Gruusia köök

Gruusiasse tasuks minna kasvõi ainult toidu pärast. Nende köök on lihtsalt imeline ning erinevaid roogasid on nii palju, et nädal on kindlasti vähe, et seda kõike avastada. Teiselt poolt muidugi on hea, et reis pikem polnud, sest Gruusia meestele omase “hašapuri” kõhu kasvatamine on üsna lihtne. Samuti on restoranides toit odav. Õhtusöök kahele maksis meil keskmiselt umbes 10€.

Aga natuke lähemalt nüüd Gruusia köögist ja mis proovitud sai.

Hatšapuri

IMG_5518

Enamus ilmselt on teavad seda suurepärast Gruusia juustupirukat, mille kaloraaži peale enamus fitnessinimesed ilmselt minestaksid, aga vahel ju võib lubada. Mu kaaslane oli täielik selle piruka fänn. Üritasin kokku lugeda mitu tükki ta neid selle aja jooksul ostis. Ma arvan, et see number jäi sinna 15 ja 20 vahele. Tegemist on Gruusia ühe rahvusroaga, mida müüakse igal tänavanurgal ja restoranis. Kuna mehed on seal enamasti üsna kõhukad, kutsusime neid  “hatšapuri kõhuks”.  Klassikaline pirukas koosneb  saiast ja sulguni juustust  (ja seda juustu pole mitte vähe). Tegelikult on saadaval väga palju erinevaid verisoone.

Mõned näited:

  • Imeretian hatšapuri – ringikujuline ning kõige klassikalisem variant
  • Adjaruli hatšapuri – paadikujuline pirukas, mille keskel on toores muna ja suur tükk võid. Pärineb Batumi piirkonnast.
  • Megruli hatšapuri – sarnane esimesele, kuid veel rohkem juusutu.
  • Guruli – nagu kokku pandud pirukas, kus sees on keedetud muna.

Lisaks veel ka näiteks ubadega (lobiani) või lihaga täidetud versioon. Grusiinide sõnul need hatšapuriks ei kvalifitseeru, sest õiges hatšapuris peab olema alati kindlasti juust.

Hinkaalid

Kindlasti vähemalt sama kuulsaid on hinkaalid ehk Gruusia pelmeenid. Kui peaksin valima, siis kindlasti üks minu lemmiktoite seal. Võrreldes tavaliste pelmeenidega on need tunduvalt suuremad. Iga pallikese otsas on “tutt”, kust võetakse söömise ajal kinni ning hiljem jäetakse taldrikule alles. Klassikalised hinkaalid on tavaliselt mitme erineva liha segust ning maitsestatud erinevate ürtidega. Lisaks on saadaval ka näiteks seente, kartuli jms täidisega, kuid liha omad ikka ületasid kõik muu. Kohalikud tellivad neid tavaliselt seltskonna peale ikka mitukümmend tükki ning hea kõhutäis olemas. Üks hinkaali maksab tavaliselt 0,70GEL ehk 0,30€ senti.

Ühed parimad hinkaalid, mida saime olid kindlasti Tbilisises restoranis Passanauri, mida meile ka kohalike poolt soovitati. Koha saamiseks on soovitatav teha kindlasti ette broneering. Samuti Kutaisis kohalike poolt armastatud ja soodne koht Caffe El Paso.

Tomati-kurgisalat kreeka pähkli kastmega (Kitris da Pomidvris Salata Nigvzit)

IMG_5557

Tegemist oli ilmselt kõige populaarsema salatiga, mida tavaliselt tellitakse teiste roogade kõrvale. Ka minu soosingu võitis see alates esimesest päevast. Sisuliselt siis tomat, kurk, sibul ning kreemjas kreeka pähkli kaste. Valikus on ka ilma kastmeta variant, aga minu meelest on kaste just see, mis salatile maitse annab. Gruusia köögis on kreeka pähklid väga olulisel kohal ning neid kasutatakse paljudes teistes  roogades.

Pkhali

Pkhali on samuti pigem taimne eelroog, mis koosneb erinevatest purustatud köögiviljadest ja kreeka pähklitest, mis on kokku mätsitud väikesteks lamedateks keradeks. Kõige populaarsemad on ilmselt spinati pkhali ja peedi pkhali.

Msvadi ehk kebab

Türgi  mõjutustega kebab on ka Gruusias olulisel kohal. Lavaširulli sisse on keeratud pikad ja peenikesed hakklihast ja sibulast koosnevad liharullid. Lihtne, kuid väga maitsev toit, milles pettuma ei pidanud.

Ojakhuri

Väga klassikaline roog ehk sisuliselt suur hunnik küpsetatud kartuleid ja liha. Natuke meenutab minu isa mugavusrooga ehk “poissmehe pannirooga”.

Lobio

Sisuliselt on tegemist sooja oasupiga, kuhu on lisatud erinevaid vürtse. Serveeritakse nii lisandina kui ka supina. Sageli on kõrval ka Gruusia maisileib ehk chvishtari. Lobio oli samuti üks lemmikuid ning kindlasti eriti mõnus veel külma ilmaga.

Badrijai Nigvzit (baklažaani kreeka pähkli rullid)

IMG_5710

Üks populaarne eelroog, mida serveeritakse nii rullide kui ka lahtistena. Sisuliselt siis praetud õhukesed baklažaani viilud, mille sisse pannakse kreeka pähkli pasta, äädikas ja erinevad ürdid.

Lisaks veel soolase maailmast…

Tuleb tunnistada, et klassikalisi liharoogasid me väga palju ei söönudki. Kindlasti on omal kohal šašlõkk ning erinevad hautised liha ja kanaga. Väga palju kasutatakse nii liha- kui ka taimetoitudes kastme valmistamisel kreeka pähklit. Samuti leiab mitmetes roogades baklažaani. Näiteks on üks traditsioonilisi roogasid küpsetatud baklažaan juustu ja kreeka pähkli kastmega. Soovituste kohaselt tellisin selle restoranist Heart of Batumi ning jäin enam kui rahule.

IMG_5576 (1)

Kuna Batumi on mereäärne linn, on igal pool menüüs ka kala. Soovituste kohaselt läksime kala söömiseks Batumi kalaturule, kus sai endale sobiva kala välja valida ning kõrval olevas restoranis valmistada lasta. Maitses suurepäraselt.

IMG_5708

MAGUS JA JOOGID

Kui soolaste roogade valik on väga suur, siis magusa variandid on pigem kesised. Kesksel kohal on erinevad puuviljad ja pähklid.

Churchkhela ja tklap

Churchkhela on ilmselt kõige tuntum  maiustus, mida müüakse igal pool tänavatel ning turgudel. Tegemist on nööri ümber valmistatud “pulgaga”, mis koosneb viinamarjade (või muude puuviljade) mahlast tehtud “tarretisest”, mille sees on kas kreeka või muud pähklid. Sisuliselt meenutab natuke kummikommi pähklitega. Enda üllatuseks mulle täitsa see meeldis, kuid kindlasti on need väga erineva kvaliteediga ehk enne ostmist tasub proovida. Samuti on turul populaarne veel tklap ehk ringikujuline puuviljadest valmistatud maiustus, mis on kokku volditud.

Pelamushi

IMG_5996

Tarretiselaadne maiustus, mis on valmistatud viinamarja ja puuvilja mahlast. Tihti pannakse peale ka pähklipuru. Mina jaoks natuke liiga imal ning rohkem seda ei sooviks.

Joogid – Vein, chacha

Jookidest ma väga pikalt rääkima ei hakka. Gruusia on kindlasti tuntud veinimaa ning üks vanimaid veinitootjaid maailmas. Valik on suur ning hind on odav.  Kangemast alkoholist on väga oluline chacha ehk lihtsalt öeldes viinamarja viin. Maitseb nagu kange alkohol ikka ning kahjuks ei oska seda eriliselt hinnata. Enamustes majutuskohtades pakuti lahkelt koduveini ja/või -viina ning tundub, et nende valmistamine on kohalike seas populaarne.


Loodan, et saite põgusa ülevaate rikkalikust Gruusia köögist ning tegelikkuses on seal veel nii palju eri roogasid, mille proovimiseks läheks palju rohkem aega vaja. Kusjuures Gruusia on patenteerinud ka mõned toiduained, et kaitsta  neid järeletegemise eest. Nende alla kuuluvad näiteks hatšapuri, chacha, matsoni (kohalik jogurt), sulguni juust ja churchkhela.

Niiet kõik Gruusiasse sööma või Eestis Gruusia restorane avastama! 🙂

Gruusia II: Tbilisi

TBILISI

IMG_5801

Selleks et mitte aega raisata sõitsime Batumist Tbilisisse öörongiga.  Sõit kestis umbes 5,5 tundi ehk hommikul kell 6 olime juba Tbilisi raudteejaamas. Esialgu sain aru, et rongis on eraldi kupeed, aga tegelikkuses täitsa tavalised istmed. Mingeid erilisi mugavusi polnud, aga saime ära magatud.

Öömaja valimisel võtsin kriteeriumiteks, et see oleks võimalikult kesklinnas, omanikud räägiksid inglise keelt ning saada võimalikult ehedat Gruusia kodu kogemust. Seda me ka igatahes saime – kolm ööd veetsime kodumajutuses nimega Nino Gelashvili Guesthouse (1 öö kahele 21€ = 60GEL).

Kogu maja oli ikka väga huvitavas stiilis. Seinad, kapipealsed olid kaetud kõikvõimalike suveniiride või muu “pahnaga”. Ei oska kuidagi paremini iseloomustada seda. Meie tuba oli hoopiski jaapani stiilis. Peale meie liikus majas ringi veel omanik ehk Nino, kes oli väga südamlik, tore ja abivalmis naisterahvas. Andis meile palju soovitusi ning aitas asjade organiseerimisel. Lisaks temale liikus seal ringi aga ka üks “vanaema”, mees (eeldatavasti Nino mees), täiskasvanud kutid (eeldatavasti Nino pojad), kass, koer ja aias kilpkonnad. Täpselt ei saanudki aru kas nad elavad seal või on niisama pidevalt läbikäigul. Vahepeal mõtlesime,et ilmselt on keegi neist oma toast välja visatud, et meie seal olla saaks. Igaljuhul jäime oma valikuga väga rahule ning saime Gruusia kodu kogemuse kätte küll. Asukoht oli tõesti suurepärane ning hind ka mõistlik.

 

Esimese päeva jalutasime niisama ringi Tbilisi vanalinnas ning tutvusime kohalike vaatamisväärsustega. Võrreldes Kutaisi ja Batumiga jälle väga erinev ning pigem euroopalik.  Lisaks vanaaegsetele hoonetele on linnas ka mitmeid modernseid ja väga silmapaistva arhitektuuriga ehitisi. Mulle meeldis ilmselt kolmest linnast ilmselt Tbilisi kõige enam. Kuumus on seal muidugi korralik, sest linn asub mägede vahel ja õhk eriti ei liigu. Kohalike sõnul on juuli ja august seal nagu “põrgu”.

IMG_5799

Nagu ka teistes linnades on ka Tbilisises muidugi köisraudtee, millega saab minna vaadet nautima.  Päikeseloojanguks läksime Mount Mtatsmindale, kuhu saab kesklinna lähedalt lühikese (ca 5 minutit) mägiraudteega.  Sealt avaneb linnale ilus panoraamvaade ning lisaks on lastele rohkelt atraktsioone. Kes soovib vaadet pikemalt nautida, võib minna Funicular hoonesse restorani, mis on hinna mõttes muidugi tunduvalt kallim kui teised söögikohad ning paremad lauad ka üsna täis.

IMG_5804

Kindlasti üks atraktsioone eriti turistide jaoks on ka väävlisaunad/vannid (sulphur baths). Väävel  on kasulik nii nahaprobleemide korral, närvisüsteemile kui ka muude hädade korral. Saunad asuvad üsna vanalinnas ning kokku on neid hooneid 12. Mitmed kohalikud jagasid enne soovitusi millist sauna valida. Huvi pärast käisime kõik läbi ning lasime endale ruume näidata. Lõpuks otsustasime ikkagi ainukese renoveeritud saunamaja kasuks, sest teised nägid küll pigem välja sellised, kus ausalt öeldes isegi tasuta  minna ei sooviks. Lisaks on väävlil väga intensiivne lõhn ehk kohati haisevad ruumid nagu mädamuna.

Valida saab erinevate ruumide vahel olenevalt inimeste arvust. Mida uhkem ja rohkem inimesi mahutab, seda kallim. Lisaks saad tellida endale veel juurde massaaži, kes sulle koorimist ja pesu teeb. Meenutades enda türgi kogemust, siis jätsin koorimise vahele. Kui muidu on enamus saunadest inimestest tühjad, siis ainukeses renoveeritud majas, on soovitatav koht broneerida, sest üldjuhul on see täis. Tunnist ajast täiesti piisas, sest vann on väga kuum ning kaua seal istuda ei jaksa. Siiski tore kogemus.

Ülejäänud aja linnas jalutasime niisama ringi, nautisime suurepärast toitu ning Gruusia veini. Sain kokku ka enda grusiinist sõbranna ja tema abikaasaga, kellega 9 aastat tagasi Šveitsis tuttavaks sain. Polnud üldse palju muutunud ja nii tore oli üle aastate jälle kohtuda. Samuti sattusid samal ajal Tbilisisse ka sõbranna oma kutiga, kellel oli seal samuti tuttavaid ning ühel õhtul käisime nende kohalike sõpradega jazzbaaris. Väidetavalt on muusika grusiinide DNA-s ja umbes 80% nendest oskab lauda. Seda oli ka igapäevaselt näha, sest väga normaalne oli olukord, kus inimesed niisama suvaliselt tantsima ja laulma hakkasid tänaval.

Tbilisi meile mõlemale linnana väga meeldis ning kui peaksin reisi jooksul valima, kuhu minna, siis oleks see esmane variant. Lisaks jäävad lähedale ka Kazbeki mägi ja muud looduskaunid kohad. Väljasõitudest kirjutan järgmises postituses.

 

 

Gruusia I: Kutaisi, Batumi

Mõte Gruusiast on mu peas juba vaikselt tiksunud aastaid. Tundub veel suurte turismimasside poolt avastamata koht. Samas on seal olemas kõik mida tahta – ilus loodus ja mäed, must meri ja hea kliima, suurepärane toit ja maitsev vein. Lisaks on hinnad alla keskmise odavad ning otselend Riiast vaid natuke alla nelja tunni. Talvel on kindlasti ka hea suusaturismi riik.

Kuna hetkel on mul olemas inimene, kes ütleb igale minu reisimõttele ilma kaalumata alati JAH, tuleb seda võimalust ära kasutada. Nii otsustasimegi ette võtta juunis nädalase puhkuse argipäevast ja minna Gruusiat avastama. Järgmises paaris postituses annan lühida ülevaate meie (eelkõige minu) reisimuljetest.

Kust see kõik alguse sai ehk lennupiletid

Otselende Eesti ja Gruusia vahel ei ole. Seetõttu peab valima kas lähinaabrite lennujaama või vahemaandumisega variandi. Meie valisime seekord odavlennufirma Wizzairi, mis sõidab kord nädalast Riiast Gruusia suuruselt kolmandasse linna Kutaisisse. Lennuajad on samuti üsna mõistlikud, kuhu saab kenasti Lux Expressi bussidega klapitada. Parimatel aegadel võib Wizzairiga piletid saada alla 100€. Hetkel maksime nende eest 150€, mis sisaldas ka kahe peale üht alumist pagasit.

Lisaks lendab Tbilisisse ka näiteks Turkish Airlines Tallinnast vahemaandumisega Istanbulis või AirBaltic läbi Riia. Õigel ajal reageerides võib pileti saada üsna mõistliku hinnaga.

Meie reis kestis vaid 7 päevaja nagu arvata võib oli see üsna aktiivne. Niisama “lebotamist” väga ei olnud. Alustasime teekonda tegelikult laupäeva õhtul 22.30 bussiga, mis viis meid Riia lennujaama ning 5.30 suundus juba lend Gruusia poole.

7-päeva marsruut nägi välja järgmine:

Tallinn – Riia – Kutaisi – Batumi – Tbilisi – Kutaisi – Riia- Tallinn

Lisaks sinna siis veel erinevad väljasõidud Tbilisisest mägedesse ja loodusesse.

KUTAISI

IMG_6006

Reisi esimese ja viimase päeva veetsime rahvaarvult kolmandas linnas Kutaisis, mis asub üsna riigi keskel. Ajalooliselt on tegemist tähtsa kohaga, mis oli kunagi isegi teatud perioodil Gruusia pealinn. Hetkel pigem selline üsna väike ja rahulik linn, kus turiste väga palju ei kohta. Keskuses on päris tore turg, kus müüakse rohkelt värsket kraami, juustusid ning Gruusia maiustusi. Lisaks mõned restoranid, suur park ja väga palju muud polegi. Linna kõige “uhkem” restoran oli minu meelest kahekordne McDonalds, mis nägi päris fancy välja võrreldes teiste kohtadega. Kui sinna pikemalt jääda tasub kindlasti ette võtta erinevaid väljasõite lähedal asuvasse kanjonisse, kloostrisse ja populaarne koht on Prometheuse koopad. Kuna me mõlemad oleme erinevates riikides üsna palju taolistes koobastes käinud, ei tundnud me selle vastu eriti huvi.

Ööbimiskohaks valisin reisi esimesel päeval koha nimega Green Flower Hotel (kahele: 23€ = 72 GEL koos hommikusöögiga). Kesklinnast umbes 900 meetri kaugusel mäe otsas suurepärase vaatega hotell/hostel. Kuna koht oli üsna tühi, anti meile parem tuba. Nende uue hoone katuselt oli suurepärane vaade kogu linnale ning lisaks pakkusid nad kohe lahkelt ka tasuta koduveini.  Ütleme nii, et (koduvein salakaval nagu see on)  enne õhtusööki olid pead juba uimased.

IMG_5537

Enne kojulendu valisin öömajaks täiesti kesklinnas asuva hotelli Hotel Imperator Palace , mida julgen ka väga soovitada. Lisaks on sealt väga lihtne jalutada Gelati kloostrisse (kahele 19€ = 54GEL ilma hommikusöögita), mis on linna üks vaatamisväärsusi. Lennujaamast linna tulime taksoga (30 GEL) ning tagasi läksime hotellipoolse transfeer-taksoga (25 GEL). Tundub, et see on üsna optimaalne hind.

BATUMI

Kutaisist võtsime suuna kuurortlinnana tuntud Musta mere ääres asuvasse Batumisse, kuhu on umbes 150 km. Kasutasime Gruusias ühte peamist sõiduvahendit maršutkat (ehk mikrobuss), mis pressitakse rahvast maksimaalselt täis. Ütleme nii, et korralikud rallibussid on need. Möödasõite tehakse poolpimesi kõigest ja kõigist. Kuigi vahemaa pole pikk, võttis sõit sinna peaagu kolm tundi ning maksis 10 GEL=3,50€.

Batumi on suuruselt teine linn ning populaarne turismi sihtkoht. Lisaks on see veel ka oluline sadamalinn. Võrreldes Kutaisiga väga erinev. Kohe sisse sõites paistsid suured modernsed kõrghooned ning tuntud hotelliketid. Lisaks nägi seal väga palju türklasi. Linna keskel oli eraldi kohe Türgi toidu ja vesipiibu tänav. Väidetavalt on Gruusiasse türklastel väga lihtne elama tulla ning Batumi asub piirile väga lähedal.

IMG_5582

Batumi öömajaga My Warm Guest House (kahele: 28€ = 80 GEL) jäime kõige rohkem rahule. Asus täiesti kesklinnas ning samuti oli mere äärde vaid mõned sammud. Väljast nägi hoone välja nagu kõige ehedam nõukogudeaegne korterelamu. Sisse pääses kuskilt urkast sisehoovist ning koridor oli veel hullem. Jõudes aga paneelmaja kolmandale korrusele, astusime sisse enda külalistemajja ning avanes täiesti uus maailm. Toa külmkapis oli tervituseks kohalik viin chacha, mida ma veini pähe agaralt jooma hakkasin. Mu kaaslasel oli nägu nalja täis muidugi kohe.

IMG_5631

Batumis jalutasime esmalt läbi kogu vanalinna piirkonna. Lastele (ja muidugi ka täiskasvanutele) on seal ka delfinaarium, mis meile huvi ei pakkunud. Õhtul tasub minna mere ääres olevale Boulevardile, mis on põhiline inimeste kogunemiskoht ning lisaks on seal ka mitmeid restorane ning muid atraktsioone.. Köisraudteed tunduvad Gruusias väga teemas olevat. Päikseloojanguks sõitsime Argo Cable Carga Anuria mäe otsa, et nautida vaadet linnale.

Teisel päeval läksime maršrutkaga (0,30 GEL) Batumi lähedal asuvasse botaanikaaeda, kust on ilusad vaated linnale. Pärast veel uudistasime kohalikul turul, kus müüakse rohkelt kõike värsket kraami, ube ning kohalikke maiustusi. Siiski meeldis Kutaisi turg natuke rohkem.

Sööma läksime kalaturule, kus saad valida endale sobiva kala ja siis kõrval restoranis selle valmistada lasta. Pidin enda kõik vene keele oskused proovile panema, et kala kätte saada. Ütleme nii, et vene numbrite teadmine andis juba kõva eelise.

Korra põikasime ka randa ning sain selle suve esimese ujumise kirja. Minu soovil läksime muidugi ka vesipiipu tegema, kus lõpuks sattusime kohalike türklaste tüli keskele. Alguse sai sellest, et üks noor kutt lihtsalt astus meie kõrval lauas oleva mehe juurde ja andis talle vastu nägu, mille peale pool tänavat kokku jooksis. Paras vaatemäng ikka.

Üldiselt Batumi on selline kuurortlinn. Kindlasti elavam kui Kutaisi ning kui soov lihtsalt süüa, olla ja lõõgastuda, siis tore koht. Lisaks on meeletult palju Tai massaažisalonge. Nagu oleks kuskile Aasia riiki sattunud. Võimalik on sõita ka paadiga merele või rannas delfiine vaadelda. Söök on suurepärane nagu igal pool Gruusias, aga sellest kirjutan hiljem erladi pikemalt.

Meile kahest päevast seal esialgu piisas (tegelikult üks öö) ning teise päeva südaöösel sõitsime öörongiga pealinna Tbilisisse. Sellest juba järgmises postituses.

LAV: toidukultuur ja-elamused

Loomulikult ei saa ma  jätta kirjutamata Lõuna-Aafrika söögist. Kui nüüd ausalt öelda, siis ma suuri maitseelamusi reisil ei saanud. Võrreldes ülejäänud asjadega, olid söögikogemused pigem tagasihoidlikud.  Kokkasime ka üsna palju ise ning leidsime lõpuks, et need maitsesid meile rohkem kui restorani toidud.

Lõuna-Aafrika köök on saanud üsna palju mõjutusi erinevatelt kolonistidelt ning sinna rännanud inimeste poolt. Üldiselt on märksõnadeks liha-liha-liha ning väga populaarne on braai ehk nende mõistes grillimine.  Ka enamustes ööbimiskohtades oli võimalus ise õhtuti braait teha, mida me ka kasutasime. Lisaks ka beef jerky moodi kuivatatud liha ehk biltong. Lihavalik toidupoodides on meeletu ja hinnad restoranides ning poes kvaliteetse tüki eest väga mõistlikud.

Samuti on väga tugevad India köögi mõjutused ehk rohkelt erinevaid karri sööke.

Toon välja mõned kohaliku suunitlusega road, mida reisi jooksul sõime või ise valmistasime.


Bobotie (vasakul pildil) on üks traditsioonilisi Lõuna-Aafrika roogasid, mis on justkui lihakook rosinatega, mille peal on küpsetatud muna. Seda serveeritakse tihti kollase riisi, banaani ja puuviljakastmega. Ütleme nii, et üsna huvitav maitsetekooslus. Kui mulle üldiselt magus ja soolane koos meeldib, siis see puuviljakaste ja liha polnud just mu lemmik kombinatsioon. Teiselt poolt banaan riisi peal oli täitsa hea. Antud puuviljakaste ehk chutney on kohalike seas aga väga populaarne – justkui meie jaoks ketšup kõikide toitude juurde.

Pap ja sheba koos lihaga (paremal) on samuti ilmselt üks populaarsemaid kooslusi. Liha kõrvale käib tihti pap ehk valget värvi maisijahust valmistatud polentataoline puder, mida serveeritakse tomati – ja sibulakastme ehk shebaga. Kuigi esmalt tundus maisipuder natuke kõva ja maitsetu, siis lisades soola ja pipart, hakkas see mulle täitsa meeldima.


Antud pildid on samuti näha Aafrika metsloomade ehk game liha ning kõrval pap ja sheba (vasakul) või siis aedviljad (paremal). Aedvilju tellides peab arvestama, et need on tavaliselt püreestatud. Mõlemal taldrikul on erinevat liiki hirve liha: kudu (vasakul) ja impala (paremal). Taoline 300-grammine kvaliteetne lihatükk maksab restoranis umbes 13 eurot.


Suure osa õhtutest kasutasime aga braai võimalust ehk grillisime ise erinevaid lihasid või vorste.

Lisaks loomalihale on seal veel näiteks palju lamba-, jaanalinnu – või metssealiha. Samuti on väga populaarne ja odav boerewors ehk vorst, mis peaks sisaldama vähemalt 90% liha (kindlasti loomaliha ning vahel lisaks ka teisi) ning alla 30% rasva. Samuti on sinna tavaliselt pandud erinevaid vürtse. Kui ma muidu enamasti vorste väga ei söö, siis need küll said minu heakskiidu.


Malai karriroad on samuti üheks lahutamatuks Lõuna-Aafrika söögikultuuri osaks. Cape Townis on nende saamiseks parim koht ilmselt Bo-Kaap piirkond.

Denningvles (vasakul) – üks populaarsemaid Lõuna-Aafrika Cape Malai juurtega roogasid. Lambalihatükid magushapus kastmes, tamarind kastmes sibul koos riisiga. Lisaks kõrval erinevad aedviljadest valmistatud salatid ning chakalaka ehk sibulast, küüslaugust, vürtsidest, tšillist ja karrist valmistatud punane kaste/salat.

Koeksisters (paremal) – tegemist on populaarse Lõuna-Aafrika magustoiduga, mis sisuliselt on sarnane fritüüritud sõõrikule, mis on üle valatud magusa siirupiga. Minule see mingit elamust ei pakkunud.


Lisaks on veel väga palju India sööki (vasakul)  pakkuvaid kohti ning muud Aafrika toite pakkuvaid (näiteks Etioopia) restorane (paremal).


Garden Routel ja rannikul ka ohtralt kala, mereande ja muidugi  fish & chips. Mulle meeldisid “kiiroidu” versioonid mereandidest, mida Euroopas vähem kohtab. Samuti oli iga nurga pealt McDonaldsi Lõuna-Aafrika versioon ehk Steers. Proovimata jäid mõned populaarsed magustoidud nagu Hollandi juurtega malva pudding ja melktert ehk piima põhjal valmistatud dessert/tort.


Lisaks söögile on Lõuna-Aafrikas muidugi ka suurepärane vein, mis on boonusena ka üsna odav. Kaplinna ümbruses leidub mitmekümneid istandusi ning ka poodide riiulite valik võtab silme eest kirjuks. Kuigi ma ise suur veiniteadlane pole, katsetasin õhtusöögi kõrvale erinevaid variante ning ilmselt tulevikus leiab minu kodust tihedamini Lõuna-Aafrika veine. Nende signatuurvein on muidugi pinotage, mis on punase viinamarja sort, millest enamus kasvatatakse Lõuna-Aafrikas ning mis loodi 20. sajani alguses just selles riigis. Restoranides liha kõrvale väga hea valik.

Selline oli väike ülevaade Lõuna-Aafrika köögist. Antud postitusega ka minu Lõuna-Aafrika Vabariigi kirjutised lõppevad. Loodan, et saite inspiratsiooni sinna reisida, sest nagu ka ilmselt aru on saada, jäin ma enam kui rahule.

LAV: Garden Route

Pärast Krugeri rahvusparki võtsime suuna tagasi Johannesburgi poole. Seekord valisime kiirtee, mis ei tähenda, et oleks olnud igav üksluine sõit, vaid ikkagi läbi mägede. Öö veetsime Johannesburgi lennujaama lähedal Aero Airport Guest Lodge‘s, mis oli üle ootuste ilus ja väike armas hotell.

Garden Route

Järgmisel hommikul lendasime Johannesburgist Port Elizabethi, et võtta sealt rendiauto ning sõita mööda Garden Route tagasi Kaplinna (ca 800 km). Garden Route on Lõuna-Aafrika edelarannikul asuv maaliline tee, mille kõrvale jäävad mitmeid armsad ookeaniäärseid linnad, rannad, põnevad matkarajad ja vaatamisväärsused. Garden Routel me eelnevalt täpset plaani paika ei pannud ning vaatasime, mis huvi pakub ja kui palju sõita jõuame.

Port-Elizabeth – Jeffery’s Bay (90 km)

Esimese ööbimiskoha pani paika asjaolu, et ühe kohvri jättis lennufirma Johannesburgi, mistõttu ei tahtnud me liiga kaugele Port Elizabethist sõita. Otsustasimegi jääda Jeffery’s Baysse, mis on populaarne surfilinn. Väidetavalt pidid antud piirkonnas olema ühed maailma parimad surfirannad. Enamasti olid seal vaid uhkemat sorti villad ja majad, mis tähendab, et pigem elavad seal jõukamad inimesed. Linnas oli rahvast üsna vähe ning öömaja kohti saadaval palju. Broneerisin vahetult tee peal toa külalistemajas Bay Cove Inn, kus olime vist ainukesed inimesed. Seal oli ka mõnus suur grill, kus saime õues braai’d teha. Üldsegi saime vist oma parimad maitseelamused söökidest, mis ise tegime.

Õhtul nautisime rannas päikseloojangut ning hommikul kell 5.00 päikesetõusu. Pärast seda tegin isegi kiire jooksutiiru, mis oli ainuke sihipärane sportlik tegevus kogu reisi jooksul.

Jeffery’s Bay

jefferson

päiksetõus

Jeffery’s Bay – Plettenberg Bay (163 km)

Õhtul saime kohvri kätte ning hommikul jätkasime sõitu Plettenberg Bay suunas. Kui esialgu oli ilm päikseline ja ilus, siis mida aeg edasi, seda pilvisemaks kõik läks. Tundus, et justkui pilved jälitavad meid kogu reisi jooksul, aga ilmselt ilm selline seal ongi.

Storm River

Esimene peatus oli Storm Riveri jõe juures, kust avanevad vaated alla jõeorgu.

storms rivers mouth

Tsitsikamma National Park – Storm River Mouth

Mõned kilomeetrid edasi algab Tsitsikamma Rahvuspark. See on tuntud just erinevate matkaradade ja aktiivsete tegevuste poolest. Valida saab erinevate pikkustega matku ning kõige populaarsem on ilmselt Storms Riveri rippsillad, mida saab ületada.  Otsustasime natuke aktiivsema tegevuse kasuks ning läksime kajaki ja lilo tuurile (34€) mida pakuti kohe rahvuspargi väravate läheduses. Sisaldas see siis umbes 25-minutilist matka üle sildade, sõitu kajakiga mööda Storms River jõekanjonit ning seejärel kummimati peal mööda jõge sõitu. Lisaks oli võimalus teha vettehüppeid ning räägiti lühidalt kanjoni ajaloost. Ise natuke pettusin antud tuuris, sest oleksin tahtnud rohkem ehk kajakiga sõitu ja vähem niisama “passimist”. Lisaks oli ilm natuke pilves, mistõttu ei tundunud märjakssaamine kõige ahvatlevam.

blokrans bridge

Bloukrans Bridge

Päeva tippsündmuseks oli kindlasti benji hüpe Bloukrans Bridge‘lt (68€), mis on 216 meetri juures maailma kõrgeim ametlik benji hüpe. Kraana otsast Õllesummeril pole see mind kunagi tõmmanud, aga kui juba teha, siis ikka kuskil ekstreemsemas kohas. Kuna me polnud kindlad, mis ajal kohale jõuame, ei broneerinud enda hüpet ette. Siiski teistel soovitaksin seda kindluse mõttes teha. Saime antud päeval kõige viimase hüppegrupi.

bridge

Selleks ajaks polnud pilvede olukord paremaks läinud ja mida aeg edasi, seda rohkem neid tuli. Kui lõpuks sillale hakkasime kõndima, oli vaevu silda nähagi. Selle eest alla kanjonisse oli vaade siiski suurepärane. Peale meie oli veel ainult üks naine, kes oli suurest hirmust minestamise äärel. Esmalt pidi mööda silla all olevat võret kõndima hüppeplatvormile, mis on juba paljudele eraldi katsumus. Sinna saavad tulla kaasa ka saatjad ning antud naise mehele ja isale oli ikka suur eneseületus, et platvormile kohale jõuda.

Hüpe ise aga käis kõik nii kähku, et ei jõudnud hirmu ega kartust tekkidagi. Praegu tagantjärgi natuke hoopis mõtlen, et täitsa külma tundega läksin lihtsalt ja hüppasin sealt sillalt pea ees alla jalad nööriga rippumas. Kukkumise tunne oli väga äge, aga elu mul silme eest läbi küll ei käinud. Seejärel pidi natuke aega pea alaspidi rippuma ning siis tuli instruktor järgi ning viis tagasi üles sillale. Hüppest tehti ka ametlik video ja pildid, mida sai pärast osta. Kahjuks oli ilm juba üsna pilves, mistõttu video ja piltide kvaliteet ei ole väga hea. Mina jäin aga rahule ning kindlasti tahaks kuskil veel seda tulevikus teha.

Plettenberg Bay

Pärast hüpet võtsime suuna Plettenberg Bayle, mis on samuti väike armas rannikulinn. Leidsin ühest blogist väga kiitvad arvustused hostelile African Array Backpackers Lodge (34€/öö kahene tuba), mis asub natuke linnast väljas täiesti eraldatud muust maailmast ühe mäe jalamil, kus avanevad suurepärased vaated ümbritsevale loodusele. Üldse oli hostel mõnusas hipi stiilis ning omanikud väga lahedad. Soovitan ka teistele! Õhtuti tehti väljas lõket ning me ikka ja jälle grillisime enda lammast ning vorste.

african array

Plettenberg Bay – Mossel Bay (138 km)

Robberg Nature Reserve

Hommikul suundusime Plettenberg Bayst lõuna poole asuvale Robberg Nature Reserve (conservation fee ca 3€), mis on rannikul asuv looduskaitseala ja kuulub ka maailmapärandi nimistusse. Tegemist on rannikuäärse kaljuse maastikuga, mis ulatub rannikult välja umbes 4 km. See on antud piirkonnas üks populaarsemaid matkamiskohti. Kuna meie aeg oli natuke piiratud, ei saanud me minna kõige pikemale matkale, kuid umbes 2 tundi seal kivide ja nukkide peal seiklesime. Üks vaade ilusam kui teine. Mis mulle jällegi meeldis, et koht polnud turistides üle ujutatud ning paljude jaoks oli rada isegi üsna väljakutsuv. Meile see raske polnud, kuid meelehärmi pakkusid rajal olevad sipelgad, kes igal võimalusel püksi või kuskile sisse üritasid pugeda. Kuna minu ainukesed kinnised jalanõud olid eelmise päeva kajaki tuurist märjad, panin jalga lahtised sandaalid. See ilmselt polnud kõige parem mõte.

roberg

Samuti on seal ka suured hülgekolooniad, keda mäe otsast hästi näha oli. See tähendab muidugi ka rohkelt haisid, keda kahjuks silmata ei õnnestunud.

roberg2

Knysna

Edasi sõitsime umbes 36 km kaugusele armsasse rannikulinna Knysnasse, kuna mul oli kinnisidee, et tahan käia ära ka mõnes Lõuna-Aafrika slummis. Internetist leidsin eelmisel päeval heade arvustuste põhjal Emzini Toursi (ca 30€) ning hommikul neile helistades saimegi kella 2 endale tuuri kokku lepitud. Tegemist on ühe valge Lõuna-Aafriklase asutatud firmaga, kes oma tuuridega on juba aastaid toetanud Knysna slummi kohalikku kogukonda ning eelkõige lapsi, rajades sinna turvakodu moodi koha, kus kasvatatakse lapsi, kes on vanematelt ära võetud.

Township Tour

Ekskursiooni giidiks oli Knysna slummi (inglise keeles township) elanik. Nagu ma varem ehk maininud olen, siis Lõuna-Aafrikas eksisteerivad kõrvuti üsna suur rikkus ja vaesus. Apartheidi ajal tehti mustanahalistele üsna julmalt ülekohut ning määrati kindlad piirkonnad, kus nad liikuda võisid. See on paljudes tänapäeva mustanahalistes tekitanud vaenu valgete vastu ehk tänapäeva Lõuna-Aafrika valged peavad selle eest mitmes mõttes “maksma” ning riiki üleval hoidma.

Knysna slumm oli tegelikult üsna korralik ja turvaline võrreldes nendega, mida Cape Townis ja Johannesburgis nägime. Pärast Mandelat alustati projektiga, mille alusel saavad kõik slummides puumajades elavad inimesed taotleda endale korralikku kivimaja, mida riik vähehaaval ehitab. Samuti on seal elavatele inimestele tasuta arstiabi, haridus, hambaravi jms. Samal ajal peavad valged Lõuna-Aafrika inimesed nende eest tasuma.

Sõitsime ringi slummi erinevates osades, käisime raamatukogus ja kohalikus poes ja ilusalongis. Poed ja ärid asuvad tavaliselt konteineri sees. Selleks et äri asutada peab ostma konteineri, mis maksab umbes 2000€. Söögid on seal samuti odavamad kui tavapoes, sest tootjad müüvad neile parema hinnaga. Antud slummist jäi mulle tegelikult päris hea mulje – palju naeratavaid lapsi, kes kommi käisid nurumas. Huvitav on see, et tänavatel kõnnivad ringi sead.

knysna4

Tuuri lõpetasime antud naise poolt loodud turvakodus ehk “Ella majas”, kus kohtusime seal olevate laste ja nende hooldajatega. Õppisime natuke zuulu keelt ning kuulasime kohalikku muusikat. Pildil näete selle turvakodu kõige nooremat last, kes oli vist üks kõige armsam beebi, keda näinud olen.

Map of Africa, Kaaimans River Railway Bridge

Knysnasse pikemaks ei jäänud, kuigi seal olevas sadamaalal oli palju kohvikuid ja restorane, kus mõnusalt istuda. Öömaja sihtpunkt polnud paigas ning mõtlesime vaadata, kui kaugele sõita viitsime. Vahepeal põikasime sisse ka kohalikele külateedele, et külastada kohta Map of Africa. Pildilt näete, et tegemist on justkui Aafrika kaardiga. Tee sinna oli ikka parajalt käänuline ja mägine ning ühtegi turisti peale meie seal näha polnud. Läheduses asus ka Kaaimans River Railway Bridge, mis on vana raudteesild, mille juures on ka mitmeid matkaradu. Tegelikkuses võib need kohad ka täiesti vabalt välja jätta.

map of africa

Mossel Bay

Kuna päev oli pikk, otsustasime ööbima jääda Garden Route lõpus väikeses linnas Mossel Bay. Öömajasid vaadates jäi mulle silma huvitav koht nimega Santos Express. Tegemist on rongi vagunitesse tehtud hotelliga, mis asub otse rannas. Mõtlesime koha ära proovida ning ka hind oli väga ahvatlev (27€/öö).

Iseenesest üheks ööks täitsa huvitav kogemus ning vaade oli tõesti suurepärane. Tuba oli täpselt nii suur, et sinna mahtus kaheinimese voodi ja siis heal juhul üks inimene seisma. Öö läbi oli kuulda merekohinat ning kell 5 hommikul ei pidanud päikesetõusu jaoks kuskile välja minemagi. Natuke vajaks koht ilmselt turgutust. Siiski oli boonusena selle hinna sees isegi lihtne hommikusöök ning ka väga hea vaatega restoran, kus sõime üle pika aja mereande.

Hommikul oli plaan hakata kohe Kaplinna poole sõitma, kuna sinna oli ligi 400 km ning lisaks tahtsime veel kindlasti Laudmäele jõuda, kus meil reisi alguses käimata jäi. Siiski otsustasime korraks ka randa minna ning pika kaalutlemise tulemusel, läksime ka ujuma. Vesi ei olnudki nii külm, kui kartsin – arvatavasti ca 19 kraadi. Teisi ujujaid väga ka polnud. Enamasti inimesed kõndisid veepiirini ja siis sama targalt tagasi.

mossel bay

Mossel Bay – Cape Town (385 km)

Sellega meie Garden Route läbi sai. Edasi sõitsime juba Kaplinna poole. Enne Kaplinna on mitmeid veiniistandusi, kuhu saab minna üsna väikese summa eest veine degusteerima või lõunale mõnda istanduse restorani. Seekord kahjuks me sinna ei jõudnud. Veine selle eest reisi jooksul proovisin mitmeid ning isegi mu reisikaaslane, kes üldiselt alkoholi üldse ei tarbi, kiitis heaks.

Garden Route tasub kindlasti külastada, kui selles piirkonnas olla. Kes nii tempokat reisi teha ei soovi nagu meie, peaks ilmselt valima Krugeri ja Panorama Route või Garden Route vahel. Ka selles piirkonnas on safari moodi kohti ning loomaparke. Garden Route sobib kindlasti ka neile, kes otsivad rohkem rannamõnusid ja on huvitatud surfist. Teatud perioodidel on väga populaarsed ka merereisid, kus on suur tõenäosus vaalu näha või haidega koos sukelduda. Kaks nädalat Lõuna-Aafrikas pole ilmselgelt piisav, et kõike teha ja näha. Siiski ei vahetaks ma Krügeri kogemust  millegi vastu. Lõuna-Aafrika Vabariigis avastamist jätkub ning loodan sinna kindlasti veel tagasi minna.

LAV: Krügeri rahvuspark ja loomad

jalgsi

THE BIG FIVE OF AFRICA

Enamus, kes Aafrikas safarile lähevad, soovivad kindlasti ära näha  “suure viisiku” ehk lõvi, ninasarviku, elevandi, leopardi ja pühvli. Termin “suur viisik” võeti esmalt kasutusele umbes 20.sajandi alguses ning sinna kuulunud loomi peeti kõige ohtlikumateks, keda jalgsi küttida. Seetõttu olid need muidugi ka kõige ihaldusväärsemad ning ilmselt see maine on säilinud osati ka tänapäeval.

Suurest viisikust jäi meil nägemata leopard, keda on pargis üsna vähe. Üritasime küll, aga ei õnnestunud. Teisi viisikusse kuuluvad loomi nägime kõiki  mitmeid kordi. Pühvlist eriti pilte saada ei õnnestunud, kuna selle jaoks oleks vaja juba paremat kaamerat. Rohkem panustasin videote tegemisele ning antud blogis olevad pildid on kõik iphone kaamerast.

Lõvi

Lõvid tekitasid kahtlemata kõige rohkem elevust. Neid õnnestus meil näha neljal korral ning kohe väga lähedalt. Sisuliselt 2 meetri kauguselt autoaknast ning tavaliselt vähemalt 2-3 tükki korraga. Ühe korra nägime lõvisid ka koos saagiga. Üldiselt oli neil kõht täis ning lebotasid niisama kuskil põõsastes või autoteel. Tavaliselt tegime ikka ca 45-60-minutilise pausi ja lihtsalt jälgisime, mis nad teevad.

lõvi

lõvi2

Elevant

Elevante on pargis ligi 13 000 ja neid nägime ikka vähemalt üle 200. Viimasel päeval olid nad nii liikvel, et reaalselt takistasid ja blokeerisid autoteesid. Tegemist on ikkagi metsiku elevandiga ehk liiga julgeks ei tasu minna,

elevant

Ninasarvik

Ninasarvik on üsna ohustatud liik, kuna nende sarv on ikka üsna hinnas salaküttide seas. Kuigi pargi on ümber piirded ning sellele üritatakse teha valvet, liigub seal ikkagi üsna palju salakütte. Ninasarvikut nägime ka enda jalgsimatkal. Kuna ninasarvik hästi ei näe, peab ta kõike enda ohuks ning on valmis ründama. Giidid pöörasid otsa kohe ringi, kui nägid, et ninasarvik hakkab meie poole üsna järjepideval sammul tulema.

ninasarvik

MUUD LOOMAD

Lisaks suurele viisikule nägime tegelikult veel sadu teisi loomi. Kuna ma suur loomade ekspert ise pole, olid paljud mulle tundmatud. Juba erinevaid hirvelisi oli seal vähemalt 10 eri liiki. Lisaks veel linnud ja muud väikeloomad. Õnneks oli mu kaaslane sisuliselt elav National Geographic ehk polnud giide ega raamatuid vajagi.

vaade

Väike loetelu loomadest, keda selle safari jooksul veel kohtasime: suurel hulgal sebrasid ja kaelkirjakuid, jõehobusid, krokodille, hüääne, gnuusid, kilpkonni, Aafrika metssiga (warthog), ahve, jäneseid, väga palju erinevaid hirvelisi ning muidugi linde, kellest ma väga palju lugu ei osanud pidada. Lisaks ka veel igasugu väiksemaid ja mulle vähem tundmatuid loomi, kelle nime ma eesti keeles ei teagi.

sebrad
Sebra perekond

 

gnuu
Gnuu (wildebeest)
hüään
Hüäänid

Ja muidugi need suurepärased Aafrika safari päikesetõusud ja – loojangud, mis on lihtsalt imelised. Need päevad Krügeri pargis olid igat oma senti väärt ning kindlasti üks meeldejäävamaid kogemusi. Mulle esialgu 3,5 päevast täiesti piisas, sest lihtsalt poleks rohkem jõudnud. Mõtled küll, et mis see ära on autos istuda, aga pidevalt silmi pingutada ja otsida, ühest  kohast teise sõita ning hommikuti kell 4.00 ärgata, on parajalt väsitav. Kui võimalus, sooviksin tulevikus ka teisi parke külastada.

päikesetõus

 

LAV: tutvumine Krügeri rahvuspargiga

Juba mitmeid aastaid olen mõelnud, kui võimas oleks minna ise safarile ja näha kõiki  loomi vabas  loomulikus keskkonnas. Loomaaiad mulle üldiselt väga ei meeldi ning viimati paar aastat tagasi Tallinna loomaaeda külastades jäi mulle üsna kurb mulje. Seega oli reisi üks põhilisi sihtkohti Krügeri Rahvuspark, mis on ligi 20 000 km²  ning seega üks suurimaid safariparke Aafrikas.

kruger

SAFARI PLANEERIMINE
Omal käel vs organiseeritud safari

LAVs on olemas eraldi riiklik lehekülg Sanparks, kus on olemas kõik info erinevate rahvusparkide ja ööbimisvõimaluste kohta. Kui sobitud rahvuspark valitud, tuleb otsustada, kas soovitakse  seal  ise ringi sõita või võtta organiseeritud sõidud ehk game drive. Enamus ilmselt kombineerivad kahte varianti ehk rendivad endale juba varasemalt auto, millega ka pargis ringi sõidavad ning lisaks ostavad mõned giidiga safarituurid. Lisaks on veel olemas ka täielikult organiseeritud paketid ehk buss võtab inimesed Johannesburgist (või rahvuspargi väravast) peale, viib pargi kämpingusse, kus on neile juba safariautodega sõidud organiseeritud. Ise alguses seda teemat uurima hakates ei saanud väga midagi aru ning loodan, et minu kirjutis aitab mõnel natuke kiiremini selgust saada.

safaari aken

Ööbimiskoht – luksus vs lihtne

Pargis on olemas umbes 10 põhilist “puhkeküla”, millest mõni suurem, teine väiksem.  Võimalik on  valida tavaliselt külalistemaja, bungalow, minisuvilate, safaritelkide või ainult kämpinguplatsi vahel. Kõige odavam variant välisturistile on safaritelk .  Suuremates puhkekülades on olemas ka pood ning restoran. Kes otsivad rohkem mugavust, siis  on olemas ka luksuslikud ja privaatsed kämpingukülad, mis on kahtlemata  väga ilusad, aga ka  vastava hinnaga.

Meie valisime kõige lihtsama ja odavama variandi ehk safaritelgi (43€/öö). Tegemist on siis maja moodi telgiga, kus on olemas voodid, kapp, külmik ning isiklik grill. Lisaks on läheduses üldkasutatavad WC ja duširuumid ning väliköök. Kusjuures isegi toateenindus käib voodeid tegemas. Oluline tähelepanek on aga see, et söögitarvikud (kahvlid, noad, taldrikud, pann, grillsüsi jms) seal ei ole. Nõudest on olemas ainult klaasid ja veinipokaalid (kõige tähtsam ju :D).

Kämpingu valimine

Rahvuspargis olemiseks planeerisime 3 ööd ehk kaks täispikka ja kaks poolikut safaripäeva. Esmalt broneerisime esimese öö kõige suuremasse kämpingukülasse Skukuzasse ja teised kaks ööd väikesesse Crocodile Bridge. Kohale jõudes pidime aga enda valikut muutma, kuna teises kämpingus polnud sobilikke ekskursioone enam saadaval.

Siiski võimalusel soovitaksin ööbida mitmes külades, kuna nende ümbruses on loomade liikumine ja loodus erinev ning mugavam on erinevaid piirkondi avastada. Üks väga mõnus ja populaarne küla on Lower Sabie, kus käisime mitu korda lõuna ajal. Kahjuks oli see juba broneeritud. Mulle üllatuseks broneerivad paljud inimesed enda safarid ligi aasta või isegi rohkem ette, mistõttu populaarsematel aegadel võib soovitud kohta keeruline saada.

Ekskursioonid

Kui on kindel eelistus mingit ekskursiooni või safarituuri võtta, on parem see riiklikul lehel ette broneerida eriti väiksemate kämpingukülade puhul, kus valikuid vähem. Päikesetõusu ja – loojangu safarid (eriti jalgsituurid) võivad olla üsna täis. Enamik organiseeritud safarite hinnad jäävad 30-60€ vahele.

safariauto

Rahvusparki sisenemine

Rahvusparki sisenemisel on olemas mitu erinevat väravat. Vastavalt enda kämpinguala asukohale soovitan valida sobiva värava. Seal peab end registreerima ning maksma conservation fee (ca 20€ päev/inimene). Seda on võimalik tasuda ka majutust broneerides. Samuti peab jälgima väravate avamise ja sulgemise aega, mis muutuvad vastavalt aastaajale. Nendevälistel aegadel on pargis viibimine iseseisvalt keelatud ehk kõik kämpingualad ja välised väravad suletakse. Seetõttu peab jälgima, et kui palju aega kulub väravast sinu kämpingukülasse sõiduks, sest hiljem kohale jõudes võib trahvi saada. Samuti on oluline mõelda, et maksimaalne liikumiskiirus on seal 50 km/h, kuid tavaliselt jääb see pigem 20-30 km/h.

Pargis liikumine

Kindlasti tasub juba kohe reisile jõudes osta endale kohalik SIM kaart google mapsi ja uberi kasutamiseks. Pargis liikumiseks on heaks abimeheks google maps, kuid ka erinevaid kaardid, mida kämpinguküladest osta saab. Ise soetasin endale kaardi koos erinevate loomade piltide ja nimedega. Lisaks olid seal olemas  marsruutide soovitused erinevate külade juurest ja nende umbkaudne kestvus.  Suuremates kämpingukülades on ka kaardid, kuhu saab panna märke, mis looma antud päeval kuskil nähtud on. Samuti tasub alati julgelt küsida tee pealt soovitusi ja jagada ka ise teistega informatsiooni loomade liikumise kohta. Üldiselt valitseb seal väga sõbralik ja mõnus õhkkond.

Selline siis väike ülevaade rahvuspargi korraldusliku poole pealt. Järgmises postituses juba safarist endast natuke täpsemalt.

LAV: Panorama Route

Kaplinn – Johannesburg

Pärast paari päeva Kaplinnas lendasime kohaliku lennufirmaga Mango (50€) Johannesburgi, mis on ühtlasi ka Lõuna-Aafrika Vabariigi kõige suurem linn. Kahjuks on sellel pigem negatiivne kuvand, kuna kuritegevuse tase on üsna kõrge.  Reisi jooksul kohtasime palju kohalikke inimesi, kes olid just Johannesburgist “põgenenud”, kuna ei tundnud end seal turvaliselt.

Meie eesmärk Johannesburgi minnes oli tegelikult Krugeri rahvuspark, mis asub linnast umbes 500 km kaugusel. Rahvusparki on võimalik sõita mööda otsemat kiireed või siis külastada ka Panorama Route, mis on umbes 140 km lõik, kus võib näha kõige kaunemaid vaated mägedele ja kanjonitele. Väga huvitav on ka see, et loodus ja ilm selle lühikese teekonna juures võib muutuda täielikult. Kui ühel hetkel on nii suur udu, et enda ette ka ei näe ning olen talvejopega, siis mõnekümne kilomeetri pärast võiks rannariided selga panna ja päevitama minna. Sama on ka loodusega, mis ühel hetkel on justkui kuiv kõrb, kuid natuke hiljem ümbritsevad sind rohelised metsad. Panorama Route peale peaks planeerima minimaalselt kaks päeva, sest vastasel korral läheb ikka väga tormamiseks.

panorama 2
Teel Graskopi poole

Johannesburg – Graskop

Lennujaamast saime kätte enda rendiauto ning asusime Graskopi poole teele. Graskop on ise väike linn kohe Panorama Route juures ehk sealt on hästi mugav kõikide põhiliste vaatamisväärsuste juurde sõita. Kindlasti pean kiitma ka Graskopi majutuskohta Zur Alten Mine (50€ öö), mis on justkui põõsaste sees varjatud üli armas väike farm, kus kõigil külastajatel on oma pisike Aafrika stiilis suvemaja, kus saab õhtul kamina ees kiiktoolis istuda. Omanikud olid ka väga sõbralikud ja abivalmid ning broneerisid meile laua linna kõige populaarsemas traditsioonilist Aafrika toitu pakkuvas restoranis The Glass House. Toitudest kirjutan natuke täpsemalt mõnes hilisemas postituses.

PANORAMA ROUTE

Järgmisel hommikul üritas ilm meile jälle “ära teha”. Aknast välja vaadates oli näha vaid paksu udu ning lisaks sadas veel vihma, mille peale enda sügisjope jälle selga panin. Esmalt tundus üsna lootusetu mõnda kanjonit või vaadet näha, sest heal juhul nägi vaid paar meetrit enda ette. Omanikud aga andsid meile natuke lootust, soovitades minna Panorama Route kõige kaugema punkti juurde ning hakata sealt tagasi tulema, sest teisel pool võib ilm olla selge. Ütleme nii, et esimesed kilomeetrid autos olid päris hullud, sest kurvilistel teedel oli nähtavus sisuliselt null ning lisaks on muidu headel teedel täiesti suvalistes kohtades hiiglaslikud augud. Piisab vaid ühest läbi sõita ning auto jaoks võib see üsna halvasti lõppeda.

udu

Lowveld Viewsite

Esimene peatus oli Lowveld Viewsite ning sinna jõudes nägime udu seest vaid paari puud ning mõnda kohalikku Aafrika käsitöölist.

Otsustasime siiski natuke matkata lootuses, et ehk õnnestub midagi näha. Uskuge või mitte, aga poole tunni pärast oli udu läinud ning sealt avanes üks reisi kõige paremaid vaateid. Asja võlu oli ka see, et peale meie polnud seal mitte ühtegi turisti ehk sai imelist vaadet rahus imetleda. See oli kindlasti üks Panorama Route lemmikkohti. Matkasime ja ronisime seal päris pikalt erinevatel servadel.

lovweld

Thee Rondavels Viewsite

Panorama Route kõige kaugem punkt, kust avanesid samuti võrratud vaated. Vahepeal oli ka ilm kuumaks läinud ja vahetasin sügisriided suveriiete vastu.

three

Blyde River Canyon

Üks suurimaid kanjoneid, kuhu minemiseks peab maksma väikse sissepääsu (ca 2-3€). Tegemist on ühe suurima rohelise kanjoniga. Võimalik on teha seal jälle väikene matk ja ronida erinevatel nurkadel. Kuna olime enda esimesest punktist liiga vaimustuses, ei tundunud kanjon enam midagi nii erilist.

kanjon

kanjon2.jpg
God’s Window /The Pinnacle

Vahepeal tegime veel  lühemaid peatusi ilusates kohtades. Just Panorama Route piirkondades leidsime väga hea hinnaga erinev Aafrika käsitööd, milleks on üldiselt puust valmistatud loomade kujud, maskid ja muud suveniirid.

käsitöölised

Tuntumateks kohtades on veel ka God’s Window ja The Pinnacle, aga sinna jõudes oli udu taaskord platsis ja midagi näha ei olnud. Siiski nägime antud vaadet teise nurga alt ehk pettumus suur ei olnud. Tagasi Graskopi poole sõites on veel ka atraktsioon The Big Swing, kus saab sisuliselt kanjonis kiikuda nööri otsas. Kuna meil oli hiljem nagunii benji hüpe plaanis, ei hakanud selle peale aega kulutama. Siiski kes tahab natuke närvikõdi, võib proovida. Uus atraktsioon oli ka Graskop Gorge Lift ehk klaasliftiga alla sõitmine mööda mäge, aga selle jätsime vahele.

panorama

Hazyview – Kruger

Edasi võtsime suuna juba Krugeri rahvuspargi poole. Viimane peatus oli veel Hazyview linn, kus soovitati teha suurem söökide  ostlemine enne parki. Varusime endale natuke grillimiseks vajalikku materjali ja teepeale näksimiseks toitu. Ka pargis on igas suuremas kämpingualas poed olemas, aga valik piiratum ja tooted kallimad. Pärast Hazyview sõitsime Krugeri Phabeni värava juurde ning Lõuna-Aafrika üks kõige põnevam ja oodatum etapp ehk safari võis alata. Sellest juba järgmises postituses.

 

LAV: Kaplinn

Oma reisi alustasime ja lõpetasime Cape Town’s (eestipäraselt Kaplinnas). See on ilmselt Lõuna-Aafrika Vabariigi üks kõige tuntumaid linnu ning samuti ka üks kolmest pealinnast. Hetkel muidugi teavad seda paljud “veekriisi” pärast, millest kõik meediaväljaanded räägivad.

Päikseloojang Lion's Headil

Öömaja ja transport

Kaplinnas viibisime esialgu kaks päeva. Öömajaks broneerisin koha nimega The Backpack Hostel apartmenti variandi (66 €/öö), kust avaneb suurepärane vaade otse Cape Towni tuntumale sümbolile Laudmäele (Table Mountain). Reisi viimase ööks leidsin aga tõelise pärli apartmendi 1003 Cartwright (63 €/öö), mis oli lihtsalt imeline. Olime juba valmis sinna sisse kolima. Mõlemad kohad asusid täiesti kesklinnas Long Streedi ning restoranide ja kohvikute läheduses. Kaplinn ise asub mäeaheliku vahel Atlandi ookeani ääres, mis tähendab, et peaaegu igasse suunda vaadates avaneb suurpärane vaade. Lisaks on suur osa elamurajoonidest just mägede külgedel.

hommikusöök

Transpordina kasutasime uberit, mis on väga laialt levinud ja odav või siis hiljem enda rendiautot. Linnas eksisteerib ka mingi ühistranspordisüsteem, kuid pigem turistina ma seda varianti ei kasutaks.

Põhilised vaatamisväärsused ja tegevused

Kuna jõudsime Kaplinna pärastlõunal, oli esimene päev poolik. Vahemaandumise sihtkohast inspireerituna, valisime esimeseks söögikohaks Etioopia restorani, mis oli üsna huvitav maitseelamus. Seejärel võtsime uberiga suuna Signal Hill’le, kus pidi olema linna parim päikeseloojang. Kui mäe otsa 10 minutit hiljem kohale jõudsime, pööras aga ilm täiesti ära ning vaate asemel olime täieliku pilvevati sees. Lisaks hakkas veel korraks ka vihma sadama, mille peale sama targalt uberiga mäest alla sõitsime. Nagu taksojuht ütles, siis Lõuna-Aafrikas võib olla päevas korraga 3 aastaaega, mille tähendusest kogu reisi ajal aru saime. Siit ka esimene soovitus – kindlasti võtta kaasa ka soojemaid riideid, sest ilm võib ka nende suvel (ehk praegu) olla väga muutlik!

Seejärel suundusime Victoria & Alfred Waterfronti, mis on kruiisisadamas asuv ala koos paljude restoranide, baaride ja kaubanduskeskusega. Tänavatel oli näha mitmeid esinejaid ning üldiselt selline mõnus jalutamise ja õhtune meelelahutuskoht.

waterfront

Kuna meie aeg Kaplinnas oli üsna piiratud, otsustasime teisel päeval osta pileti Sightseeing bussile (ca 12€ inimene), millel on kolm erinevat liini ning peatub kõikides põhiliste vaatamisväärsuste juures. Väga hea ja lihtne variant linnareisidel, kui pole väga palju aega. Sõitsime terve päeva jooksul kõik liinid risti-rästi läbi ning huvitavamates kohtades vaatasime pikemalt ringi.

Üks must go koht on kindlasti Kirstenbosch aed , mis on Laudmäe küljel asuv imeilus botaanikaaed. Jõudsime täpselt ajal, mil algas tasuta ekskursioon. Edasi liikusime bussiga mööda mäekülge rannikuni. Huvitav on ikka näha, kuidas rikkus ja vaesus üksteise kõrval eksisteerivad. Ühele poole vaadates näed kohutavas seisus slumme, kuid vaid mõned meetrid hiljem on hiiglaslikud villad.

kirstenbuch

Rannikul on palju erinevaid kalurikülasid ning randu. Vesi aga seal kandis väga soe ei ole, kuna Atlandi ookeanilt tuleb külma vett.  Tegime peatuse  Hout Bay’l, et maitsta kohalikku fish and chipsi ning jalutasime mööda randu. Kõige rohkem hämmastas aga ilm, mis ühel pool mäge oli täiesti udune ja pilvine, kui samal ajal teisel pool säras päike. Naljakas vaatepilt oli üks rand, mis oli nii udu seest, et ookeani polnud näha. Inimesed aga rannas päevitasid. Õhtul oli olukord hoopis vastupidine.   Seetõttu jätsime Kaplinna põhilise vaatamisväärsuse ehk retke Laudmäele reisi lõppu, et ka pilve seest midagi näha oleks.

hout bay

Table Mountain on üks Kaplinna sümbolitest, kuhu on võimalik sõita üles gondliga (ca 25€ edasi-tagasi) või siis ise matkata. Paljud kasutavad varianti, et ühe otsa matkavad ning teise köisraudteega. Meie õnneks oli reisi  lõpus Kaplinna naastes täiesti selge ilm ning sealt ülevalt avanevad vaated on ikka müstiliselt ilusad. Samal ajal on seal ka väga tuuline ehk jakk on kindlasti soovitatav kaasa võtta. Päikeseloojangut imetlesime selle kõrval oleval Signal Hill’il. Kui aega on ja ilm lubab, soovitaksin veel päikesetõusu või -loojangut minna vaatama Lion’s Headi, kuhu on umbes 45-minutiline matk vaja ette võtta. Kahjuks seekord me seda teha ei jõudnud.

table

Pärastlõunal käisime malai kvartalis Bo Kaap‘s jalgsituuril. Bo Kaap on tuntud eelkõige oma põnevate värviliste majade poolest, kus enamus kogukonnast on moslemid. Põhjust, miks need majad värvilised on, täpselt ei teatagi. Väidetavalt on liikvel mitmeid erinevaid jutte, aga milline neist täpselt tõsi on, ei olda kindel.

bo kaap

Tegelikkuses on Kaplinnas lisaks ka mitmeid põnevaid muuseume, sest ajalugu on neil ju põnev ja kirju nagu ka rahvastik.  Samuti saab minna ka ekskursioonile vanglasse Robben Islandile, kus Nelson Mandela 27 aastat kinni peeti. Põnevad on ka põhitänaval Long Streedil asuvad erinevad Aafrika poed ja restoranid ning kindlasti ka Greenmarket Square, kus asub Kapplina üks vanemaid turge, kust leiab palju Aafrika käsitööd.

Turvalisus?

Palju olen saanud küsimus, et kui turvaline Cape Town on? Keeruline on sellele vastata, sest ohtu on raske tunnetada. Siiski kuritegevus seal eksisteerib ning kohalike soovitusel üksikutel tänavatel eriti pimedas jalutada pigem ei tasu. Võrreldes Johannesburgiga peaks seal siiski tunduvalt turvalisem olema ning tänavatel on näha päris palju turvatöötajaid ja politseinikke. Kõhedust tekitas vaid see, kui vahepeal inimesed hakkasid tänaval järgi käima, et raha küsida ja reaalselt võisid sind ca 100-200 meetrit jälitada.

Vesi, vesi, vesi

Teine aktuaalne teema on hetkel kliima soojenemisest tulenev  veepuudus, kuna Kaplinnas pole viimasel kolmel aastal sadanud piisavalt vihma, et rahuldada kiirelt kasvava linnaelanike vajadusi. Probleem on aga läinud nii tõsiseks, et linn on kuulutanud välja “Day Zero” ehk päeva, mil veevarud on kriitilise piiri juures, et kraanid keeratakse kinni ning vett saab iga majapidamine 25 liitrit inimene veekogumispunktidest. Hetkel jääb see  kuupäev aprilli keskele.

Seetõttu on käimas suured kampaaniad, et inimesi motiveerida veetarbimist drastiliselt vähendama. Terve linn on täis silte, kuidas vähem tarbida. Näiteks on soovituslik duši kestvus 1-2 minutit, WC soovitatakse lasta vett ainul sel juhul kui seal  on  midagi “pruuni”. Alates veebruarist läksid nad üle järgmisele riskiastmele, mis tähendab, et paljudes avalikes kohtades on kraanid kinni keeratud ning käte puhastamiseks on vaid spetsiaalne vahend. Samuti jälgitakse majapidamiste veetarbimist ja lubatud normi ületamisel võib väidetavalt trahvi saada.

Eks näis, kuidas neil läheb ning kindlasti jälgin huviga teemat edasi. Siiski loodab linn, et nad suudavad vee tarbimist vähendada selle võrra, et mai kuus eeldatava vihmaperioodini välja vedada. Viimastel aastatel pole aga ka nende talvel ehk vihmaperioodil piisavalt vihma sadanud. Antud probleem puudutab eelkõige Kaplinna ja selle ümbruses olevaid piirkondi.

Minu arvamus Kaplinnast

Kokkuvõttes jäi Kaplinn ikka väga mu südamesse ning arvan, et võiksin seal isegi mõne aja elada. Alguses ei saanud selle fenomenist arugi, aga lahkudes olin kindel, et ilmselt minu üks lemmiklinnadest ning kindlasti tahan sinna veel tagasi minna.

cape town

 

Lõuna Aafrika Vabariik: sissejuhatus ja paberimajandus

Minu järgmine reis jõudis kätte varem kui arvata oskasin.

21.01-02.02.2018 Lõuna-Aafrika Vabariik

2018-01-18 (2)

Miks Lõuna-Aafrika?

Lõuna-Aafrika Vabariik ehk LAV on minu reisisihtkohtade nimekirjas juba mõnda aega. Pikemalt hakkasin selle peale mõtlema, kui möödunud talvel üks lähedane tuttav sinna jaanuari lõpus sõitis. Kes oleks võinud arvata, et täpselt aasta hiljem võtan ise sama teekonna ette.

Kui Lõuna-Aafrika peale mõelda, on tavaliselt esimesed märksõnad, mis meenuvad safari, apartheid ja Nelson Mandela. Mõni suhtub sellesse, kui Aafrika arenenud riiki, teised muretsevad, et on ikka üks jube ohtlik paik. Palju muud tavaliselt ei teata ning ega ma ise ka polnud varem väga antud riigis toimuvasse süüvinud. Nüüd mida rohkem olen uurinud ja lugenud, seda atraktiivsemaks see muutub. Ühes riigis nii palju ajalugu, pingeid, rassivõitlust, kuid samal ajal loodust, loomi ja ilu.

Erki Loigom avaldas Postimehes LAVi kohta väga huvitava arvamusartikli. Kellel natuke rohkem aega ja huvi, soovitan kindlasti lugeda.

Kuidas minna ja piletite ostmine?

Minu LAVi reisi toimumisel saigi määravaks soodsate piletite leidmine. Tavaliselt maksavad lennupiletid sinna umbkaudselt 500€-600€. Novembris sattusin peale aga pakkumisele, kus piletid Stockholmist Kaplinna sai vaid 360€ eest. Kuna ajavahemik oli kooli ja töö suhtes täpselt sobiv ning reisikaaslane juba ammu ootamas, et saaks kuskile sõita, tundus see võimalus, mida ei tohi käest lasta.

Reis algab Tallinnast, kust sõidame Tallinki laevaga Stockholmi (kampaania raames edasi-tagasi 30€/in) ning sealt edasi Ethiopean Airlinesiga Kaplinna (360€). Kellel on soov minna, soovitan pakkumistel silm peal hoida, sest isegi Tallinnast võib leida päris häid lende.

Viisa ja paberimajandus

Viimase hetke pakkumiste riikide hulka LAV aga ei kuulu, sest sinna on vaja viisat. Et asja veel natuke keerulisemaks teha, asub nende saatkond Helsingis ja nõutud dokumente on päris palju. Esialgu viisa kohta informatsiooni otsides suutsid mitmed foorumid mind ära ehmatada. Tegelikult aga kogu protseduur nii keeruline ei ole ning usun, et Lõuna-Aafrika on seda vaeva väärt.

Viisa taotlemiseks on tegelikult kaks võimalust.

  1. Esimene variant on kogu paberimajandus ise kokku panna ning Helsingis asuvasse saatkonda viia. Viisa läbivaatamine võtab aega 10 tööpäeva ning pärast tuleb passile uuesti ise järgi minna. Hea on see, et piisab kui ainult üks reisiseltskonnast kohale läheb.
  2. Teine võimalus on kasutada Estraveli teenuseid, kes aitavad kogu viisa jaoks vajalikud dokumendid kokku panna ning toimetavad need ise saatkonda. Teenus maksab 69€ (pluss viisalõiv) ning aega võtab see kuni 4 nädalat.

Kaalusime mõlemat varianti, kuid lõpuks otsustasime viisa ikkagi ise teha. Esiteks hinna pärast ning teiseks ei tahtnud passi  kuni 4 nädalaks loovutada. Leppisime kaaslasega kokku, et paberid viib kohale tema ning mina toon need ära. Kaks sõitu Helsingisse maksid kokku 32€ ehk tunduvalt soodsam kui Estraveli kaudu. Oluline on lihtsalt jälgida, et kõik vajalik paberimajandus ikka kaasa saaks. Vastasel korral olen lugenud juhtumeid, kus inimesed on saatkonnas mitu korda käinud.

Dokumendid, mida viisa jaoks vaja on:

  • pass, mis kehtib vähemalt 1 kuu pärast viia kehtivuse lõppu
  • õiges mõõdus dokumendifoto
  • täidetud ankeet – kindlasti jälgida, et oleks õiges formaadis. Vajadusel saab selle täita ka saatkonnas koha peal.
  • edasi-tagasi lennupiletid
  • majutuse kinnitus, kus on näha, et selle eest on makstud
  • reisikindlustus
  • pangaväljavõte inglise keeles (viimase 3 kuu kohta)
  • rahaliste vahendite olemasolu kinnitus (vähemalt 20 €/päev)
  • töökoha tõend (seda tingimust kodulehel küll polnud, aga kuulduste kohaselt võib see siiski vajalik olla)
  • viisalõivu maksetehingu kinnitus (33€)

Viisat tehtes meil majutust veel ei olnud, kuid tegime booking.com ajutise broneeringu, mida sai tasuta tühistada. Samuti tuleb enne dokumentide viimist ära maksta viisalõiv, mida saab teha ülekandega LAVi saatkonnale (rekvisiidid on üleval nende kodulehel või saab lasta saata meili teel).

Samuti on soovitav enne dokumentide viimist panna endale saatkonnas kinni aeg, et olla kindel, et sind antud perioodil vastu võetakse. Saatkond ise on üsna kesklinnas, kuhu saab lihtsalt sadamast trammiga sõita.

Seega tasub viisat pigem varakult ajama hakata. Ise ma selles muidugi eeskuju ei näita, sest saime viisa kätte kaks päeva enne reisi algust. Tegelikult olime juba varasemalt saatkonnaga rääkinud ning kuna nad detsembris lõpetasid pühade tõttu juba üsna varakult viisade läbivaatamise, polnud mõtet dokumente sinna lihtsalt “hoiule” mitmeks nädalaks viia.

viisa (2)

 

Põnevus on sees ning vaatame, millega Lõuna-Aafrika Vabariik mind üllatada suudab.