Rubriik: Motivatsioon

"Aga kas sa enam trenni ei teegi?"

Published on by hiieliin2 kommentaari
Mõni päev tagasi küsis töökaaslane, et “Kuidas mul trenniga läheb?” – kas käin ikka trennis, pole nagu kuulda olnud. Vastus on JAA – hetkel olen täiega hoos. Tegelikult olen kogu aeg teinud. Vahepeal on mõõnaperioodid, teisel ajal jälle motivatsioon laes. Nii see tsükkel ilmselt käib. Ma lihtsalt ei ole suur trenni selfide tegija ja seega pole ka väga palju pilte, mida oleks/tahaks jagada. Treenin enamasti üksi ja kuigi saalis on palju tuttavaid, ei hakka me tavaliselt pildistama. Kirkega käies on see traditsioon meil – siis leiame ikka mõne nurga. Ühesõnaga trenni ikka teen – kas siis eesmärgiga võistelda või mitte, see lihtsalt on lahutamatu elu osa.
Viimaseid päevi olen eriti nautinud – töö juures oli hetkeline pingelangus ning sain oma vabad päevad ka. Lisaks veel super ilus ilm. Sisustasingi need trenni, kokkamise, lugemise ja päikesega… nagu minupuhkus peaaegu.
Esmaspäeva alustasin Roccas raskema jalatrenniga. Mulle meeldib see võimalusel alati esimeseks nädala trenniks ajastada. Esiteks on Roccas kõige paremad vahendid selle jaoks ning lisaks annab nädale hoo sisse. Teisipäeval oli töölt vaba, aga nagu kella pealt läheb mul uni iga päev kell 6 ära ehk kell 7.30 olin juba Postimajas õlatrenni tegemas. Pärast käisime veel Kalamaja Reval cafes hommikusöök nr 2 nautimas. Üks minu lemmikuid pošeeritud munad, röstleib ja soolalõhe.
Samuti ei saanud muidugi võimalust kasutamata jätta ning avasin rulluisuhooaja. Sõitsin umbes 10 kilomeetrit Järvevanal. Üksi sõites on kiirus päris hea ning tuharad, jalad ja kerelihased saavad korraliku koormuse. Mulle meeldib, et seal pole palju auto ülesõite, kus pidevalt pidurdama peaks. Lisaks on tee ka väga hea. Mitu korda käies tüütab aga ära. Peakski uusi radu avastama Tallinna kandis. Pirital mulle väga ei meeldi – liiga palju rahvast, kitsas ja tee pole eriti pikk.
Õhtul valmistasime veel eriti maitsva õhtusöögi, aga sellest tuleb kunagi eraldi pikem postitus. Esmaspäeval tuli aga mul suur Jaapani toidu igatsus peale ning käisme sõbrannaga Sushi Plazas, kus võtsin seekord kuulsate tempurade või makide asemel hoopis kana doni. Jäin nii rahule. Seal on tegelikult päris palju teisigi huvitavaid sööke alustades grillitud tuunikalast kunu rameni supini.
Täna hommikut alustasin jälle vara – ei oska ikka magada. Nimelt kell 7.14 olin juba Estonia teatri ees, kus toimus järjekordne Nike running clubi trenn. Kolmapäeviti on kavas train to run ehk reaalset jooksu vähem ja rohkem erinevaid harjutusi. Suurema osa ajast veetsimegi Vabaduse väljaku treppide juures, kus tegime erinevaid trepijookse, väljaasteid, hüppeid. Jalad said ikka “vatti”. Ilm oli lihtsalt super-super hea ja jäin väga rahule. Võimalusel tahakski just hommikuti käia seal, jõuaks isegi enne tööd ilmselt tehtud.
Lisaks tegelesin enda rõdu sisustamisega ehk ostsin sinna põrandakatte ning laua ja toolid. Täna saingi juba esimese päikesevõtu teha. Hetkel on küll nii hea meel, et sain rõduga korteri. Tegelikult on mul neid lausa kaks. Natuke kitsad küll, aga ajavad asja ära. Õhtul oli üle pika aja lõpuks treeneriga kohtumine. Meil on seda aega ikka päris keeruline kokku leppida. Panime natuke plaane paika ning tegin täitsa arvestatava selja trenni. Varsti kirjutan täpsemalt ka lähieesmärkidest. Trenni lõpus proovisin ära ka Postimaja klubi rõdu. Sai ühendada natuke päevitamist ja kõhulihaste tegemist. Järjest populaarsemaks muutb terrasil treenimine. Mulle küll väga meeldib! Üldse proovin rohkem õues liigutada. Avastasin, et kodu lähistel asuvad ka Järve terviserajad, mida peaks mõni päev uudistama minema. Vähemalt mingi võlu on pideval kolimisel – kogu aeg saab uusi kohti avastada.
Ühesõnaga vastus küsimusele – ma ei ole trenni tegemist ära lõpetanud. Pidin just täna enda blogi kategooria valima ehk kas kaalulangus- või spordiblogi. Võttis üsna nõutuks esiti – päris spordiblogi ju pole, samas ka ei keskendu ma siin kaalulangusele. Minu eesmärgiks on pigem propageerida lihtsalt aktiivset eluviisi ning näidata, et tervislik toitumine ei ole mingi tuumafüüsika. Lisaks kui keegi siit natuke motivatsiooni või mõne nipi saab,  võin juba rahul olla. Täna just üks sõbranna ütles, et on siit palju häid ideid saanud – see muutis kohe tuju heaks!
Põhjus, miks ma juba kolmapäeval nädala kokkuvõtte teen, on selles, et juba homme sõidan tööasjus vähemalt kuni teisipäevani Leetu. Trenni seal küll otseselt teha ei saa, aga üldine füüsiline koormus on juba nii suur, et ega ilmselt ei jaksaks ka. Teie aga nautide ilmasid ja tehke ikka trenni! 🙂
Tänane õhtusöök: tuunikala filee steik grillitud pannil + soja kaste pärast; riis avokaado ja maisi-herneseguga, ahjus röstitud spargel, tomat

Viimane päev Jaapanit

Published on by hiieliin4 kommentaari
Ilmselt tuleb siit nüüd üks viimased Jaapani-teemalisi postitusi. 12 päeva läks ühest küljest kiiresti, kuid harjusin juba nii ära, et praegu on tunne nagu oleks paar kuud juba seal oldud. Mõeldes kui kähku tavalised tööpäevad lähevad, siis viimased nädalad on olnud nii emotsiooniderohked ja võrreldes igapäevase eluga nii palju mulle andnud. Seetõttu ongi minu põhimõte juba kaua aega, et panustada tuleks eelkõige kogemustesse ja reisimisse kui asjadesse.
Põnevatest sündmustest veel nii palju, et viimasel kahel päeval sain tunda ka kerget maavärinat. Olin päris vaimustuses sellest – otsisin kohe googlest üles maavärinate reaalaja kajastused ning ei olnud ainult minu ettekujutus. Seda kinnitasid pärast ka teised. Meie kandis oli see üsna nõrk. Seevastu Lõuna-Jaapanis oli eile 6,5 magnituudine maavärin, kus oli isegi hukkunuid. Nõrk variant oli aga huvitav kogemus ja ma lootsingi, et mõni võiks ikka selle aja jooksul olla.
Nüüd aga minu viimasest Jaapani päevast natukene. Juba kolmapäeva õhtul mõtles pererahvas, et kas mul on midagi tähtsat veel  toidust proovimata. Välja nad selle mõtlesid ehk hommikusöögiks sain lisaks tavapärasele miso supile, praekalale ka riisikooki ehk mochi. See on justkui kokku pakitud riis – kleepuva ja poolkõva tekstuuriga, mis tehakse soojaks, pannakse nori lehe vahele ning süüakse loomulikult soja kastmega. Chiaki on selle suur fänn ning lisab seda tihti enda kausis miso supi või hautiste sisse. Täitsa huvitava maitsega – kellel huvi tekkis proovida, peab mulle külla tulema, sest hommikul sokutati üks pakk mulle ka kotti.
Pärast hommikusööki suundusin veel korra Tokyo kesklinna Shibuyasse, et paaris poes käia ning ikka külastada ka kuulsat Starbucksi kohvikut, kust avaneb vaade Tokyo kõike tihedamale ülekäigurajale. Sain isegi õnnekombel istekoha akna äärde ning nautisin veel viimaseid minuteid kiiret Tokyo suurlinnaelu.
Lõunasöögi ajal kohtusime Chibas Kyohei ja Chiakiga. Viimaseks kohaks valisime muidugi ikka sushi. Siin on üldjuhul kahte tüüpi sushirestoranid. Esimene variant on nii öelda eksklusiivne ja kallim, kus istud kokkade vastas ja nemad valmistavad sulle tellimuse peale erinevaid sushisid. Taolises kohas käisime minu esimesel päeval. Teine variant on taskukohasem – seal on ringikujuline liikuv lint, mille keskel on kokad, kes lisavad sinna pidevalt sushisid. Lisaks saab soovi korral menüüst ise midagi juurde tellida. Nüüd proovisime ka selle variandi ära. Lõpetuseks valis Chiaki mulle hiiglasliku kalaga sushi. Väga tore asi oli veel lauas olev kuuma vee kraan, kust sai pidevalt enda teetassi täita.
Pärast lõunat palusin Chiakil mind mõnda kohalikku toidupoodi viia, et Eestisse natuke asju kaasa osta. Need supermarketid on siin ikka täiesti hullumeelsed – kõik on lihtsalt liiga perfektne. Poes on liha täpselt identsete viilude/tükkide/sektoritena karpidesse pandud, 20 erinevat varianti, pooli tooteid saab proovida, ideaalsed sushikarbid ja bento boksid. Kõik on lihtsalt nii detailideni läbi mõeldud ja korras, et võtab silme eest kirjuks. Mul endal hakkas natuke imelik selle perfektsuse keskel, et tahtsin sealt poest võimalikult kiiresti ära saada. Chiaki aga vedas mind veel ühest kohast teise…Hullumeelne! Ostsin erinevaid asju, mis oleks rohelist värvi, mõned maitseained, teed. Lisaks pani pererahvas veel mulle natuke Jaapani tooteid kaasa ehk nüüd võite minu juurde degusteerima tulla.
Õhtuks tehti mulle taaskord põnevat rooga. Nad olid ikka endiselt nii vaimustuses, et ma julgen kõike süüa ja proovida. Ilmselt see tuleb ka mu isa põhimõtetest, sest tema alati rõhutab, et kuidas saab enne hinnangut anda, kui pole proovinud. Samuti ei tohiks juba enne eelarvamusega suhtuda, sest see mõjutab väga tugevalt.
Igaljuhul pandi laua keskele jälle  väike pliit panniga, kuhu lisati väga õhukesed loomalihaviilud, erinevad juurikad, seened, tofu ja siis kastmeid/puljong – ega ma täpselt ei teagi. Asja point on aga see, et me ei söönud neid niisama, vaid kõigil oli ees väike kauss, kuhu panime toore muna ning kõik söögi kastsime sealt läbi. Uskuge või mitte, aga maitses super hästi! Kui te nüüd küsite, et kas nad salmonellat ei karda saada, siis kuna Jaapanis on on toore  muna söömine väga tavaline, on neil selle jaoks leiutatud ka väga põhjalikud spetsiaalsed tehnoloogiad, et kõik munad üle kontrollida.
Õhtul istusime veel Kyoheiga päris pikalt, arutasime elu-olu ning mõtlesime, et üsna uskumatu on, et juba 6 aastat tuttavad oleme. Selliseid sidemeid peab hoidma ning kindlasti kohtume mõne aja pärast uuesti – kas siis Eestis, Jaapanis või kuskil mujal riigis. Olen üsna kindel, et minul see Jaapanis viimaseks korraks ei jää, sest avastamist seal jätkub palju. Ilmselt järgmine kord ühendaksin selle mõne teise lähiriigi külastusega. Jaapan üllatab samal ajal enda modernsusega kui ka natuke kummaliste vanade traditsioonidega. Et tänane postitus liiga pikaks ei veniks, siis kirjutan ehk homme veel natuke mõnest kummalisest kombest, asjast, käitumismaneerist, mis mulle seal olles silma jäi. Seega saate veel vähemalt ühe reisipostituse siin lugeda. Aitäh, et olete vapralt ikka lugemas käinud ning loodan, et tekitasin teis natuke suurema huvi Jaapani vastu.

Mina üritan nüüd kogutud positiivse energia endaga kaasa võtta ning suunata selle igapäeva tegemistesse. Ilmselt oli see kindlasti minu üks parimatest reisidest, kuid koju on ka alati tore tagasi tulla. Reisihing nagu ma olen, on juba ka uued plaanid mõttes ning tuleb hakata neid vaikselt organiseerima. Samal ajal pole ma muidugi unustanud ka enda spordialaseid eesmärke ning kibelengi tegelikult juba trenni! Nüüd on veel viimane lend ja siis juba Eesti. Jaapani köögist saadud ideid tahan kindlasti siduda enda igapäevaste söökidega, aga ühest kodujuustust küll praegu ära ei ütleks.
Ma tunnen end nende kõrval ikka alati nii hiiglaslikuna

Motivatsioonist ja muust

Published on by hiieliin5 kommentaari
Lubasin, et annan nüüdsest natuke tihedamini märku ja üritan sõna pidada. Üle pika aja oli kolm vaba päeva, mistõttu sain veidi rohkem puhata ja kehal ning vaimul taastuda. Mainisin eelmises postituses ka, et hetkel on mul kerge motivatsioonipuudus. Suvi oli nii tempokas ja nüüd kui on vähemalt tööalaselt veidi rahulikum, on esialgu natuke imelik olla. Tegelikult tuleks seda aega nautida, sest ega pikka pidu pole. Kui nüüd aasta tagasi minna, siis 2014. aasta oktoobris töötasin ca 250 tundi, lisaks veel trennid ja kõik muu ehk peaksin hetke olukorrast rõõmu tundma.
Trenni mõttes hakkas ka viimasel ajal natuke motivatsiooni vähemaks jääma. Olen juba sama kava üsna pikalt teinud ja tekkis kerge tüdimus. Tegelikult on see ilmselt normaalne, sest kogu aeg ei saagi 100% motiveeritud olla. Mul on vist juba tavaks kujunenud, et iga ca 4 kuu tagant on kerge langus. Tegin nüüd viimastel nädalatel natuke vabamalt ja rohkem seda, mida ise tahtsin. Tundub, et see mõjus hästi.
Laupäeval toimus Reebok Fitness festival, kuhu juba ammu plaanisime minna. Hommikut alustasime Egle poolt korraldatud lava-eri seminariga. Alguses oli nii öelda meigikoolitus, mida viis läbi Oriflame. Ega sealt suurt midagi teada ei saanud – ainult tõdesin, et olen kaotanud taaskord enda vähesedki oskused meikimisel, mida kevadel harjutatud sai. Sisuliselt tegime end lihtsalt ilusaks, pärast mida rääkis Egle natuke lavalisest ettevalmistusest. Oluliselt uut teada ei saanud, aga eks see oligi rohkem täiesti uutele suunatud. Osad tüdrukud võistlevad ka sügisel ehk mõni oli rohkem kustunud näoga, teine vähem… Meenutades nüüd enda kevadet, siis ega ma ise ka kõige teravam pliiats polnud.
Pärast koolitust suundusime trennidesse. Plaanis oli bodyattack, bodycombat, crossfit ja kick the plyo. Pidasime ilusti kavast kinni ja kõik treeningud said tehtud. Kusjuures üllatavalt lihtne oli. Arvasin, et kuna pole ammu aeroobseid trenne teinud, siis on üsna väsitav. Väga mõnus oli üle pika aja jälle oma lemmikut combatit teha. Alguses oli tunne küll, et virutan kohe mõnele jalaga näkku, aga mida lugu edasi, seda vähem inimesi alles jäi. Kätlinile oli see esiene kord ja ta oli kohe nii vaimustatud, et oli kogu trenni suu kõrvuni. Teine asi, mis väga meeldis, oli crossfit. Olen kunagi Tartus päris tunnis käinud, mis on muidugi kordades raskem, aga siiski pakkus ka festivali versioon väljakutset. Vahelduseks oleks päris põnev hoopis selles stiilis trenni teha – tugevaks seal igatahes saab. Ring sisaldas kastile hüppeid, sangpommidega erinevaid harjutusi, hüppenööriga hüppamist jms. Lõppu tegime tüdrukutega veel aja peale kosmonaute. Kokkuvõttes oli väga tore päev. Sellised üritused pakuvad alati postiivseid emotsioone. Tore oli näha ka, et mitmed töökaaslased ja muud tuttavad olid kohale tulnud.
Teise poole nädalavahetusest veetsin Lõuna-Eestis ja Tartus. Pühapäev oli selline õues olemise aeg rohkem – käisin Tartu Rattamaratonil autojuhiks. Palju positiivseid emotsioone ja hea meel, et ise sõitma ei pea. Kunagi võiks muidugi lühema distantsi läbida ikkagi. Tartus kahjuks palju aega ei jäänud, aga kõige tähtsama ehk Kirke ja tema poisi jõudsin üle vaadata. Kui ma muidu suur laste inimene pole, siis Karl on küll kõige vahvam tegelane. Armas pere on neil – ainult kaugel, millest on kahju, Seda suurem on alati kohtumisrõõm muidugi. Võiks ainult tihedamini juhtuda.
Lõpetuseks veel paar toidupilti. Üritan enam-vähem rajale tagasi saada. See ei tähenda nüüd hullu dieedirežiimi ja kõige grammilist jälgimist. Viimasel ajal juhtus pigem see, et toidukordade vahed läksid päris suureks ja siis kui lõpuks õhtul koju jõudsin, oli isu kõige järele.
Vasakul: täistera nuudlid, tilli-jogurti marinaadis kana, avokaado, tomat
Paremal: üleval tatraleivad avokaado ja lõhega; all kaerahelbepuder
 kreemküpsisevalgupuddingu, mango, mustikate ja maapähklivõiga

Minu abimehed

Published on by hiieliin4 kommentaari
Natuke rohkem kui nädal on möödas võistlustest ja olen vaikselt taastunud. Pärast Lätit oli enesetunne mitu päeva päris kehv ilmselt mitme faktori koostoimel – väsimus, magamatus, dieedist väljatulemine ning mõned eraelulised probleemid. Läksin veel esmaspäeval tööle ka ja ei saanud korralikult välja puhata. Korralik õhupalli tunne oli ja kõht valutas ka mitu päeva. Tegelikult ma ju mingit suurt ülesöömist ei harrastanud (v.a Riias pärast võistlusi). Kõige suurem igatsus oli ikka nende koduste toitude (ja jäätise) järgi ning kuna veetsin mõned päevad isa kodus, siis vanaema neid mulle ka iga päev pakkus. Üldse on mu ostukorvi sisud üsna kummalised hetkel. Näide ühest päevast, kus seal leidus kookose jogurt, Toome salat, heeringas ja kanasült. Kanalihasült on mu üks lemmikavastusi vist ja näiteks Rannarootsi omas on 100g kohta vaid 68 kcal, 1,7 g rasvu, 0,4 g süsivesikuid, 13 g valke – peaaegu nagu dieettoit. Üldse kõnnin toidupoes ringi nagu pooletoobine ja vaatan asju, mida kõike võiks võtta, kuid ei suuda otsustada mida täpselt tahaks hetkel. Päris ajamahukas ja kulukas tegevus praegu see poeskäimine. Varem oli üsna lihtne – kana, brokkoli, kodujuust, maitsestamata kohupiim, kurk, tomat ja ega palju muud sinna ei mahtunud igapäevaselt.

Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis natuke inimestest, kes mind sellel perioodil aidanud on – neid on tegelikult väga palju. Ega elu koos näljas ja väsinud inimesega kerge pole ning mu elukaaslane vist kõige õnnelikum pole ka, et ma antud alaga tegelen, sest vaba aega töö, trenni ja toiduvalmistamise kõrval praktiliselt pole ning kui on, siis on enda kiusamine kuskile välja peole või üritusele minna (eriti lõpuperioodil). Praegu võib jääda muidugi mulje nagu ma oleks mitu kuud näljas ja väsimuses elanud, kuid tegelikult oli ikka enamus ajast kõht täis ja meel hea, lihtsalt lõpus see pidev enesepiiramine hakkas pigem vaimule. Igaljuhul kannatas ta selle ära ja enamuse aja ka toetas mind ning muidugi ei saa jätta mainimata, et suur osa pildimaterjalist on olemas tänu temale. Samuti on olnud väga toetavad ka mu töökaaslased ja sõbrad. Ma olin päris üllatunud tegelikult, et nad kõik Tartus võistlust vaatama tulid, sest ega ma seda eriti ei reklaaminud, kuid tagasiside oli väga positiivne. Motivatsiooni andsid väga palju inimesed trennist, kes ikka pidevalt vormi kiitsid ja utsitasid edasi pingutama – lõpus andis see eriti palju. Lisaks ka Myfitness Rocca juhataja Ruth, kes mulle iganädalaselt saali broneeris, et saaksin poseerimist harjutada. Samuti olen tänulik Helikale, kes mind Eesti Karikavõistlusteks aitas “üles putitada” grimmi ja soenguga ning Glanz & Glamuurile kõrvarõngaste laenutamise eest. Kõik Ti Sento fännid kindlasti teavad neid ning viimasel ajal soetangi endale ehteid vaid sealt. Ja muidugi minu sõbranna Kirke, kes on mu üks suurimaid fänne ja toetajaid ning ise 8 kuud rase olles vedas mu läbi esimesest võistlusest ehk sõna otseses mõttes tegi peaaegu kõik mu eest ise ära – hea, et ise lavale üldse läksin. Aga nagu me naljatasime, siis kahjuks tema kategooriat see aasta ei olnud.

Kõrvarõngad võistlusteks Glanz & Glamuurist

 

Ja viimaks lavale poleks ma ilmselt üldse kunagi jõudnud ilma oma treenerita, kes mind eelmine suvi nii öelda “üles korjas” ja enda hoole alla võttis. Kuigi trenni teen sisuliselt ju ikkagi üksinda, kuid väga vajalik on, et oleks inimene, kes nõu annaks ja kriitilise pilguga asjadele hinnangu annaks. Olen väga tänulik talle, et ta on oma aega sellesse panustanud ja mind igati aidanud ning loodetavasti meie koostöö jätkub edukalt ka edaspidi. Oh jah, tegelikult on neid inimesi kokku väga palju, ühesõnaga suured tänud toetuse ja motivatsiooni eest! Samuti kõik mu lugejad (eriti need, kes võtavad vaevaks kommenteerida) – see annab palju! Mul on hea meel tõdeda, et teid siin ikka nii palju alles on pärast minu üsna pikka blogipausi. Nüüd tuli võib-olla natuke imal kiidulaul, aga tundsin, et oleks ülekohtune mitte seda postitust teha. Edasistest plaanidest juba lähiajal.

Nädala kokkuvõte 31.03-06.04

Published on by hiieliin1 kommentaar
Aeg jälle nädala kokkuvõtteks. Ma pole viimasel ajal blogis väga aktiivne olnud ja trenni/toitumisega seotud asjalikke postitusi kirjutanud. Üritan kogu tähelepanu kooliasjadele keskenduda ja ühe postituse korralik kirjutamine võtab meeletult aega.

Esmaspäev: Täitsa tavaline jalatrenn jõusaalis, erilisi emotsioone ei tekitanud seekord. Mõtlesin, et tahaks endale ikka tõstevöö osta, sest jõusaali oma on mulle ikka parajalt suur.

Teisipäev: Hommikul nagu ikka oli ülikooli jõusaali praktikum. Õppejõud teatas, et nüüd hakkab jõutõste pool kursusest ehk keskendume kükile, jõutõmbele, rinnalt surumisele ja maksimaaljõu arendamisele. Tegi kerge sissejuhatuse Eesti jõutõstmisesse ja hakkasime harjuama. Proovisime siis rohkem jõutõste tehnikas teha neid harjutusi ehk ikka täissügav kükk ja surumisel rind üleval selg nõgus, et surumise maa lühem oleks. Iseenesest oli kerge tund ja kahtlesin, kas seda üldse trennina kirja panna siia. Päeval tegelesin aktiivselt baka tööga lõpuks ja õhtul elasin selle combatis välja. Praegune kava pole ikkagi minu lemmik, natuke liiga ühekülgne – väga palju ülakeha!

Kolmapäev: Kella keeramine andis mul see aasta ikka tunda ja hommikune vara ärkamine oli väga raske. Pidasin ikka pikka võitlust, kas minna hommikul trenni või mitte. Õnneks võitis minek ja õige otsus – kell 10 läksin juba reipalt loengusse. Palju on küsitud, et palju ja mida teen. No üks näide siis rinna, triitsepsi ja biitsepsi päevast.
Rind: rinnalt surumine, kaldpingil lendamine.

Triitseps: prantsuse surumine vs dipsid; köiega alla triitsepsi sirutus
Biitseps: küünarvarre kõverdus kangiga, scott pingil küünarvarre kõverdus hantilga


Ülejäänud päev oli seevastu üsna kohutav. Esmalt vaheeksam ühes aines, mis läks üli halvasti – ei mäletagi, et pärast mõnda eksamit oleks selline läbikukkumistunne olnud. Viha õppejõu vastu oli suur, et ta suutis midagi lihtsat ja loogilist kõige nõmedamasse situatsiooni asetada. Kuna eksam sai kähku tehtud, oli järgmise loenguni aega 1,5h. Mõtlesin vahepeal linnas käia, tegin kerge eine ja kui lõpuks oma raske kotiga tagasi Toomemäele jõudsin, selgus, et järgmine loeng jääb ära, sest ainult 2 inimest (koos minuga) on otsustanud kohale tulla. Ja tänu sellele oli mul jälle 2h vaba aega, sest olin juhendajaga leppinud kokku aja pärast loengut. Õnneks saime selle natuke varasemaks… ja siis 2h ajusurma mulle ehk statistilist analüüsi…oh õudust. 
Neljapäev: Väga mõnus jalatrenn seekord ja jõutõmbest on üks mu lemmikharjutusi saanud vist. Varem ma seda eriti ei teinud, sest tehnika oli üsna logisev, aga asi areneb.

Reede: Hommikune Synergy – seekord olid kõik tublid ja tegi 3 ringi (tegelikult ajaliselt jõuaks teha 2, aga kolmas on nö boonusring). Lõuatõmbed pealthaardes laialt, kastile hüpped, köieronimine, triitseps kätekõverdus küünarnukk maha, jalad kinni ette kallutus sirgelt, plank, ühel jalal üles tõus, paarilisega käte laiali surumine, hüppenööril hüppamine, kükist sangpommi üles toomine ja surumine. Otsustasin otsa teha veel spinning 30+kõht, selg ka, kus polnud ammu käinud. Ai kui raske see oli…!

Laupäev: Olime Kirkega tublid ja juba 10st läksime jõusaali, muud ei mõista ju laupäeva hommikul teha (kuigi reede õhtu läks ka üsna pikale). Üllatavalt palju rahvast oli. Minul oli kavas õlg ja selg ning ega ilma akrobaatiliste harjutuste ning korraliku pildiseeriata Kirkega trenni lõpetada saa! 
Päraslõunal käisime Lõuna-Eesti karikavõistlusi kulturismis ja fintessis vaatamas. Pealtvaatajaid oli üllatavalt palju ja osavõtjaid kokku ca 65. Kõige populaarsem oli muidugi bikini fitness, mida ka meie kõige rohkem näha tahtsime, sest võistlemas oli ka mõni tuttav. Bikinid olid sel aastal väga head (eriti võrreldes eelmise aastal sama üritusega) ning meil jätkus kommentaare ikka kõigile ja kõigele… naiste värk! Meeste voorud olid ka huvitavad, kuigi mõndade kohta tekkis küll natuke küsimus, kas nad ikka jõusaalis käinud on. Siiski algajatele hea kogemus ilmselt. Ma ei tohiks tegelikult nii kriitiline olla, sest kuskil pea tagasopis on ka endal tiksunud ikka mõte, et võiks end kunagi proovile panna. Kahtlev olen olnud pigem sellepärast, et bikini fitness tundub vahel natuke liiga selline barbie ja naiivse blondi mängimine. Tegelikult on kindlasti enamusel selle taga suur töö, aga on ju natuke lavaline olek justkui “õhus lendamine”. Pärast seda üritust jõudsin selgusele, et tegelikult võiks ju ikka ära proovida ja hea kogemus oleks kindlasti. Rohkem mõtlen sellele kui kool läbi ja olen enda elamisega ilusti Tallinna jõudnud ning selguse saanud järgmise aasta tegevustes. Pidevalt kahe linna vahel sõitmine võtab väga palju aega ära ja midagi konkreetset ning siduvat on plaanida raske. 
               
Midagi jäi külge ka ikka! Tegelikult ma end väga lühikeseks (170 cm) ei pea, aga nende tšikkidega koos olles tunnen küll end väikse päkapikuna.

Trennid 24.03-30.03

Published on by hiieliinLisa kommentaar
On aeg teha üle pika aja jälle üks nädala kokkuvõte. Trennide poolest oli küll väga aktiivne nädal, millele pani kena punkti laupäeval toimunud Nike Training Day. 
Üldiselt oli jõusaali keskne ja ma ise ka veel imestan, et mulle seal meeldib. Koostasin kava selliselt, et ühel nädalal teen pikemad seeriad väiksemate raskustega ning teisel vähenevate kordustega ja suurenevate raskustega. Kuigi möödunud nädalal olid kergemad raskused, pole harjunud nii pikki seeriaid tegema. Üldse on jõudu ikka vähemaks jäänud, aga küll see varsti tagasi tuleb.

Esmaspäev: Jõusaalis I jalapäev: kükid kangiga, sumo kükk käsikuga, väljaaste kükk taha natuke viltu,  jõutõmme sirgete jalgadega, sääretõsted, jalgade sirutus ette masinal, kõht. Jäin trenniga väga rahule, õhtul rullisin oma uue foamrolleriga kodus ja järgmisel päeval oli lihasvalu palju väiksem kui tavaliselt pärast jalapäeva.
Teisipäev: Hommikul oleksin pidanud minema TÜ spordihoonesse jõusaali kursusele, aga hommikul oli silme eest veidi must ja natuke kahtlane olemine (ilmselt väsimusest) ning otsustasin hoopis paar tundi veel magada. Pärast oli hea enesetunne tagasi ja õhtul käisin bodycombatis, mis oli puupüsti täis. Tegin uut kava teist korda ja tundus isegi enam-vähem. Esimesel korral mulle üldse ei meeldinud. Muidu pole isegi kaval viga, aga muusika on küll üsna jube.
Kolmapäev: Käisin hommikul enne loenguid jõusaalis, mis oli üle pika aja mõnusalt tühi. Tehtud sai rind, triitseps, biitseps.
Neljapäev: Kella 8 olin juba kopsuarsti juures (kes ütles, et olen täitsa paranenud) ja pärast seda jõusaalis II jalapäev. Hetkel on sellepärast kaks jalapäeva, sest tahan neid natuke eelisarendada. Samuti teen veidi vähem harjutusi korraga. Varem tehtud pikad jalatrennid olid nii füüsiliselt kui ka vaimselt üsna kurnavad, mis tekitasid natuke vastumeelsust. Trenni lõpus proovisin crosstraineril tabata intervalle ehk 20 sekundit tööd (max tempo), 10 sekundit puhkust (rahulikumas tempo). Kokku neli minutit ning korraliku pingutuse sai.
Õhtul oli jälle TÜs jõusaali kursus (viimane neljapäev – jess!). Mitte et mulle seal ei meeldiks, aga ma kunagi ei tea, mis me seal teeme ja siis ei oska oma trenne arvestada väga, et topelt koormust ei saaks. Juhendaja tahtis küll jalgu teha, aga kuna mul olid üsna makaronid all, siis sain rinna. Pidime tegema püramiid kordus-seeriaid. Alustasime 12 kordusega ja kerge raskusega kuni 6 korduse ja max raskuseni ning siis tagasi vähendades raskust kuni 12 korduseni jälle. Kokku 8 seeriat – korraliku koormus. Pärast biitsepsile-triitsepsile kaks harjutust põletavad seeriad ehk alustad max raskusega ja kui enam ei jõua, võtad natuke kergema ning teed nii kaua kuni jõuad, siis veel kergema jne. Põles küll korralikult ja isegi oli tunda järgmistel päevadel.
Reede: Hommikul käisime Kirkega üle pika aja synergys, mis ei olnudki mu üllatuseks seekord väga raske. Olime tublid ja tegime ikka ilusti kolm ringi: hüppenööriga hüppamine, TRX seljatõmme plahvatusega, rippes jalad krõnksus külgedele keeramine, kastihüpped, köieronimine, triitseps kätekõverdused küünarnukk maha liigutusega (ma ei tea, kuidas see õige nimi on); jalad varbseinal kinni ette kummardus, kätel plangus stepipingil kätega maha kõndimine, paarilisega käte kokku/laiali surumine. Lisaks tegin natukene õlga, selga ja pärast rullisime korralikult kõik valusad lihased ära.
Laupäev: Läksime Kärdi ja Kirkega Saku suurhalli Nike Training Dayle. Tuleb tunnistada, et keha oli väsinud ja pigem oleks soovinud puhkepäeva. Kokku tegin 5 trenni – kuna suur zumbataja pole, jätsime selle vahele ja tegime korralikke pildieeriaid (kuidas siis muidu? :D). Kõige rohkem meeldis esimene trenn, mis oli bodycombati ja bodyattacki mix (mõlemad lemmikrühmatrennid nagunii), mida andsid Myftinessi treenerid. Teiseks cardio energy, mis oli bodyattacki sarnane, aga natuke aeglasemaks tempos. Treener oli täitsa äge kutt ja trenn üsna nauditav. Vahepeal pidi tegema aga kiireid kõhulihaseid põrandal (mis oli MEGA kõva) ja mu sabakont jäi sellest üli valusaks. Kolmandaks oli Nike Training strong skills, mis koosnes peamiselt jõu harjutustest kas paarilisega või üksi. Ootasin sellest natuke rohkem, lõpus väga ei viitsinud enam teha. Treener oli ka üsna üles kiidetud, aga minu meelest midagi erilist ei olnud. Pärast tunnist pausi (ehk zumbat) oli dance fusion, mida andsid samuti Eesti treenerid. Pole väga ammu midagi tantsulist teinud, aga see oli tõesti nauditav (ka üks lemmikuid). Midagi sarnast nagu vanasti Kirsti tantsulised aeroobikatunnid, kus olin ikka igapäevane külaline. Peakski võib-olla vahelduseks jälle neid külastama, et mitte täiesti puujalaks jääda. Päeva lõpetuseks oli lõõgastav bodybalance/bodyart, mis venitas lihased mõnusalt läbi, kuigi lõpuks juba ootasin, et läbi saaks, sest kõht oli jube tühi.
Kokkuvõttes väga mõnus trennipäev koos toreda seltskonnaga. Keha oli ehk terve nädala trennidest natuke väsinud, mistõttu oli energiast veidi puudu. Les Mills Explosion meeldis mulle ikka rohkem, aga siiski oli hästi korraldatud üritus. Degusteerisime erinevaid toidulisandeid ning proteiinibatoonide varud said veidi täiendust. Minu üllatuseks pühapäeval lihasvalu ei olnudki –  lihtsalt väike väsimus, aga grillihooaja avamine korvas seda.
Meie gäng

Friday treats

Published on by hiieliinLisa kommentaar
Eks igale ühele oma preemia. Otsustasin pärast pikka uurimistööd, et oleks paremaks taastumiseks aminohappeid vaja ning valik langes selle kasuks. Ja kuidas ma saaks iFitist lahkuda ilma ühe Questbarita – mm, nii hea. Loodan, et mu vanemad seda siin ei loe, sest nad arvavad juba nagunii “paar korda nädalas naine jõusaalis ja Inna Uit valmis” või “kõik pulbrid on samad mis steroidid”. Aga nüüd hoopis kossu vaatama ja sunniviisiliselt pean Kalevi vipis istuma ehk ainuke Rocki fänn seal vist. Mõnusat reede õhtut!

Progress on parim motivatsioon

Published on by hiieliinLisa kommentaar
Polegi siia ühtegi hetke vormi pilti postitanud. Kuna praegu olen endaga üsna rahul, võib väikese kokkuvõtte teha. Kui eelmine aasta oli eesmärgiks pigem Austraalia kilode maha saamine (mida nüüd polnud küll nii ulmeliselt) ja endise vastupidavuse taastamine, siis see aasta olen keskendunud pigem lihaste kasvatamisele. Jõusaali minek oli minu jaoks esmalt aga üsna vaevaline, sest ma justkui ei osanud seal midagi peale hakata ning kogu ettevõtmine tundus igav. Juba sel suvel Austraalias harjutasin vaikselt, aga igaõhtused jäätise söömised Mari-Liisiga ei aidanud eriti kaasa. Nii juhtub kui panna kaks jäätisehullu ühe katuse alla elama. Augustis sisuliselt trenni ei teinud ja puhkasin. Muidugi sai Malaisias ja Singapuris korralikult kilomeetreid maha kõnnitud ehk päris jalad seinal ei istunud.
Augusti lõpus liitusin Myfitnessiga ning alustasin treeninguid nii Tallinnas kui ka Tartus. Esmalt jätkasin üsna samamoodi rühmatrennidega – Bodypump, Bodyattack jms. Üha rohkem tekkis aga huvi funktsionaalse treeningu vastu, sest kohati tekkis tunne, et keha on trennidega liiga ära harjunud ning areng peatunud. Tartu MF-s on ka Synergy treeningala, kus käisin vahel trennis. Siiski jäid ühe treeneri (nime ei hakka nimetama) trennid liiga lihtsaks ja koormust justkui ei saanudki, mistõttu mõnda aega enam Synergy’s ei käinud. Siiski pakkusid mulle seal tehtavad harjutused (eriti TRX) huvi juba enne, sest Austraalias oli see väga populaarne. Iga päev jälgisin seal eemalt, kuidas inimesed personaaltreeneriga neid teevad. Mingil hetkel avastasin endale sobiva aja Egle ringtreeningus, mis hakkas mulle kohe väga meeldima. Lõpuks võtsin julguse kokku ja ostsin ka ühe personaaltreeningu, kus Egle tegi mulle väga korraliku funktsionaalse ringtrenni. Nüüd alates oktoobri lõpust olengi muutnud oma treeninguid. Üritan nädalas teha umbes 2 kardiot, 2 jõusaali, vähemalt ühe korra enda fn kava ning lisaks ringtreeningu rühmatrennid. Ja tulemused on kohe nähtavad! Ma ütlen – funktsionaalne treening toimib. Kuna mu eesmärgiks pole ainult lihast kasvatada, vaid ka lihasvastupidavust ja suutlikkust, siis on see ideaalne. Poleks osanud isegi sellist arengut oodata. Tunnen, kuidas kerelihased on tunduvalt tugevamad ja jõuan isegi lõuatõmbeid teha (nendega peab veel muidugi tööd tegema). Kui üle 3 nädala jälle bodypumpi läksin, tundsin, kuidas olen palju suutlikum ning saan raskust lisada. 
Mis ma selle kõige pika jutu peale öelda tahan on, et vahepeal tasub oma treeningharjumusi muuta ning mitte jääda liiga ühe stiili/rutiini juurde. Teiseks tasub proovida funktsionaalset treeningut. Paljud kindlasti mõtlevad, et mis see keharaskusega treenimine siis ära ei ole, aga tegelikult töötavad nii paljud erinevad lihasgrupid, et koormus on korralik. Üldiselt mulle endale eriti isoleeritud jõusaaliharjutused üldse ei meeldi ehk masinatega jändamine. Kahtlemata on algajatel nendega lihtsam, sest väiksem oht on tehnika juures vigu teha, aga üldiselt pooldan vabu raskusi ning sangpomme, hantleid jne. Tihti näen trennis inimesi, kes on aastaid teinud samu jõusaaliharjutusi masinatel või bodypumpi ning tulevad siis fn ringtreeningusse ja on täiesti läbi.
Samuti on toimunud märgatav areng ülakeha juures – õlad, triitseps, biitseps, selg. Pärast Fitness Explosionit sain üllatavalt palju positiivset tagasisidet. Olen kindel, et suuresti on see tänu Egle tehtud personaalkavale, mis on ikka RASKE. Muidugi olen seda veidi kohendanud ja intensiivsust lisanud, et väljakutset ikka oleks piisavalt. Kokkuvõttes tunnen ennast jõusaalis juba täitsa asjalikuna ehk tean, mida ma teen. See on mõnus tunne. Väga kasulik on lehekülg www.bodybuilding.com, kus leidub hulganisti õpetusi ning erinevate harjutuste videod. Kahtlemata on muutus olnud ka toitumises, kuid sellest  kirjutan kunagi teine kord, sest hetkel on plaan veel natuke menüü üle vaadata. Sai pikk ja segane jutt, mida ma üldse ei plaaninud, aga ehk saan siis paari kuu pärast jälle hinnangu anda, kuidas on areng toimunud. Kuna hetkel on toitumises hea rütm sees, plaanin ka jõulude ajal olla mõõdutundeline ning mitte ennast lõhki süüa. Muidu peab uuel aastal jälle suurt vaeva nägema, et õigele rajale tagasi saada.
juulist detsembrini

september vs detsember (praegu)