“Trenniloba”

Kiiretele aegadele vaatamata pole ma trenni tegemist siiski jätnud. Tegelikult usun, et iga inimene leiaks need 45-60 minutit, et ennast natuke liigutada. Pigem on asi planeerimises ja harjumuse puudumises. See ei tähenda, et peaks ennast “puruks” tõmbama ja vere maitse suus hingetuks treenima, vaid ka natukesest liigutamisest piisaks. Kui ma nüüd enda isa järjepidevalt sportima saaks, oleks see alles saavutus.

Detsembris polnud  mul endal ka väga palju energiat ega aega , mistõttu otsustasin natuke kergemalt võtta ning ei vedanud ennast iga hinna eest hommikuti väsinuna trenni. Õhtud olid kõik planeeritud ülikoolile ehk see polnud variant. Pigem käisin nädalavahetustel kuskil väljas liikumas või rabas. Värske õhk hoiab ikka mõistuse selge ning on hea vaheldus neljale seinale, kus suurema osa oma ajast veedame.

BeFunky Collage

Nüüd jaanuaris olen ennast jälle trennisoonele saanud. Hetkel kindla kava järgi ei treeni, kuid oma süsteem mul ikkagi on. Üritan pöörata rohkem tähelepanu alakehale. Hetkel kui kaal on natuke suurem, siis mõne pildi pealt tundub ülakeha parajalt massiivne ning näen sihuke täitsa “põkk” välja.  USAs olles küsisid mitu võõrast  inimest, et kas tegelen ujumisega. Välja arvatud üks jõusaali töötaja, kes uuris, kas olen baleriin, sest kandsin krunni.  Kindlasti ainult baleriinid kannavad krunni ja seda alati vabal ajal.

Igal juhul viimastel päevadel on trennis olnud korralik power sees… Ma ei tea, kas seda tingis All Starsi treeningeelne shot, eksamitejärgne pingelangus või lihtsalt asjaolu, et sain üle pika aja rahus õhtuti trenni teha ilma, et peas oleks 100 erinevat mõtet, mis on vaja veel ära teha ja millal ma selleks aja leian. Viimased kaks päeva olen isegi mitu viimase aja rekordit teinud raskuste osas ning selline mõnus trenni ärevus on sees nagu vanasti.

trenn 2018

Täna sain tehtud viimase eksami sel semestril ja naudin seda pingelanguse tunnet vähemalt järgmised kaks nädalat. Tegelikult lähen jälle reisile ka… polnud üldse planeeritud, aga oli sobiv aeg, koht, võimalus ja inimene ning ei hakanud kätt ette panema.  Pärast reisi plaanin vähemalt 2 kuud kindla kava järgi treenida. Vaatan, kas panen ise midagi kokku või lasen teha. Teiste tehtud kava kuidagi distsiplineerib rohkem.

IMG_1885

Lisaks olen isegi paaris rühmatrennis käinud. Proovisin ära MyFitnessi uue StudioX treeningu. Sisuliselt on tegu pimeda ruumiga, kus tehakse teatud aja jooksul harjutus ning siis liigutakse järgmisesse punkti. Kombinatsioon pannakse kokku MyFitnessi poolt ning mingi aja tagant see vahetub. Mõni treening keskendub rohkem alakehale, teine kõhule või hoopis kogu keha hõlmav tund. Ise käisin viimases variandis. Vahelduseks oli täitsa tore ning mulle kindlasti põnevam kui niisama tuim kardio saalis. Siiski pärast teist korda hakkas natuke igav, sest harjutused olid täpselt samad. Lisaks ei meeldi mulle ühte harjutust nii pikalt järjest teha. Näiteks on seal järjest 2 minutit seljatõmbeid.

Nädalavahetuse veetsin Tartus, kus käisin emaga üle väga pika aja bodybalances. Kuna ma venitamisega üldse ei tegele, arvasin, et olen totaalne puutükk. Tegelikkuses asi polnudki väga hull ning paar korda kuus võiks bodybalance ära eksida küll.

Üks tüütu asi on minu jaoks kõhulihaste tegemine trenni lõpus. Samas pole ma seda usku ka, et neid üldse tegema ei peaks. Nüüd avastasin enda jaoks  hea variandi, mis muutis kõhulihased palju “meeldivamaks”. Tõmbasin endale tabata appi, kus saab valida seeriate arvu, pikkuse ja puhkepausi pikkuse. Nüüd olengi teinud trenni lõppu 2 seeriat neljast harjutusest koosnevat “ringtrenni”. Tavaliselt valin seeria pikkuseks 40-50 sekundit, puhkepausiks 10-20 sekundit ja teen neli erinevat harjutust. Seda ringi sooritan 2-3 korda. Seega soovitan uusi asju proovida, kui trenn muutub liiga üksluiseks ja igavaks!’

Nüüd sai trennijuttu küll ning kui mujal ei kohtu, siis saalis ikka!

IMG_1848

 

Saadame talve ära!

Nädal läbi, tööl käidud, trennid tehtud – mis siis muud kui tuleb hakata valmistuma jälle uueks ringiks. Järgmine nädal tuleb kindlasti natuke erinev, sest mul täitub jälle uus eluaasta ning seekord isegi natuke tähtsam kui muidu. Lisaks lõppes ka ametlikult talv, kuigi hommikuti välja minnes seda väga veel ei taju.
Kas ma olen juba maininud, kui väga ma oma uut kodu ja korterit naudin….?! Vist olen, aga ei väsi seda kordamast. Olen lõpuks kõik enda tükid kokku suutnud korjata ning tunnen ennast jälle normaalse inimesena. Soovitan teistelegi! Tööl on ka natuke põnevamad ajad ees ootamas, aga enne jõuan veel puhkusele minna….kaugele-kaugele seekord! 🙂 Ärevus kasvab igaljuhul.
Röstleib tuunikala salatiga: tuunikala tükid vees, porru, õun, kodujuust, värske kurk, keedumuna


Trennidega olen ka hetkel “sina” peal. Erinevates kohtades treenimine mõjub vaimule hästi, mis omakorda peab füüsilisele poolele positiivset mõju avalduma. Sel nädalas suutsin isegi natuke raskusi jälle suurendada ning tundub, et vorm hakkab ka väliselt paremuse poole muutuma. Enam ei pea pool silma kinni pigistama, kui peeglisse vaatan (paljude jaoks tundub see jutt kindlasti jabur, aga eks igal ühel on endale seatud mingid kriteeriumid ja paraku tänu eelmisele aastale, on mul need kõrged). Neljapäeval ja reedel jõin enne trenni Nocco BCAA, mida praegu igal pool promotakse ning pean tunnistama, et see kofeiini annus andis päris hea mineku. Üldiselt olen ma pigem vähe kofeiinitundlik ehk kohvi joomine on mulle lihtsalt mõnus tegevus, aga otseselt suurt vahet ei tunne. 

Teisipäeval käisin ka üle pika aja combatis pärast õlatrenni ja mulle see ikka nii meeldib. Ülakeha sai korraliku koormuse. Tegelikult tunnen väga puudust bodycombati ja bodyattacki trennidest, mis on juba mu ammused lemmikud. Üritan nüüd ikka mõned korrad nädalas käia – aitavad väga hästi ka vastupidavust säilitada. Mustamäe klubis on suur osa inimestest algajad ka, niiet tundis ennast seal saalis peaaegu nagu proff – liigutused olid meeles veel küll ja kava nagunii kogu aeg üsna sarnane.

Kaerahelbepuder; peal Piatnica kodujuust segatud küpsise pudingu ja veega; mustikad, vaarikad ja maapähklivõi

Köögis olen ka igasugu asju rohkem katsetanud. Menüü on kindlasti mitmekesisem kui enne ning ka enesetunne kordades parem. Sakus elades oli lihtsalt kogu aeg nii palju ahvatlusi, et nii läksi nagu suvalisel üks amps siit ja teine sealt. Minu suurim nõrkus ongi vist see suvaliste ampsude suhu panemine. Mis see üks ikka ära ei ole…aga kui on üks-kaks-kolm-neli jne, siis annab ikka tunda. Ja kui öeldakse, et tervislikult toitudes juurde ei võta jne…siis tegelikult ikka saab küll. Asi on pigem kogustes ja kui ikka ületada igapäevaselt, võtab kenasti juurde. Võin omast kogemusest kinnitada.

Seda, et Austraalias päris palju kosusin, ma üldse ei imesta. Ükspäev tööl just rääkisin, et mu igapäevane hommikusöök oli seal vahepeal valge sai pakijuustu (see kiirjuust) ja majoneesiga – maitses väga hästi kusjuures. Naljakas mõelda, sest enne sinna minekut toitusin täitsa normaalselt. Siim ütles ka ükspäev, et vaatas meie Austraalia ning Aasia reiside pilte ning ei suutnud uskuda, milline ma välja nägin. Ise väitis tol hetkel, et ei-ei, sa pole üldse juurde võtnud… Armastus pimestas vist! Või kartis minu reaktsiooni. Haha…

Härmavilja vokisegu, kuhu lisasin kikerherneid ja šampinjone; praemuna; salat: rucola, avokaado, kirsstomat, soolalõhe sidrunimahla ja sidrunipipraga; “kastmeks” kodujuust segatud dijon sinepiga

Laupäeva õhtul tuli Kärt minu juurde. Kahjuks Kirke pere haigestus ning neil ei õnnestunud tulla. Tegime väikese shoppingu, mis lõppes ikkagi Sportlandis uute trenniriiete ja dressidega. Õhtul lobisesime niisama mõne klaasi veini kõrvale. Täna oli plaanis siis Nike Training Day Saku suurhallis. Mulle kujunes lõpuks aga üritus nii, et ühtegi trenni kaasa ma ei teinud, vaid valasin hoopis terve päeva Mybody boksis valgukokteile. Vahelduseks on täitsa tore sellist asja teha ja pole eriti raske pakkuda tooteid, mis sulle endale meeldivad. Loodan, et Kärt väga ei pahanda, et ma ta natuke unarusse jätsin. Sellest hoolimata jõudsime ikka mõned meile omased pildid ära teha oma uute pluusidega, mille temalt kingituseks sain. Lisaks oli pakis veel šokolaadi-pähklikreem, kookoshelbeid, Nocco jook, Questbar ehk täpselt midagi mulle. Sellised kingitused mulle alati meeldivad. Oli tore nädal!

Check-in: Tartu

Nädalavahetus Tartus on kahjuks jälle läbi saanud ja pean oma ilusast “mullist” väljuma ning reaalsusesse tagasi tulema. Parema meelega oleks veel natuke seal. Tartu on ikka väga südamelähedane ja ma üldse ei välistaks võimalust sinna kunagi tagasi kolida. Aga eks aeg näitab, kuhu suunas tuuled liiguvad. Hetkel keskendun pigem praeguse korteri valmimisele.
Trenninädalat võin pidada päris edukaks – kõik trennid said tehtud ja isegi natuke rohkem. Jõusaali teen 5 korda nädalas. Vastasel korral ei taastuks piisavalt ära. Uus kava mulle meeldib ja seetõttu on motivatsiooni ka rohkem. Reedel oli täiesti puhkepäev ning eile käisime traditsioonide kohaselt Kirkega koos jõusaalis. Mul oli kavas kergem variant õla päevast, mis tundus esimese hooga kuidagi nii lühike ja lihtne. Täna oli samuti jõusaalist vaba päev, kuid otsustasin hommikul üle pika aja külastada BodyArti, et natuke venitada. Tuleb tunnistada, et kohati on sellised treeningud isega raskemad kui jõsusaalis rassimine. Kõik see kummaliste pooside hoidmine on vahepeal ikka päris piinarikas. Õhtul plaanisin juba Tallinnasse tagasi minna, kuid tuli võimalus osaleda Kärdi jumpingu trennis, millest ma ka kinni haarasin. Olen seal ka korra varem käinud natuke vähem kui aasta tagasi, kuid siis olin dieedil ja oma trennidest nii kurnatud, et lisaks hüppamine ei olnud eriti nauditav. Seekord vastupidiselt mulle väga meeldis. Korralik kardio ikka ja jalad said päris palju vatti. Positiivne on ka kindlasti see, et grupp on väike ning kogu suhtlus vahetum. 
Tahaksin sinna kindlasti mõnikord ka oma 14-aastase õe viia. Minu pikaajaline missioon  on olnud teda kuskile trenni saada, millele on ta alati tugevalt vastu seisnud. Kui ikka ei meeldi, siis vägisi ka ei saa. Nüüd lõpuks sel sügisel jõudsin aga nii kaugele, et ta oli nõus minema Myfitness noorte treeningusse, kus talle täitsa meeldib. Ma ei tea, kas ta sai sellest motivatsiooni, aga igaljuhul läks ta kuu möödudes ka ühte teise trenni lisaks. Tööl on ka kõik suurteks trenniinimesteks hakanud. Varsti polegi enam kedagi, kes spordiklubi liige poleks. Planeeringi mõtetes hetkel järgmist ühist tööüritust ning kuna üldiselt on kollektiiv sportlik, siis võiks ka tegevus olla pigem aktiivsemat laadi.
Päeval käisime ka Kirkega Tartu Eedeni Mybody poest enda toidulisandite ja vitamiinide varusid täiendamas. Alati on ikka nii, et kõik vitamiinid jms saab ühel ajal otsa. Viimasel ajal olen kindlaks jäänud suhteliselt samadele toodetele ning maitse poolest lemmikud on ikkagi Self tooted. Kuna toidulisandite kohta olen saanud nii palju küsimusi, teen ehk lähiajal ka natuke põhjalikuma postituse.
Lisaks sportlikele tegevustele käisin veel kaks korda teatris. Olen viimasel ajal järje peale saanud. Seekord oli siis kavas “Hea põhjatuule vastu” ning “Fanny ja Alexander”. Väga erinevad etendused, kuid mulle meeldisid mõlemad. Samuti sai avastatud Tartus üsna uut söögikohta Aparaati. Soovitan kindlasti külastada kõigil – head ja odavad söögid ning väga lahe interjöör. Asub natuke eemal kesklinnast, aga Tartu vahemaad on üsna olematud.

Motivatsioonist ja muust

Lubasin, et annan nüüdsest natuke tihedamini märku ja üritan sõna pidada. Üle pika aja oli kolm vaba päeva, mistõttu sain veidi rohkem puhata ja kehal ning vaimul taastuda. Mainisin eelmises postituses ka, et hetkel on mul kerge motivatsioonipuudus. Suvi oli nii tempokas ja nüüd kui on vähemalt tööalaselt veidi rahulikum, on esialgu natuke imelik olla. Tegelikult tuleks seda aega nautida, sest ega pikka pidu pole. Kui nüüd aasta tagasi minna, siis 2014. aasta oktoobris töötasin ca 250 tundi, lisaks veel trennid ja kõik muu ehk peaksin hetke olukorrast rõõmu tundma.
Trenni mõttes hakkas ka viimasel ajal natuke motivatsiooni vähemaks jääma. Olen juba sama kava üsna pikalt teinud ja tekkis kerge tüdimus. Tegelikult on see ilmselt normaalne, sest kogu aeg ei saagi 100% motiveeritud olla. Mul on vist juba tavaks kujunenud, et iga ca 4 kuu tagant on kerge langus. Tegin nüüd viimastel nädalatel natuke vabamalt ja rohkem seda, mida ise tahtsin. Tundub, et see mõjus hästi.
Laupäeval toimus Reebok Fitness festival, kuhu juba ammu plaanisime minna. Hommikut alustasime Egle poolt korraldatud lava-eri seminariga. Alguses oli nii öelda meigikoolitus, mida viis läbi Oriflame. Ega sealt suurt midagi teada ei saanud – ainult tõdesin, et olen kaotanud taaskord enda vähesedki oskused meikimisel, mida kevadel harjutatud sai. Sisuliselt tegime end lihtsalt ilusaks, pärast mida rääkis Egle natuke lavalisest ettevalmistusest. Oluliselt uut teada ei saanud, aga eks see oligi rohkem täiesti uutele suunatud. Osad tüdrukud võistlevad ka sügisel ehk mõni oli rohkem kustunud näoga, teine vähem… Meenutades nüüd enda kevadet, siis ega ma ise ka kõige teravam pliiats polnud.
Pärast koolitust suundusime trennidesse. Plaanis oli bodyattack, bodycombat, crossfit ja kick the plyo. Pidasime ilusti kavast kinni ja kõik treeningud said tehtud. Kusjuures üllatavalt lihtne oli. Arvasin, et kuna pole ammu aeroobseid trenne teinud, siis on üsna väsitav. Väga mõnus oli üle pika aja jälle oma lemmikut combatit teha. Alguses oli tunne küll, et virutan kohe mõnele jalaga näkku, aga mida lugu edasi, seda vähem inimesi alles jäi. Kätlinile oli see esiene kord ja ta oli kohe nii vaimustatud, et oli kogu trenni suu kõrvuni. Teine asi, mis väga meeldis, oli crossfit. Olen kunagi Tartus päris tunnis käinud, mis on muidugi kordades raskem, aga siiski pakkus ka festivali versioon väljakutset. Vahelduseks oleks päris põnev hoopis selles stiilis trenni teha – tugevaks seal igatahes saab. Ring sisaldas kastile hüppeid, sangpommidega erinevaid harjutusi, hüppenööriga hüppamist jms. Lõppu tegime tüdrukutega veel aja peale kosmonaute. Kokkuvõttes oli väga tore päev. Sellised üritused pakuvad alati postiivseid emotsioone. Tore oli näha ka, et mitmed töökaaslased ja muud tuttavad olid kohale tulnud.
Teise poole nädalavahetusest veetsin Lõuna-Eestis ja Tartus. Pühapäev oli selline õues olemise aeg rohkem – käisin Tartu Rattamaratonil autojuhiks. Palju positiivseid emotsioone ja hea meel, et ise sõitma ei pea. Kunagi võiks muidugi lühema distantsi läbida ikkagi. Tartus kahjuks palju aega ei jäänud, aga kõige tähtsama ehk Kirke ja tema poisi jõudsin üle vaadata. Kui ma muidu suur laste inimene pole, siis Karl on küll kõige vahvam tegelane. Armas pere on neil – ainult kaugel, millest on kahju, Seda suurem on alati kohtumisrõõm muidugi. Võiks ainult tihedamini juhtuda.
Lõpetuseks veel paar toidupilti. Üritan enam-vähem rajale tagasi saada. See ei tähenda nüüd hullu dieedirežiimi ja kõige grammilist jälgimist. Viimasel ajal juhtus pigem see, et toidukordade vahed läksid päris suureks ja siis kui lõpuks õhtul koju jõudsin, oli isu kõige järele.
Vasakul: täistera nuudlid, tilli-jogurti marinaadis kana, avokaado, tomat
Paremal: üleval tatraleivad avokaado ja lõhega; all kaerahelbepuder
 kreemküpsisevalgupuddingu, mango, mustikate ja maapähklivõiga

Põnev trennikogemus – jumping

Nädalad ikka lähevad kiiresti, natuke üle ühe kuu veel ja ongi lavale minek. Ega hetkel seda ausalt öeldes ette väga ei kujuta – see tähendab, et võib-olla ma reaalselt ei saagi veel aru, millega ennast sidunud olen. Lisaks on veel töö juures tulemas suuremad muutused, vahetan natuke enda ametikohta ja saan veel vastutust juurde. Märtsi lõpp-aprilli algus tõotab ikka üsna hullumeelne tulevat, loodetavasti ma pärast nagu tühjakspigistatud sidrun pole. Energiaga on ka täpselt nii, et üks nädal on täiesti nullis ja järgmine nädal on super enesetunne. Eks siin avaldab mõju ka ülejäänud elu ja praegu on parajalt pinget igast valdkonnast. Aga jääkuninganna nagu ma olen – murran kõigest läbi. 
Sel nädalavahetusel tulin üle pika aja oma kodulinna Tartusse – viimati käisin siin vist novembris. Elu liigub siin natuke rahulikumas tempos ja mõnus on see, et jala jõuab peaaegu igale poole. Tallinnas olen mugavaks autoinimeseks hakanud, aga vastasel korral oleks ajakulu liiga suur ja tunde jääb mul päevas nagunii puudu. Tahtsingi sellega seoses tegelikult kirjutada ühest vahvast trennikogemusest. 
Viimasel ajal olen rühmatrennidest täielikult võõrdunud ja kui olengi käinud, siis pole neid väga nautinud. Minu sõbranna Kärt annab aga juba mõnda aega Eestis täitsa uut jumping trenni. Facebookis levis juba umbes aasta tagasi sellest videoklipp, mida paljud aktiivselt jagasid ning nüüd saab seda ka Eestis harrastada. Hetkel siiski vaid Tartus Healthy Attitude Fitclubis. Käisin seal ka suvel EMS treeningut katsetamas, millest ka lühikese ülevaate andsin. 
Lühike kirjeldus nende kodulehelt
Jumping® treeningut  viiakse läbi spetsiaalselt välja töötatud  Jumping® PROFI batuutidel. Jumping® sai teoks ideest arendada välja treeningprogramm, mis aitaks tugevdada keha ning oleks ühtlasi ka lõbus.
Jumping® on kombinatsioon aeglastest ja kiiretest hüpetest, traditsiooniliste aeroobika sammude variatsioonidest, dünaamilisest kiirus- ning jõuspordielementidest. Harjutuste mitmekesisus tagab selle, et tugevdatakse kogu keha. 
Kokku oli meid treeningul umbes 8 ning moodustasime batuutidega väikese ringi. Teised olid juba kogenumad käijad ning mina ainuke uustulnuk. Alguses seletas Kärt põhiasjad ja tehnika ära ning trenn võiski alata. Trenn on üles ehitatud erinevate lugude põhiselt ehk ühe loo ajal tehakse teatud liigutusi ning pärast seda on paus, kus on võimalik hinge tõmmata ning juua võtta. Esmalt olid natuke rahulikumad lood ning mida aeg edasi seda intensiivsemaks ja kõrgemaks liigutused ning hüpped läksid. Ausalt öeldes oli mu keha juba alguseks oma treeningutest üsna väsinud, mistõttu oli liigutamine natuke vaevaline. Eelmiste päevade jalatrennid andsid ka veel tunda ning vahepeal küll mõtlesin, et jalad on nagu pakud all, mis liikuda ei taha. Siiski oli kogu trenn väga meeleolukas ning õhkkond privaatsem kui suures grupitreeningus. Treeneril on võimalus jälgida kõigi tehnikat vältimaks vigastusi. Minul tekkis kohe mõte, et see oleks mõnus ajaviide sõbrannadega – näiteks ei lähe iga nädal kohvikusse istuma, vaid paned kindla pundi kokku ning iga nädal teed koos väikese jumpingu. Lõppu tegime veel natuke jõuharjutusi ja mõned venitused.
Hetkel on mul natuke raske intensiivsust hinnata, sest ma ise tundsin end juba enne üsna väsinuna. Tegelikult saab seda muidugi igaüks ise reguleerida, sest see oleneb kui tugevalt hüpata. Variante on kõigile ning keegi kindlasti kartma ei peaks. Ilmselt mina seda põhitrennina ei teeks, aga vahelduse mõttes kindlasti. Loodetavasti saab seda varsti harrastada ka mujal Eestis. Kõik, kes Tartusse satuvad ja tahavad midagi lõbusat ning uut proovida, minge uudistage kindlasti. Rohkem informatsiooni hindade kohta saab http://www.hafitclub.eu.
Pilt võetud HafitClub facebooki lehelt

Nädala kokkuvõte 04.08-10.08 (52/100)

Trennide koha pealt üsna korralik nädal, kuid absoluutselt mingit väsimuse märki pole. Käisin ka mõnes rühmatrennis, kuid edaspidi ma ilmselt ennast nii palju nendega väsitama ei hakka – mõnest attackist vast ikka hüppan läbi. Olen viimastel päevadel teinud ka jõusaali lõppu madala pulsiga taastavat kardiot ja pean tõdema, et see mõjub väga hästi. Alguses tundus natuke nüri, aga ajakiri või raamat ette ja aeg lendab. Lisaks avastasin, et Roccas nurga taga olevatel masinatel on ka sisseehitatud ekraan, kust saab vaadata telekat, youtube jne… Mõtlesin, et miks need nii populaarsed on. 
Alustasin täna oma uue jõusaali kavaga ja eks näha siis ole edaspidi, kuidas ja kas mõjub. Järgmine nädal on tegelikult mitu suuremat üritust ootamas, mis natuke segavad. Üks “pisiske” on poolmaraton Rakveres, kuhu registreerisin juba ammu kevadel Tartu jooksumaratoni emotsioonidest tulvil. Vahepeal juba kahtlesin, kas ikka lähen, sest jooksutrenne viimasel ajal kokku lugeda pole võimalik, sest need lihtsalt puuduvad. Samas tean, et mu vastupidavus ja vorm on piisavalt head, et see enam-vähem normaalselt ära joosta. Olen nii palju positiivseid kommentaare selle jooksu kohta kuulnud, et kahju oleks ka minemata jätta. Niiet ilmselt lähen teen selle “väikse” asja ikka ära – muidu pärast on kahju kui teiste rõõmsaid pilte vaatan.

Esmaspäev: Pärast uimast olekut nädalavahetusel olin esmaspäeval jälle energiat täis – hommikul nagu ikka jõusaal. Õhtul otsustasin veel attacki minna. Tallinnas on liikulusega praegu üsna kehvasti, mistõttu istusin 40 minutit ummikust, tänu millele oleksin peaaegu trenni maha maganud. Väga napilt jõudsin ja see oli üks parimaid attacke viimasel ajal. Energiat oli lihtsalt meeletult, trenn möödus ülikiiresti ja lõpus oli veel jõudu ülegi. Saalis oli mõnusalt palju õhku ka, mis tegi sportimise väga meeldivaks. 9 ajal otsustasime veel sõpradega Pikakari randa ujuma minna. Olin üllatunud, kui palju rahvast sellisel kellaajal veel rannas oli. Polnud seal varem käinud, aga täitsa hea koht ujumiseks – peab vaid mõne meetri kõndima ja ongi juba sügav vesi. Mitte just kõige tavalisem Eesti mererandades.

Teisipäev: Hommikul sai jõusaalis tehtud üks korralik jalatrenn ja sinna otsa veel Grit ka. Polnud ammu seal käinud, kuid üldjuhul ma ilmselt seda harrastama praegu ei hakka, sest väsitab liialt. Otsustasin end mitte väga “ribadeks” tõmmata, aga sellegi poolest hea trenn. Kuigi olen üsna vähe käesolevat kava teinud, hakkab see üsna kiirelt tüütama. Viimaste Gritide uus süsteem muutub minu meelest natuke igavaks kui seda mitu korda teha.
Kolmapäev: Praegu on motivatsioon jälle laes ja kõik trennid tunduvad üli head. Uue kava järgi  (mida ma veel ei tee) peaksin iga trenni lõppu tegema 30 minutit aeroobset rahulikus tempos, mis on mulle tavaliselt üsna nüristav tegevus. Otsustasin sellega nüüd algust teha – tuleb välja, et polegi nii hull, kui lihtsalt end õigele “lainele” häälestada.
Neljapäev: Aeg jõusaalis on nagu puhkus sellest kuumast ilmast ja lämbest kodust. Praegu on ikka üsna mõnus treenida ka, kui saal on võrreldes tavalisega oluliselt tühjem. Sügisel kui pean hakkama pärast tööd treenima kõige populaarsemal ajal, on alguses ilmselt ikka üsna harjumatu. Tegin rinda ja triitsepsit. Lõppu veel 20 minutit stairmasteril.

Proovisin enda jaoks uut maitset – Peanut Butter & Jelly. Varasemalt on kõik
batoonid meeldinud, kuid see maitses küll halvasti ning teist poolt ei söönudki
ära.

Reede: Toimus lõpuks oodatud kohtumine treeneriga. Vaatasime rahulikult mu uue kava läbi, tegime mõned muudatused ja panime paika algraskused, et oleks, kust üles hakata minema. Kokku läks ligi 2.5 tundi ja lõpuks pidime lõpetama, sest spordiklubi pandi kinni. Siim muidugi väga rõõmus polnud, et mul nii kaua aega läks, mistõttu olin lõpuks tühja aku, ilma koduvõtmete ja autota spordiklubi ukse ees. Õnneks sain viimase kõnena helistada taksosse ja sellega autole järgi sõita. Viimane sõnum, mis telefoni saabus enne tühjaks saamist oli “Kas sul kukkus kang peale v?”. Ma nii naersin selle üle, aga eks peab harjuma, et edaspidi on mu treeningud ilmselt pikemad.

Väike trenni selfi ka

Laupäev: Täitsa puhkepäev. Sõitsin sõbrannadega Tartusse ja õhtul nautisin veel Tartuffil viimaseid filme. Kuigi õhtu oli veidi jahedam kui eelnevatel päevadel, oli siiski väga mõnus õhtu.

Pühapäev: Hommikul otsustasime ikkagi Hauka laadalt läbi käia. Olen sellest nii palju kuulnud, aga ise külastanud pole. Täitsa vahva üritus – saime igasugu manti natuke juurde. Ma ostsin põhiliselt erinevaid maitseaineid ja vürtse. Õhtul suundusin ikkagi spordiklubisse. Plaanisin uue kavaga alustada esmaspäevast, aga kuna järgmisel nädalal on ees ootamas mõned suuremad üritused, mis takistavad trenni, siis pidin alustama täna, et päevad jooksma hakkaks normaalselt. Praegu ei oska veel kommenteerida uut kava, sest peab enne sisse harjuma. Lisaks pole Tartus kõiki vahendeid, mida tahaksin kasutada. Koos lõpus tehtava lõdvestava kardio osaga venivad tulevikus trennid ilmselt üsna pikaks. Aga mulle meeldib!

Tüdrukute õhtu + Bikini Fitness seminar (42/100)

Eelmise nädala lõpp kujunes väga tihedaks, sest nagu ikka on alati kõik head asjad korraga. Õnneks täielikult ei kattunud, aga palju puudu ka ei jäänud. Reedel pidasime maha mu ühe väga kauaaegse sõbranna tüdrukute õhtu. Meie seltskonnast on ta esimene, kes abiellub ja varasemalt pole ma taolisel üritusel viibinud. Ausalt öeldes ei olnud ma korraldamisel väga aktiivne (kindlasti järgmisel korral võtan juba rohkem osa), aga organisaatorid said väga hästi hakkama ja pruudile õhtu meeldis. Me soovisime pigem teha naljakat ja meeldejäävat õhtut ning välja jätta labased etteasted. Alustasime juba päeval rannas, kuhu pruut sõidutati mootorattal. Ujusime, sõime, päevitasime, viisime läbi mõned ülesanded ning suundusime tagasi linna, kus sättisime end kõik valmis ning ülejäänud õhtu veetsime kesklinnas, kus toimus pildistamine ja muud vahvad tegevused. Õhtu lõppes Maasikas, kus esitasime seltskonnaga ka pruudile ühe väikese ettevalmistatud tantsu, Mina lahkusin üsna varakult, kuna juba järgmisel hommikul pidin 7.30 rongi peale minema, et Tallinnasse sõita. Koju jõudes olin küll nii väsinud, et lihtsalt kukkusin voodisse – pole lihtne ikka see kontsade kandmine.
Laupäevane üritus pakub ehk mu lugejatele rohkem huvi, sest on natuke seotud selle blogi teemaga ehk trenniga. Nimelt toimus Audentes spordiklubis Bikini Fitness ABC seminar, mida korraldasid Egle Eller-Nabi ja Aire Lossmann. See oli mõeldudki eelkõige algajatele fitnessi huvilistele tutvustamaks antud ala. Esmalt toimus polümeetriline treening oma keha raskusega, mis oli suunatud eelkõige tuharale ja jalgadele. Sai tehtud palju erinevaid kükke, hüppeid, väljaasteid jm – kogu treening oli üles ehiatud nii, et 30 sekundit tööd ja 30 sekundit puhkust. Päris mõnus intensiivne trenn , mida Egle soovitas ca üks kord nädalas oma kavasse lisada. Kuna olen attackist juba harjunud paljude väljaastete ja hüpetega, ei olnud midagi väga rasket, aga 30-kraadine ilm muutis kogu treeningu intensiivsemaks – lõpuks higi ikka voolas ojadena. Pärast seda liikusime seminariruumi, kus räägiti üldisemalt bikini fitnessi olemusest, mida seal hinnatakse, kuidas valmistuda jne. Saime näha Egle võistlusvarustust alates kingadest, bikiinidest kuni spreideni. Viimaks harjutasime kõik koos natuke poseerimist ja lõpuks pidi igaüks individuaalselt teiste ees ka neli kohustuslikku poosi tegema. Selle osa ees oli mul väike hirm, sest pole kunagi taolise asjaga kokku puutunud. Võistlusi vaadates tundub poseerimine natuke selline ülepakutud. Tegelikult polnud midagi hullu, sest enamus olid üsna algajad. Tõdesin küll, et kui tahaksin selle alaga tegelema hakata, siis poseerimine ja lavaline liikumine saavad ilmselt minu kõige suuremaks väljakutseks. Lõpuks tegime veel pilte ja 3.5 tundi seminari läbi saigi. Jäin väga rahule, et otsustasin sinna ikkagi minna, sest see andis hea ettekujutluse antud alast ja sellega seonduvatest ettevalmistusest ning kulutustest. 
Kogu fitnessi maailm tundub hetkel väga põnev ja minu jaoks see ongi pigem enese proovilepanek ning võistlemine endaga. Samuti on tore kohata inimesi, kellel on sarnased eesmärgid ja huvid.
Pilt Bikini Fitness Facebook leht

Nädala kokkuvõte 21-27.07 (40/100)

Igati mõnus ja suvine nädal. Võrreldes tavalisega oli treeningute arv ligi poole väiksem ja jõusaali külastasin üldse väga vähe. Tundsin, et on natuke puhkust ja taastumist vaja. Nädala lõpp oli eriti huvitav, aga ehk mõni teine päev kirjutan sellest veidi pikemalt.



Esmaspäeval ja teisipäeval puhkasin Pärnus ja jätsin kõik trennimõtted koju. Siiski oli üsna palju liikumist ning ka meres sai piisavalt ujutud, mis oli justkui nagu kerge taastav treening.

Kolmapäev: Jõusaali jõudsin keset päeva umbes 2 ajal ja minu rõõmuks oli ainult üks inimene veel. Ei õnnestu ikka täiesti üksi kunagi saali proovida, alati on keegi veel platsis. Treenisin jalgu, üritades natuke rohkem tähelepanu pöörata tagumikule. Kokkuvõttes oli päris intensiivne. Palava ilmaga ongi trennid üsna rasked, sest juba sinna jõudes olen üleni higine. Järgmine päev olid isegi lihased veidi valusad.
Neljapäev: Päeval veetsin paar tundi rannas, mis muutsid mind väga uniseks. Õnneks bodyattack äratas jälle ellu – oli ikka üks väga korralik rühmatrenn, kus tundsin, et saan endast kõik anda. Antud kava tegin alles teist korda ja väga meeldib. Mäletan, et vanasti tundus kätekõverduste lugu ikka täielik killer – nüüd teen peaaegu kõik juba ilusti ära. Pärast tahtsin veel jõusaalis selga ja biitsepsit teha. Unustasin aga jõusaali kindad maha ning mu peopesad on nii tundlikuks muutunud, et seljatrenn on ilma kinnasteta üsna piinarikas. Väga ei nautinud kogu trenni ja pigem üritasin kiirelt asjaga ühele poole teha. Ideaalis oleks pidanud jõutreeningu ikka enne BA tegema, aga ei jõudnud ennast nii vara spordiklubisse vedada.

Reede: Kuna olin see nädal Tartus, kasutasin võimalust ja külastasin vana lemmikut hommikust Synergy ringtreeningut. 45 minutiga sai päris korralik ring tehtud ning jäin väga rahule. Plaanisin ka jõusaali pärast minna, aga tundsin end üsna väsinuna ja otsustasin see nädal üldse natuke vabamalt võtta, sest organism pole trennidest ammu korralikku puhkust saanud. Õhtul oli veel sõbranna tüdrukute õhtu, kus sai ikka tunde kontsadel Toomemäel üles-alla ja treppe mööda kõnnitud – korralikult võttis läbi.

Laupäev: Hommikul olin juba 7.30 rongi peal, et Tallinnasse sõita, kus toimus bikini fitness ABC seminar. Selle raames oli ka üks intensiivne Plyo treening, mis mulle väga meeldis. Tegime erinevaid harjutusi, millest suurem osa keskendus tuharale ja jalgadele 30 sekundit tööd ja 20 sekundit puhkust. Väga mõnus treening oli – mitte midagi ületamatult rasket, aga kuna väljas oli üle 30 kraadi sooja, voolas higi ikka ojadena.

Pühapäev: Juba kolmas puhkepäev see nädal, mille veetsime jälle Pärnus. Ujusime, päevitasime ja külastasime sugulasi. Üks igati hästi veedetud päev ja nüüd tunnen küll, et olen puhanud ja võin jälle vanas treeningrütmis jätkata. 

Mina ja Bodyattack (38/100)

Ilmselt on enamik lugejaid aru saanud, et praegu tegelen eelkõige lihastreeninguga jõusaalis. Ma tõsiselt naudin seda, kuna areng on pidevalt märgatav, saab treenida omas tempos ja ajal ning panna end pidevalt proovile. Tegelikult olen ma jõusaalis treeninud üsna vähe aega – tihedamalt alles eelmise aasta sügise lõpust. Enne seda olen mõndade vahedega olnud suur rühmatreeningute “hunt”. Kuigi ma hetkel satun neisse harvem, ei ole mu armastus siiski kadunud. Mulle on alati eriliselt meeldinud intensiivsed kardio treeningud, pärast mida on korralikult tühjakspigistatud sidruni tunne. Mäletan kui Bodycombatit aastaid tagasi esimest korda Arctic spordiklubis tutvustati, sai see kohe mu üheks favoriidiks. Ka praegu on see üks mu lemmiktrennidest, kuid juba mõnda aega tagasi sai ta tugeva konkurenti – Bodyattacki, mis on minu meelest veel raskem, intensiivsem ning lõbusam. Enamik, kes  natukene Les Millsi trennidest teavad on sellega ilmselt tuttavad, aga siiski lisan nende väikese tutvustuse fitness.ee kodulehelt.

BODYATTACK® on 55-minutiline kardiotreening, mis aitab arendada jõudu ja vastupidavust. See intervalltreening kombineerib endas sportlik-aeroobsed liikumised ning tugevusharjutused. Dünaamilised instruktorid ja võimas muusika motiveerivad kõiki saavutamaks oma sportlikke eesmärke!

  • Põletab palju kaloreid, kuni 760 kalorit
  • Vormib keha
  • Parandab vastupidavust 
  • Kasvatab jõudu
  • Parandab südame ja kopsude tööd

Mäletan väga selgesti enda esimest kokkupuudet bodyattackiga, mis toimus umbes 3 aastat tagasi Austraalias elades. Sain seal kohalikku spordiklubisse väga odava paketi kolmeks kuuks ning suundusin rõõmsalt taas end vormi ajama. Enne seda polnud ma ligi pool aastat üldse sporti teinud ja viimastel aastatel oli trenn üldse natuke unarusse jäänud. Märgin ära, et varasemalt olin ma üli aktiivne spordklubi ja grupitrennide külastaja. Igaljuhul Bodyattackist ei teadnud ma tol hetkel ausalt öeldes midagi, aga nimi kõlas intensiivsuse poolest midagi sarnast Bodycombatile (mis oli ju mu lemmik) ja sellepärast läksingi esimesena just attacki. Mäletan, et väljas oli sel päeval 40 kraadi ja juba spordiklubisse jõudes olin üleni higine ja üsna väsinud. Treeningsaali jõudes ootasid seal juba rõõmsad naised ja mehed ning treener, valmis kõvaks trennks. Sel hetkel polnud mul veel aimugi, mis mind ees ootab! Ruum ise oli üks suuremaid spordisaale, kus ma käinud kunagi olen, lisaks oli veel maas riidest vaipkate (või midagi taolist), mille külge jalanõud ilusti kinni kleepusid.
Ja kui see ükskord pihta hakkas – ma pidin sõna otseses mõttes surema! Juba esimene soojenduslugu tõmbas korralikult “rihmaks”. Treener muudkui karjus jumping jacks, run, jump jne. Esmalt ma ausalt öeldes ei saanud aru, kuhu ma sattunud olen ja kas ma peaksin äkki ära minema. Siiski varasemalt olin olnud ju nii kõva “combati mutt” ja alati intensiivseid trenne armastanud – kuidas ma oleks saanud lahkuda. Eks ma siis lihtsalt kannatasin kuidagi. Eriliselt on meeles kuues ja seitsmes lugu, mis tavaliselt koosnevad ringis jooksust ja gruppide moodustamisest. Pidime võtma nelja rühma ning iga grupp asetses ühes nurgas. Pärast harjutuste tegemist oli vaja joosta maksimum kiirusel järgmisesse nurka – see saal oli aga nii suur, et juba sinna jooksmine oli väga hull. Lisaks olid kõik ülejäänud inimesed eriliselt fit’id ja lammutasid korralikul. Vähemalt siis tundus nii. Ära ma selle siiski kannatasin ja olin trenni lõpuni. Ilmselt on see üks mu kõige raskemaid treeninguid üldse! See oli esimene ja viimane kord kui ma sel korral Austraalias olles bodyattackis käisin. Vot selline oli mu suhte algus hetke lemmiktreeninguga.

Järgmine kokkupuude oli peaaegu aasta hiljem kui olin jälle tagasi Eestis ja liitusin Fitlife spordiklubiga. Otsustasin sellele trennile uue võimaluse anda ja mu kiindumus sai alguse. Esimesed korrad olid ikka väga rasked (küll mitte võrreldavad Austraalia kogemusega). Edaspidi oli ikka raske, aga teismoodi…iga korraga jõudsin aina rohkem ja võhm kasvas korralikult. Suurt osa mängis kindlasti ka suurepärane treener Maris, kes oli nii motiveeriv ja energiat täis. Kuna Fitlifes oli attack vaid kord nädalas, tegin ma kõik, et mitte ühestki tunnist puududa. Ma usun, et tegelikult oli vähe neid kord sellel ajal kui liige olin. Kõige rohkem kahju lepingut lõpetades oligi loobuda Marise attackist. Julgen väita, et just tänu sellele paranes mu vastupidavus väga palju ja ka triitsepsi kätekõverdused – mu üks varasemaid nõrgemaid lülisid – arenesid tohutult. Eelmise suve veetsin samuti Austraalias, kus kohtasin ka suurepärast attacki treenerit, kes töötab ise ka Les Millsis. Kahjuks pidi ta sellega seoses tihedalt Uus-Meremaal veetma, mistõttu polnud võimalik tema tundides käia nii palju kui oleks soovinud.

Sel aastal pole ma nii tubli olnud ja tihedalt attackinud. Esiteks ei sobinud ajad ja teiseks olin ma juba nii väga kiindunud eelmistesse treeneritesse, et vahepeal mõne teise juhendamisel ei tundunud asi ikka õige. Nüüd olen võimalusel ikka proovinud käia ja see on kindlasti minu jaoks parim kardio. Ehk kõik, kes tahavad parandada oma vastupidavust, suurendada jõudu ja lõbusat treeningut, minge kindlasti proovima. Ma ei soovitaks seda ehk esimeses rühmatrenniks valida kui pole pikalt midagi teinud, aga väikese baasiga on väga nauditav. Samuti pakutakse enamikele harjutustele ka lihtsamaid alternatiive, mida ei tohiks kindlasti karta. Usun, et enamik meis saab sellega kenasti hakkama!

Seega näeme attackis!

Nädala kokkuvõte 14.07-20.07 (33/100)

Kui ma eelmine kord kirjutasin, et oli väga kiire ja tegus aeg, siis see nädal oli vastupidiselt väga lebo ja esimeses pooles ausalt öeldes suurt midagi korda ei saatnudki. Kohe natuke imelik hakkas isegi. Ilmad olid ka üsna kahtlased – nagu oleks soe, aga samas pilvine ja vihmane. Käisin paari sõbrannaga üks päev isegi Männiku karjääris, kuid ujuma jõudsid peamiselt vaid nende väikesed õed. Meie suured istusime kaldal riietes ja jälgisime olukorda. Vesi oli tegelikult umbes 20 kraadi ringis erinevalt Tallinna mererandadest, kust vahepeal oli umbes 7 kraadi sooja. Ei kutsu just väga ujuma.
Trenni koha pealt oli üsna arvestatav nädal. Käidud sai isegi mõnes rühmatrennis vahelduseks. Tegelikult mulle need endiselt meeldivad, aga valikuid peab tegema. Kõige rohkem on kahju, et pole üldse bodyattackis käia saanud, sest see on trenn täis energiat, powerit ja arendanud palju mu vastupidavust. Järgmisel nädalal Tartus olles parandan kindlasti oma vea!


Esmaspäev: Jõudsin jõusaali üpris varakult ja saal oli üpriski tühi (jee!). Tehtud said üks korralik trenn seljale ja lõppu natuke lõdvestuseks crosstraineril. Hommikused näod on juba üsna tuttavad. Eriti jääb silma üks meesterahvas, kes teeb ikka korralikku trenni. Lisaks tavalistele harjutustele igasuguseid kiiruslikke jõuharjutusi rööbaspuudel, hüppeid jne. Mul on talle pandud juba hüüdnimeks “Tarzan”, sest tundub küll, et varsti on plaanis puudele ronima minna. See pole üldse kriitiliselt mõeldud, vaid just positiivselt.
Teisipäev: Alustuseks kerge jalatrenn ja lõpetuseks “kerge” Grit Strenght. Üks hullemaid kombinatsioone, mis võib olla – heas mõttes. Polnud ammu Gritis käinud ja ei hakanud ennast täiesti ribadeks tõmbama. Pärastlõunal tuli aga järsku hull väsimus ja alles siis tundsin kogu trenni mõju (ja ka järgnevatel päevadel). Õhtul tulid veel külalised ka ja lõpus tuli mul lihtsalt selline uni peale, et mõtlesin, et jään sinna nende kõrvale magama. Õnneks suutsin ikka kuidagi sellest üle olla.
Kolmapäev: Käisin Kristiine MF-s, kus sain esmalt kokku ühe blogi lugejaga, kellega vaatasime natuke erinevaid harjutusi. Täitsa tore oli, loodan, et tallegi meeldis. Pärast veetsin veel natuke aega üksi jõusaalis ja tegin rinda, triitsepsit. 
Neljapäev: Hommik Rocca jõusaalis – õlg ja biitseps. Õhtul käisin veel isal külas ja korjasin endale natuke punaseid sõstraid koju. Poleks uskunud, et mulle see korjamise asi meeldima võiks hakata. Väiksena tundus see tõelise piinana. Õnneks praegu ei sunni ka keegi 10 põõsast tühjaks korjata – see tundus ikka nagu igavik.


Reede: Käisin hommikul kiirelt jõusaalis ära, kus keskendusin rohkem pepu treenimisele. Enesetunne oli kuidagi väga hea ja aeg läks jube kiiresti. Lõpus kõndisin veel stairmaster trenažööril, mis võttis ikka korralikult läbi. Tunda oli küll, et puhkust oleks vaja. Õhtul ergutasin natuke vaimu ja käisime sõbrannadega Tartus Jan Uuspõllu ja Piret Kalda uut etendust vaatamas. Täitsa meeldis kohe ja õhtu oli ka ilus soe.
Laupäev: Hommikul tundsin end küll üsna väsinuna, aga nagu kirjutasin eelmises postituses oli kavas bodypump challenge. Sai tehtud üks väga vahva ja väsitav treening.

Pühapäev: Igas mõttes ünsa lebo päev. Õhtul käisin ikkagi bodybalances eesmärgiga end korralikumalt venitada. Seda oli praegu väga vaja. Homme lähen paaris päevaks Pärnusse ja seega on tulemas täitsa trennivabad päevad. Lasen kehal puhata ja taastuda.