Mis seis trenniga on?

Viimasel ajal on blogi natuke minu elu “päevaraamatuks” muutunud. Kuna siiski üldiselt läheb see kategooriasse “tervislik toit ja trenn”, räägin antud postituses natuke rohkem enda hetke trennidest.

Naljakas on mõelda, et täpselt aasta tagasi valmistusin usinalt algavaks võistlushooajaks. Esimesed võistlused olidki oktoobri alguses Soomes ning augusti teisest nädalast alustasin dieediga. Ühest küljest on see valmistus väga põnev, kuna kindel siht on silme eest. Teiselt poolt eraldab selline eluviis muust maailmast üsna ära, sest iga väiksemgi kõrvalekalle päevaplaanist, tekitab stressi. Kindlasti on see ka üks põhjustest, miks ma sisuliselt midagi eelmise aasta augustist meenutada ei suuda. Lisaks oli ka muidugi tööl alati meeletult kiire periood. Sel suvel elasin üldse teise rütmi järgi, sest erinevalt eelmisest töökohast on hetke ametipostil suvel madalhooaeg ehk vaikne periood ning saab rohkem endale meeldivate asjadega tegeleda.

Seda ma kindlasti tegin. Oli piisavalt reisimist, väljas käimist, üritusi, pidutsemist. See muidugi tähendas, et trenn jäi natuke rohkem tahaplaanile. Samas oli puhkust vaja ning viimased kuu aega on olnud ilmselt viimase aasta parimad treeningud. Eks kilosid on ka juurde tulnud. Kaalunud ennast nüüd pikalt pole, aga peegel ja pildid ju ei valeta. Seetõttu olen nüüd viimasel ajal natuke rohkem toitumist jälginud ning osaliselt ka kirja pannud. Kõike grammi pealt kindlasti ei kaalu ning midagi otseselt ei keela, aga vaatan, et energiakulu oleks suurem kui sisse söödav kogus. Kuna novembriks on planeeritud üks vägev reis, võtsin selle väikseks eesmärgiks vormi osas. Kui enamus tahavad ikka juuniks suvevormi teha, siis mul on vist iga aasta vastupidi 😀


Hetkel teen trenni kava järgi, mille Ramil mulle mai lõpus koostas. Kava on jaotatud viiele erinevale päevale ning põhifookus on suunatud seljale, õlale ning jalale-tuharale. Jaotus on päevade vahel on järgmine: õlg-rind, selg-biitseps, jalg, rind-õlg-selg, tuhar. Kavas on kokku viis erinevat tsüklist – taastav, maksimaalsete raskustega, pumpav, maksimaalse kontraktsiooniga ja langevate seeriatega pumpav. Iga tsükkel algab jälle hästi kerge taastava nädalaga, et keha saaks puhata. Teine nädal on see eest maksimaalsete raskustega ning eesmärk oleks just seal raskusi suurendada iga tsükliga.

Seega on trennid üsna vaheldusrikkad ning keha (ja rohkem isegi vaim) saab piisavalt “üllatusi”. Mõni trenn on rohkem tunnetuse peale, teine rohkem raskuse. Kuigi mul hetkel võistlusplaane pole, uurib Ramil ikka pidevalt, kuidas trennidega läheb, mis on kuidagi hästi tore. Pärnu võistlejatel on igatahes treeneritega vedanud.

Samuti olen rohkem tähelepanu hakanud pöörama soojendusele. Varem tegin vaevaliselt ära 10 minutit kardioseadmel, aga nüüd olen lisanud erinevaid harjutusi kummilintide või kergete raskustega, et lihased soojaks saada ning tunnetust parandada. Eriti oluline on see minu meelest õlatreeningus, kus on kerge end vigastada, ja jalatreeningus, kus on õige lihastunnetus ja liikuvus väga olulised.

Trennis käin üldjuhul ikka Myfitnessides, aga vahel ka Audentese Spordiklubis. Põhikohad on Mustamäe, Rocca ja Ülemiste. Viimane on ikka veel natuke harjumatu, aga muidu väga mõnus avar. Usun, et uue treeninghooaja algusega on seal “massid” varsti kohal. Tegelikult tahaks huvi pärast ära proovida ka uuemad klubid nagu People Fitness ja HC Gym. Üksi mulle võõrastes kohtades väga käia ei meeldi, aga kuna nüüd on Kätlin kooli tõttu üsna tihti Tallinnas, tekkis meil mõte koos need üle vaadata.

Lisaks jõusaalile tahaks ka võimalikult palju väljas liikuda nii palju kui veel ilmasid on. Võtsime eesmärgiks, et päevadel, mil Kätlin minu juures ööbib, käime võimalusel hommikuti lühikesel virgutusjooksul. Sel nädalal oma eesmärgi täitsime ning käisime teisipäeva ja neljapäevva hommikul jooksuringul. Pärast maitseb puder veel paremini kui muidu. Eelmine aasta enne võistlusi tegelikult tegin ka tühja kõhuga lühikesi hommikujookse, et ainevahetust paremini käima saada.

Eile otsustasime hoopis spontaanselt Rocca Myfitnessis Darola ringtreeningusse minna. Trenn koosnes viiest “jaamast”, kus igas oli kaks harjutust, mida kordamööda 5 minutit tegime. Seejärel liikusime järgmisesse “jaama”. Oli väga mõnus pingutus ning higi lahmas ikka korralikult. Darola on üldse väga äge treener põnevate harjutustega, niiet soovitan kindlasti tema ringtrenn kolmapäeviti järgi proovida.

Selline seis mul trennidega praegu on ning naudin neid väga. Kuna septembri tulekuga läheb elu väga-väga kiireks, ei saa ilmselt sellisel koormusel jätkata. Seetõttu võtan veel viimast kuni energiat ja aega on!

Teile soovin  ilusat septembrit ja uue treeninghooaja algust!

 

 

 

 

 

 

 

August on trennikuu

Kui juuni-juuli oli rohkem puhkamise ja reisimise kuu, siis augusti võiksin nimetada trenni ja spordi kuuks. Pärast pidevat väljas söömist ja asjade pakkimist igatsengi kõige rohkem enda koduseid toite ja vahepeal isegi natuke rutiinsust. Reaalsus on aga see, et august möödub Eestis ringi sõites, mistõttu veetsin suurema osa eelmisest nädalast Tartus, vahepeal põikasin veel Taevaskotta ning tagasti tulin marsruudil Rakvere – Tapa – Tallinn. Võimalusel ühendangi tööalased ja meelelahutuslikud käimised üheks.

Nagu ma mainisin, olen hetkel täiega trenni lainel ja siis peab seda olukorda ära kasutama. Hetkel järgin ikka enda 5 tsüklilist jõusaaliprogrammi, mille ma nüüd varsti teist korda läbi teen. Kuna see on üsna vaheldusrikas, ei teki tüdimust ka. Mulle hetkel meeldib kindla plaani järgi teha, kuna see tagab mingi järjepidevuse. Muidugi varieerin harjutusi ja vastavalt tujule ning olukorrale. Kahjuks kaotasin enda treeningpäeviku viimase 1,5 aasta trennidega ära ehk nüüd võrdlusmoment läks natuke kaotsi. Siiski ise tunnen küll, et raskused kasvavad ja lihastunnetus on parem. Suvel on selles suhtes üldse parem, et saab sooja üsna kiiresti sisse. Talvel vahel muudkui rahmeldad ennast soojaks, aga lõpuks on ikkagi natuke sirge kaika tunne.

IMG_2555

Lisaks täitsin Tartus lõpuks juba pikka aega olnud soovi – nimelt käisin üle 12 aasta taaskord ratsutamas. Ratsutamine on tegelikult üks esimesi spordialasid, mis mind kunagi paelus. Noorena käisin trennis umbes 6 aastat ning suvine ratsalaager Põlvas Timmo tallides oli kohustuslik. Mingi periood tekkis aga tõrge ja natuke isegi hirm hobuste vastu ning nii on antud sporti väga raske harrastada, sest loomad tajuvad seda kohe. Olen juba aastaid mõelnud, et tahaks uuesti proovida, aga kogu aeg on see jäänud pigem mõtteks. Nüüd tänu ühele toredale tuttavale käisin neljapäeval Saksa tallides ratsatrennis. Põhiasjad tulid kõik meelde ning sain isegi natuke galoppi teha. Kõige keerulisem oligi töö jalgade ja kehahoiakuga. Kes mõtleb, et mis trenn see ratsutamine on – hobune teeb ju kogu töö ära, siis te eksite. Sisuliselt peaks hobuse taltsaks saama ainult jalgade ja kehaga. Minu hobune Oidipus oli pigem selline rahulik, mistõttu nägin päris palju vaeva, et teda endale sobivad tempos liikuma saada. Aga emtotsioon oli suurepärane ja võimalusel lähen kindlasti varsti veel.

20815047_1242629329176052_547140008_n

Lisaks olen võimalusel natuke harrastanud oma lemmikkardiot ehk rullitamist. Tartus on selleks ikka parim rada ja otse minu maja tagant ehk saab kohe rullid alla panna ning minna. Tee peale jääb mitu pikka silda, kust on alati õhtuti suurepärased vaated. Samuti saab tänu tõusudele päris hea koormuse. Soovitan kõigile, kes pole veel mingi põhjusel proovinud! Koormust saab reguleerida ka väga lihtsalt olenevalt kas tahta intensiivsemat või kergemat trenni. Praegu on tegelikult hea aeg rulluiskude ostmiseks, sest hooaeg hakkab lõppema.

Spordi teemal jätkates, siis nädala lõpetasin Eesti Ööjooksul Rakveres. Seekord seal siiski täitsin seal MyBodyga Sportlandi telgis töökohustusi ning ise jooksmas ei käinud. Võtsin ka õe endaga kaasa, kellest oli mulle päris palju abi. Lisaks sai ta ka natuke töömaitset tunda. Nagu enamus teavad, siis ilm jooksjaid ei hellitanud ning umbes tund pärast algust läks õues ikka täielikuks tormiks. Sportlandi telk oli õnneks tugev ning jõudsime enne kõik luugid kinni tõmmata. Lõpuks oligi nii, et inimesed olid meie telgis varjus ning väljas ainult sähvis nagu diskol. Mingi hetk kadus meil ka elekter ehk umbes pool tundi olime pimeduses. Sellest hoolimata oli aga kogu emotsioon nii hea. Kõik jooksjaid tulid tagasi laiade naeratustega, et oleks ise ka hea meelega koos nendega seal vihma käes jooksnud. Tuli tahtmine end juba SEB poolmaratonile kirja panna, aga siis meenus, et sügisest tuleb vaadata ju kalendrisse ka, sest lisandub üks tore kohustus nimega ülikool.

Seega kui siin mõned mõtlevad, et kas ma enam trenni ei tee, siis tegelikult on see paratamatult üks osa. Vahe on lihtsalt selles, et on perioode, kus motivatsiooni pole ja väga ei viitsi ja on aegu, kus tahaks ja jõuaks kõike teha. Esimesel juhul käin trennis ikka, aga mitte lihtsalt nii hea meele ja tuhinaga. Ega kogu aeg ei saagi motivatsioon üleval olla. Tähtis on leida tasakaal erinevate tegevuste vahel, et hoida vaim selge ja keha terve.

Tegelikult lõpetasin nädala hoopis Tapal vanaema juures, mis on koht, kus ma reaalselt ei tee mitte midagi ja see on nii mõnus. Sisuliselt võiksin seal päev otsa magada, pikutada, telekat vaadata ja süüa. Tapa linna päevade raames käisime kohalikus “Tai restoranis” ehk ühe pere aias kodukohvikus, kus kolm päeva pakuti erinevaid roogi Tai köögist. Proovisime mitme peale selle päeva menüüst peaaegu kõik toidud ära – klassikalise pad thai, soolased pannkoogid, Tai musta tee ja laimi joogi, kohvi ning koogid ka. Minu lemmik oli lõpuks hoopis see külm tee, mis maitses natuke mohito moodi. Armas koht ja tore ettevõtmine ning pani nädalate mõnusa punkti.

Kõva mehe jooks 2016

Laupäeval ehk 25. juunil osalesin minu jaoks natuke teistsugusel spordiüritusel ehk “Kõva mehe jooksul”. Tegemist on jooksuga, mis toimub Saue lähistel Saunapunktis 10 kilomeetrisel takistustega rajal. Olin sellest juba varasematel aastatel kuulnud ning mõelnud, et põnev oleks osaleda, aga kui Kaisa poleks umbes kuu aega tagasi hakanud pinda käima, siis poleks ma ilmselt ka läinud. Ei saanud ka ju halvem olla ja umbes nädal tagasi registreerisin end ära.
Mind hirmutas eelkõige mõte väga hullust vihmasest ilmast nagu Eesti suvele üsna tavaline ja kui üritus oleks toimunud nädal varem, siis oleks see ka reaalsus olnud. Lisaks lugesin paari blogi, kus jäi mulje, et ikka päris raske katsumus.
Laupäeva hommikul ei olnud ma tegelikult üldse valmis, sest pool ööd maadlesin enda 100 sääsepunniga (ilma liialduseta). Aga lubatud sai ja asi tuli ära teha. Ilm meid soosis ehk päike paistis ja taevas oli selge. Stardid anti kolmes grupis 10 minutilise vahega. Kaisa alustas teises grupis, aga mina oma numbriga 596, alustasin viimaste hulgas. Esimesed ca 500 meetrit oli niisama nii öelda soojenduseks väike ring ning seejärel kohe veetakistus läbi tiigi ning künkast üles ronimine. Veetakistust ma natuke pelgasin esialgu, aga tegelikult olid need mu lemmikud. Kuna ilm oli soe, siis tõmbas pea selgeks. Kuna vesi oli üsna sügav, oli lihtsam seda läbida ujudes.
Esimesed viis kilomeetrit kulgesid enamasti läbi põllu ja metsa ning takistusi isegi väga palju ei olnud. Mõned üle tõkete ronimised, läbi oja kõndimine, heinapallide ja kraavide ületamine. Silmad olid pidevalt maas, et kuskile ei komistaks ega kukuks. Üks iseenesest lihte, aga natuke hirmuäratav takistus oli ühel müüril kõndimine, mille all olid rauast ogad. Üleval oli kinnivõtmiseks ainult paar puuoksa. Iseenesest midagi rasket polnud, aga igaks juhuks oleks võinud natuke julgestuse peale mõelda. 
Mööda minna teisest inimesest oli ka üsna keeruline, sest rada oli kitsas ja sel juhul pidi täiesti läbi võsa jooksma. Kui muidu väga massiga koos ei jooksnud, siis enne takistusi oli ikkagi vahel järjekord, sest mõnda sai ainult ükshaaval läbida. Teadsin, et joogipunkt on umbes 5. kilomeetri juures. Mingi hetk tundus küll, et olen juba suht kaua jooksnud, aga ikka veel poolgi distantsist pole läbi. Otseselt väsimust ei olnudki, aga kuidagi igav hakkas. Pärast joogipunkti läks aga asi põnevamaks, sest siis enamus takistustest algas. Jooksime läbi metsa rägastiku – paljud küll kõndisid, sest üsna lihtne oli kukkuda; tassisime autokumme mäest ülesse, kandsime küttepuid sauna juurde, läbisime veekogusid, ronisime läbi toru. Minu lemmikülesanne oli vist okastraadi alt mudas roomamine. Üks viimaseid takistusi oli üle müüri ronimine, mis oli päris kõrge – sealt alla hüpates mõtlesin küll, et kui nüüd jala natuke valesti maha panen, on päris paha lugu. Lisan ka lühikese youtubest leitud video.
Minu jooksu ajaks oli lõpuks 01:14:43. Ma ei oska nüüd öelda, kas see on halb või hea, aga kuna läksin eesmärgiga rada läbida ning mitte vigastatud saada, olen täitsa rahul. Üldkoht on 307 (638 lõpetajast), naiste arvestuses 21 (165-st) ja vanuseklassis 16. Naiste võitja läbis raja ajaga 01:00:59, kes oli kusjuures mu endine töökaaslane. Väga tubli saavutus!
Kes tahab võistlusest ja rajast paremat ülevaadet, soovitan vaadata alljärgnevat videot, mille üks osalejatest on oma GoProga teinud.

Pesta meil seal ei õnnestunud, sest vesi oli otsas. Kuna üks viimaseid takistusi oli vees, polnud ma eriti must ka. Suurema sodi sain kraani all ära, aga kodus hiljem pärast pesu tundsin ikka veel muda lõhna nahal. Finišis saime veel Coca, kohukese ja jogurti, millest ma loobusin. Seevastu vesi, hernesupp ja leib maitsesid hästi. Saime kingituseks ka Crafti “Kõva mehe jooksu” särgi ning ka medali, mille saab kätte natuke hiljem Matkaspordi poest. 
Üks naljakas, kuid ka natuke jube seik oli veel see, et haakisime endale sealt mingi jälitaja külge. Alguses mõtlesin, et niisama natuke tüütab a’la jutuga “kas sauna läheme koos?”. Kui aga lõpuks reaalselt lihtalt kõndis terve aja järgi ükskõik, kuhu läksime, hakkas juba natuke hirmus. Vahepeal raputasime maha, aga lõpuks kõndis mu autoni ja tahtis veel kaasa ka tulla…
Jäin väga rahule, et otsustasin siiski osaleda ja nõustusime mõlemad Kaisaga, et polnud midagi nii hull. Natuke väljakutset ja super emotsioon garanteeritud. Ema ikka küsis, et kas ma siis ikka pean ennast piinama, aga vastuseks talle, et põnevust on vaja ning tuleb ennast ikka aeg ajalt proovile panna. Pluss see oli ole mingi piinamine.

Energia ja üleväsimus ehk seigad minu igapäevast

Mõned päevad on ikka väga muutlikud – hommikul ärkad ülesse ja tunned, et võiksid maailma vallutada, aga õhtuks oled selline suss ja sellise näoga, et sõbrad küsivad, kas sa oled rongi alla jäänud. Samas teine päev ärkad juba väsinuna ja enesetundega, et täna midagi ei jaksa-ei taha, aga mida aeg edasi, seda rohkem tuleb elu sisse. Viimased kaks päeva on mul olnud täpselt sellised – kolmapäeval esimene variant ja täna teine.
Vettinud, aga õnnelik
Eilne hommikune trenn oli paras elamus tegelikult. Töölt ja jõusaalist oli vaba päev ning nagu juba kolmapäeviti traditsiooniks saanud, suundusin kella 7.15 Estonia ette Nike Running Clubi. Ilm oli täitsa okei ja isegi natuke päikest paistis pilve tagant. Soojendusvõimlemise järel jooksime linnahalli treppide juurde ning pärast paari harjutust jõudis meieni selline korralik padukas nagu survedušist. Vapralt tegime ikka trenni edasi – trepiväljaasted, kükid, kätekõverdused. Vihma kallas ikka nii, et vahepeal oli raske midagi näha ka, sest silmad olid vett täis. Ülejäänud aja jooksime ringi kalamaja-Balti jaama-vanalinna kandis. Kükid ja väljaasted tegime Balti jaama ootepaviljonil inimesed ümberringi oma rongi ootamas. Teised vaatasid vist küll, et kes need hullud on… Aga päris võimas tunne oli tegelikult – et on inimesi, kes ikka samamoodi viitsivad. Koju jõudes olid kõik riided nii märjad ja selga kleepunud, et nägin ikka parajalt vaeva, et neid üldse seljast ära saada. 

Meenutus eelmisest nädalast (pildi autor:Raido Liiksmann)
Sain nüüd natuke külma ja märjaga jooksmist harjutada ka – vist võin minna juunis kõva mehe jooksule, kuhu sõbranna mind järjepidevalt meelitada üritab.  Kurtsin paar päeva tagasi heale sõbrale, et vajan mingit sportlikku eesmärki, mille peale ta soovitas midagi ebameeldivat ning mugavustsoonist väljaspool teha. Tema muidugi pakkus kohe välja 2000 km rattal – ma nii ekstreemseks praegu minema ei hakkaks, aga selle takistusraja jooksu võiks ette võtta küll.
Päeval tegin Postimajas ühe trenni klassiõele, kes muidu polnud julgenud sinna klubisse veel minna. Naljakas, et inimestel on ikka samad hirmud – eksin ära, ei oska midagi teha ja kõige suurem: kõik vaatavad mind. Tegelikkuses (vähemalt enda kogemusest) on enamustel treenijatel juba endaga piisavalt tegemist, et teiste jaoks väga aega ei jää. Ja kui jääb…siis las vaatavad terviseks. Pigem jäävad silma igasugused suured enda arust jube tähtsad trenniproffid, kes oi kui valesti kõike teevad oma hiigel raskustega. Igatahes tundus, et trenn talle meeldis ja õhtul sain teate, et ta olevat minu pärast “inimmakaronjalg”. Tore! 🙂
Hiljem käisin annetasin veel natuke enda väärtuslikku 0-negatiivset verd. Trenni samal päeval teha ei tohiks, aga kuna minu jaoks oli hommikune jooks suht kerge, siis polnud hullu. Teistele ei soovita ikkagi. Seekord valisin kingituseks lõikelaua. Varsti on juba köögikomplekt koos. Eelmisel korral võtsin pannilabida. 

Lisaks veel mõned asjatamised ja iluprotseduurid. Igatahes õhtuks olin nii läbi nagu oleks mitu päeva jutti füüsilist ja vaimset tööd järjest teinud. Selline puhkepäev siis – tulemuseks veel rohkem väsinud kui enne. Vahepeal on mul tunne, et ma ei oska lihtsalt puhata. Sellepärast ilmselt reisimist naudin nii palju, et saan keskkonnast välja ja suudan kõike vabamalt võtta. Juba kuu aja pärast üks lühireis ootamas ka!
Teisipäeva hommik

Täna hommikul oli enesetunne umbes sama nagu õhtul ning lisaks ka kahtlane nohu. Manustasin päeva jooksul C-vitamiini ja õhtuks oli eluvaim tagasi ning tegin ühe eriti hea jalatrenni Roccas. Meenutasin üht vana langevate seeriate – tõusvate raskustega kava ja väga meeldis vahelduseks. Hetkel ma üldse väga rangelt mingit kindlat kava tegelikult ei järgi – mingid põhimõtted- ja elemendid on paigas, aga varieerin natuke harjutustega. Tegelikult olekski vaja nüüd jälle rangemat süsteemi ja järjepidevust. Praegu jõudu ja energiat on ning kahju oleks õige aeg mööda lasta. Teiselt poolt pean endale meelde tuletama, et puhkus on sama oluline ja muidu mingit tulemust ei saa. Tasakaal ennekõige jah…lihtne öelda, raske teha.

Lõpetuseks tutuvustan enda hetke lemmikputru. Tavaliselt käivad mul need periooditi – kui midagi meeldima hakkab, siis söön seda mitu nädalat järjest. 

Kaerahelbe-kaeraklii puder jogurti ja kiiviga

Vaja läheb:
  • 40 g Helen täistera kaerahelbeid
  • 20 g kerakliisid
  • 6 g rosinaid
  • munavalge
  • meresoola
  • 50 g Alma Muah Stracciatella jogurtit
  • üks kiivi (lisaks mureleid, muid marju)
  • 10 g Biona tükkidega maapähklivõid
Valmistamine:
  • Pane kaerahelbed,-kliid ja rosinad potti külma veega.
  • Lase pudrul madalal tulel keeda ca 10-15 minutit, lõpus lisa meresoola ning sega sisse üks munavalge.
  • Serveeri straciatella jogurti, kiivi ja maapähklivõiga.
Munavalge lisab valku ning annab mõnusalt kohevust pudrule. Mulle just meeldibki see soolase-magusa kombinatsioon.

Sisaldab:
Kalorid: 426 kcal
Süsivesikud: 58 g
Valgud: 17 g 
Rasvad: 14 g 
Minu päeva hetk

"Aga kas sa enam trenni ei teegi?"

Mõni päev tagasi küsis töökaaslane, et “Kuidas mul trenniga läheb?” – kas käin ikka trennis, pole nagu kuulda olnud. Vastus on JAA – hetkel olen täiega hoos. Tegelikult olen kogu aeg teinud. Vahepeal on mõõnaperioodid, teisel ajal jälle motivatsioon laes. Nii see tsükkel ilmselt käib. Ma lihtsalt ei ole suur trenni selfide tegija ja seega pole ka väga palju pilte, mida oleks/tahaks jagada. Treenin enamasti üksi ja kuigi saalis on palju tuttavaid, ei hakka me tavaliselt pildistama. Kirkega käies on see traditsioon meil – siis leiame ikka mõne nurga. Ühesõnaga trenni ikka teen – kas siis eesmärgiga võistelda või mitte, see lihtsalt on lahutamatu elu osa.
Viimaseid päevi olen eriti nautinud – töö juures oli hetkeline pingelangus ning sain oma vabad päevad ka. Lisaks veel super ilus ilm. Sisustasingi need trenni, kokkamise, lugemise ja päikesega… nagu minupuhkus peaaegu.
Esmaspäeva alustasin Roccas raskema jalatrenniga. Mulle meeldib see võimalusel alati esimeseks nädala trenniks ajastada. Esiteks on Roccas kõige paremad vahendid selle jaoks ning lisaks annab nädale hoo sisse. Teisipäeval oli töölt vaba, aga nagu kella pealt läheb mul uni iga päev kell 6 ära ehk kell 7.30 olin juba Postimajas õlatrenni tegemas. Pärast käisime veel Kalamaja Reval cafes hommikusöök nr 2 nautimas. Üks minu lemmikuid pošeeritud munad, röstleib ja soolalõhe.
Samuti ei saanud muidugi võimalust kasutamata jätta ning avasin rulluisuhooaja. Sõitsin umbes 10 kilomeetrit Järvevanal. Üksi sõites on kiirus päris hea ning tuharad, jalad ja kerelihased saavad korraliku koormuse. Mulle meeldib, et seal pole palju auto ülesõite, kus pidevalt pidurdama peaks. Lisaks on tee ka väga hea. Mitu korda käies tüütab aga ära. Peakski uusi radu avastama Tallinna kandis. Pirital mulle väga ei meeldi – liiga palju rahvast, kitsas ja tee pole eriti pikk.
Õhtul valmistasime veel eriti maitsva õhtusöögi, aga sellest tuleb kunagi eraldi pikem postitus. Esmaspäeval tuli aga mul suur Jaapani toidu igatsus peale ning käisme sõbrannaga Sushi Plazas, kus võtsin seekord kuulsate tempurade või makide asemel hoopis kana doni. Jäin nii rahule. Seal on tegelikult päris palju teisigi huvitavaid sööke alustades grillitud tuunikalast kunu rameni supini.
Täna hommikut alustasin jälle vara – ei oska ikka magada. Nimelt kell 7.14 olin juba Estonia teatri ees, kus toimus järjekordne Nike running clubi trenn. Kolmapäeviti on kavas train to run ehk reaalset jooksu vähem ja rohkem erinevaid harjutusi. Suurema osa ajast veetsimegi Vabaduse väljaku treppide juures, kus tegime erinevaid trepijookse, väljaasteid, hüppeid. Jalad said ikka “vatti”. Ilm oli lihtsalt super-super hea ja jäin väga rahule. Võimalusel tahakski just hommikuti käia seal, jõuaks isegi enne tööd ilmselt tehtud.
Lisaks tegelesin enda rõdu sisustamisega ehk ostsin sinna põrandakatte ning laua ja toolid. Täna saingi juba esimese päikesevõtu teha. Hetkel on küll nii hea meel, et sain rõduga korteri. Tegelikult on mul neid lausa kaks. Natuke kitsad küll, aga ajavad asja ära. Õhtul oli üle pika aja lõpuks treeneriga kohtumine. Meil on seda aega ikka päris keeruline kokku leppida. Panime natuke plaane paika ning tegin täitsa arvestatava selja trenni. Varsti kirjutan täpsemalt ka lähieesmärkidest. Trenni lõpus proovisin ära ka Postimaja klubi rõdu. Sai ühendada natuke päevitamist ja kõhulihaste tegemist. Järjest populaarsemaks muutb terrasil treenimine. Mulle küll väga meeldib! Üldse proovin rohkem õues liigutada. Avastasin, et kodu lähistel asuvad ka Järve terviserajad, mida peaks mõni päev uudistama minema. Vähemalt mingi võlu on pideval kolimisel – kogu aeg saab uusi kohti avastada.
Ühesõnaga vastus küsimusele – ma ei ole trenni tegemist ära lõpetanud. Pidin just täna enda blogi kategooria valima ehk kas kaalulangus- või spordiblogi. Võttis üsna nõutuks esiti – päris spordiblogi ju pole, samas ka ei keskendu ma siin kaalulangusele. Minu eesmärgiks on pigem propageerida lihtsalt aktiivset eluviisi ning näidata, et tervislik toitumine ei ole mingi tuumafüüsika. Lisaks kui keegi siit natuke motivatsiooni või mõne nipi saab,  võin juba rahul olla. Täna just üks sõbranna ütles, et on siit palju häid ideid saanud – see muutis kohe tuju heaks!
Põhjus, miks ma juba kolmapäeval nädala kokkuvõtte teen, on selles, et juba homme sõidan tööasjus vähemalt kuni teisipäevani Leetu. Trenni seal küll otseselt teha ei saa, aga üldine füüsiline koormus on juba nii suur, et ega ilmselt ei jaksaks ka. Teie aga nautide ilmasid ja tehke ikka trenni! 🙂
Tänane õhtusöök: tuunikala filee steik grillitud pannil + soja kaste pärast; riis avokaado ja maisi-herneseguga, ahjus röstitud spargel, tomat

Puhkehetk keset nädalat

Nädala selgroog on juba murtud, kuid mind on ees ootamas väga tihe töine nädalavahetus. Täna ongi selle nädala ainuke vaba päev – lõpuks ometi üks päev, kus pole otseselt suuri kohustusi ning saan lihtsalt natuke aega olla. Peab nautima selliseid hetki. Päev algas sellegipoolest kell 7, mõnus üleööpuder hommikusöögiks ning seejärel õlatrenn jõusaalis.
Nagu ma eelmises postituses mainisin, proovin nüüd rohkem hommikuti trennis käia. Teisipäeval oli kella 9ks juba trenn tehtud ja 9.30 ilusti tööl. Hetkel tundub, et see variant sobib väga hästi. Jõudu ja energiat on rohkem ning õhtuti on aega ka muude asjadega tegeleda. Siiski häirivad mind Roccas hommikuti endiselt kaks persooni – vene vanamees, kes käib tõstevööd pakkumas, ning üks teine umbes 40. aastates meesterahvas, kellele kunagi panin nimeks “õpetlane”. Ta käib seal juba vähemalt minu Rocca algusaegadest ning alati peab tegema väga huvitavaid kommentaare, mille peale kohe ei oskagi midagi öelda. Tavaliselt täiesti suvalisel hetkel möödaminnes “ära siis neid sangpomme ära varasta”; vihjed, kuidas ma mehi enda musklitega vallutama lähen; “ma tean küll, et sa tahad selle lillepoti endaga siit kaasa viia”. Ega mina pole ainuke, vaid ta jutustab nii vist kõigiga seal. Esmaspäeval olime kõrvuti stepperil, minul suured kõrvaklapid peas ning telekast tuli film “Turist”. Tal oli vaja muidugi kommenteerida, kuidas naine võrgutab mehe nii lihtsalt ära, sest viimane trennis ei käi…lisaks muidugi, et mina seda ju tean omast käest. Üsna kummaline. Tihtipeale panengi sellepärast kõrvaklapid pähe, et siis saan teeselda, et ei kuule midagi. 
Üldiselt on trennid toredad ja hektel naudin neid jälle, mis ongi kõige tähtsam. Eile oli jõusaalist puhkepäev ning otsustasin proovida Nike jooksutrenni. Nägin ürituse infot esmaspäeval facebookist ja kellaaeg ning päev täpselt sobisid. Sain enda trennifännist töökaaslase ka kampa. Algul oli Nike Ülemiste poes lühike erinevate jalatsite tutvustus ning seejärel suundusime umbes 4 km ringile. Pärast tegime Ülemiste City kandis pargis erinevaid jooksu- ja jõuharjutusi ning sprinte. Väga mõnus oli vahelduseks midagi teistsugust teha – koos on ikka põnevam. Päris naljakas oli treeningu lõpus end venitada kaubanduskeskuse koridoris.  Võimalusel lähen kindlasti mõnikord veel. Jooksvalt saab selle kohta infot Nike Running Estonia facebooki lehelt.
Söögi poole pealt olen viimasel ajal enda jaoks leidnud odrakruubi. Väga mõnus vaheldus makaronidele, riisile või tatrale. Valmistamine on ka üsna lihtne – esmalt tuleb pesta vee all ning seejärel keeta soolaga umbes 20 minutit.  Lisaks tegin täna üle pika aja peediorsottot. Avastasin selle enda jaoks paar aastat tagasi. Tõesti väga maitsev – kindlasti katsetage!. Natuke valivamate inimeste jaoks võib alguses olla harjumatu maitse. Siiski soovitan proovida erinevaid asju – käige poes silmad lahti ja leiab igasugu põnevaid ning vahel unustatud sööke. Peediorsotto retsepti leiab minu blogist SIIT.
Serveerisin orsotto koos kõrvitsasalati (mu lemmik!) ja veiselihast minutipihviga. Kui muidu olen üldiselt kogu aeg kanafilee fänn, siis Jaapanis olles sõin üsna palju loomaliha. Pole lihtsalt harjunud sööma ning ma pole ka väga osav selle valmistamisel (kui ei proovi, siis ei saagi osavaks vist…). Paljud inimesed, kes hakkavad toitumist rohkem jälgima, välistavad tihtipeale enda jaoks kõik punase liha, mis sisaldab tegelikult palju kasulikku. Pigem panna rõhku liha kvaliteedile ja valmistusviisile. Kasutasin valmistamisel paar aastat tagasi tellitud lauagrilli ning vaid mõne minutiga oligi valmis. Kusjuures õli pole vaja seal üldse kasutada. Maitsesasin soola-pipraga ning natuke soja kastet ka.
Ja allpool üks pilt lõunast, kui ei viitsi midagi kokata ehk odrakruup, tuunikala tomatikastmes, kodujuust, keedumuna, avokaado. Lihtne aga hea – alati ei pea asja keeruliseks ajama.

Hommikune start

Ma nii naudin hetkel neid päikselisi hommikuid. Olen enda jaoks avastanud uue rutiini. Nimelt on minu uue korteri kõrval ülimalt mõnus kalmistupark väikeste purskaevuga, kuhu hommikuti alati päike esimesena paistma hakkab. Kuna suure osa päevast veedan töö juures kinnises ruumis, kus pole ühtegi akent, siis tunnen väga väljas liikumisest puudust. Näiteks sügisel ma isegi ei märganud, et aastaaeg muutus, sest liikusin kogu aeg trajektooril töö-trenn-kodu sisuliselt nii, et väljas käima ei pidanudki. Auto parkisin ka maja alla parklasse. Päris jube tegelikult. Nüüd iga hommik kohe kui tõusen panen spordiriided selga, suundum maja kõrvale parki, kus teen teen mõned jooksuringid igat pidi risti parki, seejärel venitused ja võimlemisharjutused ning tagasi koju pessu ja päeva parimat osa ehk hommikusööki ja – kohvi nautima. Aega võtab see kõigest umbes 15 minutit, aga annab nii hea stardi päevale – palju värskem on olla ja ainevahetus hakkab ka kohe tööle. Ühesõnaga soovitan teistelegi – alati pole aega ega võimalust küll trenni teha, kuid mõne minuti päevas leiab vast igaüks, et natuke liikuda.

Vot ei jooksegi (78/100)

Suur osa blogimaastikust on jälle ootusärevuses – nimelt homme toimub ju üks tähtsamaid spordisündumsi ehk SEB maraton. Sellel üritusel olen osalenud kokku neli korda – siiski on distantsiks alati olnud 10 km. Esimest korda käisin seal kunagi põhikoolis. Mäletan, kui sõbrannadega lihtsalt heast peast ära registreerisime ilma igasuguse jooksutrennita. Kõige pikemad jooksud olid varasemalt olnud ilmselt kuuperi testid. Oli ikka uhke tunne küll ja selgus, et 10 km on täitsa joostav. Sel ajal toimus antud üritus veel Rocca al Mare kandis. Igaljuhul on kõik korrad olnud alati väga positiivsed ja hästi korraldatud. Käisin ka täna võistluspaigas ning uudistasin natuke expol. Väga häid spordiriiete pakkumisi oli, hoidsin end vägisi tagasi. Ema soetas endale käimiskepid, kuid kahjus osutus üks natuke praagiks ehk peame homme korra veel tagasi minema.
Mõned mu lugejad võib-olla teavad, et lubasin isegi ju homme osaleda. Tõsi – see oli mul kindel plaan juba aasta algusest. Eesmärgiks oli esimest korda poolmaratoni joosta, mistõttu registreerisin end sinna juba päris varakult. Läks aga hoopis natuke teistmoodi ja sel aastal on selja taga juba kaks (vähemalt) poolmaratoni distantsiga jooksu. Tulemustega olen samuti täitsa rahule jäänud, eriti arvestades minu treeninguid. Mida lähedamale SEB maraton aga jõudis, seda väiksemaks muutus minu soov seal osaleda. Esmalt mõtlesin registreerida ümber 10 km distantsile, kuid eelmisel nädalal otsustasin sel aastal ürituse vahele jätta. Pärast Rakvere ööjooksu kulus taastumiseks ikka päris pikalt ning pidevalt andis tunda vasak tuhar, mis poolmaratonil valutama hakkas. Nüüd lõpuks olen selle enam-vähem korda saanud ning lisaks on tõusnud minu jõusaalitreeningute intensiivsus. Samas kui vahel natuke jooksen või kiirkõndi teen, siis ikkagi kergelt tuikab. Kuigi ma vahepeal mõtlesin, et võin ju vaikselt läbi sörkida, aga tean, et lõpuks ikkagi annan endast maksimumi (eriti 10 km, mis on minu parim distants). Samuti oleks pidanud eelmisel nädalal treeningkoormust tunduvalt vähendama ning jõutrenne ära jätma, mida ma enne reisi väga teha ei soovinud. Igatahes kui nüüd kõik kokku võtta, siis otsustasin, et homme jään mina vaid pöidlahoidjate poolele ja usun, et see on hetkel mulle parim. Kindlasti on natuke kurb, kui kõik hakkavad enda toredaid võistluspilte lisama, aga valikuid peab tegema. Kõikidele jooksjatele soovin aga kiireid jalgu ja värset vaimu ning nautige mõnusat sportlikku päeva!

Rakvere ööjooks (58/100)

Laupäeval toimus siis lõpuks Rakvere ööjooks, kuhu olin registreerinud end poolmaratonile ehk distantsiks oli 21.4 km. Suurt ootust mul selle ürituse ees tegelikult polnud, sest jooksmas käinud ei ole ja eelmine nädal oli palju olulisemaid sündmusi. Lisaks tahtsin alustada oma uue jõusaalikavaga ja see poolmaraton tegelikult natuke isegi segas. Siiski olin juba maikuus end kirja pannud ning olin kuulnud antud jooksu kohta nii palju positiivset tagasisidet, et patt oleks olnud minemata jätta.
Poolmaratoni start oli alles 21.30, mis andis veel päeval palju aega muudeks toimetusteks. Üsna harjumatu oli nii hilja jooksma minna, sest ei osanud planeerida, mida võib/ei või veel sel päeval süüa ning üldse kogu päev läks tegelikult jooksust mõtlemise tähe all. Üritasin juba reedel suurendada süsivesikute tarbimist ning laupäev algas kaerahelbepudru ja leivaga. Lõunaks sõin hoopis ema tehtud ahjuvormi ning enne jooksu paar energiabatooni. Kuna tavapäraselt sisaldab mu menüü üsna suures koguses valku, oli väga harjumatu nii palju süsivesikuid sisse süüa. Peaaegu juba jõudsin hakata kodujuustu igatsema. Kella 5 ajal hakkasime Tartust liikuma ning Rakveres olime juba enne 7, mis jättis üle 2.5 h stardini aega. Vaatasime natuke ringi sporditurul, kus midagi põnevat ei olnud ning võtsin välja stardimaterjalid. Kuna aega oli piisavalt käisin Siimuga söömas kaasas ning ülejäänud aja niisama puhkasime autos. Vihma hakkas ka vahepeal sadama ning kujutasin juba ette, kuidas läbivettinuna joosta saan.

Õnneks jäi vihm üsna pea järgi ning stardi ajaks paistis isegi natuke päikest. Kahtlesin taaskord, kas joosta pikkade või lühikeste riietega, kuid lõpuks langes valik ikkagi esimese kasuks. Meenutasin, et SEB jooksumaratonil olin selle otsusega rahul (külmakartlik nagu ma olen) ning lisaks polnud mul oma energiakeeli kuhugi mujale panna, sest unustasin käe ümber käiva mobiilikoti Tallinnasse ja pidin telefoni hoopis pisikesse vöökotti panema. Enne starti polnud ikka veel ärevusest haisugi. Natuke imelik oli mõelda küll, et nüüd peangi jälle üle 21 km jooksma.  Start oli ise väga lahe, sest kõik inimesed olid üleni punases ja suurelt ekraanilt oli näha lihtsalt hiiglaslikku punast massi. Enne algust näidati ekraanilt veel Taavi Rõivase ergutuskõnet. Peaministrid on meil ikka sportlikud.

Kui stardipauk käis, lasti üle linna ilutulestikku, muusika mängis, tantsjaid ja ergutajaid oli rajaäärne täis. Esimesed paar kilomeetrit olid väga tihedad ning pidi jälgima, et kellelegi kanda ei astuks. Plaanis oli tempoks võtta umbes 5:30-5:40 min/km, kuigi natuke kartsin, et vähese põhjata võib see natuke kiire olla. Paari kilomeetriga sain tempo kätte, millega enam-vähem jätkasin jooksu lõpuni. Pärast 10 km hakkasin küll natuke aeglasemaks jääma, kuid lõpus tuli jälle kiiremaid lõike, sest soov lõpetada oli suur. Umbes esimese kilomeetri juures koputas Margit õlale, millest ma olin nii üllatunud, et ei osanduki kohe midagi öelda. Olin nii omas mullis, et vahepeal tundus kogu ümbrus kohati ebareaalsena. 

Ca esimesed 10 km olid rohkem linna sees ning pidevalt olid raja ääres ergutajad, esinejad – kõhutants on Rakveres vist päris popp. Lisaks oli inimesed majadest tänavatele tulnud ning lasid autost või kõlaritest muusikat. Jooksu teine pool oli rohkem linna ääres. Vahepeal oli kohe täitsa pime, et enda jalge ette ka hästi ei näinud. Umbes 9 km juures võtsin sappa kolmele mehele, kelle järgi oli mõnus tempot hoida. Kahjuks kaotasin nad pärast ühte teeninduspunkti ning viimased 7-8 km jooksin peaaegu üksinda. Tükk aega püüdsin ühte gruppi ja kui nad lõpuks kätte sain, polnudki enam seda sisuliselt alles.

Kui ma nüüd peaksin ütlema, kas oli raske või ei, siis ma ei oskagi öelda. Ma olin kuidagi nii omas elemendis terve aja ja eesmärgiks oli lihtsalt joosta. Jalad nagu liikusid ise. Samas ei olnud ka kerge, sest umbes poole peal hakkas kerget valu tegema vasak tuhar, millega on mul natuke olnud probleeme varemgi. Lisaks tundsin juba pärast 1 km, et tahaks vetsu minna (kuigi olin vahetult enne starti käinud) ning teeninduspunktides seetõttu väga juua ei tahtnud. Esimesed 10 km läksid tegelikult üsna aeglaselt. Pärast poolt maad tundus nagu oleksin jooksnud juba terve igaviku, aga sama palju on veel. Õnneks teine pool läks rutem, kuid oli ka palju raskem. Kui olin jooksnud umbes tunni, võtsin ka enda Nutrend õunamaitselise energiageeli, mis andis natuke lisa küll. Esimese apelsinimaitselise võtsin 20 minutit enne starti. Need on erinevalt paljudest teistest täiega hea maitsega ja minu jaoks üsna mugavad ka, sest on pakendatud hambapastataolisse tuubi.  Viimastel kilomeetritel tundsin küll juba väsimust ja ootasin väga lõppu ning seetõttu oli finiš eriti magus. Jalad olid küll nagu pakud all ning vasak tuhar oli nii kange, et ettekallutus oleks olnud mõeldamatu. Kohe finišis nägin veel Kärdi treenerist sõbrannat Katrenat, keda vist alati näen finišeerudes. Tegime veel mõned pildid ja suundusime auto poole, sest Siim oli üsna külmunud näoga.

Emotsioon oli laes ja kokkuvõttes oli väga lahe jooks – sellist ergutamist ja rajaäärset showd ilmselt kuskil mujal ei näe. Samuti jäin oma tulemusega väga rahule. Siin tuleb nüüd üks AGA, mis lõpuks minu emotsiooni ja jooksutahet natuke vähendas. Nimelt jõin teel koju ühe Fasti jõhvika-õuna valgusmuuti, mille Selverist paar päeva tagasi ostsin. Maitse polnud kiita ning üsna pea tundsin, et kõhus on natuke imelik. Koju jõudes oli enesetunne veel halvem ning lõpuks veetsin peaaegu pool ööd vannitoas. Pühapäeva hommikuks oli olemine parem, kuid ikkagi veel veidi kahtlane. Alles õhtul suutsin normaalse inimese kombel eksisteerida jälle. Mõte, et pean juba septembris jälle poolmaratoni jooksma, tundus mitte eriti meeldiv. Rullisin veel pühapäeval jalgu ja tuharat ning õnneks tänaseks olen jälle energiat täis ja isegi lihasvalu pole. Kõige naljakam on, et veidi on valusad kõhulihased ja alaselg. Nüüd ei tundu ka SEB jooks enam nii jubeda ideena ning tegemist on ka minu ühe lemmiku üritusega. Jutt sai nüüd üsna pikk, aga kokkuvõttes ei kahetse ma üldse, et otsustasin ööjooksule minna ning soovitan kõigil, kel võimalus seal kunagi osaleda.


Tulemused

  • Aeg: 01:55:54
  • Koht: 773 (1276st)
  • Koht naiste hulgas: 159 (448st)
  • Koht vanusegrupis (N): 114 (375st)
  • Keskmine tempo: 5:26 min/km
  • Keskmine pulss: 155 bpm
  • Max pulss: 170 bpm

Mõtted enne ööjooksu (56/100)

Ja käes ongi laupäev ehk täna õhtul pean võtma suuna Rakvere poole ja “väikse jooksu tegema”. Tegelikult ma pole kunagi täpselt poolmaratoni distantsi jooksnud, sest SEB Tartu Jooksumaraton oli 23.4 km pikk. Ühesõnaga võin ma end lohutada, et seekord on vaja vähem joosta.
Tänaseks olen enam-vähem eelmiste päevade pidustustest taastunud. Pulm oli väga ilus ning lõbus. Algas natuke kaootiliselt. Nimelt otsustasin üsna viimasel hetkel ikkagi juuksurisse minna soengut tegema. Sealt väljusin aga lihtsalt kohutava väljanägemisega. Siimu esimene lause oli ka “kole”. Koju jõudes ei jäänudki muud üle kui mõne minuti jooksul soeng lahti kiskuda ja ise midagi uut asemele teha. Päris rahule ei jäänud, aga palju parem ikka kui enne. Pärast pulmi kuulsin, et sama saatus oli veel päris paljudel teistelgi neidudel. Ilm vedas küll veidi alt, aga see ei takistanud suurepärase peo pidamist. Koht oli ise väga äge – ilusa vaatega järvele ja Lõuna-Eesti rohelisele maastikule. Pruudi ilust ma ei hakka üldse rääkimagi eksju. 🙂 Tantsitud sai ka korralikult ning reede hommikuks oli küll selline väsimustunne, et mõtlesin, et kui nüüd tänaseks välja ei puhka, siis minust küll jooksjat pole. 
Päev puhkust õnneks aitas, õhtul oli küll veel väike grillimine, aga läksime üsna varakult koju. Alustasin eile ka natuke süsivesikute varustamisega ja täna on ka plaanis veel energiat koguda. Natuke kahtlen, et mida täna veel süüa, sest jooks on alles täitsa hilja õhtul. Ilm on vist pigem jahedapoolne, aga mulle sobib – ei pea kartma kuuma päikese käes sulamist. Ma veel õudusega mõtlen Olümpiajooksu peale. Jooksmiseks eelistan igal juhul jahedamat ilma. Igaljuhul ootan täitsa põnevusega, mingit närvi sees pole. Edu kõigile tänastele jooksjatele ja kohtume rajal!