Florida: Miami

Pärast kruiisi oli meil veel umbes-täpselt 4 päeva USAs ja selle plaanisime veeta Miamis. Minu ja Aediga liitus lisaks veel üks sõber P, kes meid juba hommikul kell 8.00 sadamas rendiautoga ootas. Ühesõnaga polnud me enam “imelikud inimesed” ilma autota. Nemad olid mõlemad juba Miamis mitu korda käinud ehk kõik kohad ja teed tuttavad.

IMG_1008 IMG_1002

Leidsin meile suurepärase asukohaga öömaja Ocean Reef Suites South Beachil, mis on kõige “kuumem” koht Miamis. Tegemist oli apartment stiilis hotelliga ehk toas oli veel ka kööginurk, kus saime ise süüa teha. Kui alguses kartsime, et see on kolme peale äkki liiga väike, siis olime väga positiivselt üllatunud.  Lisaks pakuti hotellis ka hommikusööki, mis USAs väga tavaline pole. Me leidsime siiski, et oleme ise selles osavamad. Üks öö oli inimesele umbes 50 eurot, mis on asukohta arvestades väga hea hind.

Võrreldes Fort Lauderdale rannaga oli Miami Beach ikka kordades rahvarohkem ning pidevalt elu käis. Palju latiionosid ja mehhiklasi ning vähem inglise keelt. Siiski meeldis mulle seal rohkem. Rannariba ise on meeletult lai ning kõige tagumisel alal on kõva liiv, kus saab näiteks jooksmas käia. Seda ma ka kahel hommikul tegin ning kindlasti üks mu lemmikkoht, kus joosta. Kuna meie hotell oli otse ranna kõrval, käisimegi enne hommikusööki umbes 5km jooksul ja  ookeanis ujumas – kas võiks olla paremat varianti enda päeva alustamiseks?

IMG_1147

Suuri plaane endale ei teinud. Hommikuti veetsime paar tundi rannas, seejärel kokkasime hotellis lõuna, käisime šoppamas või sõitsime kuskil autoga ringi. Nagu ilmselt kõik teavad on USA šoppajate paradiis. Natuke juba kohanesin nende poodidega suvel New Yorgis. Esiaglu vaatasin seekord ka, et läheb õnneks ja midagi ei osta, aga lõpuks tulin ikkagi kohver asju pungil täis. Viimased ja parimad ostud tegime veel vahetult enne lennukile minekut. Samuti sattusin natuke hoogu ja ostsin sõbranna lapsele hunniku asju, mis loodetavasti ka sobisid.

Miamis elu ikka kogu aeg käib ja eriti South Beachil. Ühel õhtul saime  korraliku peoga ka maha ja jõudsime isegi  klubisse, kus sai parajalt rumbat ja kõiksugu muidu tantse tantsitud.

Viimasel täispikal päeval läksime minu soovil Miamist välja, et külastada kohe läheduses asuvat Everglades’i rahvusparki, mis on ligi 5700 km² soine looduspark, kus võib leida palju erilisi looma- ja taimeliike. Everglades on näiteks ainuke paik maailmas, kus elavad alligaatorid ja krokodillid koos.

Looduspark seisab hetkel vastamisi päris paljude probleemidega ning samuti on see üsna kõrgel hävimisohus kohtade listis. Kliimasoojenemisest tingitud merevee tõusu tõttu muutub seal olev pinnasevesi järjest soolasemaks, mistõttu on paljud liigid väljasuremisohus. Samuti mõjuvad üsna rängalt ka Floridas olevad tihedad tormid. Viimase orkaani Irma tagajärgedega tegeletakse seal praegugi, mille pärast olid paljud populaarsed piirkonnad, nagu näiteks paadituur, suletud .  Samuti levivad tänu tormidele ka mitte soovitud liigid – näiteks maailma üks suurimaid madusid Birma püüton.

Huvitav oli see, kuidas vaid nii vähe Miamist välja sõites loodus ja ümbrus täielikult muutuda võib. Kuna paadimatkale minna ei saanud, jalutasime natuke erinevatel matkaradadel. Midagi lummavat oli seal pargis. Vahelduseks Miami mürale hea vaikne ja puhas loodus. Alligaatoreid ja krokodille kahjuks seekord ei näinud. Küll aga oli väga põnevaid linde ja taimi.

img_1101.jpg

Üks õige naljakas lugu juhtus meil viimasel õhtul. Mõtlesime reisi lõpetuseks minna välja sööma põhilisele restoranide tänavale, mis oli hotellist umbes 1 km kaugusel. Sättisime end kenasti valmis, meigid, soengud jne. Aet oli veel eriti usin, pani selga uue kleidi, kontsakingad jalga, lokid pähe ja tegin talle veel patsi ka. Hakkasime siis restoranide poole liikuma, kui hakkas vihma sadama. Esialgu oli see üsna mõõdukas ja saime räästaaluseid mööda kohale. P ostis ka igaks juhuks vihmavarju, mis meid natuke ka aitas. Leidsime toreda Itaalia restorani, kus veetsime kena õhtu. Kui hotelli poole liikuma hakkasime, läks aga vihm tugevamaks ja mitte ainult natuke… reaalselt oli sihuke tunne nagu keegi kallaks sulle 10 ämbrist korraga vett kaela. Iga kord kui mõtlesin, et rohkem enam tugevamaks vihm minna ei saa, siis tuli välja, et ikkagi sai. Aet ja P otsustasid jooksmise kasuks. Kuna mu kingad olid nii libedad, üritasin ma abi saadav vihmavarjust. Tulemus oli aga selline, et kui lõpuks hotelli jõudsime, olime nagu kolm svammi ja hakkasime oma riideid väänama veest. Nagu närtsakas nägime välja, juuksed ja meik kõik laiali. See oli kokku lihtsalt nii koomiline. Tulemuseks oli muidugi , et järgmine päev pidin enda märjad riided kohvrisse panema, mille tõttu oli kogu kohver kergelt kopitanud lõhnaga. Lisaks jäi mu pagas veel natuke kauemaks Helsingisse kui oli ette nähtud. Vot selline meeleolukas lõpp meie seekordsele USA reisile!

Lõpetuseks võin öelda, et jäin reisiga väga rahule. Palju uusi kogemusi ja nalja sai kõvasti! Reisiseltskond meil klappis ning usun, et see ei jää viimaseks reisiks. USA on selline koht, kus ilmselt avastamist jagub piisavalt. Samuti on kindlasti mu reisisihtkohtade listis ka Mehhiko, kuhu tahaks pikemaks perioodiks minna.

Mis siis muud kui aeg hakata järgmist reisi planeerima!

Ja lõpetuseks tsitaat Finnairi lennukist…

IMG_1163 (2)

Kariibimere kruiis: päev merel

Jätkan ikka kruiisi teemal. Lisaks kolmele saare peatuse, veetsime kaks tervet päeva ainult merel.  Laev oli  päris suur ja  tegevust jätkus piisavalt. Suur osa meelelahutusest oli mõeldud ikkagi keskmisele ameeriklasele, mis meile väga huvi ei pakkunud. Nagu ma enne mainisin oli kruiisi app’st pidevalt näha, mis hetkel toimub, mida süüa pakutakse või mis riietumisnõuded õhtul on.

Ikka see peamine ehk söök-söök-söök

Suur osa kruiisist keerleb ikkagi söömise ümber ehk kuhu sööma minna. Kui esialgu tundus, et valikuid on meeletult, siis tegelikult oli lõunasöökikohti palju, kuid õhtul oli antud hinna eest valida sisuliselt kahe koha vahel ehk buffee stiilis Lido ja üks hiiglaslik viisakas stiilis restoran, kus igal õhtul oli uus menüü. Ühtegi kohta reserveeringut vaja teha ei olnud. Kuna valisin ostmisel “avatud ajaga õhtusöögi”, pidime enne õhtusööki minema registreerimislauda ja saime sealt endale lauanumbri.

Kui esimestel õhtutel tundus väga äge küll – suur restoran, mitmekäiguline menüü ja telli mida tahad, siis üsna pea meie vaimustus rauges. Oleme vist Eestis ikka hea toiduga ära harjunud, sest restoranikvaliteeti see küll alati välja ei andud. Kõik oli okei, aga üsna maitsetu. Huvitav oli aga see, et igal õhtul tutvusime enda kõrval lauas olevate inimestega, kes olid toidust lihtsalt vaimustatud. Kõik oli nende meelest lihtsalt nii amazing ja excellent. Mõned põnevad asjad siiski olid – näiteks igal õhtul oli menüüs “something interesting” nagu näiteks konnakoivad, rebitud küülik, looma keel.

Üsna pea mõistsime, et Lidos saame tegelikult palju maitsvama söögi endale kokku panna, aga kuna see nägi ikkagi liiga söökla välja, kus enamasti suured paksud ameeriklased endale toitu sisse õgisid, siis oli naljakas seal ilusti sätituna ja üles lööduna istuda. Naljakas oli aga hoopis asjaolu, et avastasin, et tegelikult on suur osa toitudest Lidos ja selles “peenes restoranis” samad. Lihtsalt  viimases pannakse see natuke ilusamini taldrikule.

Sellest hoolimata sai ikka päris korralikult igasugu asju söödud ning kuuenda päeva lõpuks olin isegi väsinud sellest pidevast söögi ümber käivast elust. Lemmikkoht oli siiski Mehhiko lõunasöögikresoran, kus sai endale ise kokku panna burritosid või salatikausi moodi asju.

Lõunasöögi ajal oli ka täiskasvanute spa osas salatibaar, kus oli võimalik endale meelepärane salat ise kokku miksida. Lisaks näiteks veel pastarestoran, 24/7 pitsakoht ja mega rasvaste burgerite koht (mis oli muidugi ameeriklaste lemmik), kuhu me ei jõudnudki.

Dress-code

Üldiselt oli laevas ja õhtusöögil casual riietumisstiil ehk sisuliselt vahet pole, mis selga paned. Näiteks väga palju oli perekondi, kes olid teinud endale spetsiaale kruiisi pluusi, kus olid kirjas nende kõigi nimed.

Õhtuti pandi üldjuhul natuke viisakamalt riidesse. Eriti paistsid silma näiteks ülimalt üles löödud Aasia naised oma mega sädelevates ja nappides kostüümides. Teisel kruiisi õhtul oli aga dress-up õhtu ehk alates kella 6st tulid kõik välja ülikondades ja uhketes ballikleitides. Samuti oli võimalik broneerida aeg fotograafi juures, et teha “kauneid” fotosessioone näiteks klaveri taustal või perepilte. Kõik ülimalt ameerikalik igatahes. Samas oli täitsa tore, kui ühel õhtul kõik viisakad välja nägid.

Meelelahutus ja muu tegevus

Esimesel mere päeval sadas vihma. Seega välitegevusi nagu spad ja päevitamine jäid ära. Sisustasime oma aega hoopis trenniga, sest laevas oli minu üllatuseks väga suur ja lahe jõusaal. Samuti käisin ühel toitumisloengul, mis oli esialgu isegi üsna asjalik, aga lõppes detox plaani müümisega. Kõik kuulajad olid muidugi nii amazed about everything.  Teine lemmikkoht oli 15. tekil asuv täiskasvanute terrass, kus olid erinevad diivanid, päevitustoolid, baar ja mullivannid.

Raide ekskursioonilt leidsin mõned uued sõbrad ning kuna Aedile kõrgusega seotud asjad ei meeldi, käisin nendega koos skyride’l ehk jalgrattal, millega saab laeva kohal sõita. Midagi jubedat tegelikult ei olnud.

IMG_0914

Õhtud veetsime enamasti erinevaid esinejaid ja bände kuulates, mis olid päris head, kuid kuuendaks päevaks olime nendest lugudest üpriski tüdinenud. Ööklubis oli üldiselt tavaks, et mustad tantsisid keskel (ja üli-üli hästi) ning valged inimesed vaatasid pealt. Neil kohe tuli see puusahõõrutamine nagu loomulikult. Havana baaris oli seevastu teistsugune seltskond ehk seal võis ka lihtsalt vaadata ja imestada, kui hästi inimesed tantsivad. Samuti oli iga õhtu tavaliselt mingi teema pidu – näiteks white party, punase vaiba pidu jne. Meist läks see kuidagi väga mööda, sest üldjuhul saime aru, et mingi stiil on alles siis kui kõik meie ümber üleni valges tantsisid. Siiski tundus, et see oli rohkem mingi teatud seltskonna jaoks mõeldud.

IMG_0941

Selline see kruiisi elu on – söömine, joomine, pidu ja meelelahutus. Jäime mõlemad rahule, aga samas oli kuuenda päeva lõpuks juba natuke limiit täis. Ameeriklaste jaoks on see üsna odav puhkamise viis, mis tähendab, et paljud käivad seal mitmeid kordi. Ise ma ilmselt nii pea uuesti ei läheks. Meil igatahes nalja sai ning seda jäävad meenutama igapäevased videoblogid.

Kariibimere kruiis: Cozumel, Mehhiko

Kolmas kruiisi peatus oli Mehhiko saarel Cozumelis. Mehhiko on mulle alati huvi pakkunud, mistõttu olime sellest sadamast ka kõige rohkem elevil. Seda ka õigustatult, sest nii minu kui ka Aedi meelest oli see parim peatus.

IMG_0841

Laevast saime maha kell 10 ning sadamas oli lisaks meie “paadile” veel kolm suurt kruiisilaeva. See tähendas, et umbes 10 000 turisti saabub korraga ühele saarele. Tundub küll natuke hirmuäratav, aga tegelikkuses sujus kõik hästi. Sadamast välja saamiseks pidi muidugi kõige pealt läbi jalutama tax free alkoholi ja lõhna poest ning seejärel väikesest šopingukülast, et saaks kohe ostlema hakata. Meie läksime sealt kiiresti mööda, et enda päevakava paika panna. Kindlaid plaane selleks päevaks ei teinud – mõttes oli natuke randa, hea söök ja jook ning linnas ringi vaadata.

Sadamast välja saades ootas meid muidugi jälle sada erinevat taksojuhti ja eksursioonide pakkujat, kes oma teenustega üle tahavad valada. Me ei jõudnud väga mõeldagi enne kui juba olime takso peal koos sakslastest paariga, et sõita väidetavalt rannaklubisse, kus on võimalik ka snorgeldada. Üldjuhul on sealkandis kõik rannad tasulised ning valida on erinevate pakettide vahel. Kõige populaarsemaid on näiteks Mr Sanchos Beach Club, kus 55 USD eest saab terve päev all inclusive söögi-joogi ning luksusliku rannaklubi koos basseinide ja muude lisadega.

IMG_0795

Meie panime oma ranna valikuga natuke mööda- 17 USD saime pääsme klubisse, tooli, mõned veespordi võimalused, aga selle raha eest oleks ilmselt ilusama ranna leidnud. Erilist snorgeldamist seal ei olnud ning samal ajal ka väga ujuda ei saanud, sest põhjas olid korallid. Rannaklubides on Mehhikos tavaline, et vahepeal käivad teenindajad sulle tekiilat müümas ehk otse pudelist otse kurku, mis tähendas, et mõned inimesed meie rannas olid päris purjus.

Pärast mõnda tundi rannatamist olid kõhud päris tühjad ning foresquare ja tripadvisori soovituste järgi otsustasime minna lõunale kesklinnas asuvasse restorani Pancho’s Backyard . Taksosõit linna kestis päris kaua ning maksis umbes 17 USD. Kui kohale jõudsime tundus koht väljast üsna uhke ja kallis. Tegelikkuses olid aga hinnad väga mõistlikud. Alustasime kohe frozen mango-maasika margaritaga ja täiesti ausalt, siis see oli ilmselt mu elu üks parimaid kokteile. Võib-olla muutis kogu kogemuse nii heaks ihtsalt kogu see Mehhiko meeleolu, pärast randa rammestus, taustal olev muusika

Toit oli samamoodi suurepärane. Minu valikuks osutus kana-veise fajita, mis serveeriti kohaliku guacamole ja oapastaga. Kõik oli lihtsalt nii hea, maitsev ja värske. Ma ei tea, kas need margaritad ka natuke mõjutasid, aga olime lihtsalt vaimustuses. Selle reisiga sai minust ikka väga suure Mehhiko söökide, vürtside, salsade armastaja.

Pärast restorani jalutasime niisama ringi kohalikus vanalinnas ning poodides. Uudistasime suveniire ning proovisime kohalikke maiustusi, salsasid ning muidugi ei jätnud erinevate tekiilade degusteerimist vahele. Kui muidu tekiilat paljalt väga ei jooks, siis seal oli igasugu põnevaid erinevate maitsetega variante. Ei jäänud palju puudu, et Aet oleks endaga koju mõned kaasa toonud. 😀

IMG_0838

Mõtlesime laeva tagasi minna takso asemel hoopis jalutades. Me polnud aga päris kindlad kui kaugel “paat” üldse asub, sest takso sõitis sinna üsna pikalt. Lõpuks kõndisime natuke üle tunni aja ning jõudsime üsna täpselt kella 6ks laevale, mis oli viimane lubatud aeg.

IMG_0846

Emotsioonid Mehhikost olid suurepärased isegi kui saime seda vaid üsna loetud tunnid nautida. Sinna tahaks kindlasti pikemale reisile minna! Kruiisil käimine ongi nagu degusteerimine ehk natuke saab  maitse kätte, et siis otsustada, kas tahta veel või mitte.

Kariibimere kruiis: Grand Cayman

Teine saar, kus peatuse tegime oli Briti territooriumi alla kuuluv Grand Cayman. Laev jõudis kohale juba kell 8 hommikul ning pärast kiiret kardiot (eelmise päeva õhtusöök läks ikka väga liiale) ja hommikusööki võtsime samuti suuna maale. Kuna sadamasse laev minna ei saa, viiakse sinna väiksemate paatidega, mis muudab kogu protsessi natuke aeganõudvamaks ja tüütumaks.

IMG_0735

Justkui plastiklinn – Georgetown

Sadamas oli jälle mitukümmend erinevat ekskursioonide ja taksoteenuse pakkujat. Kuna mina plaanisin minna  kell 11 eksursioonile, võttis Aet takso ja sõitis Seven Mile Beachile rannatama. Takso randa ja tagasi on kokku 8 dollarit, kuid rannas peab lisaks maksma ka tooli ja sissepääsu eest. Kuna mul oli veidi aega jalutasin niisama Georgetowni tänavatel. Linn meenutas natuke plastiklinna – puhas, kena ja turistikas ehk üsna igav. Vaadata ega osta seal midagi polnud ning üsna kallis ka.

Stingray City ja raidega ujumine

Kell 11 sain kokku tuuri grupi ja giidiga, et suunduda Stingray City eksursioonile. Tegemist oli Moby Dicks tuuriga, mille leidsin samuti heade arvustuste järgi tripadvisorist. Kindlasti soovitan ekskursioone mitte laevalt võtta, kuna need on ülerahvastatud ja kallimad. Kuigi hirmutatakse, et muidu on oht laevast maha jääda, on see võimalus ikka väga väike, sest kõik eksursioonide korraldajad on laeva aegadega täpselt kursis. Sellele nende ärid ju üles ehitatud ongi. Lisaks minule oli tuuril üks Ameerika suguvõsa, kes pidasid perepoja pulmi. Muide oli kuulduste kohaselt laevas 5 pulma. Sain nendega üsna kiiresti sõbraks ning eksursiooni juhid olid ka kõik väga lahedad.

Esmalt sõitsime bussiga natuke linnast välja meie paadi juurde ning seejärel merele alale, mida kutsutakse Stingray Cityks. Kunagi hakkasid inimesed selles kohas raisid söötma ning seetõttu hakkasidki need sinna käima ning teevad seda siiani. Nüüd on saanud see muidugi üheks lemmikuks turismiatraktsiooniks. Kogemus ise oli väga lahe. Hiigelsuured raid ujusid ümber meie ning saime neid ka käte peale võtta. Nende nahk on ise juba nii pehme ja siidine, mida tahaks katsuda. Tükk aega ujusime raidega ning edasi suundusime korallide juurde,et natuke snorgeldada. Kalu oli pigem väga ja vee elustik igav võrreldes sellega, mida olen varem näinud, mistõttu väga pikalt seda teha ei viitsinud. Õnneks oli ilm täna super vastupidiselt eelnevatele päevadele, kui saime ikka vihma ka.

Kell 3 jõudsime tagasi sadamasse ning 3.15 pidi minema viimane laevuke kruiisilaeva juurde. Järjekord sinna oli hiiglaslik. Olime seal ligi tund aega, mistõttu laevale sain alles 4 läbi. Aet juba helistas murelikult, et kus ma olen, sest talle oli infost öeldud, et laev väljub 5 minuti pärast. Tegelikkuses kedagi maha ei jäeta ja pärast mind tuli ikka veel palju rahvast.

Selline vahva päev oli. Rannad on saarel ka väga ilusad, aga pigem tundub mulle see koht natuke liiga turistikas ja kallis ning ise vist eelistaksin rannapuhkuseks mõna teist kohta, mis erineb rohkem kohaliku elu-olu poolest. See tundus isegi liiga läänelik ja hästi toimiv.

Pärastlõuna lõpetasime jälle frozen ice creamiga. Täiesti hull – kaua sellist elustiili pidada ei saa, sest vastasel korral olen varsti samasuguse figuuriga nagu suur osa ülejäänud inimesti laeval.  Aga puhkusel võib, eksju?!

Kariibimere kruiis: Ochios Rios, Jamaica

Esimene peatus oli meil Jamaical linnas nimega Ochios Rios. Laev jõudis sadamasse nagu plaanitud kell 9.00 ning kuigi kujutasin ette, et väljumine on Rootsi laevale sarnaselt masside trügimine, oli see vastupidiselt hoopis  palju lihtsam. Jalutasime esimeselt tekilt välja, paar sammu mööda silda ning olimegi Jamaica territooriumil. Kaasa pidi võtma vaid kajutikaardi, mis sisenemisel ja väljumisel skaneeritakse ning nende süsteemi ilmub sinu pilt ja kõik andmed.

IMG_0477

Blue holes ja vettehüpped

Plaanisime ka ühe lühikese eksursiooni koskede juurde. Kuigi laeval ja kruiisi broneerimise leheküljel üritatakse iga hinna eest erinevaid eksursioone „pähe määrida“, tegin Eestis natuke uurimustööd ja broneerisin meile Karandas Toursi kaudu tuuri. Esiteks oli see odavam ning teiseks oli meid kokku vaid neli ehk tunduvalt mugavam kui 15-liikmelise või suurema grupiga.

Sadamas saime autojuhiga kokku ning sõitsime umbes 30 minutit läbi linna metsa koskede juurde. Linnas oli kõik mõnusalt kirju ning loodus lopsakas ja roheline. Koskede juures soovitati meil osta kummijalanõud. Õnneks me need ka soetasime, sest vastasel korral poleks seda eksursiooni olnud küll võimalik läbida.  Sisuliselt siis sumpasime jões läbi kärestike ja hüppaside erinevalt astmetelt alla jõkke. Alustasime madalamalt ja viimane oli juba päris korralik. Meie nii öelda giid oli nagu väike kiire Jamaica ahv, kes lihtsalt jooksis mööda neid kärestikke ja kivisid. Mulle igasugu ekstreemsemad asjad meeldivad, mistõttu need hüpped olid väga meelt mööda. Tegelikkuses oleks pidanud vesi olema erk sinine, aga kuna viimastel päevadel oli sadanud vihma, polnud õiget värvi näha. Üldiselt oli tegemist muidugi üsna nii öelda “turistika” asjaga, aga selle raha eest jäime rahule.

Linnamelu

Pärast eksursiooni viis autojuht meid tagasi laeva juurde, käisime seal lõunat  söömas ning suundusime linna uudistama. Linna lühikirjelduse võib kokku võtta järgmiselt –  tänavad on erinevaid värve täis, Bob Marley taolised rastamehed kõnnivad ringi, raggae muusika mängib ning iga nurga peal keegi suitsetab marihuaanat või üritab seda sulle müüa. Lisaks on muidugi palju turistidele mõeldud poode, kust on võimalik osta suveniire või tax free alkoholi. Meie jalutasime niisama tänavatel ringi ning selline mõnus vibe oli igal pool. Inimesed on küll üsna pealetükkivad, kuid samas sõbralikud ja kuidagi tsillid. Võib-olla nende riietumisstiil juba tingib seda.

„In Jamaica we have no problems“

Jamaica ise on tegelikult väike saar, kus elab umbes 2,8 miljonit inimest. Ametlik keel on inglise keel, aga kohalikud räägivad patwa slängi, mis on segu prantsuse, inglise ja hispaania keelest. Nende üks moto on „out of many one people“. Mõned huvitavad väljendid on näiteks

  • Hi, mon = Hi, man
  • Whaap?=What’s up
  • Airi = Doing good, having fun

IMG_0493

Üldse pooldavad nad nii öelda murevaba elustiili. Tegelikkuses on muidugi raske selle 6 tunni põhjal  hinnata, kas see ka päriselt stressita elu on. Nagu meie giid ütles „In Jamaica we have no problems, only situations“. Või siis nende põhilause „one love“. Igaljuhul saime selle lühikese aja jooksul esmase mulje Jamaicast kätte ning siia oleks huvitav kunagi ka pikemalt tagasi tulla. Paljudele ameeriklastele oli Jamaica nii öelda šokk ja ebameeldiv ehk nii vaene ja pealetükkiv. Kuna olen ise palju hullemates kohtades käinud, ei tundunud see mulle nii hull. Siiski on Jamaica mõrvade määr maailmas üks kõrgemaid, mis on tingitud suurest salanarkootikumide veost ning võitlustest politsei ja gängide vahel.

Kell 16.30 pidid kõik laeval tagasi olema. Me jõudsime juba natuke varem. Enne muidugi saime veel korraliku äikesevihma kaela ehk olime nagu kaks läbi ligunenud nuustikut. Aedil, kes on suur äikesekartja, hakkas korraks isegi täitsa hirmus. Enne laevale sisenemist on veel alati kottide kontroll, sest alkoholi ja muid jooke ei või endaga kajutisse viia ning kõik ostetud joogid saab tagasi pärast kruiisi lõppu.

IMG_0472

Laevas sõin veel pre workout jäätise (kas ma juba mainisin, et jäätis on 24/7 tasuta) ning suundusime jõusaali, et natuke energiat kulutada enne söögirallit. Õhtuöögiks tegime end jälle ilusaks, proovisime Horizondi restoranis kõikvõimalikke sööke ning pärast kuulasime erinevaid live esinejaid. Selline see laeva elu on!

Kariibimere kruiis: tutvumine laevaga

Teise osa reisist veetsime Kariibimere kruiisil 2016. aastal sõitmist alustanud laeval Carnival Vista. Tegemist on Carnivali kõige uuema laevaga ehk kõik näeb veel üsna värske välja.

Meie valitud kruiis kestis 6 ööd ehk kolm peatust saartel ning 2 täispikka päeva merel.

img_0474.jpg

Laevale pealeminek

Kuna laevale mahub korraga ligi 4000 reisijat, kujutasin ette, et sinna pealeminek võib paras segadus olla. Tegelikkuses osutus see aga oodatust lihtsamaks. Päev varem tegime Carnivali veebilehel check-ini ning kõik vajalikud dokumendid saadeti meile, mis soovitavalt oleks võinud välja printida. Samuti oli seal kirjas soovituslik pealemineku aeg. Saime enda kellaajaks 13.30 (laev väljus 16.00). Fort Lauderdalest sõitsime Uberiga Miami sadamasse, kus praktiliselt kohe kohvritest ilma jäime. Hüpati juurde, küsiti laeva nime ja piletit näha, pandi silt külge ja kohvrid olidki saadetud. Edasi pidime sadamas paar paberit täitma ja praktiliselt saimegi juba laeva, kus enda kajuti postikastist ka laevakaardid kätte saime.

Mida üks kruiis sisaldab?

Laev ise oli suur ja võimas – väikeste Tallinki kruiisilaevade kõrval ei anna võrreldagi. Reisijate käsutuses on 15 tekki, kus on palju erinevaid söögikohti (nt Lido, Hiina, Itaalia köök, sushi, burgerid, salatibaar, Mehhiko tortilla lett, BBQ restoran jms), baare, basseine spaasid, jõusaal, IMAX kino, välikino, minigolf, korvpalliväljak, mullivannid, leboalad, laeva kohal sõitev jalgratas, erinevad lastealad, kasiino, poed jne. Ütleme nii, et avastamist oli piisavalt ning laeva ühest otsast teise kõndimine võttis ikka korralikult aega.

Kruiisi hind oli natuke üle 600 euro inimese kohta, mille sees on ka enamus laevas olevast meelelahutusest ja 24/7  söök. Osad söögikohad olid lisatasu eest ning nende eest võis vajadusel juurde maksta. Alkoholi pakett ei sisalda. Võimalus on juurde osta 50 USD/päev alkoholipakett, mis sisaldab maksimaalselt 15 jooki. Kuna meie eesmärk polnud ennast igal õhtul “mällu” juua, siis selle ostmist otstarbekaks ei pidanud. Laeval oma alkoholi tarbida ei või ning sisenedes kontrollitakse ka kotte. Inimese kohta võis kaasa võtta ühe pudeli veini ning üleliigne jook võetakse reisi ajaks “hoiule”. Sama kehtib ka laeva poest ostetavate jookide kohta.

Ütleme nii, et keskmine kruiisitaja jätab ilmselt laeva lisaks veel päris korraliku summa. Meie kui nii öelda natuke “rotid” eestlased elasime seal tagasihoidlikku elu ning eriti lisakulutusi ei teinud. Nii on tegelikult kruiis üsna odav puhkuse vorm. Lisaks põhisummale ostsime kahepeale sotsiaalmeedia Interneti paketi 5USD/päev, mis oli selles suhtes mõttetu, et ühendus oli väga aeglane. Samuti võeti meil enne kruiisi lõppu “julmalt” maha ka service tip umbes 80USD. See on siis minimaalne tipi summa, mis saab jätta.

Laevas toimuvaga kursis olemiseks on loodud väga mugav telefoni app, mis Interneti ostmist ei nõua. Sealt saab vaadata kõiki laevas toimuvaid üritusi, söögikohtade infot, ilmaennustust, enda krediiilimiiti jne. Kogu laevas kehtib sularahavaba põhimõte ehk kõik tehtud kulutused pannakse kajutikaardile, mis on pangakontoga ühenduses. Kruiisi lõppedes peavad kõik enda kaardi läbi skaneerima.

Kajutiks valisime kõige odavama variandi, et siseruumi ilma aknata kajuti. Kuna nagunii enamuse aja veetsime toast väljas, ei näinud vajadust selle eest rohkem maksta. Iga päev käib ka toateenindus koristamas ja toob uued rätikud. Kajuti valisin esimesele tekile üsna juhuslikult, aga lõpuks olime sellega väga rahul, sest väljapääs erinevatesse sadamatesse oli 0 tekilt ehk tuli vaid üks korrus alla liikuda. Rootsi kruiisilaevadele omast mootorimüra polnud kuskilt kuulda.

Tutvumine laevaga

Kuna saime laevale juba mõned tunnid enne väljumist, läksime kohe söögikohti uudistama. Esimeseks valikuks osutus Mongoolia wokk, kus sisuliselt saab sobivatest komponentidest endale meelepärase miksi kokku panna. Samuti oli enne väljumist ka häirekoosolek. Kõigil reisijatel on kajutikaardi peal nende kogunemiskoht, kuhu kriisi korral minna tuleb. Pidime kõik sinna kogunema, kus kaardid läbi skaneeriti ning väike tutvustus tehti.

Nii algaski meie Kariibimere kruiis. Täpsemalt juba järgmistes postitustes.

Florida: Fort Lauderdale osa 2

Kohaneme “talviste oludega” 

Istun siin hetkel voodis, kampsun seljas, villased sokid jalas teki all. Aet mu kõrval ei suuda isegi nina teki alt väljas hoida. Tulime mõnda aega tagasi shopingult ja parimad (sisuliselt ainukesed) olid dressipluus ja paksud sokid. Kui te nüüd mõtlete, et Floridas on ka vahepeal talv kätte jõudnud, siis te eksite. Sooja kliimaga riikides on aga tavaks konditsioneer nii poodides kui ka kodudes maksimumi peale keerata ja nii me siin külmetame. Majaomanik pani meie palve peale küll enda arvates natuke vähemaks külma, aga väga aru ei saa. Lisaks saab keha päeval päikese käes palju kuuma ning siis on kontrast eriti suur. Nii me siis magamegi villaste sokkidega ja õhtuti joome teed.

Tänu kirjutamisele soojenevad õnneks sõrmed ka vaikselt üles ning saab mõnusasti magama minna. Õhtuti oleme viimastel päevadel nii väsinud olnud, et eile magasime õndsat und juba enne 10. Pole siis ime ka, et kell 6 hommikul on juba silmad lahti ja tahaks tegutsema hakata. Täna läksimegi väikesele jooksuringile-jalutuskäigule, et mitte liiga vara kodus kolistama hakata. Tagasiteel haarasime Starbuckist kohvi ja nautisime oma troopilises aias lemmikhommikusööki.

Pärast lugesin natuke ülikooli jaoks artikleid ning liitusin Aediga rannas, kus oli päris mõnus tuul ja korralikud lained. Lastega siin oleks ikka väga keeruline rannatada, sest kaks sammu kaldast ja laine on üle pea.

Üheks õhtueks killuke Taid

Kuna üks majaomanikest on Taist pärit, pakkus ta välja, et võib midagi Tai köögist kokata. Selle vastu meil muidugi midagi polnud, sest minu arvates on tegemist ühe parima rahvusköögiga. Nii valmiski eile Choki käe läbi Pad Thai krevettide ja tofuga. Maitses suurepäraselt ning aina rohkem hakkan hindama chillit ja vürtsikaid toite. Kuigi host on ise väga külalislahke ja sõbralik, on temas säilinud siiski Aasia inimesele kohast vaoshoitust ehk pikema jutu peale on natuke keeruline saada. Iseenesest sellest suurt lugu polegi.

Uued tuuled ja seiklused ootavad

Homsega ehk pühapäeval saab meie reisi “esimene etapp” ehk rahulik pensionäri elu läbi ning võtame suuna Miami kruiisisadamasse, kus ootab meid järgmise 6 öö peatuspaik laev Carnival Vista. Tegemist on Carnivali kõige uuema laevaga, mis alustas sõitmist 2016. aastal. Kaks päeva veedame täielikult merel ning kolmel päeval on peatused.

Sadamateks on Jamaica, Grand Cayman ja Mehhiko. Just uurisin ka laevas toimuvat ning pakutavaid võimalusi ning tundub üsna ebaereaalne, et üks laev võib nii suur olla, et seda ei jõua nädalaga läbi käia. Lisaks sisaldab kruiisi hind mitmekümne erineva restorani külastamise võimalust ehk sisuliselt võib soovi korral terve päeva ainult söömisega tegeleda. Üritame siiski mõistlikku joont hoida. Sellest kõigest juba täpsemalt hiljem. Kuna laevas avalikku Wifit pole ning iga lisa liigutus maksab juurde, tellisin meile seal väga piiratud Interneti paketi.

Fort Lauderdale oli reisile igati tore ja rahulik algus. Aga nüüd uued seiklused ootavad!

IMG_0258

Florida: esimene peatus – Fort Lauderdale

Teisipäeval alustasin Tallinnas enda reisiteekonda. Esmalt pool tundi Finnairiga Helsingisse ning sealt veel 10 tundi lendu ja olingi Miamis.  Kaks korda ühe aasta jooksul Ameerikas pole ka minu jaoks üldse tavaline. Eelmise aasta talvel mõtlesime sõbranna Aediga, et talvel võiks kuskile sooja kohta põgeneda. Kui esialgu oli plaanis pigem Aasia ja jõuluperiood, siis erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu, sai valituks hoopis Florida ja november. Ei jäänudki muud üle kui otsisime head piletid ning 9 kuud jõdis kätte. Kuigi Florida on tuntud erinevate teemaparkide poolest, on meie eesmärk pigem puhkus.

Piiriületus on õnneks Ameerikasse tulles üsna mugavaks tehtud. Esmalt tuleb masinas täita lühike ankeet, anda sõrmejäljed ja teha pilt. Seejärel vastata mõnele tolliametniku küsimusele (reisi eesmärk, pikkus, kaasas olev raha jms) ning oledki edukalt riiki sisenenud. Kuna lend jõudis üsna hilja, veetsime esimese öö Miami lennujaama lähedal hotellis.

Mis ja kus?

Järgmised neli päeva oleme aga hoopis Miamist 45 km kaugusel asuvas naaberlinnas Fort Lauderdales, kus Aet oli varasemalt käinud. Tegemist on natuke rahulikuma kohaga, mis on samuti turistide poolt üsna armastatud.

Valisin meile siia heade arvustuste järgi Airbnb kaudu öömaja, kus elavad ka maja omanikud. Minul kiidusõnad kattuvad teiste kommentaaridega, sest maja ja võõrustajad on lihtsalt super. Kõik on nii valge, puhas, hästi lõhnav. Lisaks suur aed, kus elavad oravad. Mul vahepeal on selline tunne nagu ma elaks ise ka püsivalt siin. Omanikeks on kaks meest – üks iirlane ja teine pärit Taist, kes on Ameerikas olnud juba üle 10 aasta. Esimene neist on küll hetkel reisil ning temaga me ei kohtu. Jagatud Airbnbi valisime ka seetõttu , et oleks kohalike elanikega mingi kontakt. See annab võrreldes tavalise turismireisiga minu meelest päris juurde.

Fort Lauderdale perioodiks meil erilist plaani polegi. Hommikuid alustame mõnusa isevalmistatud hommikusöögiga, päeval käime rannas ning õhtuti uudistame poode, kokkame, teeme uinaku või veedame meie hostiga aega. Rand on üsna rahulik ning rahvast palju pole ehk saab mõnusalt nautida. Autot me ka ei rentinud, sest pikemaid väljasõite me siin ei tee.

Kuna Ameerika köök pole midagi erilist ja hinnad restoranides on päris kallid, valmistame süüa pigem ise. Toidupoodide valik võtab silme eest kirjuks. Samuti veedame järgmise nädala kruiisilaeval, kus kuulduste kohaselt saab süüa 24/7. Seega alustame reisi pigem tervislikult. Hommikune puder ja kohv maitsevad päikese käes aias eriliselt hästi.

IMG_0186

Ainukesed “lollid” tänavatel

Florida võib autokultuuri üle küll uhke olla, sest tänavatel oleme meie sisuliselt ainukesed, kes kõnnivad. Vahepeal on ikka päris kummaline, kui reaalselt mitte ühtegi teist inimest kõnniteedel ei liigu. See omakorda esitab järgmise väljakutse ehk üle tee on saada võimatu. Valgusfoorid igaljuhul jalakäijate jaoks pole mõeldud, sest võib juhtuda, et jäädki rohelist tuld ootama. Mõnes kohas päästab nupu vajutamine, aga ootamise aega see oluliselt lühemaks ei tee. Vähemalt saab siis ilusaid autosid pikemalt vaadata, sest üldjuhul mingeid vanu “romusid” näha pole. Pigem ikka viimseni läikima löödud Audid või Chevroled.

Kohalik jõusaalikülastus – “nimeta enda kolm lemmikkehaosa!”

Kuna mu sõbranna on samamoodi trennifänn, mõtlesime külastada ka kohalikku jõusaali. Meie host oli valmis meid lahkelt endaga jõusaali kaasa võtma. Otsisin Internetist spordiklubi välja ning tellisin meile külalispassid, millega peaks esimese korra tasuta sisse saama.

Mõtlesime, et see on sama lihtne nagu MyFitnessis – paned nime ja põhiandmed kirja ning hakka aga treenima. Aga ei…Jõusaali jõudes saime kohe endale personaalse kliendihalduri, kellega alustasime ankeedi täitmist. Otsustasime teeselda, et oleme paar kuud tagasi Floridasse kolinud eurooplased, kes on treeningkoha otsingul. Vastasel juhul pole ma kindel, kas oleksime sisse üldse saanud . Küsimusi oli ikka seinast seina – näiteks “nimeta kolm lemmikkehaosa!”; “mis trenažööre plaanid kasutama hakata?”, “mis kehaosi plaanid treenima hakata?” jne. Kui ütlesime, et meie huvi on ainult jõusaali, siis üritas ikka korvpalli, zumbat jms peale suruda. Seejärel oli detailne jõusaali ringkäik, liikmepakettide tutvustus. Lõpuks teatati, et olgu sissejuhatus on läbi ja nüüd on teil aega täpselt tund aega treenimiseks  ning tuleme teile isegi vastu, et niimoodi sisse laseme. Kogu protseduur võttis nii kaua aega, et vahepeal läks juba trennituju natuke üle.

Jõusaal ise oli tegelikult väga hea ja suur. Rahvast oli palju, kuid vabade raskuste alal olime peaaegu ainukesed naised. Võrreldes Eesti jõusaalidega, kus on ilus ja puhas, siis oli see ikka natuke kleepuv ja must, aga samas sai õige trennifeelingu kätte. Tundub, et Ameerikas on Austraaliale sarnane kultuur ehk pesemas spordiklubis ei käida. Me läksime samamoodi siis pärast higisena veel toidupoodi…meenuvad vanad head Austraalia ajad.

Nii need päevad mööduvad. Kell sai just 18.00, väljas on juba kott pime ning kraadiklaas näitab 25 kraadi. Mulle meeldib!

IMG_E0227

Puhkus Lõuna-Prantsusmaal: aktiivsemad päevad

Kuigi Prantsusmaa reisi eesmärk oli eelkõige puhkus mitte vaatamisväärsuste külastamine, sõitsime siiski kolmel päeval ka natuke ringi. Juba lennujaamast rentisime endale auto, sest vastasel korral oleks meie ööbimiskohast Cavalaire-Sur-Meri linna mäeküljel liiklemine üsna keeruline olnud. Autost veel rääkides, siis kolmest rendiautost, mis meie seltskond võttis, oli meie oma ainuke, kes ühtegi kokkupõrget, müksamist või kriimu ei saanud. Seega tasub kindlasti tähelepanelik olla reisidel, et kindlustus ikka katab vajalikud juhtumid.
Esimest reisipäeva ehk pühapäeva hommikut alustasime tegelikult turu külastamisega kõrval linnas Valmeris. Pühapäev on ainuke päev, mil turg avatud on ning inimesi oli seal ikka palju. Müüakse kõiksugu puu- ja köögivilju ning lisaks riided ning muud pudi-padi. Tegelikult oleks sealt saanud väga ilusaid suviseid valgeid kleite ja muid riideid, aga kuna isa mul just pole eriline shoppaja, siis pandi meile kohe karmid ajalised piirangud peale. Eriti meeldisid mulle aga igasugused pestod, singid, juustud, saiad, oliivid, mida muidugi kõiki maitsta sai. Ostsime seltskonna peale päris korraliku varu, mida terve reisi aja sõime. Minu jaoks oli täitsa uus asi artišokk, mis oli marineeritud õlis või pestoga.
Samuti külastasime ka samas kandis olevat veinimõisa, et natuke roosa veini varusid täiendada. Esmalt tundus küll, et veini sai palju, aga märkamatult kiiresti said need pudelid õhtusöögi kõrval otsa. Seal kohe maitseb kuidagi paremini. Kokku oli 9 täiskasvanut ka, niiet imestada pole midagi.
                                          
Täispika esimese turismipäeva tegime Saint-Tropezi, mis asus tegelikult vaid umbes 25 kilomeetri kaugusel. Otsustasime minna põnevamat teed pidi ehk läbi mägiteede, et natuke närvikõdi ka ikka oleks. Tegelikult polnud need midagi väga erilist – täitsa tavalised kitsad mägiteed ja serva peal pingelist sõitmist ei olnud. Isal olid muidugi oma huumorisoonele vastavad naljad ja muudkui rääkis, kuidas ta möödasõite plaanib tegema hakata. Tee peal külastasime veel kahte mägiküla Ramatuelle ja Gassini. Saint- Tropez oli ise täitsa tore – endine kalurilinn, aga praegu pigem tuntud luksuslike villade ja randade poolest. Mulle seostub eelkõige kunagise seriaaliga, mille fännid emaga olin. Jalutasime kai ääres, kus peatusid mitmed luksusjahid ja oli palju kunstnike, kes oma loomingut müüsid. Ilm oli meeletult palav ning sisuliselt sulasime seal linnas. Pärastlõunal tegime väikse paadireisi lahele, kus näidati erinevate kuulsuste villasid. Olen korra seal aastaid tagasi käinud ja oli täitsa äratuntav.

 

Teine ringisõitmise päeva alustasime sõiduga Nizza lähedal asuvasse väikesesse kunstnikke külla Saint-Paul-de-Vence, kuhu minekuks kulus peaaegu 2 tundi. Olen seal ka varem käinud, aga emotsioonid olid ikka sama head! Sisuliselt on terve mäe otsas asuv küla täis erinevaid pisikesi kunstigaleriisid. Isegi isa naine, kes muidu kunstist eriti midagi ei pea, oli nii vaimustatud, et lubas ise ka maailma hakata… Haha, tahaks näha! Kõndisime seal kohe päris pikalt ringi ning kuna ilm oli sel päeval natuke pilvisem, oli see ideaalne jalutamiseks.

 

 

Teiseks peatuseks pidime valima Antibesi ja Cannesi vahel. Kuna minu meelest Cannes midagi erilist pole, osutus valituks Antibes. Üldiselt on see tuntud Picasso muuseumi poolest, mida ka möödunud korral külastasin. Seekord oli muusem küll kunni, aga linn ise oli nii armas ja mõnusa atmosfääriga. Vaatasime panoraami ka vaateratta pealt ning nautisime kesklinnas tasuta jazz kontserdi, mis oli tõesti väga-väga hea!
Kes Prantsuse Riverat külastama satub, soovitan võimalusel neis kohtades käia.

 

Laupäeval pidime villast lahkuma juba kell 9 hommikul, kuid lend Eestisse väljus alles pärast 19 õhtul. Seega võtsime suuna Nizzasse, parkisime auto raudteejaama juurde ning sõitsime rongiga Monacosse. Kuna meie kindlustus autosõitu Monacos ei katnud, ei hakanud sinna trügima. Rongiga saab antud linnriiki vaid 15 minutiga. Eriline teema oli muidugi pileti ostime raudteejaamast piletimasinast – prantslased ja nende süsteemid ikka! Ebanormaalne täiesti minu meelest! Selleks kulus meil peaaegu 40 minutit. Lisaks ei ole prantslased just kõige sõbralikumad teeninduse poole pealt. Neil on minu meelest üsna ükskõik ja nad ei varja seda. Inglise keele oskus on ka pigem madal või siis nad lihtsalt ei soovi seda rääkida. Käte-jalgadega saab asjad aetud, aga vahepeal tundub küll, et ise muudavad elu endal raskeks.
Monaco on kõike tihedamalt asutatud riik maailmas, mille pindalaks on vaid natuke üle 2 km². Seetõttu on liiklemine seal paljuski liftidega ühelt tänavalt teisele, sest need asuvad erinevatel tasanditel. Esmalt jalutasime raudteejaamast 15 minuti kaugusel asuvasse botaanikaaeda Jardin Exotique de Monacosse, kust oli väga hea vaade linnale. Pärast seda sõitsime bussiga alla linna, et käia ära Monte Carlo kasiino juures ja jahisadamas. Tegime kasiinos ka ühe joogipeatuse, et ikka linnuke kirjas oleks. Tegelikult oli see pigem kasiino fuajee. Jahid ja autod olid võimsad – selles pole kahtlustki. Piilusime ikka, et mis inimesed need on, kes seal jahi peal lõunat söövad ja elavad. Eelmine kord kui seal olin, nägin mõned meie seltskonnas Naomi Campelli. Kuulsused jäid meil siiski seekord nägemata.
Sellega meie ringkäigud piirdusidki ning ausalt poleks ka rohkem viitsinud. Nii mõnus oli ometigi reisida ilma üleliigse surveta (mis on mu enda poolt seatud) näha ja käia igal pool kogu aeg. Vahel tuleb võtta lihtsalt see aeg, et saaks olla, nautida ja puhata!

Puhkus 100% ehk elu Lõuna-Prantsusmaal

Bonjour!

Õnnelike juhuste kokkulangemise tõttu istun praegu pärast “rasket” tööpäeva rannas Lõuna-Prantsusmaal ühes super mõnusas villas, kõrval pokaal roosat veini ja elu on ilus. Kui võimalus avaneb, tuleb sellest kinni haarata! Ausalt öeldes olin ma suve alguseks nii kustunud ka, et nüüd üritan maksimaalselt puhata.

 

Tegelikult selgus minu reis siia alles üks päev enne algust ehk reedel. Isa sõbrad käivad igal aastal siinkandis puhkamas ning seekord jäi paar tuba villas üle. Peatume Saint-Tropezist lõuna poole asuvas väikelinnas Cavaille-Sur-Meris. Villas on kuus magamistuba, bassein, pinksi laud ning üldse tundub, et sisustusele on palju rõhku pandud. Igasugu vidinaid, kujukesi ning disainelemente on terve maja täis. Lisaks veel ultramoodsad elektroonilised süsteemid ehk vahepeal on isegi uste avamisega probleeme. Hästi mõnus on veel, et kõigis magamistubades on üks sein klaasist ja sealt saab otse siseõue basseini äärde. Sellises kohas polegi veel elanud ja kõik on küll super-super!

 

Suurt reisipäevikut ei hakkagi pidama, sest tegemist on puhkusreisiga selle kõige otsesemas mõttes. Olen korra varem ranniku tähsamad kohad ja linnad läbi sõitnud ning seekord vaatamisväärsusele väga rõhku ei pane. Ühesõnaga minu päevad koosnevad hetkel kolmest tegevusest – hommikujooks, rannategevused ja söömine-joomine. Kirjutan natuke pikemalt igast osast.
Kuna mul juba New Yorgis oli täielikult trennivaba periood, ei tahtnud enam pikka pausi jätta. Kui enda vastu aus olla, siis vorm on ka praegu pigem mitte selline nagu meeldiks, aga sellele hetkel väga ei keskendu ka. Kuigi ma üldiselt hetkel jookmist pole harrastanud, on õiges kohas ja ilmaga hoopis teine tera. Viimased kolm päeva olen kell 7.30 umbes tunniajase kõnni-jooksuringi teinud. Kuna villa asub mäe otsas, algab jooks lihtsalt allamäge. Viimane ots tagasi võtab seevastu päris võhmale. Üli mõnus on lihtsalt joosta mererannas ja promenaadil. Sport on prantslaste seas ilmselgelt päris populaarne, mistõttu on ka teisi jooksjaid ja rattureid tänavad täis. Äkki leian jälle enda jooksugeeni üles ka!
Päeva põhiosa moodustab tavaliselt rand ehk päevitamine ja ujumine. Erinevalt Nizza kandist, on siin liivarannad. Rannas on erinevad rannaklubid koos restoranidega, kust saab rentida toole ning varjusid. Ühe tooli hind algab 15 eurost ehk võite järeldada, et odav siin midagi pole.  Siiski on suur osa neist juba eelnevalt broneeritud ehk mõnikord ei pruugi vabu kohti ollagi. Vesi on soe, puhas ja mõnus! Ma pole ammu vist nii palju ujunud. Kuna meie reisiseltskonnas on ka lapsi, käisime täna ühe preiliga ka paadi taga tuubiga sõitmas.  Nüüd juba mangub, et mis järgmine atraksioon võiks olla.

Tegelikkuses on aga minu jaoks siin suurim elamus olnud hoopis söök. Kui USAs sõime rohkem igasugust rämpsu, siis siin olen ikka selliseid hõrgutisi saanud. Aasta parimad toiduelamused ilmselt ning pooled neist on mitte restoranis vaid hoopis meie “reisi kokkade” poolt. Ise ma üldse köögi poole ei vaatagi, sest ma tunnen end ikka täieliku käpardina nende kõrval. Olen rohkem koristustoimkonna rolli võtnud.

Õhtusöök nr 1: grillitud kuningkrevetid, sinimerekarbid, oliivid, pestod, kartul jms

 

Grillitud antrekoot

Pikalt kirjeldama neid sööke siin ei hakka, sest pildid ütlevad rohkem. Märksõnad on palju mereande, juustu, värsked juurviljad ja puuviljad ning vein. Kui prantslasi vaadata, siis pakse inimesi üldse peaaegu ei kohta. Kõik on nii saledad ja vormis. Toidukogused on tegelikult neil päris suured, aga ega siis ilmaasjata ei öelda, et “Vahemere dieet” on tervislik. Minu menüü märksõnad ongi olnud sinimerekarbid, krevetid, kala, mozzarella juust. Õhtuti veel vein ja mõned kokteilid.

Lõunad (vasakult): Itaalia salat, Nizza salat, kalmaarid ja ratatouille
Sinimerekarbid
Tänaseks kõik – köögitoimkond juba askeldab väga tegusalt ja jään ooama tänaseid maitseelamusi!