Kariibimere kruiis: Cozumel, Mehhiko

Kolmas kruiisi peatus oli Mehhiko saarel Cozumelis. Mehhiko on mulle alati huvi pakkunud, mistõttu olime sellest sadamast ka kõige rohkem elevil. Seda ka õigustatult, sest nii minu kui ka Aedi meelest oli see parim peatus.

IMG_0841

Laevast saime maha kell 10 ning sadamas oli lisaks meie “paadile” veel kolm suurt kruiisilaeva. See tähendas, et umbes 10 000 turisti saabub korraga ühele saarele. Tundub küll natuke hirmuäratav, aga tegelikkuses sujus kõik hästi. Sadamast välja saamiseks pidi muidugi kõige pealt läbi jalutama tax free alkoholi ja lõhna poest ning seejärel väikesest šopingukülast, et saaks kohe ostlema hakata. Meie läksime sealt kiiresti mööda, et enda päevakava paika panna. Kindlaid plaane selleks päevaks ei teinud – mõttes oli natuke randa, hea söök ja jook ning linnas ringi vaadata.

Sadamast välja saades ootas meid muidugi jälle sada erinevat taksojuhti ja eksursioonide pakkujat, kes oma teenustega üle tahavad valada. Me ei jõudnud väga mõeldagi enne kui juba olime takso peal koos sakslastest paariga, et sõita väidetavalt rannaklubisse, kus on võimalik ka snorgeldada. Üldjuhul on sealkandis kõik rannad tasulised ning valida on erinevate pakettide vahel. Kõige populaarsemaid on näiteks Mr Sanchos Beach Club, kus 55 USD eest saab terve päev all inclusive söögi-joogi ning luksusliku rannaklubi koos basseinide ja muude lisadega.

IMG_0795

Meie panime oma ranna valikuga natuke mööda- 17 USD saime pääsme klubisse, tooli, mõned veespordi võimalused, aga selle raha eest oleks ilmselt ilusama ranna leidnud. Erilist snorgeldamist seal ei olnud ning samal ajal ka väga ujuda ei saanud, sest põhjas olid korallid. Rannaklubides on Mehhikos tavaline, et vahepeal käivad teenindajad sulle tekiilat müümas ehk otse pudelist otse kurku, mis tähendas, et mõned inimesed meie rannas olid päris purjus.

Pärast mõnda tundi rannatamist olid kõhud päris tühjad ning foresquare ja tripadvisori soovituste järgi otsustasime minna lõunale kesklinnas asuvasse restorani Pancho’s Backyard . Taksosõit linna kestis päris kaua ning maksis umbes 17 USD. Kui kohale jõudsime tundus koht väljast üsna uhke ja kallis. Tegelikkuses olid aga hinnad väga mõistlikud. Alustasime kohe frozen mango-maasika margaritaga ja täiesti ausalt, siis see oli ilmselt mu elu üks parimaid kokteile. Võib-olla muutis kogu kogemuse nii heaks ihtsalt kogu see Mehhiko meeleolu, pärast randa rammestus, taustal olev muusika

Toit oli samamoodi suurepärane. Minu valikuks osutus kana-veise fajita, mis serveeriti kohaliku guacamole ja oapastaga. Kõik oli lihtsalt nii hea, maitsev ja värske. Ma ei tea, kas need margaritad ka natuke mõjutasid, aga olime lihtsalt vaimustuses. Selle reisiga sai minust ikka väga suure Mehhiko söökide, vürtside, salsade armastaja.

Pärast restorani jalutasime niisama ringi kohalikus vanalinnas ning poodides. Uudistasime suveniire ning proovisime kohalikke maiustusi, salsasid ning muidugi ei jätnud erinevate tekiilade degusteerimist vahele. Kui muidu tekiilat paljalt väga ei jooks, siis seal oli igasugu põnevaid erinevate maitsetega variante. Ei jäänud palju puudu, et Aet oleks endaga koju mõned kaasa toonud. 😀

IMG_0838

Mõtlesime laeva tagasi minna takso asemel hoopis jalutades. Me polnud aga päris kindlad kui kaugel “paat” üldse asub, sest takso sõitis sinna üsna pikalt. Lõpuks kõndisime natuke üle tunni aja ning jõudsime üsna täpselt kella 6ks laevale, mis oli viimane lubatud aeg.

IMG_0846

Emotsioonid Mehhikost olid suurepärased isegi kui saime seda vaid üsna loetud tunnid nautida. Sinna tahaks kindlasti pikemale reisile minna! Kruiisil käimine ongi nagu degusteerimine ehk natuke saab  maitse kätte, et siis otsustada, kas tahta veel või mitte.

Kariibimere kruiis: Grand Cayman

Teine saar, kus peatuse tegime oli Briti territooriumi alla kuuluv Grand Cayman. Laev jõudis kohale juba kell 8 hommikul ning pärast kiiret kardiot (eelmise päeva õhtusöök läks ikka väga liiale) ja hommikusööki võtsime samuti suuna maale. Kuna sadamasse laev minna ei saa, viiakse sinna väiksemate paatidega, mis muudab kogu protsessi natuke aeganõudvamaks ja tüütumaks.

IMG_0735

Justkui plastiklinn – Georgetown

Sadamas oli jälle mitukümmend erinevat ekskursioonide ja taksoteenuse pakkujat. Kuna mina plaanisin minna  kell 11 eksursioonile, võttis Aet takso ja sõitis Seven Mile Beachile rannatama. Takso randa ja tagasi on kokku 8 dollarit, kuid rannas peab lisaks maksma ka tooli ja sissepääsu eest. Kuna mul oli veidi aega jalutasin niisama Georgetowni tänavatel. Linn meenutas natuke plastiklinna – puhas, kena ja turistikas ehk üsna igav. Vaadata ega osta seal midagi polnud ning üsna kallis ka.

Stingray City ja raidega ujumine

Kell 11 sain kokku tuuri grupi ja giidiga, et suunduda Stingray City eksursioonile. Tegemist oli Moby Dicks tuuriga, mille leidsin samuti heade arvustuste järgi tripadvisorist. Kindlasti soovitan ekskursioone mitte laevalt võtta, kuna need on ülerahvastatud ja kallimad. Kuigi hirmutatakse, et muidu on oht laevast maha jääda, on see võimalus ikka väga väike, sest kõik eksursioonide korraldajad on laeva aegadega täpselt kursis. Sellele nende ärid ju üles ehitatud ongi. Lisaks minule oli tuuril üks Ameerika suguvõsa, kes pidasid perepoja pulmi. Muide oli kuulduste kohaselt laevas 5 pulma. Sain nendega üsna kiiresti sõbraks ning eksursiooni juhid olid ka kõik väga lahedad.

Esmalt sõitsime bussiga natuke linnast välja meie paadi juurde ning seejärel merele alale, mida kutsutakse Stingray Cityks. Kunagi hakkasid inimesed selles kohas raisid söötma ning seetõttu hakkasidki need sinna käima ning teevad seda siiani. Nüüd on saanud see muidugi üheks lemmikuks turismiatraktsiooniks. Kogemus ise oli väga lahe. Hiigelsuured raid ujusid ümber meie ning saime neid ka käte peale võtta. Nende nahk on ise juba nii pehme ja siidine, mida tahaks katsuda. Tükk aega ujusime raidega ning edasi suundusime korallide juurde,et natuke snorgeldada. Kalu oli pigem väga ja vee elustik igav võrreldes sellega, mida olen varem näinud, mistõttu väga pikalt seda teha ei viitsinud. Õnneks oli ilm täna super vastupidiselt eelnevatele päevadele, kui saime ikka vihma ka.

Kell 3 jõudsime tagasi sadamasse ning 3.15 pidi minema viimane laevuke kruiisilaeva juurde. Järjekord sinna oli hiiglaslik. Olime seal ligi tund aega, mistõttu laevale sain alles 4 läbi. Aet juba helistas murelikult, et kus ma olen, sest talle oli infost öeldud, et laev väljub 5 minuti pärast. Tegelikkuses kedagi maha ei jäeta ja pärast mind tuli ikka veel palju rahvast.

Selline vahva päev oli. Rannad on saarel ka väga ilusad, aga pigem tundub mulle see koht natuke liiga turistikas ja kallis ning ise vist eelistaksin rannapuhkuseks mõna teist kohta, mis erineb rohkem kohaliku elu-olu poolest. See tundus isegi liiga läänelik ja hästi toimiv.

Pärastlõuna lõpetasime jälle frozen ice creamiga. Täiesti hull – kaua sellist elustiili pidada ei saa, sest vastasel korral olen varsti samasuguse figuuriga nagu suur osa ülejäänud inimesti laeval.  Aga puhkusel võib, eksju?!

Kariibimere kruiis: Ochios Rios, Jamaica

Esimene peatus oli meil Jamaical linnas nimega Ochios Rios. Laev jõudis sadamasse nagu plaanitud kell 9.00 ning kuigi kujutasin ette, et väljumine on Rootsi laevale sarnaselt masside trügimine, oli see vastupidiselt hoopis  palju lihtsam. Jalutasime esimeselt tekilt välja, paar sammu mööda silda ning olimegi Jamaica territooriumil. Kaasa pidi võtma vaid kajutikaardi, mis sisenemisel ja väljumisel skaneeritakse ning nende süsteemi ilmub sinu pilt ja kõik andmed.

IMG_0477

Blue holes ja vettehüpped

Plaanisime ka ühe lühikese eksursiooni koskede juurde. Kuigi laeval ja kruiisi broneerimise leheküljel üritatakse iga hinna eest erinevaid eksursioone „pähe määrida“, tegin Eestis natuke uurimustööd ja broneerisin meile Karandas Toursi kaudu tuuri. Esiteks oli see odavam ning teiseks oli meid kokku vaid neli ehk tunduvalt mugavam kui 15-liikmelise või suurema grupiga.

Sadamas saime autojuhiga kokku ning sõitsime umbes 30 minutit läbi linna metsa koskede juurde. Linnas oli kõik mõnusalt kirju ning loodus lopsakas ja roheline. Koskede juures soovitati meil osta kummijalanõud. Õnneks me need ka soetasime, sest vastasel korral poleks seda eksursiooni olnud küll võimalik läbida.  Sisuliselt siis sumpasime jões läbi kärestike ja hüppaside erinevalt astmetelt alla jõkke. Alustasime madalamalt ja viimane oli juba päris korralik. Meie nii öelda giid oli nagu väike kiire Jamaica ahv, kes lihtsalt jooksis mööda neid kärestikke ja kivisid. Mulle igasugu ekstreemsemad asjad meeldivad, mistõttu need hüpped olid väga meelt mööda. Tegelikkuses oleks pidanud vesi olema erk sinine, aga kuna viimastel päevadel oli sadanud vihma, polnud õiget värvi näha. Üldiselt oli tegemist muidugi üsna nii öelda “turistika” asjaga, aga selle raha eest jäime rahule.

Linnamelu

Pärast eksursiooni viis autojuht meid tagasi laeva juurde, käisime seal lõunat  söömas ning suundusime linna uudistama. Linna lühikirjelduse võib kokku võtta järgmiselt –  tänavad on erinevaid värve täis, Bob Marley taolised rastamehed kõnnivad ringi, raggae muusika mängib ning iga nurga peal keegi suitsetab marihuaanat või üritab seda sulle müüa. Lisaks on muidugi palju turistidele mõeldud poode, kust on võimalik osta suveniire või tax free alkoholi. Meie jalutasime niisama tänavatel ringi ning selline mõnus vibe oli igal pool. Inimesed on küll üsna pealetükkivad, kuid samas sõbralikud ja kuidagi tsillid. Võib-olla nende riietumisstiil juba tingib seda.

„In Jamaica we have no problems“

Jamaica ise on tegelikult väike saar, kus elab umbes 2,8 miljonit inimest. Ametlik keel on inglise keel, aga kohalikud räägivad patwa slängi, mis on segu prantsuse, inglise ja hispaania keelest. Nende üks moto on „out of many one people“. Mõned huvitavad väljendid on näiteks

  • Hi, mon = Hi, man
  • Whaap?=What’s up
  • Airi = Doing good, having fun

IMG_0493

Üldse pooldavad nad nii öelda murevaba elustiili. Tegelikkuses on muidugi raske selle 6 tunni põhjal  hinnata, kas see ka päriselt stressita elu on. Nagu meie giid ütles „In Jamaica we have no problems, only situations“. Või siis nende põhilause „one love“. Igaljuhul saime selle lühikese aja jooksul esmase mulje Jamaicast kätte ning siia oleks huvitav kunagi ka pikemalt tagasi tulla. Paljudele ameeriklastele oli Jamaica nii öelda šokk ja ebameeldiv ehk nii vaene ja pealetükkiv. Kuna olen ise palju hullemates kohtades käinud, ei tundunud see mulle nii hull. Siiski on Jamaica mõrvade määr maailmas üks kõrgemaid, mis on tingitud suurest salanarkootikumide veost ning võitlustest politsei ja gängide vahel.

Kell 16.30 pidid kõik laeval tagasi olema. Me jõudsime juba natuke varem. Enne muidugi saime veel korraliku äikesevihma kaela ehk olime nagu kaks läbi ligunenud nuustikut. Aedil, kes on suur äikesekartja, hakkas korraks isegi täitsa hirmus. Enne laevale sisenemist on veel alati kottide kontroll, sest alkoholi ja muid jooke ei või endaga kajutisse viia ning kõik ostetud joogid saab tagasi pärast kruiisi lõppu.

IMG_0472

Laevas sõin veel pre workout jäätise (kas ma juba mainisin, et jäätis on 24/7 tasuta) ning suundusime jõusaali, et natuke energiat kulutada enne söögirallit. Õhtuöögiks tegime end jälle ilusaks, proovisime Horizondi restoranis kõikvõimalikke sööke ning pärast kuulasime erinevaid live esinejaid. Selline see laeva elu on!

Tere, november!

Täna on selles suhtes üks täitsa tore päev, sest homsest algab 20 päeva puhkust. Tegelikult seda vaid töö juurest, sest ülikoolist puhkust võtta ei saa. Teadustekstid ja esseed tulevad minuga kaasa igale poole.

Nädalavahetuse veetsin Tartus, kus oli kohe väga mõnus. Suure osa ajast veetsin emaga. Muidu ta ikka kurdab, et mul on alati sada muud kohtumist ja plaani. Kirke kinkis mulle eelmisteks jõuludeks VSpa kinkekaardi ning viimane aeg oli see ära kasutada. Kes ei ole kursis, siis VSpa on Tartu kesklinnas umbes aasta tagasi avatud spa, mis on sisuliselt ka üks ainukesi Tartus.

Käisime läbi kõik võimalikud soolakambrid ja saunad. Minu meelest on tähtis, et spa oleks uus ja puhas, sest need vananevad üsna kiiresti. Kogu spa osa on väga ilus ning eriti  meeldisid erinevad lõõgastusalad ja õue mullivann. Selline üsna romantiline ja hubane. Kuna ma siiski suurim spaade fänn pole, oli 2,5h täiesti piisav. Ma lihtsalt ei jõua liguneda seal liiga pikalt. Õhtuks oli küll korralik rammestus ja viimase kuu aja kõige pikem ning parem uni. Järgmine kord tahaks ka külastada esimesel korrusel olevat Joice restorani.

IMG-0051

Teisel õhtul käisime teatris Vanemuise uut etendust Beatrice vaatamas. Emotisoonid selle kohta olid lihtsalt WOW ning seda ülivõrdes. Tõesti midagi väga teistsugust ja huvitavat ning pani ikka sügavalt mõtlema. Kogu etendus oli nii põnev nagu vaatas mõnda sci-tec filmi. Vanemuine läbis ka just uuenduskuuri ehk kasutati palju tehnoloogilisi lahendusi, ms sobis etenduse teemasse suurepäraselt. Mina omalt poolt küll soovitan! Kes veel näinud on, võib arvamust avaldada, kuidas teile meeldis.  Pärast suvel nähtud NO99 Revolutsiooni läks mul teatriisu mõneks ajaks ära, aga õnneks sai see nüüd taastatud.

Laupäeva veetsin tööl MyFitnessi treeningpäeval, aga pühapäeval jõudsime isegi üle pika aja koos minu esimese jõusaalisõbrantsi Kirkega trenni. Kuna tal on kodus ka kaks põnni on trenniminuid väga loetud ja aega peab võimalikult efektiivselt ära kasutama. Tegime natuke kogu keha trenni ning pärast natuke veel üksi ka. Ma olin päris üllatunud kui palju inimesi pühapäeva hommikul jõusaalis oli. Pärast trenni veetsin natuke aega külas ning võtsin suuna Tartu poole.

 

Nädalavahetusse juhtus ka kaks parajat “möödapanekut”. Esmalt siis laupäeva õhtul, kui pärast teatrit-õhtusööki ei saanud ema autolt enam alarmi maha ja pidime koos signalisatsiooniga nagu politsei mööda linna koju sõitma. Seal ei jäänud muud üle kui aku juhe lahti ühendada. Teine äpardus oli pühapäeva õhtul kui kell 20 avastasin, et unustasin tööarvuti Tartusse riiete alla. Mul oli seda aga täna veel väga vaja, et kõik asjad lõpule viia. Õnneks tuli appi kõikvõimas Facebook oma gruppidega ning kell 1.00 jõudiski laptop mulle Tallinnasse järgi.

Täna õhtul jätkasime ka sõpradega traditsioone ehk käisime Tallinn Restaurant Week raames restoran Ribes. Koht oli küll natuke üle broneeritud, aga see korvati kohe tervitusjookidega. Toit oli maitsev ning lemmiku tiitli sai magustoit hapukoorejäätisega. Väga mõnus  algus puhkusele, sõbrad on mul ikka toredad.

 

Ikka veel suvelainel

Mõtlesin küll, et nüüd tuleb üks korralik trennipostitus, aga kuna muid tegemisi on ka nii palju, siis lükkan seda pidevalt edasi.
Pärast reisi oleks võinud ideaalis tempot natuke maha võtta, sest puhanud ja ringi sõitnud olen juba sel suvel piisavalt. Hetkel tundub, et ega enne paikseks ei jää kui sügisel, kui ootavad juba uued väljakutsed. Eelmise nädalavahetuse veetsin sõbranna Aediga Pärnu kandis. Esialgne plaan oli muidugi rand ja pidu. Välja tuli aga nii, et rannas olime kokku umbes 30 minutit  (riietega) ja pidu oli ka üsna jama. Siiski ei tähenda, et väljasõit poleks olnud tore. Nautisime hiliseid hommikusööke – kui ma kell 11 silmad avasin, oli Aedil juba tavaliselt laud kaetud. Praemuna ja kohupiima magustoidud maitsesid  tema juures palju paremini kui kodus. Samuti kasvatab tema ema rõdul vutte ning korter asub üsna maal ehk ümberringi on aiamaad, peenrad, kanad jms. Minusuguse linnalapse jaoks on see juba paras elamus. Pühapäeval sai külastatud ka Pärnu Myfitnessi. Klubi ise mulle väga planeeringult  ei meeldinud- justkui pikk koridor, kuhu on trenažöörid ritta pandud. Sellest hoolimata sai tehtud üks mõnus seljatrenn.

Sel nädalavahetusel kui suurem osa (vähemalt instagramist) Pärnus Weekendil veetis, läksime sõpradega hoopis Haapsalusse Augustibluusile. Haapsalu on küll vist üks armsamaid linnu Eestis – seal võiks juba niisama jalutada kohvikust kohvikusse või kuskil mereääres. Üritus oli ise tore, kuigi oleks võib-olla oodanud peaesinejatelt natuke rohkem. Sõbrad on mul ägedad, niiet kogu ettevõtmine oli niisama juba mõnus. Siiski olin iga õhtu voodisse jõudes lihtsalt nii väsinud, et vaevu suutsin end üldse liigutada.
Eile õhtul Tallinnasse tagasi jõudes käisin korra läbi veel ka turult, et natuke sügavkülma marju panna. Maasikatega jäin küll hilja peale, aga keskturult saab veel täitsa okei hinnaga. Mu sügavkülmik on nagunii üsna väike, et palju sinna ei mahu. Üldiselt panen lihtsalt terved marjad ning kui talvel tahan, saan neist ka soovi korral toormoosi teha.

Trennide koha pealt on mul praegu täiega hoos sees. Aasta parimad trennid ilmselt – jõudu on palju ja tunnen, et mingi areng on ka. Puhkused mõjusid ilmselgelt hästi. Pigem on oht natuke üle pingutada, sest taastumiseks ma palju ruumi ei jäta. Eks ikka kordan oma vigu ja unekvaliteedi järgi saan üsna kergelt aru, kui ülekoormuse märgid ilmnevad. Seda on tunda küll, et kui ikka nädala sees pidevalt raskeid treeninguid teha, siis nädalavahetuse üritustel on ikka päris raske olla, sest keha on füüsiliselt väsinud ja tahaks varakult magama minna. Võtsin enda “menüüsse” taaskord ka mõned toidulisandid: ZMA, Omega3 ja BCAA. Sügise poole lisan sinna veel D-vitamiini ja multivitamiini. Eelmine aasta toimis see kombo hästi ja kordagi haige ei olnud.
Lisaks olen üritanud korra nädalas ka rullitamas ja jooksmas käia. Ratas on natuke unarusse jäänud, aga loodetavasti sügisel paikseks jäädes jõuan seda parandada.
Muidu naudin võimalusel oma koduseid toite, sest väljas söömisest on isegi natuke tüdimus. Need pudruhommikud on eriti mõnusad eriti siis kui neid harva saab.

Ühel hommikul proovisin ka Kätlini retsepti järgi pannkooke. Tainasse läks 100g munavalget, 1 muna, 20 g kookosjahu, 50 g piima, natuke soola ja steviat. Sain sellest kaks pannkooki, mille vahele läks Alma maitsestamata kreeka jogurtit ja maasikaid.

Tegin üle pika aja ka endale tööle söögi kaasa, sest Armudu kanašašlõkk ei paku enam pinget. Kasutan võimalus kukeseeni iga söögi sisse lisada. Pildid kukeseened, peekon broilerilihast praetud sibulaga ning sinna juurde erinevad lisandid.

Õhtuti midagi kokata ei viitsi ning siis on tavaliselt menüüs erineval kujul munad ja võileivad/saiad. Selline 5 minuti kiirroog.

Lõpetuseks veel paar pilti Aedi imelisest kohupiima magustoidust/hommikusöögist, mis ta mulle Pärnus valmistas. Proovisin kodus ka, aga ei tulnud pooltki nii hea ja ilus. Kui täpse retsepti teada saan, jagan teile ka.

Puhkus Lõuna-Prantsusmaal: mis muu kui toit

Viimane Prantsusmaal käik jääb mulle ilmselt veel kauaks ajaks meelde suurepäraste maitseelamuste poolest. Meie reisiseltskonda olid kokku juhtunud nii head kodukokad, et isegi hommikuti varem ärgates ootasin, et ka teised üles ärkaksid. Lisaks veel ka suurepärane tooraine. Üheks prantslaste hea vormi “saladuseks” peetaksegi asjaolu, et nad võtavad aega, et nautida ja süüa ning hindavad toidu kvaliteeti ja maitset. Õhtusöögid kodus ei jäänud igatahes alla restoranidele ning sageli olid isegi paremad.
Hommikud algasid tavaliselt omleti, praegmuna ning mozzarelle-tomati salatiga. Ma ilmselt pole varasemalt oma elu jooksul kokku söönud nii palju mozzarella juustu kui selle nädala jooksul. Lisaks avastasin Burrata mozzarella, mis on pealt tahke, aga seest koorene. Muidugi ei puudunud ka värsked croissandid ja baguetted. Üks lemmikuid kombosid oli baguette, brie juust ja viigimari/õuna moos. Hea snäkk, mida ka teinekord näiteks külalistele pakkuda.

 

Õhtusöök sisaldas tavaliselt midagi veest ehk krevette, kala, karpe või muud sellist. Igas restoranis oli saadaval vähemalt 5 erineva kastmega sinimerekarpe. Väga maitsvad olid näiteks lisaks klassikalisele ka sinihallitusjuustuga või sulajuustuga. Karbid olid samut üks toitudest, mida sõin selle nädalaga ilmselt rohkem kui varasema elu jooksul kokku. Viimasel päeval oli küll juba limiit eest. Isegi isa naine, kes on nende suurim fänn, arvas, et need juba vaikselt paarituvad tema kõhus.

 

 

Magusa söömine oli isegi üsna tagasihoidlik. Paar korda jäätist võtsin ning ühe korra ka ka Amorinost, mis oli meil bikiinitaridega eelmine aasta Itaalias lemmikkoht. Pärast sööki võtavad prantslased tavaliselt ka kohvi. Seda tellides peab aga arvestama, et tegemist on nii öelda “ühe lonksu” kohviga ehk espressoga. Maitse oli aga seda ühte lonksu väärt.

 

Kui natuke hindadest ka rääkida, siis need on ikka krõbedad. Salati eest tuleb restoranis välja käia keskmiselt 17-22€, pott sinimerekarpe 15€, põhiroad enamasti üle 25€, kokteilid alates 10€. Seega väljas söömas käies tuleb arvestada üsna korraliku arvega. Ise toitu osta on kindlasti odavam, aga siiski kvaliteetsed mereannid ja liha on ikkagi üsna kallis.

Kuigi mulle Prantsuse köök väga meeldis, oli lennukis pakutav rukkileib kilu ja munaga tõeliselt hea vaheldus. Lõpuks on ikkagi lihtsad ja kodused maitsed need parimad.

Puhkus Lõuna-Prantsusmaal: aktiivsemad päevad

Kuigi Prantsusmaa reisi eesmärk oli eelkõige puhkus mitte vaatamisväärsuste külastamine, sõitsime siiski kolmel päeval ka natuke ringi. Juba lennujaamast rentisime endale auto, sest vastasel korral oleks meie ööbimiskohast Cavalaire-Sur-Meri linna mäeküljel liiklemine üsna keeruline olnud. Autost veel rääkides, siis kolmest rendiautost, mis meie seltskond võttis, oli meie oma ainuke, kes ühtegi kokkupõrget, müksamist või kriimu ei saanud. Seega tasub kindlasti tähelepanelik olla reisidel, et kindlustus ikka katab vajalikud juhtumid.
Esimest reisipäeva ehk pühapäeva hommikut alustasime tegelikult turu külastamisega kõrval linnas Valmeris. Pühapäev on ainuke päev, mil turg avatud on ning inimesi oli seal ikka palju. Müüakse kõiksugu puu- ja köögivilju ning lisaks riided ning muud pudi-padi. Tegelikult oleks sealt saanud väga ilusaid suviseid valgeid kleite ja muid riideid, aga kuna isa mul just pole eriline shoppaja, siis pandi meile kohe karmid ajalised piirangud peale. Eriti meeldisid mulle aga igasugused pestod, singid, juustud, saiad, oliivid, mida muidugi kõiki maitsta sai. Ostsime seltskonna peale päris korraliku varu, mida terve reisi aja sõime. Minu jaoks oli täitsa uus asi artišokk, mis oli marineeritud õlis või pestoga.
Samuti külastasime ka samas kandis olevat veinimõisa, et natuke roosa veini varusid täiendada. Esmalt tundus küll, et veini sai palju, aga märkamatult kiiresti said need pudelid õhtusöögi kõrval otsa. Seal kohe maitseb kuidagi paremini. Kokku oli 9 täiskasvanut ka, niiet imestada pole midagi.
                                          
Täispika esimese turismipäeva tegime Saint-Tropezi, mis asus tegelikult vaid umbes 25 kilomeetri kaugusel. Otsustasime minna põnevamat teed pidi ehk läbi mägiteede, et natuke närvikõdi ka ikka oleks. Tegelikult polnud need midagi väga erilist – täitsa tavalised kitsad mägiteed ja serva peal pingelist sõitmist ei olnud. Isal olid muidugi oma huumorisoonele vastavad naljad ja muudkui rääkis, kuidas ta möödasõite plaanib tegema hakata. Tee peal külastasime veel kahte mägiküla Ramatuelle ja Gassini. Saint- Tropez oli ise täitsa tore – endine kalurilinn, aga praegu pigem tuntud luksuslike villade ja randade poolest. Mulle seostub eelkõige kunagise seriaaliga, mille fännid emaga olin. Jalutasime kai ääres, kus peatusid mitmed luksusjahid ja oli palju kunstnike, kes oma loomingut müüsid. Ilm oli meeletult palav ning sisuliselt sulasime seal linnas. Pärastlõunal tegime väikse paadireisi lahele, kus näidati erinevate kuulsuste villasid. Olen korra seal aastaid tagasi käinud ja oli täitsa äratuntav.

 

Teine ringisõitmise päeva alustasime sõiduga Nizza lähedal asuvasse väikesesse kunstnikke külla Saint-Paul-de-Vence, kuhu minekuks kulus peaaegu 2 tundi. Olen seal ka varem käinud, aga emotsioonid olid ikka sama head! Sisuliselt on terve mäe otsas asuv küla täis erinevaid pisikesi kunstigaleriisid. Isegi isa naine, kes muidu kunstist eriti midagi ei pea, oli nii vaimustatud, et lubas ise ka maailma hakata… Haha, tahaks näha! Kõndisime seal kohe päris pikalt ringi ning kuna ilm oli sel päeval natuke pilvisem, oli see ideaalne jalutamiseks.

 

 

Teiseks peatuseks pidime valima Antibesi ja Cannesi vahel. Kuna minu meelest Cannes midagi erilist pole, osutus valituks Antibes. Üldiselt on see tuntud Picasso muuseumi poolest, mida ka möödunud korral külastasin. Seekord oli muusem küll kunni, aga linn ise oli nii armas ja mõnusa atmosfääriga. Vaatasime panoraami ka vaateratta pealt ning nautisime kesklinnas tasuta jazz kontserdi, mis oli tõesti väga-väga hea!
Kes Prantsuse Riverat külastama satub, soovitan võimalusel neis kohtades käia.

 

Laupäeval pidime villast lahkuma juba kell 9 hommikul, kuid lend Eestisse väljus alles pärast 19 õhtul. Seega võtsime suuna Nizzasse, parkisime auto raudteejaama juurde ning sõitsime rongiga Monacosse. Kuna meie kindlustus autosõitu Monacos ei katnud, ei hakanud sinna trügima. Rongiga saab antud linnriiki vaid 15 minutiga. Eriline teema oli muidugi pileti ostime raudteejaamast piletimasinast – prantslased ja nende süsteemid ikka! Ebanormaalne täiesti minu meelest! Selleks kulus meil peaaegu 40 minutit. Lisaks ei ole prantslased just kõige sõbralikumad teeninduse poole pealt. Neil on minu meelest üsna ükskõik ja nad ei varja seda. Inglise keele oskus on ka pigem madal või siis nad lihtsalt ei soovi seda rääkida. Käte-jalgadega saab asjad aetud, aga vahepeal tundub küll, et ise muudavad elu endal raskeks.
Monaco on kõike tihedamalt asutatud riik maailmas, mille pindalaks on vaid natuke üle 2 km². Seetõttu on liiklemine seal paljuski liftidega ühelt tänavalt teisele, sest need asuvad erinevatel tasanditel. Esmalt jalutasime raudteejaamast 15 minuti kaugusel asuvasse botaanikaaeda Jardin Exotique de Monacosse, kust oli väga hea vaade linnale. Pärast seda sõitsime bussiga alla linna, et käia ära Monte Carlo kasiino juures ja jahisadamas. Tegime kasiinos ka ühe joogipeatuse, et ikka linnuke kirjas oleks. Tegelikult oli see pigem kasiino fuajee. Jahid ja autod olid võimsad – selles pole kahtlustki. Piilusime ikka, et mis inimesed need on, kes seal jahi peal lõunat söövad ja elavad. Eelmine kord kui seal olin, nägin mõned meie seltskonnas Naomi Campelli. Kuulsused jäid meil siiski seekord nägemata.
Sellega meie ringkäigud piirdusidki ning ausalt poleks ka rohkem viitsinud. Nii mõnus oli ometigi reisida ilma üleliigse surveta (mis on mu enda poolt seatud) näha ja käia igal pool kogu aeg. Vahel tuleb võtta lihtsalt see aeg, et saaks olla, nautida ja puhata!

Üks päev puhkuseni!

Kell on juba üks läbi öösel ehk kõige mõistlikum tegevus on ilmselgelt blogi kirjutada. Kui nüüd positiivset mõtlemist praktiseerida, siis võiksin väita, et harjutan end juba Ameerika ajavöönidga.
Üks tööpäev lahutab mind veel puhkusest ja reisist. Meeletult pikk see olema ei saa, aga piisav vaheldus. Tagasi jõuame 30. juunil ehk laulupidu nägemata ei jää.
Pärast möödunud aasta sääsetraumat jaanipäeval otsustasin juba sügisel, et väga hea mõte oleks jaanid Eestist eemal veeta. Meeldetuletuseks siis pärast jaanilaupäeva polnud mu jalgadel peaaegu ühtegi sääsepunnidest katmata kohta. Vahepeal oli küll selline tunne, et kratsin naha maha ja paljud jäid uskuma, kui teatasin, et mul on tuulerõuged. Täna avastasin selle aasta esimese sääsepunni ehk ilmselt on see märk, et on aeg…!
Trenni koha pealt pole ka hetkel väga minekut ehk sunniviisiliselt vean end ikka sinna. Üle tunni aja midagi teha ei taha. Samas hetke põhieesmärk ongi olla lihtsalt heas sportlikus vormis ja terve, mistõttu pole rohkem vaja ka. Kuigi arvestades toidu ja eriti jäätise kogust, siis kauaks seda pidu ei saa pidada. Ühtegi jäätise vaba päeva hetkel ei ole ja nagu ikka siis, mida rohkem lubad, seda rohkem tahad. Minul küll pole mingi probleem korraga suur jäätisekarp ära süüa… Sõbranna teatas ükspäev, et 100g Lamuu on tema meelest liiga suur – hea nali eksju! Selles suhtes olen saavutanud endaga rahu, et keha polegi ega ei peagi olema võistlusvormis, aga samas paksuks ka ei taha minna. Vaatasin just täna paari Austraalia ja Bali reisi pilti. Parajalt jube ikka.
Nädalavahetus oli tegelikult hästi mõnus. Laupäeval oli ilm lihtsalt nii hea, et sõitsime sõbrannaga uuesti Pärnusse. Esialgu ma mere poole üldse ei vaadanud, aga kui lõpuks ära proovisin, siis käisin mitu korda. Temperatuur oli nimelt 22 kraadi. Kuna sõbranna on endine pärnakas, läksime tema soovitusel kohvik Mahedik sööma, millest olen varem palju head kuulnud. Valituks osutus kinoasalat suvikõrvitsa nuudlite ja hummusega. Jäin väga-väga rahule – nii palju põnevaid maitseid! Kindlasti tahaks sinna veel minna. Pärast käsisime veel tema ema juures, kes mind lahkesti kanamunadega varustas. Olen nüüd pool aastat ainult nende kodumune söönud ja ega Selveri poemunasid väga enam ei taha. On ikka vahe sees!
Pühapäeva veetsin isa juures aiatöödel. Kusjuures need tööd tehti minu algatusel! Uskumatu, aga tuli selline tuju. Niitsin kogu aias muru, rohisime  peenraid, eemaldasime umbrohtu, lõikasime hekki ning õhtuks nägi aed päris viisakas välja. Muidu ma ise suur grillmeister pole, aga isa arvas, et seekord võiksin selle mina enda peale võtta. Sain täitsa kenasti hakkama ja selle aasta lemmik grilltoode on ilmselt Nõo tšilli ja apelsini kanašašlõkk. Soovitan proovida! Õhtu lõppes sauna ja mullivanniga, et kogu muld maha pesta. Hommikul kell 7 sõitsin rattaga koju tagasi ning tööle.
Rattalukku pole ma veel muretseda jõudnud, aga proovisin ära tasuta rattaparkla bikeep. Hea variant ning kasutamine on väga lihtne. Tuleb lihtsalt helistada valitud numbril ning ühel postidest läheb lukk lahti. Kodulehel saab näha, kus hetkel antud võimalus on.
Ja mis oleks postitus ilma pudrupildita eksju? Üks mu sõbranna ütles, et hakkas oma sõbrale mind ja mu blogi näitama, aga “õnneks nad panid selle ruttu kinni, sest muudkui pudru pildid tulid”. Niiet nüüd ongi täpselt õige aeg blogi sulgeda ja magama minna! Kohtume reisipostitustes! Ja kellel on soovitusi New Yorgi shoppamise koha pealt, siis kindlasti ootan infot!
Riisihelbepuder keedetud piima ja veega, maitsestatud stevia ja soolaga, peal
sügavkülma maasikad, kodujust ja või.

Tagasivaade eelmisele nädalale

Aeg teha kokkuvõte eelmisest nädalast.

Trenne sai tehtud viis. Olen nüüd jaotanud nii, et pooled trennid teen õhtuti ja pooled hommikul. Mõlemal on omad eelised minu jaoks. Päris harjumatu on ikka 20 kordusega seeriaid teha, kui teisest küljest vahelduseks päris mõnus ja trennid kestavad koos soojenduse ning lõpetusega maksimum 1.30. Võrreldes varasemaga olin tubli ja lisasin natuke venitus – ning liikuvusharjutusi enda plaani. Need on vahel isegi kõige raskemad, sest pärast trenni tahaks ruttu pessu, koju, sööma ning õhtul kodus pole väga enam tegijat. Samas on siiski väga vajalikud.

Lisaks oma trennidele on mul hetkel nii öelda praktika raames paar klienti ka, kellega olengi peamiselt hommikuti käinud. Naudin nendega trenne isegi sama palju kui enda omi ning nii tore on vaadata, kuidas inimeses spordi- ja trenniisu tekib. Ise õpin ka läbi nende palju, sest iga inimene on ikka väga erinev. Samas olen aru saanud, et põhitöö kõrvalt tahaks natuke treeneritööd teha küll võimalusel. Eks näis! Palju annab juurde ikka see, et olen ise juba mitu aastat jõusaalis treeninud ning  erinevat toitumist eksperimenteerinud. Samal ajal on ikka veel nii palju õppida.

Nädalavahetus oli väga-väga mõnus. Täpselt selline parajalt aktiivne, aga ka piisavalt puhkus. Sai käidud kinoteatris, mitu korda restoranis, sõbranna uue korteri istumisel, lihtsalt kinos, trennis ja pühapäeva veetsime sõpradega raba matkal. Ilm oli super hea, tegime mõnusa jalutuskäigu ning lõpetasime matka primuse peal soojendatud glögi ja šokolaadiga. Õhtuks oli hea rammestus peal – tahaks juba uuesti minna!

Laupäeval käis Kätlin külas ja tegime juba teise trenni see kuu koos. Tõeline rekord! Seekord siis minu koduklubis Roccas. Tema jälle jalgu ja mina selga. Pärast vaatasime Kalamajas uue Arsenali keskuse üle ja proovisime India toitu Ginger Cafes. Söök oli täitsa hea, aga samas ei midagi enneolematult erilist võrreldes varasemate kogemustega.

Toidu poole pealt, siis hakkasin fännama Kätlini wheytellat. Piltidelt on näha ka, et see katab peaaegu mu kõiki magusaid sööke. Ise eelistan teha maapählivõi-šokolaadi SELF Whey Shakega. Retsept on lihtsamat-lihtsam, lingi leiate siit.

Vahepeal on küll tunne, et söön ikka jube palju. Kui nüüd täiesti aus olla, siis ega see juurdevõtmise protsess eriti tore ei ole. Kellele meeldiks vaadata, kuidas kilosid juurde tuleb ja riided kitsamaks jäävad. Enamikule naistele ilmselt mitte. See, mis enne tundus okei, tundub nüüd liiga palju. Selline natuke paistes tunne on. Paratamatu osa ilmselt fitnessi juures ja pean lihtsalt harjuma. Lisaks on igapäevane liikumine ünsa minimaalne hetkel. Peamine trajektoor on kontor-kohvimasin (ühe meetri kaugusel lauast) ja WC, et kohvimasinasse vett tuua.

Lõppu mõned toidupildid ka. Keetsin eile hiigelpoti ühepajatoitu, millest jätkub vist peaaegu reedeni. Kui harva teha, siis ikka korralik kogus. Pluss nädala sees ei jaksa kokkamisega tegeleda eriti.

Lahja asi: Spinat, muna, munavalge, šampinjonid, kanasink; peal avokaado, kodujuust, tomat ja õun

Ühepajatoit veise hakklihaga; kõrvitsasalat
Pannil praetud lõhefilee, salat; maisigaletid wheytellaga
Soolane – must pehmik, avokaado sidrunipipraga, tomat, keedumuna vs magus – must pehmik, wheytella, kodujuust, banaan, kaneel

Missugune on Teie jaoks ideaalne nädalavahetuse veetmise viis?

Haigused ründavad

Käes ongi juulikuu viimane päev ja minu puhkuse lõpust on ka juba üle nädala möödas. Puhkus ise oli hästi mõnus. Ma ei teinud seekord liiga palju plaane ja vaatasin, kuidas kujuneb. Sai käidud väikesel reisil, paar suvelavastust vaadatud, ühte kontserdit kuulatud, tehtud lühike saare tripp ja mõlemad vanaemad üle vaadata. Suurema osa ajast olin tegelikul Tartu kodus, kus veetsin enamasti aega Kärdi, Kirke ja tema pisikese poisiga. Sinna juurde muidugi trenn ka, aga sellest juba kirjutasin eelmises postituses. Igaljuhul lõpus tundsin, et olen täitsa puhanud ja võib tööle minna küll. 

Siis aga tabas mind üks öö enne esimest tööpäeva suur tagasilöök – nimelt kõhugripp… Ma ilmselt ei hakka seda rohkem kirjeldama, aga päris kole oli. Kõige tipuks läks mul korraks pilt eest ära, et kukkusin peaga vastu kraanikaussi (vist – päris kindel pole) ehk tulemuseks veel verine pea ning hiigel muhk. Mul oli sel hetkel üsna ükskõik, sest nii halb oli olla. Õnneks sain kiirelt selle haiguse ületatud. Järgmised 5 päeva oli toredad. Käisin tööl, trennis ja tegelesin niisama meelelahtusega kuni tuli järmine tagasilöök ehk siis haakisin külge endale mingi viiruse. Kurk üli paistes, meeletu nohu, köha, ilmselt ka palavik ehk täismäng. Nii mu nädalavahetus luhta läks… Järgmisena sai sama haiguse veel mu supervisor ehk läksin pühapäeval veel tema asemel tööle ka.
Need haigused on muidugi takistanud normaalset trenni tegemist ja toitumine on üldse üsna suvaline, sest pole otseselt isu millegi järgi ja kui on, siis enamasti jäätise järgi. Ma enam nii ruttu trenni tagasi ka ei torma nagu vanasti, sest ei näe sel lihtsalt mõtet. Pigem ikka korralikult terveks saada. Mõtlen, et kas immuunsus on nõrk või milles on asi, et nii lihtsalt kõik endale külge võtan. Iseenesest just olin üsna puhanud ja enesetunne hea. Ilmselt peaks igaks juhuks ikkagi mõned vitamiinid enda menüüsse tagasi võtma. Nädala pärast algab dieet ka, niiet peab jälle täpsele ja korralikule režiimile tagasi minema. Hetkel ei kujutagi seda väga ette, sest kõik rütm on natuke sassis. Kui mõtlen enda tavapäraste toitude peale, ei isuta küll väga midagi. Eile tegin üle mitme aasta leivasuppi – see maitses küll super hästi. Teine lemmik on murakamoosiga kodujuust. Aga pole hullu, naudin veel viimast nädalat ja siis hakkan korralikuks. Järmises kord kirjutan veel enda õnnelikust juhusest ehk kuidas ma lõpuks midagi ka võitsin.
Ühesõnaga minu soovitus Teile – olge terved ja nautige viimast suvekuud!