Mis sai “personaaltreenerikarjäärist”?

Läheme nüüd vahelduseks natuke tagasi minu blogi esialgse teema ehk trenni juurde. Kunagi alustades oligi ju eesmärgiks ainult trenni – ja toiduteemadel kirjutamine. Praegu on mõndade postituste lugemine küll üsna piinlik. Olin ju antud hetkel selles maailmas üsna uus, aga kirjutasin nagu  suurte teadmistega professionaal. Tahaks arvata, et vahepealsete aastatega on juurde tulnud rohkem realistlikku vaadet, kogemusi ning teadmisi.

IMG-6489

Tahtsin tegelikult natuke kirjutada  minu nii öelda “personaaltreenerikarjäärist”. Panin ju päris päris palju aega, energiat ja raha, et omandada nii FAFi kui ka EOK treeneripaberid. Olen küll arvamusel, et ainuüksi paber ei tee kellestki head treenerit, kuid siiski usun, et mingi ühtne hindamissüsteem peaks olema ning spordiklubid võiksid treenerite palkamisel ikkagi koolituse ja eksami (või kõrghariduse) olemasolu nõuda. Kahjuks nii see siiski pole ning sageli pööratakse tähelepanu hoopis teistele kriteerumitele – nagu valmidus eneseturunduseks ja enda müümiseks. Mida rohkem trenne müüd, seda rohkem saab raha ka klubi. Üks taolistest klubidest on kindlasti kõigile tuntud MyFitness. Kahtlemata on seal ka väga häid treenereid, aga soovitan enne valimist natuke uurida nende tausta.

IMG-6777

Minu juurde tagasi tulles, siis tegelikult pole ka mina trennide andmist jätnud. Täiskohaga personaaltreeneri elukutse pole kunagi minu eesmärk olnud, kuid lisatööna meeldib mulle seda väga teha. Juba FAFi aegadest on mul paar klienti, kellega ikka aeg-ajalt trenni teeme. Kuna mul polnud ühegi spordiklubiga kindlat kokkulepet, jäi neid kohtumisi harvemaks. Teatavasti pole  “vabakutselised” treenerid eriti soositud.

(Pool)personaaltreeningud treeningstuudios Bodylab

Alates veebruarist olen aga 1-2 korda nädalas trenne andnud väikeses personaaltreeningute stuudios Bodylabis. Tegemist pole päris tavalise jõusaaliga, kuhu saab endale sobival ajal minna. Süsteem on selline, kus inimesed valivad liitudes paketi,mitu korda nad nädalas trennis käia soovivad ning saavad ligipääsu broneerimissüsteemile, kus on näha, mis tundide ajad ja treenerid. Igasse trenni mahub maksimaalselt kolm inimest, kes igaüks saavad liitudes enda isikliku kausta ja programmi, mida nad treeneri juures tegema hakkavad. Jõusaalikavad on klubi poolt valmis tehtud, kuid neid saab loomulikult natuke muuta. Sisuliselt on see nagu pool-personaaltreening. Kuna kuumaks on üsna kõrge, motiveerib see inimesi tavaliselt ka kohale tulema. Inimesed saavad ise valida, kas käivad  iga kord sama treeneri juures või erinevates tundides.

img-6961-11.jpg
Treeneri selfie enne klientide saabumist

Iseenesest on idee väga hea ning midagi taolist Eestis väga pole ka. Tüüpiline klient on jõukam kontoriinimene, kes jõusaalis käia ei tahaks, kuid pigem otsib privaatsemat ja personaalsemat lähenemist. Treenerina on aga süsteem selline, et tavaline vahetus on vähemalt viis tundi ehk minu jaoks vahemikus 17.00-22.00. Kui trennid on täis. annan 15-inimesele (pool)personaaltreeningu. Minu jaoks on see number natuke ebarealistlik… Kui alguses seal alustasin, mõtlesin, kuidas neid programme muudan, vahetan”mõttetud” harjutused välja, õpetan inimestele põhjalikult tehnikat,  siis mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et päris nii see ikka ei ole. Probleem on selles, et iga kord on tunnis erinevad inimesed, erineva taseme ja oma kavaga ehk liiga palju ei saa kellelegi tähelepanu pöörata. Seega annan endast lihtsalt maksimumi ja üritada jälgida, et kõik enam-vähem õigesti teeksid. Siiski tunnen pidevalt, et ei suuda viis tundi järjest anda sellise kvaliteediga tunde nagu sooviksin (eriti päras 8 tundi kontoris), mistõttu käin seal edaspidi vaid vajadusel asendusi tegemas. Treenerina tegelikult on see olnud väga kasulik kogemus. Lühikese perioodi jooksul olen treeninud väga palju erinevaid kliente, kelle “iseärasustega” tegeleda.

Ametlikult personaaltreeneriks Audentes Fitnessis

See ei tähenda, et treeneriametiga lõpparve teen. Septembrist hakkan ametlikult personaaltreenerina tööle spordiklubis Audentes Fitness. Olen seal ise paar aastat treeninud ning tegemist on väga toreda spordiklubiga. Lisaks jõusaalile on palju rühmatreeninguid, spinning, bassein, areenil treenimise võimalus ning sügisest ka eraldi crosstrainingu stiilis saal. Võrreldes MyFitnessiga hubasem ja kodusem saal ning ka klientuur natuke teistsugune. Jõusaalivarustus on korralik ning ruumi jätkub kõigile. Ideaalis ongi eesmärgiks anda 2-4 trenni nädalas. Sellise mahu juures tunnen, et suudan pakkuda kliendile vajalikku kvaliteeti ja tähelepanu, et saavutada tema jaoks soovitud eesmärk. Seega kellel tekkis huvi trenni tulla, võib julgesti kirjutada. Paneme eesmärgid paika ning ega see vorm ka tulemata ei jää! 🙂  Samuti ei pea hakkama Audentese kliendiks, vaid koos minuga on sissepääs eritingimustel. Pärast pikka ja ilusat suve on just hea aeg alustada treeningutega.

IMG-6971
Ise teen ka trenni (Audentes Fitness)

Nüüd tõmban aga otsad kokku ja loodetavasti juba varsti tutvustan Teile Audentese spordiklubi natuke lähemalt.

“Trenniloba”

Kiiretele aegadele vaatamata pole ma trenni tegemist siiski jätnud. Tegelikult usun, et iga inimene leiaks need 45-60 minutit, et ennast natuke liigutada. Pigem on asi planeerimises ja harjumuse puudumises. See ei tähenda, et peaks ennast “puruks” tõmbama ja vere maitse suus hingetuks treenima, vaid ka natukesest liigutamisest piisaks. Kui ma nüüd enda isa järjepidevalt sportima saaks, oleks see alles saavutus.

Detsembris polnud  mul endal ka väga palju energiat ega aega , mistõttu otsustasin natuke kergemalt võtta ning ei vedanud ennast iga hinna eest hommikuti väsinuna trenni. Õhtud olid kõik planeeritud ülikoolile ehk see polnud variant. Pigem käisin nädalavahetustel kuskil väljas liikumas või rabas. Värske õhk hoiab ikka mõistuse selge ning on hea vaheldus neljale seinale, kus suurema osa oma ajast veedame.

BeFunky Collage

Nüüd jaanuaris olen ennast jälle trennisoonele saanud. Hetkel kindla kava järgi ei treeni, kuid oma süsteem mul ikkagi on. Üritan pöörata rohkem tähelepanu alakehale. Hetkel kui kaal on natuke suurem, siis mõne pildi pealt tundub ülakeha parajalt massiivne ning näen sihuke täitsa “põkk” välja.  USAs olles küsisid mitu võõrast  inimest, et kas tegelen ujumisega. Välja arvatud üks jõusaali töötaja, kes uuris, kas olen baleriin, sest kandsin krunni.  Kindlasti ainult baleriinid kannavad krunni ja seda alati vabal ajal.

Igal juhul viimastel päevadel on trennis olnud korralik power sees… Ma ei tea, kas seda tingis All Starsi treeningeelne shot, eksamitejärgne pingelangus või lihtsalt asjaolu, et sain üle pika aja rahus õhtuti trenni teha ilma, et peas oleks 100 erinevat mõtet, mis on vaja veel ära teha ja millal ma selleks aja leian. Viimased kaks päeva olen isegi mitu viimase aja rekordit teinud raskuste osas ning selline mõnus trenni ärevus on sees nagu vanasti.

trenn 2018

Täna sain tehtud viimase eksami sel semestril ja naudin seda pingelanguse tunnet vähemalt järgmised kaks nädalat. Tegelikult lähen jälle reisile ka… polnud üldse planeeritud, aga oli sobiv aeg, koht, võimalus ja inimene ning ei hakanud kätt ette panema.  Pärast reisi plaanin vähemalt 2 kuud kindla kava järgi treenida. Vaatan, kas panen ise midagi kokku või lasen teha. Teiste tehtud kava kuidagi distsiplineerib rohkem.

IMG_1885

Lisaks olen isegi paaris rühmatrennis käinud. Proovisin ära MyFitnessi uue StudioX treeningu. Sisuliselt on tegu pimeda ruumiga, kus tehakse teatud aja jooksul harjutus ning siis liigutakse järgmisesse punkti. Kombinatsioon pannakse kokku MyFitnessi poolt ning mingi aja tagant see vahetub. Mõni treening keskendub rohkem alakehale, teine kõhule või hoopis kogu keha hõlmav tund. Ise käisin viimases variandis. Vahelduseks oli täitsa tore ning mulle kindlasti põnevam kui niisama tuim kardio saalis. Siiski pärast teist korda hakkas natuke igav, sest harjutused olid täpselt samad. Lisaks ei meeldi mulle ühte harjutust nii pikalt järjest teha. Näiteks on seal järjest 2 minutit seljatõmbeid.

Nädalavahetuse veetsin Tartus, kus käisin emaga üle väga pika aja bodybalances. Kuna ma venitamisega üldse ei tegele, arvasin, et olen totaalne puutükk. Tegelikkuses asi polnudki väga hull ning paar korda kuus võiks bodybalance ära eksida küll.

Üks tüütu asi on minu jaoks kõhulihaste tegemine trenni lõpus. Samas pole ma seda usku ka, et neid üldse tegema ei peaks. Nüüd avastasin enda jaoks  hea variandi, mis muutis kõhulihased palju “meeldivamaks”. Tõmbasin endale tabata appi, kus saab valida seeriate arvu, pikkuse ja puhkepausi pikkuse. Nüüd olengi teinud trenni lõppu 2 seeriat neljast harjutusest koosnevat “ringtrenni”. Tavaliselt valin seeria pikkuseks 40-50 sekundit, puhkepausiks 10-20 sekundit ja teen neli erinevat harjutust. Seda ringi sooritan 2-3 korda. Seega soovitan uusi asju proovida, kui trenn muutub liiga üksluiseks ja igavaks!’

Nüüd sai trennijuttu küll ning kui mujal ei kohtu, siis saalis ikka!

IMG_1848

 

Oh kooliaeg…jõudis kohale!

September on natuke nagu uus aasta. Inimesed on puhkustelt naasnud ning tagasi oma igapäevarütmis. Tänavad on autodest umbes ja spordiklubid rahvast täis. Täna õhtul käisin Audenteses trennis ning mis ma nägin – ka seal oli palju rahvast. Tavaliselt on see minu meelest alati tühi.

Ega ma ise selles suhtes täiesti erinev pole, sest võtsin ka eesmärgiks enda toitumisel ja treeningutel rohkem silma peal hoida. Astusin üle pika aja kaalu peale ning nii suurt numbrit pole seal ammu näinud. Siiski pole peegelpilt nii hull kui näiteks 1,5 aastat tagasi ehk äkki on lootust, et osa sellest on ka lihas. Ega sellest kaaluteemast fitnessimaailmas sees olles ilmselt kunagi täiesti lahti ei saa. Peaasi et see ei hakkaks segama ülejäänud tegemisi ega muutuks elu keskpunktiks. Ka töö juures astus täna ülemus sisse ja teatas, et ta läks nüüd “dieedile” ja võttis ilusti vahepalad ehk kodujuustu, õuna ja pähklid kaasa.

Uus tegelane kodujuustumaailmas sai minu poolehoiu
Uus “tegelane” kodujuustu maailmas võitis minu poolehoiu

Minu jaoks on see september tegelikult natuke eriline, sest olen taas üliõpilase staatuses. Bakalaureusest on piisavalt aega möödas ning praegu tundub just õige aeg jätkata enda haridusteed. Otsustasin juba ammu, et magistrisse lähen õppima eriala, millest tõesti huvitatud olen mitte lihtsalt graadi omandamise pärast. Suvel kandideerising TTÜ-sse personalijuhtimise ja -arenduse õppekavale. Konkurents erialale oli väga-väga tihe (umbes 200 kandidaati) ning seetõttu ei tahtnud seda teemat väga “suure kella külge panna”. Kui sain teada, et olen vastu võetud, olin enam kui õnnelik! Eelmises töökohas puutusin päris tihedalt kokku värbamis – ja personaliteemadega ning tunnen selles tegelikult päris palju puudust. Nüüd hakkabki mu nädalavahetusi suures osas sisustama kool või õppimine, sest loengud toimuvad nädalavahetustel. Esimene koolipäev on juba sel reedel ja eks siis saan rohkem aimu, millesse end mässinud olen. Tegelikult olen päris põnevil ka!

IMG_9414

Nautisingi just oma viimast rahulikku nädalvahetust enne kui kogu kooli ja treeningürituste trall peale hakkab. Sihuke piisavalt rahulik ja tegus nagu suve viimane nädalavahetus võiks olla ehk pidu ja tantsu, lõõgastus spas, korralik trenn, natuke tööd ning lõpetasime pühapäeval isa juures grilli ja lõkkega.

Nädalavahetuse hommikutel tegin üle pika aja “prantsuse röstsaia”. Sarnase retsepti leiate SIIT. Sisuliselt kastsin täistera röstsaia piima ja muna segusse, kuhu lisasin ka natuke steviat ja kaneeli. Seejärel praadisin neid kookosõlis. Peale läks muraka kodujuust, mango, mustikad, röstitud kookoslaastud ja maapähklivõid. Mango ja kookoslaastude kooslus on ikka aegumatu! Väga mõnus ja magus hommikusöök, aga kahjuks kõhtu väga kauaks ei täida. Seetõttu peab tööpäevadel ikka pudru peale jääma.

Ja väike meenutus augusti lõpus toimunud Saku kodukohvikutest. Lemmikuks oli kohvik “Maailma maitsed”, mida külastasime kõige esimesena. Karri kana ja kookospiimas lõhe supp olid suurepärased!

Tegusat septembrit kõigile!

Mis seis trenniga on?

Viimasel ajal on blogi natuke minu elu “päevaraamatuks” muutunud. Kuna siiski üldiselt läheb see kategooriasse “tervislik toit ja trenn”, räägin antud postituses natuke rohkem enda hetke trennidest.

Naljakas on mõelda, et täpselt aasta tagasi valmistusin usinalt algavaks võistlushooajaks. Esimesed võistlused olidki oktoobri alguses Soomes ning augusti teisest nädalast alustasin dieediga. Ühest küljest on see valmistus väga põnev, kuna kindel siht on silme eest. Teiselt poolt eraldab selline eluviis muust maailmast üsna ära, sest iga väiksemgi kõrvalekalle päevaplaanist, tekitab stressi. Kindlasti on see ka üks põhjustest, miks ma sisuliselt midagi eelmise aasta augustist meenutada ei suuda. Lisaks oli ka muidugi tööl alati meeletult kiire periood. Sel suvel elasin üldse teise rütmi järgi, sest erinevalt eelmisest töökohast on hetke ametipostil suvel madalhooaeg ehk vaikne periood ning saab rohkem endale meeldivate asjadega tegeleda.

Seda ma kindlasti tegin. Oli piisavalt reisimist, väljas käimist, üritusi, pidutsemist. See muidugi tähendas, et trenn jäi natuke rohkem tahaplaanile. Samas oli puhkust vaja ning viimased kuu aega on olnud ilmselt viimase aasta parimad treeningud. Eks kilosid on ka juurde tulnud. Kaalunud ennast nüüd pikalt pole, aga peegel ja pildid ju ei valeta. Seetõttu olen nüüd viimasel ajal natuke rohkem toitumist jälginud ning osaliselt ka kirja pannud. Kõike grammi pealt kindlasti ei kaalu ning midagi otseselt ei keela, aga vaatan, et energiakulu oleks suurem kui sisse söödav kogus. Kuna novembriks on planeeritud üks vägev reis, võtsin selle väikseks eesmärgiks vormi osas. Kui enamus tahavad ikka juuniks suvevormi teha, siis mul on vist iga aasta vastupidi 😀


Hetkel teen trenni kava järgi, mille Ramil mulle mai lõpus koostas. Kava on jaotatud viiele erinevale päevale ning põhifookus on suunatud seljale, õlale ning jalale-tuharale. Jaotus on päevade vahel on järgmine: õlg-rind, selg-biitseps, jalg, rind-õlg-selg, tuhar. Kavas on kokku viis erinevat tsüklist – taastav, maksimaalsete raskustega, pumpav, maksimaalse kontraktsiooniga ja langevate seeriatega pumpav. Iga tsükkel algab jälle hästi kerge taastava nädalaga, et keha saaks puhata. Teine nädal on see eest maksimaalsete raskustega ning eesmärk oleks just seal raskusi suurendada iga tsükliga.

Seega on trennid üsna vaheldusrikkad ning keha (ja rohkem isegi vaim) saab piisavalt “üllatusi”. Mõni trenn on rohkem tunnetuse peale, teine rohkem raskuse. Kuigi mul hetkel võistlusplaane pole, uurib Ramil ikka pidevalt, kuidas trennidega läheb, mis on kuidagi hästi tore. Pärnu võistlejatel on igatahes treeneritega vedanud.

Samuti olen rohkem tähelepanu hakanud pöörama soojendusele. Varem tegin vaevaliselt ära 10 minutit kardioseadmel, aga nüüd olen lisanud erinevaid harjutusi kummilintide või kergete raskustega, et lihased soojaks saada ning tunnetust parandada. Eriti oluline on see minu meelest õlatreeningus, kus on kerge end vigastada, ja jalatreeningus, kus on õige lihastunnetus ja liikuvus väga olulised.

Trennis käin üldjuhul ikka Myfitnessides, aga vahel ka Audentese Spordiklubis. Põhikohad on Mustamäe, Rocca ja Ülemiste. Viimane on ikka veel natuke harjumatu, aga muidu väga mõnus avar. Usun, et uue treeninghooaja algusega on seal “massid” varsti kohal. Tegelikult tahaks huvi pärast ära proovida ka uuemad klubid nagu People Fitness ja HC Gym. Üksi mulle võõrastes kohtades väga käia ei meeldi, aga kuna nüüd on Kätlin kooli tõttu üsna tihti Tallinnas, tekkis meil mõte koos need üle vaadata.

Lisaks jõusaalile tahaks ka võimalikult palju väljas liikuda nii palju kui veel ilmasid on. Võtsime eesmärgiks, et päevadel, mil Kätlin minu juures ööbib, käime võimalusel hommikuti lühikesel virgutusjooksul. Sel nädalal oma eesmärgi täitsime ning käisime teisipäeva ja neljapäevva hommikul jooksuringul. Pärast maitseb puder veel paremini kui muidu. Eelmine aasta enne võistlusi tegelikult tegin ka tühja kõhuga lühikesi hommikujookse, et ainevahetust paremini käima saada.

Eile otsustasime hoopis spontaanselt Rocca Myfitnessis Darola ringtreeningusse minna. Trenn koosnes viiest “jaamast”, kus igas oli kaks harjutust, mida kordamööda 5 minutit tegime. Seejärel liikusime järgmisesse “jaama”. Oli väga mõnus pingutus ning higi lahmas ikka korralikult. Darola on üldse väga äge treener põnevate harjutustega, niiet soovitan kindlasti tema ringtrenn kolmapäeviti järgi proovida.

Selline seis mul trennidega praegu on ning naudin neid väga. Kuna septembri tulekuga läheb elu väga-väga kiireks, ei saa ilmselt sellisel koormusel jätkata. Seetõttu võtan veel viimast kuni energiat ja aega on!

Teile soovin  ilusat septembrit ja uue treeninghooaja algust!

 

 

 

 

 

 

 

Ikka veel suvelainel

Mõtlesin küll, et nüüd tuleb üks korralik trennipostitus, aga kuna muid tegemisi on ka nii palju, siis lükkan seda pidevalt edasi.
Pärast reisi oleks võinud ideaalis tempot natuke maha võtta, sest puhanud ja ringi sõitnud olen juba sel suvel piisavalt. Hetkel tundub, et ega enne paikseks ei jää kui sügisel, kui ootavad juba uued väljakutsed. Eelmise nädalavahetuse veetsin sõbranna Aediga Pärnu kandis. Esialgne plaan oli muidugi rand ja pidu. Välja tuli aga nii, et rannas olime kokku umbes 30 minutit  (riietega) ja pidu oli ka üsna jama. Siiski ei tähenda, et väljasõit poleks olnud tore. Nautisime hiliseid hommikusööke – kui ma kell 11 silmad avasin, oli Aedil juba tavaliselt laud kaetud. Praemuna ja kohupiima magustoidud maitsesid  tema juures palju paremini kui kodus. Samuti kasvatab tema ema rõdul vutte ning korter asub üsna maal ehk ümberringi on aiamaad, peenrad, kanad jms. Minusuguse linnalapse jaoks on see juba paras elamus. Pühapäeval sai külastatud ka Pärnu Myfitnessi. Klubi ise mulle väga planeeringult  ei meeldinud- justkui pikk koridor, kuhu on trenažöörid ritta pandud. Sellest hoolimata sai tehtud üks mõnus seljatrenn.

Sel nädalavahetusel kui suurem osa (vähemalt instagramist) Pärnus Weekendil veetis, läksime sõpradega hoopis Haapsalusse Augustibluusile. Haapsalu on küll vist üks armsamaid linnu Eestis – seal võiks juba niisama jalutada kohvikust kohvikusse või kuskil mereääres. Üritus oli ise tore, kuigi oleks võib-olla oodanud peaesinejatelt natuke rohkem. Sõbrad on mul ägedad, niiet kogu ettevõtmine oli niisama juba mõnus. Siiski olin iga õhtu voodisse jõudes lihtsalt nii väsinud, et vaevu suutsin end üldse liigutada.
Eile õhtul Tallinnasse tagasi jõudes käisin korra läbi veel ka turult, et natuke sügavkülma marju panna. Maasikatega jäin küll hilja peale, aga keskturult saab veel täitsa okei hinnaga. Mu sügavkülmik on nagunii üsna väike, et palju sinna ei mahu. Üldiselt panen lihtsalt terved marjad ning kui talvel tahan, saan neist ka soovi korral toormoosi teha.

Trennide koha pealt on mul praegu täiega hoos sees. Aasta parimad trennid ilmselt – jõudu on palju ja tunnen, et mingi areng on ka. Puhkused mõjusid ilmselgelt hästi. Pigem on oht natuke üle pingutada, sest taastumiseks ma palju ruumi ei jäta. Eks ikka kordan oma vigu ja unekvaliteedi järgi saan üsna kergelt aru, kui ülekoormuse märgid ilmnevad. Seda on tunda küll, et kui ikka nädala sees pidevalt raskeid treeninguid teha, siis nädalavahetuse üritustel on ikka päris raske olla, sest keha on füüsiliselt väsinud ja tahaks varakult magama minna. Võtsin enda “menüüsse” taaskord ka mõned toidulisandid: ZMA, Omega3 ja BCAA. Sügise poole lisan sinna veel D-vitamiini ja multivitamiini. Eelmine aasta toimis see kombo hästi ja kordagi haige ei olnud.
Lisaks olen üritanud korra nädalas ka rullitamas ja jooksmas käia. Ratas on natuke unarusse jäänud, aga loodetavasti sügisel paikseks jäädes jõuan seda parandada.
Muidu naudin võimalusel oma koduseid toite, sest väljas söömisest on isegi natuke tüdimus. Need pudruhommikud on eriti mõnusad eriti siis kui neid harva saab.

Ühel hommikul proovisin ka Kätlini retsepti järgi pannkooke. Tainasse läks 100g munavalget, 1 muna, 20 g kookosjahu, 50 g piima, natuke soola ja steviat. Sain sellest kaks pannkooki, mille vahele läks Alma maitsestamata kreeka jogurtit ja maasikaid.

Tegin üle pika aja ka endale tööle söögi kaasa, sest Armudu kanašašlõkk ei paku enam pinget. Kasutan võimalus kukeseeni iga söögi sisse lisada. Pildid kukeseened, peekon broilerilihast praetud sibulaga ning sinna juurde erinevad lisandid.

Õhtuti midagi kokata ei viitsi ning siis on tavaliselt menüüs erineval kujul munad ja võileivad/saiad. Selline 5 minuti kiirroog.

Lõpetuseks veel paar pilti Aedi imelisest kohupiima magustoidust/hommikusöögist, mis ta mulle Pärnus valmistas. Proovisin kodus ka, aga ei tulnud pooltki nii hea ja ilus. Kui täpse retsepti teada saan, jagan teile ka.

Tagasi igapäevas

Tagasitulek ja sisseelamine Eesti aega ei möödunud üldse nii sujuvalt kui minnes. Ideaalne plaan oli, et magan pika lennu, aga kahjuks nii see ei läinud. Kui reede õhtul lõpuks kodus magama jõudsin olin umbes 36 tundi juba järjest üleval olnud ja und polnud ikka veel. Selle kompentseerisin aga täielikult järgmisel päeval. Nimelt ärkasin hommikul kell 6.00 kehva enesetundega ning diagnoos oli midagi kõhugripi sarnast. Õnneks pikalt see ei kestnud, aga väga loid oli olla ehk järgmised 20 tundi veetsin sisuliselt pikutades või magades.
Pühapäevaks sain enam-vähem pildi ette ning plaanis oli laulupidu. Sõbranna pakkus veel enne enda juures brunchi ehk pannkooke ja proseccot ning suundusime lauluväljakule. Minu jaoks oli ekraanide puudumine ikka üsna märkimisväärse tähtsusega. Kuna rahvast oli meeletult palju, ei saanud eriti liikuda ning kui midagi ei näe ka, siis hakkab paratamatult mingi hetk igav. Olles ise enamik kordasid esinejana seal viibinud, pean ütlema, et see on ikka täiesti midagi muud. Publikuna ei saa pooltki sellist emotsiooni! Järgmine kord tahaks pigem laulupidu näha.
Hommiku entusiastid vs lõpp
Trennis on küll jube mõnus tagasi olla. Enne puhkust oli mul üsna suur motivatsiooni puudus. Eks ma ikka käisin jõusaalis, aga midagi asjalikku ja tulemuslikku seal küll tehtud ei saanud. Nüüd pärast kahte nädalat pausi ja suurt söömist on päris tore jälle tegutseda. Hetkel oli mul kava viimane viies nädal ehk drop-setid. See tähendas siis, et 6x suure raskusega, 6x keskmise raskusega ja max seeriaid kerge raskusega. Pärast puhkust võttis ikka korralikult läbi ja see lihasvalu…Ütleme nii, et kolmapäevasest jalatrennist kuni pühapäevani kõndisin tibusammudega. Sõbrannad ka küsisid, et mis mul viga on kui kaugelt tulemas nägid. Vahelduse ja aja kokkuhoiu mõttes olen nädala sees Audentese jõusaalis treeninud, kus mulle on täitsa meeldima hakanud. Palju ruumi ja vaheldus Myfitnessi konseptsioonile, mis on igal pool üsna sama.

Hetkel olen hoopis juba alates neljapäevast Tartus. Üsna spontaanne mõte tegelikult, aga sain selle sõidu kenasti tööga ühendatud. Vaatasin enda Tartu sõbrannad ja sõbrad üle ning külastasime kohalikke öölokaale ja restorane. Samal ajal olid ka Hansapäevad, kus laupäeval oli lihtsalt nii palju rahvast, et võimatu oli end massi sees liigutada. Pühapäeval oli inimesi natuke vähem. Ostsin ühe pudeli pirnimaitselist kodu siidrit ja sõin oma lemmikuid Andre Farmi juuste. Kes pole veel proovinud, siis julgen soovitada. Minu number üks on nende Andre Grand Old parmesani tüüpi juust. 

Mis ma teen?

Jaanuaris algas FAF treeneri koolituse teine tsükkel, mis tähendab, et üle nädala on 3 pikka päeva õppimist ning paljud muud tegevused tulevad seetõttu unetundide arvelt. Lisaks siis veel töö, enda trennid ning mõned kliendid, kellega praegu treenin. Nendega olen käinud enamasti hommikuti enne tööd või nädalavahetusel. Seoses treeneri teemaga, siis mulle tegelikult see ikka väga meeldib. Põhikohana ei sooviks teha, aga lisaks igapäevatööle on väga tore. Ennast ka motiveerib nähes, kuidas teistel areng toimub. Eks varsti peangi mõtlema, et mis selle “teemaga” edasi teha, sest hetkel võin nii öelda praktika raames Myfitnessis trenne teha, aga kui FAF läbi saab, siis seda võimalust enam pole.
Ees ongi veel ootamas viimane koolitusnädalavahetus, pärast seda kohe kirjalik ja praktiline eksam ning lõputöö esitamine. Kogu aeg tiksub peas küll, et peaksin õppimist alustama, aga kui lõpuks koju jõuan, siis käsi kuidagi ei haara neid materjale.

Hetkel on nii öelda öökapiraamat hoopis Nike asutamisest. Kuna mulle väga meeldivad erinevate brändide arengulood, on minu jaoks väga huvitav lugemine. Olen nüüd üritanud järgida põhimõtet, et vähemalt 45 minutit enne magamaminekut arvutis ei ole ning tundub, et aitab unele kaasa külll.

Enda trennidega on nii, et teen neid küll, aga suuremat naudingut ei paku. Vahepeal oli lihtsalt tunne, et ei viitsi üksi ja samas kohas treenida. Niisiis olengi nüüd vahelduse mõttes erinevates klubides ning vahel koos tuttavatega trennis käinud. Viimase kahe nädala jooksul näiteks olen käinud Spartas, Golden Clubis, Tallink Fitnessklubis, Audentese spordiklubis, Mustamäe, Virbi, Viimsi ja Rocca Myfitnessis. Nüüd viimastel päevadel olen avastanud, et vanas heas koduklubis Rocca Myfitnessis on ikka päris mõnus. Eile avati Mustika keskuses tegelikult ka uus spordiklubi People Fitness, mille peaks üle vaatama.

Tegelikkuses elu ei keerle ainult trennide ümber nagu siit võib mulje jääda. Nädalavahetustel oleme sõpradega ikka pikematel jalutuskäikudel või matkadel käinud ning õhtuti kuskil kinos, väljas jne. Ei jõua ära oodata enam kevadet ja valgemat aega – see hall ilm ja pimedus on ikka väga tüütu. Usun, et te olete minuga nõus. Üks reis kuluks ka ära, aga ei tea kas enne juunit kuskile saan.
Sõbrapäeva puhul tegime tööl inimestele SELF pannkoogi-ja vahvlisegust paksusid vahvleid ning serveerisime neid šokolaadi ja tiramisu moussega. Väga maitsvad said ja kõigile meeldisid ka! Kuna tegemist on magustamata seguga, olen varasemalt ise pigem soolaseid pannkooke sellest teinud. Seekord panime natuke mett sisse, vahustasime piimaga ning vahvliraudadele natuke ka kookosõli.
Toidulisanditest on ikka kõige lemmikum SELF Tiramisu Mousse – pudru sees, kodujuustu ja keefiriga, piimaga vahustatuna. Luban ausalt, et on hea ja ei tee lihtsalt reklaami. Šokolaadifännidele soovitan kindasti šokolaadimaitselist ka. Kusjuures hetkel Sportlandis saab seda -20%. Kuigi töötan ise nüüd MyBodys, luban, et enda blogis reklaamin ikka alati tooteid, mis endale ka väga meeldivad.
Lõppu veel natuke toidupilte. Soovitan kindlasti Rimi pappkarbi sees pelmeene. Heade makrodega ning maitsevad väga hästi. Proovisin nüüd lisaks kalkunilihapelmeenidele ka lambalihast varianti ning minu poolt ainult kiidusõnad. Kristiini soovitusel panin otse pannile ning maitsestasin pakendis olevate maitseainetega. Peale läheb Alma kreeka jogurt ja natuke ketšupit.
Kõige alumisel vasakpoolsemalt pildil on Rannarootsi sealihasült. 100g kohta kõigest 53 kalorit ning 2015.aasta “parim sült”.
Teistel piltidel üsna klassika – ahjulõhe, ahjus valmistatud bataat, röstsaial avokaado soolalõhega ning  ahjus valmistatud brüsseli kapsas.
Loodan, et mõne idee või mõtte saite. Seniks aga olge mõnusad ja kes trenni tahab tulla, võtke ühendust ja mõtleme midagi välja. 

Nädal sõnas ja pildis

Nädalat alustasin mealprep‘ga tööpäevade jaoks. Nii hea ja mugav ikka. Tavaliselt teen maksimum kolm toidukorda ette, aga seekord sai koguseliselt nii palju, et sain lausa 4 lõunasööki. See on ilmselt maksimum arv. Kokku võttis toidu valmistamine 15 minutit. Tükeldasin ürdivõi kanafilee, pruunistasin pannil. Samal ajal keetsin täisterapasta. Lõpuks panin kõik kokku ehk kana, pasta, üks pakk brokkolit ja ananassitükid. Enne söömist ja ülessoojendamist lisan veel kodujuustu, mis sinna mõnusalt ära sulab. Lõhnas nii hästi, et iga kord kui töö juures oma lõuna soojaks tegin, küsis järgmine inimene, kes kööki astus “Mis siin nii hästi lõhnab?”. Ürdivõi marinaad andis ise juba päris tugeva maitse ning lisada polnudki palju vaja. 
Jutu mõte on igatahes see, et vabandusi leiab alati – kas on liiga kiire, liiga kallis, ei taha sama sööki iga päev. Pigem mõelda, et kelle jaoks need vabandused on. Endale pole ju mõtet valetada ja olgem ausad, siis teisi lõppude lõpuks väga ei huvita. Enda keha ja enda tervis. Kahju on lihtsalt vahel vaadata vahel, kuidas töö juures neidude (jah, just tüdrukute ja noorte naiste) põhiline igapäeva söök on Hesburger, Red bull ja Rimi pitsa. Ma ei taha tegelikult üldse äärmustesse langeda. Arvan, et on täitsa okei neid vahel tarbida ja tavainimene ei pea igapäevaselt kaloreid ning makrotoitaineid pingsalt arvutama. Siiski ei peaks see minu arvates olema põhiline söök. Vaatasin just ETV2-st filmi “Toidu kaitseks”, kus samuti rõhutati, et rämpstoit peaks olema nii öelda alternatiiv ja probleem tekib, kui alternatiivist saab esmavalik või põhitoit. 
Järgmine missioon on mul ilmselt 14-aastasele poolõele õpetada, kuidas lihtsalt midagi süüa teha endale. Muidu ta ka kaugele enda “saiakeste” dieediga ei jõua. Tal on pigem asi selles, et kui keegi talle sööki ette ei kanna, siis ise ta külmkapist peale kohukese ja juusturulli midagi üles ei leia. Geenid on tal õnneks head – ema ja isa mõlemad pigem peenemad. Trennisoone peale ma ta juba sain (vähemalt aitasin kaasa).

Nädala keskel sain Rimis hea üllatuse osaliseks, kui märkasin, et Coppa Maga steviaga magustatud pistaatsiajäätis maksab 5.99 € tavalise 8.49 € asemel. Kallis küll, aga minu korvi ta ikkagi ära eksis. Põhilised koostisosad on piim, koor ja või ning magustatud stevia suhkrulehega. Olen ka varem sama maitset proovinud ja mulle väga meeldib – puhas ja kreemjas. Tulevikus tahaks ka teisi variane proovida. Täpsemalt saab lugeda Coppa della Maga kodulehelt. Lisaks arvustatakse erinevaid maitseid ka sellises toredas blogis nagu http://jaatisekunn.net. Suurtel jäätisesõpradel soovitan mitte antud lehele minna, sest garanteerin, et pärast peate poodi minema.
Kolmapäeva hommikul kell 7 vedasin end taaskord Nike Running Clubi trenni. Alustasime Estonia juurest ning enamuse aja tegime Harju mäe treppidel erinevaid harjutusi. Väljas oli juba varahommikul üli palav – nagu tõeline suvi. Kuna kolmapäev on tegelikult nii öelda trennivaba päev, mõtlen alati, kas peaks ikka minema. Samas on mõnus vaheldus. Päris naljakas on trenni teha linnatänavatel, kui ümbritsevad inimesed, kas kiirustavad tööle või on alles peolt tulnud.
Olen juba vaikselt suvetoitude meeleolus. Ostsin ka rabarberit, millest tegin natuke keedise taolist asja ehk tükeldasin rabarberi ja keetsin natukese vee ning steviaga. Panin keedise kreemküpsise puddingu peale, natuke piima ka ja müsli. Jube hea sai. Samuti on Rimi salatiletis juba igapäevaselt kultuurmustikaid. Kahjuks saavad need üsna vara otsa ehk tuleb hommikuti olla kiire.

Paar korda nädalas käin tavaliselt väljas söömas. Ajapikku on maitse muutunud ikka palju kallimaks. Hea ja kvaliteetse toidu eest olen nõus rohkem välja käima. Reedel külastasin ühte oma lemmikkohta Kolme Sibulat, kus proovisin hiidkrevetikarrit, millega jäin väga rahule. Samuti käisime nädala keskel esimest korda Depoos Peatuses. Koht ise oli väga lahe – hea idee teha vagunist restoran. Tellisin rebitud sealihast pitat, mis oli küll hea, aga oleks oodanud ehk enamat.

Trennid ka üldiselt sujuvad. Mõtlesin, et pean võib-olla varsti taastuva treeningnädala tegema. Pean end harjutama asjaoluga, et suve saabudes ka töötempo kasvab – soomlased tahavad vallutada minu poodi. Täna pidin ühe noortegrupi poest välja viskama, sest kui ikka käituda ei oska inimese moodi, siis pole sinna asja ka. Ülbust jäi neil veel üle ka. Ütleme nii siis, et minu arvamus soomlastest on viimase aasta jooksul ikka langenud. Eks sinna satub ka ilmselt teatud kontingent.

Väike möödapõige töö teemadel siis trenni keskele. Jõusaalis käisin see nädal rohkem Postimajas. Roccas olles puutusin kokku ikka oma vene vanamehega, kes seeriate vahel käis mul jalapressil raskusi lugemas. Lõpuks oli midagi temast kasu ka, sest tassis ise kõik kettad maha. Olen mõelnud, et mul oleks trenni nii öelda “sulast” vaja, kes tassib minu eest raskusi peale/maha, puhastab seadmed, toob juua kui vaja.

Täna õhtuks olen küll suhteliselt “tühjakspressitud sidrun”, aga mis muud kui uuel nädalal uue hooga. Mulle vastupidiselt väga meeldivad esmaspäevad. Lisaks saan järgmine nädal mõneks päevaks Tartusse. Ei jõua ära oodata. Naudin seal just mitte midagi tegemist. Tavaliselt üritan võimalikult vähe plaane teha, et saaks rahulikult olla. Ja lõpetuseks väga unised trennipildid.
Ma pole seda küll üldse reklaaminud, aga tegelikult on mu blogi ka blogiauhindade jagamisel tervise- ja kaalulangetusblogide kategoorias. Paar päeva vist saab veel hääletada. Niiet kellel huvi on, siis seda saab teha SIIN.

Peaaegu et suvi – energiat täis nädal

Möödunud nädal oli jälle päris aktiivne. Kuna olen üsna soojalembeline, on kevad ja suvi mulle parimad ajad treenimiseks. Tunnen reaalselt, kuidas keha on lahti ja jõudu on. Isegi juhul, kui olen väsinud, on trennis motivatsiooni küllalt. Praktiliselt olen kõik enda trennid üle viinud hommikusse. See tähendab, et äratus on tavaliselt 5.30 või 6.00. Järgneb üsna tugev hommikusöök, uimerdan natuke ja umbes tund pärast sööki jõuan trenni, mis ajaks on toit juba piisavalt seedinud. Nüüd on juba harjumus nii sees, et isegi vabadel päevadel, kui ei peaks nii vara ärkama, on silmad kell 6.00 lahti. Pühapäeval suutsin lausa kella 8ni magada, mis on vist viimase aja rekord. Võib-olla aitas natuke sellele kaasa paar klaasi veini, mis sai klassivendadega minu juures joodud.
Jõusaalis käisin 5 korda – esmaspäev, teisipäev, neljapäev, reede ja laupäev. Üritan mitte üle kolme päeva järjest teha, sest kogemus on näidanud, et taastumise mõttes on nii kõige parem. See muidugi ei tähenda, et muud liikumist poleks olnud. Selline ilm lihtsalt kisub välja. Tööl veedan terve aja siseruumis ja igal võimalikul ajal tahaks õues olla. Seega käisin lisaks jõusaalile veel jooksmas, rullitamas ja pikemal jalutuskäigul Pirital. Lisaks olen endiselt vaimustuses Postimaja Myfitnessi terrassist, kuhu on nüüd ka matid, hantlid, lamamistoolid ja lauad-toolid viidud.

Reedel ja laupäeval aitasin natuke Mybodys. Laupäeval olime maijooksul Sportlandi telgis ja degusteerisime batoone ning paari taastusjooki. Peab ütlema, et inimesed olid väga janused ja näljased, kuid üldiselt neid väga ei huvitanud, mis nad sisse endale sõid. Peaasi, et saaks kõike proovida. Vahepeal oli tunne nagu oleksin robot – muudkui vala-vala-vala, räägi sama juttu, aga keegi väga ei kuula ka. Pärast jooksu oli inimestel rohkem aega ja reaalset huvi ning tegelikult läks meil täitsa hästi. Kõige paremini läksid kaubaks uued valgubatoonid Clean Barid, mis on sisuliselt  Euroopa versioon kuulsatest Quest batoonidest. Saadaval on šokolaadi-, kreemküpsise – ja küpsisetaignamaitseline. Mulle meeldib enim neist viimane. Hetkel müüakse neid vaid Mybody poes, kuid õige kohe saadaval ka Sportlandis.
Vahepeal käisin kiirelt jooksmas ka. Mingi hetk mõtlesin, et jääb jooksmata, sest vaid napilt paar minutit enne teist starti jõudsin koridori. Läksin jooksma täiesti ilma ootusteta. Ma ausalt öeldes isegi ei mäletanud eelmise aasta aega. Tulemusega jäin täitsa rahule – 10 sekundit paremini kui eelmine aasta. Tean aga, et sisuliselt oleksin rohkemaks suuteline ja võimeline paremat aega jooksma. Koht oli ilus – täpselt 100. Muidu ma suur maijooksu fänn pole, sest seal on liiga palju trügimist. Enamus energiat kulub teistest mööda saamisele ning sellele, et kedagi pikali ei jookseks või ise jalgu ei jääks. Samuti oli üsna häiriv (nagu ka eelmine aasta), et paljud osalejad hakkavad juba 1-2 km keset rada kõndima. On ju olemas teised distantsid (ajavõtuta jooks, kõndimine jms), kus saab rahulikumalt oma tempos olla.

Lisaks spordile käisid veel mitmed õhtul külalised, sain toredate sõbrannadega kokku ning pühapäeva lõpetasin Kalamaja päevadel ning õhtul pere seltsis grillides ja lõkkega. Jäätis on küll hetkel üks asi, millele ei saa (ja ei taha) ära öelda. Õnneks on see magusatest asjadest üks süütumaid. Proovitud sai Lamuu soolakaramelli jäätist ning ka Premia eriti rammus sarja straciatella jäätis. Esimese suhtes olid vist ootused liiga suured, aga Premia oma meeldis küll väga. Samuti avastasin juba eelmine aasta ühe pisikese Premia jäätise Saldejumps, mis annab kõigest 118 kcal. Soovitan kõigile – hea kerge magus amps!

Lõunapausi lõppu üks magustoit

Ja muidu õhtuti olen üsna erinevate võileibade lainel – kiire, lihtne, tervislik!

Trennieelne snäkk pärast tööd autos – riisileivad maapähklivõi, banaani,
kaneeliga + kohv

Töö ja trenn käsikäes

Lõpuks olen jälle tagasi Eesti pinnal ning vähemalt mõneks ajaks natuke paiksem. Ausalt öeldes on isegi pisut tühi tunne, sest viimasel ajal oli mingi konkreetne asi ees ootamas, aga nüüd on justkui kõik “tehtud”.
Eelmise nädala veetsin töö asjus Vilniuses, kus seadsime valmis uue poe. Olid väga tegusad ja tihedad tööpäevad – iga päev ligi 12 tundi. Seltskond oli aga hea ning aeg läks lõbusalt ja lennates. Ilmad olid ka suviselt soojad ning õhtud veetsime tavaliselt mõnes vanalinna restoranis. Vilniuses polnud ma varem käinud ja see linn hakkas mulle täitsa meeldima.
Kartsin esmalt, et jälle tuleb pikem treeningpaus, aga minu õnneks oli hotellis olemas väike jõusaal, kuhu paar korda isegi jõudsin. Kuna töö ise oli juba üsna füüsiline ja intensiivne, olime õhtuks päris väsinud. Jõusaal oli minu üllatuseks päris korralik – kardiomasinatest jooksulint, ellips, ratas; jõu poole pealt kükipuur-smith masin ühes, erinevad hantlid, pec-tec trenažöör, surumispink, kaldega pink, kettad. Ühesõnaga rohkem kui küll – trenni saab ka palju minimaalsemate vahenditega tehtud. Sirlil trenniriideid kaasas ei olnud, mistõttu tuli ta üldse meie “kaunites” töödressides. Päris koomiline vaatepilt. Lisaks olid jõusaalil suured aknad, mis avanesid otse ehitusplatsi kõrval olevale alale. Ehitusmeestel oli vaatamist küll.

Vahepaladeks pakkusid inglased meile muidugi 10 sorti erinevaid saiakesi. Õnneks varusin endale valgubatoone kaasa. Taolistes olukordades on need minu jaoks küll väga õigustatud kohal. Üldiselt üritan neid minimaalselt tarbida. Lõunatasime iga päev IKEAs, kus saab üsna odavalt päris korralikku sööki. Austraalias elades põikasime sinna üsna tihedalt, sest see oli ainuke koht, kus sai kodust toitu. Enne äratulekut tegime ka väikese IKEA shopingu. Suutsin seekord üsna selget pead hoida ning kaasa tulid vaid paar asja. Teised olid seal esimest korda ning vaimustus oli päris suur.
Pidin ka võtma muidugi kuulsat IKEA Daimi kooki – on tõesti väga hea!
Koju jõudes jätkasin ilusti trennidega ning tundub, et olen järje peal. Kuna ilmad on nii ilusad, käisin paar korda ka jooksmas ning rullitamas. Pean vaatama, et jälle ülekoormuses treenima ei hakka, sest mitu korda on juhtunud nii, et kui on palju energiat, siis tahaks kõike teha ning lõpuks olen ületreeningus. Lisaks on ka ööuni üsna lühike. Midagi pole teha, kui iga hommik on silmad kell 6.00 lahti. Samuti tulevad siis kallale ka igasugu kummalised isud – viimastel päevadel on magusat küll rohkem söödud kui võiks. Eelmisel sügisel olin lihtsalt sellises madalseisus, millega kaasnes ka pidev näksimine ja ebavajalik kaalutõus. Ei tahaks enam sellele rajale langeda. 
Nädalavahetuse veetsin tegelikult hoopis Mybodyga Ilumessil. Vahelduseks on päris tore sellistel üritustel käia. Kuna Self tooted mulle meeldivad ja tarbin neid ka ise, pole väga raske neid inimestele tutvustada. Lisaks õpin ise ka iga kord midagi uut. 
Avastasin ka ühe päris huvitava toote, mille suhtes olin varasemalt üsna skeptiline. Tegemist on aminohapete desserdiga, millest on võimalik teha igasugu põnevaid magustoite, mis on minu meelest suvel eriti sobilikud. Valmistasin Kertule sellest sünnipäevaks ka koogi ning maitse oli täitsa mõnus. Natuke pean veel retsepti “tuunima” ning siis võin selle ka blogisse lisada. 
Tean, et paljud inimesed on vastu kõikidele nii öelda “pulbritele” ja muule sellisele. Kindlasti saab ka ilma ning ma ise eelistan ka iga kell tavalist toitu. Siiski usun, et need on tihti ikkagi paremad kui suur osa poes müüdavatest suhkrut täis toodetest. Eriti olulisel kohal dieedi tingimustes või neile, kes peavad oma kaloraaži piirama.
Täpsemat infot amino desserdi kohta saab
Mybody lehelt
Ja lõpetuseks pilt minu uuest “leiust” ehk tatrakrõbinatest. Koosnevad tatrajahust (80%), riisijahust, soolast. Täpsemalt saate lugeda SIIT. Leidsin need Rimist ning hind oli natuke üle 1 euro. 
Paremal pildil hetke lemmikhommikusöök ehk Valio vanillikohupiimapasta segatud Piatnica kodujuustuga, mangotükid, kultuurmustkad, natuke müslit, pähkleid, tatrakrõbinaid, Walden farms šokolaadikaste, kaneel ja peal natuke piima. Päris rammus asi – liialdada ei saa, kuigi väga tahaks.