Uued väljakutsed paistavad

Tere-tere!

Mäletate mind veel?

Paratamatult on mu blogi viimasel ajal rohkem reisiteemaline olnud, kuhu sisse satuvad ka mõned muud postitused. Sellest võib ehk mulje jäädagi, et mu elu on üks suur lõbu ja reisimine, aga tegelikkuses on olukord pigem selline, et taolist elustiili lubada, peab vahepeal igat moodi “ringi tõmblema”. Siiski-siiki on see kõike väärt ning Lõuna-Aafrika reis tundub tagantjärgi ikka veel kergelt ulmeline.

Aga natuke muudest teemadest, siis vahepeal sai läbi ka magistri esimene kursus. Eks see omajagu pingutust nõuab käia täiskohaga tööl, täiskohaga ülikoolis ja siis veel muud elu elada. Samas mulle väga meeldib. Tunnen, et olen lõpuks leidnud eriala, kus end reaalselt südamega töötamas näen. Kursakad on ka toredad ning kellele neid vabu nädalavahetusi ikka vaja on eksju? 🙂

Seoses sellega otsustasin ka rohkem enda erialale lähedasema töö otsida. Ausalt öeldes on mu kõik varasemad (päris) töökohad minuni kuidagi ise tee leidnud, mis tähendab, et esimest korda pidin reaalselt vaevalises kanideerimisprotsessis osalema. Mõnes mõttes võib seda võrrelda sõiduga Ameerika mägedel ehk pidevalt üles-alla-üles-alla. Läbid juba mitu vooru, ootused tõusevad ja siis lõpuks valitakse ikkagi keegi teine ning hakkad kõigega otsast peale. Kes suurte ettevõtete kandideerimisprotsessidega kursis on, teab, et voore on tavaliselt ikka vähemalt 4-5 tk, mis sisaldavad erinevaid intervjuusid, testülesandeid, esseesid jms. Vahepeal oli küll juba täitsa lootusetuse tunne peal. Teiselt poolt muidugi minu erialal (HR) on muidugi hariv näha erinevate organisatsioonide värbamisprotsessi ning ettevõtte kultuuri. Nüüd võin igaljuhul öelda, et mitu kuud kestnud vaevaline protsess on selleks korraks leidnud positiivse lahenduse ning hetkel on viimased nädalad MyBody ridades. Olen juba väga põnevil!

Just nii õnnelik olin, et uue töö leidsin 🙂

Muidu on suvi väga tore nagu ikka. Võib-olla isegi mõnusam kui muidu. Mulle see kuumalaine sobib. Vahet pole, et tööle jõudes on mõnikord juba tunne, et tahaks duši alla minna ja riideid vahetada.

Nädalavahetuseti üritan Tallinnast igal juhul välja saada ning ka nädala sees võimalusel erinevatel üritustel, kontsertidel  käia. Esimest korda jõudsin ka Võsu Jazzile ning Pärnu rannas on ka päikest võetud. Juulis sain ka muidugi ühe korra enda talve barka kapist välja võtta. Kinkisin emale sünnipäevaks Linnateatri suvelavastuse piletid ning sattus täpselt selline “kena” õhtu, kus vihma sadas ja väljas oli 10 kraadi. Mis siis ikka, tuli suusajope kapist välja võtta, ennast tekkide sisse mässida ja etendus sai vaadatud. Kusjuures päris hea oli ka!

Trenn on muidugi elu lahutamatu osa endiselt ning kirjutan sellest natuke pikemalt järgmine kord. Sissejuhatus on blogi taaselustamiseks igastahes tehtud.

Tagasivaade 2017. aastale

Nüüd jäi blogiga küll üks pikk paus vahele. Ka enda Ameerika postitused kirjutasin päris suure pingutusega valmis. Tegelikult novembris pärast reisilt saabumist sai tudengielu täiesti uue staatuse ehk kõik vaba ja mitte vaba aja tegelesin kõikvõimalike koolitöödega ja eksamitega. Lisaks olid tööl mõned muudatused ja uuendused ning eraelus ka huvitavaid sündmusi ehk mingi hetk ei jõudnud isegi enam eriti trennis käia. See juba ütleb midagi, sest tavaliselt kuskile selle ikka suudan mahutada Okei…tegelikult 2-3 korda nädalas midagi ikka tehtud sai.

Vahepeal vahetus ka aastanumber. Mõtlesin, et teen enda jaoks ikka põgusa tagasivaate 2017. aastale. Ühesõnaga igast kuust mõned nopped.

  • Jaanuaris/veebruaris elasin sisse uude töösse ja tegelesin aktiivselt FAF koolituse teise poolega.
  • Märtsis sain tehtud FAF persionaaltreeneri mõlemad eksamid, võtsin vastu uue eluaasta ehk 26 ja hakkasin uut lootust ootama ning käisime õega lühikesel sünnipäevareisil Viinis.
  • Aprilli alustasin sõpradega toreda sünnipäevabrunchiga (meenutame ju ikka veel minu kodus leiduvaid šokolaadi- ja maapähklikreeme koos vahvlitega), kaitsesin FAFi lõputöö ning sooritasin EOK jõusalitreeneri eksami positiivsele tulemusele. Lisaks oli meeldejäävaks sündmuseks kalli sõbra pulm.
  • Mais oli ikka veel täie rauaga töö lainel (ka nädalavahetustel) ehk selle lõppedes tundsin end kui tühjaks imetud sidrun. Lisaks päris palju väljas käimist, uusi inimesi ja üritusi.
  • Juuni kõige meeldejäävam sündmus oli kahtlemata emaga New Yorgi reis ja sugulaste külastamine. Seda jään veel pikaks ajaks meenutama.
  • Juulis toimusid minu kalli sõbranna Kätlini pulmad. Lisaks veel tüdrukute õhtu, mille korraldamisega tegelesime päris aktiivselt. Jääb meelde ka mõnus puhkusreis Lõuna-Prantsusmaale, kus sain kindlasti selle aasta parimad maitseelamused. Samuti otsustasin kandideerida TTÜ magistriõppesse ning sain teada, et sügisest saab minust tudeng.
  • Augustis üritasin veel nautida võimalikult palju vabadust ja kohustuste vaba elu. Tore oli sõpradega Augustibluusil ja nädalavahetus Pärnus. Tegin päris palju trenni ja käisin üle 10 aasta jälle ratsutamas.
  • Septembrist alates sai minust jälle tudeng ehk alustasin õpingud personalijuhtimise magistris. Sain tuttavaks mõne uue olulise inimesega ning käisime töökaaslastega hommikuti sportimas.
  • Oktoobris olin täiesti automaatrešiimil ehk töö, trenn, kool. Midagi muud sellest kuust ei mäletagi.
  • Novembri tipphetk oli muidugi USA reis ja Kariibimere kruiis.
  • Detsember oli aasta üks tihedamaid kuusid. Palju üritusi ja jõulupidusid, koolitöid ja eksameid ja kõike muud…aga ainult positiivses mõttes. Väga tore oli veel sõpradega jõuluõhtusöök, millega alustasime detsembrit.

IMG_1531.JPG

Tegelikult oli seal veel palju muudki, aga kui nüüd tagasi mõelda siis oli väga hea aasta. Päris palju reisimist, enesearengut, uusi inimesi ja väljakutseid. Aasta alguses panin enda peas mõned eesmärgid ja soovid kirja ning enamus neist said täidetud. Hetkel tunnengi, et kõige olulisem õnneks on hoopis endas rahulolu leida ja tahta vähem. Mul endal on selline harjumus, et kogu aeg olen rahulolematu ja tahaks midagi enamat. Muidugi tuleb see ka kasuks, sest motiveerib pingutama. Siiski olen aru saanud, et pole mõtet kogu aeg tahta rohkem ja otsida perfektsust, sest seda ei olegi ega tulegi.

Vaatame, mida toob 2018! Mina olen valmis!

 

Categories Muu

Mida tõid sügise vihmad ja tuuled?

Septembris mõtlesin suure tuhinaga, mida kõike blogisse kirjutada, aga siis ei juhtus ei midagi muud kui elu… Töö, trennid, nädalavahetustel kool ja  MyBody üritused ning lisaks veel mõned elumuutvad juhtumised ja sündmused, mis lihtsalt võtsid jalust ning kõik muu jäi vahepeal natukeseks pausile.

Eelmises postituses rääkisin töökohaspordikuust ning kuidas meie oma väikese kollektiiviga seda tähistada plaanime. Algus oli meil väga entusiastlik. Esimene spordiala oli rattasõit. Alustasime 6.30 Indreku juurest ning võtsime suuna Laulasmaa poole. Sain rattaprofilt erinevaid õpetussõnu, näiteks kuidas tuules sõita, missugused märguandeid tuleb näidata ning mida rattasõidul arvestada. Kokku sõitsime umbes 1.15. Lõpus saime  natuke vihma ka ning tegelikult  oli ilm  päris jahe. “Kirsiks tordil” olid pannkoogid ja kohvi, mis meie seltskonda Indreku juures ootas. Väga mõnus ja värskendav algus tööpäevale!

rattasõit

Teiseks oli nädal hiljem disc golf kell 7.00 Männikul. Meie seas oli juba esimene langenu ehk Indrek, kes kartis vihmast ilma. Meie õnneks siiski tilkagi vihma ei saanud ning lausa erakordselt ilus päike säras. Mikk tegi meile kiire koolituse ning soojenduse ning mäng võis alata. Minu jaoks oli see esimene kord ning tõesti kobamat vist annab otsida. Üldiselt sellised osavusmängud pole juba kooli ajast saati eriti minu teema. Poistel oli vähemalt nalja nabani ning tegelikult mulle meeldis ka. Natuke harjutamist ja vähemalt mõõduka taseme saaksin ikkagi kätte. Pärast mängu tegime õues väikse pikniku ehk tee ja soolalõhega sai.

disc golf

Sellega meie ettevõtmised on hetkel piirdunud, sest tegemised ja haigused hakkasid inimesi maha murdma. Ise piinlen ka juba mõned päevad kerge külmetuse käes. Siiski ei kavatse ma “jonni” jätta ning teeme kindlasti ka ülejäänud plaanis olnud tegevused ära.

Nädalavahetused mööduvad üldjuhul koolis või MyBody üritustega tegeledes. Septembris on olnud neli nädalavahetust järjest mõni üritus ning üks nädal oli neid kahe päeva jooksul isegi neli. Kuna ma  olen kooliga tihti hõivatud, ei saa ma ise kohal olla, tegelen suure osa ajast sinna inimeste leidmisega. Kui lugejate hulgas mõni huviline on, võite kindlasti mulle kirjutada. Koolis on hetkel veel põnev, aga vaikselt hakkavad igasugused kodutööd peale pressima. Lihtsalt kohal käimisest eest kraadi ei saa.

Mybody üritused september

Enda trennidega sujus muidu päris hästi ning jälgisin enam-vähem enda erinevate tsüklitega kava. Eelmisel nädal oli taastav ja kerge ning seega oleks nüüd pidanud maksimaalsete raskustega tegema. Siiski hetkel tundsin, et sel nädalal ma selleks valmis pole, mistõttu teen enesetunde ja tuju järgi. Samuti sain kaela ka kergema külmetuse ning olemine on natuke nõrk ja väsinud. Seega võtan jõusaali natuke kergemalt ja naudin parem lihtsalt aktiivsemaid tegevusi ja liikumist õues.

Selline see september oli. Lõppu ka natuke toidupilte ja -ideid.

tuunikala.jpg
Tuunikalasai: röstitud Leiburi juurviljaröstil on tuunikala vees, keedumuna, Alma kreeka jogurt nng peal tomativiilud.

IMG_3049

Vasakul: aurutatud kartulid ja juurikad, kodujuust, praetud haug

Paremal: keedetud kinoa-bulgurisegu, praetud suvikõrvits, herned, avokaado, keedumuna, seemnesegu, kodujuust ja maitsepärm.

 

Pulmad-pulmad!

Lisaks muudele toredatele suvetegevustele ja trennidele toimus juulis tegelikult üks kauaoodatud sündmus. Nimelt meie “bikiinitrio” vanuselt keskmine liige ehk Kätlin sai pandud mehele. See tähendab, et ega meie teda nüüd tegelikult mehele ei pannud, aga olime siis selle kauni sündmuse osalised. Pulmad on ikka toredad, eriti kui abiellub lähedane inimene. Mina sain enda elus juba 5. korda juba selle kategooria üritusel osaleda.

Enne päris pidu pidasime maha ühe korraliku tüdrukute õhtu. Planeerisime seda päris pikalt ning vahepeal oli küll juba selline tunne, et ei tea, mis välja tuleb. Lõpuks aga läks kõik täpselt nii nagu pidi ning pruut ja kõik osalised jäid rahule.

kätu 1 - Copy

 

Tüdrukute õhtu korraldamisel on üsna tähtis pruuti tunda, sest see õhtu võiks talle ikka kokkuvõttes meeldiv olla. Kätlinit teades sisaldas see muidugi ka päris palju trenni. Esiteks “rööviti” ta Rakvere jõusaalist ning toimetati kohe Audentesesse, kus esmalt harjutasime pulmaks tantse. Seejärel tegi sealne personaaltreener talle korraliku jõusaali HIIT treeningu. Kükke sai ikka iga abielu aasta eest tehtud!

                     

 

Edasi oli füüsilisi katsumusi vähem ehk nautke pilte, sushit, ilusaks tegemist. Linnas olime talle ette valmistanud mõned ülesanded, mis ta kõk ära täitis. Üks põnev ja uudne kogemus oli külaskäik eksklusiivsesse pesupoodi Ulakas Kaunitar, kus meil isegi aega natuke väheks jäi. Kes taolist üritust korraldab, soovitan seda võimalust kindlasti kaaluda.

Tüdrukute õhtust tähtsam olid muidugi pulmad ise, mis toimusid juuli lõpus Kuke Turismitalus. Ilmaga ka läks lihtsalt suurepäraselt, sest see oli nagu tellitud – ilus, päikseline ja soe. Sellel suvel päris haruldane nähtus.

Pidu oli väga tore ja pruut nägi lihtsalt imeliselt kaunis välja. Tervise – ja trennihull nagu Kätlin on, pakuti tordiks muidugi OTTi ehk Oivalist Tervislikku Torti. Kui tihtipeale pole pulmatordid väga head, siis see oli küll imeline. Mõnusalt täidlane ja maitsev ning meenutas natuke külmutatud torti. Samuti maitses see ka kõigile teistele, kes üldjuhul oma toidusedelit väga ei järgi.

20991454_10214178640486475_1323938890_o.jpg

Nii saigi Kärdist Heiskonen ning lisan paar telefoniga tehtud pilti ka. Kuna pulmas oli ka “nutipolitsei”, kes tegi enda tööd väga järjepidevalt, ei julgenud ma enda telefoni väga näppida ning pilte palju ei teinud.

20945254_10214178640406473_772664068_o

Tagasivaade nädalale

Mõtlesin, et võiks teha lühikese nädala kokkuvõtte. Ausalt öeldes vahepeal mind ikka natuke üllatab, kui kuulen, kes mu blogi loevad ikka veel. Eriti arvestades seda, et ma seda vahepeal eriti aktiivselt ei kirjutanud.
Trennid said kõik tehtud ja enamgi veel. Hetkel tundub, et mulle sobib variant, kus esimesed kolm trenni on raskemad ja teised kolm kergemad. Üritan raskemad ajastada nädala esimesse poolde, sest siis on energiat ja motivatsiooni rohkem. Treenin hektkel peamiselt Postimaja ja Rocca Myfitnessides. Kui vanasti meeldis mulle kogu aeg samas kohas trennis käia, siis nüüd hindan üha enam vaheldust. Minu õnneks avati reedel ka Mustamäe klubi, mis on mu uuele kodule üsna lähedal. Käisin ka täna seal proovimas ja otseselt midagi halba öelda pole. Kuulduste kohasel on lisandumas sinna veel uusi seadmeid, mida teistes kohtades pole. Hetkel on neil seal mingit sorti liitumiskampaania, mistõttu oli järjekord uksest välja. Õige pea aga ilmselt rahuneb maha. Järgmine nädal avatakse Mustamäe keskuses ka  kino. Ilmselt hakkab üsna tihti õhtune trajektoor väja nägema trenn-kino-kodu.
Saime ka treeneriga paar korda kokku. Teisipäeval kuulutati meedias, et vajatakse 0 negatiivse veregrupiga inimesi. Kuna ma seda väärtuslikku verd oman, mõtlesin, et milleks hoida ainult endale. Ka treener oli huvitatud verd annetama, mistõttu võtsimegi suuna sinnapoole. Minu jaoks oli see esimene kord, aga kuna ma olen üsna külma närviga ja reaalsuses mitte niivõrd “bikiinitar”, siis mingeid erilisi emotsioone kogu protseduur kaasa ei toonud. Töötajad olid küll ülihoolitsevad. Vahepeal oli tunne, et nad lausa ootavad, et ma ometi ütleksin, et “jah, pilt on suht udune”. Kingituseks valisin pannilabida, mida ma polnudki jõudnud endale soetada. Tegelikult oli vere annetamine ka mu üks selle aasta eesmärkidest/lubadustest – nüüd on algus tehtud. Teine kohtumine oli meil ikkagi treeningsaalis ja lausa kell 8 hommikul. Plaanis oli taastav seljatrenn, aga välja tuli päris korralik tugev treening. Vahepeal on ikka hea kellegagi koos teha.

 

Muudel teemadel natuke, siis käisin laupäeva õhtul kinos “Taani tüdrukut” vaatamas. Film oli sama hea kui eeldasin, kui isegi mitte parem. Rääkis küll esimesest soovahetusoperatsioonist, kuid tegelikult oli üks väga ilus armastuslugu. Jäime kõik valikuga super rahule ja soovitan kindlasti tesitelgi vaatama minna.

Peas on hetkel palju reisimõtteid ka. Kui saaksin, siis vist ainult ringi reisiksingi. Muidugi on hea alati koju tulla tagasi… Hetkel mõtlen suve peale – kas võtta midagi plaani või minna kuskile spontaansele nädalalõpule ning pigem planeerida midagi kaugemat sügise lõppu/talve. Tegelikult on varsti ootamas midagi väga põnevat ja suurt, aga sellest lähemalt juba teine kord.

Igaljuhul head algavat töönädalat kõigile! Homme on ka vastalpäev ja usun, et see üks kukkel ei tee meist kedagi paksuks. Vahepeal on mul juba tunne, et inimesed on oma tervislikkusega hulluks läinud. Igal toiduga üritatakse leiutada mingeid imeasju, et oleks jahu-suhkru-piima jne vaba. Ausalt öeldes mind natuke ärritavad juba sõnad “puhas” ja “patuvaba” ja muud taolised väljendid… Asi on ikka pigem kogustes – kõike saab tarbida mõistlikkuse piirides ja ei pea elu liiga keeruliseks elama. Muidu olete lõpuks omamoodi toidusõltlased  või söömishäirega – kogu aeg mõtled ja ajastad. Ausalt öeldes olen ma ise ka selline ja kohati see ikka väga häirib mind, et ma ei suuda söögile mõtlemisest lahti lasta.

Check-in: Tartu

Nädalavahetus Tartus on kahjuks jälle läbi saanud ja pean oma ilusast “mullist” väljuma ning reaalsusesse tagasi tulema. Parema meelega oleks veel natuke seal. Tartu on ikka väga südamelähedane ja ma üldse ei välistaks võimalust sinna kunagi tagasi kolida. Aga eks aeg näitab, kuhu suunas tuuled liiguvad. Hetkel keskendun pigem praeguse korteri valmimisele.
Trenninädalat võin pidada päris edukaks – kõik trennid said tehtud ja isegi natuke rohkem. Jõusaali teen 5 korda nädalas. Vastasel korral ei taastuks piisavalt ära. Uus kava mulle meeldib ja seetõttu on motivatsiooni ka rohkem. Reedel oli täiesti puhkepäev ning eile käisime traditsioonide kohaselt Kirkega koos jõusaalis. Mul oli kavas kergem variant õla päevast, mis tundus esimese hooga kuidagi nii lühike ja lihtne. Täna oli samuti jõusaalist vaba päev, kuid otsustasin hommikul üle pika aja külastada BodyArti, et natuke venitada. Tuleb tunnistada, et kohati on sellised treeningud isega raskemad kui jõsusaalis rassimine. Kõik see kummaliste pooside hoidmine on vahepeal ikka päris piinarikas. Õhtul plaanisin juba Tallinnasse tagasi minna, kuid tuli võimalus osaleda Kärdi jumpingu trennis, millest ma ka kinni haarasin. Olen seal ka korra varem käinud natuke vähem kui aasta tagasi, kuid siis olin dieedil ja oma trennidest nii kurnatud, et lisaks hüppamine ei olnud eriti nauditav. Seekord vastupidiselt mulle väga meeldis. Korralik kardio ikka ja jalad said päris palju vatti. Positiivne on ka kindlasti see, et grupp on väike ning kogu suhtlus vahetum. 
Tahaksin sinna kindlasti mõnikord ka oma 14-aastase õe viia. Minu pikaajaline missioon  on olnud teda kuskile trenni saada, millele on ta alati tugevalt vastu seisnud. Kui ikka ei meeldi, siis vägisi ka ei saa. Nüüd lõpuks sel sügisel jõudsin aga nii kaugele, et ta oli nõus minema Myfitness noorte treeningusse, kus talle täitsa meeldib. Ma ei tea, kas ta sai sellest motivatsiooni, aga igaljuhul läks ta kuu möödudes ka ühte teise trenni lisaks. Tööl on ka kõik suurteks trenniinimesteks hakanud. Varsti polegi enam kedagi, kes spordiklubi liige poleks. Planeeringi mõtetes hetkel järgmist ühist tööüritust ning kuna üldiselt on kollektiiv sportlik, siis võiks ka tegevus olla pigem aktiivsemat laadi.
Päeval käisime ka Kirkega Tartu Eedeni Mybody poest enda toidulisandite ja vitamiinide varusid täiendamas. Alati on ikka nii, et kõik vitamiinid jms saab ühel ajal otsa. Viimasel ajal olen kindlaks jäänud suhteliselt samadele toodetele ning maitse poolest lemmikud on ikkagi Self tooted. Kuna toidulisandite kohta olen saanud nii palju küsimusi, teen ehk lähiajal ka natuke põhjalikuma postituse.
Lisaks sportlikele tegevustele käisin veel kaks korda teatris. Olen viimasel ajal järje peale saanud. Seekord oli siis kavas “Hea põhjatuule vastu” ning “Fanny ja Alexander”. Väga erinevad etendused, kuid mulle meeldisid mõlemad. Samuti sai avastatud Tartus üsna uut söögikohta Aparaati. Soovitan kindlasti külastada kõigil – head ja odavad söögid ning väga lahe interjöör. Asub natuke eemal kesklinnast, aga Tartu vahemaad on üsna olematud.

Kuhu jaanuar kadus?

Tundub nagu just oleks uus aasta alanud, aga nüüd vaatan kalendrisse ja ongi kuu viimased päevad. Jaanuari võin vist pidada üsna edukaks, sest asjad arenevad. Toimetamist ja sehkendamist on küll väga palju, mis vahepeal kurnas mu nii ära, et lugesin tunde nädalavahetuseni, mil saaksin kasvõi natuke magada. Üldjuhul on vabadel päevadel ka nii palju kohustusi ja ülesandeid (eelkõige korteriga seoses), mistõttu olen õhtuks rohkem väsinud kui tööpäeval. Aga hetkel olen ma nii põneval, samas ka juba kannatamatu, sest kogu protsess on olnud väga pikk. Ükspäev luges isa naine mingisugust inglite raamatut, kuhu juurde käivad ka kaardid ning palus mul ühe tõmmata. Kaardil oli kirjas, et oled käinud pika maa, pea veel vastu, sest kohe on kõik tehtud. Üsna täppi mulle. Nüüd kui mõnipäev kannatus hakkab katkema, siis meenutan seda ning tuletan meelde, et veel viimane pingutus. Igaljuhul varsti tunnen juba end üsna eksperdina kõiksugu segude, vuugitäidete, toitepistikute jms alal. 
Trennist rääkides – lõpuks ometi sain endale uue kava! Sisuliselt ootasin seda alates juulist. Vahepeal treenisin enda tehtud kava järgi, aga mulle meeldib ikkagi, kui keegi teine teeb mulle selle puust ja punaseks ette. Hoiab rohkem järje peal. Kava panime kokku tegelikult treeneriga koostöös – tegime ühistrenne ja arutasime, mis võiks olla parim, mida olen varem teinud jne. Hetkel on keha jaotatud kolmele päevale ning kaks erinevat varianti, mida teen. Esimene on pigem baasharjutused, vähem kordusi ja rohkem jõu arendamisele ning teine natuke rohkem isoleeritumad harjutused, suuremad kordused. Mulle selline variant sobib, sest ei tüüta nii kiiresti ära. Mõnda asja peab veel natuke lihvima võib-olla. Motivatsiooni sain kõvasti igaljuhul. Kui nüüd piisavalt kvaliteetset und (6-7 vajalik mulle) iga päev saaks, jätkuks seda ilmselt kauaks. Minu üks probleeme ongi see, et vahepeal jäävad uneaugud vahele, mistõttu ei taastu ära ning tekib üleüldine väsimus ja motivatsiooni langus. Praegu olen olnud tubli ja iga päev ikka enne 12 magama läinud. Äratus on hommikul kell 6.00.
Toitumisega olen ka täitsa järje peale saanud – eesmärgiks oli vähem mõttetut näksimist siit ja seal. Praeguseni on toiminud üsna hästi. Tahaks proovida igasugu põnevaid toite ning ideedest puudus ei ole. Seetõttu ootan ka juba, et lõpuks jälle omaette elama saaks. Võõras köögis ei meeldi sehkendada eriti.
Ja lõpetuseks pilt ühest uuest lemmikbatoonist – asendab täiesti šokolaadi. Hind pole ka nii krõbe. Hetkel olen proovinud ainult maapähkli oma, aga kuuldavasti on ka teised väga head.

Oodatud muutused

Uue aasta esimesest kuust juba üle poole läbi ja ma võin hetkel uhkusega tunnistada, et asjad lõpuks arenevad nii trenni, toitumise kui ka kodu poole pealt. Mainisin ka eelmises postituses, et vanad asjad said seljaaha jäetud, et täie energiaga edasi minna. Seda hetkel tundub olevat. Aga natuke lähemalt neist kolmest.
TRENN
Trennimotivatsioon on tagasi nagu ka ilmselt paljudel teistel. Spordiklubid on rahvast paksult täis, mis on iseenesest tore. Kahjuks on tavaliselt nii, et suur osa neist ei jää püsima. Minu olukord erineb võib-olla natuke selle poolest, et isegi kui motivatsiooni pole, teen ikkagi trenni. Lihtsalt mitte nii hea meelega ning protsess pole väga nauditav.
 
Alustasin ka koostööd uue treeneriga. Kaalusin mõtet juba pikemat aega, kuid lõpuks sain selleks vajaliku tõuke, mis ilmselt oli väga õige otsus. Ainuke asi, mida ma kahetsen, on, et seda juba varem ette ei võtnud. Treeneri roll pole mitte ainult kavade tegemine, vaid suures osas ka motivatsiooni andmine, toetamine jms…ja kui seda pole, siis pole nagu väga mõtet. Suures osas tundsingi ennast mingi üksiküritajana, kuid samas sooviks ka enda taha inimesi, kellega koos arutada, treenida jne. Uueks treeneriks on Kristjan-Johannes Konsap, kelle tegemistel kõik saavad ka silma peal hoida facebooki vahendusel. Mina olin varasemalt üks neist ning mind just võluski tema pühendumus. Lisaks tundus muidu ka päris naljakas kuju. Oleme nüüd mõned korrad koos trenni teinud ja enam-vähem uue kava paika pannud. Nagu ma ütlesin siis tahtmist ja motivatsiooni on ja ega see vorm siis ka lõpuks tulemata jää, kui piisavalt vaeva näha. Olen väga tänulik ka eelmisele treenerile ning õppisin temalt palju ning kindlasti jääme suhtlema ka edaspidi,
TOITUMINE
Ütlen ausalt – see läks mul ikka väga lappama ja olen ilmselt saavutanud oma viimaste aastate kõige kehvema vormi (ma ei mõtle lihaste poole pealt, aga seda rasvamassi on ka ikka juurde tulnud). Ma ei keskendugi mitte nii väga kaalule, aga peegelpilt ei valeta ja see, mis ma sealt näen, ei ole üldse selline nagu sooviksin. Proovisin, mis ma proovisin, aga järje peale ma eelmine aasta ei saanud. Eks paljuski mõjutas ka muutunud elukorraldus ning mõned sündmused. Siiski ei saa kedagi teist süüdistada kui ennast. Minu probleemiks polnudki, et oleks meeletult rämpsu sisse söönud – söögid tegin ikka ilusti tööle kaasa. Pigem oli see pidev amps siit ja sealt ning eriti õhtuti koju jõudes. Lisaks kasvas meeletult magusavajadus – ma pole kunagi olnud suur magusasõltlane, aga eelmisel poolaastal ilmselt ületasin ennast. Kogu aeg oli tunne, et tahaks veel süüa ja millal saab… Täpselt aasta tagasi alustasin jaanuaris vaikselt võistlusdieeti ning ka see aasta otsustasin hakata jälle korralikult toituma. See ei tähenda midagi äärmuslikku, aga rasvakihti võiks natuke vähemaks ikka saada. Praegu tundub nagu toimivat ning lisaks on suurem magusaisu ka kadunud. See reegel vist ikka suhkru puhul kehtib “annad sõrme, võtab käe”.
KODU
Olen juba nii kaua oodanud progressi korteri arengus ja uue aasta esimesel nädalal sain lõpuks selle kauaoodatud augu seina. Juhuu!!! Nüüd on remont täies hoos ja kõik mu vabad hetked mööduvad ehituspoodides või erinevatel koduteemalistel lehtedel. Silme eest on juba kirju – öösiti näen ka unes vannitoa plaate. Kuigi algul oli plaanis natuke väiksem remont, otsustasin nüüd ikkagi kõik korda teha – ei näe mõtet midagi poolikut teha. Eks see nõuab ka suuri väljaminekuid. Tegelikult ongi see üks põhjuseid (lisaks et vorm pole üldse selline nagu tahaks), miks ma otsutasin ka kevadel mitte võistelda. Ega see bikiinifitness väga odav lõbu pole ja hetkel on prioriteedid natuke teised.
Selline vahekokkuvõte siis! Lõpetuseks toidupilte ka natuke. Kuna koju jõuan tavaliselt kell 9 õhtul või hiljem, on märksõnadeks ikkagi lihtsalt ja kiirelt.
 
Kanafilee pirni ja sinihallitusjuustuga
 
Klassika: makaronid, jogurti-tilli kana, avokaado
Tartus ema juures tegime ahjulõhe koos ahjupeedi, bataadi ja
brokkoliga. Kõrvale valimistas ema rucola-mandariini salati.
 
Üks lemmikuid: basmati riis kanahakklihaga (lemmik Ranna-
mõisa hakklihasegu broileririnnafileest), kuhu segan enne
üles soojendamist sisse kodujuustu ja avokaadot.
 

 


Minek! (80/100)

Ilusat nädala algust kõigile lugejatele!
Loodan, et kõik kes te eile jookmas käisite, nautisite seda täiel rinnal. Jooksmiseks oli ilm nagu tellitud (võib-olla isegi minu jaoks natuke palav) ja usun, et emotsioon oli kindlasti väga hea. Mul õnnestus isegi maratoni finišit näha – kõndisin täpselt sel hetkel üle finišikoridori mineval sillal. See oli päris võimas! Siiski olen rahul, et otsustasin sel aastal minemata jätta – ainult seda ägedat medalit oleks tahtnud.
Igaljuhul on mul hetkel asjad pakitud ja kohe astun kodu uksest välja, et Inglismaa poole liikuma hakata. Päevad tõotavad tulla meeletult pikad ja ma ei tea, kuidas Internetiga meil seal üldse lood on ehk ilmselt postitusi oodata järgnevatel nädalatel pole. Ma pole just kõige eeskujulikum “100 blogipäeva” jälgija, aga kunagi ma sellega ka lõpuni saan. Tegelikult on viimasel ajal ka üsna palju päevi vahele jäänud, aga pole mõtet täiesti tühja ja loba ka kirjutada. Trenni ilmselt ka eriti teha ei saa. Rääkisin täna treeneriga ka sel teemal ning ta soovitas ikkagi õhtuti vähemalt kolm korda nädalas mingeid harjutusi teha, et tagasitulles saaks samade raskustega jätkata. Eks ma annan endast parima. Ilmselt elan koos ühe neiuga ühes toas, kes vaatab arvatavasti mind küll veidi imelikult. Aga mis seal ikka – äkki motiveerib teda ka! 🙂 

Mida võtta kaasa? (75/100)

Järgmisel nädalal suundun mõneks ajaks Inglismaale, kus toimub uue töökoha jaoks koolitus. Kuna tegemist on üsna uue projekti/asjaga Eestis, on väga palju õppimist – eriti minul, kes ma pole selle valdkonnaga eriti tuttav. Jäägu see esialgu veel saladuseks, mis ja kus täpselt töötama hakkan. Igaljuhul selgus täna ülemusega rääkides, et päevad saavad olema stiilis hommikul kell 6 äratus ja söömine, seejärel terve päev koolitamist ning õhtul umbes 11.30 jõuame hotelli, kus on võimalus veel süüa ning ruttu magama. Päev on täis sisustatud ning otseselt söömisaega pole, kuid seal on üks AGA – nimelt on kogu aeg võimalik minna ühte ruumi, kus pakutakse päev läbi saiakesi, krõpse, šokolaadi ja kokat. Mõne jaoks ehk paradiis – aga mitte minu! Tavaliselt võtan reisidel küll veidi vabamalt, mis aga ei tähenda päev läbi crapi söömist. Kes on Inglismaal käinud, ilmselt teavad, millised seal naised välja näevad – ei hakka parem kommenteerima.  Kuigi mu eesmärk on praegu küll veidi kaalu suurendada, ei soovi ma seda teha puhtalt rasva arvelt, mida poleks järgnevate nädalate jooksul väga raske teha. Ülemus lisas ka, et eelmisel korral olid kolmandaks päevaks kõigil juba kõhud ees – ilmselgelt ei lähe see kokku hetke eesmärkidega.
Nüüd ma siin siis vaikselt murran pean, et mida endaga kaasa võtta. Ilmselgelt ei hakka ma endale korralikke lõunasööke karpidega kaasa pakkima. Midagi olen juba välja mõelnud, aga nüüd pöördungi teie, mu lugejate poole, et ehk oskate anda nõu, mida võiksin kaasa võtta? Kõik soovitused on oodatud!