Mis sai “personaaltreenerikarjäärist”?

Läheme nüüd vahelduseks natuke tagasi minu blogi esialgse teema ehk trenni juurde. Kunagi alustades oligi ju eesmärgiks ainult trenni – ja toiduteemadel kirjutamine. Praegu on mõndade postituste lugemine küll üsna piinlik. Olin ju antud hetkel selles maailmas üsna uus, aga kirjutasin nagu  suurte teadmistega professionaal. Tahaks arvata, et vahepealsete aastatega on juurde tulnud rohkem realistlikku vaadet, kogemusi ning teadmisi.

IMG-6489

Tahtsin tegelikult natuke kirjutada  minu nii öelda “personaaltreenerikarjäärist”. Panin ju päris päris palju aega, energiat ja raha, et omandada nii FAFi kui ka EOK treeneripaberid. Olen küll arvamusel, et ainuüksi paber ei tee kellestki head treenerit, kuid siiski usun, et mingi ühtne hindamissüsteem peaks olema ning spordiklubid võiksid treenerite palkamisel ikkagi koolituse ja eksami (või kõrghariduse) olemasolu nõuda. Kahjuks nii see siiski pole ning sageli pööratakse tähelepanu hoopis teistele kriteerumitele – nagu valmidus eneseturunduseks ja enda müümiseks. Mida rohkem trenne müüd, seda rohkem saab raha ka klubi. Üks taolistest klubidest on kindlasti kõigile tuntud MyFitness. Kahtlemata on seal ka väga häid treenereid, aga soovitan enne valimist natuke uurida nende tausta.

IMG-6777

Minu juurde tagasi tulles, siis tegelikult pole ka mina trennide andmist jätnud. Täiskohaga personaaltreeneri elukutse pole kunagi minu eesmärk olnud, kuid lisatööna meeldib mulle seda väga teha. Juba FAFi aegadest on mul paar klienti, kellega ikka aeg-ajalt trenni teeme. Kuna mul polnud ühegi spordiklubiga kindlat kokkulepet, jäi neid kohtumisi harvemaks. Teatavasti pole  “vabakutselised” treenerid eriti soositud.

(Pool)personaaltreeningud treeningstuudios Bodylab

Alates veebruarist olen aga 1-2 korda nädalas trenne andnud väikeses personaaltreeningute stuudios Bodylabis. Tegemist pole päris tavalise jõusaaliga, kuhu saab endale sobival ajal minna. Süsteem on selline, kus inimesed valivad liitudes paketi,mitu korda nad nädalas trennis käia soovivad ning saavad ligipääsu broneerimissüsteemile, kus on näha, mis tundide ajad ja treenerid. Igasse trenni mahub maksimaalselt kolm inimest, kes igaüks saavad liitudes enda isikliku kausta ja programmi, mida nad treeneri juures tegema hakkavad. Jõusaalikavad on klubi poolt valmis tehtud, kuid neid saab loomulikult natuke muuta. Sisuliselt on see nagu pool-personaaltreening. Kuna kuumaks on üsna kõrge, motiveerib see inimesi tavaliselt ka kohale tulema. Inimesed saavad ise valida, kas käivad  iga kord sama treeneri juures või erinevates tundides.

img-6961-11.jpg
Treeneri selfie enne klientide saabumist

Iseenesest on idee väga hea ning midagi taolist Eestis väga pole ka. Tüüpiline klient on jõukam kontoriinimene, kes jõusaalis käia ei tahaks, kuid pigem otsib privaatsemat ja personaalsemat lähenemist. Treenerina on aga süsteem selline, et tavaline vahetus on vähemalt viis tundi ehk minu jaoks vahemikus 17.00-22.00. Kui trennid on täis. annan 15-inimesele (pool)personaaltreeningu. Minu jaoks on see number natuke ebarealistlik… Kui alguses seal alustasin, mõtlesin, kuidas neid programme muudan, vahetan”mõttetud” harjutused välja, õpetan inimestele põhjalikult tehnikat,  siis mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et päris nii see ikka ei ole. Probleem on selles, et iga kord on tunnis erinevad inimesed, erineva taseme ja oma kavaga ehk liiga palju ei saa kellelegi tähelepanu pöörata. Seega annan endast lihtsalt maksimumi ja üritada jälgida, et kõik enam-vähem õigesti teeksid. Siiski tunnen pidevalt, et ei suuda viis tundi järjest anda sellise kvaliteediga tunde nagu sooviksin (eriti päras 8 tundi kontoris), mistõttu käin seal edaspidi vaid vajadusel asendusi tegemas. Treenerina tegelikult on see olnud väga kasulik kogemus. Lühikese perioodi jooksul olen treeninud väga palju erinevaid kliente, kelle “iseärasustega” tegeleda.

Ametlikult personaaltreeneriks Audentes Fitnessis

See ei tähenda, et treeneriametiga lõpparve teen. Septembrist hakkan ametlikult personaaltreenerina tööle spordiklubis Audentes Fitness. Olen seal ise paar aastat treeninud ning tegemist on väga toreda spordiklubiga. Lisaks jõusaalile on palju rühmatreeninguid, spinning, bassein, areenil treenimise võimalus ning sügisest ka eraldi crosstrainingu stiilis saal. Võrreldes MyFitnessiga hubasem ja kodusem saal ning ka klientuur natuke teistsugune. Jõusaalivarustus on korralik ning ruumi jätkub kõigile. Ideaalis ongi eesmärgiks anda 2-4 trenni nädalas. Sellise mahu juures tunnen, et suudan pakkuda kliendile vajalikku kvaliteeti ja tähelepanu, et saavutada tema jaoks soovitud eesmärk. Seega kellel tekkis huvi trenni tulla, võib julgesti kirjutada. Paneme eesmärgid paika ning ega see vorm ka tulemata ei jää! 🙂  Samuti ei pea hakkama Audentese kliendiks, vaid koos minuga on sissepääs eritingimustel. Pärast pikka ja ilusat suve on just hea aeg alustada treeningutega.

IMG-6971
Ise teen ka trenni (Audentes Fitness)

Nüüd tõmban aga otsad kokku ja loodetavasti juba varsti tutvustan Teile Audentese spordiklubi natuke lähemalt.

Ise olen loll…ehk nädala ebaõnnestumised

Viimased hetked veel Eesti Vabariigi sünnipäeva käimas. Kui suurem osa inimesi saab nautida töölt või koolist vaba päeva, siis mina veetsin tänase päeva (ja ka ülejäänud tulevase nädalavahetuse) hoopis FAF personaaltreeneri koolitusel. Ausalt öeldes oleksin parema meelega lihtsalt kodus olnud ja puhanud. Mõnel päeval ja hetkel tuleb lihtsalt selline väsimus, et ei jõua teise tuppa ka kõndida. Hetkel siis käimas viimane nädalavahetust koolitust ning siis juba täiskäigul eksamid.
See nädal ei olnud minu jaoks tegelikult kõige õnnestum. Nimelt suutsin kolmapäeva õhtul uimase peaga kõik enda dokumendifailid arvutist ära kustutada. Lootuses neid päästa tõmbasin “doktor” google abiga ühe recovery programmi, mis kirjutas suurema osa failidest üle. Ühesõnaga tulemus oli selline, et neljapäeval viisin arvuti Valgesse Klaari, maksin 50 eurot ja sain tagasi umbes 30 faili, millest pärast läbivaatamist jätsin endale alles ainult ühe. Ülejäänud, mis päästa suudeti, olid näiteks rootsikeelne ettekanne Rootsi peaministrist või mõne töötaja isikukaardid, kelle ekisteerimisest mul polnud aimugi. Seega õpetus siit – kui ei oska, siis ära parem näpi! Ei hakka üleliigselt selle pärast stressi endas tekitama, sest on palju hullemaid asju. Siiski teine õpetussõna – tee ikka backupe ka! Õnneks ma detsembris tõmbasin suurema osa kõvakettale ja pildid jäid ka kõik alles. Kahju on pigem viimase perioodi töö- ja koolitusasjadest.
Täna hommikut alustasin enne koolitust ikka trenniga. Jõusaal oli täiesti inimtühi – ainult üks treener peale minu. Väga erinev võrreldes tavaliste hommikutega, kui juba 6.30 on järjekord klubi ukse taga. Ise olen oma trenne sageli õhtuti teinud, sest käin ühe kliendiga hommikuti. Kusjuures tegemist on inimesega, kes enda arvates poleks kunagi uskunud, et suudab sellisel ajal üldse midagi peale magamise teha. Nüüd on aga 3 korda nädalas kell 7.00 platsis ja tulemused tulevad ja entusiasm aina kasvab. Seega kõik on pigem harjumuses kinni.
Käisin ühe korra ka Indrekuga Postimajas lühidalt trennis. Näitas mulle enda viimase aja lemmikuid aktiveerivaid ja pumpavaid tuharaharjutusi, mida võiks mõnel päeval lisaks teha. Üritan endale nüüd kindlama kava valmis teha, kuna siis on progressi kergem jälgida.
Eile õhtul tähistasime Kristiiniga natuke tema sünnipäeva. Olin Kalamaja sushist palju head kuulnud ning võtsime mõlemad sealt küpsetatud sushit ja miso supi. Minu poolt lähevad ka ainult kiidusõnad. Nii sushi kui ka miso supp olid super head ning hinnad ünsa mõistlikud. Sushi ei saanud ka magustoiduta jääda ning magustoiduks proovisime Kätlini soovitusel Lamuu uut browne jäätist. Ei pidanud pettuma – šokolaadine, täidlane ning lisaks suured sarapuupähklid ja browne tükid. Viimase aja üks lemmikutest kindlasti ja Lamuu sortimendist saab hetkel esikoha. Magusaga on aga mul nii, et süües kasvab isu ehk kui juba maitse suus, siis enam pidama ei saa ehk suhu läheb kõik, mida kodust leian… Üks väga halb harjumus. Päris punni neid põski ka ei soovi süüa. On ikka mured eksju? 🙂
Muidu olen terve nädala kilu lainel olnud – kilusalat, kiluleivad, kilud galetid. Seda salatit küll soovitan proovida. Kui kilu ei maitse, siis võib selle ära jätta. Sinna läheb siis kihti viilutatud keedukartul, aurutatud või keedetud peet, keedumuna, punane sibul. Kastmeks on kreeka jogurt, kodujuust, dijon sinep ning peal võis praetud rukkileib.
Leiva peale teen sarnast asja ehk purustatud keedumuna, kreeka jogurt, kodujuust, dijon sinep ja sool.
Toitudest veel vasakult kaerasüdamel tuunikala, kodujuut ja keedumuna; keskel tiramisu mousse kodujuustu ja keefiriga; paremal salat keedukartuli, soolalõhe, kodujuustu ja lisaks tomat-kurk-papriga. Tegelikult hästi lihtne ja kiire.
Neid pilte ma tegelikult lisan siin selleks, et äkki saab mõni lugeja ideid. Tegelikkuses ma ise 24/7 pole nii eeskujulik toituja. See toidu valmistamise ajal näksimine on just kurjajuureks.
Tänaseks aga lõpetan, homme jälle vaja tarkusi veel omandama ning õhtul üks suurem pidulik õhtusöök.
Pean jagama veel lõppu ühte lapsesuu ütlust: “Kui sa surnud oled, siis ei saa sa ise sellest aru ainult teistel on raske. Samamoodi on siis, kui sa oled loll.”

"Aga kas sa enam trenni ei teegi?"

Mõni päev tagasi küsis töökaaslane, et “Kuidas mul trenniga läheb?” – kas käin ikka trennis, pole nagu kuulda olnud. Vastus on JAA – hetkel olen täiega hoos. Tegelikult olen kogu aeg teinud. Vahepeal on mõõnaperioodid, teisel ajal jälle motivatsioon laes. Nii see tsükkel ilmselt käib. Ma lihtsalt ei ole suur trenni selfide tegija ja seega pole ka väga palju pilte, mida oleks/tahaks jagada. Treenin enamasti üksi ja kuigi saalis on palju tuttavaid, ei hakka me tavaliselt pildistama. Kirkega käies on see traditsioon meil – siis leiame ikka mõne nurga. Ühesõnaga trenni ikka teen – kas siis eesmärgiga võistelda või mitte, see lihtsalt on lahutamatu elu osa.
Viimaseid päevi olen eriti nautinud – töö juures oli hetkeline pingelangus ning sain oma vabad päevad ka. Lisaks veel super ilus ilm. Sisustasingi need trenni, kokkamise, lugemise ja päikesega… nagu minupuhkus peaaegu.
Esmaspäeva alustasin Roccas raskema jalatrenniga. Mulle meeldib see võimalusel alati esimeseks nädala trenniks ajastada. Esiteks on Roccas kõige paremad vahendid selle jaoks ning lisaks annab nädale hoo sisse. Teisipäeval oli töölt vaba, aga nagu kella pealt läheb mul uni iga päev kell 6 ära ehk kell 7.30 olin juba Postimajas õlatrenni tegemas. Pärast käisime veel Kalamaja Reval cafes hommikusöök nr 2 nautimas. Üks minu lemmikuid pošeeritud munad, röstleib ja soolalõhe.
Samuti ei saanud muidugi võimalust kasutamata jätta ning avasin rulluisuhooaja. Sõitsin umbes 10 kilomeetrit Järvevanal. Üksi sõites on kiirus päris hea ning tuharad, jalad ja kerelihased saavad korraliku koormuse. Mulle meeldib, et seal pole palju auto ülesõite, kus pidevalt pidurdama peaks. Lisaks on tee ka väga hea. Mitu korda käies tüütab aga ära. Peakski uusi radu avastama Tallinna kandis. Pirital mulle väga ei meeldi – liiga palju rahvast, kitsas ja tee pole eriti pikk.
Õhtul valmistasime veel eriti maitsva õhtusöögi, aga sellest tuleb kunagi eraldi pikem postitus. Esmaspäeval tuli aga mul suur Jaapani toidu igatsus peale ning käisme sõbrannaga Sushi Plazas, kus võtsin seekord kuulsate tempurade või makide asemel hoopis kana doni. Jäin nii rahule. Seal on tegelikult päris palju teisigi huvitavaid sööke alustades grillitud tuunikalast kunu rameni supini.
Täna hommikut alustasin jälle vara – ei oska ikka magada. Nimelt kell 7.14 olin juba Estonia teatri ees, kus toimus järjekordne Nike running clubi trenn. Kolmapäeviti on kavas train to run ehk reaalset jooksu vähem ja rohkem erinevaid harjutusi. Suurema osa ajast veetsimegi Vabaduse väljaku treppide juures, kus tegime erinevaid trepijookse, väljaasteid, hüppeid. Jalad said ikka “vatti”. Ilm oli lihtsalt super-super hea ja jäin väga rahule. Võimalusel tahakski just hommikuti käia seal, jõuaks isegi enne tööd ilmselt tehtud.
Lisaks tegelesin enda rõdu sisustamisega ehk ostsin sinna põrandakatte ning laua ja toolid. Täna saingi juba esimese päikesevõtu teha. Hetkel on küll nii hea meel, et sain rõduga korteri. Tegelikult on mul neid lausa kaks. Natuke kitsad küll, aga ajavad asja ära. Õhtul oli üle pika aja lõpuks treeneriga kohtumine. Meil on seda aega ikka päris keeruline kokku leppida. Panime natuke plaane paika ning tegin täitsa arvestatava selja trenni. Varsti kirjutan täpsemalt ka lähieesmärkidest. Trenni lõpus proovisin ära ka Postimaja klubi rõdu. Sai ühendada natuke päevitamist ja kõhulihaste tegemist. Järjest populaarsemaks muutb terrasil treenimine. Mulle küll väga meeldib! Üldse proovin rohkem õues liigutada. Avastasin, et kodu lähistel asuvad ka Järve terviserajad, mida peaks mõni päev uudistama minema. Vähemalt mingi võlu on pideval kolimisel – kogu aeg saab uusi kohti avastada.
Ühesõnaga vastus küsimusele – ma ei ole trenni tegemist ära lõpetanud. Pidin just täna enda blogi kategooria valima ehk kas kaalulangus- või spordiblogi. Võttis üsna nõutuks esiti – päris spordiblogi ju pole, samas ka ei keskendu ma siin kaalulangusele. Minu eesmärgiks on pigem propageerida lihtsalt aktiivset eluviisi ning näidata, et tervislik toitumine ei ole mingi tuumafüüsika. Lisaks kui keegi siit natuke motivatsiooni või mõne nipi saab,  võin juba rahul olla. Täna just üks sõbranna ütles, et on siit palju häid ideid saanud – see muutis kohe tuju heaks!
Põhjus, miks ma juba kolmapäeval nädala kokkuvõtte teen, on selles, et juba homme sõidan tööasjus vähemalt kuni teisipäevani Leetu. Trenni seal küll otseselt teha ei saa, aga üldine füüsiline koormus on juba nii suur, et ega ilmselt ei jaksaks ka. Teie aga nautide ilmasid ja tehke ikka trenni! 🙂
Tänane õhtusöök: tuunikala filee steik grillitud pannil + soja kaste pärast; riis avokaado ja maisi-herneseguga, ahjus röstitud spargel, tomat

Peaaegu puhkuserežiimil

Lõpuks on see käes! Minu kauaoodatud puhkus. Ma pole vist kunagi nii väga seda oodanud. Viimane aasta on lihtsalt liiga kurnav olnud ja juba mitu kuud olen päevi lugenud, et saaks end töö maailmast täiesti välja lülitada. Minu huvide, tegevuste ja hobide arv on viimasel ajal ka nii suureks kasvanud, et ühtest ööpäevast jääb väheks ning ei jõua täiskohaga töö kõrvalt kõike teha, mida hing ihaldab.

 

Mis te arvate, kuidas paremini sisustan ma oma puhkust, kui mitte oma lemmiktegevusega ehk reisimisega. Seekord siis natuke pikem ots – nimelt sõidan ma JAAPANISSE! Tegelikult on see juba üsna pikaajaline soov. Mul on seal nimelt kohalik sõber, kellega kunagi Šveitsis tuttavaks sain ning kes mul Eestis pärast seda samuti  külas käis. Novembris kui päris hull eluperiood oli vajasin mingit turgutust ja ostsingi üsna spontaanselt endale piletid. Ja nüüd ma siin olen – istun Helsingi lennujaamas ja ootan enda jätkulendu Tokyosse. Natuke uskumatu mulle endalegi. Tegelikult on see üks põhjus ka, miks ma kevadel võistlemisest loobusin (lisaks muidugi sellele väiksele “pisiasjale”, et vormi ka pole). Aga valikuid peab tegema ja ma kindlasti ei kahetse.
Eelmine pühapäev kirjutasin siin suure suuga, kuidas sel nädalal kõik trennid ilusti ära teen. Reaalsus oli aga see, et kolmapäeva õhtuks olin ma poolsurnud ning trenni minek ei tundunud üldse asi, mida hetkel teha tahaks. Ühesõnaga neljapäev-reede olid mõlemad puhkepäevad ning laupäev mingi väga poolik trenn Sparas. On ju teada tõde, et vormi tegemine koosneb kolmest komponendist trenn, toitumine ja puhkus. Seda viimast ma ei oska endale anda. Ikka jääb kripeldama kuidagi. Laupäeva hommikul ärkasin aga ülesse täiesti teise olemisega – värske ja hea enesetunne. Ühesõnaga ärge unustage puhkust ja taastumist! Teistele on muidugi lihtne öelda, aga see ei tähenda, et ise järgin. Eile õhtul Mustamäe oli pärast puhkepäevi küll jälle väga mõnus. Sinna oli toodud ka uus kardiomasin ehk trepp, mida tihti kohtad instagramis ja välismaa blogides. Proovisin siin natuke ja pärast 5 mintsa olin ikka täitsa läbi. Vahepeal oli tunne, et pea hakkab kergelt ringi käima, sest kogu aeg peab jälgima, et ikka korralikult astmele astuda. Pigem harjumise asi ning järgmine kord proovin kindlasti uuesti.
Aga tahtsin hoopis natuke kirjutada oma nädalavahetusest. Nimelt osalesin FAF Eesti 2-päevasel  baaskoolitusel. See on tegelikult eelkursus nende personaaltreeneri ja siserattatreeneri koolitustele. Siiski on oodatud ka lihtsalt tervisest ning treeningust huvitatud inimesed ja aktiivsed harrastajad. Koolitus kestis kaks pikka päeva Spartas, kus rääkisisme üldisemalt inimese anatoomiast, füsioloogiast, toitumisest, treeningute planeerimisest ja treeningplaani koostamisest. Iseenesest kõik tuttavad teemad, aga ikkagi kipun neid baastõdesid unustama. Olen just täheldanud, et tegelikult nagu tean asju, aga kui peaksin hakkama seletama täiesti algusest, siis jään hätta. Tahaksin rohkem aru saada, kuidas ja miks midagi toimib. Vahepeal on tunne küll, et mida rohkem õpid, seda lollimaks jääd. Aga ilmselt on see nii öelda “rumala” tunne enesearenguks vajalik. No ja lisaks muidugi unistus siiski kunagi personaaltreeneri litsents ära teha sinna juurde. Viimasel ajal on nii palju tuttavaid hakanud nõu ka küsima, et tahaks ikka adekvaatseid vastuseid anda. 
 
Koolitajateks olid Liis Arula, Kristel Ehala-Aleksejev ja  Mihkel Kuresoo, kellest esimesed kaks mulle eriti hea mulje jätsid. Pühapäeval toimunud toitumisloeng oli üks põnevamaid, mida kunagi kuulnud olen – väga lihtsalt ja heade näidetega seletati asjad lahti. Lisaks otsustasin, et tahaksingi ikkagi personaaltreeneri jätkukursusele minna sügisel. Mis mulle nende puhul meeldib, et pannakse hästi palju rõhku just õige tehnika õpetamisele ja inimesele füsioloogiale. Mitte lihtsalt, et teeme kükki nii suure raskusega kui jõuame ja asi korras. Olen enda treeningus ka viimasel ajal pigem isegi raskust maha võtnud, et korrektset tehnikat ning tunnetust parandada. 
 
Minu üllatuseks oli valdav osa kursusel käinutest pigem lihtsalt tervisespordihuvilised. Soovitan seda kõigile, keda trenni- ja toitumismaailm huvitab. Üsna lihtsalt seletatakse kõik vajalik lahti. Üks naine minu kõrval tuligi koolitusele põhjusel, et abikaasa saatis ta sinna, sest ei jõudvat enam naise küsimustele vastata. Järgmine peaks toimuma ilmselt kunagi sügisel. Keda huvitab, hoidke silmad lahti, sest kohad täituvad üpriski kiiresti.
 
Muidu olen tegelenud ka igasugu uute retseptide genereerimisega. Ideid nagu on ja kindlasti plaanin lähiajal mõne teie ette tuua. Viimasel ajal olen päris aktiivne blogija olnud, et mõtlesin ükspäev, et kas keegi üldse viitsib enam lugeda neid toidupostitusi. Kui postituste statistikat vaatan, siis populaarsemad on need kirjutised, kus räägin, kui rahulolematu ma olen ja kuidas mul halvasti läheb. Igaljuhul kui küsimusi tekib, siis ikka kirjutage ning te ei kujuta ette, kui tore on alati kui mõni kommentaar saabub. Järgmistel nädalatel siit ilmselt toitu ei leia (tegelikult mustandites midagi varuks on). Aga kui aega saan, siis tahaks mõne sõna Jaapanist ikkagi kirja panna. 
 
Endiselt smuuride lainel
 
 

Veebruar check in!

Just nagu kirjutasin postituse “Kuhu kadus jaanuar?” ning nüüd avastasin, et veebruar ongi läbi. Täna saavad sünnipäeva pidada jälle üle nelja aasta need, kes sellel erilisel päeval sündinud on.
Aga mul on häid uudiseid – tõesti lõpuks jõudis kätte see päev, kui sain oma korterisse sisse kolitud. Vahepeal oli küll lootusetuse tunne. Pole veel õieti nautida jõudnudki, sest kogu aeg on nii palju tegemist. Siiski on super mõnus olla jälle linnalaps ja omada enda isiklikku kööki, kappi, voodit ja kõike sinna juurde kuuluvat. Samuti ei pea pärast tööpäeva või trenni  sõitma ligi 20 kilomeetrit. Mõnele see ehk sobib, kuid hetke elustiili juures mulle mitte. Lõpuks on tunne, et justkui aju ja närvid puhkavad ja saan eluga edasi minna. Kusjuures olen oma saavutatud tulemusega korteri osas üsna rahul – sai parem kui ootasin, sest olin ikka väga võhik antud alal. Eks pisiasju on veel teha, aga küll jõuab. Olen eriti õnnelik, et mul on oma köök, kus saan katsetada jälle igasugu põnevaid asju. Kanafilee, juurikad ja riis hakkasid juba kergelt ära tüütama. Seega äkki on lähiajal oodata ka mõnda retsepti. Pean enne uuesti kaameraga sõbraks saama.
Väike pilt magamistoast-voodi valikuga olen küll super rahul!

Mis küll võiks olla esimesed tooted mu külmkapis?

Kui nüüd natuke teistel teemadel kirjutada, siis eile olin kliendiks FAF personaaltreeneri eksamil. Kogemuse mõttes oli täitsa põnev ja praktiline osa eksamist ei tundugi midagi väga keerulist. Minu nii öelda treener oli küll aga meeletult närvis, mistõttu vahepeal jäi tunne, et ta poleks nagu varem kuulnudki, mis seal eksamil tegema peab. Näiteks paluti tal  teha soojendus 10 minutit ning masinaid kasutada ei tohtinud. Seepeale oli tal pea täiesti tühi – tulemuseks oli, et ca 7 minutit sellest rullisin vahtrulliga sääri ja reie kakspea lihast. Reaalses trennisituatsioonis väga soojaks poleks küll saanud. Pigem oli natuke külm. Ilmselt närvid tegid oma töö ja ma loodan, et ta siiski sai eksami tehtud. Pärast meie nii öelda näidistreeningut pidi ta veel komisjoniga rääkima jääma. Tahaksin tegelikult väga ka ise seda koolitust läbida – olen kuulnud ainult palju head. Siiski seab hind hetkel omad piirid (ca 1800 eurot).
Jõusaali külastan ise ikka regulaarselt 5 korda nädalas. Üritan sättida trennipäevad nii, et 3 trenni, 1 vaba, 2 trenni, 1 vaba ehk siis tavaliselt on E, T, N, R, P ning kolmapäev ja laupäev vabad. Hetkel tundub, et selline variant sobib ja taastun ilusti ära. Viimasel ajal on mind jõusaalis kohutavalt häirima hakanud vale ja väga hullu tehnikaga treenivad inimesed. Põhiline stereotüüp on mees, kes on natuke aega juba trenni ilmselt teinud, paneb maksimum raskuse peale ja siis üritab seda kangi/plokki/hantlit mingit moodi väänata või liigutada. Välja näeb nagu kerge nõksutamine – ei oska paremini kirjeldada. Põhimõte on ilmselt, et mida suurem raskus, seda tugevam ja parem. Aga tõesti – valus on silmale vaadata, kuidas lõhutakse ennast. Teiseks inimesed, kes on ilmselt oma trennikava Internetist tellinud ja siis üritavad selle põhjal harjutusi endale selgeks teha. Ma soovitan küll, et parem investeerige need mõned korrad personaaltreeningusse. Vale tehnikaga treenides võib tulemus olla pigem kahju tegev.
Vahel on üldse huvitav mõelda, kuidas inimesed mingite asjade peale raatsivad kulutada raha ja siis hoiavad kokku tähtsamate asjade pealt. Näiteks ostetakse kallid trenniriided (käige Eesti jõusaalis ja kohe on näha, kuidas enamustel inimestel brändid seljas – välismaal seevastu käiakse palju lihtsamalt), hunnik toidulisandeid, aga siis personaaltreeningu võtmine on liiga kallis. Muidugi annavad trenniriided palju motivatsiooni ja tore on ikka hea välja näha, aga vahel paneb mõtlema, et mille arvelt.
Roccas kohtab tegelikult igasugu põnevaid inimesi. Näiteks hommikuti käib seal üks lühike vene vanamees, kes eesti keelt sõnagi ei räägi – käib ringi, asjatab ja seletab. Õnneks me üksteist ei mõista, aga ainuke asi, mis ma aru saan, on see, et ta alati pakub mulle tõstevööd. Ise paneb ta selle ümber kohe kui jõuab ja siis jalutab ringi tähtsa näoga. Õhtuti on aga alati platsis nö “vene fitness gäng”, kuhu siis kuuluvad mõned natuke tõsisemad harrastajad naised ja mehed, kellest nii mõnigi on võistelnud või plaanib seda teha.
Lisaks trennidele ja tööle on muidu ka elu ikka aktiivne… mitu korda teatris, kinos käidud. Enne sissekolimist tegime väikse IKEA reisi, kus ma natuke hulluks läksin. Sel reedel on taaskord Soome minek, kus on üks põnev üritus, millest teinkord kirjutan. Eesti Vabariigi puhul käisid ka esimesed sooleivalised. Valmistasin kamavahtu, karaskit ja kilusalatit. Salatiga jäin väga rahule ning tegin seda veel järgmisel päeval heeringast ka. Karask tuli ka päris maitsev, mida jätkus veel terveks nädalaks.

Kilusalat paremal: kihiti kartul, keedupeet, punane sibul, salatileht; peal kilud, keedumuna, võis röstitud rukkileivapuru; kastmeks (vahele ja peale) kodujuustu, hapukoore, dijon sinepi segu.

Natuke koolitusest ka

Olen siin põgusalt maininud, et viimased kaks nädalavahetust on väga tihedad olnud. Nimelt käisin fitness- ja kulturismi treenerite erialasel koolitusel Tallinnas. Mõte sinna minna tuli juba eelmise aasta sügisel ja minu tore pere otsustas selle mulle kinkida. Tegelikult on see mõeldud ka niisama huvilistele, kes tahaksid ise teadlikumalt treenida. Kui esialgu polnud ma täiesti kindel, kas soovin ka tasemeeksamit teha, siis nüüd usun küll, et sügisel lähen eksamile. Mööda külge maha ei jookse. Selleks pean veel aprillis läbima spordi üldainete koolituse. Naljakas on see, et praegu tundub anatoomia ja sellega seostuv täitsa põnev. Kooli ajal kirusin küll, kui pidin seda õppima.
Väike ülevaade siis toimunust. Kokku kestis koolitus 6 päeva – kahel nädalavahetusel reedest pühapäevani.
Reede  (14.03) –  Esimesel päeval oli koolitajaks Indrek Otsus. Kes vähegi kulturismimaailmaga kursis, teab, et tegemist on üsna legendaarse inimesega. Praegu tegeleb küll rohkem rattaspordiga, aga kogemustega persoon kindlasti. Räägiti treenimise põhitõdesid, analüüsisime erinevaid treeningkavasid. Päeva teise poole teemaks oli toitumine. Koduseks tööks järgmiseks nädalaks saime kaks situatsiooni inimestega, kellele pidime treeningkava koostama ning enda ühe päeva toitumisanalüüsi tegema.
Laupäev (15.03) – Päev algas Tallinna Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas, kus sealne õppejõud Meeli Roosalu andis loengu inimese anatoomiast. Väga huvitav ja kasulik! Õppejõud oli väga emotsionaalne ning rääkis huvitavalt – oleks kõik loengupidajad sellised, jääks kindlasti rohkem külge ka. Teine pool päevast toimus jälle Spartas, kus Tartu Ülikooli õppejõud Peep Päll rääkis üldtreeningu põhitõdedest. Kuna ma võtan ka Tartus ühte tema ainet, siis oli paljud asjad juba tuttavad. Üldiselt oli huvitav – palju näiteid elust enesest. Peep Päll on olnud üldkehalise ettevalmistuse treener paljudele sportlastele Eestis. Praegu treenib näiteks Rocki.
Pühapäev (16.03) – Terve päeva veetsime jõusaalis koos Ott Kiivikasega, kes tutvustas erinevaid harjutusi ja treeningvõtteid. Tähtsamad asjad said kõik vaadatud. Kuna Sparta jõusaal on üsna suur, sai proovitud ka asju, mida tavaliselt võimalus teha pole. Kahtlemata kasulik ning sain palju teada ka enda tehnika kohta ning mida võiksin oma treeningutes muuta. Praktilise poole käigus saime ka rohkem üksteisega tuttavaks. Kuni selleni põhimõtteliselt keegi ei suhelnud omavahel. Inimesi oli ikka väga seinast seina. Mõni tuli jõusaali viigipükste ja triiksärgiga, mõni pigem moenäitusele. Üks neiu polnudki kunagi varem jõusaalis käinud.
Reede(21.03) – Jälle terve päev Indrek Otsusega. Esimene pool oli ausalt öeldes üsna igav. Teemaks oli erivajadustega inimeste treenimine, aga sisuliselt lihtsalt lehitsesime raamatut ja räägiti, et seda lugege siit ja sealt. Teine pool oli jällegi toitumisest ning analüüsisime tehtud treeningkavasid. Lõpuks toitumisanalüüsi ei jõudnudki vaadata, millest oli kahju. Oleks võinud olla rohkem analüüsi poolt, sest see arendab palju rohkem, kui lihtsalt tuim rääkimine.
Indrek Otsusel vanakooli mehena on üsna kindlad põhimõtted ja uuemaid suundumusi ning arenguid treeningul, toitumisel ta ei poolda. Seetõttu läksid paljuski minu (ja ka teiste) arvamused natuke vastuollu tema omadega. Aga eks selles valdkonnas ongi väga palju erinevaid arusaamu ning eks igaüks tugineb oma kogemustele.
Laupäev(22.03) – Esimese poole päevast oli jõusaalis funktsionaalsed harjutused koos Siim Kelneriga. Esialgu pidi küll tulema Tarmo Tiits, kuid ta ei saanud, millest oli veidi kahju. Proovisime erinevaid harjutusi kinesi masina ja kummidega, mis olid suunatud just inimestele, kellel on teatud piirkonnas pingeid või vigastus. Vaatasime ka baasharjutuste tehnikat ja kuidas neid sooritada, et võimalikult vähe vigastada ennast. Siin ilmnes natuke vastuolusid jälle Ott Kiivikase koolitusega. Ootasin natuke rohkem sellest osast, aga nt sain teada, kui alla peaksin kükkima, et see mu seljale võimalikult vähe koormust avaldaks.
Teine osa oli kulturismi ajalugu, mida andis Arnold Tokko. Vaatasime erinevaid pilte ja ajalugu üldisemalt. Natuke räägiti ka kohtuniku tööst. Tuleb tunnistada, et see osa oli huvitavam kui eeldasin. Ja kas teadsite, et presidendi sõnade võistlusel (mis toimus mõned aastad tagasi) otsiti ka sünonüümi fitnessile. Võitjaks osutus – muskeldamine. ÕSi pole see veel siiski jõudnud, üsna kole sõna minu meeles.
Pühapäev (23.03) – Viimane päev oli ilmselt üks huvitavamaid. Hommik algas jõusaalis, kus meid juhuslikult gruppideks jaotati ning igale rühmale anti ülesanne, kus pidi vastavalt inimese soovidele treeningplaani koostama ja soovitusi andma. Esialgu saime aega kõike omavahel arutada ning siis pidi iga rühm kaitsma ja seletama oma kava. Seejärel käskis Ott igal ühel rühmast teatud ülesandeid kavast ette näidata ning pidime seletama nagu kliendile ja täpselt kirjeldama, mis lihasele antud harjutus parim on. Sisuliselt samasugune on ka praktiline eksam, ainult siis juba individuaalne. Kõik rühmad tegid enam-vähem ülesande ära, meie omal läks ka päris hästi.
Pärast lõunapausi oli loeng toidulisanditest ja veidi kulturisti toitumisest. Sai natuke uusi teadmisi ka sellest valdkonnast. Lõpetuseks jagati kätte tunnistused ja iga üks pidi ütlema, millega ta muidu tegeleb. Nagu enne mainisin siis väga erineva taustaga inimesi.
Mis mind üllatas oli asjaolu, et paljud lihtsalt ei suvatsenud üldse kohal käia, v.a esimesel ja viimasel päeval või kui mõni juba võistlev treenija ei teadnud põhiasju harjutustest (eriti kui möödunud oli ka juba 5 koolituspäeva). Üldiselt jäin rahule ja tore oli kohata inimesi, keda huvitavad samad asjad. Paljud mu sõbrad vaatavad mind ilmselt juba natuke imelikult kui neile trennijuttu rääkima hakkan. Tegelikult ma väga ei räägi ka enam. Sügisel plaanin ikka eksami ära teha, mis koosneb teoreetilisest ja praktilisest osast. Kusjuures eelmine aasta kukkus üle 50% teoreetilisest läbi, mis tähendab, et praktilisele ei pääsegi.  Selline väike ülevaade siis – võib-olla kasu neile, kes on mõelnud ka seda läbida.

Homme juba Nike Training Day, mis saab kindlasti väga meeleolukas olema!

Progress on parim motivatsioon

Polegi siia ühtegi hetke vormi pilti postitanud. Kuna praegu olen endaga üsna rahul, võib väikese kokkuvõtte teha. Kui eelmine aasta oli eesmärgiks pigem Austraalia kilode maha saamine (mida nüüd polnud küll nii ulmeliselt) ja endise vastupidavuse taastamine, siis see aasta olen keskendunud pigem lihaste kasvatamisele. Jõusaali minek oli minu jaoks esmalt aga üsna vaevaline, sest ma justkui ei osanud seal midagi peale hakata ning kogu ettevõtmine tundus igav. Juba sel suvel Austraalias harjutasin vaikselt, aga igaõhtused jäätise söömised Mari-Liisiga ei aidanud eriti kaasa. Nii juhtub kui panna kaks jäätisehullu ühe katuse alla elama. Augustis sisuliselt trenni ei teinud ja puhkasin. Muidugi sai Malaisias ja Singapuris korralikult kilomeetreid maha kõnnitud ehk päris jalad seinal ei istunud.
Augusti lõpus liitusin Myfitnessiga ning alustasin treeninguid nii Tallinnas kui ka Tartus. Esmalt jätkasin üsna samamoodi rühmatrennidega – Bodypump, Bodyattack jms. Üha rohkem tekkis aga huvi funktsionaalse treeningu vastu, sest kohati tekkis tunne, et keha on trennidega liiga ära harjunud ning areng peatunud. Tartu MF-s on ka Synergy treeningala, kus käisin vahel trennis. Siiski jäid ühe treeneri (nime ei hakka nimetama) trennid liiga lihtsaks ja koormust justkui ei saanudki, mistõttu mõnda aega enam Synergy’s ei käinud. Siiski pakkusid mulle seal tehtavad harjutused (eriti TRX) huvi juba enne, sest Austraalias oli see väga populaarne. Iga päev jälgisin seal eemalt, kuidas inimesed personaaltreeneriga neid teevad. Mingil hetkel avastasin endale sobiva aja Egle ringtreeningus, mis hakkas mulle kohe väga meeldima. Lõpuks võtsin julguse kokku ja ostsin ka ühe personaaltreeningu, kus Egle tegi mulle väga korraliku funktsionaalse ringtrenni. Nüüd alates oktoobri lõpust olengi muutnud oma treeninguid. Üritan nädalas teha umbes 2 kardiot, 2 jõusaali, vähemalt ühe korra enda fn kava ning lisaks ringtreeningu rühmatrennid. Ja tulemused on kohe nähtavad! Ma ütlen – funktsionaalne treening toimib. Kuna mu eesmärgiks pole ainult lihast kasvatada, vaid ka lihasvastupidavust ja suutlikkust, siis on see ideaalne. Poleks osanud isegi sellist arengut oodata. Tunnen, kuidas kerelihased on tunduvalt tugevamad ja jõuan isegi lõuatõmbeid teha (nendega peab veel muidugi tööd tegema). Kui üle 3 nädala jälle bodypumpi läksin, tundsin, kuidas olen palju suutlikum ning saan raskust lisada. 
Mis ma selle kõige pika jutu peale öelda tahan on, et vahepeal tasub oma treeningharjumusi muuta ning mitte jääda liiga ühe stiili/rutiini juurde. Teiseks tasub proovida funktsionaalset treeningut. Paljud kindlasti mõtlevad, et mis see keharaskusega treenimine siis ära ei ole, aga tegelikult töötavad nii paljud erinevad lihasgrupid, et koormus on korralik. Üldiselt mulle endale eriti isoleeritud jõusaaliharjutused üldse ei meeldi ehk masinatega jändamine. Kahtlemata on algajatel nendega lihtsam, sest väiksem oht on tehnika juures vigu teha, aga üldiselt pooldan vabu raskusi ning sangpomme, hantleid jne. Tihti näen trennis inimesi, kes on aastaid teinud samu jõusaaliharjutusi masinatel või bodypumpi ning tulevad siis fn ringtreeningusse ja on täiesti läbi.
Samuti on toimunud märgatav areng ülakeha juures – õlad, triitseps, biitseps, selg. Pärast Fitness Explosionit sain üllatavalt palju positiivset tagasisidet. Olen kindel, et suuresti on see tänu Egle tehtud personaalkavale, mis on ikka RASKE. Muidugi olen seda veidi kohendanud ja intensiivsust lisanud, et väljakutset ikka oleks piisavalt. Kokkuvõttes tunnen ennast jõusaalis juba täitsa asjalikuna ehk tean, mida ma teen. See on mõnus tunne. Väga kasulik on lehekülg www.bodybuilding.com, kus leidub hulganisti õpetusi ning erinevate harjutuste videod. Kahtlemata on muutus olnud ka toitumises, kuid sellest  kirjutan kunagi teine kord, sest hetkel on plaan veel natuke menüü üle vaadata. Sai pikk ja segane jutt, mida ma üldse ei plaaninud, aga ehk saan siis paari kuu pärast jälle hinnangu anda, kuidas on areng toimunud. Kuna hetkel on toitumises hea rütm sees, plaanin ka jõulude ajal olla mõõdutundeline ning mitte ennast lõhki süüa. Muidu peab uuel aastal jälle suurt vaeva nägema, et õigele rajale tagasi saada.
juulist detsembrini

september vs detsember (praegu)

Trennid 4.-10. november

Jälle nädal läbi. Trennide mõttes natuke erinev, sest klassikalises treeninguid grupitreeninguid oli vähem ja rohkem jõusaali ning ringtreeningut, mis mulle aga väga meeldis. Keha polnud puhkust ammu saanud ja sellepärast oli vahepeal üsna suur väsimus sees ning tunde tuli võrreldes eelmise nädalaga vähem. Tähtis on aga ju kvaliteet mitte kvantiteet.
Esmaspäev: Kõikide teiste treenerite ringtreeningus olin käinud ja otsustasin Asko oma ka ära proovida. Ei pidanud pettuma. Tegime partneriga paarisharjutusi vaheldumisi 3 minutit. Kuna keha oli veel pühapäevasest jalatrennist väsinud, siis ka see lisas raskust.
Teisipäev: Ja lõpuks ma ikkagi jõudsin personaaltreeningusse! Plaanis on juba olnud nii pikalt. Valisin treeneriks Egle ja kindlasti ei kahetse, sest tegu on väga motiveeriva, professionaalse ja toreda inimesega. Olen tema trennide aktiivne külastaja juba Fitlife aegadest. Esmalt oli plaan küsida rohkem jõusaali kangide ja asjade kohta, aga kuna Egle tegeleb hetkel süvitsi funktsionaaltreeninguga ja tema Synrgy ringtreeningud on mu lemmikute seas, siis tegi ta mulle korraliku SYN ringtreeningu kava. Esimese korraga võttis täitsa läbi. Sisaldab see palju hajutusi TRXga, lõuatõmbed, köieronimine, triitsepsi kätekõverdused ühel käel jne…igatahes palju uut ja põnevat. Ülakeha saab sealt korraliku koormuse. Trenniga jäin väga rahule, poleks see nii kallis võiks lausa sagedamini sellist asja harrastada. Tore on ju kui keegi parandab vigu ja näitab täpset tehnikat ning mida teha parimate tulemuste saavutamiseks. Tegelikult jäi ikkagi kummitama mõte, et ühte personaaltreeningut oleks veel vaja, et nö klassikalise jõusaali poolt ka rohkem selgemaks saada.
Kolmapäev: Läksin hommikul Egle Interval spinningusse, mis oli vaid 30 minutit, aga JÕHKER. Pulss oli täiesti laes ja jalad pinges. Teine pool oli klassikalise kõht-selg treeningu asemel hoopis synrgy ringtreening. Harjutused olid juba paljud tuttavad. Lõuatõmbed ei tahtnud küll üldse tulla, sest eelmine päev oli kõvasti punnitatud neid.
Neljapäev: Tavaline neljapäev trennide mõttes. Hommikul Egle bodycombat (mis on siiski PARIM) ja õhtul Bodyart, mis hakkab mulle ka üha rohkem meeldima.
Reede:  Hommikul vedasin ennast 8ks ringtreeningusse, kuhu õnnestus ka Kärt meelitada. Harjutused olid sarnased nagu kolmapäeval, aga ka uut ja huvitavat bosuga. Köieronimises tegime Kärdiga teistele silmad ette. Pärast tegin veel enda ringtreeningu kava läbi ning pärast jõusaalis veel säärtele ning jalapress.
Laupäev: PUHKEPÄEV! Juhuu, ma suutsin seda ning kohe palju parema hooga uuele nädalale vastu nüüd!
Pühapäev: Jalatrenn hommikul Roccas: jalasirutus enne, jalakõverdus taha, kükid smithiga, jalapress, pöiatõsted, keha ettekallutus sirgena jalad rööpaspuude all. Natuke kõhtu ja selga pärast.
Planku see nädal väga ei õnnestunud teha. St tegin küll, aga lühemaid intervalle, sest üsna väsinud oli kereosa kõikidest nendest ringtreeningutest. Natuke siiski liikusin ajas edasi ehk hetke tulemus 4:15. Siit edasi läheb mul ikka VÄGA raskeks, sest üldse kohe ei meeldi nii pikalt ühes asendis olla. Aga mis ei tapa, teeb tugevaks!