Aprill?

Kas käes on tõesti juba aprilli lõpp? Välja vaadates ei taha küll seda hästi uskuda. Kord sajab vihma, siis jälle lund, viie minuti pärast on päike väljas. Ainuke ühisjoon on vist see, et temperatuur on jahe. Täna hommikul plaanisn teha väikse jooksuringi, aga kui ikka lumetaolist asja taevast alla tuleb, siis jääb ära.
Aprill on möödunud tegutsemise tähe all. Esimesel nädalavahetusel oli FAF lõputöö kaitsmine ja kaasõpilase  töö oponeerimine. Kui ma oleksin sama palju aega kulutanud töö kirjutamise peale, kui selle tegevuse planeerimisele ja mõtlemisele, oleks ajakulu palju väiksem võinud olla. Siiski sain ilusti valmis, esitletud ja hindeks “suurepärane”. FAF-ga on siis mul nüüd kõik! Lisaks sooritasin sel nädalavahetusel positiivsele tulemusele ka EOK ja EKFL abitreeneri eksami. Koolitusel käisin tegelikult 3 aastat tagasi. Mu joovastus oli päris suur! Kahjuks enamus mu tuttavaid ja pere ei osanud mu õnne väga jagada!
Kuigi sünnipäeva sel aastal ei tähistanud, kutsusin aprilli alguses sõbrad hoopis pühapäeva brunchile, mille juurde kuulusid täitsa tavalised paksud vahvlid, quiche, ahjuomlett, kohvi ja muidugi mimosa. Olen juba ammu brunchist unistanud. Austraalias oli pühapäevane hiline hommikusöök tavaks. Mõtlesin, et kui paar inimest meie grupist tuleb on hea, aga lõpuks käisid läbi peaaegu kõik, kes parasjagu Eestis on. Kolm inimest isegi Tartust. Tegemist on tegelikult sõpradega, keda suuremat osa tunnen juba umbes 19 aastat – neid peab hoidma!

Lisaks jõudis üks meist jälle abieluranda ehk sel laupäeval oli väike pulmapidu Kõue mõisas. Pidu oli lihtne, aga armas ning täpselt pruutpaari nägu. Nad võtsid kogu asja väga rahulikult ning eelkõige eesmärk lihtsalt üks tore koosviibimine pere ja sõpradega teha. Pulma lõpetasime kell 5 öösel sauna ja basseiniga.
Üldiselt mööduvadki tööpäevad trennis ja tööl ning muud nädalvahetused Mybody ürituste tähe all. Käisime ka Tallinna Buduaari turul. Üldiselt on inimestega suhtlemine tore, aga ka parajalt väsitav. Õhtu lõpuks on üsna raske sellest “mullist” välja tulla. Samuti on seal ka sihtgrupp natuke keerulisem, sest tegemist pole tihti trenniinimesega, vaid suur osa külastajatest on arvamusega, et valgujook kasvatab suured musklid või küsitakse hoopis, kas meil mõni ilma alkoholita ka on. Esimese päeva lõpus tegi Ti Sento ootamatult -50% allahindluse kõigele, mis muidugi tähendas parves hulluvaid naisi. Ei jäänud minagi ilma ja ühe ripatsite paari võrra mu kollektsioon rikkamaks sai. Järgmine Buduaari turg toimub juba 7.mail Tartus Lõunakeskuses ehk kõik Tartu sõbrad ja tuttavad, nüüd paluks teie etteastet! Aga tegelikult tulge ka, oleks tore näha ja mõne batooni ärin ikka maha!

Ma tegelikult hea meelega kirjutaks natuke sisukamaid postitusi ka, aga viimasel ajal kuidagi ei jõua selleni. Siis tulevadki natuke sellised “mis ma teen?” jutud. Jõusaalitrenni teen üldiselt 5 korda nädalas ning viimased kuu aega kava järgi, mis endale tegin. Hetkel võtsin eesmärgiks, et maksu mis maksab, aga pean hakkama lõuatõmbeid tegema. Minu jaoks on vaatepilt “naine lõuga tõmbamas” kuidagi eriti atraktiivne. Seega töö selles suunas hakkas järjepidevalt eelmise nädala lõpus. Tegin ka ühe treeningu koos “seljakuninganna” Darolaga, kes mulle natuke nippe jagab. 
Toitumisega on nii, et see on vahepeal suht eeskujulik, siis tuleb jälle nädalavahetus või üritused ja nii ta läheb. Kaalu peale pole ka astunud, aga ega see ilmselt mulle midagi väga olulist infot annakski. Lõpetuseks siis traditsiooniline igapäevaste söökide kollaaž.

Vasakult ülevalt: piima ja veega täisterakaerahelbepuder, munavalge, kodujuustu, banaani ja maapähklivõiga; leib Rukkipala singi ja munaga ning smuuti; tatrapehmik avokaadoga ja murakamoosiga kodujuusu ja maapähklivõiga.
Vasakult alt: juurikad kartuliga, kodujuust, kuumsuitsulõhe; maisigaletid kodujuustu ja külmsuitsulõhega; kõrvitsapüreesupp

Viimaste õhtute lemmik on lihte ja hea riisikauss ehk basmatiriis, avokaado, keedumuna, kodujuust ning veel mõned lisandid.

Võite alati kommentaarides märku anda, mis teemadel või millest lugeda sooviksite ja ma annan enda parima!

Kuidas sujuvad ettevalmistused?

Aeg lendab ikka. Tänase seisuga on alla nelja nädala esimeste võistlusteni. Mulle tundub, et see on praktiliselt kohe, aga ettevalmistusi on veel nii palju teha ning vorm pole ka see, mis võiks olla.
Eelmine kord kirjutasin, et kaal seisab. Ütleme nii, et ta on endiselt minuga üsna tõrges. Päris paigal ei ole, aga väga allapoole ka ei taha liikuda. Vaatasin eelmiste võistluste kaalugraafikut ning siis läks ikka natuke lihtsamini. Soome ajaks ilmselt veel (umbkaudset) eesmärki kätte ei saa, aga pärast seda on veel natuke aega. Soome võistlus on juba ise hästi põnev, sest selle raames toimub ka suur fitness mess, kus tasub ilmselt raha kulutamisega ettevaatlik olla. Öömaja ja laevapiletid on meil minu “bikiininaistega” broneeritud.
Muud ettevalmistused sujuvad ka vaikselt. Bikiinid on peaaegu valmis. Käisin neid just eelmine nädal proovimas ning loodan, et tulevad ilusad. Värvi mõttes võib-olla natuke riskantsed, aga eks seda näha ole. Oma mõttes harjutan ka meigi ja soengu tegemist, sest need peab välisvõistlusel ise tegema. Kõige problemaatilisem koht on endiselt poseerimine. Jätsin taaskord viimasele minutile ning kuna ma loomu poolest pole ehk nii väljapakkuv ja igapäevaselt liigun rohkem tossudega, siis on ikka tükk tegemist. Oma niigi vähesed oskused olen ma unustanud. Siiski usun, et päris lootusetu juhtum pole – lihtsalt harjutada-harjutada-harjutada. Tegelikult käisingi täna Kristina Nuudi juures grupi poseerimistunnis ning sel nädalal tuleb ka veel ühe teise inimese juures individuaalne tund. Eks ma järgmine nädal kirjutan, kas ja kuidas progress on toimunud. Treeneriga oleme ka praegu korra nädalas ikka koos teinud, mis mulle väga meeldib.
Räägin natuke veel toitumisest ja toitudest.
Kuna kaal väga langeda ei taha, andis treener eelmine nädal käsu kaloraaži vähendada ehk hetkel on see 1650. Süüa saab tegelikult enam-vähem piisavalt ja midagi hullu pole. Kardio hoiame ikka võimalikult minimaalsena, aga kui vaja, siis peab selle osakaalu ka suurendama. Alloleval pildil on näha ka ühe päeva menüü. Tööl oli sel päeval inventuur ehk kõik ülejäänud toidukorrad peale hommikusöögi sõin seal.
Hommikusöök: kaerakliipuder munavalge, kodujuustu, mustikate ja võiga
Pärast trenni vahepala: valgupudding segatud kodujuustuga, mango, mustikad, rukkipallid
Lõuna: kartul, brokkoli, kanafilee ja kukeseened
II vahepala: Kreemküpsisemaitseline Pro feel proteiinikohupiim viigimarja ja mandlitega
Õhtusöök: salat vokitud juurviljade, tomati, kurgi, spinati ja suitsulõhega
Üldiselt käib ikka aktiivne karbimajandus – toidud ilusti kaasas ja muretu elu. Naljakas on see, et mu mitte trenni sõpru on hakanud kuidagi jubedalt huvitama, mida ma teen ja siis nad üritavad igal pool arvestada ning uurivad, kuhu ma nendega tulla saan. Mul on just pigem selline suhtumine, et ma ei taha, et keegi minu järgi peaks valima või midagi ära jätma. Aga üldiselt on jah nii, et kui on söögiaeg, siis on söögiaeg. Üks mu sõber ütles ka, et ma ei saa trahvi mitte roolis telefoniga rääkimise vaid söömise pärast. Üsna tavaline olukord, et enne trenni on roolis pudrukauss käes.
Üks viimase aja avastusi toidumaailmas on tegelikult tiigerkrevetid. Kallid on küll, aga maitse on seda väärt. Rimis müüakse 360 grammist kooritud tiigerkreveti pakki 6.99 euroga. Sulatasin need külmkapis, praadisin küüslaugu ja tšilliga, maitseks soola ning lisasin pastale või juurviljavokile. Soovitan kõigile!
Muidu on elu hetkel väga kiire. Esiteks tegin endale hästi tiheda töögraafiku ning lisaks on igal nädalavahetusel külaliste poolt minu diivan reserveeritud. Selle vastu mul iseenesest midagi pole. Reedel otsustasime Kristiiniga jälle noored olla ning käisime Nike noortejooksul. Tegelikult tahtsin sinna oma õe viia, aga ta kahjuks ei saanudki lõpuks tulla. Lisaks viis eile õhtul ema mu balleti vaatama Estoniasse, et vaimu ka värskena hoida,
Vahelduse mõttes käin mõnikord Mybodyga degusteerimistel. Üldse teine keskkond ja toredad inimesed. Viimane kord jagasime ka väikseid raamatuid, kust leiab valgupulbriga mõned lihtsamad retseptid. Kuigi enamus on vast siit läbi käinud, panen nad ehk varsti blogisse ka.
Mybodyga Arigatos
Tänaseks aga kõik ja aitäh toredate kommentaaride eest!

Juuni nädal nr 2

Jälle esmaspäev ja ongi pool juunit juba peaaegu läbi. Nädala alguses oli ema külas – koristas ja kraamis mul siin korralikult. Aknad läigivad jälle. Käisime ka ühel õhtul kinos filmi Me Before You vaatamas. Paras nutufilm ikka, isegi paljudel meestel olid pisarad silmas. Avastasin tänu temale ka ühe põneva toote – Northland lõhe omas mahlas. Üldjuhul ma konserve väga ei tarbi (v.a tuunikala), aga kui kodus varuks on kiireks lõuna – või õhtusöögiks.

Jõusaalitrenne oli nagu ikka viis. Nagu ma eelmises postituses mainisin, ei järgi ma hetkel rangelt mingit kindlat kava, vaid pigem süsteem. Tegin nädala lõpus üle pika aja üht osa enda vanast langevate seeriate-tõusvate raskustega kavast, mis mulle väga sobib. Üldjuhul on trenni ja treeneriga jälle natuke segased lood, mistõttu ma sellel teemal väga peatunud ei ole ka viimasel ajal pikemalt. Pean selgelt enda eesmärgid paika panema. Motivatsiooni ja jõudu on praegu palju, mistõttu ei tahaks aega raisku lasta. Juulis on veel puhkus ka ootamas loodetavasti, kus on võimalus tegeleda rohkem meeldivate asjadega.
Kolmapäeva hommikud mööduvad ikka Nike trennis. Seekord kahjuks ilm nii ilus polnud nagu allolevatel piltidel.
Reede õhtul korraldas Myfitness Postimajas nii öelda terrassipeo. Nii öelda sellepärast, et kuna ilm oli halb, viidi see üle jõusaali. Toimusid mõned trennid, jagati erinevaid kohvi- ja smuutijooke, deguseeriti toidulisandeid. Lisaks ka DJ ja Reketi esinemine. Ise osalesin Bodyattacki trennis, mis oli üle pika aja päris mõnus. Üldiselt oli kogu üritus üsna kahtlane. Mõned inimesed oli mega üles löödud kleidikeste ja kontsakingadega, teised nagu rohkem sportlikult. Väga ei saanudki aru, võib-olla kui asi oleks terrassil toimunud, oleks emotsioonid teistsugused.
Laupäeval oli plaan esialgu Narva energiajooksule minna. Ilm oli aga niivõrd kehv ja keha ka üsna väsinud, et ei tundunud mõttekas 7 km jooksmiseks ligi 3 tundi sõita. Juhul kui oleksin poolmaratonile end registreerinud, siis oleksin kindlasti kohale läinud. Hetkel pole mõtet end lihtsalt üle koormata. Selle asemel tegin hoopis vanaemale üllatuse ja sõitsin Tapale. Tal oli väga hea meel – sain mõnusat kodust toitu. Lõunaks tegi keedukartulit ja praadis mintai fileed. Kuna ta juba teab, et ma valget saia eriti ei tarbi, siis paneeris kala muna ja näkileivast tehtud puru sees. Väga kaval idee tegelikult ja maitses super hästi. Mõnus unine päev oli – tegin isegi lõunauinaku, et õhtuseks sõbranna sünnipäevaks värskem olla.
Sain Tapalt selle aasta parimaid maasikaid ja kultuurmustikaid.
Pühapäeval suutsin isegi kella 9ni magada – ehk aitasid mõned pokaalid eelmise õhtu veinid. Olemine oli üsna värske ja enne lõunat tegin Roccas trenni ära. Pärast käisime Telliskivis tänavatoidufestivalil. Minu jaoks on see kolmas kord ning alati üritan midagi põnevat proovida. Seekord ostsin Evelin Ilvese võileiba, mille vahel oli põdraliha-seene kotlet. Jäin valikuga väga rahule. Õhtul oli kiire mealprep ehk järgmise kolme päeva lõunasöök sai valmistatud kõigest 20 minutiga. Valmistasin tuunikalapasta, kuhu läks 3×80 g tuunikalafilee konservi, üks suvikõrvits, 3×60 g täisteramakaronid, purk purustatud tomateid, sibul ja 100 g kodujuustu. Maitseks sool, pipar, chilli explosion maitseaine ja kaneel. Peale lisan pärast 30 g Juku juustu.
Kusjuures pildil olevad väiksed 80-grammised tuunikalakonservid on väga mugavad kaasavõtmiseks. Austraalia ajast igatsen neid pisikesi 100-grammisei karpe. Seal oli erinevaid variante ikka meeletult palju.
Traditsioonilised hommikud
Ja lõppu väike meenutus Austraaliast – olid ajad! 🙂

Peaaegu puhkuserežiimil

Lõpuks on see käes! Minu kauaoodatud puhkus. Ma pole vist kunagi nii väga seda oodanud. Viimane aasta on lihtsalt liiga kurnav olnud ja juba mitu kuud olen päevi lugenud, et saaks end töö maailmast täiesti välja lülitada. Minu huvide, tegevuste ja hobide arv on viimasel ajal ka nii suureks kasvanud, et ühtest ööpäevast jääb väheks ning ei jõua täiskohaga töö kõrvalt kõike teha, mida hing ihaldab.

 

Mis te arvate, kuidas paremini sisustan ma oma puhkust, kui mitte oma lemmiktegevusega ehk reisimisega. Seekord siis natuke pikem ots – nimelt sõidan ma JAAPANISSE! Tegelikult on see juba üsna pikaajaline soov. Mul on seal nimelt kohalik sõber, kellega kunagi Šveitsis tuttavaks sain ning kes mul Eestis pärast seda samuti  külas käis. Novembris kui päris hull eluperiood oli vajasin mingit turgutust ja ostsingi üsna spontaanselt endale piletid. Ja nüüd ma siin olen – istun Helsingi lennujaamas ja ootan enda jätkulendu Tokyosse. Natuke uskumatu mulle endalegi. Tegelikult on see üks põhjus ka, miks ma kevadel võistlemisest loobusin (lisaks muidugi sellele väiksele “pisiasjale”, et vormi ka pole). Aga valikuid peab tegema ja ma kindlasti ei kahetse.
Eelmine pühapäev kirjutasin siin suure suuga, kuidas sel nädalal kõik trennid ilusti ära teen. Reaalsus oli aga see, et kolmapäeva õhtuks olin ma poolsurnud ning trenni minek ei tundunud üldse asi, mida hetkel teha tahaks. Ühesõnaga neljapäev-reede olid mõlemad puhkepäevad ning laupäev mingi väga poolik trenn Sparas. On ju teada tõde, et vormi tegemine koosneb kolmest komponendist trenn, toitumine ja puhkus. Seda viimast ma ei oska endale anda. Ikka jääb kripeldama kuidagi. Laupäeva hommikul ärkasin aga ülesse täiesti teise olemisega – värske ja hea enesetunne. Ühesõnaga ärge unustage puhkust ja taastumist! Teistele on muidugi lihtne öelda, aga see ei tähenda, et ise järgin. Eile õhtul Mustamäe oli pärast puhkepäevi küll jälle väga mõnus. Sinna oli toodud ka uus kardiomasin ehk trepp, mida tihti kohtad instagramis ja välismaa blogides. Proovisin siin natuke ja pärast 5 mintsa olin ikka täitsa läbi. Vahepeal oli tunne, et pea hakkab kergelt ringi käima, sest kogu aeg peab jälgima, et ikka korralikult astmele astuda. Pigem harjumise asi ning järgmine kord proovin kindlasti uuesti.
Aga tahtsin hoopis natuke kirjutada oma nädalavahetusest. Nimelt osalesin FAF Eesti 2-päevasel  baaskoolitusel. See on tegelikult eelkursus nende personaaltreeneri ja siserattatreeneri koolitustele. Siiski on oodatud ka lihtsalt tervisest ning treeningust huvitatud inimesed ja aktiivsed harrastajad. Koolitus kestis kaks pikka päeva Spartas, kus rääkisisme üldisemalt inimese anatoomiast, füsioloogiast, toitumisest, treeningute planeerimisest ja treeningplaani koostamisest. Iseenesest kõik tuttavad teemad, aga ikkagi kipun neid baastõdesid unustama. Olen just täheldanud, et tegelikult nagu tean asju, aga kui peaksin hakkama seletama täiesti algusest, siis jään hätta. Tahaksin rohkem aru saada, kuidas ja miks midagi toimib. Vahepeal on tunne küll, et mida rohkem õpid, seda lollimaks jääd. Aga ilmselt on see nii öelda “rumala” tunne enesearenguks vajalik. No ja lisaks muidugi unistus siiski kunagi personaaltreeneri litsents ära teha sinna juurde. Viimasel ajal on nii palju tuttavaid hakanud nõu ka küsima, et tahaks ikka adekvaatseid vastuseid anda. 
 
Koolitajateks olid Liis Arula, Kristel Ehala-Aleksejev ja  Mihkel Kuresoo, kellest esimesed kaks mulle eriti hea mulje jätsid. Pühapäeval toimunud toitumisloeng oli üks põnevamaid, mida kunagi kuulnud olen – väga lihtsalt ja heade näidetega seletati asjad lahti. Lisaks otsustasin, et tahaksingi ikkagi personaaltreeneri jätkukursusele minna sügisel. Mis mulle nende puhul meeldib, et pannakse hästi palju rõhku just õige tehnika õpetamisele ja inimesele füsioloogiale. Mitte lihtsalt, et teeme kükki nii suure raskusega kui jõuame ja asi korras. Olen enda treeningus ka viimasel ajal pigem isegi raskust maha võtnud, et korrektset tehnikat ning tunnetust parandada. 
 
Minu üllatuseks oli valdav osa kursusel käinutest pigem lihtsalt tervisespordihuvilised. Soovitan seda kõigile, keda trenni- ja toitumismaailm huvitab. Üsna lihtsalt seletatakse kõik vajalik lahti. Üks naine minu kõrval tuligi koolitusele põhjusel, et abikaasa saatis ta sinna, sest ei jõudvat enam naise küsimustele vastata. Järgmine peaks toimuma ilmselt kunagi sügisel. Keda huvitab, hoidke silmad lahti, sest kohad täituvad üpriski kiiresti.
 
Muidu olen tegelenud ka igasugu uute retseptide genereerimisega. Ideid nagu on ja kindlasti plaanin lähiajal mõne teie ette tuua. Viimasel ajal olen päris aktiivne blogija olnud, et mõtlesin ükspäev, et kas keegi üldse viitsib enam lugeda neid toidupostitusi. Kui postituste statistikat vaatan, siis populaarsemad on need kirjutised, kus räägin, kui rahulolematu ma olen ja kuidas mul halvasti läheb. Igaljuhul kui küsimusi tekib, siis ikka kirjutage ning te ei kujuta ette, kui tore on alati kui mõni kommentaar saabub. Järgmistel nädalatel siit ilmselt toitu ei leia (tegelikult mustandites midagi varuks on). Aga kui aega saan, siis tahaks mõne sõna Jaapanist ikkagi kirja panna. 
 
Endiselt smuuride lainel
 
 

Hetke tegemised

Olen selle postituse tegemiseks juba tükk aega hoogu võtnud, aga iga kord on kas liiga kiire, liiga väsinud või sada muud vabandust. Tegelikult mulle blogida meeldib, aga järje peale on praeguses elutempos kuidagi väga raske saada.
Pärast puhkust tundsin end päris energilisena, kuid kuna hetkel on töötempo kolm korda kiirem kui muidu, siis mõni päev pärast seda oli tunne nagu poleks ära käinudki. Kuna eelmine suvi oli palju niisama olemist, siis ma tegelikult ei kurda. Trennidega sain üsna kohe järje peale. Kuna ka reisil olles tegin üht-teist midagi, siis sain jätkata üsna samast kohast, kust enne pooleli jäi. Hetkel küll naudin täiega ning tundub, et jõudu ka on piisavalt. Kogu keha on jagatud kolme päeva peale ja siis omakorda kaheks tsükliks. Hoiab piisavalt vaheldust ning treeningud ei ole ka liiga pikad. Võrreldes varasemate kavadega meeldib see mulle neist ilmselt kõige rohkem. Hakkasin tarvitama ka kreatiini ning treeningute ajal joon BCAAd. Tundub, et nendest on kasu küll, sest kui muidu on vahepeal suht loid olemine ja väsimus, siis pärast pikka tööpäeva trennis on ikkagi piisavalt jõudu.
Ainuke probleem on mul hetkel unega – õhtul jään ilusti magama, aga alates kella kolmest ärkan vähemalt korra tunnis üles. Enamasti üle 6-7 hommikuti on võimatu magada isegi vabadel päevadel. Pikas perspektiivis on see üsna hävitav, sest ma ei puhka korralikult välja. Eelmine suvi oli sama jama. Hakkasin nüüd jälle magneesiumi ka tarvitama, kuna vahepeal hakkasid jalad ikka päris tihti krambitama. See peaks parandama loodetavasti ka unekvaliteeti. Neljapäeva öösel suutsin pärast 16-tunnist töömaratoni isegi 7,15 h magada – viimase aja rekord ilmselt. Üldiselt olekski mulle 7 tundi täiesti piisav, aga viimasel ajal on uni umbes 5-6 tundi ja sellest ka osa on üsna katkendlik.
Sööki läheb ka sisse ikka päris korralikult. Pärast reisi polnud juurde tulnud midagi, aga nädal hiljem pidin peaaeg pikali kukkuma kui kaalule astusin (üldjuhul üldse ei kaalu praegu), sest juurde oli tulnud nädalaga 3 kg. Tundus üsna ebareaalne. Õnneks paari päevaga see number stabiliseerus, aga eks seda kaalu on ikka lisandunud, mis on ju tegelikult ka eesmärk. Oluline on lihtsalt, et liiga palju pekikilosid ei tuleks. Naudin hetkel jälle kokkamist, erinevate asjade katsetamist ning, et ei pea pingsalt kõike lugema.

Pannkoogid kaerahelvestest, banaanist ja kodujuustust
Nüüd aga natuke üllatav uudis paljudele kindlasti – nimelt otsustasin sügisel mitte võistelda. Esialgu oli küll plaanis, kuid esimene võistlus oleks sel juhul juba septembri lõpus ning otsustasime treeneriga, et kui tahan vormis arengut teha, siis peaksin sügise vahele jätma. Eelmine aasta on tegelikult piisavalt hullumeelne, samal ajal ka huvitav olnud – väga palju stressi tööl, kodus ja muudes valdkondades. Pean mõned asjad enda jaoks paika panema, et kuidas jätkata. See ei puuduta niivõrd trenni tegemist ja võistlemist – selles olen kindel, et tahan alaga jätkata ja loodetavasti siis järgmisel kevadel juba paremana. Tunnen, et olen just trennides praegu hoo sisse ka saanud ja väga ei tahaks veel dieedi peale mõelda, mida ma vastasel korral juba varsti tegema peaks.

Selline lühikokkuvõte hetke olukorrast. Plaanis on jagada teiega varsti ehk ka toidupäevikut, pilte mõnest toidust ja tutvustada enda uut toredat treeningkaaslast.

Uulitsa burerwrap kitsejuustu ja peedimoosiga – soovitan seda
kohta väga. Kindlasti ei jäänud viimaseks külastuseks.
Tööle täistera pasta kanahakkliha
ja spinatiga; lisaks avokaado ja kurk
Lõhekotletid (valmiskujul Maximast), türgi oad, keedukartul,
kurk ja keefiri-tilli kaste

Kuidas ma oma hommikusöögi tagasi sain? :)

Üks kõige raskemaid asju mulle oli loobuda suurtest hommikusöökidest. Ma ei mõista absoluutselt inimesi, kes ütlevad, et neil pole hommikuti isu, kuna see on vastupidiselt mu lemmiksöögikord ja üldse üks päeva tippsündmusi. Ma väga naudin aeglaseid hommikuid – ärkamine, pesu, puder/müsli rohkete lisanditega ja muidugi kohvi. Samal alal vaatan Terevisiooni ning viskan pilgu peale uudistele ja facebookile. Hommikusöök peab olema suur, mida saab aeglaselt süüa – seetõttu ei meeldi mulle võileiba teha, sest see saab juba kahe ampsuga otsa. Dieedi ajal pidin tunduvalt aga kärpima hommikusöögi kaloraaži (vähemalt poole võrra) – see mulle kohe üldse ei meeldinud. Iga päev tuli kasutada kavalust, kuidas portsjon oleks piisavalt suur, aga samas lahja. Üks hea variant oli kaerahelbepuder munavalgetega – lõpu poole oli see tegelikult pigem munavalgepuder mõne kaerahelbega.
Igaljuhul ma olen nii õnnelik, et sain lõpuks oma hommikusöögi tagasi! Ja ega ma sellega ei koonerda. Üritan ikka hetkel toiduga enam-vähem mõistlikut joont hoida ja vaikselt kaloraaži suurendada, et kohe neid kilosid jubedalt tulema ei hakkaks ning keha traumat ei saaks äkilisest muutusest. Üks päev astusin ka üle pika aja (nädal tundub juba praegu pikk) kaalu peale ja ütleme nii, et ehmatus oli päris suur. Õnneks järgmine päev näitas mõistlikku numbrit jälle ehk kõik peaks kontrolli all olema. Tegelikult ega see lihtne pole näha, kuidas vorm iga päevaga kehvemaks läheb, kui olen just harjunud vastupidisega. Samas ega mingist arengust poleks mõtet rääkida, kui pidevalt dieedil olla. Lihaseid olen kaotanud küll ja tagumikku nagu enam polekski.
Hetkel olen nii öelda puhkusrežiimil ehk jõusaalis käimine on keelatud ning lasen kehal taastuda. Enne viimaseid võistlusi oli treeningud juba üsna ebameeldivad ehk paus on igati vajalik. Siiski ei tähenda see kodus laisklemist, vaid pigem on ikka selline aktiivne puhkus ehk üritan rohkem väljas liikuda – jooksmas/kõndimas ning olen ka mõnes rühmatreeningus käinud. Pärast pikka aega on üsna harjumatu kellegi “taktikepi” all kindlal kellaajal midagi teha, kuid iseenesest hea vaheldus. Vaikselt hakkab tekkima igatsus juba jõusaali ja raskemate treeningute vastu. Tean, et see tõmbab uuesti mu ainevahetuse normaalselt tööle, mis on vahepeal natuke aeglustunud. Praegu ongi plaan veel natuke puhata –  laupäeval sõidan väiksele reisile ning pärast seda siis täiskäigul edasi koos uue kava ning treeningutega. Paljud tuttavad on küsinud, et mis siis edasi saab – kas nüüd on sellega kõik? Vastus neile, siis see on loodetavasti alles algus ja sügisel kavatsen taaskord võistelda. Praegu algab nii öelda massiperiood koos tugevate trennide ja korraliku toiduga, et sügisel loodetavasti paremas vormis olla. Õnneks, et suvel dieedil olema ei pea! 🙂 Küsitud on palju ka toidupäeviku postitusi – mulle endale meeldib ka neid lugeda, sest saan sealt palju mõtteid ehk võib-olla varsti on mõnda ka minu poolt oodata.
Täna naudin üle pika aja vaba päeva, kolan natuke kodu-ja mööblipoodides, planeerin enda minipuhkust ja ehk õhtu poole isegi kerge trenn. Enesetunne on mõnus – nautige teiegi kevadet ja loodetavasti lähevad varsti ka ilmad soojemaks.

 

I välisvõistlused – Läti lahtised meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis

Selleks kevadeks on minu hooaeg läbi, mis kulmuneerus esimeste välisvõistlustega pühapäeval Lätis.  Viimased nädalad olid väga-väga rasked ja kui teised siin veel usinasti kaalu langetasid, siis mina seda ei teinud ning pigem tundus, et vorm läheb iga päevaga halvemaks. Vahepeal tekkis juba kahtlus, kas peaksin sinna ikka minema ja kohati ka motivatsioonipuudus, siis nüüd olen rohkem kui rahul, et ikkagi Riia ette võtsin. Sain sealt super kogemuse ning mõnusa vahelduse igapäeva rutiini.
Teekonna Riiga alustasin laupäeva hommikul Lux Expressiga koos kahe suurepärase neiu Kätlini ja Kristiiniga. Juttu jätkus kauemaks ja need 4 tundi läksid küll mega kiiresti. Sõime oma “maitsvaid” dieetroogasid, jõime bussi tõrvamaitselist kohvi ja unistasime päris toidust. Kõrvalolevad inimesed pidasid meid ilmselt päris imelikeks, sest peame jututeema oli SÖÖK – mida kõike me tahaks, aga ei saa. Riiga olin broneerinud meile toa Tallink hotelli, mis asus vaid väikse jalutuskäigu kaugusel bussijaamast. Puhkasime natuke hotellis ja otsustasime teha väikese ringkäigu kõrvalolevas kaubanduskeskuses. Ütleme nii, et enesetunne polnud kellelgi kiita, kuid siiski hoidsime tuju üksteisel üleval. Mõtlesime, et võiks natuke täiustada enda võistlusehete kollektsiooni ja leidsimegi ilusad käevõrud 3=2 pakkumise. Seejärel parim sõber kohvi kaasa ja suundusime tagasi hotelli, et esimene kiht grimmi peale panna. Mina polnud varem ise grimmi peale pannud, kuid teiste nõu ja abiga sain isegi päris hästi hakkama. Kuna kuulsime, et bikiinid saavad pühapäeval lavale alles ca 6 ajal ning võistluspaik pole kõige mugavam, siis otsustasime küsida hilist check-in võimalust. Korralikud mardisandid nägime ikka välja oma sallide, laiade räpiriiete ja plätudega, et hotelliteenindaja eest grimmi varjata. Samal ajal istusid ümber peokleitides ja ülikondades turistid. Läks hästi ning väikese lisatasu eest võisime kuni kella 16ni hotellis viibida. Parim otsus, sest võistluspaiga tagaruumid olid KOHUTAVAD – sisuliselt üks suur täiesti pime ruum, mis oli kaetud üleni musta kilega ning, kus kõik mehed ja naised koos üritasid ennast valmis seada. Pärast seda pugesime oma kaasavõetud tekikoti sisse ja jäime hommikut ootama.
Pühapäevane kava oli meil juba paika pandud ja kõik sujus üsna täpselt – 7st äratus, dušš, hommikusöök hotellis, teine kiht grimmi peale ja suundusime taksoga võistluspaika, mis asus ca 2,5 km kaugusel. Registreerimine läks üllatavalt kiiresti ja sujuvalt. Olime valmistunud juba pikaks järjekorraks ja ootamiseks nagu Salmes, kuid saime ca 15 minutiga kõik korda aetud. Olin seekord üks cm lühem ehk 169,5 cm ning seega kategoorias -172 cm. Lõpuks pandi see aga teise grupiga kokku ehk võistlesin 169+ kategoorias ehk kõige pikemates. Seejärel läksime kähku hotelli tagasi ja algas üks suur sättimine. Olin natuke mures meigi tegemisega, kuid tulemus oli üllatavalt hea. Samuti läks soengu tegemine üsna lihtsalt. Kolmekesi oli mõnus valmistuda, sest vajadusel aitasime üksteist ja laenutasime meigitooteid. Seltskond klappis meil tõesti hästi – olen leidnud endale väga head uued sõbrannad. Kohendasime veel natuke grimmi ja märkamatult oligi kell 4 ning läksime tagasi võistluspaika. Grimm tuli ka võrreldes varasemate kordadega parem ja ühtlasem ning üldse jäin välimusega täitsa rahule ehk tulevikus ei pea vast alati teiste abi küsima.
Kohale jõudes oli esimene nii öelda üllatusmoment – ajakava muudeti ja Kätlinil oli sisuliselt 5 minutit aega, et lavale astuda. Tõeliselt vedas ikka. Kõigil sellist vedamist polnud ja üks eesti neiu kahjuks lavale ei jõudnudki. Olin varem ka kuulnud, et Lätis saab kogeda alles tõelist kaost korraldamises – tundub, et jutud väga valed polnudki. Mina ja Kristiin saime aga tükk aega veel oodata, sest erinevad bikiinikategooriad polnud järjest, vaid nende vahel ka kulturistid ja rannapoisid. Lisaks veel üks Läti Myfitnessi fitness tüdrukute projekt, mis meenutas pigem natuke pesushowd. Viimaks tuli ka meie kord. Närvi polnud üldse, vaid lihtsalt põnevus. Tüdrukuid oli meie kategoorias vist 16. Esmalt tegid kõik T-walki, seejärel kõik koos kohustuslikud poosid ning edasi väljakutsed ning veel poose. Lõpuks ometi sain tunda, mis see laval olek endast tegelikult kujutab ja seda ka natuke nautida. Eestis on kõik nii kiiresti käinud alati, et ei saa arugi, mis toimub. Seekord sai ca 15-20 minutit ikka laval veeta. Poseerimisega ma võistluste vahepeal ei jõudnud eriti tegeleda, kuid jäin isegi oma kõnniga rahule. Iga korraga natuke enesekindlam ja parem – tahaks loota vähemalt.

Autasustamist ei pidanud õnneks enam pikalt ootama. Mingeid ootusi mul koha suhtes üldse polnud (viimaseks ei tahtnud jääda) – kokkuvõttes 8. koht. Top 3 oli kuulduste kohaselt lätlaste poolt juba enne suhteliselt kindel. Eestlastest olid minust ees samad 2 naist, kes Eesti Karikal. Mõned kohad tekitasid küll küsimusi…aga eks maitse üle ei vaielda (eriti sellel alal). Üldiselt jäid aga väga-väga positiivsed emotsioonid ning kogemuse mõttes kindlasti asendamatu. Kuna meie buss läks alles kell 2.30 öösel, siis otsustasime neidudega ühe tõelise cheat-meali kasuks Riia kesklinnas ehk korralik veiseliha burger, friikartulid ja siider. Maitses suurepäraselt – kuigi järgmiste päevade kõhuvalu kõige meeldivam polnud. Meiega liitusid ka Ott ning mõned teised fitness-inimesed, mis panigi toreda punkti kogu nädalavahetusele. Tegelikult oli ikka väike äpardus ka – bussijaama jõudes avastasime, et olime vale kuupäega pileti ostnud, sest käes oli juba 4. mai ehk esmaspäev, aga pilet oli 3ks maiks. Õnneks kohti oli ja pidime lihtsalt uue pileti soetama. Hommikuks olime kõik ilusti kodus – väsinud, aga rahul ja õnnelikud!

Selleks kevadeks on võistlused läbi, nüüd saab natuke nautida elu, head toitu ja kõike muud, millest loobuma pidin. Siiski olen super rahul, et otsustasin bikiinifitnessiga tegelema hakata. Täpsemalt edasistest plaanidest ja ettevalmistustest juba järgmistel kordadel. Sai nüüd natuke pikalt ja detailselt, aga tublimad lugesid vast ikka läbi.

 

 

Rasked päevad

Kordub jälle sama muster nagu eelmine kord. Vahetult pärast võistlusi oli energiat kui palju. Ma ei tea, kas siis saadud adrenaliin või suurem kogus sööki ning süsivesikuid. Igaljuhul enesetunne oli super ja motivatsiooni trenniks küll. Mõtlesin, et olen targem ja teen natuke kergemaid trenne, et mitte ennast jälle liigselt ära kurnata. Alguses tundus, et kõik läheb kenasti. Kuigi pärast võistlusi sattusin söömisega seekord ikka suht hoogu, siis õnneks kaalunumbril see ei kajastunud üldse.
Riiga võistlema minna ma tegelikult üldse ei plaaninud, kuid viimasel hetkel tegin otsuse kogemuse saamise mõttes ikkagi osaleda. Kaalu enam langetada ei kavatse ning usun, et vorm ka paremaks enam ei lähe. Pigem tunnen, et hakkan vaikselt kokku kuivama ja lihaseid kaotama – nagu ma enne mainisin, siis oma mõtetes olen juba massiperioodis. Kuni laupäevani oli kõik täitsa tore, mil tulid puhkepäevad ja tekkis umbes 2 miljonit erinevat isu. Kõht ei olegi otseselt tühi, aga lihtsalt isu kõige järgi. Ega ma suur rämpstoidu fänn pole ja seda ei igatse ka – lihtsalt vabadust minna välja sööma ning et ei peaks kogu aeg mõtlema kus ja mida. Tegelesin üsna aktiivselt toidupiltide vaatamisega ja poes käies kõndisin ka peaaegu kõik riiulivahed läbi…jube, see hakkab ikka otseselt ajudele. Mulle tegelikult väga maitsevad mu nii öelda dieettoidud ja need pole väga erinevad tavaperioodist (koguse mõttes küll), kuid lihtsalt juba põhimõte, et ma ei saa ja pean kogu aeg kaaluma. Kummaline on asjaolu, et viimased kuud olen ilusti läbi ajanud, aga nüüd see lõpp peab nii raske olema. Võib-olla ka sellepärast, et see on mitteplaneeritud lisa-aeg..oh jah.
Nädalavahetusel olin nagu tühjaks pressitud sidrun – trennid tegin ka kõik vastumeelselt, lihtsalt punnitasin ära kuidagi. Kiiremaid liigutusi väga kavasse ei võtnud. Saan toredaid komplimente ka, kui näost ära või väsinud ma välja näen. Võin kinnitada, et enesetunne on sama. Õnneks tundub hetkel, et koos töönädalaga sain ka enam-vähem järje peale ning tegelikult täitsa ootan meie väikest reisi Riiga. Võtan selle ette koos kahe bikiinineiuga Egle tiimist, keda tunnen juba varasematest seminaridest. Bussipiletid ja hotell on olemas ning usun, et tuleb väga huvitav ja tore nädalavahetus. Mõnus vaheldus igapäevaelule ja hea lõpp hooajale. Lisaks on hetkel ka käsil kolimine ja pakkimine, millega pean ühele poole saama enne reedet. Selline väike üsna negatiivse alatooniga postitus, kuid see näitab, et tegelikult peitub nende naeratavate piltide taga raske töö. Üritan lihtsalt viimased trennid ära teha ja need päevad üle elada… Teiste fitness inimeste blogide lugemine on ka päris hea motivaator, sest nende enesetunde kirjeldus on üsna sarnane.
Mõned tüüpilised söögikorrad ka:
Kanafilee, kukeseened, juurikad, hapukurk,
kurk, roheline sibul – ca 280 kcal
Üsna sama mis eelmine
Kohupiim, kodujuust, riivitud õun, maapähklivõi,
walden farmsi šokolaadikaste
Seda silmitsen tööl kontoris juba sünnipäevast saati ehk
üle kuu – kaua pole enam jäänud!

 

Eesti karikavõistlused kulturismis ja fitnessis

Aeg teha lühike kokkuvõte ka laupäevast, mil toimusid  Eesti karikavõistlused kulturismis ja fitnessis. Hommikul kell 10 suundusin Salme kultuurikeskusesse registreerima – seal ootas mind juba üsna pikk järjekord. Pikkuseks mõõdeti täpselt sama number nagu paar nädalat tagasi ehk 170,5 cm. Seega jäin kindlalt võistlema -172 cm kategooriasse, kus peale minu oli veel vaid 3 naist.
Seejärel sõitsin ruttu koju tagasi, kuhu tuli mulle abiliseks ka Helika ning alustasime grimmimist, mida saan kokku võtta ühe sõnaga – KOHUTAV! Kui eelmiste võistluste ajal jäi grimm ilusti ja ühtlane, siis nüüd oli kõik täiesti vastupidi. Mõnda kohta lihtsalt ei jäänud värv üldse peale, teise kohta mega tumedalt – mida rohkem kuivas, seda hullemaks läks. Pärast grimmi tegi Helika mulle kähku soengu, seejärel jõusaalist tuttav tüdruk, kes töötab jumestajana, meigi ning hakkasime teist kihti grimmi panema. Asi läks ainult hullemaks ning aeg hakkas ka juba selga jooksma. Suundusime Salmesse ning kuna ma hommikul unustasin abilise pileti võtta, siis Helika taharuumidesse sisse minuga ei saanud. Õnneks leidsin tuttavad inimesed Egle tiimist ülesse ning seadsin end nende ruumi sisse. Üritasin veel natuke grimmi kohendada, kuid näha oli, et midagi parandada enam ei ole. Treener saatis ka sõnumi vahepeal ning ütles, et ainuke võimalus on kõik maha pesta ja uuesti teha. Seda ma tegema ei hakanud – tuli leppida antud olukorraga. Ilmselt ei koorinud ma nahka eelmisest korrast piisavalt või reageeris teine karvaeemalduskreem kuidagi. Kokkuvõttes ei jäänud ma oma välimusega üldse rahule – kogu komplekt ehk soeng, meik ja grimm ei olnud lihtsalt see, mis oleks võinud. Samas jälle kogemuse võrra rikkam.

Aeg möödus seekord üsna kähku. Vaatasime natuke rannapoiste etteasteid ja umbes 6 ajal läksime lava taha pumpama ja piiluma teisi. Mõnus ärevus oli sees – kuigi kuna välimusega läks natuke nihu, siis tõmbas see ka enesekindlust veidi alla. Lõpuks oli aeg minna lavale – kõik see käis jälle kuidagi nii kähku ära, et arugi ei saanud. Oma etteastega ma ise väga rahule ei jäänud, aga teiste arvates oli ikkagi palju parem kui LEKV. Vähemalt üritasin naeratada nii palju kui võimalik. Minu kategoorias olid ülejäänud juba üsna kogenud ehk seega mul erilisi ootusi polnud. Pigem olla jälle natuke parem kui eelmine kord. Lava taga nende kõrval olles tundsin end pisikesena küll – lihast võiks ikka rohkem olla, praegu on see veel kuidagi eriti kokku kuivanud. Kokkuvõttes sain III koha, millega võin rahule jääda küll. Motivatsiooni veel edasi pingutada on kuhjaga.

Pärast võistlust oli veel bankett, kus ma üle pika aja jälle jäätist sain – see on ikka maailma parim asi! Täiesti ükskõik on mul igasugustest kommidest ja kookidest, aga jäätist tahaks. Siis suundusin koju, pesin võimalikult hästi grimmi maha, tõmbasin peoriided selga ning õhtu jätkus Butterflys. Nii mõnus oli end üle pika aja lõdvaks lasta ning lihtsalt nautida. Nagu ma enne mainisin, siis viimasel ajal olen üsna antisotsiaalne olnud, välja arvatud tööalane suhtlus. Mul on üli hea meel selle üle, et tänu antud alale olen kohanud nii palju uusi toredaid inimesi, kel on minuga ühised huvid. Jututeemadest puudu igaljuhul ei tule. See on justkui aeg, mil saan välja lülitada end kõigest muust ümbritsevast.

 

Nüüd on veel kaks nädalat dieeti ning siis toimub selle kevade viimane võistlus Riias. Esialgu mul küll seda plaanis polnud, kuid hetkel on kõige tähtsam võimalikult palju kogemuste pagasit täiendada. Dieedi mõttes ma enam midagi alandada ei kavatse, vaid pigem tõstan natuke kaloraaži. Hetkel on see umbes 1500-1600 kcal. On näha, et defitsiit on kehale mõjunud ja lihas hakkab vaikselt liiga ära kaduma. Pärast eelmisi võistlusi pingutasin natuke üle, mille tulemuseks oli üli halb enesetunne ja kohutav väsimus. Üritan seekord teisi teha – hetkel tundub, et toimib. Oma mõtetes olen tegelikult juba nii öelda massiperioodis – tahaks juba korralikult trenni teha ja süüa. Nüüd on veel jäänud viimased pingutused. Pikema tänukõne pean kunagi hiljem, kui võistlused möödas on.
Siiski tahan öelda suur aitäh kõigile, kes mind aidanud on! Ilma teieta poleks see kõik võimalik!

LEKV – esimesed võistlused edukalt tehtud!

Noniinonii pikk paus jälle, sest elutempo on meeletu. Uus ametikoht ja ettevalmistused võistlusteks võtavad hetkel 101% mu ajast. Vahepeal on ainult töömõtted peas ja siis on tunne, et unustan võistlused üldse ära ja järgmisel hetkel on jälle vastupidi. Vaesed ülejäänud inimesed mu ümber, sest nende jaoks mul tegelikult aega hetkel pole.
Aga ikkagi kõige tähtsama juurde minnes. Nimelt laupäeval olid mu kõige esimesed võistlused bikiinifitnessis ehk toimusid Lõuna-Eesti karikavõistlused. Mulle hakkab see kõik alles praegu vist kohale jõudma, sest kõik toimus kuidagi jube kähku. Mida aeg edasi, seda positiivsemad emotsioonid on. Eks töötlen seda kogemust pidevalt oma peas läbi, et leida häid ja halbu külgi.

Ettevalmistused on kestnud tegelikult juba kaua ja nendest ma ehk kirjutan täpsemalt siis, kui võistlusperiood läbi on.  Vastasel korral läheks see postitus lihtsalt liiga pikaks. Neljapäeva õhtul alustasin pakkimist ning reede päeval võtsime juba suuna Tartu suunas. Tore oli võistelda esimest korda Tartus, mis on minu kodulinn ja tuttav. Mäletan hästi kuidas täpselt aasta tagasi käisime Kirke ja Kärdiga samu võistlusi vaatamas ja noo kriitikast ning kommentaaridest puudu ei tulnud. Sel korral olin hoopis ise “kurjade” pilkude all.

Reedel suurendasin tunduvalt süsivesikute tarbimist, et lihast natuke punni saada ning laupäeval jätkasin seda. Algul tundus mõte kõrgemast süsivesikutekogusest päris hea, kuid tegelikkuses tähendas see mulle hoopis seda, et kõht oli reedel pool päeva tühi, kuigi kaloraaž oli tavapärasest kõrgem. Laupäeva hommikul oli äratus juba 6st, puder sisse ja suundusin Kirke poole, kes oli minu abimees nr 1. Uni oli päris hea ja rahulik ning üldse närvi oli kuidagi üsna vähe. Enne autokooli eksamit (ca 7 aastat tagasi) oli see umbes 10x suurem, kuid viimasel ajal olen oma pingetaluvuse levelit päris palju kasvatanud. Alustasime Kirke juures soenguga ning seejärel suundusime ca 9.30 TÜSKi registreerima. Bikiinid selga ning järjekorda, kus oli enne mind ikka parajalt inimesi. Pikkuseks mõõdeti mul 170,5 cm ehk läksin üle pikemate kategooriasse (169+). Pikkuse mõttes olengi tegelikult üsna 169-170 piiril olenevalt mõõtmisest. Üle kontrolliti ka bikiinid, mille peale kohtunik krimpsutas nägu ja ütles, et liiga väikesed on püksid. See ehmatas mind tegelikult natuke, sest tehtud said nad ju minu mõõtmete järgi. Terve võistluse ja veel praegugi hindan ikka pilte ning mõtlen, kas on ikka head jalas.

Edasi suundusime garderoobi, kus Kirke alustas grimmimisega. Mõned tüdrukud olid ühe kihi juba eelneval õhtul teinud, kuid meie otsustasime treeneri soovitusel hommiku kasuks. Kirke sai esimese korra kohta väga hästi hakkama ning ega seal tegelikult mingit keerulist kunsti polegi. Kõige suurem probleem minu jaoks oli aga WC külastamine, sest iga kord suutsin seda tehes grimmi rikkuda. Jõudsin järeldusele, et lihtsam on üldse mitte vedelikku tarbida. Kui esimene kiht peal, sain kokku ühe neiuga, kellega oli meik kokku lepitud. Alguses arvasin, et äkki pean juba ca 1 ajal lavale minema ja läheb päris kiireks. Pärast meiki olin küll transformeerunud väikeseks neegriplikaks – ega ise ennast peeglist ära ei tundnud. Seejärel kohendas Kirke veel natuke soengut ja grimmi ning umbes kell 13.00 olin valmis. No ja siis algas pikk ootamine…see kestis ligi 3 tundi. Selga ei saanud väga riideid panna, sest muidu oleks higistama hakanud ja grimm jooksma, aga samas oli üsna külm. Enamus tüdrukuid harjutasid poseerimist ja T-walki, mille juhendit muudeti samal päeval. Lava oli tegelikult üsna pisike ka, ega seal ei saanudki erilist kõndi teha kui paar sammu ette. Sisustasingi oma aega siis harjutamisega ning pumpamisega.

 

Lõpuks ca 4 ajal said ka bikiinid lavale. Närvi polnudki enam eriti sees, lihtsalt oli tunne, et tahaks juba lavale, sest ootamisest oli küllalt. Minu kategooria oli algajates viimane. Kui see lõpuks kätte jõudis, siis tundus küll, et kõik sai justkui 2 sekundiga läbi. Lavale, kõnd, eest-, tagant -ja küljepoosid ning kõik. Vahepeal oli väike segadus ühe osavõtjaga, kes oli nabarõnga (ja mitte väikese) endale külge jätnud, kuid see on juhendi järgi keelatud. Lavalt teda siiski ära ei saadetud, vaid kästi lihtsalt eemaldada. Ausalt öeldes pärast esinemist ei saanudki kohe aru, et ongi kõik, sest kõik käis nii-nii kiiresti. Alles hiljem jõudis kogu emotsioon kohale. Vahepeal oli siis veel ootamist, mille sisustasime pildistamisega ning nägin oma kalleid sõpru, kes olid kõik vaatama tulnud. Ega ma poleks uskunud, et neid nii palju tuleb, sest ma alguses väga üldse seda üritust ja oma tegemisi ei reklaaminud. Siiski oli nende toetus nii tore!
Varsti tuli ka kauaoodatud autasustamise aeg, kui sai jälle lavale minna. Saavutasin enda kategoorias II koha, mille üle olen väga õnnelik Eks II koht on alati selline, et noo peaaegu I, aga samas ei ole ka. Siiski olen rahul ja võitja oli mulle tuttav tüdruk, kes igati vääris oma kohta ka. Saime karika ja natuke muud nänni ning üritus oligi selleks korraks mulle lõppenud. Päev oli pikk, pakkisin kiirelt asjad kokku ning võtsin sammud kodu suunas, et grimm maha pesta. See oli palju lihtsam kui arvasin. Juba ainult veega tuli suur osa maha ning kui veel fairy ja nuustikuga hõõruda, siis sai neegritüdrukust jälle põhjamaine neiu. Mõned kehapiirkonnad on küll veel praegu natuke pruunikad, aga eks see kulub ka varsti maha.

Lubasin endale sel päeval ka natuke head ja paremat. Koogid ja pirukad mind väga ei isuta, küll aga igatsen väljas söömist ja lihtsaid kodutoite. Natuke pingutasin ikkagi üle ja pühapäeval oli küll kerge õhupalli tunne. Ma parem ei hakka laupäeva kaloraaži kokku arvutamagi. Kaal näitas ka 1kg rohkem kui eelneval päeval. Siiski on parem mitte põdeda, vaid tuleb lihtsalt tavapärasel režiimil jätkata ning küll kõik läheb oma rada. Pühapäeva õhtul otsustasin igaljuhul ühe korraliku trenni teha, sest energiat oli süsivesikute laadimisest omajagu üle ning tahtsin õhupalli tundest lahti saada. Nüüd ei ole muud, kui 2 nädalat veel rangemat korda ning järgmised võistlused ongi käes. Üritan kindlasti võimalikult palju õppida tehtu vigadest ja analüüsida olnud võistlust. Nõrk külg on ikkagi poseerimine ja lavaline esinemine, aga eks see tuleb ikka kogemuse ja suure harjutamisega. Mõnel lihtsamalt, teisel raskemalt -kui väga taht a ja pingutada, ega siis halvemaks ikka minna ei saa. Järgmisel võistlusel olen samas kategoorias juba päris suure kogemusega võistlejatega, kuid esimene hooaeg ongi rohkem sisse elamiseks, et juba järgnevatel parem olla.

Aitäh kõigile mu toetajatele! Eriti suur tänu läheb mu kallile sõbrannale Kirkele, kes on mu suurim fänn ja veetis ise 8. kuud rase olles terve päeva minuga võistluspaigas ning praktiliselt tegi kõik võimaliku minu eest ära! Pool au läheb kindlasti sulle! Suurema tänukõne pean pärast järmisi võistlusi 🙂 Kokkuvõttes oli väga äge kogemus ning olen super rahul, et otsustasin ikkagi võtta selle sammu ette ja bikiinifitnessiga tegelema hakata. Aasta tagasi poleks ma seda ilmselt uskunud. Ega nüüd ei jää muud üle, kui täiskäigul edasi.