Mis ma teen?

Jaanuaris algas FAF treeneri koolituse teine tsükkel, mis tähendab, et üle nädala on 3 pikka päeva õppimist ning paljud muud tegevused tulevad seetõttu unetundide arvelt. Lisaks siis veel töö, enda trennid ning mõned kliendid, kellega praegu treenin. Nendega olen käinud enamasti hommikuti enne tööd või nädalavahetusel. Seoses treeneri teemaga, siis mulle tegelikult see ikka väga meeldib. Põhikohana ei sooviks teha, aga lisaks igapäevatööle on väga tore. Ennast ka motiveerib nähes, kuidas teistel areng toimub. Eks varsti peangi mõtlema, et mis selle “teemaga” edasi teha, sest hetkel võin nii öelda praktika raames Myfitnessis trenne teha, aga kui FAF läbi saab, siis seda võimalust enam pole.
Ees ongi veel ootamas viimane koolitusnädalavahetus, pärast seda kohe kirjalik ja praktiline eksam ning lõputöö esitamine. Kogu aeg tiksub peas küll, et peaksin õppimist alustama, aga kui lõpuks koju jõuan, siis käsi kuidagi ei haara neid materjale.

Hetkel on nii öelda öökapiraamat hoopis Nike asutamisest. Kuna mulle väga meeldivad erinevate brändide arengulood, on minu jaoks väga huvitav lugemine. Olen nüüd üritanud järgida põhimõtet, et vähemalt 45 minutit enne magamaminekut arvutis ei ole ning tundub, et aitab unele kaasa külll.

Enda trennidega on nii, et teen neid küll, aga suuremat naudingut ei paku. Vahepeal oli lihtsalt tunne, et ei viitsi üksi ja samas kohas treenida. Niisiis olengi nüüd vahelduse mõttes erinevates klubides ning vahel koos tuttavatega trennis käinud. Viimase kahe nädala jooksul näiteks olen käinud Spartas, Golden Clubis, Tallink Fitnessklubis, Audentese spordiklubis, Mustamäe, Virbi, Viimsi ja Rocca Myfitnessis. Nüüd viimastel päevadel olen avastanud, et vanas heas koduklubis Rocca Myfitnessis on ikka päris mõnus. Eile avati Mustika keskuses tegelikult ka uus spordiklubi People Fitness, mille peaks üle vaatama.

Tegelikkuses elu ei keerle ainult trennide ümber nagu siit võib mulje jääda. Nädalavahetustel oleme sõpradega ikka pikematel jalutuskäikudel või matkadel käinud ning õhtuti kuskil kinos, väljas jne. Ei jõua ära oodata enam kevadet ja valgemat aega – see hall ilm ja pimedus on ikka väga tüütu. Usun, et te olete minuga nõus. Üks reis kuluks ka ära, aga ei tea kas enne juunit kuskile saan.
Sõbrapäeva puhul tegime tööl inimestele SELF pannkoogi-ja vahvlisegust paksusid vahvleid ning serveerisime neid šokolaadi ja tiramisu moussega. Väga maitsvad said ja kõigile meeldisid ka! Kuna tegemist on magustamata seguga, olen varasemalt ise pigem soolaseid pannkooke sellest teinud. Seekord panime natuke mett sisse, vahustasime piimaga ning vahvliraudadele natuke ka kookosõli.
Toidulisanditest on ikka kõige lemmikum SELF Tiramisu Mousse – pudru sees, kodujuustu ja keefiriga, piimaga vahustatuna. Luban ausalt, et on hea ja ei tee lihtsalt reklaami. Šokolaadifännidele soovitan kindasti šokolaadimaitselist ka. Kusjuures hetkel Sportlandis saab seda -20%. Kuigi töötan ise nüüd MyBodys, luban, et enda blogis reklaamin ikka alati tooteid, mis endale ka väga meeldivad.
Lõppu veel natuke toidupilte. Soovitan kindlasti Rimi pappkarbi sees pelmeene. Heade makrodega ning maitsevad väga hästi. Proovisin nüüd lisaks kalkunilihapelmeenidele ka lambalihast varianti ning minu poolt ainult kiidusõnad. Kristiini soovitusel panin otse pannile ning maitsestasin pakendis olevate maitseainetega. Peale läheb Alma kreeka jogurt ja natuke ketšupit.
Kõige alumisel vasakpoolsemalt pildil on Rannarootsi sealihasült. 100g kohta kõigest 53 kalorit ning 2015.aasta “parim sült”.
Teistel piltidel üsna klassika – ahjulõhe, ahjus valmistatud bataat, röstsaial avokaado soolalõhega ning  ahjus valmistatud brüsseli kapsas.
Loodan, et mõne idee või mõtte saite. Seniks aga olge mõnusad ja kes trenni tahab tulla, võtke ühendust ja mõtleme midagi välja. 

Tagasivaade eelmisele nädalale

Aeg teha kokkuvõte eelmisest nädalast.

Trenne sai tehtud viis. Olen nüüd jaotanud nii, et pooled trennid teen õhtuti ja pooled hommikul. Mõlemal on omad eelised minu jaoks. Päris harjumatu on ikka 20 kordusega seeriaid teha, kui teisest küljest vahelduseks päris mõnus ja trennid kestavad koos soojenduse ning lõpetusega maksimum 1.30. Võrreldes varasemaga olin tubli ja lisasin natuke venitus – ning liikuvusharjutusi enda plaani. Need on vahel isegi kõige raskemad, sest pärast trenni tahaks ruttu pessu, koju, sööma ning õhtul kodus pole väga enam tegijat. Samas on siiski väga vajalikud.

Lisaks oma trennidele on mul hetkel nii öelda praktika raames paar klienti ka, kellega olengi peamiselt hommikuti käinud. Naudin nendega trenne isegi sama palju kui enda omi ning nii tore on vaadata, kuidas inimeses spordi- ja trenniisu tekib. Ise õpin ka läbi nende palju, sest iga inimene on ikka väga erinev. Samas olen aru saanud, et põhitöö kõrvalt tahaks natuke treeneritööd teha küll võimalusel. Eks näis! Palju annab juurde ikka see, et olen ise juba mitu aastat jõusaalis treeninud ning  erinevat toitumist eksperimenteerinud. Samal ajal on ikka veel nii palju õppida.

Nädalavahetus oli väga-väga mõnus. Täpselt selline parajalt aktiivne, aga ka piisavalt puhkus. Sai käidud kinoteatris, mitu korda restoranis, sõbranna uue korteri istumisel, lihtsalt kinos, trennis ja pühapäeva veetsime sõpradega raba matkal. Ilm oli super hea, tegime mõnusa jalutuskäigu ning lõpetasime matka primuse peal soojendatud glögi ja šokolaadiga. Õhtuks oli hea rammestus peal – tahaks juba uuesti minna!

Laupäeval käis Kätlin külas ja tegime juba teise trenni see kuu koos. Tõeline rekord! Seekord siis minu koduklubis Roccas. Tema jälle jalgu ja mina selga. Pärast vaatasime Kalamajas uue Arsenali keskuse üle ja proovisime India toitu Ginger Cafes. Söök oli täitsa hea, aga samas ei midagi enneolematult erilist võrreldes varasemate kogemustega.

Toidu poole pealt, siis hakkasin fännama Kätlini wheytellat. Piltidelt on näha ka, et see katab peaaegu mu kõiki magusaid sööke. Ise eelistan teha maapählivõi-šokolaadi SELF Whey Shakega. Retsept on lihtsamat-lihtsam, lingi leiate siit.

Vahepeal on küll tunne, et söön ikka jube palju. Kui nüüd täiesti aus olla, siis ega see juurdevõtmise protsess eriti tore ei ole. Kellele meeldiks vaadata, kuidas kilosid juurde tuleb ja riided kitsamaks jäävad. Enamikule naistele ilmselt mitte. See, mis enne tundus okei, tundub nüüd liiga palju. Selline natuke paistes tunne on. Paratamatu osa ilmselt fitnessi juures ja pean lihtsalt harjuma. Lisaks on igapäevane liikumine ünsa minimaalne hetkel. Peamine trajektoor on kontor-kohvimasin (ühe meetri kaugusel lauast) ja WC, et kohvimasinasse vett tuua.

Lõppu mõned toidupildid ka. Keetsin eile hiigelpoti ühepajatoitu, millest jätkub vist peaaegu reedeni. Kui harva teha, siis ikka korralik kogus. Pluss nädala sees ei jaksa kokkamisega tegeleda eriti.

Lahja asi: Spinat, muna, munavalge, šampinjonid, kanasink; peal avokaado, kodujuust, tomat ja õun

Ühepajatoit veise hakklihaga; kõrvitsasalat
Pannil praetud lõhefilee, salat; maisigaletid wheytellaga
Soolane – must pehmik, avokaado sidrunipipraga, tomat, keedumuna vs magus – must pehmik, wheytella, kodujuust, banaan, kaneel

Missugune on Teie jaoks ideaalne nädalavahetuse veetmise viis?

Üks päev minuga

Päevad ja nädalad ikka mööduvad meeletul kiirusel. Juba ongi vaid viimased kolm nädalat esimeste võistlusteni. Põnev on – vajan ikka aeg ajalt mingit väljakutset ja kindlat eesmärki. See on üks põhjus ka miks kunagi tahtsin üldse lavale minna. Peamine võistlus käib ikka iseendaga. Võrreldes eelmise hooajaga olen ikka oma eluga mitu korda paremas ja stabiilsemas ajajärgus, võtan asja rahulikult ning üritan kogu protsessi nautida.
Tegelikult hoopis mõtlesin, et jagan Teiega ühte oma argipäeva. See ei tähenda, et mul muud elu üldse poleks, aga hetkel olen selle kujundanud tõepoolest  rohkem trennide ja võistluste ümber.
“Tere tulemast” minu teisipäeva 20.septembril!
 
Päev algas äratusega 6.00, millele järgnesid tavalised hommikuprotseduurid – kiire pesu, kaalumine, asjade pakkimine. Kuna plaanis oli hommikune trenn, jäi meikimise osa ära. Toidud tegin juba eelmisel päeval valmis ning seega oli vaid kotti panemise vaev. Trenniriided selga ning asusin päeva parima osa ehk hommikusöögi juurde.

Enne söögi valmistamist joon tavaliselt paar klaasi sidrunivett ning seejärel teen valmis kohvi, et see natuke jahtuda jõuaks.

Hommikusöögiks oli  klassika ehk puder: 30 g Helen täistera kaerahelbeid, 20 g kaerakliisid, 5 g rosinaid keedetud veega, kuhu lisan lõpus 100 g munavalget, 50 g  Piatnica 3% kodujuustu, maitseks soola ja steviat. Peale läks 40 g banaani, 30 g mustikaid, 8 g Rimi tükkidega maapähklivõid, 4 g india pähkleid ja natuke Walden Farms šokolaadikastet.
Kokku: 411 kcal; SV 54.2 g, V 27.3g, R 12g
Kõrvale jõin musta kohvi ning pärast veel vitamiinid: D-vitamiin, omega-3 kapslid, multivitamiin.
Kella 8 ajal jõudsin Postimaja Myfitnessi trenni, kus tegin 30 minutit kardio osa ära enne trenni algust, kuna teadsin, et pärast läheb liiga kiireks. Teisipäeviti on meil tavaliselt Indrekuga trenn. Plaani järgi oli kava neljas osa ehk käed, rind, kõht. Tegime trenni koos läbi ning arutasime, mida edaspidi muuta. Lõppu veel 10 minutit ellipsil lõdvestuseks, pessu ning suundusin pool jooksusammul tööle.
Tööle jooksusammul muidugi sellepärast, et ruttu süüa saada. Ehk trennijärgse vahepala sõin kell 11. Selleks oli kohupiima-kodujuustu segu rosinatega ning lisaks veel mangot, mustikaid ja natuke šokolaadikastet. Kõrvale kohvi ka.
Kokku: 225 kcal, SV 19.4g, V 28.4 g , R 3.85g

Sellele järgnes päeva asjalikum osa – sel korral oli peamine rõhk graafikute tegemisel. Valmis nad igaljuhul tegin. Samuti sain teada, et mõni töötaja peab mind võrreldes minu supervisorite ja asetäitjaga kõige kurjemaks – täitsa tore oli seda kuulda, arvasin vahepeal, et olen liiga leebe ja pehme kogu aeg.

Lõunasöögi aeg on tavaliselt kell 14.00 ja kõht on selleks ajaks juba piisavalt tühi. Lõuna menüüs oli pasta, mis sisaldas 50g täisteranuudleid, 80g lõhefileed, brokkolit, suvikõrvitsat ja salatiks kõrvale spinatit (pildilt puudub) ja kurk.

Kokku: 388 kcal; SV 43.1g; V 27.2g; R 12.3g

Enne tööpäeva lõppu sõin veel vahepala umbes kell 18.00, milleks oli Valio Pro kreemküpsise kohupiimakreem mandlitega.

Kokku: 189 kcal; SV 10.1g; V 23.5g; R

Kuna olin sel päeval õhtupoole tööl, lõppes tööpäev 20.15, pärast mida otsustasin veelkord sammud Postimaja Myfitnessi poole seada, et natuke poseerimist harjutada. See on üks ainukesi klubisid, kus saal pole kogu aeg rühmatreeningute all kinni.
Koju jõudsin umbes  21.30, mil algas lõpuks päeva “lebo” osa ehk õhtusöök ning minu hetke lemmiksarja My Kitchen Rules kordus-TVst vaatamine. Õhtusöögiks oli salat vokitud köögiviljade ja praetud haugiga, kuhu lisasin veel spinatit, tomatit, kurki, avokaadot ja valgeid ube.
Kokku: 431 kcal; SV 39.1 g, V 41.3 g; R 9.49 g
Lisaks jõin veel hetke lemmikteed – soovitan proovida! Ise ostsin selle Soomest, aga Eestis müüakse vist Biomarketist.
Voodisse jõudsin umbes 23.30. Nii see päev mööduski ehk siis üks näide minu argipäevast. Kokku 2 tundi trenni, 8 tundi tööd, 6.5 tundi uneaega, 45 minutit poseerimist, 2 tundi meelelahutust, 5 toidukorda – 1640 kalorit (SV 166g, V 148g, R 44g).

 

Trenni update

Hello!

Mõtlesin küll puhkuse ajal rohkem blogida, aga kui aus olla, siis on suvel palju paremat teha kui arvuti ekraani taga istuda. Olin Tartus ikka täielikult puhkuserežiimil ja vabastasin end kõigist igapäevastest kohustustest. Välja arvatud muidugi trennist – see käib ikka ja alati mu elustiiliga kaasas (kui välja arvata mõned reisid). Tahtsingi selle postituse pühendada rohkem hoopis enda hetke treeningutele. Muidu olen siin viimasel ajal rohkem kirjutanud toitudest ja niisama muust meelelahutusest.
Kui lühidalt öelda, siis trennidega läheb praegu hästi. Võiks ehk isegi öelda, et kõige paremini viimase aasta jooksul. Suvi on tegelikult üldse väga hea aeg treenimiseks – energiat on rohkem, tervis on parem, päevad on pikemad ja saal on tühjem. Samuti pole keha nii puine ja kange. Kui paljud võtavad suveks treeningpausi, siis mina tunnen just, et sel perioodil on areng kõige parem.
Nagu mu treener kunagi ütles, siis vormi saab teha hästi ainult siis, kui ülejäänud elu on enam-vähem paigas. Viimane aasta on aga olnud kõike muud kui korras ja rahulik, mis ilmselgelt andis tunda. Pärast seda kui otsustasin sügisel mitte võistelda kaotasin mingis mõttes suuna oma treeningutes. Eks see üks üles-alla periood on olnud. Talvel kirjutasin, et vahetasin treenerit, kuid nüüdseks olen oma esialgse treeneri juures tagasi. Kui küsida miks…lihtsalt temaga koostöö on kõige sujuvam ja lihtsam ning austan tema põhimõtteid. Lisaks oleme ka niisama head sõbrad, mis on samuti oluline.

Juuni keskel tegin otsuse, et sügisel on eesmärgiks ikkagi jälle lavalaudadele jõuda. Kui ma seda nüüd ei tee, jääb vahe juba liiga pikk. Tunnen, et vajan treeningutele mingit konkreetsemat eesmärgi ja tähtaega. Lisaks on fitness elu juures palju muud põnevat ka, mis mulle meeldib. Natuke kindlasti ka kuuluvustunne, et oled osa millestki. Samamoodi on seal seal ka asju, mida ei pea õigeks, aga tuleb ära kannatada.

Juuli alguses alustasingi uue kavaga. Enne seda tegin mingit modifitseeritud versiooni mitmest eri variandist. Hetkel on kava jaotatud neljaks osaks. Eelkõige paneme rõhku seljale ja õlale ning tuhar on nagunii bikiinifitnessis alati tähtsal kohal. Trennid on üsna lühikesed, mis mulle samuti meeldib. Esiti oli päris harjumatu, sest tundsin, et ei saa intensiivsust korralikult kätte, aga nüüd oleme mõnda harjutust natuke kohendanud ja kava tundub toimivat. Lihased on küll pidevalt igast küljest valusad. Olen neid ikka rullinud ka natuke rohkem kui varasemalt. Nii hea on jälle mingit kindlat kava teha ning et keegi jälgib vahel tehnikat. Ise treenides on lihtne “ülle tõmmata” ning mõne harjutuse puhul arvad küll, et teed korralikult, aga kui veel tehnikat täpselt järgida, on see tunduvalt efektiivsem. Hetkel olen rahul ja vaatame, kas toimib.

Teine asi (ja palju raskem), mis võistlemisega kaasas käib ehk nii öelda dieet pole ka enam “mägede taga”. Nimelt on selle alguskuupäevaks hetkel seatud 7.august. Mõni nädal veel ja tulebki head aega öelda kõigele heale. Iseenesest ju toiduvalikut nii palju muutma ei peagi, vaid pigem koguseid ja see igasuguste lisandite kuhjamine sööki, mida ma teha armastan. Nii siin kirjutades tundub, et hästi lebo, aga tegelikult tekitab minus kahetisi tundeid. Ühest küljest, et polegi ju midagi nii hullu, aga teiselt poolest, et kas üldse oskan dieedile minna ja kas see on ikka piisav aeg. Paljud võistlejad postitavad juba juuli algusest, kuidas range režiim käib. Õnneks saavad juuliga suuremad puhkused ja käimised tehtud ning august on pigem töine. Tööl käies on kindlat toitumisrežiimi lihtsam järgida. Aga sellest juba täpsemalt kui asi ükskord reaalselt pihta hakkab.

Praegu olen hästi palju suvetoidu lainel ehk hitt-tooted on värske kartul, kukeseened, suvikõrvits ja erinevad marjad. Nendega üritan kombineerida igasugu asju, aga lõppude lõpuks on kõige maitsvam vana hea lihtne panniroog kartuli, seente, singiga, kuhu lüüa muna peale ja kodujuust kõrvale.

Vana hea panniroog
Paremal: ahjus valmistatud kitsejuustusaiad suvikõrvitsaga
Värske kartul ja heeringa-kodujuustu salat

Juuni nädal nr 2

Jälle esmaspäev ja ongi pool juunit juba peaaegu läbi. Nädala alguses oli ema külas – koristas ja kraamis mul siin korralikult. Aknad läigivad jälle. Käisime ka ühel õhtul kinos filmi Me Before You vaatamas. Paras nutufilm ikka, isegi paljudel meestel olid pisarad silmas. Avastasin tänu temale ka ühe põneva toote – Northland lõhe omas mahlas. Üldjuhul ma konserve väga ei tarbi (v.a tuunikala), aga kui kodus varuks on kiireks lõuna – või õhtusöögiks.

Jõusaalitrenne oli nagu ikka viis. Nagu ma eelmises postituses mainisin, ei järgi ma hetkel rangelt mingit kindlat kava, vaid pigem süsteem. Tegin nädala lõpus üle pika aja üht osa enda vanast langevate seeriate-tõusvate raskustega kavast, mis mulle väga sobib. Üldjuhul on trenni ja treeneriga jälle natuke segased lood, mistõttu ma sellel teemal väga peatunud ei ole ka viimasel ajal pikemalt. Pean selgelt enda eesmärgid paika panema. Motivatsiooni ja jõudu on praegu palju, mistõttu ei tahaks aega raisku lasta. Juulis on veel puhkus ka ootamas loodetavasti, kus on võimalus tegeleda rohkem meeldivate asjadega.
Kolmapäeva hommikud mööduvad ikka Nike trennis. Seekord kahjuks ilm nii ilus polnud nagu allolevatel piltidel.
Reede õhtul korraldas Myfitness Postimajas nii öelda terrassipeo. Nii öelda sellepärast, et kuna ilm oli halb, viidi see üle jõusaali. Toimusid mõned trennid, jagati erinevaid kohvi- ja smuutijooke, deguseeriti toidulisandeid. Lisaks ka DJ ja Reketi esinemine. Ise osalesin Bodyattacki trennis, mis oli üle pika aja päris mõnus. Üldiselt oli kogu üritus üsna kahtlane. Mõned inimesed oli mega üles löödud kleidikeste ja kontsakingadega, teised nagu rohkem sportlikult. Väga ei saanudki aru, võib-olla kui asi oleks terrassil toimunud, oleks emotsioonid teistsugused.
Laupäeval oli plaan esialgu Narva energiajooksule minna. Ilm oli aga niivõrd kehv ja keha ka üsna väsinud, et ei tundunud mõttekas 7 km jooksmiseks ligi 3 tundi sõita. Juhul kui oleksin poolmaratonile end registreerinud, siis oleksin kindlasti kohale läinud. Hetkel pole mõtet end lihtsalt üle koormata. Selle asemel tegin hoopis vanaemale üllatuse ja sõitsin Tapale. Tal oli väga hea meel – sain mõnusat kodust toitu. Lõunaks tegi keedukartulit ja praadis mintai fileed. Kuna ta juba teab, et ma valget saia eriti ei tarbi, siis paneeris kala muna ja näkileivast tehtud puru sees. Väga kaval idee tegelikult ja maitses super hästi. Mõnus unine päev oli – tegin isegi lõunauinaku, et õhtuseks sõbranna sünnipäevaks värskem olla.
Sain Tapalt selle aasta parimaid maasikaid ja kultuurmustikaid.
Pühapäeval suutsin isegi kella 9ni magada – ehk aitasid mõned pokaalid eelmise õhtu veinid. Olemine oli üsna värske ja enne lõunat tegin Roccas trenni ära. Pärast käisime Telliskivis tänavatoidufestivalil. Minu jaoks on see kolmas kord ning alati üritan midagi põnevat proovida. Seekord ostsin Evelin Ilvese võileiba, mille vahel oli põdraliha-seene kotlet. Jäin valikuga väga rahule. Õhtul oli kiire mealprep ehk järgmise kolme päeva lõunasöök sai valmistatud kõigest 20 minutiga. Valmistasin tuunikalapasta, kuhu läks 3×80 g tuunikalafilee konservi, üks suvikõrvits, 3×60 g täisteramakaronid, purk purustatud tomateid, sibul ja 100 g kodujuustu. Maitseks sool, pipar, chilli explosion maitseaine ja kaneel. Peale lisan pärast 30 g Juku juustu.
Kusjuures pildil olevad väiksed 80-grammised tuunikalakonservid on väga mugavad kaasavõtmiseks. Austraalia ajast igatsen neid pisikesi 100-grammisei karpe. Seal oli erinevaid variante ikka meeletult palju.
Traditsioonilised hommikud
Ja lõppu väike meenutus Austraaliast – olid ajad! 🙂

Energia ja üleväsimus ehk seigad minu igapäevast

Mõned päevad on ikka väga muutlikud – hommikul ärkad ülesse ja tunned, et võiksid maailma vallutada, aga õhtuks oled selline suss ja sellise näoga, et sõbrad küsivad, kas sa oled rongi alla jäänud. Samas teine päev ärkad juba väsinuna ja enesetundega, et täna midagi ei jaksa-ei taha, aga mida aeg edasi, seda rohkem tuleb elu sisse. Viimased kaks päeva on mul olnud täpselt sellised – kolmapäeval esimene variant ja täna teine.
Vettinud, aga õnnelik
Eilne hommikune trenn oli paras elamus tegelikult. Töölt ja jõusaalist oli vaba päev ning nagu juba kolmapäeviti traditsiooniks saanud, suundusin kella 7.15 Estonia ette Nike Running Clubi. Ilm oli täitsa okei ja isegi natuke päikest paistis pilve tagant. Soojendusvõimlemise järel jooksime linnahalli treppide juurde ning pärast paari harjutust jõudis meieni selline korralik padukas nagu survedušist. Vapralt tegime ikka trenni edasi – trepiväljaasted, kükid, kätekõverdused. Vihma kallas ikka nii, et vahepeal oli raske midagi näha ka, sest silmad olid vett täis. Ülejäänud aja jooksime ringi kalamaja-Balti jaama-vanalinna kandis. Kükid ja väljaasted tegime Balti jaama ootepaviljonil inimesed ümberringi oma rongi ootamas. Teised vaatasid vist küll, et kes need hullud on… Aga päris võimas tunne oli tegelikult – et on inimesi, kes ikka samamoodi viitsivad. Koju jõudes olid kõik riided nii märjad ja selga kleepunud, et nägin ikka parajalt vaeva, et neid üldse seljast ära saada. 

Meenutus eelmisest nädalast (pildi autor:Raido Liiksmann)
Sain nüüd natuke külma ja märjaga jooksmist harjutada ka – vist võin minna juunis kõva mehe jooksule, kuhu sõbranna mind järjepidevalt meelitada üritab.  Kurtsin paar päeva tagasi heale sõbrale, et vajan mingit sportlikku eesmärki, mille peale ta soovitas midagi ebameeldivat ning mugavustsoonist väljaspool teha. Tema muidugi pakkus kohe välja 2000 km rattal – ma nii ekstreemseks praegu minema ei hakkaks, aga selle takistusraja jooksu võiks ette võtta küll.
Päeval tegin Postimajas ühe trenni klassiõele, kes muidu polnud julgenud sinna klubisse veel minna. Naljakas, et inimestel on ikka samad hirmud – eksin ära, ei oska midagi teha ja kõige suurem: kõik vaatavad mind. Tegelikkuses (vähemalt enda kogemusest) on enamustel treenijatel juba endaga piisavalt tegemist, et teiste jaoks väga aega ei jää. Ja kui jääb…siis las vaatavad terviseks. Pigem jäävad silma igasugused suured enda arust jube tähtsad trenniproffid, kes oi kui valesti kõike teevad oma hiigel raskustega. Igatahes tundus, et trenn talle meeldis ja õhtul sain teate, et ta olevat minu pärast “inimmakaronjalg”. Tore! 🙂
Hiljem käisin annetasin veel natuke enda väärtuslikku 0-negatiivset verd. Trenni samal päeval teha ei tohiks, aga kuna minu jaoks oli hommikune jooks suht kerge, siis polnud hullu. Teistele ei soovita ikkagi. Seekord valisin kingituseks lõikelaua. Varsti on juba köögikomplekt koos. Eelmisel korral võtsin pannilabida. 

Lisaks veel mõned asjatamised ja iluprotseduurid. Igatahes õhtuks olin nii läbi nagu oleks mitu päeva jutti füüsilist ja vaimset tööd järjest teinud. Selline puhkepäev siis – tulemuseks veel rohkem väsinud kui enne. Vahepeal on mul tunne, et ma ei oska lihtsalt puhata. Sellepärast ilmselt reisimist naudin nii palju, et saan keskkonnast välja ja suudan kõike vabamalt võtta. Juba kuu aja pärast üks lühireis ootamas ka!
Teisipäeva hommik

Täna hommikul oli enesetunne umbes sama nagu õhtul ning lisaks ka kahtlane nohu. Manustasin päeva jooksul C-vitamiini ja õhtuks oli eluvaim tagasi ning tegin ühe eriti hea jalatrenni Roccas. Meenutasin üht vana langevate seeriate – tõusvate raskustega kava ja väga meeldis vahelduseks. Hetkel ma üldse väga rangelt mingit kindlat kava tegelikult ei järgi – mingid põhimõtted- ja elemendid on paigas, aga varieerin natuke harjutustega. Tegelikult olekski vaja nüüd jälle rangemat süsteemi ja järjepidevust. Praegu jõudu ja energiat on ning kahju oleks õige aeg mööda lasta. Teiselt poolt pean endale meelde tuletama, et puhkus on sama oluline ja muidu mingit tulemust ei saa. Tasakaal ennekõige jah…lihtne öelda, raske teha.

Lõpetuseks tutuvustan enda hetke lemmikputru. Tavaliselt käivad mul need periooditi – kui midagi meeldima hakkab, siis söön seda mitu nädalat järjest. 

Kaerahelbe-kaeraklii puder jogurti ja kiiviga

Vaja läheb:
  • 40 g Helen täistera kaerahelbeid
  • 20 g kerakliisid
  • 6 g rosinaid
  • munavalge
  • meresoola
  • 50 g Alma Muah Stracciatella jogurtit
  • üks kiivi (lisaks mureleid, muid marju)
  • 10 g Biona tükkidega maapähklivõid
Valmistamine:
  • Pane kaerahelbed,-kliid ja rosinad potti külma veega.
  • Lase pudrul madalal tulel keeda ca 10-15 minutit, lõpus lisa meresoola ning sega sisse üks munavalge.
  • Serveeri straciatella jogurti, kiivi ja maapähklivõiga.
Munavalge lisab valku ning annab mõnusalt kohevust pudrule. Mulle just meeldibki see soolase-magusa kombinatsioon.

Sisaldab:
Kalorid: 426 kcal
Süsivesikud: 58 g
Valgud: 17 g 
Rasvad: 14 g 
Minu päeva hetk

Juuni esimene nädal – trenn ja Tartu

Juuni on märkamatult kätte jõudnud ning mina olen küll suvemeeleolus. Kõik nädalapäevad on ka sassis juba. Neljapäeval olin nätieks kindel, et on laupäev
Jõusaalitrenne oli kokku viis. Lisaks veel kolmapäevahommikune Nike train to run ja rullitiir Tartus. Esmaspäeval käisin üle mõne aja hoopis õhtul Roccas trennis. Tore oli kõiki vanu tuttavaid näha – nii mõneltki poolt tuli küsimus, et kas ma olen kuskil reisil olnud või miks enam trennis ei käi. Tavaliselt üritan mitte liiga pikka vestlusesse kellegiga sattuda, sest muidu trenn lihtsalt venib meeletult ja intensiivsus läheb alla. Teisipäeval oli jalatrenn hommikul Postimajas. Jätsin viimaseks harjutuseks sangpommidega väljaaste kõnni ning tegin seda hoopis terrassil. Kuna alustasin tavalisest varem jäi veel aega ülegi ja sain natuke aega väljas istuda ning enda kaasavõetud valgu-jääkohvi juua. 
Kolmapäevast laupäeva hommikuni oli mul aga justkui minipuhkus, sest sõitsin Tartusse ja seal läheb automaatselt peale leborežiim. Hommikul tegelikult käisin juba harjumuspäraselt Nike trennis, mida tegime seekord jälle suurema osa ajast Harju mäel ja pärast Vabaduse väljakul. Samuti liitus minuga üks töökaaslane. Tundus, et talle meeldis, kuid raske pidavat olema. Ilm oli ka suviselt kuum. Tartus veetsin nagu ikka esimese päeva Kirke juures. Esmalt päevitamine terrassil ja õhtul väike istumine tema naabrite juures. Karl on juba päris suureks kasvanud ning asjatab ringi igal pool.
Neljapäeval ja reedel külastasin hoopis Fitlife jõusaali. Tegelikult on see koht, kus aastaid tagasi üldse hakkasin trennis käima. Sel ajal oli see üldse Arctic Sport, kus olin ligi 5 aastat liige. Pärast Austraaliat käisin aasta Fitlifes. Ühesõnaga koht oli mulle tuttav, kuid siis jõusaali ma eriti oma jalga ei tõstnud. Midagi väga muutunud ka polnud. Hea vaheldus oli mõnes teises saalis trenni teha ja mulle isegi meeldivad vanaaegsemad seadmed rohkem mõnikord. Siiski olen harjunud juba Myfitessi mõningate mugavustega ära.
Põhjus, miks ma sinna läksin oli tegelikult see, et mu ema on seal liige ja juba pikka aega soovinud, et teda jõusaaliga tutvustaksin. Nüüd sai see lõpuks tehtud. Koostasin talle lihtsa algajate kava ning neljapäeval ja reedel tegime seda läbi. 
Ta polnud kunagi jõusaalis käinud, mistõttu oli kõik talle väga uus. Eks nõuab harjumist ning esialgu on lihastunnetus ka väga nõrk ning ei saa aru, mida täpselt treenitakse. Tal olid üsna tavalised rühmatrennide harrastaja harjumused ehk kõik harjutused hästi tempokalt ja natuke rapsides. Pidevalt pidin rõhutama, et aeglaselt nüüd, kontrollitud liigutused. Ega mul tegelikult emale trenni lihtne teha pole, sest olen temaga üsna kärsitu ning nõudlik. Oleks tegemist natuke võõrama inimesega, siis on teine asi. Üldiselt talle meelids  ja loodetavasti hakkab ikka käima.
Korra põikasime läbi ka Põlvast, kus nautisime grilli taga onu juures sooja suveõhtut. Piinlik tunnistada, aga ma polnud neid vist vähemalt 2-3 aastat näinud. Aeg ikka lendab, aga tegelikult kui tahta, siis jõuaks küll. Niiet vabandusi pole… Sain vanaemalt purgi marineeritud seeni. Vabalt võiksin selle üksinda ära süüa hetkega. Mu lemmikud on pisikesed ühes tükis seenes ja seekord sain täpselt ideaalsed.
Hetkel on peal ka rabarberihooaeg. Keedisetaolist asja juba tegin mitu korda. Nüüd valmistasin ka ühe mõnusa ja igati tervisliku kohupiima-rabarberi koogi kaerahelbe-pähkli-banaani põhjal. Suhkru asemel kasutasin steviat. Väga hea tuli välja. Paljud oleksid ilmselt natuke magusamat soovinud. Kuna rabarber on ise juba üsna hapu, paneksin isegi magusainet järgmisel korral natuke rohkem.
Vaja läheb:
Põhja jaoks:
  • 2 väiksemat (1,5 suurt) banaani
  • 70 g täistera kaerahelbeid
  • 30 g purustatud erinevaid pähkleid (väikesed tükid)
  • kaneel
Täidis:
  • 300 g maitsestamata kohupiimapastat
  • 200 g maitsestamata lahjat kohupiima
  • stevia (ca 3 spl)
  • 20 g vanillimaitseline valgupulber (võib ka ära jätta, aga andis mõnusa maitse juurde)
  • 300 g rabarber
  • kaneel 
  • 2 muna
Valmistamine:
  • Põhja jaoks sega kokku purustatud banaanid, kaerahelbed ning kaneel. Aseta segu 24 cm läbimõõduga vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 15 minutit.
  • Täidise jaoks sega omavael kohupiimad, stevia ning valgupulber. Eralda munavalged kollastest ning vahusta valged tugevaks vahuks ning seejärel sega mõlemad kohupiimasegusse.
  • Teises anumas sega tükeldatud rabarber, kaneel ja stevia. Siin soovitan magusainet panna pigem rohkem, et rabarberid liiga hapud ei jääks.
  • Lisa rabarber kohupiimasegusse ning vala eelküpsetatud põhja peale.
  • Küptseta kooki ahjus 200 kraadi juures 40-50 minutit.
  • Pärast valmimist lase veidi jahtuda.
Ütlen ausalt – kõige parem oli koos natukese vanillijäätisega. 

Nädal sõnas ja pildis

Nädalat alustasin mealprep‘ga tööpäevade jaoks. Nii hea ja mugav ikka. Tavaliselt teen maksimum kolm toidukorda ette, aga seekord sai koguseliselt nii palju, et sain lausa 4 lõunasööki. See on ilmselt maksimum arv. Kokku võttis toidu valmistamine 15 minutit. Tükeldasin ürdivõi kanafilee, pruunistasin pannil. Samal ajal keetsin täisterapasta. Lõpuks panin kõik kokku ehk kana, pasta, üks pakk brokkolit ja ananassitükid. Enne söömist ja ülessoojendamist lisan veel kodujuustu, mis sinna mõnusalt ära sulab. Lõhnas nii hästi, et iga kord kui töö juures oma lõuna soojaks tegin, küsis järgmine inimene, kes kööki astus “Mis siin nii hästi lõhnab?”. Ürdivõi marinaad andis ise juba päris tugeva maitse ning lisada polnudki palju vaja. 
Jutu mõte on igatahes see, et vabandusi leiab alati – kas on liiga kiire, liiga kallis, ei taha sama sööki iga päev. Pigem mõelda, et kelle jaoks need vabandused on. Endale pole ju mõtet valetada ja olgem ausad, siis teisi lõppude lõpuks väga ei huvita. Enda keha ja enda tervis. Kahju on lihtsalt vahel vaadata vahel, kuidas töö juures neidude (jah, just tüdrukute ja noorte naiste) põhiline igapäeva söök on Hesburger, Red bull ja Rimi pitsa. Ma ei taha tegelikult üldse äärmustesse langeda. Arvan, et on täitsa okei neid vahel tarbida ja tavainimene ei pea igapäevaselt kaloreid ning makrotoitaineid pingsalt arvutama. Siiski ei peaks see minu arvates olema põhiline söök. Vaatasin just ETV2-st filmi “Toidu kaitseks”, kus samuti rõhutati, et rämpstoit peaks olema nii öelda alternatiiv ja probleem tekib, kui alternatiivist saab esmavalik või põhitoit. 
Järgmine missioon on mul ilmselt 14-aastasele poolõele õpetada, kuidas lihtsalt midagi süüa teha endale. Muidu ta ka kaugele enda “saiakeste” dieediga ei jõua. Tal on pigem asi selles, et kui keegi talle sööki ette ei kanna, siis ise ta külmkapist peale kohukese ja juusturulli midagi üles ei leia. Geenid on tal õnneks head – ema ja isa mõlemad pigem peenemad. Trennisoone peale ma ta juba sain (vähemalt aitasin kaasa).

Nädala keskel sain Rimis hea üllatuse osaliseks, kui märkasin, et Coppa Maga steviaga magustatud pistaatsiajäätis maksab 5.99 € tavalise 8.49 € asemel. Kallis küll, aga minu korvi ta ikkagi ära eksis. Põhilised koostisosad on piim, koor ja või ning magustatud stevia suhkrulehega. Olen ka varem sama maitset proovinud ja mulle väga meeldib – puhas ja kreemjas. Tulevikus tahaks ka teisi variane proovida. Täpsemalt saab lugeda Coppa della Maga kodulehelt. Lisaks arvustatakse erinevaid maitseid ka sellises toredas blogis nagu http://jaatisekunn.net. Suurtel jäätisesõpradel soovitan mitte antud lehele minna, sest garanteerin, et pärast peate poodi minema.
Kolmapäeva hommikul kell 7 vedasin end taaskord Nike Running Clubi trenni. Alustasime Estonia juurest ning enamuse aja tegime Harju mäe treppidel erinevaid harjutusi. Väljas oli juba varahommikul üli palav – nagu tõeline suvi. Kuna kolmapäev on tegelikult nii öelda trennivaba päev, mõtlen alati, kas peaks ikka minema. Samas on mõnus vaheldus. Päris naljakas on trenni teha linnatänavatel, kui ümbritsevad inimesed, kas kiirustavad tööle või on alles peolt tulnud.
Olen juba vaikselt suvetoitude meeleolus. Ostsin ka rabarberit, millest tegin natuke keedise taolist asja ehk tükeldasin rabarberi ja keetsin natukese vee ning steviaga. Panin keedise kreemküpsise puddingu peale, natuke piima ka ja müsli. Jube hea sai. Samuti on Rimi salatiletis juba igapäevaselt kultuurmustikaid. Kahjuks saavad need üsna vara otsa ehk tuleb hommikuti olla kiire.

Paar korda nädalas käin tavaliselt väljas söömas. Ajapikku on maitse muutunud ikka palju kallimaks. Hea ja kvaliteetse toidu eest olen nõus rohkem välja käima. Reedel külastasin ühte oma lemmikkohta Kolme Sibulat, kus proovisin hiidkrevetikarrit, millega jäin väga rahule. Samuti käisime nädala keskel esimest korda Depoos Peatuses. Koht ise oli väga lahe – hea idee teha vagunist restoran. Tellisin rebitud sealihast pitat, mis oli küll hea, aga oleks oodanud ehk enamat.

Trennid ka üldiselt sujuvad. Mõtlesin, et pean võib-olla varsti taastuva treeningnädala tegema. Pean end harjutama asjaoluga, et suve saabudes ka töötempo kasvab – soomlased tahavad vallutada minu poodi. Täna pidin ühe noortegrupi poest välja viskama, sest kui ikka käituda ei oska inimese moodi, siis pole sinna asja ka. Ülbust jäi neil veel üle ka. Ütleme nii siis, et minu arvamus soomlastest on viimase aasta jooksul ikka langenud. Eks sinna satub ka ilmselt teatud kontingent.

Väike möödapõige töö teemadel siis trenni keskele. Jõusaalis käisin see nädal rohkem Postimajas. Roccas olles puutusin kokku ikka oma vene vanamehega, kes seeriate vahel käis mul jalapressil raskusi lugemas. Lõpuks oli midagi temast kasu ka, sest tassis ise kõik kettad maha. Olen mõelnud, et mul oleks trenni nii öelda “sulast” vaja, kes tassib minu eest raskusi peale/maha, puhastab seadmed, toob juua kui vaja.

Täna õhtuks olen küll suhteliselt “tühjakspressitud sidrun”, aga mis muud kui uuel nädalal uue hooga. Mulle vastupidiselt väga meeldivad esmaspäevad. Lisaks saan järgmine nädal mõneks päevaks Tartusse. Ei jõua ära oodata. Naudin seal just mitte midagi tegemist. Tavaliselt üritan võimalikult vähe plaane teha, et saaks rahulikult olla. Ja lõpetuseks väga unised trennipildid.
Ma pole seda küll üldse reklaaminud, aga tegelikult on mu blogi ka blogiauhindade jagamisel tervise- ja kaalulangetusblogide kategoorias. Paar päeva vist saab veel hääletada. Niiet kellel huvi on, siis seda saab teha SIIN.

Peaaegu et suvi – energiat täis nädal

Möödunud nädal oli jälle päris aktiivne. Kuna olen üsna soojalembeline, on kevad ja suvi mulle parimad ajad treenimiseks. Tunnen reaalselt, kuidas keha on lahti ja jõudu on. Isegi juhul, kui olen väsinud, on trennis motivatsiooni küllalt. Praktiliselt olen kõik enda trennid üle viinud hommikusse. See tähendab, et äratus on tavaliselt 5.30 või 6.00. Järgneb üsna tugev hommikusöök, uimerdan natuke ja umbes tund pärast sööki jõuan trenni, mis ajaks on toit juba piisavalt seedinud. Nüüd on juba harjumus nii sees, et isegi vabadel päevadel, kui ei peaks nii vara ärkama, on silmad kell 6.00 lahti. Pühapäeval suutsin lausa kella 8ni magada, mis on vist viimase aja rekord. Võib-olla aitas natuke sellele kaasa paar klaasi veini, mis sai klassivendadega minu juures joodud.
Jõusaalis käisin 5 korda – esmaspäev, teisipäev, neljapäev, reede ja laupäev. Üritan mitte üle kolme päeva järjest teha, sest kogemus on näidanud, et taastumise mõttes on nii kõige parem. See muidugi ei tähenda, et muud liikumist poleks olnud. Selline ilm lihtsalt kisub välja. Tööl veedan terve aja siseruumis ja igal võimalikul ajal tahaks õues olla. Seega käisin lisaks jõusaalile veel jooksmas, rullitamas ja pikemal jalutuskäigul Pirital. Lisaks olen endiselt vaimustuses Postimaja Myfitnessi terrassist, kuhu on nüüd ka matid, hantlid, lamamistoolid ja lauad-toolid viidud.

Reedel ja laupäeval aitasin natuke Mybodys. Laupäeval olime maijooksul Sportlandi telgis ja degusteerisime batoone ning paari taastusjooki. Peab ütlema, et inimesed olid väga janused ja näljased, kuid üldiselt neid väga ei huvitanud, mis nad sisse endale sõid. Peaasi, et saaks kõike proovida. Vahepeal oli tunne nagu oleksin robot – muudkui vala-vala-vala, räägi sama juttu, aga keegi väga ei kuula ka. Pärast jooksu oli inimestel rohkem aega ja reaalset huvi ning tegelikult läks meil täitsa hästi. Kõige paremini läksid kaubaks uued valgubatoonid Clean Barid, mis on sisuliselt  Euroopa versioon kuulsatest Quest batoonidest. Saadaval on šokolaadi-, kreemküpsise – ja küpsisetaignamaitseline. Mulle meeldib enim neist viimane. Hetkel müüakse neid vaid Mybody poes, kuid õige kohe saadaval ka Sportlandis.
Vahepeal käisin kiirelt jooksmas ka. Mingi hetk mõtlesin, et jääb jooksmata, sest vaid napilt paar minutit enne teist starti jõudsin koridori. Läksin jooksma täiesti ilma ootusteta. Ma ausalt öeldes isegi ei mäletanud eelmise aasta aega. Tulemusega jäin täitsa rahule – 10 sekundit paremini kui eelmine aasta. Tean aga, et sisuliselt oleksin rohkemaks suuteline ja võimeline paremat aega jooksma. Koht oli ilus – täpselt 100. Muidu ma suur maijooksu fänn pole, sest seal on liiga palju trügimist. Enamus energiat kulub teistest mööda saamisele ning sellele, et kedagi pikali ei jookseks või ise jalgu ei jääks. Samuti oli üsna häiriv (nagu ka eelmine aasta), et paljud osalejad hakkavad juba 1-2 km keset rada kõndima. On ju olemas teised distantsid (ajavõtuta jooks, kõndimine jms), kus saab rahulikumalt oma tempos olla.

Lisaks spordile käisid veel mitmed õhtul külalised, sain toredate sõbrannadega kokku ning pühapäeva lõpetasin Kalamaja päevadel ning õhtul pere seltsis grillides ja lõkkega. Jäätis on küll hetkel üks asi, millele ei saa (ja ei taha) ära öelda. Õnneks on see magusatest asjadest üks süütumaid. Proovitud sai Lamuu soolakaramelli jäätist ning ka Premia eriti rammus sarja straciatella jäätis. Esimese suhtes olid vist ootused liiga suured, aga Premia oma meeldis küll väga. Samuti avastasin juba eelmine aasta ühe pisikese Premia jäätise Saldejumps, mis annab kõigest 118 kcal. Soovitan kõigile – hea kerge magus amps!

Lõunapausi lõppu üks magustoit

Ja muidu õhtuti olen üsna erinevate võileibade lainel – kiire, lihtne, tervislik!

Trennieelne snäkk pärast tööd autos – riisileivad maapähklivõi, banaani,
kaneeliga + kohv

Töö ja trenn käsikäes

Lõpuks olen jälle tagasi Eesti pinnal ning vähemalt mõneks ajaks natuke paiksem. Ausalt öeldes on isegi pisut tühi tunne, sest viimasel ajal oli mingi konkreetne asi ees ootamas, aga nüüd on justkui kõik “tehtud”.
Eelmise nädala veetsin töö asjus Vilniuses, kus seadsime valmis uue poe. Olid väga tegusad ja tihedad tööpäevad – iga päev ligi 12 tundi. Seltskond oli aga hea ning aeg läks lõbusalt ja lennates. Ilmad olid ka suviselt soojad ning õhtud veetsime tavaliselt mõnes vanalinna restoranis. Vilniuses polnud ma varem käinud ja see linn hakkas mulle täitsa meeldima.
Kartsin esmalt, et jälle tuleb pikem treeningpaus, aga minu õnneks oli hotellis olemas väike jõusaal, kuhu paar korda isegi jõudsin. Kuna töö ise oli juba üsna füüsiline ja intensiivne, olime õhtuks päris väsinud. Jõusaal oli minu üllatuseks päris korralik – kardiomasinatest jooksulint, ellips, ratas; jõu poole pealt kükipuur-smith masin ühes, erinevad hantlid, pec-tec trenažöör, surumispink, kaldega pink, kettad. Ühesõnaga rohkem kui küll – trenni saab ka palju minimaalsemate vahenditega tehtud. Sirlil trenniriideid kaasas ei olnud, mistõttu tuli ta üldse meie “kaunites” töödressides. Päris koomiline vaatepilt. Lisaks olid jõusaalil suured aknad, mis avanesid otse ehitusplatsi kõrval olevale alale. Ehitusmeestel oli vaatamist küll.

Vahepaladeks pakkusid inglased meile muidugi 10 sorti erinevaid saiakesi. Õnneks varusin endale valgubatoone kaasa. Taolistes olukordades on need minu jaoks küll väga õigustatud kohal. Üldiselt üritan neid minimaalselt tarbida. Lõunatasime iga päev IKEAs, kus saab üsna odavalt päris korralikku sööki. Austraalias elades põikasime sinna üsna tihedalt, sest see oli ainuke koht, kus sai kodust toitu. Enne äratulekut tegime ka väikese IKEA shopingu. Suutsin seekord üsna selget pead hoida ning kaasa tulid vaid paar asja. Teised olid seal esimest korda ning vaimustus oli päris suur.
Pidin ka võtma muidugi kuulsat IKEA Daimi kooki – on tõesti väga hea!
Koju jõudes jätkasin ilusti trennidega ning tundub, et olen järje peal. Kuna ilmad on nii ilusad, käisin paar korda ka jooksmas ning rullitamas. Pean vaatama, et jälle ülekoormuses treenima ei hakka, sest mitu korda on juhtunud nii, et kui on palju energiat, siis tahaks kõike teha ning lõpuks olen ületreeningus. Lisaks on ka ööuni üsna lühike. Midagi pole teha, kui iga hommik on silmad kell 6.00 lahti. Samuti tulevad siis kallale ka igasugu kummalised isud – viimastel päevadel on magusat küll rohkem söödud kui võiks. Eelmisel sügisel olin lihtsalt sellises madalseisus, millega kaasnes ka pidev näksimine ja ebavajalik kaalutõus. Ei tahaks enam sellele rajale langeda. 
Nädalavahetuse veetsin tegelikult hoopis Mybodyga Ilumessil. Vahelduseks on päris tore sellistel üritustel käia. Kuna Self tooted mulle meeldivad ja tarbin neid ka ise, pole väga raske neid inimestele tutvustada. Lisaks õpin ise ka iga kord midagi uut. 
Avastasin ka ühe päris huvitava toote, mille suhtes olin varasemalt üsna skeptiline. Tegemist on aminohapete desserdiga, millest on võimalik teha igasugu põnevaid magustoite, mis on minu meelest suvel eriti sobilikud. Valmistasin Kertule sellest sünnipäevaks ka koogi ning maitse oli täitsa mõnus. Natuke pean veel retsepti “tuunima” ning siis võin selle ka blogisse lisada. 
Tean, et paljud inimesed on vastu kõikidele nii öelda “pulbritele” ja muule sellisele. Kindlasti saab ka ilma ning ma ise eelistan ka iga kell tavalist toitu. Siiski usun, et need on tihti ikkagi paremad kui suur osa poes müüdavatest suhkrut täis toodetest. Eriti olulisel kohal dieedi tingimustes või neile, kes peavad oma kaloraaži piirama.
Täpsemat infot amino desserdi kohta saab
Mybody lehelt
Ja lõpetuseks pilt minu uuest “leiust” ehk tatrakrõbinatest. Koosnevad tatrajahust (80%), riisijahust, soolast. Täpsemalt saate lugeda SIIT. Leidsin need Rimist ning hind oli natuke üle 1 euro. 
Paremal pildil hetke lemmikhommikusöök ehk Valio vanillikohupiimapasta segatud Piatnica kodujuustuga, mangotükid, kultuurmustkad, natuke müslit, pähkleid, tatrakrõbinaid, Walden farms šokolaadikaste, kaneel ja peal natuke piima. Päris rammus asi – liialdada ei saa, kuigi väga tahaks.