniga läheb?” – kas käin ikka trennis, pole nagu kuulda olnud. Vastus on JAA – hetkel olen täiega hoos. Tegelikult olen kogu aeg teinud. Vahepeal on mõõnaperioodid, teisel ajal jälle motivatsioon laes. Nii see tsükkel ilmselt käib. Ma lihtsalt ei ole suur trenni selfide tegija ja seega pole ka väga palju pilte, mida oleks/tahaks jagada. Treenin enamasti üksi ja kuigi saalis on palju tuttavaid, ei hakka me tavaliselt pildistama. Kirkega käies on see traditsioon meil – siis leiame ikka mõne nurga. Ühesõnaga trenni ikka teen – kas siis eesmärgiga võistelda või mitte, see lihtsalt on lahutamatu elu osa.
Viimaseid päevi olen eriti nautinud – töö juures oli hetkeline pingelangus ning sain oma vabad päevad ka. Lisaks veel super ilus ilm. Sisustasingi need trenni, kokkamise, lugemise ja päikesega… nagu minupuhkus peaaegu.
Esmaspäeva alustasin Roccas raskema jalatrenniga. Mulle meeldib see võimalusel alati esimeseks nädala trenniks ajastada. Esiteks on Roccas kõige paremad vahendid selle jaoks ning lisaks annab nädale hoo sisse. Teisipäeval oli töölt vaba, aga nagu kella pealt läheb mul uni iga päev kell 6 ära ehk kell 7.30 olin juba Postimajas õlatrenni tegemas. Pärast käisime veel Kalamaja Reval cafes hommikusöök nr 2 nautimas. Üks minu lemmikuid pošeeritud munad, röstleib ja soolalõhe.
Samuti ei saanud muidugi võimalust kasutamata jätta ning avasin rulluisuhooaja. Sõitsin umbes 10 kilomeetrit Järvevanal. Üksi sõites on kiirus päris hea ning tuharad, jalad ja kerelihased saavad korraliku koormuse. Mulle meeldib, et seal pole palju auto ülesõite, kus pidevalt pidurdama peaks. Lisaks on tee ka väga hea. Mitu korda käies tüütab aga ära. Peakski uusi radu avastama Tallinna kandis. Pirital mulle väga ei meeldi – liiga palju rahvast, kitsas ja tee pole eriti pikk.
Õhtul valmistasime veel eriti maitsva õhtusöögi, aga sellest tuleb kunagi eraldi pikem postitus. Esmaspäeval tuli aga mul suur Jaapani toidu igatsus peale ning käisme sõbrannaga Sushi Plazas, kus võtsin seekord kuulsate tempurade või makide asemel hoopis kana doni. Jäin nii rahule. Seal on tegelikult päris palju teisigi huvitavaid sööke alustades grillitud tuunikalast kunu rameni supini.
Täna hommikut alustasin jälle vara – ei oska ikka magada. Nimelt kell 7.14 olin juba Estonia teatri ees, kus toimus järjekordne Nike running clubi trenn. Kolmapäeviti on kavas train to run ehk reaalset jooksu vähem ja rohkem erinevaid harjutusi. Suurema osa ajast veetsimegi Vabaduse väljaku treppide juures, kus tegime erinevaid trepijookse, väljaasteid, hüppeid. Jalad said ikka “vatti”. Ilm oli lihtsalt super-super hea ja jäin väga rahule. Võimalusel tahakski just hommikuti käia seal, jõuaks isegi enne tööd ilmselt tehtud.
Lisaks tegelesin enda rõdu sisustamisega ehk ostsin sinna põrandakatte ning laua ja toolid. Täna saingi juba esimese päikesevõtu teha. Hetkel on küll nii hea meel, et sain rõduga korteri. Tegelikult on mul neid lausa kaks. Natuke kitsad küll, aga ajavad asja ära. Õhtul oli üle pika aja lõpuks treeneriga kohtumine. Meil on seda aega ikka päris keeruline kokku leppida. Panime natuke plaane paika ning tegin täitsa arvestatava selja trenni. Varsti kirjutan täpsemalt ka lähieesmärkidest. Trenni lõpus proovisin ära ka Postimaja klubi rõdu. Sai ühendada natuke päevitamist ja kõhulihaste tegemist. Järjest populaarsemaks muutb terrasil treenimine. Mulle küll väga meeldib! Üldse proovin rohkem õues liigutada. Avastasin, et kodu lähistel asuvad ka Järve terviserajad, mida peaks mõni päev uudistama minema. Vähemalt mingi võlu on pideval kolimisel – kogu aeg saab uusi kohti avastada.
Ühesõnaga vastus küsimusele – ma ei ole trenni tegemist ära lõpetanud. Pidin just täna enda blogi kategooria valima ehk kas kaalulangus- või spordiblogi. Võttis üsna nõutuks esiti – päris spordiblogi ju pole, samas ka ei keskendu ma siin kaalulangusele. Minu eesmärgiks on pigem propageerida lihtsalt aktiivset eluviisi ning näidata, et tervislik toitumine ei ole mingi tuumafüüsika. Lisaks kui keegi siit natuke motivatsiooni või mõne nipi saab,  võin juba rahul olla. Täna just üks sõbranna ütles, et on siit palju häid ideid saanud – see muutis kohe tuju heaks!
Põhjus, miks ma juba kolmapäeval nädala kokkuvõtte teen, on selles, et juba homme sõidan tööasjus vähemalt kuni teisipäevani Leetu. Trenni seal küll otseselt teha ei saa, aga üldine füüsiline koormus on juba nii suur, et ega ilmselt ei jaksaks ka. Teie aga nautide ilmasid ja tehke ikka trenni! 🙂
Tänane õhtusöök: tuunikala filee steik grillitud pannil + soja kaste pärast; riis avokaado ja maisi-herneseguga, ahjus röstitud spargel, tomat

Puhkehetk keset nädalat

Nädala selgroog on juba murtud, kuid mind on ees ootamas väga tihe töine nädalavahetus. Täna ongi selle nädala ainuke vaba päev – lõpuks ometi üks päev, kus pole otseselt suuri kohustusi ning saan lihtsalt natuke aega olla. Peab nautima selliseid hetki. Päev algas sellegipoolest kell 7, mõnus üleööpuder hommikusöögiks ning seejärel õlatrenn jõusaalis.
Nagu ma eelmises postituses mainisin, proovin nüüd rohkem hommikuti trennis käia. Teisipäeval oli kella 9ks juba trenn tehtud ja 9.30 ilusti tööl. Hetkel tundub, et see variant sobib väga hästi. Jõudu ja energiat on rohkem ning õhtuti on aega ka muude asjadega tegeleda. Siiski häirivad mind Roccas hommikuti endiselt kaks persooni – vene vanamees, kes käib tõstevööd pakkumas, ning üks teine umbes 40. aastates meesterahvas, kellele kunagi panin nimeks “õpetlane”. Ta käib seal juba vähemalt minu Rocca algusaegadest ning alati peab tegema väga huvitavaid kommentaare, mille peale kohe ei oskagi midagi öelda. Tavaliselt täiesti suvalisel hetkel möödaminnes “ära siis neid sangpomme ära varasta”; vihjed, kuidas ma mehi enda musklitega vallutama lähen; “ma tean küll, et sa tahad selle lillepoti endaga siit kaasa viia”. Ega mina pole ainuke, vaid ta jutustab nii vist kõigiga seal. Esmaspäeval olime kõrvuti stepperil, minul suured kõrvaklapid peas ning telekast tuli film “Turist”. Tal oli vaja muidugi kommenteerida, kuidas naine võrgutab mehe nii lihtsalt ära, sest viimane trennis ei käi…lisaks muidugi, et mina seda ju tean omast käest. Üsna kummaline. Tihtipeale panengi sellepärast kõrvaklapid pähe, et siis saan teeselda, et ei kuule midagi. 
Üldiselt on trennid toredad ja hektel naudin neid jälle, mis ongi kõige tähtsam. Eile oli jõusaalist puhkepäev ning otsustasin proovida Nike jooksutrenni. Nägin ürituse infot esmaspäeval facebookist ja kellaaeg ning päev täpselt sobisid. Sain enda trennifännist töökaaslase ka kampa. Algul oli Nike Ülemiste poes lühike erinevate jalatsite tutvustus ning seejärel suundusime umbes 4 km ringile. Pärast tegime Ülemiste City kandis pargis erinevaid jooksu- ja jõuharjutusi ning sprinte. Väga mõnus oli vahelduseks midagi teistsugust teha – koos on ikka põnevam. Päris naljakas oli treeningu lõpus end venitada kaubanduskeskuse koridoris.  Võimalusel lähen kindlasti mõnikord veel. Jooksvalt saab selle kohta infot Nike Running Estonia facebooki lehelt.
Söögi poole pealt olen viimasel ajal enda jaoks leidnud odrakruubi. Väga mõnus vaheldus makaronidele, riisile või tatrale. Valmistamine on ka üsna lihtne – esmalt tuleb pesta vee all ning seejärel keeta soolaga umbes 20 minutit.  Lisaks tegin täna üle pika aja peediorsottot. Avastasin selle enda jaoks paar aastat tagasi. Tõesti väga maitsev – kindlasti katsetage!. Natuke valivamate inimeste jaoks võib alguses olla harjumatu maitse. Siiski soovitan proovida erinevaid asju – käige poes silmad lahti ja leiab igasugu põnevaid ning vahel unustatud sööke. Peediorsotto retsepti leiab minu blogist SIIT.
Serveerisin orsotto koos kõrvitsasalati (mu lemmik!) ja veiselihast minutipihviga. Kui muidu olen üldiselt kogu aeg kanafilee fänn, siis Jaapanis olles sõin üsna palju loomaliha. Pole lihtsalt harjunud sööma ning ma pole ka väga osav selle valmistamisel (kui ei proovi, siis ei saagi osavaks vist…). Paljud inimesed, kes hakkavad toitumist rohkem jälgima, välistavad tihtipeale enda jaoks kõik punase liha, mis sisaldab tegelikult palju kasulikku. Pigem panna rõhku liha kvaliteedile ja valmistusviisile. Kasutasin valmistamisel paar aastat tagasi tellitud lauagrilli ning vaid mõne minutiga oligi valmis. Kusjuures õli pole vaja seal üldse kasutada. Maitsesasin soola-pipraga ning natuke soja kastet ka.
Ja allpool üks pilt lõunast, kui ei viitsi midagi kokata ehk odrakruup, tuunikala tomatikastmes, kodujuust, keedumuna, avokaado. Lihtne aga hea – alati ei pea asja keeruliseks ajama.

EMS-treening (59/100)

Minu tubli sõbranna Kärt töötab sellises põnevas kohas nagu Healthy Attitude fitclub, mis tegutseb juba ligi aasta aega Tartus. Antud klubi on eriline selle poolest, et seal ei toimu enamikele tuttavad rühmatrennid, vaid ainult privaatsed EMS (elektromüostimulatsioon )-treeningud. Nende kodulehekülg ütleb, et tegemist on elektri-impulssidega, mida teatud võimsuse ja sagedusega lihastesse saadetakse. Nende impulsside tulemusena lihased kontrakteeruvad ja neisse tekib pinge. Sisuliselt näeb see välja nii, et pannakse selga spetsiaalne kostüüm, mis on ühendatud masinaga, kust saadetakse kehasse erineva tugevusega elektrilisi impulsse.
Olin juba mõnda aega huvi pärast seda proovida tahtnud ning eelmisel nädalal lõpuks õnnestus seal ka käia. Eks taolisi süsteeme on teisigi, kus mingi masin saadab lihastesse signaale (vms) ja lubatakse suurt kaalukaotust kiirelt lihtsa vaevaga alustades butterfly absist kuni muude imevidinateni välja. Üldjuhul peab ise lihtsalt lamama ja seade teeb sinu eest kogu töö ära. EMS-treeningus on natuke teistmoodi, sest pidevalt peab oma lihaseid pingutama ning samal ajal ka koos treeneriga teatud harjutusi tegema (nt väljaasted, kükid jne). Ma suhtun taolistesse asjadesse üsna skeptiliselt ning traditsioonilist treeningut ma ei tahaks küll selle vastu välja vahetada. EMS treeningus olin tegelikult isegi positiivselt üllatunud. Kirjeldan järgnevalt natuke enda emotsioone ja kogu protseduuri.
Antud klubi asub täitsa Tartu kesklinnas Poe tänaval. Esmalt pidin täitma ankeedi enda kohta, et veenduda, et mul mingeid vastunäidistusi pole ning jooma tassi leiget vett, et ainevahetus käima lükata. Seejärel Kärt natuke tutvustas kogu treeningu põhimõtet ning andis treeningriided, mida kandma peab (kusjuures alla ei tohi jätta ka enda aluspesu). Selle peale pani treener kergelt märjaks piserdatud kostüümi, mille kaudu ühendati mind ka masina külge. Esmalt oli päris naljakas niiske tunne. Kui kõik oli valmis, hakkasime katsetama impulsse ehk kui tugevaid minu keha talub. See pidavat olenema treenituse astmest. Üsna naljakas surin oli kehas. Ma ei oskagi täpselt kirjeldada – kindlasti mitte valus, aga üsna kummaline. Enne päris treeningu alustamist harjutasime hingamist ja põhiasendit, mida iga harjutuse vahele tehakse. Uskuge või mitte, aga juba hakkas higi voolama. Treeningu ajal tegime harjutusi kogu kehale alates kükkidest kuni kätekõverdusteni. Kuna rasvakiht on mul pigem väike, tundsin kõhu piirkonnas üsna tugevat surinat. Väga oluline on õigel ajal hingamine ja pingutamine, sest vastasel korral tabab impulss ikka väga ootamatult ja on üsna ebameeldiv. Kokku kestis trenn 20 minutit ja pärast proovisime natuke ka tselluliidi- ja lõdvestusprogrammi. Lõpuks tundsin ennast küll täitsa läbi väristatuna. Teatud andmete järgi peaks 20-minutiline treening vastama kaheksale 45-minutilisele klassikalisele treeningule trenažööridel. Sellesse suhtun ma nüüd küll üsna skeptiliselt, aga üsna intensiivne oli küll. Kuna treening kaasab töösse palju süvalihaseid, oli järgmistel päevadel üsna kummaline enesetunne. Mitte klassikaline lihasvalu, vaid selline kahtlane ebamugavustunne. Kõige rohkem andsid tunda seljalihased. Midagi hullu siiski mitte. Olen kuulnud, et mõned inimesed on ikka korraliku lihasvalu all kannatanud. Samuti kogesin samal päeval ebatavaliselt suurt janu (tavaliselt joon ka palju vett, aga sel päeval oli vajadus palju suurem).
Kokkuvõttes oli väga põnev kogemus, kuid siiski ei usu ma, et see asendaks klassikalist treeningut. Siiski pidi see näiteks ka hea olema vigastustel taastumisel või seljavalude korral. Eks ta paljuski on ilmselt suunatud väga kiire eluviisiga inimestele, kel pole aega või tahtmist tunde treeningsaalides veeta. Aga eks proovige järgi ja otsustage ise! Lisan mõned lingid ka, kus on natuke rohkem informatsiooni EMS-treeningu kohta neile, kellele asi huvi pakkuma hakkas.

Nädala kokkuvõte 04.08-10.08 (52/100)

Trennide koha pealt üsna korralik nädal, kuid absoluutselt mingit väsimuse märki pole. Käisin ka mõnes rühmatrennis, kuid edaspidi ma ilmselt ennast nii palju nendega väsitama ei hakka – mõnest attackist vast ikka hüppan läbi. Olen viimastel päevadel teinud ka jõusaali lõppu madala pulsiga taastavat kardiot ja pean tõdema, et see mõjub väga hästi. Alguses tundus natuke nüri, aga ajakiri või raamat ette ja aeg lendab. Lisaks avastasin, et Roccas nurga taga olevatel masinatel on ka sisseehitatud ekraan, kust saab vaadata telekat, youtube jne… Mõtlesin, et miks need nii populaarsed on. 
Alustasin täna oma uue jõusaali kavaga ja eks näha siis ole edaspidi, kuidas ja kas mõjub. Järgmine nädal on tegelikult mitu suuremat üritust ootamas, mis natuke segavad. Üks “pisiske” on poolmaraton Rakveres, kuhu registreerisin juba ammu kevadel Tartu jooksumaratoni emotsioonidest tulvil. Vahepeal juba kahtlesin, kas ikka lähen, sest jooksutrenne viimasel ajal kokku lugeda pole võimalik, sest need lihtsalt puuduvad. Samas tean, et mu vastupidavus ja vorm on piisavalt head, et see enam-vähem normaalselt ära joosta. Olen nii palju positiivseid kommentaare selle jooksu kohta kuulnud, et kahju oleks ka minemata jätta. Niiet ilmselt lähen teen selle “väikse” asja ikka ära – muidu pärast on kahju kui teiste rõõmsaid pilte vaatan.

Esmaspäev: Pärast uimast olekut nädalavahetusel olin esmaspäeval jälle energiat täis – hommikul nagu ikka jõusaal. Õhtul otsustasin veel attacki minna. Tallinnas on liikulusega praegu üsna kehvasti, mistõttu istusin 40 minutit ummikust, tänu millele oleksin peaaegu trenni maha maganud. Väga napilt jõudsin ja see oli üks parimaid attacke viimasel ajal. Energiat oli lihtsalt meeletult, trenn möödus ülikiiresti ja lõpus oli veel jõudu ülegi. Saalis oli mõnusalt palju õhku ka, mis tegi sportimise väga meeldivaks. 9 ajal otsustasime veel sõpradega Pikakari randa ujuma minna. Olin üllatunud, kui palju rahvast sellisel kellaajal veel rannas oli. Polnud seal varem käinud, aga täitsa hea koht ujumiseks – peab vaid mõne meetri kõndima ja ongi juba sügav vesi. Mitte just kõige tavalisem Eesti mererandades.

Teisipäev: Hommikul sai jõusaalis tehtud üks korralik jalatrenn ja sinna otsa veel Grit ka. Polnud ammu seal käinud, kuid üldjuhul ma ilmselt seda harrastama praegu ei hakka, sest väsitab liialt. Otsustasin end mitte väga “ribadeks” tõmmata, aga sellegi poolest hea trenn. Kuigi olen üsna vähe käesolevat kava teinud, hakkab see üsna kiirelt tüütama. Viimaste Gritide uus süsteem muutub minu meelest natuke igavaks kui seda mitu korda teha.
Kolmapäev: Praegu on motivatsioon jälle laes ja kõik trennid tunduvad üli head. Uue kava järgi  (mida ma veel ei tee) peaksin iga trenni lõppu tegema 30 minutit aeroobset rahulikus tempos, mis on mulle tavaliselt üsna nüristav tegevus. Otsustasin sellega nüüd algust teha – tuleb välja, et polegi nii hull, kui lihtsalt end õigele “lainele” häälestada.
Neljapäev: Aeg jõusaalis on nagu puhkus sellest kuumast ilmast ja lämbest kodust. Praegu on ikka üsna mõnus treenida ka, kui saal on võrreldes tavalisega oluliselt tühjem. Sügisel kui pean hakkama pärast tööd treenima kõige populaarsemal ajal, on alguses ilmselt ikka üsna harjumatu. Tegin rinda ja triitsepsit. Lõppu veel 20 minutit stairmasteril.

Proovisin enda jaoks uut maitset – Peanut Butter & Jelly. Varasemalt on kõik
batoonid meeldinud, kuid see maitses küll halvasti ning teist poolt ei söönudki
ära.

Reede: Toimus lõpuks oodatud kohtumine treeneriga. Vaatasime rahulikult mu uue kava läbi, tegime mõned muudatused ja panime paika algraskused, et oleks, kust üles hakata minema. Kokku läks ligi 2.5 tundi ja lõpuks pidime lõpetama, sest spordiklubi pandi kinni. Siim muidugi väga rõõmus polnud, et mul nii kaua aega läks, mistõttu olin lõpuks tühja aku, ilma koduvõtmete ja autota spordiklubi ukse ees. Õnneks sain viimase kõnena helistada taksosse ja sellega autole järgi sõita. Viimane sõnum, mis telefoni saabus enne tühjaks saamist oli “Kas sul kukkus kang peale v?”. Ma nii naersin selle üle, aga eks peab harjuma, et edaspidi on mu treeningud ilmselt pikemad.

Väike trenni selfi ka

Laupäev: Täitsa puhkepäev. Sõitsin sõbrannadega Tartusse ja õhtul nautisin veel Tartuffil viimaseid filme. Kuigi õhtu oli veidi jahedam kui eelnevatel päevadel, oli siiski väga mõnus õhtu.

Pühapäev: Hommikul otsustasime ikkagi Hauka laadalt läbi käia. Olen sellest nii palju kuulnud, aga ise külastanud pole. Täitsa vahva üritus – saime igasugu manti natuke juurde. Ma ostsin põhiliselt erinevaid maitseaineid ja vürtse. Õhtul suundusin ikkagi spordiklubisse. Plaanisin uue kavaga alustada esmaspäevast, aga kuna järgmisel nädalal on ees ootamas mõned suuremad üritused, mis takistavad trenni, siis pidin alustama täna, et päevad jooksma hakkaks normaalselt. Praegu ei oska veel kommenteerida uut kava, sest peab enne sisse harjuma. Lisaks pole Tartus kõiki vahendeid, mida tahaksin kasutada. Koos lõpus tehtava lõdvestava kardio osaga venivad tulevikus trennid ilmselt üsna pikaks. Aga mulle meeldib!

Nädala kokkuvõte 21-27.07 (40/100)

Igati mõnus ja suvine nädal. Võrreldes tavalisega oli treeningute arv ligi poole väiksem ja jõusaali külastasin üldse väga vähe. Tundsin, et on natuke puhkust ja taastumist vaja. Nädala lõpp oli eriti huvitav, aga ehk mõni teine päev kirjutan sellest veidi pikemalt.



Esmaspäeval ja teisipäeval puhkasin Pärnus ja jätsin kõik trennimõtted koju. Siiski oli üsna palju liikumist ning ka meres sai piisavalt ujutud, mis oli justkui nagu kerge taastav treening.

Kolmapäev: Jõusaali jõudsin keset päeva umbes 2 ajal ja minu rõõmuks oli ainult üks inimene veel. Ei õnnestu ikka täiesti üksi kunagi saali proovida, alati on keegi veel platsis. Treenisin jalgu, üritades natuke rohkem tähelepanu pöörata tagumikule. Kokkuvõttes oli päris intensiivne. Palava ilmaga ongi trennid üsna rasked, sest juba sinna jõudes olen üleni higine. Järgmine päev olid isegi lihased veidi valusad.
Neljapäev: Päeval veetsin paar tundi rannas, mis muutsid mind väga uniseks. Õnneks bodyattack äratas jälle ellu – oli ikka üks väga korralik rühmatrenn, kus tundsin, et saan endast kõik anda. Antud kava tegin alles teist korda ja väga meeldib. Mäletan, et vanasti tundus kätekõverduste lugu ikka täielik killer – nüüd teen peaaegu kõik juba ilusti ära. Pärast tahtsin veel jõusaalis selga ja biitsepsit teha. Unustasin aga jõusaali kindad maha ning mu peopesad on nii tundlikuks muutunud, et seljatrenn on ilma kinnasteta üsna piinarikas. Väga ei nautinud kogu trenni ja pigem üritasin kiirelt asjaga ühele poole teha. Ideaalis oleks pidanud jõutreeningu ikka enne BA tegema, aga ei jõudnud ennast nii vara spordiklubisse vedada.

Reede: Kuna olin see nädal Tartus, kasutasin võimalust ja külastasin vana lemmikut hommikust Synergy ringtreeningut. 45 minutiga sai päris korralik ring tehtud ning jäin väga rahule. Plaanisin ka jõusaali pärast minna, aga tundsin end üsna väsinuna ja otsustasin see nädal üldse natuke vabamalt võtta, sest organism pole trennidest ammu korralikku puhkust saanud. Õhtul oli veel sõbranna tüdrukute õhtu, kus sai ikka tunde kontsadel Toomemäel üles-alla ja treppe mööda kõnnitud – korralikult võttis läbi.

Laupäev: Hommikul olin juba 7.30 rongi peal, et Tallinnasse sõita, kus toimus bikini fitness ABC seminar. Selle raames oli ka üks intensiivne Plyo treening, mis mulle väga meeldis. Tegime erinevaid harjutusi, millest suurem osa keskendus tuharale ja jalgadele 30 sekundit tööd ja 20 sekundit puhkust. Väga mõnus treening oli – mitte midagi ületamatult rasket, aga kuna väljas oli üle 30 kraadi sooja, voolas higi ikka ojadena.

Pühapäev: Juba kolmas puhkepäev see nädal, mille veetsime jälle Pärnus. Ujusime, päevitasime ja külastasime sugulasi. Üks igati hästi veedetud päev ja nüüd tunnen küll, et olen puhanud ja võin jälle vanas treeningrütmis jätkata. 

Mina ja Bodyattack (38/100)

Ilmselt on enamik lugejaid aru saanud, et praegu tegelen eelkõige lihastreeninguga jõusaalis. Ma tõsiselt naudin seda, kuna areng on pidevalt märgatav, saab treenida omas tempos ja ajal ning panna end pidevalt proovile. Tegelikult olen ma jõusaalis treeninud üsna vähe aega – tihedamalt alles eelmise aasta sügise lõpust. Enne seda olen mõndade vahedega olnud suur rühmatreeningute “hunt”. Kuigi ma hetkel satun neisse harvem, ei ole mu armastus siiski kadunud. Mulle on alati eriliselt meeldinud intensiivsed kardio treeningud, pärast mida on korralikult tühjakspigistatud sidruni tunne. Mäletan kui Bodycombatit aastaid tagasi esimest korda Arctic spordiklubis tutvustati, sai see kohe mu üheks favoriidiks. Ka praegu on see üks mu lemmiktrennidest, kuid juba mõnda aega tagasi sai ta tugeva konkurenti – Bodyattacki, mis on minu meelest veel raskem, intensiivsem ning lõbusam. Enamik, kes  natukene Les Millsi trennidest teavad on sellega ilmselt tuttavad, aga siiski lisan nende väikese tutvustuse fitness.ee kodulehelt.

BODYATTACK® on 55-minutiline kardiotreening, mis aitab arendada jõudu ja vastupidavust. See intervalltreening kombineerib endas sportlik-aeroobsed liikumised ning tugevusharjutused. Dünaamilised instruktorid ja võimas muusika motiveerivad kõiki saavutamaks oma sportlikke eesmärke!

  • Põletab palju kaloreid, kuni 760 kalorit
  • Vormib keha
  • Parandab vastupidavust 
  • Kasvatab jõudu
  • Parandab südame ja kopsude tööd

Mäletan väga selgesti enda esimest kokkupuudet bodyattackiga, mis toimus umbes 3 aastat tagasi Austraalias elades. Sain seal kohalikku spordiklubisse väga odava paketi kolmeks kuuks ning suundusin rõõmsalt taas end vormi ajama. Enne seda polnud ma ligi pool aastat üldse sporti teinud ja viimastel aastatel oli trenn üldse natuke unarusse jäänud. Märgin ära, et varasemalt olin ma üli aktiivne spordklubi ja grupitrennide külastaja. Igaljuhul Bodyattackist ei teadnud ma tol hetkel ausalt öeldes midagi, aga nimi kõlas intensiivsuse poolest midagi sarnast Bodycombatile (mis oli ju mu lemmik) ja sellepärast läksingi esimesena just attacki. Mäletan, et väljas oli sel päeval 40 kraadi ja juba spordiklubisse jõudes olin üleni higine ja üsna väsinud. Treeningsaali jõudes ootasid seal juba rõõmsad naised ja mehed ning treener, valmis kõvaks trennks. Sel hetkel polnud mul veel aimugi, mis mind ees ootab! Ruum ise oli üks suuremaid spordisaale, kus ma käinud kunagi olen, lisaks oli veel maas riidest vaipkate (või midagi taolist), mille külge jalanõud ilusti kinni kleepusid.
Ja kui see ükskord pihta hakkas – ma pidin sõna otseses mõttes surema! Juba esimene soojenduslugu tõmbas korralikult “rihmaks”. Treener muudkui karjus jumping jacks, run, jump jne. Esmalt ma ausalt öeldes ei saanud aru, kuhu ma sattunud olen ja kas ma peaksin äkki ära minema. Siiski varasemalt olin olnud ju nii kõva “combati mutt” ja alati intensiivseid trenne armastanud – kuidas ma oleks saanud lahkuda. Eks ma siis lihtsalt kannatasin kuidagi. Eriliselt on meeles kuues ja seitsmes lugu, mis tavaliselt koosnevad ringis jooksust ja gruppide moodustamisest. Pidime võtma nelja rühma ning iga grupp asetses ühes nurgas. Pärast harjutuste tegemist oli vaja joosta maksimum kiirusel järgmisesse nurka – see saal oli aga nii suur, et juba sinna jooksmine oli väga hull. Lisaks olid kõik ülejäänud inimesed eriliselt fit’id ja lammutasid korralikul. Vähemalt siis tundus nii. Ära ma selle siiski kannatasin ja olin trenni lõpuni. Ilmselt on see üks mu kõige raskemaid treeninguid üldse! See oli esimene ja viimane kord kui ma sel korral Austraalias olles bodyattackis käisin. Vot selline oli mu suhte algus hetke lemmiktreeninguga.

Järgmine kokkupuude oli peaaegu aasta hiljem kui olin jälle tagasi Eestis ja liitusin Fitlife spordiklubiga. Otsustasin sellele trennile uue võimaluse anda ja mu kiindumus sai alguse. Esimesed korrad olid ikka väga rasked (küll mitte võrreldavad Austraalia kogemusega). Edaspidi oli ikka raske, aga teismoodi…iga korraga jõudsin aina rohkem ja võhm kasvas korralikult. Suurt osa mängis kindlasti ka suurepärane treener Maris, kes oli nii motiveeriv ja energiat täis. Kuna Fitlifes oli attack vaid kord nädalas, tegin ma kõik, et mitte ühestki tunnist puududa. Ma usun, et tegelikult oli vähe neid kord sellel ajal kui liige olin. Kõige rohkem kahju lepingut lõpetades oligi loobuda Marise attackist. Julgen väita, et just tänu sellele paranes mu vastupidavus väga palju ja ka triitsepsi kätekõverdused – mu üks varasemaid nõrgemaid lülisid – arenesid tohutult. Eelmise suve veetsin samuti Austraalias, kus kohtasin ka suurepärast attacki treenerit, kes töötab ise ka Les Millsis. Kahjuks pidi ta sellega seoses tihedalt Uus-Meremaal veetma, mistõttu polnud võimalik tema tundides käia nii palju kui oleks soovinud.

Sel aastal pole ma nii tubli olnud ja tihedalt attackinud. Esiteks ei sobinud ajad ja teiseks olin ma juba nii väga kiindunud eelmistesse treeneritesse, et vahepeal mõne teise juhendamisel ei tundunud asi ikka õige. Nüüd olen võimalusel ikka proovinud käia ja see on kindlasti minu jaoks parim kardio. Ehk kõik, kes tahavad parandada oma vastupidavust, suurendada jõudu ja lõbusat treeningut, minge kindlasti proovima. Ma ei soovitaks seda ehk esimeses rühmatrenniks valida kui pole pikalt midagi teinud, aga väikese baasiga on väga nauditav. Samuti pakutakse enamikele harjutustele ka lihtsamaid alternatiive, mida ei tohiks kindlasti karta. Usun, et enamik meis saab sellega kenasti hakkama!

Seega näeme attackis!

Nädala kokkuvõte 14.07-20.07 (33/100)

Kui ma eelmine kord kirjutasin, et oli väga kiire ja tegus aeg, siis see nädal oli vastupidiselt väga lebo ja esimeses pooles ausalt öeldes suurt midagi korda ei saatnudki. Kohe natuke imelik hakkas isegi. Ilmad olid ka üsna kahtlased – nagu oleks soe, aga samas pilvine ja vihmane. Käisin paari sõbrannaga üks päev isegi Männiku karjääris, kuid ujuma jõudsid peamiselt vaid nende väikesed õed. Meie suured istusime kaldal riietes ja jälgisime olukorda. Vesi oli tegelikult umbes 20 kraadi ringis erinevalt Tallinna mererandadest, kust vahepeal oli umbes 7 kraadi sooja. Ei kutsu just väga ujuma.
Trenni koha pealt oli üsna arvestatav nädal. Käidud sai isegi mõnes rühmatrennis vahelduseks. Tegelikult mulle need endiselt meeldivad, aga valikuid peab tegema. Kõige rohkem on kahju, et pole üldse bodyattackis käia saanud, sest see on trenn täis energiat, powerit ja arendanud palju mu vastupidavust. Järgmisel nädalal Tartus olles parandan kindlasti oma vea!


Esmaspäev: Jõudsin jõusaali üpris varakult ja saal oli üpriski tühi (jee!). Tehtud said üks korralik trenn seljale ja lõppu natuke lõdvestuseks crosstraineril. Hommikused näod on juba üsna tuttavad. Eriti jääb silma üks meesterahvas, kes teeb ikka korralikku trenni. Lisaks tavalistele harjutustele igasuguseid kiiruslikke jõuharjutusi rööbaspuudel, hüppeid jne. Mul on talle pandud juba hüüdnimeks “Tarzan”, sest tundub küll, et varsti on plaanis puudele ronima minna. See pole üldse kriitiliselt mõeldud, vaid just positiivselt.
Teisipäev: Alustuseks kerge jalatrenn ja lõpetuseks “kerge” Grit Strenght. Üks hullemaid kombinatsioone, mis võib olla – heas mõttes. Polnud ammu Gritis käinud ja ei hakanud ennast täiesti ribadeks tõmbama. Pärastlõunal tuli aga järsku hull väsimus ja alles siis tundsin kogu trenni mõju (ja ka järgnevatel päevadel). Õhtul tulid veel külalised ka ja lõpus tuli mul lihtsalt selline uni peale, et mõtlesin, et jään sinna nende kõrvale magama. Õnneks suutsin ikka kuidagi sellest üle olla.
Kolmapäev: Käisin Kristiine MF-s, kus sain esmalt kokku ühe blogi lugejaga, kellega vaatasime natuke erinevaid harjutusi. Täitsa tore oli, loodan, et tallegi meeldis. Pärast veetsin veel natuke aega üksi jõusaalis ja tegin rinda, triitsepsit. 
Neljapäev: Hommik Rocca jõusaalis – õlg ja biitseps. Õhtul käisin veel isal külas ja korjasin endale natuke punaseid sõstraid koju. Poleks uskunud, et mulle see korjamise asi meeldima võiks hakata. Väiksena tundus see tõelise piinana. Õnneks praegu ei sunni ka keegi 10 põõsast tühjaks korjata – see tundus ikka nagu igavik.


Reede: Käisin hommikul kiirelt jõusaalis ära, kus keskendusin rohkem pepu treenimisele. Enesetunne oli kuidagi väga hea ja aeg läks jube kiiresti. Lõpus kõndisin veel stairmaster trenažööril, mis võttis ikka korralikult läbi. Tunda oli küll, et puhkust oleks vaja. Õhtul ergutasin natuke vaimu ja käisime sõbrannadega Tartus Jan Uuspõllu ja Piret Kalda uut etendust vaatamas. Täitsa meeldis kohe ja õhtu oli ka ilus soe.
Laupäev: Hommikul tundsin end küll üsna väsinuna, aga nagu kirjutasin eelmises postituses oli kavas bodypump challenge. Sai tehtud üks väga vahva ja väsitav treening.

Pühapäev: Igas mõttes ünsa lebo päev. Õhtul käisin ikkagi bodybalances eesmärgiga end korralikumalt venitada. Seda oli praegu väga vaja. Homme lähen paaris päevaks Pärnusse ja seega on tulemas täitsa trennivabad päevad. Lasen kehal puhata ja taastuda.

Nädala kokkuvõte 23.06-29.06 (12/100)

Ja ongi esimene “suvekuu” läbi, kuigi reaalsed suveilmad lõppesid vist küll maiga. Loodetavasti on juulis rohkem päikest näha. Hoolimata erinevatest üritustest ja pidustustest tuli kokku päris palju treeningtunde ning kokkuvõtvalt olen päris rahul.
Esmaspäev: Alustasime jaanipäevaga juba pühapäeval Pärnu kandis ja esmaspäev kujunes seetõttu puhkuseks. Käisime Pärnu uues Apollo kinos ja õhtul pidasime sõpradega Viljandi kandis maha suure jaanipeo.
Teisipäev: Olin ka selle päeva arvestanud puhkamiseks ja suurem osa mööduski magades. Õhtuks oli aga mul puhkamisest ja liha söömisest juba väga raske tunne, mistõttu läksin üle pika aja jälle jooksma. Ilm oli isegi päris ilus ja jooksmiseks väga hea – kokku tuli 8 km ning enesetunne super.
“Šokolaadipuder”
Kolmapäev: Eelmiste päevade kogutud söök ja jook tuli ikkagi maha raputada. Esmalt korralik jalatrenn Lõunakeskuses ja pärast veel bodyattack. Uus kava meeldis mulle väga ja kindlasti mu üks lemmikuid Les Millsi trenne. Üritan edaspidi sinna rohkem jõuda.
Õhtul kutsus Kirke mind kõndima ja ei saanud ju EI öelda – väljas päike paistis ka vahelduseks. Tegime umbes 10 km ringi ja tee peal leidsime isegi paar metsmaasikat.
Salapildistajad…
Neljapäev: Hommikul käisin suure turumuti Kirkega turul ja pärast seda väike jõusaalitreening. Mina tegin rinda ja triitsepsit ning pärast niisama võimlesime, mängisime lolli. Njah…õnneks kesklinna Myfitnessis on venitusosas selline mõnus nurgatagune, kust kõik välja ei paista või vähemalt me ise loodame seda 😀
Reede: Hommikul tegin enda trennid varakult ära – esmalt synergy ja pärast seljatreening.
Laupäev: Jõusaal nagu ikka – mis ma ikka pikalt kirjutan. Lõppu tegin jalale ja kõhule tabata intervalle – andis mõnusa väsimustunde veel. Õhtul oli ilm nii ilus, et lihtsalt pidin oma rulluiske üle pika aja proovima. Jätsin kõik nutiseadmed koju ja kulgesin rahulikult omas tempos. Silma järgi tuli kokku umbes 11 km. Hea lõdvestav sõit nädala lõpetuseks.
Pühapäev: Keha on väsinud ja nõuab puhkust. Lisaks pean täitma natuke perekondlikuid kohustusi ja vanaema sünnipäevale minema. Pakkisin juba natuke asju ka ning hakkan neid nüüd vähehaaval Tallinnasse viima.

Nädala kokkuvõte 16.06-22.06 (5/100)

Nädal jälle möödas – ülikool sai lõpetatud, pidu sai peetud ning ka trenni sai piisavalt tehtud. Tänasega algavad ka jaanipidustused – esmalt Pärnu kandis ja edasi Võrtsjärve juurde. Kuigi sellise ilmaga on mul vahepeal tunne, et pigem tahaks toas teki all mõnusalt telekat vaadata. Vähemalt soosib halb suvi trenni tegemist – peab ikka igas halvas midagi head leidma. Nüüd väga lühidalt nädala treeningutest.

Esmaspäev: Üsna korralik seljatreening kesklinna klubis. Otse trennist jooksin sõbranna lõpetamisele ning õhtul tähistasime üsna vaikselt tähtsat päeva.
Karahelbepuder on seal all peidus tegelikult ja pärast natuke piima peale valatud
Teisipäev: Hommikul oli väljas nii külm, et ei olnud üldse motivatsiooni ennast toast välja ajada. Tekkis mõte, et peaks kindad välja otsima taaskord, sest käed külmetasid jubedalt. Jõusaalis oli olukord aga tore – kavas oli rind ja triitseps. Kuigi rahvast oli vähe, olid peaaegu kõik asjad kogu aeg täis, mida mul oli teha vaja. Kesklinna klubis on ainult kaks pinki peegli juures ja need olid järjest samade inimeste poolt hõivatud peaaegu tund aega.
Kaerahelbepuder maasikate, mango, maapähklivõi ja kookoshelvestega

Kolmapäev: Käisin Lõunakeskuses Kirsti bodybalances – see trenn ikka meeldib mulle (eriti Kirsti juhendamisel). Selles kavas on algus rohkem muusikasse ja kui kõik korraga selle saatel end liigutavad, on see vahepeal lihtsalt kuidagi nii ilus. Siiski sain aru, et mu vasak tagumine reis on ikkagi täiega kinni ja juba mõnda aega pinge all. Pean sellega lähiajal midagi ette võtma enne kui hullemaks muutub. Pärast tegin mõnusa treeningu jalgadele. Pidevalt tüütas aga üks keskealine mees, kes on Lõunakeskuse klubis vist üsna tihe külaline. Lihtsalt käis mu kõrval istumas ja rääkis, et ei viitsi trenni teha, sest talle piisab lihtsalt minu vaatamisest…No nali naljaks, aga lõpuks tüütas ikka ära küll, eriti kui ta pidevalt üle jõusaali kommenteeris teistele.
Neljapäev: Olin tubli ja läksin enne juuksurit hommikul trenni. Jõudsin kohale 6.45 ja ma mitte polnud seal esimene. Siiski oli klubi üsna tühi ja tehtud sai mõnus treening õlale ja biitsepsile. 

Reede: Neljapäev venis väga pikaks – lõpetamine ja pärast Tartu lähedal puhkemajas pidu esmalt sugulaste ja hiljem sõpradega. Selle tõttu oli terve reede üsna väsinud tunne ja trennist vaba päev. Siiski sundis mu õde mind temaga AHHAA keskusesse minema. Üritasin ära viilida küll, aga lõpuks oli täitsa tore – juba kolmas kord seal, aga praegu on käimas vee näitus, mis on päris põnev.
Laupäev: Esmalt Grit Strenght – ei tundunudki väga raske seekord ja isegi suutsin täitsa mitu plaksuga kätekõverdust varvastel teha. Pärast kergem jalatreening – jõusaal oli laupäevale omaselt tühi nagu mulle meeldib.

Pühapäev: Hommikul olin juba 10st trennis ja koos minuga päris palju teisi inimesi. Ilmselt tahtsid kõik enne jaanipidustusi veel viimase trenni ära teha. Nüüd aga kähku asjad kokku ja peole!

Nädala kokkuvõte 02.06-08.06

Nädal jälle möödas ja trennidest palju tähtsam oli asjaolu, et kaitsesin oma baka töö ilusti ära ning sisuliselt on see osa ülikoolist nüüd tehtud. Mõnus tunne on küll – enne kaitsmist oli paar päeva juba närv sees, aga tegelikult nii hull ei olnudki. Üldjuhul ma suur närvitseja pole, üsna külma kõhuga (ema pabistas minu eest). Kõige rohkem kartsin, et hakatakse väga detailselt statistika ja regressioonanalüüsi kohta küsima, mille vastamisega oleks probleeme olnud. Jälle üks eluetapp läbitud, kiiresti lähevad need aastad ikka mööda.
Aga kuna postituse eesmärk on ikka rohkem trennidest kirjutada, siis väike ülevaade möödunud nädalast.

Esmaspäev: Hommikul otsustasin jõusaali hoopis Lõunakeskusesse minna. Päris mõnus vaikne oli ja jalatrenni on seal vast isegi parem teha kui kesklinnas – rohkem ruumi ja võimalusi. Igaljuhul jäin väga rahule. Pärast tegin veel ühe combati ka. Hea oli jälle Kirsti trennis käia, kuhu pole ammu sattunud. Kuna ta rõhutab rohkem tehnikat ka, tundsin, et sain trennist palju rohkem kasu kui tavaliselt ja järgmine päev olid isegi selg ning õlad veidi valusad.
Teisipäev: Kell 8ks läksin intervall 30 spinningusse + 30 min saalis ülakehale. Kuna magasin üsna halvasti (nägin terve öö kaitsmist unes), siis võtsin trenni väga vabalt…nagu kerge soojenduse eest. Pärast oli enesetunne juba kordades parem ja sai väsitav seljatrenn tehtud jõusaalis. Päeval tegelesin enda kaitsekõne ja oponendi arvamusele vastamisega, mistõttu oli õhtuks pea nii paks, et läksime Kirkega ilusat ilma jalutuskäiguga nautima – kokku sai kõnnitud umbes 10 km.
Tegin vahelduseks täidetud suvikõrvitsaid: sisuks on kana, šampinjonid, ananass ja peal mozzarella juust




Kolmapäev: Pärast kaitsmist oli muidugi vaja kiire jõusaalitreening (rind, triitseps) teha, et siis ruttu teiste toimetustega jätkata ja tähistamisega alustada.

Neljapäev: Kuigi sain eelmisel õhtul alles 5st magama, oli kell 9 juba uni läinud. Peaaegu võimatu on kauem magada, isegi siis kui tahaks. Õhtul läksin enne linna minekut ikka jõusaali ka. Sai tehtud üle pika aja jõutõmmet. “Hea” siis, et mul ikka lühikesed püksid jalas olid, sest jõutõmmet tehes saan alati igasugu kriime ja sinikaid. Enne lõpetamist peaks natuke selliseid harjutusi vältima vist, et mitte täitsa kriimulisena ja plekkidega olla. 
Kausis: veerand banaani, pool pirni, keefir, linaseemned, pähklivõid, natuke müslit; kaerapala kanasigni, jääsalati ja munaga

Reede: Hommikul käisin synergys. Väga raske ring ei olnudki, aga võttis ikka üsna korralikult võhmale. Kavas oli midagi taolist: kätekõverdus jalad pallid ja jalgadega palli kõrvale harki hüpe; kummiga triitsepsi sirutus pea kohal; kükk üks jalg TRX-s küljega; lõuatõmbed; alusele hüpped; küksid pea ees kätekõverdus; köiega ette kallutus; stepipingil kõhuli jalgade tõsted koos; pikali sirgete jalgade tõsted; palliga istesse tõus ja hüpe üles; käte surumine paarilisega kokku/lahku. 

Lisaks tegin pärast õlgu ja biitsepsit. Proovisime Kirkega jälle natuke uusi harjutusi paarilisega, mis instagramis on silma jäänud. Päris hästi tuli välja ja mõtlesime, et mõnikord peakski kokku panema sellise “paaristrenni”.

Uued trikid praktiseerimisel

Laupäev: Minul oli täitsa mõnus puhkepäev ja elasin hoopis Siimule kaasa, kes osales rattaga Rõuges Estonian Cupil. Vaatasin finišeerujaid täpselt viimase hullumeelse tõusu juures – kõigil olid ikka korralikud piinatud näod peas. Siim ütles ka, et oli juba õnnelik, et kohe on kõik, kuni viimase tõusuni, mis pigistas ikka viimsegi energia välja. Õhtul vedasin Siimu vastu tahtmist ikkagi Tartu Laulupeole kaasa (ta pole kunagi ühelgi laulupeol käinud – kuidas see üldse võimalik on?) – ilm oli ilus ja nautisime (vähemalt mina) mõnusat suvepäeva.

Pühapäev: Otsustasin jõusaalis teha plyo stiilis treeningu, millest mu üks lemmikblogija Rootsist kirjutas. Oli kiire, intensiivne ning väsitav. Lisaks tegin kergemaid taastavaid harjutusi ja proovisin paari uut asja. Pärast käisin veel bodybalances, mille olin pikaks ajaks ära unustanud. Väga hea ja vajalik – sain kõik lahti venitatud ja loodan edaspidi seal tihedamini käia. Nagu ma enne mainisin, siis olen üsna jäigaks jäänud.

Ma ei ole ikka ära suutnud otsustada, kas minna või mitte Narva energiajooksule. Ühest küljest mõtlen, et võiks – soov end proovile panna jälle ja pole Narvat külastanud ka juba aastaid-aastaid. Teisest küljest pole mingisugust jooksutrenni viimastel nädalatel teinud ja peaksin sealt õhtul bussiga kuidagi Tartusse sõitma, sest esmaspäeva hommikul on tähtsaid toimetusi. Niiet mida teha…ei tea?! Paar päeva on veel aega mõelda.

Täna õhtuks oli mõnus ja kosutav salat: salatilehed, redis, keedetud spargel, tomat, kurk, keedumuna, keedukartul, tuunikala vees, natuke oliivõli, sool, pipar