Juuni nädal nr 2

Jälle esmaspäev ja ongi pool juunit juba peaaegu läbi. Nädala alguses oli ema külas – koristas ja kraamis mul siin korralikult. Aknad läigivad jälle. Käisime ka ühel õhtul kinos filmi Me Before You vaatamas. Paras nutufilm ikka, isegi paljudel meestel olid pisarad silmas. Avastasin tänu temale ka ühe põneva toote – Northland lõhe omas mahlas. Üldjuhul ma konserve väga ei tarbi (v.a tuunikala), aga kui kodus varuks on kiireks lõuna – või õhtusöögiks.

Jõusaalitrenne oli nagu ikka viis. Nagu ma eelmises postituses mainisin, ei järgi ma hetkel rangelt mingit kindlat kava, vaid pigem süsteem. Tegin nädala lõpus üle pika aja üht osa enda vanast langevate seeriate-tõusvate raskustega kavast, mis mulle väga sobib. Üldjuhul on trenni ja treeneriga jälle natuke segased lood, mistõttu ma sellel teemal väga peatunud ei ole ka viimasel ajal pikemalt. Pean selgelt enda eesmärgid paika panema. Motivatsiooni ja jõudu on praegu palju, mistõttu ei tahaks aega raisku lasta. Juulis on veel puhkus ka ootamas loodetavasti, kus on võimalus tegeleda rohkem meeldivate asjadega.
Kolmapäeva hommikud mööduvad ikka Nike trennis. Seekord kahjuks ilm nii ilus polnud nagu allolevatel piltidel.
Reede õhtul korraldas Myfitness Postimajas nii öelda terrassipeo. Nii öelda sellepärast, et kuna ilm oli halb, viidi see üle jõusaali. Toimusid mõned trennid, jagati erinevaid kohvi- ja smuutijooke, deguseeriti toidulisandeid. Lisaks ka DJ ja Reketi esinemine. Ise osalesin Bodyattacki trennis, mis oli üle pika aja päris mõnus. Üldiselt oli kogu üritus üsna kahtlane. Mõned inimesed oli mega üles löödud kleidikeste ja kontsakingadega, teised nagu rohkem sportlikult. Väga ei saanudki aru, võib-olla kui asi oleks terrassil toimunud, oleks emotsioonid teistsugused.
Laupäeval oli plaan esialgu Narva energiajooksule minna. Ilm oli aga niivõrd kehv ja keha ka üsna väsinud, et ei tundunud mõttekas 7 km jooksmiseks ligi 3 tundi sõita. Juhul kui oleksin poolmaratonile end registreerinud, siis oleksin kindlasti kohale läinud. Hetkel pole mõtet end lihtsalt üle koormata. Selle asemel tegin hoopis vanaemale üllatuse ja sõitsin Tapale. Tal oli väga hea meel – sain mõnusat kodust toitu. Lõunaks tegi keedukartulit ja praadis mintai fileed. Kuna ta juba teab, et ma valget saia eriti ei tarbi, siis paneeris kala muna ja näkileivast tehtud puru sees. Väga kaval idee tegelikult ja maitses super hästi. Mõnus unine päev oli – tegin isegi lõunauinaku, et õhtuseks sõbranna sünnipäevaks värskem olla.
Sain Tapalt selle aasta parimaid maasikaid ja kultuurmustikaid.
Pühapäeval suutsin isegi kella 9ni magada – ehk aitasid mõned pokaalid eelmise õhtu veinid. Olemine oli üsna värske ja enne lõunat tegin Roccas trenni ära. Pärast käisime Telliskivis tänavatoidufestivalil. Minu jaoks on see kolmas kord ning alati üritan midagi põnevat proovida. Seekord ostsin Evelin Ilvese võileiba, mille vahel oli põdraliha-seene kotlet. Jäin valikuga väga rahule. Õhtul oli kiire mealprep ehk järgmise kolme päeva lõunasöök sai valmistatud kõigest 20 minutiga. Valmistasin tuunikalapasta, kuhu läks 3×80 g tuunikalafilee konservi, üks suvikõrvits, 3×60 g täisteramakaronid, purk purustatud tomateid, sibul ja 100 g kodujuustu. Maitseks sool, pipar, chilli explosion maitseaine ja kaneel. Peale lisan pärast 30 g Juku juustu.
Kusjuures pildil olevad väiksed 80-grammised tuunikalakonservid on väga mugavad kaasavõtmiseks. Austraalia ajast igatsen neid pisikesi 100-grammisei karpe. Seal oli erinevaid variante ikka meeletult palju.
Traditsioonilised hommikud
Ja lõppu väike meenutus Austraaliast – olid ajad! 🙂

Täielik puhkus (46/100)

Puhkus on kaalulangetamisel või lihaste kasvatamisel sama oluline kui trenn ja toitumine. Mul on tavaks kujunenud, et laupäeval ma trenni ei tee ja veedan selle pere või sõprade ringis. Alati pärast puhkepäeva tunnen end kohe palju erksama ja energilisemana. Laupäevaks on organism jõudnud sellisesse astmesse, kus ta kohe nõuab taastumist. Paar nädalat tagasi pidin sundolukorras (blogijate kokkutulek) siiski raskema treeningu tegema, mis maksis mulle kätte veel terve järgmise nädala. 
Tänase päeva olengi veetnud Saaremaal sõprade suvilas grillides, rannatades ja lihtsalt nautides. Polegi vaja kuskile kaugele välisriiki lennata, kui samasugust kvaliteetaega saab veeta ka kodumaal enda lähedastega. Ma lihtsalt armastan  suvegrillimisi ja mõnusaid õhtuid. Sellest tundsingi kõige rohkem Austraalias puudust ja mul on hea meel, et lõpuks üle mitme aasta on seda võimalus nautida. 

Mina ja Bodyattack (38/100)

Ilmselt on enamik lugejaid aru saanud, et praegu tegelen eelkõige lihastreeninguga jõusaalis. Ma tõsiselt naudin seda, kuna areng on pidevalt märgatav, saab treenida omas tempos ja ajal ning panna end pidevalt proovile. Tegelikult olen ma jõusaalis treeninud üsna vähe aega – tihedamalt alles eelmise aasta sügise lõpust. Enne seda olen mõndade vahedega olnud suur rühmatreeningute “hunt”. Kuigi ma hetkel satun neisse harvem, ei ole mu armastus siiski kadunud. Mulle on alati eriliselt meeldinud intensiivsed kardio treeningud, pärast mida on korralikult tühjakspigistatud sidruni tunne. Mäletan kui Bodycombatit aastaid tagasi esimest korda Arctic spordiklubis tutvustati, sai see kohe mu üheks favoriidiks. Ka praegu on see üks mu lemmiktrennidest, kuid juba mõnda aega tagasi sai ta tugeva konkurenti – Bodyattacki, mis on minu meelest veel raskem, intensiivsem ning lõbusam. Enamik, kes  natukene Les Millsi trennidest teavad on sellega ilmselt tuttavad, aga siiski lisan nende väikese tutvustuse fitness.ee kodulehelt.

BODYATTACK® on 55-minutiline kardiotreening, mis aitab arendada jõudu ja vastupidavust. See intervalltreening kombineerib endas sportlik-aeroobsed liikumised ning tugevusharjutused. Dünaamilised instruktorid ja võimas muusika motiveerivad kõiki saavutamaks oma sportlikke eesmärke!

  • Põletab palju kaloreid, kuni 760 kalorit
  • Vormib keha
  • Parandab vastupidavust 
  • Kasvatab jõudu
  • Parandab südame ja kopsude tööd

Mäletan väga selgesti enda esimest kokkupuudet bodyattackiga, mis toimus umbes 3 aastat tagasi Austraalias elades. Sain seal kohalikku spordiklubisse väga odava paketi kolmeks kuuks ning suundusin rõõmsalt taas end vormi ajama. Enne seda polnud ma ligi pool aastat üldse sporti teinud ja viimastel aastatel oli trenn üldse natuke unarusse jäänud. Märgin ära, et varasemalt olin ma üli aktiivne spordklubi ja grupitrennide külastaja. Igaljuhul Bodyattackist ei teadnud ma tol hetkel ausalt öeldes midagi, aga nimi kõlas intensiivsuse poolest midagi sarnast Bodycombatile (mis oli ju mu lemmik) ja sellepärast läksingi esimesena just attacki. Mäletan, et väljas oli sel päeval 40 kraadi ja juba spordiklubisse jõudes olin üleni higine ja üsna väsinud. Treeningsaali jõudes ootasid seal juba rõõmsad naised ja mehed ning treener, valmis kõvaks trennks. Sel hetkel polnud mul veel aimugi, mis mind ees ootab! Ruum ise oli üks suuremaid spordisaale, kus ma käinud kunagi olen, lisaks oli veel maas riidest vaipkate (või midagi taolist), mille külge jalanõud ilusti kinni kleepusid.
Ja kui see ükskord pihta hakkas – ma pidin sõna otseses mõttes surema! Juba esimene soojenduslugu tõmbas korralikult “rihmaks”. Treener muudkui karjus jumping jacks, run, jump jne. Esmalt ma ausalt öeldes ei saanud aru, kuhu ma sattunud olen ja kas ma peaksin äkki ära minema. Siiski varasemalt olin olnud ju nii kõva “combati mutt” ja alati intensiivseid trenne armastanud – kuidas ma oleks saanud lahkuda. Eks ma siis lihtsalt kannatasin kuidagi. Eriliselt on meeles kuues ja seitsmes lugu, mis tavaliselt koosnevad ringis jooksust ja gruppide moodustamisest. Pidime võtma nelja rühma ning iga grupp asetses ühes nurgas. Pärast harjutuste tegemist oli vaja joosta maksimum kiirusel järgmisesse nurka – see saal oli aga nii suur, et juba sinna jooksmine oli väga hull. Lisaks olid kõik ülejäänud inimesed eriliselt fit’id ja lammutasid korralikul. Vähemalt siis tundus nii. Ära ma selle siiski kannatasin ja olin trenni lõpuni. Ilmselt on see üks mu kõige raskemaid treeninguid üldse! See oli esimene ja viimane kord kui ma sel korral Austraalias olles bodyattackis käisin. Vot selline oli mu suhte algus hetke lemmiktreeninguga.

Järgmine kokkupuude oli peaaegu aasta hiljem kui olin jälle tagasi Eestis ja liitusin Fitlife spordiklubiga. Otsustasin sellele trennile uue võimaluse anda ja mu kiindumus sai alguse. Esimesed korrad olid ikka väga rasked (küll mitte võrreldavad Austraalia kogemusega). Edaspidi oli ikka raske, aga teismoodi…iga korraga jõudsin aina rohkem ja võhm kasvas korralikult. Suurt osa mängis kindlasti ka suurepärane treener Maris, kes oli nii motiveeriv ja energiat täis. Kuna Fitlifes oli attack vaid kord nädalas, tegin ma kõik, et mitte ühestki tunnist puududa. Ma usun, et tegelikult oli vähe neid kord sellel ajal kui liige olin. Kõige rohkem kahju lepingut lõpetades oligi loobuda Marise attackist. Julgen väita, et just tänu sellele paranes mu vastupidavus väga palju ja ka triitsepsi kätekõverdused – mu üks varasemaid nõrgemaid lülisid – arenesid tohutult. Eelmise suve veetsin samuti Austraalias, kus kohtasin ka suurepärast attacki treenerit, kes töötab ise ka Les Millsis. Kahjuks pidi ta sellega seoses tihedalt Uus-Meremaal veetma, mistõttu polnud võimalik tema tundides käia nii palju kui oleks soovinud.

Sel aastal pole ma nii tubli olnud ja tihedalt attackinud. Esiteks ei sobinud ajad ja teiseks olin ma juba nii väga kiindunud eelmistesse treeneritesse, et vahepeal mõne teise juhendamisel ei tundunud asi ikka õige. Nüüd olen võimalusel ikka proovinud käia ja see on kindlasti minu jaoks parim kardio. Ehk kõik, kes tahavad parandada oma vastupidavust, suurendada jõudu ja lõbusat treeningut, minge kindlasti proovima. Ma ei soovitaks seda ehk esimeses rühmatrenniks valida kui pole pikalt midagi teinud, aga väikese baasiga on väga nauditav. Samuti pakutakse enamikele harjutustele ka lihtsamaid alternatiive, mida ei tohiks kindlasti karta. Usun, et enamik meis saab sellega kenasti hakkama!

Seega näeme attackis!

Kui dehüdreeritud sa oled? (13/100)

Kindlasti on enamik inimesi kuulnud, kui tähtsat rolli vesi meie kehas omab. Ligi 2/3 inimese kehamassist moodustab vedelik ning oluline on vee tase hoida normaalsel tasemel. Rohkem esineb vedelikupuudust kindlasti soojemates riikides, kus palavuse tõttu higistatakse palju. Austraalias elades jäi mulle töö juures WC uksel silma pilt, kuidas uriini värvuse järgi saab hinnata ka dehüdratsiooni ohtu. Vedelikupuudus võib tekkida juba enne janutunnet ning seetõttu on uriini värvus esimene ohu märk. Ausalt öeldes polnud ma varem kunagi selle peale mõelnud ja ehk on lugejate hulgas ka teisi selliseid inimesi. Tähele tasub panna, et vitamiine võttes ei saa selle järgi juhinduda.

#100blogipäeva (1/100) – iga lõpp on millegi uue algus

Instagramis on juba mitu kuud liikvel 100 päeva väljakutse ehk inimesed postitavad iga päev pildi, mille üle nad parasjagu õnnelikud ja rahulolevad on. Minu meelest on see üsna tore ettevõtmine ning kaalusin samuti sellega liitumist, kuid siiski hetkel pole seda veel teinud. Siiski otsustasin millegi isegi natuke mahukama kasuks. Nimelt kutsus Heidi oma blogis inimesi liituma väljakutsega 100 päeva jooksul iga päev midagi blogima. Viimasel ajal on mu postitused üsna hõredaks jäänud, sest tihti hakkan kahtlema, kas ikka tahan sellest või teisest kirjutada… Tulemuseks on see, et ma polegi midagi asjalikku kirjutanud. Kui esmalt blogima hakkasin, olid lugejad üldjuhul vaid mu kõige lähedasemad tuttavad ning seega oli ka sõnade kokkuseadmine lihtsam. Nüüd kahtlen iga asjaga nii kaua, et lõpuks jätan lihtsalt postitamata.  Vaatame, kuidas väljakutsega hakkama saan. Üritan jääda enam-vähem siiski tervise-spordi teemadele, kuid kindlasti on palju ka igapäevaseid mõtisklusi. Samuti ei garanteeri ma siiski, et päris iga päev midagi uut tuleb, aga eks ma annan enda parima. 
See nädal kulgeb üsna lõpetamise ja pidustuste rütmis. Homme jõuabki lõpuks kätte see päev, mil saan enda bakalaureuseõpingutele joone alla tõmmata. Olen palju vaeva näinud ja hea on midagi lõpetatuks kuulutada. Kuna olin pärast esimest kursust aasta akadeemilisel puhkusel ning reisisin Austraalias, venisid õpingud neljale aastale. Ausalt öeldes suhtusid enamik mu lähedasi soovi võtta aasta vabaks üsna pessimistlikult ning tihti kuulsin lauset “ma ei tea veel kedagi, kes oleks pärast aastast puhkust välismaal ülikooliga jätkanud”. Ise olin küll täitsa kindel, et tulen tagasi ja lõpetan ära ning seetõttu on eriti hea mõnele varasemale pessimistile uhkusega oma diplomit näidata. Seal saadud kogemust ei vahetaks ma millegi vastu ning kindlasti ei olnud see raisatud aeg. Jutu mõte on, et tehke oma unistused teoks isegi kui teised seda alati ei poolda. Sihikindlus viib võidule (suudaks ma ise ka alati selle järgi elada eksju). 🙂 Igaljuhul homme on suur päev ootamas ja loodan, et tänane hiiglaslik söödud maasikate hulk ei too mulle kõhuvalu.
Minu supertubli sõbranna magistri lõpetamine

Muutuste lävel

Täna ei hakka ma kirjutama kokkuvõtet oma trenninädalast. Kuigi trenni said tehtud juba üsna korralikult, koostan ma endale praegu uut kava ja senikaua ei hakka tehtud asju analüüsima. Pärast trennist ja muust maailmast natuke eemal olemist sain võimaluse asju natuke läbi mõelda, et kui palju ja mida ma teha tahan.
Eile oli iseenesest natuke teistsugune päev – üks aastaring tiksus jälle täis ja kahekümnele liikus taha kolm. Päeval olin koolitusel ja õhtul tähistasime pereringis isa juures. Laupäeval käisid juba lapsepõlvest parimad sõbrannad külas ja tegime väikse sushi õhtu. Ühesõnaga üsna rahulikult tuli uus aasta, aga ega rohkem polnudki vaja. 
Iseenesest on ju 23 veel üsna noor, samas juba aeg, kus peaks hakkama rohkem tuleviku peale mõtlema ning oma iseseisvat elu rohkem kindlustama. Minu jaoks on see aga vanus, kus ma olen jõudnud lõpuks täielikku ummikseisu. Ma ei tea enam, mis suunas edasi minna, aga samas tean, et mingi muutus peab tulema ja samas taktis enam edasi minna lihtsalt ei saa. Õpin praegu ülikoolis riigiteaduseid kolmandal kursusel ja kevadel on plaanis lõpetada. Kõikide (nii perekonna kui ka ühiskonna) poolt on surve, et loogiline jätk on ju magister – kuhu sa ikka oma bakalaureuse kraadiga minema hakkad? Tõsi ta on – ega ma ei tunne, et oleksin nüüd omanud selliseid teadmisi, millega võiks kohe kuskile tööturule hüpata. Samas eriti viimasel ajal olen aru saanud, et ma lihtsalt ei saa selle erialaga enam jätkata, sest…mind lihtsalt ei huvita see. Pidin ma seda siis nüüd avastama – kolmanda aasta lõpus! Tegelikult ei avastanud ma seda nüüd, vaid kui tagasi vaadata pole ma kunagi asja suure nii öelda “kirega” suhtunud. Ühiskonnas toimuv ja poliitika on mind küll alati huvitavad, aga kas just nii süvendatult?! Kui ma vaatan mõnda teist inimest, kes on tõeliselt pühendunud – käib erinevatel seminaridel, konverentsidel, tahavad asja kohta veel omast vabast ajast lugeda. Mina seevastu teen täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik – kui ma peaksin enda ühe hea omaduse nimetama, siis on see oskus asjadest ilusti läbi saada. Ma ei mõtle, et kuidagi minimaalsete tulemustega läbi lohistada, vaid selle nimi on kohusetunne, mis mind lihtsalt tagant utsitab pidevalt. Oleksin võinud ju ka ennast pidevalt lisaks täiendada, sest võimalusi ju oli ja tegelikult ma pole mõni passiivne inimene, kes midagi teha ei viitsiks. Aga ma ei teinud seda ja põhjus on lihtne – see ei huvita mind süvendatult. 
Küsimus on, et miks ma üldse siis läksin riigiteadusi õppima? Gümnaasiumi lõpus ei tea paljud, mida nad teha tahavad ja mina olin üks nendest. Kuna ajalugu ja ühiskond tundus põnev teema, saigi riigiteadused minu valikuks. Ühiskonna eksami ja kirjandi 94 punkti andsid hea põhja ka sisse saada ning akadeemiline test ei läinud ka kõige halvemini. Teine variant, mida ma tegelikult mõtlesin, oli füsioteraapia, aga ma ei viitsinud reaal- ega loodusainete eksameid teha – loll, noh! Sain küll oma ajaloos 98 punkti, aga kuhu ma sellega läksin…mitte kuhugi! Ma ju mainisin, et oskan asjadest hästi läbi saada. Pärast esimest kursust olin aasta aega akadeemilisel puhkusel ning seiklesime Austraalias, mis oli igas mõttes hea kogemus. Tagasi tulles isegi tahtsin jälle ülikooli minna, sest aasta aega polnud aju korralikult rakendust saanud. Oleks olnud ju hea võimalus eriala vahetada, aga läksin ikka mugavamat teed. Üks aasta oli juba tehtud ka ja enne Austraaliasse minekut kõik panid justkui minu elu juba paika, et nüüd jätan kindlalt kooli pooleli ja mida kõike veel. See andis omakorda lisamotivatsiooni mulle, et kindlasti tulen tagasi ja lõpetan ära. Paberi peal tunduvad kõik ained isegi huvitavad, aga loengus kohal olles ja teadusartikleid lugedes tuleb mul enamus ajast tunne, et tõesti MIKS ma seda teen?! Ma ei arvagi, et kõik asjad peavad alati huvitavad olema ja kindlasti on igal erialal palju nii öelda mõttetuid asju, mida me tegelikult ei vaja ning ununevad peagi. Aga kui see tunne on konstantne, siis peab ju midagi valesti olema. 
Kindlasti olen saanud ka selle kolme aasta jooksul palju lisateadmisi ning eelkõige arendanud kriitilist mõtlemist. Nüüd kui on jälle otsuste tegemise aeg, tunnen, et poleks õige minna taaskord nii öelda “mugavamat” rada. Viimasel ajal olen pidevalt väga rahulolematu ja seda tunnevad ka teised inimesed minu kõrval. Midagi peab muutuma ja võib-olla tegema riskantsemaid otsuseid. Kas on mõtet midagi teha lihtsalt tegemise pärast või sellepärast, et teised seda sinust eeldavad, kui ise oled lõpuks õnnetu?! Mul on väga toetav perekond, kes on mind alati igas olukorras nii materiaalselt kui emotsionaalselt aidanud, siiski üritavad ka nemad mind praegu raamidesse suruda. Eks ta üks keeruline asi on. Nooruses tehtud valesid valikuid enam muuta ei saa, aga võib-olla pole praegu ka veel liiga hilja. See ei tähenda, et ma üldse magistrisse minna ei taha kunagi ja olen leidnud isegi ühe potentsiaalse eriala (mis ei ole nii otseselt seoses riigiteadustega). Siiski ei tahaks ma enam teha ühtegi siduvat otsust, kui ma selles 90% kindel ei ole.
Igaljuhul olen nüüd üsna kindel, et uus eluaasta on muudatuste aasta ja keegi teine neid minu eest teha ei saa. Vahel võib-olla peab võtma rohkem riske, sest kunagi ei tea, kuhu elu võib viia. Sai natuke pikk ja segane jutt, aga just selline emotsioonide/mõtete virr-varr on mu peas juba pikemat aega võimust võtnud. Varsti kirjutan pikemalt ka koolitusest, mida paljud küsinud on. Kuna isegi tavalise postituse koostamine võtab üsna kaua aega, olen ennast üritanud sellest natuke eemal hoida, sest kooliasjad vajavad tegemist. Praegu on prioriteet nr 1 siiski see kevad lõpetada (pean seda endale ka rohkem meelde tulemata!).

Avokaado munavõi

Avokaado on üks mu lemmikuid. See pole aga alati nii olnud. Enamuse aja Austraalias olles ma seda ei söönud üldse (üsna irooniline tegelikult, sest seal on need just kõige värskemad ja paremad). Kindlasti on avokaado toiduaine, mida peab oskama süüa õigesti ning mille maitsega harjuma. Pikka aega oli minu lemmik võiku – kodujuust, peal avokaadoviilud sidrunipipraga. Mõni aeg tagasi proovisin nn avokaadovõid, mis on ka hea vaheldus ja täitev hommikusöök. Asi on lihtne – purusta keedetud muna ja avokaado, sega kokku ja maitsesta sidrunipipraga. Mina väga palju avokaadot ei pane – umbes veerand või vähem. Kes tahab rammusamat ja suuremat kogust, võib kindlasti rohkem panna. Siim ütles küll, et mis jube “möks” see on, aga usun, et kui avokaado meeldib, maitseb ka see!

Hommikused lemmikud

Hommikusöök on vist mu lemmik eine päevas. Juba õhtuti magama minnes või öösel üles ärgates ootan vahel. Samuti on mul just hommikuti alati kõige rohkem mõtteid/ideid, mida võiks teha. Tegelikult on see üsna kummaline, sest varasematel aastatel oli üsna vastupidi. Mulle ei meeldinud vara ärgata ning ülikoolis hakkasid loengud ka tavaliselt alles 12 või 2 ajal, mis tähendas, et sisuliselt magasin/uimerdasin pool päeva maha. Kuigi hetkel mul väga kindlat graafikut kooli mõttes pole, vaid pigem ise organiseerin oma aega, ei tähenda see, et magaksin kella 12ni. Tavaliselt on äratus kell 7.30, olenevalt päevast siis kas trenni või hakkan õppima. Austraalia koolitas mind vara alustama, kuigi seal oli see üsna vaevaline. Viimase aastaga on see aga totaalselt muutunud – hüppan voodist ülesse juba esimese kellaga. See on paljuski tänu elustiili muutusele – tervislik tasakaalustatud toitumine, sportimine.  Tunnen end enamust ajast energilisena ning kui varem olin tihti keset päeva uimane, siis hetkel selliseid asju tuleb harva ette. Nüüd aga kirjutan oma kahest hetke hommikusöögist. Mul käib see vist periooditi ja kui midagi meeldima hakkab, siis tahan kohe iga päev. Omleti isu on mul näiteks pigem hoopis õhtuti . Igaljuhul mõlemad väga maitsvad ja lihtsad söögid.
Esiteks siis banaani-muna pannkoogid. Tervisetoitujatele ammu tuntud väga lihtsad pannkoogid, mis koosnevad vaid banaanist ja munast. Olen katsetanud erinevaid ilma nisujahu ja suhkruta pannkooke, kuid need on kindlasti ühed lemmikud. Tegelikult esimest korda tehes ma suurt vaimustust ei kogenud, kuid nüüd mitu kuud hiljem proovides on arvamus teine ning iga kord lähevad justkui aina paremaks. Mina teen neid nii, et panen pool või kolmveerand banaani (võib ka terve, aga minu jaoks liiga magus) ja kaks muna (vahel ühe terve muna ja ühe munavalge) blenderisse. Samal ajal kuumutan panni kookosõliga, panen temperatuuri madalaks ning praen pisikesed pannkoogid. Esimesel korral võib see tunduda natuke keeruline protsess, kuna koogid tahavad ära laguneda. Tähtis on õhukese pannilabida olemasolu ja kasutada keskmist/madalat temperatuuri. Algul kasutasin küll oliivõli, aga sellega kõrbesid kuidagi rohkem ära ning pidi aina õli lisama. Kookosõliga seevastu tulid ilusad kuldpruunid. Serveerin neid, kas kreeka jogurti või kodujuustuga. Kuna banaan teeb koogid üsna magusaks, siis moos oleks isegi liiast. Mmm..juba pilti vaadates ootan hommikut.

banaani-muna pannkoogid, kodune toormoos segatud kodujuustuga

Teiseks lemmikuks hetkel on kaerahelbe-šokolaadipuder

Vaja läheb (1 inimesele): ca 1 dl täistera kaerahelbeid (või 0,5 dl kaerahelbeid, 0,5 dl nisukliisid), 1 dl piima, 1 dl vett, pool banaani (või veerand), 1 tl orgaanilist magustamata kakaopulbrit

Valmistamine: purusta banaan ning pane koos kaerahelveste ja vedelikuga potti. Keeda madalal temperatuuril segades, kuni puder on parajalt kreemjas. Seejärel lisa kakaopulber ning sega.

Nii lihtne, kiire, toitev ja MAITSEV! Kaerahelbepuder on kahtlemata üks toite, mis annab energiat pikaks ajaks ning hoiab kõhu täis. Pole vaja sinna lisada suhkrut ja magusaid moose, vaid saab hoopis tervislikemate vahenditega imehea pudru.

kaerahelbe-šokolaadipuder

Nüüd läks kõht küll tühjaks – peab magama ära minema ja hommikut ootama.

Eesti vs Austraalia spordiklubid

Olen oma elu jooksul olnud üsna mitmete spordiklubide liige. Eestis Arctic Sport (ca 6 aastat), Fitlife (aasta), viimased 2 kuud Myfitness (oman seal pluss paketti, mis tähendab, et mul on võimalik käia kõigis 9 klubis üle Eesti). Samuti Austraalias erinevates klubides: CBD Health Spa, Melville Aquatic Fitness Centre ja Fitness First, mis on üle maailma tuntud. Siin postituses tahangi rääkida treeningkultuuri erinevustest Eestis ja Austraalias. Esiti kindlasti mõtlete, et mis seal siis nii väga teistsugust on…aga pisiasjad on just need, mis hakkavad silma.
Kõige suurem erinevus, mis Austraalia kõikides klubides silma hakkas oli garderoobide kasutamine. Kui Eestis on tavaline, et lähed trenni, vahetad seal riided, pärast duši alla, sauna, siis seal on see pigem ebatavaline. Enamik inimesi tuleb juba trenniriietes, võtab spordikoti endaga saali kaasa ja pärast kõnnib higisena koos oma asjadega minema. Üsna tavaline on, et lähed trennist higiste riietega otse toidupoodi või sõidad bussiga koju. Garderoobid olid tavaliselt üpriski tühjad ja enamik hoidsid seal vaid asju. Rühmatreeningutes käijatel oli siiski kott tavaliselt tunnis kaasas. Melville klubis isegi polnud sellist garderoobi, kus saaks asju hoida. Tundub kummaline? Ma olin ka algul väga üllatunud, aga tuleb tunnistada, et selle süsteemiga harjub…nii äärmustesse ma muidugi kunagi ei langenud, aga vahel tuli ette, et läksime otse poest läbi. Kõige naljakam oli vaadata inimesi, kes ka ujulasse läksid juba trikoo seljas otse autost ja pärast märjana rätik ümber tagasi kõndisid. Järjekorra pärast duširuumides ei pidanud igatahes kunagi muretsema.
Kuigi enamik pesemas ei käi, on tavaliselt nagu spordiklubile kohane olemas kas saun(ad). Esimest korda sauna minnes saime elukaaslasega suure üllatuse osaliseks. Kuna teadsime, et tegemist on segasaunaga, ei hakanud õnneks sinna alasti minema ja võtsime rätikud ümber. Sauna sisse astunud nägime naist, kes istus seal täis trenniriietes (tossud jalas loomulikult). Väga kummaline vaatepilt. Temperatuur pole seal ka muidugi väga kuum – ca 50 kraadi. Hiljem harjusime selliste veidrustega ära. Mõni inimene käis saunas üldse raamatut lugemas. Lisaks külastati aurusauna ka kapuutsida kilekostüümis. Üldjuhul olin aga seal üksi ja nautisin vaikust. Ilma bikiinideta oli sauna minemine KEELATUD. Väga kohatu oleks olnud lihtsalt rätik ümber sisse astuda. Mulle tundus veider ka see, et inimesed (kes ikkagi olid otsustanud riideid vahetada) tegid seda salaja nurgas rätiku all pusserdades  nagu meie rannas, kus pole kabiine. Samuti on tihti ka märgid “telefoni kasutamine garderoobis keelatud”, et sa jumala eest pilti kellestki ei teeks.
Jõusaalid on seal kordades suuremad kui Eestis ja ka rohkem rahvastatud. Kui Eestis võib spordiklubides kohata väga erinevaid inimesi, siis seal on minu meelest enamus heas vormis jõusaalimehed võid fitgirl’id. Väga tavaline on võtta endale personaaltreener, kellega sa iga nädal koos treenid. Siin tuleb sisse üks “aga”. Nimelt kui Eestis saad osta endale personaaltreeningu, kus sulle tehakse treeningplaan/kava, mida järgida, siis Austraalias asi nii lihtne pole. Liitudes klubiga on tihtipeale esimesed eratrennid odavamad (või isegi tasuta) ning vahel ka kohustuslikud, mis on isegi mõnes mõttes ju mõistlik. Võhikuna jõusaalis võid pigem kahju kui kasu saada. Kirjutan siis oma elukaaslase kogemusest – sai soodushinnaga (75$) kolm esimest personaaltreeningut liitumisel. Üks kord kestis pool tundi – treener motiveeris, pani pingutama ehk kõik tore eksju?! Kolmanda tunni lõppedes teatati, et nüüd on nii, et kui tahad jätkata eratreeninguga, siis pead võtma vähemalt iga nädal tunni ja see maksab (50$ kord). Lisaks maksad veel muidugi ka igakuist tasu. Elukaaslane uuris treenerilt siis, et kas ta treeningkava ei saagi, mille peale vastati: “Ei saa, kui tuled, siis ütlen, mida teeme täna!” Tore on ju muidugi käia eratreeningus, aga sisuliselt on see üles ehitatud rahateenimise peale. Sellepärast ongi keskmises klubis ligi 15 personaaltreenerit. Jõusaalis olles võis näha, et paljud kasutavad seda teenust…efektiivne on ta kindlasti, aga…
Rühmatrennide valik on seal üsna üksluine. See tähendab, et üldjuhul on esindatud vaid Les Mills kontseptsioontunnid. Nende valik on muidugi suur…Mingil hetkel aga tüütab ära ainult kindla kavaga programme teha. Selliseid tunde, mille treener saaks ise kokku panna on vähe…kui üldse. Treeneritest ka veel nii palju, siis neid leidub igat sorti – väga tuimasid kuid ka professionaale. Tihtipeale oli aga nii, et just need kõige paremad olid tihedalt seotud Les Millsiga. Seega pidid iga paari nädala tagant käima Uus-Meremaal filmimistel, programmide koostamisel vms. Mu lemmiktreener oli näiteks bodybalance’ga tegelenud juba 18 aastat. Üsna muljetavaldav.
Väga populaarsed on seal bootcamp, mis toimuvad kevadest sügiseni parkides. Tegemist on üsna intensiivse trenniga, mis koosneb kardiost, lihastreeningust. Tavaliselt toimub see väikestes gruppides ja toimub hommikuti 6-7 ajal. Hiljem on juba üsna raske ennast õues liigutada kui väljas on ligi 40 kraadi. 
Kokkuvõttes tahan öelda, et mulle nii väga meeldib Eesti treeningkultuur rohkem…õhkkond on siin üldse teine ja treenerid üldjuhul kõik tasemel.  Mulle meeldis seal vaid see, et inimesed olid trennides emotsionaalsemad ehk julgesid ennast väljendada kui oli raske/äge, nt “kia” karjumine ei olnud probleem ja treener ei pidanud seda välja pigistama. See selleks…Hinnake seda, mis teil siin on ja mõnusat treenimist!