I välisvõistlused – Läti lahtised meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis

Selleks kevadeks on minu hooaeg läbi, mis kulmuneerus esimeste välisvõistlustega pühapäeval Lätis.  Viimased nädalad olid väga-väga rasked ja kui teised siin veel usinasti kaalu langetasid, siis mina seda ei teinud ning pigem tundus, et vorm läheb iga päevaga halvemaks. Vahepeal tekkis juba kahtlus, kas peaksin sinna ikka minema ja kohati ka motivatsioonipuudus, siis nüüd olen rohkem kui rahul, et ikkagi Riia ette võtsin. Sain sealt super kogemuse ning mõnusa vahelduse igapäeva rutiini.
Teekonna Riiga alustasin laupäeva hommikul Lux Expressiga koos kahe suurepärase neiu Kätlini ja Kristiiniga. Juttu jätkus kauemaks ja need 4 tundi läksid küll mega kiiresti. Sõime oma “maitsvaid” dieetroogasid, jõime bussi tõrvamaitselist kohvi ja unistasime päris toidust. Kõrvalolevad inimesed pidasid meid ilmselt päris imelikeks, sest peame jututeema oli SÖÖK – mida kõike me tahaks, aga ei saa. Riiga olin broneerinud meile toa Tallink hotelli, mis asus vaid väikse jalutuskäigu kaugusel bussijaamast. Puhkasime natuke hotellis ja otsustasime teha väikese ringkäigu kõrvalolevas kaubanduskeskuses. Ütleme nii, et enesetunne polnud kellelgi kiita, kuid siiski hoidsime tuju üksteisel üleval. Mõtlesime, et võiks natuke täiustada enda võistlusehete kollektsiooni ja leidsimegi ilusad käevõrud 3=2 pakkumise. Seejärel parim sõber kohvi kaasa ja suundusime tagasi hotelli, et esimene kiht grimmi peale panna. Mina polnud varem ise grimmi peale pannud, kuid teiste nõu ja abiga sain isegi päris hästi hakkama. Kuna kuulsime, et bikiinid saavad pühapäeval lavale alles ca 6 ajal ning võistluspaik pole kõige mugavam, siis otsustasime küsida hilist check-in võimalust. Korralikud mardisandid nägime ikka välja oma sallide, laiade räpiriiete ja plätudega, et hotelliteenindaja eest grimmi varjata. Samal ajal istusid ümber peokleitides ja ülikondades turistid. Läks hästi ning väikese lisatasu eest võisime kuni kella 16ni hotellis viibida. Parim otsus, sest võistluspaiga tagaruumid olid KOHUTAVAD – sisuliselt üks suur täiesti pime ruum, mis oli kaetud üleni musta kilega ning, kus kõik mehed ja naised koos üritasid ennast valmis seada. Pärast seda pugesime oma kaasavõetud tekikoti sisse ja jäime hommikut ootama.
Pühapäevane kava oli meil juba paika pandud ja kõik sujus üsna täpselt – 7st äratus, dušš, hommikusöök hotellis, teine kiht grimmi peale ja suundusime taksoga võistluspaika, mis asus ca 2,5 km kaugusel. Registreerimine läks üllatavalt kiiresti ja sujuvalt. Olime valmistunud juba pikaks järjekorraks ja ootamiseks nagu Salmes, kuid saime ca 15 minutiga kõik korda aetud. Olin seekord üks cm lühem ehk 169,5 cm ning seega kategoorias -172 cm. Lõpuks pandi see aga teise grupiga kokku ehk võistlesin 169+ kategoorias ehk kõige pikemates. Seejärel läksime kähku hotelli tagasi ja algas üks suur sättimine. Olin natuke mures meigi tegemisega, kuid tulemus oli üllatavalt hea. Samuti läks soengu tegemine üsna lihtsalt. Kolmekesi oli mõnus valmistuda, sest vajadusel aitasime üksteist ja laenutasime meigitooteid. Seltskond klappis meil tõesti hästi – olen leidnud endale väga head uued sõbrannad. Kohendasime veel natuke grimmi ja märkamatult oligi kell 4 ning läksime tagasi võistluspaika. Grimm tuli ka võrreldes varasemate kordadega parem ja ühtlasem ning üldse jäin välimusega täitsa rahule ehk tulevikus ei pea vast alati teiste abi küsima.
Kohale jõudes oli esimene nii öelda üllatusmoment – ajakava muudeti ja Kätlinil oli sisuliselt 5 minutit aega, et lavale astuda. Tõeliselt vedas ikka. Kõigil sellist vedamist polnud ja üks eesti neiu kahjuks lavale ei jõudnudki. Olin varem ka kuulnud, et Lätis saab kogeda alles tõelist kaost korraldamises – tundub, et jutud väga valed polnudki. Mina ja Kristiin saime aga tükk aega veel oodata, sest erinevad bikiinikategooriad polnud järjest, vaid nende vahel ka kulturistid ja rannapoisid. Lisaks veel üks Läti Myfitnessi fitness tüdrukute projekt, mis meenutas pigem natuke pesushowd. Viimaks tuli ka meie kord. Närvi polnud üldse, vaid lihtsalt põnevus. Tüdrukuid oli meie kategoorias vist 16. Esmalt tegid kõik T-walki, seejärel kõik koos kohustuslikud poosid ning edasi väljakutsed ning veel poose. Lõpuks ometi sain tunda, mis see laval olek endast tegelikult kujutab ja seda ka natuke nautida. Eestis on kõik nii kiiresti käinud alati, et ei saa arugi, mis toimub. Seekord sai ca 15-20 minutit ikka laval veeta. Poseerimisega ma võistluste vahepeal ei jõudnud eriti tegeleda, kuid jäin isegi oma kõnniga rahule. Iga korraga natuke enesekindlam ja parem – tahaks loota vähemalt.

Autasustamist ei pidanud õnneks enam pikalt ootama. Mingeid ootusi mul koha suhtes üldse polnud (viimaseks ei tahtnud jääda) – kokkuvõttes 8. koht. Top 3 oli kuulduste kohaselt lätlaste poolt juba enne suhteliselt kindel. Eestlastest olid minust ees samad 2 naist, kes Eesti Karikal. Mõned kohad tekitasid küll küsimusi…aga eks maitse üle ei vaielda (eriti sellel alal). Üldiselt jäid aga väga-väga positiivsed emotsioonid ning kogemuse mõttes kindlasti asendamatu. Kuna meie buss läks alles kell 2.30 öösel, siis otsustasime neidudega ühe tõelise cheat-meali kasuks Riia kesklinnas ehk korralik veiseliha burger, friikartulid ja siider. Maitses suurepäraselt – kuigi järgmiste päevade kõhuvalu kõige meeldivam polnud. Meiega liitusid ka Ott ning mõned teised fitness-inimesed, mis panigi toreda punkti kogu nädalavahetusele. Tegelikult oli ikka väike äpardus ka – bussijaama jõudes avastasime, et olime vale kuupäega pileti ostnud, sest käes oli juba 4. mai ehk esmaspäev, aga pilet oli 3ks maiks. Õnneks kohti oli ja pidime lihtsalt uue pileti soetama. Hommikuks olime kõik ilusti kodus – väsinud, aga rahul ja õnnelikud!

Selleks kevadeks on võistlused läbi, nüüd saab natuke nautida elu, head toitu ja kõike muud, millest loobuma pidin. Siiski olen super rahul, et otsustasin bikiinifitnessiga tegelema hakata. Täpsemalt edasistest plaanidest ja ettevalmistustest juba järgmistel kordadel. Sai nüüd natuke pikalt ja detailselt, aga tublimad lugesid vast ikka läbi.

 

 

I’m back! (81/100)

Tere kõigile minu poolt üle pika aja! Lõpuks olen Eestimaa pinnal tagasi ning läks nii nagu arvasin – postituste tegemisest isegi ei mõelnud. Olen viimased kaks päeva enam-vähem üritanud taastuda kogu reisist ning lõpuks hakkab normaalse inimese tunne tagasi tulema. Peas on praegu nii palju mõtteid ja uut informatsiooni, et ei tea, kas suudangi lähiajal üldse midagi loetavat siia kirja panna. Kogu koolitus oli väga intensiivne – 11 päeva järjest vähemalt 12 tundi päevas ilma ühegi vaba päevata. Paljud hommikud algasid juba 4.30 äratuskellaga ning hotelli jõudsime alati pimedas. Õnneks korvasid selle super reisiseltskond, kellega nalja sai rohkem kui oleks oodanud. Tundsin neid inimesi enne vaid põgusalt ning olin üsna üllatunud, et nii hästi kohe klappima hakkasime. See tuleb tulevikus ainult kasuks!
Trenni tegemisest siis nii palju, et kui esimene nädal vähemalt mõtlesin selle peale (ja paar korda ka midagi üritasin teha), siis teisel nädalal läks üldse meelest ära, et mingit trenni tegema peaks. Nagu ma mainisin olid päevad väga intensiivsed ning liigutud sai palju – poleks lihtsalt jõudnud ajaliselt sinna trenni sisse mahutada. Isegi selles linnas, kus me elasime, ei jõudnud kordagi ringi vaatata. Ainuke koht, kus käisime oli lähedal asuv Tesco, mis on 24/7 avatud. Seal sai ikka korralikult selle eest kolatud ja kõik riiulid mitmeid kordi läbi uuritud. 
Söögi koha pealt oli meil hommiku – ja õhtusöök hotellis (kuigi enamasti hommikusöögile ei jõudnud seal, sest pidime nii varakult juba lahkuma) ja lõuna töökoha juures olevas sööklas. Mis ma oskan öelda – sama jama nagu Austraalia söök. Sisuliselt on kõik võimalikud söögid fritüürist läbi lastud ja õli sees korralikult uputatud. Ma üritasin ikka veidi paremaid valikuid teha – lasin friikartulite asemel salatit tuua ja paneeritud toite enam-vähem vältida. Tuleb tunnistada, et teisel nädalal ma ka väsisin sellest ja lasin vöö natuke rohkem lõdvaks. Seetõttu leidsid ka minu taldrikule tee fish and chips ja mõned taolised asjad. Kõige suuremaks kurjajuureks olid ilmselt magustoidud, sest need olid meie hotellis üli-üli head. Proovi siis magustoitu mitte tellida, kui teised igal õhtul mõnulevad. Jäätis on minu nõrkus ja seda ma ka nautisin! Suutsin seda teha täiesti süümepiinadeta, sest teadsin, et päevane energiakulu on nagunii piisavalt suur. Vahel on tegelikult mõnus end lõdvaks lasta ja mitte mõelda, kui tervislik miski on. Mul ongi tavaliselt selleks perioodiks reisid, kus söön mida tahan. Britid seevastu söövad ilmselgelt igapäevaselt nii ja veel hullemalt kui meie kõik neil päevil kokku! Kahju on kohe neid vaadata – kuidas inimesed on end nii käest ära lasknud ja üldse ei hooli enda välimusest ega tervisest. Asi pole ju mõnes paksukeses, vaid suures osas on inimesed ikkagi ülekaalulised. Eriti paistavad silma just naised ning nooremad inimesed. Eestisse naastes on jälle tunne nagu oleks supermodellide keskele sattunud.
Minu kaalule õnneks 2 nädalat “lõtva” elu midagi juurde ei andnud – täpselt sama, mis enne minekut. Täna käisin trennis ka esimest korda ning tõdesin rõõmuga, et suudan enam-vähem sama raskusega kõik asjad ilusti ära teha. Ootan, et nüüd jälle ilusti järje peale tagasi saada. Järgmisest nädalast hakkab juba kiire töö pihta, aga trennid jõuab sinna vahele ikkagi ilusti ära mahutada!
Mul on nüüd jälle palju lugemist ootamas, sest 2 nädalat pole arvuti juurde pääsenud. Vahel tuleb isegi kasuks. 🙂
Lemmikmagustoit – maasika sundae
Mõnel hommikul jõudsime sööma ka

Minek! (80/100)

Ilusat nädala algust kõigile lugejatele!
Loodan, et kõik kes te eile jookmas käisite, nautisite seda täiel rinnal. Jooksmiseks oli ilm nagu tellitud (võib-olla isegi minu jaoks natuke palav) ja usun, et emotsioon oli kindlasti väga hea. Mul õnnestus isegi maratoni finišit näha – kõndisin täpselt sel hetkel üle finišikoridori mineval sillal. See oli päris võimas! Siiski olen rahul, et otsustasin sel aastal minemata jätta – ainult seda ägedat medalit oleks tahtnud.
Igaljuhul on mul hetkel asjad pakitud ja kohe astun kodu uksest välja, et Inglismaa poole liikuma hakata. Päevad tõotavad tulla meeletult pikad ja ma ei tea, kuidas Internetiga meil seal üldse lood on ehk ilmselt postitusi oodata järgnevatel nädalatel pole. Ma pole just kõige eeskujulikum “100 blogipäeva” jälgija, aga kunagi ma sellega ka lõpuni saan. Tegelikult on viimasel ajal ka üsna palju päevi vahele jäänud, aga pole mõtet täiesti tühja ja loba ka kirjutada. Trenni ilmselt ka eriti teha ei saa. Rääkisin täna treeneriga ka sel teemal ning ta soovitas ikkagi õhtuti vähemalt kolm korda nädalas mingeid harjutusi teha, et tagasitulles saaks samade raskustega jätkata. Eks ma annan endast parima. Ilmselt elan koos ühe neiuga ühes toas, kes vaatab arvatavasti mind küll veidi imelikult. Aga mis seal ikka – äkki motiveerib teda ka! 🙂 

Nädala kokkuvõte 08.-14.09 (79/100)

Treeningtunde vaadates tundub küll, et rapsisin sel nädalal päris kõvasti. Tegelikult olid üsna tavalised trennid – ei midagi raskemat ega kergemat kui muidu. Ühe trenni tegelikult tegin nii öelda “ette”, et kava ära lõpetada enne kui homme mõneks ajaks eemale Eestist ja treeningutest lähen. Samuti pidin päris mitmes trennis päris pikalt järjekorras ootama, mistõttu venisid need lõpuks pikale.

Esmaspäev: Hommikul vara otsustasin üle pika aja bodybalances käia, kus sain enda ikka mõnusasti lahti venitatud.
Jõusaali jõudsin alles natuke enne kaheksat õhtul, kuna koosolek venis natuke pikale ning lisaks ekslesin veel natuke autoga linnas – ei jõua ära oodata, et need ehitustööd lõpuks läbi saaksid. Kavas oli selja ja rinna jõutreening ning pean ikka ütlema, et need trennid muutuvad iga nädalaga aina paremaks… Lihtsalt naudin seal olemist.
Teisipäev: Õhtul sai tehtud päris korralik superseeriate trenn õlgadele ja triitsepsile. Lõppu veel mõned kõhuharjutused.
Kolmapäev: Jalatrenn ja no lihtsalt ei vedanud, sest iga kord, kui midagi teha tahtsin, oli üks mees selle just hõivanud. Pluss ta kasutas kõiki asju vähemalt 20 minutit. Lõpuks küsis ise ka, et kelle kava ma teen, et meil järjest kõik samad harjutused. Lisaks tegi üks teine noormees kükipuuris kangiga üle tunni aja (!) pöiale tõuse – st vaheldumisi tesi harjutusi mujal ka, aga kükipuur oli terve aeg hõivatud.
Neljapäev: Väga vajalik puhkepäev – käisin saunatamas ja natuke rullisin ka. Enne sauna minekut mõtlesin, et prooviks natuke ujuda ka Rocca basseinis. Samal ajal toimusid aga laste ujumistrennid, mis hõivasid kolm rida neljast. Vabaks ujumiseks oli jäetud üks keskmine rida, mis tähendas lihtsalt sihukesi laineid ja pritsimist, et ujumine sai väga kiiresti läbi.
Reede: Superseeriate seljatrenn ja see oli ka SUPER raske – korralikult olin läbi pärast seda. 
Laupäev: Olin reedest veel natuke väsinud tegelikult. Õnneks oli kavas taastav treening ning seetõttu väga hullu polnud.
Pühapäev: Kuna ema tuli nädalavahetuseks mulle külla, otsustasin talle ka enda spordiklubi ikka ära näidata. Ta oli üsna vaimustuses – et nii suur ja avar ning isegi õhku on. Eks pärast aastatepikkust Tartu Fitlifes käimist on vahe tõesti suur. Näitasin talle paari asja jõusaalis ja tegin enda trenni ka ära. Igaljuhul tundus, et ta jäi rahule ning ütles, et järgmine kordki tuleks.

Vot ei jooksegi (78/100)

Suur osa blogimaastikust on jälle ootusärevuses – nimelt homme toimub ju üks tähtsamaid spordisündumsi ehk SEB maraton. Sellel üritusel olen osalenud kokku neli korda – siiski on distantsiks alati olnud 10 km. Esimest korda käisin seal kunagi põhikoolis. Mäletan, kui sõbrannadega lihtsalt heast peast ära registreerisime ilma igasuguse jooksutrennita. Kõige pikemad jooksud olid varasemalt olnud ilmselt kuuperi testid. Oli ikka uhke tunne küll ja selgus, et 10 km on täitsa joostav. Sel ajal toimus antud üritus veel Rocca al Mare kandis. Igaljuhul on kõik korrad olnud alati väga positiivsed ja hästi korraldatud. Käisin ka täna võistluspaigas ning uudistasin natuke expol. Väga häid spordiriiete pakkumisi oli, hoidsin end vägisi tagasi. Ema soetas endale käimiskepid, kuid kahjus osutus üks natuke praagiks ehk peame homme korra veel tagasi minema.
Mõned mu lugejad võib-olla teavad, et lubasin isegi ju homme osaleda. Tõsi – see oli mul kindel plaan juba aasta algusest. Eesmärgiks oli esimest korda poolmaratoni joosta, mistõttu registreerisin end sinna juba päris varakult. Läks aga hoopis natuke teistmoodi ja sel aastal on selja taga juba kaks (vähemalt) poolmaratoni distantsiga jooksu. Tulemustega olen samuti täitsa rahule jäänud, eriti arvestades minu treeninguid. Mida lähedamale SEB maraton aga jõudis, seda väiksemaks muutus minu soov seal osaleda. Esmalt mõtlesin registreerida ümber 10 km distantsile, kuid eelmisel nädalal otsustasin sel aastal ürituse vahele jätta. Pärast Rakvere ööjooksu kulus taastumiseks ikka päris pikalt ning pidevalt andis tunda vasak tuhar, mis poolmaratonil valutama hakkas. Nüüd lõpuks olen selle enam-vähem korda saanud ning lisaks on tõusnud minu jõusaalitreeningute intensiivsus. Samas kui vahel natuke jooksen või kiirkõndi teen, siis ikkagi kergelt tuikab. Kuigi ma vahepeal mõtlesin, et võin ju vaikselt läbi sörkida, aga tean, et lõpuks ikkagi annan endast maksimumi (eriti 10 km, mis on minu parim distants). Samuti oleks pidanud eelmisel nädalal treeningkoormust tunduvalt vähendama ning jõutrenne ära jätma, mida ma enne reisi väga teha ei soovinud. Igatahes kui nüüd kõik kokku võtta, siis otsustasin, et homme jään mina vaid pöidlahoidjate poolele ja usun, et see on hetkel mulle parim. Kindlasti on natuke kurb, kui kõik hakkavad enda toredaid võistluspilte lisama, aga valikuid peab tegema. Kõikidele jooksjatele soovin aga kiireid jalgu ja värset vaimu ning nautige mõnusat sportlikku päeva!

Natuke komöödiat ka (77/100)

Naised trenni grupist on ilmselt enamik kuulnud. Vahepeal tuleb sealt ka kasulikku infot, kuid suure osa ajast on üsna komöödia. Igaljuhul seda pilti nähes sain korralikult naerda – olen seda sõpradega ka vaadanud ja alati on õhtu lõppenud naerukrampides! Loodan, et keegi ei solvu, minu tuju teeb igaljuhul heaks.  Tegu on siis ühe müügikuulutusega. Oleme Siimuga ka naljatanud, et peaks endale suureks jäänud trenniriideid tema seljas äkki müüma – pole veel vedu võtnud.

Neljapäeva toidupäevik (76/100)

Järjekordne neljapäeva toidupäevik on teie ees.
Hommikusöök – 08.30

Hommikuks sõin taas üle mõne aja ühte oma lemmikputru: kaerahelbed (50g), kaerakliid (20g) keedetud vee-piimaseguga; sisse lisatud kaks munavalget ja rosinad (6 g); peal murakamoosiga kodujuust (80 g), külmutatud mustikad, 1 tl maapähklivõid. Kõrvale kohv piimaga.

Vahepala – 11.30

Esimeseks vahepalaks tegin nii öelda munavalge-banaani putru. Praadisin kookosõlis poole banaani tükid, lisasin 3 munavalget ning viimaks 1 tl määhklivõid. Peale panin natuke kreeka jogurtit ja kaneeli. Olen seda ka korra varem teinud, kuid seekord mulle väga ei meeldinud. Sai kuidagi liiga magus ja lõpp läks suht imalaks. Kõrvale tegin ühe maitsva grande intenso kohvi kapselkohvimasinaga – mõnus oli head kohvi jälle üle pika aja juua.


Lõunasöök – 14.30

Lõunaks tegin peediorsotto ning kõrvale sõin kodujuustu avokaadoga ja 7 vutimuna – need maitsevad ikka nii hästi, kui koorimine on paras näputöö.

Õhtusöök – 18.30

Mõtlesin üle pika aja salatit teha. Kuna kõht oli tühi tegin kiirelt midagi valmis külmkapis leiduvast. Sisse läks frillice salat, kanafilee, avokaado, kurk, tomat, melon, kõrvitsa- ja päevalilleseemneid ja törts oliivõli. Midagi vaimustavat ei olnud, aga kõhu sai täis.


Õhtusnäkk – 21.00

Magusaisu rahuldamiseks otsustasin katsetada kahte uut toodet: Fasti banaani-iirise proteiinipannkoogisegu ja bikiini fitness seminarilt kingiks saadud Walden Farmsi šokolaadikastet. Segasin pulbri mandlipiimaga ja praadisin kookosrasvas. Jäin tulemusega täitsa rahule ning pannkoogi isu sai rahuldatud.


Kokku sai söödud umbes 1900 kcal – 35.4% süsivesikuid, 31.8% rasva, 32.9% valku. Võib vast enam-vähem rahule jääda, kuna täna oli trennivaba päev ning liikumist üldse üsna vähe.

Mida võtta kaasa? (75/100)

Järgmisel nädalal suundun mõneks ajaks Inglismaale, kus toimub uue töökoha jaoks koolitus. Kuna tegemist on üsna uue projekti/asjaga Eestis, on väga palju õppimist – eriti minul, kes ma pole selle valdkonnaga eriti tuttav. Jäägu see esialgu veel saladuseks, mis ja kus täpselt töötama hakkan. Igaljuhul selgus täna ülemusega rääkides, et päevad saavad olema stiilis hommikul kell 6 äratus ja söömine, seejärel terve päev koolitamist ning õhtul umbes 11.30 jõuame hotelli, kus on võimalus veel süüa ning ruttu magama. Päev on täis sisustatud ning otseselt söömisaega pole, kuid seal on üks AGA – nimelt on kogu aeg võimalik minna ühte ruumi, kus pakutakse päev läbi saiakesi, krõpse, šokolaadi ja kokat. Mõne jaoks ehk paradiis – aga mitte minu! Tavaliselt võtan reisidel küll veidi vabamalt, mis aga ei tähenda päev läbi crapi söömist. Kes on Inglismaal käinud, ilmselt teavad, millised seal naised välja näevad – ei hakka parem kommenteerima.  Kuigi mu eesmärk on praegu küll veidi kaalu suurendada, ei soovi ma seda teha puhtalt rasva arvelt, mida poleks järgnevate nädalate jooksul väga raske teha. Ülemus lisas ka, et eelmisel korral olid kolmandaks päevaks kõigil juba kõhud ees – ilmselgelt ei lähe see kokku hetke eesmärkidega.
Nüüd ma siin siis vaikselt murran pean, et mida endaga kaasa võtta. Ilmselgelt ei hakka ma endale korralikke lõunasööke karpidega kaasa pakkima. Midagi olen juba välja mõelnud, aga nüüd pöördungi teie, mu lugejate poole, et ehk oskate anda nõu, mida võiksin kaasa võtta? Kõik soovitused on oodatud!

Teine seminar (74/100)

Laupäeval külastasin taaskord ühte toredat üritust – toimus bikini fitness seminar “lava eri”. Registreerisin sinna juba eelmisel korral soodushinnaga ning ootusärevus oli päris suur. Seekord oli natuke vähem jube selles mõttes, et teadsin juba natuke, mida oodata ning lisaks olid ka mõned tuttavad näod. Sisuliselt polegi seal midagi hirmsat, aga lihtsalt alati ikka mõtlen, et paljud on seal juba võistlevad sportlased ning siis tunnen end jälle nii algajana. Tegelikult  oli inimesi väga erinevaid – nii kogenud kui ka täiesti algajaid. 
Enne algust saime igasugust nänni – pudeleid, ajakirja ja kalorivaba šokolaadikastme, mida ma veel proovinud pole. Alustasime 50-minutilise ringtreeningu tüüpi trenniga, mida viis läbi Egle Eller-Nabi. Palju hüppeid, kätekõverdusi, kükke jms. Kuna ma pole ammu väga intensiivseid ja kõrge pulsiga trenne teinud, oli isegi üsna raske ja võttis täitsa võhmale. Vahelduseks oli väga hea ja jäin rahule. Seejärel oli väike paus pesemiseks-söömiseks ning suundusime seminariruumi, kus oli loeng toidulisanditest ja toitumisest. Pärast seda tutvustas Kairit Tuhkanen, kes on Egle meigikuntsnik,  natuke lavameigi põhialuseid ja jagas mõned õpetussõnad. Mõlemad loengud olid põnevad ja midagi uut sai vast kõrva taha pandud. Samal ajal oli meil võimalus teha endale erinevaid uusi valgujooke, mida müüakse Mybodys. Ma olin positiivselt üllatanud, sest maitsesid tõesti hästi – paremini kui need, mida senimaani proovinud olen.
Viimane osa oli see kõige “jubedam” ehk poseerimine. Proovisime korra põhipoosid läbi ning seejärel jaotati inimesed viiesteks gruppideks vastavalt tasemele ning pikkusele. Esmalt poseerisime niisama gruppide kaupa ning pärast filmiti see ka üles. Mul oli algul natuke imelik, sest nii öelda kaamerameheks oli mu enda treener… 😀 Lisaks piilus juhuslikult ukse vahel sisse ka mu tulevane ülemus (õnneks ta siiski mind ei näinud). Tegelikult on mõlemad muhedad tüübid, niiet sain kähku oma põdemisest üle. Pean tõdema, et seekord tundsin end juba natuke vabamalt kui eelmisel seminaril. Eks see poseerimine ongi üks suur praktika ja harjutamine ning mina kindlasti poleks nõus lavale minema nii, et ei tunne end kindlalt ja lähen sinna niisama “nalja tegema”. Pärast seda näidati kõiki videosid ekraanil ning Aire Lossman, kes on rahvusvaheline kohtunik, ütles oma arvamuse kohtuniku silmade läbi ehk mis on hästi ja mida parandada. Minu arvates oli see osa just väga kasulik, kuna saime veidi aimu, mida kohtunikud hindavad ja vaatavad. Kellegile midagi otseseltbhalvasti ei öeldud, vaid lihtsalt suunati tähelepanu, et ilma harjutamata pole mõtet lavale minna. Hiljem kuulsin, et paljudele see osa väga ei meeldinud…Nojaa, minu meelest pole see väga ala, mida harrastada, kui kriitikat ei talu. Parem on seda saada praegu, kui pärast lavale minemist. Ma sain päris head tagasisidet ning öeldi, et samas vaimus jätkaks! 
Õhtul oli veel väike afterparty Butterflys, kus Egle fitness-tüdrukud tutvustasid Soome disaineri Biancaneve treeningriideid ja bikiine. Nii riided kui ka naised olid väga ilusad – ega ära ei ütleks mõnest uuest topist või retuusidest, aga hoian end praegu tagasi. Kokkuvõttes jäin seminariga väga-väga rahule. Sain jälle uut motivatsiooni ja julgustust alaga tegelemiseks ning treenimiseks. Väga tore, et selliseid üritusi korraldatakse, sest seal reaalselt näen teisi inimesi, keda huvitab sama asi mis mind ning lisaks annavad teised väga vormis naised palju motivatsiooni edasi pingutamiseks. 🙂 Jään ootama järgmist korda!

Nädala kokkuvõte 01.09-07.09 (73/100)

Pikka juttu täna ei tule ja detailselt päevi analüüsima ei hakka. Tehtud said kõik 5 jõusaalitrenni nagu plaanitud ning lisaks ka laupäeval seoses bikini fitness seminariga üks intensiivne ringtreening. Raskused suurenevad ja trennid muutuvad üha mõnusamaks. Kui seda kava järgima hakkasin, alustasime üsna väikeste raskustega, mistõttu olid esimsed paar nädalat üsna lihtsad. Nüüd juba tunnen ka, et midagi teen. Varsti võiks juba hakata iseenesest nägema ka, kas on mingeid muutusi. Praegu veel otseselt aru ei saa. Kuna mul tuleb varsti natuke pikem treeningpaus, sest viibin töö asjus mõnda aega välismaal, siis sai otsustatud, et suurem lihase ehitamise periood jääb oktoobrisse ja pärast seda,  kui korralikult uue töö- ja elurütmi paika saan.
Laupäeval tegime seminaril lühikese, kuid intensiivse ringteeningu. Varem tegin taolisi trenne kogu aeg, kuid nüüd pärast pikemat pausi, oli ausalt öeldes päris raske. Pulss kippus ka ikka täitsa kõrgele. Vahelduseks oli väga mõnus midagi teistsugust teha. Mingi päev tuligi tegelikult rühmatrenni igatsus peale – ehk külastan isegi järgmine nädal mõnda. Roccas on ka nüüd suur synergy ala ja ringtreening ka täitsa olemas, mida pole veel proovinud.
Nädal sai mõnusa punkti perega forellikasvanduses – nautisime sooja ilma, maitsvat kala ja teineteise seltskonda. Nüüd tõmban end diivanile kerra ja hakkan vaatama filmi “Chef”, mida kahjuks kinos näha ei õnnestunud, kuid usun, et elamus pole palju halvem. Sõin kõhu ka enne ikka ilusti täis, sest filmis näeb ilmselt rohkem kui ühte isuäratavat rooga. Aga head pühapäeva õhtut kõigile ja aktiivsemat algavat nädalat!