Nädala "loba"

Täna korraks juba ehmatasin, kui Internetis keegi kirjutas, et esimese advendi puhul kooki teeb. Õnneks siiski nädal on veel jäänud. Viimastel aastatel väga ei fänna jõuluaega – pigem läheks kuskile reisile ja oleks soojas. 
Tükk aega mõtlesin, et kas üldse teha postitust, sest selle sisu on justkui “kõik ja mitte midagi” ehk suht tühi loba.
Pool nädalat hoidis mind pinge all mõte, et pean hakkama anatoomia ja füsioloogia eksamiks õppima. Ülikoolist on juba kaks aastat möödas ja pole enam harjunud. Suht keeruline ettevõtmine ka, kui iga päev lahkun kodust kell 6 hommikul ja jõuan tagasi pärast 9. Selleks hetkeks on ainukesed tegevused, mida teha tahaks, söömine, diivanil vedelemine ja telekast kõige mõttetumade saadete vaatamine. Tegelikult asi nii hull pole – õppimine ja kohusetunne on ühed mu omadustest alati olnud. Neljapäeva ja reede veetsin siis selles rütmis ning trennis soojenduse sisustasin youtubes anatoomia 3D videode vaatamisega. Jõusaalis ka pidevalt jälgisin inimesi ja peast kummitasid muudkui sõnad fleksioon-ekstensioon-kontsentriline-ekstsentriline-õlaliiges-küünarliiges jne. Reede õhtuks oli kõik muidugi segamini nagu “puder ja kapsad”. 
Eksamil oli alguses kirjalik osa, kus olid nii vastusevariantidega kui ka avatud küsimused. Teine pool oli suuline, kus sai loosiga ühe lihase ning pidi ütlema ja skeletil näitama selle kinnituskohad ja funktsiooni. Ma sain õnneks või õnnetuseks nimme-ruutlihase. Igatahes ära sain vastatud ja tundus, et enamik juttu läks täppi ka. Vähemalt üks lihas, mis mulle ilmselt meelde jääb pikemaks ajaks.
Trenn muutus ka nüüd natuke rohkem süsteemsemaks. Indrek tegi nii öelda sissejuhatava kava, mida nüüd mõned nädalad teen. Harjutused on kõik juba varasemalt tuttavad ja neid on üsna vähe, mistõttu on trennid lühikesed. Mulle see sobib päris hästi. Eelmine nädal katsetasingi rütmi, et 6st ärkan, söön üsna kerge hommikusöögi, 6.30 jõusaali ja 8.30 olen juba tööl, kus söön enda mõnusa pudrukausi. Tänu sellele oli õhtuti rohkem vaba aega, mis oli päris mõnus. Tundub, et päeva esimeses pooles trenn sobib mulle rohkem.
Lõpuks ometi saan nautida ka väljas söömist, mida ma kõige enam igatsesin. Mul on peas isegi väike list restoranidest/kohvikutest, kus pean ära käima. Üks nendet on olnud pikalt juba Rotermannis asuv TOA ehk Taste of Asia. Alati kui Postimajast trennist tulin, vaatasin seda kohta ja mõtlesin, et see on üks esimesi, kuhu lähen. Kolmapäeval käisimegi klassivennaga seal lõunal ja ei pidanud pettuma. Võetud sai päevapraad – munanuudlid pardifileega, mis olid parajalt vürtsikad. Koht ise oli ka hästi hubane ja mõnusa atmosfääriga ehk kindlasti plaanin sinna veel minna ning soovitan teistelegi.
Vasakult: TOA – munanuudlid pardifileega; Rucola: ciabatta proscuitto singi, pošeeritud munade ja hollandi kastmega; Manna la Rosa: kaheksajala salat
Eile õhtul võtsime Kristiiniga spontaanselt ette külaskäigu Kätlini juurde Lääne-Virumaale. Tuli jäätise ja sushi isu ning mõtlesime, et kolmekesi koos naudime seda kõige rohkem. Pärast tööd tegime kiiresti Prismas Ben & Jerry ja külmakoti shopingu ja umbes 19.30 olime juba Kätlini juures. Väga mõnus õhtu oli ja juttu meil ikka jätkub kauemaks… kuigi veetsime oktoobris peaaegu kõik nädalavahetused koos, siis ikkagi ei saa teemad otsa. Tallinnasse tagasi jõudsin alles 2 ajal öösel ja tänu sellele olin täna tööl poolenisti zombi. Aga eilne õhtu oli seda väärt!

All ka üks toidupilt. Igasugu lihatooteid, mida osta tahaks, on poelettidele tekkinud päris mitmeid. Üks nendest on Rakvere veisevälisfilee lõigud jõhvikatega. Olen seda juba pikalt poes vaadanud, aga tavaliselt paneb kõhklema hind (ca 10 eurot) ja pikk valmistusaeg (1,5h ahjus). Koostise poolest väga hea toode – 100g annab vaid 119 kalorit. Neljapäeval oli kodune päev ning hea võimalus liha pikaks ajaks ahju valmima panna. Tulemus oli päris hea ning ostaksin veel küll. Kindlasti ei saa see aga väga tihedaks roaks minu söögilaual.

Eelküpsetatud rebitud loomaliha kartuli, kodujuustu, ketšupi, kõrvitsasalati ja hapukurgiga

Lihtne lõunasöök: pasta bolognese kanahakklihaga

Jagan Teiega ühe hea ja lihtsa pasta retsepti, mis on mu lõunasöögilaual olnud neli päeva.

Pasta bolognese kanahakklihaga

Vaja läheb

  • Hakklihasegu broileririnnafileest (Rannamõisa – 450g)
  • 160 g täistera makaronid (kuivaine)
  • 1 purk konserveeritud purustatud tomateid (400g)
  • 1 suurem sibul
  • 1-2 küüslauguküünt
  • 1 väiksem suvikõrvits (ca 250 grammi)
  • 2 porgandit
  • basiilik
  • maitsestamiseks pipar, sool, natuke steviat (või suhkrut)

Valmistamine

  • Keeda pasta soolases vees poolpehmeks.
  • Pannil prae hakkliha küüslaugu ja sibulaga, maitsesta soola ja pipraga.
  • Koori suvikõrvits ja porgandid, tee neist väikesed ribad (võib ka riiviga) ning lisa hakklihale.
  • Vala segule ka purustatud tomatid, maitsesta soola, pipra ja steviaga (et tomatite hapukust vähemaks võtta) ning hauta madalal kuumusel.
  • Viimaks sega kaste kokku makaronidega ning lisa basiilikulehti.
Serveerimisel lisasin spinatit, tomatit ja kodujuustu. Need, kes kaloreid nii täpselt lugema ei pea, võivad kindlasti panna peale natuke juustu.
Antud koguste juures saan mina 4 portsu.
Sel juhul on ühe korra toiteväärtus umbes (ilma lisadeta):
Kalorid: 356 kcal
Süsivesikud: 37,6 g
Valgud: 30,7 g
Rasvad: 9,43 g

 

Sügisele vastu

Ei teagi täpselt, kust peale hakata. Viimati kui kirjutasin olin veel üsna suvises- ja puhkusemeeleolus, kuid nüüd on juba 1. september kohe ukse ees. Minu jaoks see hetkel otseselt midagi küll ei muuda, aga loodan ikka järgmisel sügisel oma haridusteed jätaka. Olen saanud natuke mõelda ja leidnud eriala, mida ilmselt sooviks edasi õppida. Praegu on küll selline tunne, et tahaks ka kooli minna.
Nagu ma põgusalt varem juba mainisin, on oktoobris plaanis lavale minna. Pean selle konkreetselt välja ütlema, et enam taganemisteed ei oleks. Hetkel olen plaani võtnud kolmed võistlused, millest esimesed toimuvad juba 7.-8. oktoobril Soomes. Mulle tundub küll, et see on kohe käes. Liiguks ainult vorm ka sama kiiresti kui aeg. Teine kindel võistlus on 29.oktoobril Eestis. Vahepeale jääb veel Riia, aga hetkel ma veel täiesti otsustanud pole, kas seal osalen. Samas kui end juba vormi ajada, siis võiks ikka minna. Odav lõbu see pole, aga natuke on aega veel mõelda.
Ettevalmistused igatahes käivad lisaks trennile ehk augusti teisest nädalast läksin nii öelda dieedile või siis kui paremini öelda kontrollitud toitumisrežiimile. Toidud on tegelikult üsna sarnased nagu varem, aga kogused täpsemini välja arvutatud, vähem igasugu ampse ja lisandeid, samuti jäävad ära restoranis söömised ja maiustused, alkohol. Õnneks magusaid alternatiive on piisavalt, aga minu jaoks ilmselt kõige keerulisem on loobuda väljas söömisest, sest nii palju on põnevaid kohti, kuhu tahaks minna. Lisaks veel igasugused tänavatoidufestivalid jms. Aga kõike korraga ei saa ja loogiline, et peab teatud valikuid tegema. Pigem olen võtnud eesmärgiks mitte liiga ekstreemseks minna toitumisega, sest tervis ikka eelkõige. Loodetavasti ma seda kuu aja pärast ka mõtlen.
Hetkel on kaaluga seis selline, et ega ta väga allapoole liikuda ei taha. Algul läks kenasti, kuid nüüd pigem seisab ja kõikumine erinevate päevadel ulatuses on päris suur. Tean, et see on tegelikult tavaline ja vaatasin ka eelmiste võistluste kaalugraafikut. Siiski paneb  peale teatud pinge ja mõtted, et noo miks sa ei liigu ja kas ma ikka jõuan oktoobriks. Igaljuhul, vaatan, mis uus nädal toob selles vallas.
Lisan mõned pildid ka enda toitudest. Kui trenn on päeva esimeses pooles, on hommikusöögiks enamasti ikka puder. Samas söön seda vahel õhtuks, kui trenn on pärast tööd. Hetke lemmikpuder (pildid üleval reas vasakult 1. ja 2.) on karahelbe-kaeraklii puder keedetud vee ja piimaga, kuhu lisan 100 g munavalget enne valmimist. Peale läheb kodujuustu, pool banaani, mustikaid ja 10 g maapähklivõid. Mõnikord lisan munavalge asemel natuke valgupulbrit ja peale steviaga magustatud toormoos. Selles vallas on valikuid palju. Peaksin vist eraldi pudrupostituse tegema.
Samuti olen sattunud munalainele. Neid mul ikka läheb igas versiooni, kas siis keedetult, praetult või omletina. Üks lemmikuid munasööke on röstitud Trimm sai, vedelalt keedetud munad, sink/lõhe/avokaado ja kurk, tomat. Tavaliselt on see õhtuks või kui trenn päeva teises pooles, siis sageli hommikuks. Muna puhul on väga oluline, et munakollane oleks vedel, mis on justkui kastme asenduseks. Piltidelt veel näha suitsulatikast, munast, sibulast, kodujuustust salat (ülevalt vasakult 1. ja 2.) ja omletid (alt paremalt 1. ja 2.), kuhu sisse panen vastavalt soovile ja hooajale kukeseeni, sinki, suvikõrvitsat.
Siin mõned lõunasöögivariandid. Lõunaks tavaliselt kas siis kana, kala, liha koos süsivesikuga (tatar, riis, täisteramakaronid, kartul). Ainult salatist ja juurikatest ei piisa, pole lihtsalt energiat, et päeva lõpuni edukalt (st mitte uimaselt) vastu pidada.
Vasakult ülevalt: täisteramakaronid broilerifileehakkliha ja juurikatega; tatar ja sea välisfileest grill-liha; tatar broilerimaksa, šampinjonide ja sibulaga.
Vasakult alt: pannil valmistatud lõhefille juurikate ja salatiga; kanafilee muna ja juuriaktega; riis lõhega.

 

Vahepaladeks sageli siis kas kohupiim, kodujuust, Kreeka jogurt, Skyr kas siis mee, marjade, pähklitega või segan sisse puddingupulbrit. Variante on mitmeid.

 

See siis väike ülevaade hetke olukorrast. Sügis tõotab tulla üsna tihe, aga ootan juba põnevusega. Nädalavahetuseti püüan ikka Tallinnast eemale saada ning kuskil looduses liikuda. See suvi jõudsin isegi kolm korda rappa, mis on vist rohkem kui ülejäänud elu jooksul kokku. Kui on mingeid küsimusi või asju, mis teid eriti huvitaksid, võite julgelt kommentaarides märku anda.
Uut hooaga tuleb uute trennitossudega alustada

Mamo tervislikud "kiirsalatid" R-kioskis – kas võtta või jätta

Eelmine nädal saatis R-kiosk mulle proovimiseks Mamo uusi salateid, mille autoriks on Margit Härma. Olin nendest juba ka varasemalt kuulnud, kuid kuna valmistan tavaliselt alati toidu ise kaasa või käin restoranis, siis pole katsetada jõudnud. Mais Lätis ja Leedus autoga ringi sõites aga tundsin just puudust natuke tervislikematest toiduvalikutest bensiinijaamades ja kioskites. Peale hot dogi, burgeri ja krõpsu praktiliselt midagi muud ei saa. Seetõttu on mul hea meel, et Eestis asjad positiivses suunas liiguvad ja valik üha täieneb.
Mamos olen käinud mitmel korral lõunat sööma ja alati on kogemus väga positiivne olnud. Kes ei tea, siis tegemist on kohviku/söögikohaga, mille missiooniks on pakkuda täisväärtuslikku ja tasakaalustatud tervisetoitu. Seepärast olin väga positiivselt meelestatud salateid proovima.
Salateid on kokku kolm: veiselihasalat ubade ja vinigrettkastmega, kanasalat riisinuudlite ja maapähklikastmega ning vegetaarne salat grillitud bataadi ja mündikastmega. Kuna sõitsin kolmapäeval Tartusse, võtsin kõik kolm kaasa, et neid koos Kirkega testida.

Tugevad trenninaised nagu me oleme, valisime esmalt ikka lihaga variandid ehk kana- ja veisesalati.
Kanasalati karp sisaldas grillitud kanatükke, riisinuudleid, porgandisalatit, rohelisi sojaube ning eraldi topsis maapähklikaste.

Veiselihasalat sisaldab mooritud veiseliha, ubasid, porgandisalatit, kirsstomateid ja Dijon sinepi vinigrett kastet. Esimeste proovimiste järgi olime Kirkega mõlemad oma valikud teinud – minule jäi kanasalat, aga talle meeldis rohkem lihaga variant. Mulle meeldis kanasalati juures maapähklikaste, mis andis väga mõnusa maitselisa kogu söögile ja riisinuudlitele. Veiselihasalati kaste oli seevastu minu jaoks natuke liiga kibe. Kirke arvamus oli täpselt vastupidine – maitsemeeled on ikka erinevad. Kastme kogus oli päris suur ning seda kõike ma enda söögi peale valada ei tahtnud – pigem lihtsalt maitseks juurde.

Kana oleks võinud natuke rohkem olla ja võib olla veidi suuremad tükid. Hetkel tundus natuke pigem hakkliha moodi. Teise salati puhul meeldisid mulle seal olevad oad. Kokkuvõttes leidsme, et kiireks lõunasöögiks on täitsa sobilik. Ennast näen ostmas seda just bussi peale minnes. Ilmselt mul jääks ainult kanasalatist kõht veidi tühjaks. Kirke ütles, et lihsalatist sai ta küll kõhu korralikult täis. Eks see oleneb ka inimestest ja toitumisharjumustest.

Vegetaarse salati jätsin kõige viimaseks – lihavaba ju. Läks mööda lausa paar päeva ning lõpuks mõtlesin, et pean ta ikka enne ära sööma, kui vanaks läheb. Karbi põhjas oli nisubulgur, peal bataadiviilud, fetataoline juust, herned ning eraldi topsides päevalilleseemned ja mündikaste. Ja ausalt ka, aga see sai kindlalt minu lemmiku hääle. Bulgurit pole ma varem söönud, aga väga põneva maitsega. Lisaks soolane juust ning natuke kastet lisaks ja kokku sai väga hea kombinatsioon. Seda ostaks hea meelega vahel niisamagi lõunaks kaasa.

Minu valik!
Kokkuvõttes on tegemist täitsa söödavate salatitega. Tore, et ka kioskites on hakatud pakkuma alternatiive soolapähklitele ja krõpsudele. Kui ma ei eksi, siis üks karp maksab 4,90 € ehk ei midagi ülemõistuse kallist. Ühesõnaga üpriski hea valik kiirel päeval lõunaks, pärast randa kõhutäiteks või reisil väikeseks eineks.
Minu valik:
1.Vegetaarne salat
2. Kanasalat
3. Veiselihasalat

Suvine arbuusi-kana-kodujuustusalat

Mis võiks veel toredam olla, kui asjaolu, et kohe on käes marjade ja arbuusi aeg. Sel aastal jõudsin ka juba ühe korra turule, kust ostsin mõned maasikad ja kultuurmustikad. Eelmisel suvl jätsin päris palju raha sinna maha, aga see on seda väärt.
Arbuus on kindlasti lapsest saati juba üks minu lemmikutest. Eelmine suvi avastasin enda jaoks ühe mõnusa suvise salati, mida ka sel aastal kohe valmistama pidin. Mäletan veel hästi, kuidas bikiini neidudega istusime kolmekesi Käsmus, kuulasime Vallatute Vestide ja Kõrsikute kontserdi ning sõime isuga abruusi-kodujuustu-kanasalatit. Kõigil natuke isemoodi, aga põhiidee sama. Muide sel päeval nägin esimest korda ka tee ääres vabalt liikuvat karu – seda juba nii lihtsalt ei unusta.
Aga jagan siis ühe mõnusa suvise salati retsepti. Paljud on kindlasti taolist salatit feta juustuga teinud, aga kodujuustu fänn nagu ma olen, siis minu versioon on selline. Kogused saab igaüks ise valida olenevalt sellest, kui suurt söögikorda eelistad.


Arbuusi-kana-kodujuustusalat

Vaja läheb

  • broilerifilee
  • arbuus
  • kodujuust (pigem vedelam)
  • beebispinat
  • värske kurk
  • seemnesegu (kõrvitsa-, päevalille – ja seedermänniseemned)
  • röstitud ja soolatud maapähklid – väga oluline komponent!
  • maitseained – sool, pipar, kanamaitseaine
  • õli (kana praadimiseks)

Valmistamine

  • Aseta kaussi beebispinati lehed, tükeldatud kurgi viilud ning arbuusi kuubikud.
  • Lõika brolierifilee väikesteks tükkides ning pruunista pannil. Maitsesta kana kergelt soola, pipra, kanamaitseainega.
  • Lisa kanatükid salatile ning sega kõik läbi kodujuustuga. Lisa natuke soola-pipart.
  • Rösti kuival pannil natuke seemnesegu ning aseta need koos soolapähklitega salatile.
  • Soolapähklid annavad salatile mõnusa soolase maitsevarjundi.

Peaaegu et suvi – energiat täis nädal

Möödunud nädal oli jälle päris aktiivne. Kuna olen üsna soojalembeline, on kevad ja suvi mulle parimad ajad treenimiseks. Tunnen reaalselt, kuidas keha on lahti ja jõudu on. Isegi juhul, kui olen väsinud, on trennis motivatsiooni küllalt. Praktiliselt olen kõik enda trennid üle viinud hommikusse. See tähendab, et äratus on tavaliselt 5.30 või 6.00. Järgneb üsna tugev hommikusöök, uimerdan natuke ja umbes tund pärast sööki jõuan trenni, mis ajaks on toit juba piisavalt seedinud. Nüüd on juba harjumus nii sees, et isegi vabadel päevadel, kui ei peaks nii vara ärkama, on silmad kell 6.00 lahti. Pühapäeval suutsin lausa kella 8ni magada, mis on vist viimase aja rekord. Võib-olla aitas natuke sellele kaasa paar klaasi veini, mis sai klassivendadega minu juures joodud.
Jõusaalis käisin 5 korda – esmaspäev, teisipäev, neljapäev, reede ja laupäev. Üritan mitte üle kolme päeva järjest teha, sest kogemus on näidanud, et taastumise mõttes on nii kõige parem. See muidugi ei tähenda, et muud liikumist poleks olnud. Selline ilm lihtsalt kisub välja. Tööl veedan terve aja siseruumis ja igal võimalikul ajal tahaks õues olla. Seega käisin lisaks jõusaalile veel jooksmas, rullitamas ja pikemal jalutuskäigul Pirital. Lisaks olen endiselt vaimustuses Postimaja Myfitnessi terrassist, kuhu on nüüd ka matid, hantlid, lamamistoolid ja lauad-toolid viidud.

Reedel ja laupäeval aitasin natuke Mybodys. Laupäeval olime maijooksul Sportlandi telgis ja degusteerisime batoone ning paari taastusjooki. Peab ütlema, et inimesed olid väga janused ja näljased, kuid üldiselt neid väga ei huvitanud, mis nad sisse endale sõid. Peaasi, et saaks kõike proovida. Vahepeal oli tunne nagu oleksin robot – muudkui vala-vala-vala, räägi sama juttu, aga keegi väga ei kuula ka. Pärast jooksu oli inimestel rohkem aega ja reaalset huvi ning tegelikult läks meil täitsa hästi. Kõige paremini läksid kaubaks uued valgubatoonid Clean Barid, mis on sisuliselt  Euroopa versioon kuulsatest Quest batoonidest. Saadaval on šokolaadi-, kreemküpsise – ja küpsisetaignamaitseline. Mulle meeldib enim neist viimane. Hetkel müüakse neid vaid Mybody poes, kuid õige kohe saadaval ka Sportlandis.
Vahepeal käisin kiirelt jooksmas ka. Mingi hetk mõtlesin, et jääb jooksmata, sest vaid napilt paar minutit enne teist starti jõudsin koridori. Läksin jooksma täiesti ilma ootusteta. Ma ausalt öeldes isegi ei mäletanud eelmise aasta aega. Tulemusega jäin täitsa rahule – 10 sekundit paremini kui eelmine aasta. Tean aga, et sisuliselt oleksin rohkemaks suuteline ja võimeline paremat aega jooksma. Koht oli ilus – täpselt 100. Muidu ma suur maijooksu fänn pole, sest seal on liiga palju trügimist. Enamus energiat kulub teistest mööda saamisele ning sellele, et kedagi pikali ei jookseks või ise jalgu ei jääks. Samuti oli üsna häiriv (nagu ka eelmine aasta), et paljud osalejad hakkavad juba 1-2 km keset rada kõndima. On ju olemas teised distantsid (ajavõtuta jooks, kõndimine jms), kus saab rahulikumalt oma tempos olla.

Lisaks spordile käisid veel mitmed õhtul külalised, sain toredate sõbrannadega kokku ning pühapäeva lõpetasin Kalamaja päevadel ning õhtul pere seltsis grillides ja lõkkega. Jäätis on küll hetkel üks asi, millele ei saa (ja ei taha) ära öelda. Õnneks on see magusatest asjadest üks süütumaid. Proovitud sai Lamuu soolakaramelli jäätist ning ka Premia eriti rammus sarja straciatella jäätis. Esimese suhtes olid vist ootused liiga suured, aga Premia oma meeldis küll väga. Samuti avastasin juba eelmine aasta ühe pisikese Premia jäätise Saldejumps, mis annab kõigest 118 kcal. Soovitan kõigile – hea kerge magus amps!

Lõunapausi lõppu üks magustoit

Ja muidu õhtuti olen üsna erinevate võileibade lainel – kiire, lihtne, tervislik!

Trennieelne snäkk pärast tööd autos – riisileivad maapähklivõi, banaani,
kaneeliga + kohv

Üks õige magus ja soolane postitus: Mellisberry ja kodune kanaburger

Tänases postituses räägin natuke ühest väga maitsvast meemaiusest ning lisaks ka veel üks kodune gurmeeburgeri retsept. 
Nimelt Jaapanis olles sain kirja Artjomilt, kes pakkus mulle proovimiseks enda tehtud meemaiust. Olin sellest tegelikult juba varem paari teise blogi vahendusel kuulnud ning juba siis äratas antud toode minus huvi. Ainuüksi pakend on juba ise nii ilus, et ei saa kedagi täiesti külmaks jätta.
Antud toote autoriks on programmeerijast Artjom, kes põhitöö kõrvalt arendab oma brändi Mellis Berry https://mellisberry.com mille eesmärgiks on toota meemaiust, mis koosneb vahustatud meest ja igasugustest marjadest. Kõik koostisosad on Eestist korjatud kas tema enda poolt või ostetud talunikelt. Saadaval on minu teada hetkel viis erinevat maitset: vaarika-muraka, astelpaju, mustika, punase-mustsõstra, rabarberi ja maasika. Täpsemat infot vaadake huvi korral tema kodulehelt.
Paar nädalat tagasi jõudiski minuni armas karp koos mustikamaitselise meega. Olin Artjomi tehtud maitsevalikuga väga rahul, sest mustikad on minu ühed lemmikud.

Ma olin juba ainuüksi pakendist üsna vaimustuses, et ei raatsinud esialgu seda avadagi. Seetõttu on kingituseks väga sobilik. Segasin purgi sisu ühtlaseks ja sain ilusa lilla värvusega mee. Sobib kindlasti väga hästi maitsestamata joguritsse, kohupiimaga, pannkookide, vahvlite või ka näiteks juustuga. Valikuid on päris palju. Mulle meeldib eriti see, et ta ei muutu seistes kõvaks massiks.

Mina seevastu otsustasin mett hoopis teistmoodi kasutada. Teadupärast armastan ma erinevaid magusa-soolase kombinatsioone. Lisaks oli mul juba mitu nädalat ühe mõnusa koduse burgeri tegemise isu. Ühesõnaga tegin täitsa tervisliku kanahakklihast valmistatud kotletiga burgeri, millele maitsestasin dijon sinepi ja mustikamee kastmega. Ma vist ei pea üldse hakkama mainima, kui hea see oli?! Kõik sööjad kiitsid. Kerge mustika maitse andis täpselt mõnusa maitsevarjundi kogu toidule.

Niisiis siin on minu kanaburgeri retsept.
Vaja läheb (1 burgeri jaoks)
Valmistamine
  • Kotleti jaoks sega hakkliha sibula, munaga ning maitsesta soola-pipraga. 
  • Kastme jaoks sega dijon sinep ja mesi.
  • Prae pannil kotletid ning ananassirõngad. Võimalusel kasuta lauagrilli või grillpanni.
  • Soovi korral rösti kergelt ka sai.
  • Seejärel aseta saiale salatileht, ananass, kotlet, mee-sinepkaste ning brie juust. Kõige peale teine pool saiast. Soovi korral võid veel korraks grilli vahele panna, kui tahad eriti krõbedat varianti. 
Serveerisin kõrvale veel ahjus röstitud spargli.

Üks burger sisaldab:
Kalorid: 472 kcal
Süsivesikud: 36,6 g
Valgud: 34,4 g
Rasvad: 19,9 g

Kes soovib lahjemat varianti, võib ühe poole saiast söömata jätta.

"Aga kas sa enam trenni ei teegi?"

Mõni päev tagasi küsis töökaaslane, et “Kuidas mul trenniga läheb?” – kas käin ikka trennis, pole nagu kuulda olnud. Vastus on JAA – hetkel olen täiega hoos. Tegelikult olen kogu aeg teinud. Vahepeal on mõõnaperioodid, teisel ajal jälle motivatsioon laes. Nii see tsükkel ilmselt käib. Ma lihtsalt ei ole suur trenni selfide tegija ja seega pole ka väga palju pilte, mida oleks/tahaks jagada. Treenin enamasti üksi ja kuigi saalis on palju tuttavaid, ei hakka me tavaliselt pildistama. Kirkega käies on see traditsioon meil – siis leiame ikka mõne nurga. Ühesõnaga trenni ikka teen – kas siis eesmärgiga võistelda või mitte, see lihtsalt on lahutamatu elu osa.
Viimaseid päevi olen eriti nautinud – töö juures oli hetkeline pingelangus ning sain oma vabad päevad ka. Lisaks veel super ilus ilm. Sisustasingi need trenni, kokkamise, lugemise ja päikesega… nagu minupuhkus peaaegu.
Esmaspäeva alustasin Roccas raskema jalatrenniga. Mulle meeldib see võimalusel alati esimeseks nädala trenniks ajastada. Esiteks on Roccas kõige paremad vahendid selle jaoks ning lisaks annab nädale hoo sisse. Teisipäeval oli töölt vaba, aga nagu kella pealt läheb mul uni iga päev kell 6 ära ehk kell 7.30 olin juba Postimajas õlatrenni tegemas. Pärast käisime veel Kalamaja Reval cafes hommikusöök nr 2 nautimas. Üks minu lemmikuid pošeeritud munad, röstleib ja soolalõhe.
Samuti ei saanud muidugi võimalust kasutamata jätta ning avasin rulluisuhooaja. Sõitsin umbes 10 kilomeetrit Järvevanal. Üksi sõites on kiirus päris hea ning tuharad, jalad ja kerelihased saavad korraliku koormuse. Mulle meeldib, et seal pole palju auto ülesõite, kus pidevalt pidurdama peaks. Lisaks on tee ka väga hea. Mitu korda käies tüütab aga ära. Peakski uusi radu avastama Tallinna kandis. Pirital mulle väga ei meeldi – liiga palju rahvast, kitsas ja tee pole eriti pikk.
Õhtul valmistasime veel eriti maitsva õhtusöögi, aga sellest tuleb kunagi eraldi pikem postitus. Esmaspäeval tuli aga mul suur Jaapani toidu igatsus peale ning käisme sõbrannaga Sushi Plazas, kus võtsin seekord kuulsate tempurade või makide asemel hoopis kana doni. Jäin nii rahule. Seal on tegelikult päris palju teisigi huvitavaid sööke alustades grillitud tuunikalast kunu rameni supini.
Täna hommikut alustasin jälle vara – ei oska ikka magada. Nimelt kell 7.14 olin juba Estonia teatri ees, kus toimus järjekordne Nike running clubi trenn. Kolmapäeviti on kavas train to run ehk reaalset jooksu vähem ja rohkem erinevaid harjutusi. Suurema osa ajast veetsimegi Vabaduse väljaku treppide juures, kus tegime erinevaid trepijookse, väljaasteid, hüppeid. Jalad said ikka “vatti”. Ilm oli lihtsalt super-super hea ja jäin väga rahule. Võimalusel tahakski just hommikuti käia seal, jõuaks isegi enne tööd ilmselt tehtud.
Lisaks tegelesin enda rõdu sisustamisega ehk ostsin sinna põrandakatte ning laua ja toolid. Täna saingi juba esimese päikesevõtu teha. Hetkel on küll nii hea meel, et sain rõduga korteri. Tegelikult on mul neid lausa kaks. Natuke kitsad küll, aga ajavad asja ära. Õhtul oli üle pika aja lõpuks treeneriga kohtumine. Meil on seda aega ikka päris keeruline kokku leppida. Panime natuke plaane paika ning tegin täitsa arvestatava selja trenni. Varsti kirjutan täpsemalt ka lähieesmärkidest. Trenni lõpus proovisin ära ka Postimaja klubi rõdu. Sai ühendada natuke päevitamist ja kõhulihaste tegemist. Järjest populaarsemaks muutb terrasil treenimine. Mulle küll väga meeldib! Üldse proovin rohkem õues liigutada. Avastasin, et kodu lähistel asuvad ka Järve terviserajad, mida peaks mõni päev uudistama minema. Vähemalt mingi võlu on pideval kolimisel – kogu aeg saab uusi kohti avastada.
Ühesõnaga vastus küsimusele – ma ei ole trenni tegemist ära lõpetanud. Pidin just täna enda blogi kategooria valima ehk kas kaalulangus- või spordiblogi. Võttis üsna nõutuks esiti – päris spordiblogi ju pole, samas ka ei keskendu ma siin kaalulangusele. Minu eesmärgiks on pigem propageerida lihtsalt aktiivset eluviisi ning näidata, et tervislik toitumine ei ole mingi tuumafüüsika. Lisaks kui keegi siit natuke motivatsiooni või mõne nipi saab,  võin juba rahul olla. Täna just üks sõbranna ütles, et on siit palju häid ideid saanud – see muutis kohe tuju heaks!
Põhjus, miks ma juba kolmapäeval nädala kokkuvõtte teen, on selles, et juba homme sõidan tööasjus vähemalt kuni teisipäevani Leetu. Trenni seal küll otseselt teha ei saa, aga üldine füüsiline koormus on juba nii suur, et ega ilmselt ei jaksaks ka. Teie aga nautide ilmasid ja tehke ikka trenni! 🙂
Tänane õhtusöök: tuunikala filee steik grillitud pannil + soja kaste pärast; riis avokaado ja maisi-herneseguga, ahjus röstitud spargel, tomat

Kanapasta avokaadokreemiga

Olen vaikselt oma igapäevasele rajale tagasi saanud ning köögis jälle katsetusi tegemas. Pühapäeval tegin üle pika aja pastat, mis mulle nii meeldis, et pean ka kindlasti lugejatega jagama.
Kummaline on mõelda, et vaid mõned aastad tagasi Austraalias elades ei maitsenud mulle avokaado üldse, kuigi seal olid saadaval alati värsked ja valmis viljad. Nüüd on see kindlasti mitu toitude topis. Olen avokaadot varemgi pastas kasutanud, aga juba ammu oli mõttes seda ka natuke erilisemaks muuta. Retsept on ise väga lihtne ning valmistamiseks kulub vaid 20 minutit. 
Maitse oli super – kindlasti proovige! Kana asemel võib kasutada näiteks ka krevette või kala.

Kanapasta avokaadokreemiga


Vaja läheb
  • 150 g täisterapastat
  • 2 tk broilerifileed
  • 200 g kirsstomateid (ca 9 tk)
  • meresool
Avokaadokreem
  • 2 väiksemat või 1 suurem valmis avokaado (150 g)
  • 1 küüslauguküüs
  • mõned oksad basiilikud (ca 15 g)
  • veerandi sidruni mahl
  • meresool
Valmistamine
  • Esmalt pane pasta keema meresoolaga maitsestatud vette.
  • Tee kanafilee väikesteks tükkideks, pruunista pannil ning maitsesta kergelt soola ja pipraga.
  • Samal ajal valmista ka avokaadokreem. Selleks pane kaussi kõik ülalpool mainitud kastme komponendid ning purusta ühtlaseks seguks saumikseri või köögikombainiga.
  • Pasta valmimisel sega sinna sisse kanafilee tükid ning avokaadokreem.
  • Kõige viimasena lisa kirsstomatite sektorid ning lase kaane all paar minutit seista.
  • Serveerimisel panin veel peale natuke seemnesegu (kõrvitsa-, päevalille – ja seedermänniseemned).

Antud kogusest saan 3 portsjonit
Üks portsjon sisaldab:
Kalorid: 460 kcal
Süsivesikud: 40 g
Valgud: 50 g
Rasvad: 12,3 g



Viimane päev Jaapanit

Ilmselt tuleb siit nüüd üks viimased Jaapani-teemalisi postitusi. 12 päeva läks ühest küljest kiiresti, kuid harjusin juba nii ära, et praegu on tunne nagu oleks paar kuud juba seal oldud. Mõeldes kui kähku tavalised tööpäevad lähevad, siis viimased nädalad on olnud nii emotsiooniderohked ja võrreldes igapäevase eluga nii palju mulle andnud. Seetõttu ongi minu põhimõte juba kaua aega, et panustada tuleks eelkõige kogemustesse ja reisimisse kui asjadesse.
Põnevatest sündmustest veel nii palju, et viimasel kahel päeval sain tunda ka kerget maavärinat. Olin päris vaimustuses sellest – otsisin kohe googlest üles maavärinate reaalaja kajastused ning ei olnud ainult minu ettekujutus. Seda kinnitasid pärast ka teised. Meie kandis oli see üsna nõrk. Seevastu Lõuna-Jaapanis oli eile 6,5 magnituudine maavärin, kus oli isegi hukkunuid. Nõrk variant oli aga huvitav kogemus ja ma lootsingi, et mõni võiks ikka selle aja jooksul olla.
Nüüd aga minu viimasest Jaapani päevast natukene. Juba kolmapäeva õhtul mõtles pererahvas, et kas mul on midagi tähtsat veel  toidust proovimata. Välja nad selle mõtlesid ehk hommikusöögiks sain lisaks tavapärasele miso supile, praekalale ka riisikooki ehk mochi. See on justkui kokku pakitud riis – kleepuva ja poolkõva tekstuuriga, mis tehakse soojaks, pannakse nori lehe vahele ning süüakse loomulikult soja kastmega. Chiaki on selle suur fänn ning lisab seda tihti enda kausis miso supi või hautiste sisse. Täitsa huvitava maitsega – kellel huvi tekkis proovida, peab mulle külla tulema, sest hommikul sokutati üks pakk mulle ka kotti.
Pärast hommikusööki suundusin veel korra Tokyo kesklinna Shibuyasse, et paaris poes käia ning ikka külastada ka kuulsat Starbucksi kohvikut, kust avaneb vaade Tokyo kõike tihedamale ülekäigurajale. Sain isegi õnnekombel istekoha akna äärde ning nautisin veel viimaseid minuteid kiiret Tokyo suurlinnaelu.
Lõunasöögi ajal kohtusime Chibas Kyohei ja Chiakiga. Viimaseks kohaks valisime muidugi ikka sushi. Siin on üldjuhul kahte tüüpi sushirestoranid. Esimene variant on nii öelda eksklusiivne ja kallim, kus istud kokkade vastas ja nemad valmistavad sulle tellimuse peale erinevaid sushisid. Taolises kohas käisime minu esimesel päeval. Teine variant on taskukohasem – seal on ringikujuline liikuv lint, mille keskel on kokad, kes lisavad sinna pidevalt sushisid. Lisaks saab soovi korral menüüst ise midagi juurde tellida. Nüüd proovisime ka selle variandi ära. Lõpetuseks valis Chiaki mulle hiiglasliku kalaga sushi. Väga tore asi oli veel lauas olev kuuma vee kraan, kust sai pidevalt enda teetassi täita.
Pärast lõunat palusin Chiakil mind mõnda kohalikku toidupoodi viia, et Eestisse natuke asju kaasa osta. Need supermarketid on siin ikka täiesti hullumeelsed – kõik on lihtsalt liiga perfektne. Poes on liha täpselt identsete viilude/tükkide/sektoritena karpidesse pandud, 20 erinevat varianti, pooli tooteid saab proovida, ideaalsed sushikarbid ja bento boksid. Kõik on lihtsalt nii detailideni läbi mõeldud ja korras, et võtab silme eest kirjuks. Mul endal hakkas natuke imelik selle perfektsuse keskel, et tahtsin sealt poest võimalikult kiiresti ära saada. Chiaki aga vedas mind veel ühest kohast teise…Hullumeelne! Ostsin erinevaid asju, mis oleks rohelist värvi, mõned maitseained, teed. Lisaks pani pererahvas veel mulle natuke Jaapani tooteid kaasa ehk nüüd võite minu juurde degusteerima tulla.
Õhtuks tehti mulle taaskord põnevat rooga. Nad olid ikka endiselt nii vaimustuses, et ma julgen kõike süüa ja proovida. Ilmselt see tuleb ka mu isa põhimõtetest, sest tema alati rõhutab, et kuidas saab enne hinnangut anda, kui pole proovinud. Samuti ei tohiks juba enne eelarvamusega suhtuda, sest see mõjutab väga tugevalt.
Igaljuhul pandi laua keskele jälle  väike pliit panniga, kuhu lisati väga õhukesed loomalihaviilud, erinevad juurikad, seened, tofu ja siis kastmeid/puljong – ega ma täpselt ei teagi. Asja point on aga see, et me ei söönud neid niisama, vaid kõigil oli ees väike kauss, kuhu panime toore muna ning kõik söögi kastsime sealt läbi. Uskuge või mitte, aga maitses super hästi! Kui te nüüd küsite, et kas nad salmonellat ei karda saada, siis kuna Jaapanis on on toore  muna söömine väga tavaline, on neil selle jaoks leiutatud ka väga põhjalikud spetsiaalsed tehnoloogiad, et kõik munad üle kontrollida.
Õhtul istusime veel Kyoheiga päris pikalt, arutasime elu-olu ning mõtlesime, et üsna uskumatu on, et juba 6 aastat tuttavad oleme. Selliseid sidemeid peab hoidma ning kindlasti kohtume mõne aja pärast uuesti – kas siis Eestis, Jaapanis või kuskil mujal riigis. Olen üsna kindel, et minul see Jaapanis viimaseks korraks ei jää, sest avastamist seal jätkub palju. Ilmselt järgmine kord ühendaksin selle mõne teise lähiriigi külastusega. Jaapan üllatab samal ajal enda modernsusega kui ka natuke kummaliste vanade traditsioonidega. Et tänane postitus liiga pikaks ei veniks, siis kirjutan ehk homme veel natuke mõnest kummalisest kombest, asjast, käitumismaneerist, mis mulle seal olles silma jäi. Seega saate veel vähemalt ühe reisipostituse siin lugeda. Aitäh, et olete vapralt ikka lugemas käinud ning loodan, et tekitasin teis natuke suurema huvi Jaapani vastu.

Mina üritan nüüd kogutud positiivse energia endaga kaasa võtta ning suunata selle igapäeva tegemistesse. Ilmselt oli see kindlasti minu üks parimatest reisidest, kuid koju on ka alati tore tagasi tulla. Reisihing nagu ma olen, on juba ka uued plaanid mõttes ning tuleb hakata neid vaikselt organiseerima. Samal ajal pole ma muidugi unustanud ka enda spordialaseid eesmärke ning kibelengi tegelikult juba trenni! Nüüd on veel viimane lend ja siis juba Eesti. Jaapani köögist saadud ideid tahan kindlasti siduda enda igapäevaste söökidega, aga ühest kodujuustust küll praegu ära ei ütleks.
Ma tunnen end nende kõrval ikka alati nii hiiglaslikuna