Kingiideid "trennitšikile"

Juba mitu kuud “istub” minu mustandite hulgas üks postitust. Nüüd jõulude lähenedes tundub olev sobiv aeg see avaldada.

Minu soovide nimekiri on küll vist lõpmatu. Pidevalt on justkui midagi vaja ning üldjuhul on need asjad seotud minu sportliku elustiiliga. Seetõttu tuli mõte kirja panna ideid, mida kinkida ühele trennitšikile. Inimesed on küll erinevad, aga olen enam kui kindel, et paljud nõustuvad minuga. Ühesõnaga poiss-sõbrad, sõbrannad ja tuttavad äkki saate siit midagi kõrva taha panna kui ideede puudus on kallal.

Pulsikell/aktiivusmonitor. 
Tegemist on natuke kallimat sorti kingitusega ning oluline on teada, missugused on kingisaaja eelistused ehk kas ta tahab lisaks sammudele ja unele jälgida ka treeningaegset pulssi või kas gps-i olemasolu on oluline. Hetkel tuleb pidevalt uusi mudeleid, millel on üha rohkem võimalusi. Samuti on kindlasti oluline ka disain, välimus ja firma. Siiski on see üks ütlemata hea kink. Sobib ka hästi neile, kes on alles treeningutega alustanud või tahavad lisamotivatsiooni.
Tervisliku toitumise/fitness-teemaline koolitus. 
Enda koolitamine on alati kasulik ning enamasti ka üsna kulukas. See ei tähenda, et peaks kohe treeneriks hakkama. Ise olen mitu korda kingituse näol nii öelda sponsorlust saanud ja kindlasti ühed parimad kingid.

Kõrvaklapid. Paljudele meeldib trenni ajal muusikat kuulata. Ise eelistan eelkõige kardiot tehes. Kõige mugavam on kindlasti ilma juhtmeta variandid. Sain sünnipäevaks JBL juhtmeta kõrvaklapid ja olen küll väga rahul.

Synlab kinkekaart. Synlab on juba paljudele tuttav eraettevõte, mis pakub erinevaid teste tervisliku seisundi hindamiseks. Valida saab üksikute testide vahel, kuid samuti on firma ise kokku pannud juba mõned paketid. Näiteks tervisesportlase  (36 €) või terviseriskide pakett jms. Kindlasti peaks aktiivselt treeniv inimene aeg ajalt enda verd kontrollima, et teada, kuidas treeningud talle mõjuvad, vältimaks ülekoormust ja muid võimalikke probleeme. Samuti on endal ka üsna põnev.

Fotosessioon kas vabas õhus/stuudios/jõusaalis. Kes ei tahaks enda head vormi jäädvustada piltidele? Tihti on see kulutus, mida ise teha ei raatsi, aga kingiks saada tahaks küll. 

Köögitarvikud. Näiteks blender, multicooker, saumikser, lauagrill. Väga populaarne ning mugav variant on näiteks Delimano Nutribullet – tahaks sellele ka ise käed külge panna.

Treeningriided või -jalanõud. Kas trenniriideid saab üldse kunagi liiga palju olla? Lisaks traditsioonilistele spordipoodidele müüakse neid nüüd ka tavalistes riidepoodides. Samuti ka natuke kallimad välismaal populaarsed brändid, millest mõnda müüakse ka Eestis.  Näiteks Six Deuce; Austraalias tuntud Lorna JaneBetter BodiesIcanIwill

Freddy püksid. Kõikidel fitess-naistel on küll kindlasti vähemalt ühed Freddy püksid kapis olemas. Esiteks on need üli mugavad ja teiseks tagavad ilusa kanni. Hind tundub krõbe, aga tasub end ära – ma pole kunagi nii palju komplimente saanud kui neid kandes.


Treeningvarustus. Näiteks uued jõusaalikindad, šeiker, treeningrihmad, tõstevöö. Kodus treenimiseks võimlemispall, massaažirull, hantlid, matt, spordikott. Samuti ei ütleks kindlasti ära ka   sptesiaalsest  toidukarpide kotist (FitstopFitshop)

Spordipoe kinkekaart. Nagu ma juba enne mainisin, ei ole kunagi liiga palju trenniriideid!

Massaaži kinkekaart. Massaaž on treenivale inimesele tegelikult väga oluline – aitab taastuda ning vältida vigastusi. Tihti jäetakse see aga tahaplaanile. 

Toidulisandid. Enamik meist siiski kasutab toidulisandeid, mis on üsna kallid. Kindla pale minek on valgupulbrid, valgupuddingud, BCAA, vitamiinid-omega3, C-vitamiin, multivitamiin või kalorivabad kastmed (Walden Farms, My protein).
Valgubatoonid. Alati on tore kui neid varuks on. Minu lemmikud on Quest Bar, Clean Bar , Grenade, Fasti Nix&Nax. Filmi kõrvale on hea valik ka natuke tervislikumad proteiinikrõpsud (nt Protein Bites).
Tervislikud toiduained. Üldjuhul meeldib meile köögis katsetada ja teha igasugu tervislikumaid kooke ja maiustusi. Seega kulub alati ära kookos- ja mandlijahu, maapähkli- või mandlivõi, tume šokolaad, toorkakao, chia seemned, põnevad müslid (nt Lizi granola).
Nõud/nutikad toidukarbid/veepudel.  Toidupiltide tegemine on igapäeva rutiin, mis tähendab, et ilusad ja omapärased nõud on tähtsad. Samuti nutikad lahtritega toidukarbid või kaasaskantavad veepudelid (nt  http://www.tantan.ee/et/c/infruition).

Kas tundsite ennast natuke ära? 🙂 

Nädala "loba"

Täna korraks juba ehmatasin, kui Internetis keegi kirjutas, et esimese advendi puhul kooki teeb. Õnneks siiski nädal on veel jäänud. Viimastel aastatel väga ei fänna jõuluaega – pigem läheks kuskile reisile ja oleks soojas. 
Tükk aega mõtlesin, et kas üldse teha postitust, sest selle sisu on justkui “kõik ja mitte midagi” ehk suht tühi loba.
Pool nädalat hoidis mind pinge all mõte, et pean hakkama anatoomia ja füsioloogia eksamiks õppima. Ülikoolist on juba kaks aastat möödas ja pole enam harjunud. Suht keeruline ettevõtmine ka, kui iga päev lahkun kodust kell 6 hommikul ja jõuan tagasi pärast 9. Selleks hetkeks on ainukesed tegevused, mida teha tahaks, söömine, diivanil vedelemine ja telekast kõige mõttetumade saadete vaatamine. Tegelikult asi nii hull pole – õppimine ja kohusetunne on ühed mu omadustest alati olnud. Neljapäeva ja reede veetsin siis selles rütmis ning trennis soojenduse sisustasin youtubes anatoomia 3D videode vaatamisega. Jõusaalis ka pidevalt jälgisin inimesi ja peast kummitasid muudkui sõnad fleksioon-ekstensioon-kontsentriline-ekstsentriline-õlaliiges-küünarliiges jne. Reede õhtuks oli kõik muidugi segamini nagu “puder ja kapsad”. 
Eksamil oli alguses kirjalik osa, kus olid nii vastusevariantidega kui ka avatud küsimused. Teine pool oli suuline, kus sai loosiga ühe lihase ning pidi ütlema ja skeletil näitama selle kinnituskohad ja funktsiooni. Ma sain õnneks või õnnetuseks nimme-ruutlihase. Igatahes ära sain vastatud ja tundus, et enamik juttu läks täppi ka. Vähemalt üks lihas, mis mulle ilmselt meelde jääb pikemaks ajaks.
Trenn muutus ka nüüd natuke rohkem süsteemsemaks. Indrek tegi nii öelda sissejuhatava kava, mida nüüd mõned nädalad teen. Harjutused on kõik juba varasemalt tuttavad ja neid on üsna vähe, mistõttu on trennid lühikesed. Mulle see sobib päris hästi. Eelmine nädal katsetasingi rütmi, et 6st ärkan, söön üsna kerge hommikusöögi, 6.30 jõusaali ja 8.30 olen juba tööl, kus söön enda mõnusa pudrukausi. Tänu sellele oli õhtuti rohkem vaba aega, mis oli päris mõnus. Tundub, et päeva esimeses pooles trenn sobib mulle rohkem.
Lõpuks ometi saan nautida ka väljas söömist, mida ma kõige enam igatsesin. Mul on peas isegi väike list restoranidest/kohvikutest, kus pean ära käima. Üks nendet on olnud pikalt juba Rotermannis asuv TOA ehk Taste of Asia. Alati kui Postimajast trennist tulin, vaatasin seda kohta ja mõtlesin, et see on üks esimesi, kuhu lähen. Kolmapäeval käisimegi klassivennaga seal lõunal ja ei pidanud pettuma. Võetud sai päevapraad – munanuudlid pardifileega, mis olid parajalt vürtsikad. Koht ise oli ka hästi hubane ja mõnusa atmosfääriga ehk kindlasti plaanin sinna veel minna ning soovitan teistelegi.
Vasakult: TOA – munanuudlid pardifileega; Rucola: ciabatta proscuitto singi, pošeeritud munade ja hollandi kastmega; Manna la Rosa: kaheksajala salat
Eile õhtul võtsime Kristiiniga spontaanselt ette külaskäigu Kätlini juurde Lääne-Virumaale. Tuli jäätise ja sushi isu ning mõtlesime, et kolmekesi koos naudime seda kõige rohkem. Pärast tööd tegime kiiresti Prismas Ben & Jerry ja külmakoti shopingu ja umbes 19.30 olime juba Kätlini juures. Väga mõnus õhtu oli ja juttu meil ikka jätkub kauemaks… kuigi veetsime oktoobris peaaegu kõik nädalavahetused koos, siis ikkagi ei saa teemad otsa. Tallinnasse tagasi jõudsin alles 2 ajal öösel ja tänu sellele olin täna tööl poolenisti zombi. Aga eilne õhtu oli seda väärt!

All ka üks toidupilt. Igasugu lihatooteid, mida osta tahaks, on poelettidele tekkinud päris mitmeid. Üks nendest on Rakvere veisevälisfilee lõigud jõhvikatega. Olen seda juba pikalt poes vaadanud, aga tavaliselt paneb kõhklema hind (ca 10 eurot) ja pikk valmistusaeg (1,5h ahjus). Koostise poolest väga hea toode – 100g annab vaid 119 kalorit. Neljapäeval oli kodune päev ning hea võimalus liha pikaks ajaks ahju valmima panna. Tulemus oli päris hea ning ostaksin veel küll. Kindlasti ei saa see aga väga tihedaks roaks minu söögilaual.

Eelküpsetatud rebitud loomaliha kartuli, kodujuustu, ketšupi, kõrvitsasalati ja hapukurgiga

Uued tegemised

Võistlused on küll läbi ja võiks eeldada, et nüüd on natuke rohkem vaba aega. Ise arvasin ka esialgu nii, aga välja kukkus nagu ikka… Ühesõnaga on novembris ainult täpselt üks päev, mis pole 80% täis planeeritud. Samas on kõik hästi põnev ja palju uut ees ootamas.
Tartus olles käisin viimasel päeval veel Myfitness Weekendil. Meie kõrval boksis müüdi juba Soome fitness messil tuttavaks saanud Propude ehk valgupuddinguid. Mõnusad vahepalad ja maitse poolest ületavad küll teisi valmis valgutooteid (mitu korda paremad kui Valio proteiinikohupiimad).
Eelmine nädal sai tehtud küll sada erinevat asja alustades igapäevasest tööst ja trennist kuni erinevate istumiste ning koolituseni. Tegelikult ma polegi veel sellest kirjutanud, aga alustasin ikkagi FAF personaaltreeneri koolitusega. Rääkisin sellest kevadel ka natuke, kui baaskoolitusel käisin. Sellel nädalavahetusel olidki kolm esimest “koolipäeva” ja emotsioonid on väga positiivsed. Vahepeal mõtlesin küll, et millesse end mässinud olen, sest ega seal niisama nalja ei tehta. Nõudmised on päris kõrged ja palju eksameid ning iseseisvat tööd on ootamas. Mulle oli esialgu harjumatu mitu päeva ühe koha peal istuda ja kuulata. Samas on see kõik nii põnev ehk tegelikult olen ma kergelt öeldes vaimustatud. 
Esimese nädalavahetuse teemadeks olid peamiselt spordifüsioloogia ja anatoomia. Pärast pühapäevast liikumissuundade praktikumi kõigil pea korralikult sumises. Lõpuks oli mul endal ka tunne, et tegelikult ma ei saa vist midagi enam aru – mis suunas, mis liiges või mis lihas töötab. Täna trennis ka iga harjutuse ajal käis muudkui peast läbi, et mis liigeses liigutus ikka on… Peab õppima hakkama, sest järgmisel nädalal juba eksam ootab. Ühesõnaga kõik vähegi vabad hetkel peab õppides mööda saatma.
Lisaks on praegu Tallinna Ülikooli raames loengusari Treeni teadlikult. Homme juba toimub kindlasti põnev Kristjan Pordi loeng ületreeningust. Kahjuks ise see nädal ei jõua.

Trenni olen ka teinud, aga pigem ikka lühikesed ja kerged. Eelmine esmaspäev oli tegelikult natuke piinlik lugu. Nimelt mõtlesin, et külastan üle pika aja mõnda rühmatrenni ja ainuke, mis Mustamäe klubisse jõudes oli HIIT. Olen varem ka taolisi trenne teinud ja tavaliselt on meeldinud. Seekord aga oli see tõesti nii igav. Sihuke tunne, et teeme 30 erinevat harjutust lihtsalt järjest ja mingit koormust üldse ei saa. Ühesõnaga 20 minutit pidasin vastu ja siis pidin saalist lahkuma. Endal oli ka päris nõme tunne, sest ise treenerina mulle kindlasti ei meeldiks, kui keegi poole tunni pealt minema läheb. Samas ei suutnud lihtsalt seal piinelda. Tuleb ikka enda liistude juurde jääda või jõusaalis mõnda ringtreeningusse minna. Tunnen, et vaim ja keha on piisavalt taastunud juba tugevama ja süsteemsema treeningu jaoks. 
Plaaniväliselt ostsin ka uued treeningtossud ja muud kraami. 
Põhjust leiab alati, et end premeerida.

Toitumisega hakkab suhe vaikselt normaliseeruma. Olen vähehaaval kaloraaži suurendanud., aga kaal pole eriti palju tõusnud. Igapäevaselt kõike päris täpselt ei kaalu ja üles ei märgi, aga oskan silma järgi ka üsna täpselt hinnata.   Näljatunne hakkab üle minema. Samas magusaisu kasvab. 

Reedel ostsin uut kaneeli Ben&Jerry jäätist. Mõtlesin küll, et söön ainult pool ära, aga jäi nii kripeldama, et laupäevaks oli otsas. Päris magus, aga mõnusate tükkidega – olin peaaegu juba unustanud, kui hea üks jäätis saab olla. Pole üldse probleem terve korraga ära süüa ja ma usun, et mahuks rohkemgi. Prismas on veel mitu uut maitset. Peab vist nädalavahetuse traditsiooniks tegema. 

Mõned põnevad tooted veel, mille avastanud olen.

  • Kerge verivorst broilerifileega (100g: 139kcal; R 2.3; SV 17.7g; V 11.8g)
  • Heledad näkileivad: Soetasin need (vist) Maximast juba mõnda aega tagasi, kuid paki avasin alles nüüd. Ühed parimad, mida proovinud olen ja üks on ainult 21 kalorit.
  • Ameerika burger veiselihast
  • Lisan veel mõned toidupildid – äkki saate mõne idee.
    Ülevalt vasakult: 
    • Kanalihaga verivorstid ahjukartuli ja -peediga, muud lisandud
    • American burger kotlet, ahjukartul, peet, muud lisandid
    • Täisteramakaronid, kanafilee ja kitsejuustuga; peal aurutatud peet (valmistoiduaine), spinat
    Alt vasakult:
    • Üks lemmikuid putrusid: kaerahelbed ja kliid keedetud vee-piimaga; sisse lisatud rosinaid ja munavalget; peal murakamoosiga kodujuust, mustikad, maapähklivõi
    • Kõrvitsasupp: kõrvits, porgand, kartul, sibul praetud võis ja keedetud kanapuljongis; pärast püreestamist segatud sisse merevaik; peal kanafileesink ja röstitud kõrvitsaseemned
    • Makaronisalat: täisteramakaronid, kanasink, kurk, tomat, mais-paprika-hernes konserv, kastmena Alma kreeka jogurti ja kodujuustu segu.

    Võistlused läbi – mis edasi?

    Märkamatult ongi läbi saanud oktoober ja sellega minu jaoks võistlushooaeg. Selline tunne on, et alles oli august ja dieedi algus, kuid nüüd on vahepeal hoopis talv kätte jõudnud. Eks see fitness parajalt egoistlik ala on, et lõpuks unustatakse kõik muu enda ümber ning keskendutakse ainult võistlustele. Ilmselt on see tegelikult omane ka teistele spordialadele, kuid suur osa fitnessi-inimestest teevad seda siiski lisaks enda põhitööle ja perele, mistõttu kontrast on natuke suurem. Äge on vaadata, kuidas mõne võistleja partner elab ikka täiega kaasa – sööb kodus ka tervislikult, aitab mealprepiga, käib võistlustel kaasas. Neil on ikka väga vedanud. Mul oli vanasti tunne, et pidevalt pean põhjendama, miks ma trenni lähen ja lihtsam on öelda, et olen tööl kauem.
    Võistluste järgselt oli plaanis, et sõidan Tartusse ja puhkan veidi. Reaalsuses sellest väga midagi välja ei tulnud kahjuks. See tähendab, et tulin Tartusse küll, aga kogu aeg on olnud mingid tegemised ja kohustused ehk õhtuks olen nii läbi, et vaevu jaksan voodisse minna. Vaimusilmas kujutasin ette, et ärkan hilja, loen raamatuid, vaatan filme ja ei tee midagi… Ise muidugi planeerin endale kõik need asjad ehk pole kedagi süüdistada ka. Üleeile käisin tegelikult Eesti Rahva Muuseumis ja soovitan kõigil sinna uudistama minna. Väga innovaatiline – vahel mõtlen küll, et kust mõnel inimesel nii head ideed tulevad?! Järgmine kord tahaks koos giidiga külastada – siis oleks elamus ilmselt veel suurem.
    Natuke nüüd võistluste temaatikal. Paljud kindlasti tunnevad huvi, et mis siis edasi? Hetkel olen ise ka selle üle mõelnud ja olen kindel, et soov veel võistelda on olemas. Kevad ei ole tegelikult üldse kaugel ja vormi selleks ajaks parandada on keeruline. Teisest küljest ei taha jälle nii pikka vahet sisse jätta, sest lavakogemust oleks juurde vaja ning teiseks on mõte ka sügisel enda kooliteed jätkata, mistõttu pole ma kindel kas mõlemad tegevused mahuvad minu ellu korraga. Ühesõnaga praegu on plaan ikkagi ennast kevadeks uuesti võistlusvormi saada. Tuleks seda lihast ka ikka juurde, kasvõi natukene… olen ikka pilte vaadanud ja tuharat nagu polekski üldse.
    Treeningute mõttes on nüüd mõned nädalad puhkerežiim, mis tähendab, et trenni teen natuke tunde järgi, kergete raskustega. Eelkõige on eesmärk närvisüsteemil puhata lasta, et oleksin valmis raskemateks treeninguteks. Alguses oli ikka väga kummaline saali minna, sest ei osanudki midagi väga peale hakata ja suurt isu polnud ka. Nüüd olen selliseid lühikesi trenne teinud ja teistsuguseid harjutusi proovinud, mis on vahelduseks päris värskendav.  Järgmine nädal ehk lähen proovin üle pika aja mõne rühmatrenni ka ära. Kusjuures tundub, et tartlased on hakanud kõvasti trenni tegema, sest jõusaal on kogu aeg rahvast täis. Olen käinud nii Lõunakeskuse kui ka Kesklinna Myfitnessis ja isegi suvalisel kellaajal on päris palju inimesi.
    Toitumisega ei ole nii lihtne tegelikult. Teadsin seda juba ette, et pärast dieeti võib isegi raskem olla. Eesmärk on kaloraaži tõsta vähehaaval, sest ei taha ennast kohe “põrsaks” süüa, kui minu treeneri väljendit kasutada. Pärast eelmisi võistlusi läks mul lõpuks asi suhteliselt käest, mistõttu oli kaalutõus järsult päris suur ja üldse kogu keha stessis – sõin palju, aga  kõht oli ikkagi tühi kogu aeg. Niiet praegu ma siis üritan vähehaaval tagasi normaalsusesse minna. Hetkel on kalorite tarbimine umbes 1800 juures, aga päris grammi pealt kõike ei loe. Naljakas lugu on see, et nüüd mulle reaalselt tundub, et sellest kogusest ei piisa ja tahaks rohkem. Eelmine nädal 1600 kcal juures sain päris kenasti hakkama. Lisaks on meeletult palju erinevaid variante, mida süüa tahaks, et vahepeal kõnnin toidu poes nii kaua ja ei suuda otsustada, mida võtta. Ma ei mõtlegi mingit rämpsu, vaid igasugu lihad, juustud, hummus jms. Sisuliselt oleks saanud neid dieeti ka mahutada, aga lõpus läksin üsna kindla peale välja ehk sõin asju, mida saab koguseliselt rohkem ja täidavad kõhtu. Mingit suurt söömisorgiat polegi veel pidanud ka. Mulle lihtsalt meenub see kohutav punnis ja puhitav tunne, mida eelmine kord kogesin, mistõttu üritan asja mõistusega võtta. Hetkel mõtlen tegelikult rohkem söögi peale kui dieedi ajal. Selle pean endalt kindlasti ruttu välja juurutama, sest mulle absoluutselt ei meeldi taoline suhe toiduga.
    Poelettidele on ilmunud väga mitmeid hea koostisega pelmeene – hoidke silmad lahti!
    Olen Tartus ka mõne degustatsiooni teinud ja tahtsin soovitada uut batooni. Clean Barist on enamus ilmselt juba kuulnud. Koostiselt üsna sarnane tuntud Quest batoonile – umbes 20g, 2,3g suhkrut ja 22g kiudaineid. Maitse poolest pole minu meelest nii magus ja suhkruasendajat on vähem tunda. Eelmine nädal lisandus kaks uut maitset: kaneelirull ja maapähklivõi. See viimane on minu totaalne uus lemmik – juba lõhnab hästi! Kõik, kes proovisid kiitsid ka, niiet peab hea olema. Mõnusad tükid on ka sees, mida eelmiste batoonide puhul igatsesin. Nüüd on saadaval lisaks Mybody pole ka Myfitnessi spordiklubis. Homme õhtul oleme veel väljas ka Myfitness Weekendil Tartus Ale Coq spordihoones.  Seega on tulemas taaskord töökas ja sporti täis nädalavahetus. Hea meelega teeks ise ka mõne trenni kaasa, aga see jääb vist mõneks muuks korraks.

     

    Idee on ka blogi natuke muuta, aga kuna ma IT teemades olen väga nõrk, siis see kogu protsess võtab meeletult aega. Pean vist mõne arvutisõbra otsima välja.
    Kui on mingeid mõtteid või ideid, millest kindlasti lugeda tahaksite, võite mulle alati kommentaaridesse või meili märku anda.

    Uue magusa vahepala otsingul: protein mousse

    Vahelduseks võistlusteks ettevalmistamisele ja igapäevatööle käin vahel ka Mybodyga üritustel. Viimane nädalavahetus mööduski Ilumessil, kus kolm päeva müüsime ja degusteerisime erinevaid toidulisandeid ja vitamiine. Minu jaoks hea vaheldus ja kuna tarbin nende tooteid nagunii, siis pole kahju ka natuke reklaami teha. Üldiselt on kliendid toredad ja huvitatud, mida neile räägime. Minu põhimõte on ikkagi eelkõige, et jama ma soovitama ei hakka.

    Tahtsin aga hoopis kirjutada ühest üsnagi vähetuntud tootest, mille (taas)avastasin mõned päevad enne messi. Nimelt proteiini mousse’st – eestikeelset hästikõlavat vastet on üsna raske leida (valguvaht ei ole just kutsuv). Tegemist on valgurikka magustoiduga, mille mikserdamisel piimaga saab mõnusa koheva vahutaolise maiuspala. Natuke sarnane hetkel populaarsete valgupuddingutega, kuid konsistentsilt kohevam ja õhulisem.

    Tegelikult oli šokolaadi maitse mul juba ammu kodus olemas, aga kuidagi unustasin selle olemasolu. Võib-olla seetõttu, et esimest korda proovisin seda teha veega nagu purgil kirjas ja siis oli toode natuke maitsetu. Nüüd aga mõned päevad enne messi otsustasin anda teise võimaluse. Segasin nagu õpetuses öeldud 20 grammi pulbrit 150 grammi piimaga, vahustasin kergelt miksriga ja lasin natuke aega külmkapis seista. Minu üllatus oli suur – see on ju nii hea! Panin juurde ka veel mustikaid ja aina paremaks läks. Kui dieeti poleks, lisaksin veel igasugu pähkleid, rukkipalle, toorkakaod või kosutavama toidukorra jaoks müslit.

    Järmisel päeval otsustasin ära proovida ka teise variandi – tiramisu. Polegi ühtegi sellise maitsega valgutoodet varem saanud. Kordasin sama protseduuri nagu esimesel päeval ja tulemus meeldis mulle vist veel rohkem. Tiramisu on küll natuke erilisema maitsega ehk kindlasti on sellel rohkem fänne ja ka rohkem inimesi, kellele see üldse ei meeldi. Antud toode jääb igaljuhul küll praegu minu vahepalade menüüsse. Sellest saaks teha ka üsna lahjasid magustoite, lisades sisse küpsisetükke vms… eks igaüks saab oma fantaasial lennata lasta. Üks päev panin aga hoopis natuke pudru sisse ja kuna see on ise juba üsna tugeva maitsega, piisab ainult 5-10 grammist.

    Üks serveering (20g) 68 kcal; 11g V; 3g SV; 1,2g R ning on ka laktoosi- ja gluteiinivaba.
    Natuke rohkem infot saab Mybody lehelt.

    Nädalavahetusel müüsime neid päris palju ja tundub, et enamik jäid rahule. Sellest on muidugi hea meel.

    Soovitan kindlasti kõigil puddingu-fännidel ja kerget magusat vahepala otsivatel inimestel proovida!
    Loodetavasti liiga reklaami jutt nüüd ei tulnud! Aga siiski – Mybody oli aga lahkelt nõus minu lugejatele sooduskoodi jagama. Seega kui arvad, et ka sina vajad  protein mousse enda koju, siis mine http://pood.mybody.ee lehele, lisa antud toode ostukorvi ning enne maksmist sisesta sooduskood HiieLiin ja saad täishinnast -20% ehk kokku 20,72 eurot. 500grammi eest täitsa hea hind! 🙂 Šokolaadimaitselise leiate SIIT ja Tiramisu SIIT. Pakkumine kehtib oktoobri lõpuni!
    Kusjuures nüüd täna tegin šokolaadimaitselist jälle ja ma polegi nüüd kindel kumb mulle ikka rohkem meeldib?! Peab vist 50:50 tegema järgmine kord.

     

    Õhtul juba lebos

    Head maiustamist! 

    PS! Alati olete oodatud kommentaarides enda arvamust avaldama! 🙂

    Millist pähklivõid eelistada?

    Paljudele seostub maapähklivõi tõenäolisest esimesena Ameerika filmidega, mille tegelased seda lusikaga purgist meeletutes kogustes söövad. Ka minu esimene kogemus oli juba päris palju aastaid tagasi USA reisil, kus hotellis oli üheks ainsaks variandiks maapähklivõi sai. Midagi positiivset ma sellest ei mäleta ja järgmine kord proovisin alles siis, kui alustasin enda nii öelda tervislikuma elustiiliga.
    Kui vaadata pähklivõi kalorikogust (keskmiselt 600 kcal 100 g kohta), tekitab see kindlasti küsimusi, et miks ma seda just siis hakkasin tarbima, kui alustasin tervislikumalt toitumist. Kas ei peaks siis eelistama kõike rasvavaest ja madalakalorsusega? 1 teelusikas (ehk umbes 10 g) annab 60 kcal, mida saaks ehk palju otstarbekamalt ära kasutada.
    Tegelikkuses sisaldab maapähklivõi tervislikke monoküllastumata rasvasid ning E-vitamiini, magneesiumi, tsinki, , rauda, kaaliumi, B-grupi vitamiine. Kuna tegemist on rasvase tootega, mis sisaldab ka üsna palju kiudaineid ja valke, hoiab see kõhtu üsna kaua täis. Siin kehtib aga üks põhilisi reegleid (nagu ka enamuste teiste toitudega) ehk mõõdukus, mis tähendab umbes 2-3 tl päevas. Otse purgist ma süüa ei soovitaks, vaid pigem pudru, saia või kohupiima/kodujuustuga. Viimastega sobib see veel eriti hästi, kuna need sisaldavad olulist amnohapet lüsiini, mida maapähklivõis on vähe.

    Pika jutu mõte on tegelikult see, et poodides on pähklivõi nime all päris palju tooteid. Suur osa neist sisaldavad aga lisaks pähklitele tegelikkuses hoopis erinevaid taimeõlisid, suhkrut jms. Nii läheb tegelikult antud toidu väärtus ja kasulikkus üsnagi kaduma. Olen üsna kindel, et need, mida filmidest näete, on pigem Nutella-laadsed tooted, mis suures osas on suhkur. Kindlasti on parim pähklivõi ise teha, mis on tegelikult üsna kerge (minu õpetuse leiate siit), aga ka poes leidub päris häid alternatiive. 
    Alljärgnevalt toongi enda mõned lemmiku, mis on Eestis saadaval.


    Looduspere pood või e-pood: 500 g = 6.45 €
    Üldjuhul on valika kas smooth ehk kreemjas või crunchy ehk pisikeste pähklitükkidga. Mina eelistan tükkidega varianti, kuhu on lisatud meresoola. Hetke lemmikuks on Biona crunchy, mis koosneb vaid maapähklitest ja meresoolast. Nüüd on seda saadaval ka suuremas purgis, mis on hinna mõttes palju kasulikum. Teine üsna sarnane on Prismas müüdav Monki pähklivõi. Samuti olen mitu korda ostnud Prismast Amona ilma igasuguste lisanditeta maapähklivõid (seda on ka suhkruga variant). Minu jaoks on ta aga natuke liiga tahke ja mulle meeldib kergelt soolane variant rohkem.

            Prisma: 330g = 4,69 €                                 Prisma 350g =  3.70 €   

    Rimis I love eco sari on samuti välja tulnud üsna puhaste pähklivõidega. See on mul tavaliselt tööl varuks. Nüüd on olemas ka crunchy variant, mille ma ilmselt järgmisena ära proovin. 
    Rimi 350 g = 3,29 €
    Hinna mõttes on ilmselt kõige sõbralikum aga Myproteini 1 kg maapähklivõi tünn – saadaval nii tükkidega kui ka ilma. Muidu mulle antud toode täitsa meeldis, kuid hoolimata pidevast segamisest jäi lõppu ikkagi liiga palju tahket osa. Ka teised toidulisandite poed (nt www.lihased.ee) müüvad sarnaseid tünne, aga pole isiklikult proovinud.

    IFit: 1 kg = 12.5 €


    Lisaks on muidugi ka väga head Mark&Spenceri omad, kuigi seal juba päris palju muudki peale pähklite. Samuti leidub iherb‘s päris palju erinevaid variante. Vahel peidavad aga tõelised pärlid end pisikestes öko-poodides.

    Lähiajal tahaks proovida Meridiani kookose-maapähklivõid (Organics), Myproteini mandlivõid (http://lihased.ee/mandlivõi); Artisana kookosvõid (iherb); So Good! firma tooteid (Fitstop); Ostrovit pähklivõid (http://pood.muscle-fitness.ee/peanutbutter). Eks hind paneb ikka sageli piiri peale. Suured lemmikud on mul veel tegelikult mandli- ja india pähkli või, mis omadustelt on ehk veel paremad, kuid hinnaklassilt ka tunduvalt kallimad. Peab vist ikka ise jälle mõne purgi valmistama – vaesed naabrid ainult, sest köögikombaini mürin on päris kõva.

    Organics pood: 280 g = 5.59 €


    Üldiselt kehtib pähklivõiga vist reegel, et kas vihkad või armastad – tuleb ainult ettevaatlik olla, et see  armastus liiga suureks ei läheks. 


    Missugune on Teie suhe erinevate pähklivõidega ning kas on kujunenud välja ka teatud lemmikud?



    Trenni – ja toitumisteemalist lugemist

    Viimasel ajal on trenni ja toitumise teema saanud väga populaarseks. Sellega seoses tuleb igasugust infomatsiooni aknast ja uksest. Vahepeal on mul endal tunne, et mu teadmised muutuvad hoopis kehvemaks, sest ei suuda enam täpselt orienteeruda, mis on hea ja õige. Ilmselt sellist ainuõiget tõde polegi. Inimesed on erinevad ja samamoodi sobivad neile erinevad lahendused. 
    Kuna Internetis levib nii palju erinevat infot, meeldib mulle tegelikult hoopis raamatutest tarkust ammutada. Mitte et seal ainuõige tõde oleks, aga rohkem ikka empiirikale tuginev ja mitte täiesti suvaline tekst. Minu puhul on aga selline seaduspära tihti, et ostan raamatuid kokku, aga lõpuks lugemiseni ei jõuagi. Samamoodi ka raamatukogust laenutamisega. Enne kui raamatu avada jõuan, on tähtaeg juba ületatud. Seetõttu on koju kogunenud juba mitmeid hunnik raamtuid, mis tükk aega järjekorras on.

    Üks osa isiklikust varamust – mõned loetud, teised ootavad järge
    Viimane kord Tartus käies otsustasin külastada vana head Ülikooli Raamatukogu, mida hästi tunnen. Kuna see läheb mitmeks kuuks remonti, soovitati lahkelt ikka rohkem laenutada. Ma sattusin üsna tuhinasse ja koju tulid minuga ligi 10 raamatut. Et need niisama tolmu koguma ei jääks, panin eesmärgi paika – iga kuu vähemalt 2 raamatut. Nüüd võin uhkusega öelda, et juuni normi ma täitsin. Suure osa sain loetud trennis kardiot tehes. Seda on mul küll väga minimaalselt, aga piisavalt, et end natuke harida.

    Juuni “menüüs” olid “Toidudemagoogia” ja “Söö, mida hing ihkab”. Esimene neist rääkis päris põhjalikult, kuidas toiduainetetööstus on juba läbi aegade inimestega manipuleerinud, et võimalikult odavalt toota ja müüa. Autor läheb tagasi mitu sajandit ja kirjeldab, kuidas see alguse sai. Huvitav lugemine – kirjutab väga lihtsalt ja arusaadavalt põnevate näidetega.

    Raamat “Söö, mida hing ihkab” keskendub rohkem psühholoogiale ning kuidas see mõjutab meie toiduvalikuid. Ma usun, et paljudel, kes ise on hädas kaalulangetamisega, aitab see natuke sügavamale vaadata. Sain ka ise põnevaid mõtteid.

    Ühesõnaga soovitan mõlemaid huvi korral lugeda. Piisavalt lihtsalt kirjutatud, et ei hakkaks igav ja kindlasti annab.


    Järgmine nädal lähen ka oma igapäevatööst mõneks ajaks puhkusele ning loodetavasti jõuan siis ka natuke rohkem lugemisele aega pühenduda.

    Äkki oskate teiegi midagi soovitada, mida tasuks “listi” panna?

    Miks peaksid eelistama spordisokki tavalisele?

    Mõned päevad tagasi korraldasin töötajatele väikese koosoleku. Suve saabudes on jälle palju uusi inimesi ning põhitõdede meenutamine ei tule teistelegi kahjuks. Käivitasime ka väikese müügivõistluse, mis loodetavasti annab natuke lisamotivatsiooni. Talvel see igatahes toimis. Kuna üks osa on jalanõuga sokkide kaasa müümine, süvenesin ka ise natuke antud teemasse eelkõige just treeningsokkide kohta. Tundub, et nende olulisust tihti ei hinnata piisavalt.

    Inimestele üldjuhul väga meeldib osta ilusaid värvilisi spordiriideid ja -jalatseid. Trenniinimeste instagramis on igapäevased uute toppide ja tossude pildid. Ega ma ise ka mingi erand pole. Kui tihti postitatakse aga pilt uutest trennisokkidest? Ilmselt mitte eriti – kes ikka tahaks võõra  sokke vaadata? Nendele mõeldes tuleb kujutlus pigem kui millesti natuke haisvast või mustast.

    Tegelikkuses on aga õigel treeningsokil väga oluline roll. Spordiga tõsisemalt tegelevad inimesed seda ka ilmselt teavad, kuid tihti suhtuvad ükskõikselt tervisesportlase stiilis harrastajad. Milleks küll kulutada raha kallile sokile, kui asja ajab ära ka tavaline puuvillane sokipaar?

    Üldjuhul on igale spordialale mõeldud oma sokk, mis sobib antud treeninguga kõige paremini. Siiski on teatud omadused, mis iseloomustavad treeningsokki tavalisest.


    Esiteks kindlasti materjal. Õige treeningsokk on tehtud üljuhul sünteetilisest materjalist nagu akrüül, nailon, polüester. Kuna sportides jalad higistavad, on soki üheks peamiseks eesmärgiks jalalt niiskuse eemale suunamine. Puuvillane sokk seevastu hoopis pigem imab niiskust. Märgade jalgadega treenimine aga soodustab villide teket ning samuti pole hea ka jalanõule. Seega aitab õige sokk ära hoida villide teket. Puuvillastes sokkides tekib intensiivse treeningu ajal rohkem hõõrdumist, mistõttu nad kuluvad kiiremini. Samuti koosnevad treeningsoki kangad tihti spetsiaalsest kiust, mis vähendavad halva lõhna teket.

    Spordisokk pakub lisaks spetsiaalset pehmendust. Olenevalt spordialast on pehmendus natuke erinev. Peamiselt on pehmendus päka või kanna osas, et vähendada nendes piirkonades survet. Põhiliseks eesmärgiks on kaitsta jalga liigse põrutuse eest. Tavaliselt arvatakse, et selle töö teeb ära ainult jalanõu, kuid tegelikult on oluline roll ka sokil.

    Tähtis on ka soki kõrgus. Liiga madal sokk, mis pole kindlalt jala ümber, võib sportides lihtsalt ära tulla ning talla alla vajuda, mis on esiteks ebameeldiv ja tekitab samamoodi hõõrdumist ning ville.

    Kokkuvõttes õige treeningsokk püsib hästi jalas, hoiab jalad kuivad, kaitseb põrutuse eest ning aitab vigastusi vältida!


    Nagu ma enne mainisin, ei pööranud ka ma ise varasemalt palju tähelepanu sokkidele. Kui aga juba ära harjuda, siis on vahe märgatav. Ise teen peamiselt jõusaali, rühmatrenne ja jooksu, mistõttu väga erilise tehnoloogiaga variante ei vaja. Eelistan pigem õhukest, kerge pehmendusega, madala säärega natuke üle kanna sokke. Õige sokiga tundub jalg palju stabiilsem ja tasakaal parem.


    Tegelikult saab neid päris mõistliku hinna eest. Ma ei hakka siin küll oma poele erilist reklaami tegema, aga Karrimori ja USA pro treeningsokid on küll minu südame võitnud. Seega soovitan pigem kulutada natuke rohkem ning muretseda endale lisaks jalanõudele ka korralikud sokid.

    Mamo tervislikud "kiirsalatid" R-kioskis – kas võtta või jätta

    Eelmine nädal saatis R-kiosk mulle proovimiseks Mamo uusi salateid, mille autoriks on Margit Härma. Olin nendest juba ka varasemalt kuulnud, kuid kuna valmistan tavaliselt alati toidu ise kaasa või käin restoranis, siis pole katsetada jõudnud. Mais Lätis ja Leedus autoga ringi sõites aga tundsin just puudust natuke tervislikematest toiduvalikutest bensiinijaamades ja kioskites. Peale hot dogi, burgeri ja krõpsu praktiliselt midagi muud ei saa. Seetõttu on mul hea meel, et Eestis asjad positiivses suunas liiguvad ja valik üha täieneb.
    Mamos olen käinud mitmel korral lõunat sööma ja alati on kogemus väga positiivne olnud. Kes ei tea, siis tegemist on kohviku/söögikohaga, mille missiooniks on pakkuda täisväärtuslikku ja tasakaalustatud tervisetoitu. Seepärast olin väga positiivselt meelestatud salateid proovima.
    Salateid on kokku kolm: veiselihasalat ubade ja vinigrettkastmega, kanasalat riisinuudlite ja maapähklikastmega ning vegetaarne salat grillitud bataadi ja mündikastmega. Kuna sõitsin kolmapäeval Tartusse, võtsin kõik kolm kaasa, et neid koos Kirkega testida.

    Tugevad trenninaised nagu me oleme, valisime esmalt ikka lihaga variandid ehk kana- ja veisesalati.
    Kanasalati karp sisaldas grillitud kanatükke, riisinuudleid, porgandisalatit, rohelisi sojaube ning eraldi topsis maapähklikaste.

    Veiselihasalat sisaldab mooritud veiseliha, ubasid, porgandisalatit, kirsstomateid ja Dijon sinepi vinigrett kastet. Esimeste proovimiste järgi olime Kirkega mõlemad oma valikud teinud – minule jäi kanasalat, aga talle meeldis rohkem lihaga variant. Mulle meeldis kanasalati juures maapähklikaste, mis andis väga mõnusa maitselisa kogu söögile ja riisinuudlitele. Veiselihasalati kaste oli seevastu minu jaoks natuke liiga kibe. Kirke arvamus oli täpselt vastupidine – maitsemeeled on ikka erinevad. Kastme kogus oli päris suur ning seda kõike ma enda söögi peale valada ei tahtnud – pigem lihtsalt maitseks juurde.

    Kana oleks võinud natuke rohkem olla ja võib olla veidi suuremad tükid. Hetkel tundus natuke pigem hakkliha moodi. Teise salati puhul meeldisid mulle seal olevad oad. Kokkuvõttes leidsme, et kiireks lõunasöögiks on täitsa sobilik. Ennast näen ostmas seda just bussi peale minnes. Ilmselt mul jääks ainult kanasalatist kõht veidi tühjaks. Kirke ütles, et lihsalatist sai ta küll kõhu korralikult täis. Eks see oleneb ka inimestest ja toitumisharjumustest.

    Vegetaarse salati jätsin kõige viimaseks – lihavaba ju. Läks mööda lausa paar päeva ning lõpuks mõtlesin, et pean ta ikka enne ära sööma, kui vanaks läheb. Karbi põhjas oli nisubulgur, peal bataadiviilud, fetataoline juust, herned ning eraldi topsides päevalilleseemned ja mündikaste. Ja ausalt ka, aga see sai kindlalt minu lemmiku hääle. Bulgurit pole ma varem söönud, aga väga põneva maitsega. Lisaks soolane juust ning natuke kastet lisaks ja kokku sai väga hea kombinatsioon. Seda ostaks hea meelega vahel niisamagi lõunaks kaasa.

    Minu valik!
    Kokkuvõttes on tegemist täitsa söödavate salatitega. Tore, et ka kioskites on hakatud pakkuma alternatiive soolapähklitele ja krõpsudele. Kui ma ei eksi, siis üks karp maksab 4,90 € ehk ei midagi ülemõistuse kallist. Ühesõnaga üpriski hea valik kiirel päeval lõunaks, pärast randa kõhutäiteks või reisil väikeseks eineks.
    Minu valik:
    1.Vegetaarne salat
    2. Kanasalat
    3. Veiselihasalat

    George Formani lauagrill ehk kuidas valmistada toitu maitsvalt, kiirelt, tervislikult?

    Räägin natuke ühest enda lemmikust köögimasinast ehk George Forman lauagrillist. Mul on sellega täpselt taoline suhe, et ühel hetkel unustan täielikult tema olemasolu ja kui jälle meelde tuleb, pean alati tõdema, kui suurepärane abimees see söögivalmistamisel on. 
    Kahtlemata on lauagrillidest olemas mitmeid erinevaid variante. George Formani grilli märkasin paar aastat tagasi Facebookis ühe fitnessi võistleja lehel, pärast mida otsustasin, et vajan seda samuti enda kööki. Päris ausalt pole seda kordagi pidanud kahetsema! Samuti müüakse taolisi tooteid ka Euronicsis, aga kuna ise neid kasutanud ei ole, siis täpsemalt kommenteerida ei oska.
    Nagu nimigi ütleb on tegemist tubastes tingimustes kasutatava grilliga. Koosneb alumisest ja ülemisest plaadist, mille vahel toitu valmistatakse. Plaadid on mitte kleepuvast materjalist ning sellise kalde all, et üleliigne rasv valgub grilli alla käivasse spetsiaalsesse anumasse. Toidu valmistamisel õli kasutada pole vaja ehk ideaalne kaaslane neile, kes peavad oma kaloraaži jälgima ning soovivad vältida liigseid rasvasid söögi tegemisel. Dieedi ajal oli see mu igapäevane kaaslane. 
    Antud grillist on olemas palju variante – erinevad suurused, eemaldatava/mitte eemaldatava plaadiga, reguleeritava temperatuuriga jne. Täpsemalt saab tutvuda nende ametlikul kodulehel http://www.georgeforemancooking.com/. Mina oman kõige lihtsamat varianti ehk neljale portsjonile mõeldud mitte eemaldavate plaatidega grilli. Reaalsuses saab seal tegelikult pigem kaks kogust korraga teha. Puhastamine on samuti väga lihtne – kohe pärast söögi valmistamist tuleb tõmmata paberiga suuremad jäägid ning pärast vajadusel põhjalikumalt pesta. Müüakse ka spetsiaalseid puhastuslehti, mis muudavad selle ilmselt veel kergemaks. Eemaldavate plaatidega variandi korral võib neid ka nõudepesumasinas pesta.
    Toit valmib grilli vahel väga kiiresti ning jääb mõnusalt mahlane. Peamiselt olen kasutanud seda kana, kala ja veise  valmistamisel. Samuti ka kotlettide, burgerite tegemisel, võileivagrillina, rösterina. Ühesõnaga võimalusi on palju. Üks lemmikuid on kindlasti lõhe valmistamine – vaid paar minutit ning mahlane kala on valmis.

    Tellisin enda grilli antud UK Amazoni lehelt ning kohale tuli kaup umbes 5 päevaga. Koos postikuluga maksis sel ajal 42 eurot. Nüüd on küll hind vist natuke kõrgem, aga siiski üsna mõistlik. Kuna toode pärines Suurbritanniast oli sel UK juhe, aga vaheadapter lahendas selle väikese probleemi. 
    Ühesõnaga soovitan kõigile, kes peavad lugu tervislikust, kiirest ja maitsvast toidust! Kui on küsimusi, olen alati valmis vastama! Minu poolt saab küll George Forman 10 punkti!