Tansaania: elu Dar es Salaamis

Jätkuks eelmisele postitusele kirjutan natuke enda elust Dar es Salaamis. Nagu eelmises postituses mainisin, elasin Dar es Salaamis püsivalt umbes 1,5 kuud. Esmalt polnud mul plaanis antud linna üldse külastada ning ka teiste turistide kommentaarid ei olnud eriti kiitvad. Aga elu selle 5 kuu jooksul Tansaanias on olnud ettearvamatu ning toonud pidevalt muudatusi, seiklusi ning võtnud erinevaid tuure – eks see on ka üks põhjus, miks reisimine on tore. Ainuke stabiilne asi oli mu töö ning et esmaspäevast reedeni kell 9.00-18.00 pean olema arvuti taga, leidma võimalikult hea interneti ja vaikse koha videokõnede jaoks. Tundub lihtne – Aafrikas viibides siiski alati mitte.

Juhtus aga nii, et sain Dar es Salaamiga päris lähedalt tuttavaks ning pigem jõukama keskklassi vaatenurgast. Kui üldiselt võib mulje jääda, et kõik Tansaania inimesed on vaesed ja suurem osa elab alla 2 dollari päevas, siis tegelikkuses eksisteerib seal ka jõukam ja haritum seltskond, kes reisivad, pidutsevad ning teevad kõike seda, mida tavaline heal elujärjel olev inimene. Kuidas ma sinna seltskonda ja Dar es Salaami sattusin on juba pikem lugu ning sellest varsti natuke pikemalt.

Sissesõit Dar es Salaami sadamasse

Dar es Salaami üldinfo

Dar es Salaam on rannikul asuv umbes 6,2 miljoni elanikuga Tansaania suurim linn ning majanduskeskus, kus asub riigi olulisem kaubandussadam. Kuigi pärast iseseisvumist Briti võimu alt määrati pealinnaks Dodoma, on kõigil valitsusasutustel baas Dar es Salaamis ning seal asuvad ka diplomaatilised esindused ja rahvusvaheliste organisatsioonide kontorid.

2018. aastal Hiina toetuse abil valminud Dar es Salaami ülikooli raamatukogu

Sansibar on Dar es Salaamist 1.5-2h praamisõidu kaugusel. Sansibarilt Dar es Salaami kesklinna saabudes võib paraja šoki saada, sest sealne sadam on minu kogemusele tuginedes üks kõige intensiivsemaid ja lärmakamaid kohti – lademetes taksojuhte , kes sikutavad varrukast ning üritavad kuskile tõmmata, lükata.

Dar es Salaami piirkonnad

Kesklinn

Üsna rahulikult Sansibarilt tulles on Dar es Salaami kesklinn natuke ehmatav kogemus. Turiste seal väga näha pole ning kohati on tunne, et absoluutselt iga inimene tänaval karjub sulle jambo (suahiili keeles “tere”) või mzungu (valge inimese mitte halvustav väljend). Samuti on kesklinnas üsna palju kerjuseid või siis lapsi/noori, kes sind terve tänava “jälitada” võivad, viibates näpuga suu peale ja korrutades hungry-hungry. Esimene kord Dar es Salaami sattusingi detsembris, et minna safarile. Ööbisin ja liikusin peamiselt kesklinnas, mis on sadamale mugavalt lähedal, ja mõtlesin, et sellesse linna ma ilmselt rohkem oma jalga ei tõsta.

“Õmblustöökoda” kesklinna tänaval

Minu üllatuseks on kesklinnas päris palju kõrghooneid, mis annavad suurlinna mõõdu välja. Samuti oli väga tervitatav võimalus minna suurde toidupoodi, kus mulle omaseid kaupasid ja esmaabitarbeid müüdi, osta endale läänelikke naisteriideid või süüa vahelduseks riisi-mereanni-oa kombole ka natuke rahvusvahelisemat kööki. Rahvusvahelistest kiirtoidukettidest on esitatud näiteks Pizza Hut, KFC ja Subway. Võib tunduda nagu siit listist oleks unustatud McDonalds. Huvitav fakt, mida ma varem ise ei teadnud – McDonaldsi restoranid on Aafrikas esindatud vaid Marokos, Egiptuses, Lõuna-Aafrikas ja Mauritiusel. Kui USA-s ja Euroopas on tegemist odavad toiduga, on keskmise kohaliku inimese jaoks nende hinnaklass pigem luksuslik.

 St. Joseph Cathedral kesklinnas
Second-hand spordiriiete müügipunktid tee ääres on Dar es Salaamis väga tavalised

Masaki

Hiljem sain teada, et tegelikult on Dar es Salaamis ka toredamaid piirkondi ning kesklinnas polegi midagi teha peale bürokraatlike protseduuride. Samuti on linnas ka üsna arvestatav välismaallaste kogukond, kellest paljud töötavad õpetajana, teadusasutuses, mõne rahvusvahelise organisatsiooni või saatkonna juures. Piirkonnad, kus paremal järjel inimesed elavad on kesklinnast umbes 10 km põhja pool rannikul asuvad Masaki ning Oyster Bay. Masaki on peamine restoranide, baaride, klubide rajoon ehk seal olles võib hetkeks unustada, et tegemist on Aafrikaga. Samas lahkudes promenaadi alalt, oled tagasi kottpimedal liivateel ehk kauaks unustada ei saa. Masakis üks populaarsemaid kohti on Cape Town Fish Market (alloleval pildil), mis on inimeste meelispaik päikeseloojangu, kokteilide ja sushi nautimiseks.

Linna ainuke arvestatav ja läänelikum kaubanduskeskus on Mlimani Shopping Mall, mis on Masakist veel natuke üles poole liikudes. Teiste suurlinnade ostukeskustega see võrdlust ei kannata, aga minu jaoks oli see justkui õnnistus. Nimelt läksin ma Sansibarile väikese kohvriga eesmärgiga seal 2 nädalat päevitada ning 3 kuu peale olid enamus riietest juba liiva-higi segust pruuniks värvunud ning sobisid rohkem põrandalapiks.

Vaade Masaki promenaadi alale

Võimalusel soovitaks ma siiski Dar es Salaami külastada ja seal paar päeva veeta – külastada natuke hullumeelset Kariakoo turgu, nautida Masaki õhtust atmosfääri või veeta päev Mbudya saarel (allolev pildil). Dar es Salaam on rannikulinn ehk seal on samuti olemas rannad, kuid neid ei anna kuidagi võrrelda Sansibariga. Seega rannapuhkuse võiks planeerida ikka Sansibarile. Majutus tasuks valida kas mõnda kesklinna kõrghoonesse (juhul kui näiteks on soov minna praamile järgmisel päeval) või Masakisse/Oyster Bayle. Takso on linnas odav ning Uber ja Bolt toimivad üldjuhul hästi. Siiski tasub taksot tellides alati valida makseks sularaha – vastasel korral taksojuht suure tõenäosusega tühistab su sõidu koheselt.

“Minu Dar es Salaam”

Eelnevast kirjeldusest ei tundu just unistuse linna ja koht ehk miks ma seal siis ikkagi ligi 1,5 kuud elasin? Selleks pean tagasi minema vana-aasta õhtusse või siis pigem uue aasta esimestesse tundidesse. Nimelt umbes kell 2 öösel olin kaotanud enda enamus sõbrad ja olin valmis kodu poole suunduma. Hetk enne sõna otseses mõttes põrkasin välimuselt kohaliku otsa, kuid paar sõna vahetades oli selge, et pigem on tegu välismaallasega. Kutsugem teda edaspidi V-ks.

Õhtu ja pidu venis pikale ning hommikul kell 9 leidsin end tema sõpradega kõrval külas Jambianis 24-tunnisel peol. Ammu pole nii pikka vana-aasta õhtut olnud. Rohkem jutustades tuli välja, et V on rahvuselt tansaanlane ja hetkel elab mõned aastad suures majas Dar es Salaamis, kuid diplomaatidest vanematele tõttu on suurema osa elust eemal olnud. Lisaks oli ta just eelmisel päeval tulnud Soomest, kus ta hetkel omandab doktorikraadi, kus elavad tema lapsed ning kus ta ka ise ca 10 aastat püsivalt elanud oli.

Tema oli Sansibaril puhkamas ning suundus mõni päev pärast vana aasta õhtut tagasi Dar es Salaami. Jäime põgusalt suhtlema ning kuna ma olin just eelnevalt antud linnast tulnud ja pigem negatiivse emotsiooniga, võttis V enda eesmärgiks, et pean talle sinna külla minema, tõestamaks, et pole see nii “jube” koht midagi. Jaanuari lõpus mõtlesingi, et lähen annan teise võimaluse ja veedan nädalavahetuse Dar es Salaamis. Tulemuseks oli 3 nädalat ning hiljem veel 3 nädalat. Millega mind siis ära võluti – võiks öelda, et “tavaelu” mugavustega ehk tasuta ööbimiskoht suures majas heas rajoonis, konditsioneer, kiire internet, toidupoed. Lisaks ka mõni lisamugavus nagu näiteks majahoidja, kes kokkab ja koristab.

Kui nüüd V-st natuke veel rääkida, siis esimesel päeval kui talle külla läksin, avastasime veel midagi huvitavat. Nimelt rääkis ta, et on kunagi aastaid tagasi töötanud ka ühe Eesti kliendi jaoks ja mitmeid kordi Tallinnas käinud. Mingi hetk hakkasime otsi kokku panema ja saime aru, et tema “see klient” on minu poolõe ema abikaasa. Kõlab nagu uskumatult – põrkad vana-aasta õhtul suvalise kohaliku otsa ja siis tuleb välja, et teil on Eestis ühine tuttav, kes mulle läbi perekonna isegi päris lähedal.

Igapäevaelu linnas

Elu Dar es Salaamis oli esmalt kõigi oma mugavustega tore . V maja asub Masakist veel põhja pool Mbezi beach rajoonis, kus on peamiselt suured uhked hiiglaslike müüridega majad või hotellid. Liitusin kohaliku fancy spordiklubiga, mille eest pidin 70 eurot kuumaksu välja käima, ning käisime õhtuti helkurvestiga jooksmas. Õhtuti kui ma 18-19 töö lõpetasin, oli enamasti väljas juba üsna kottpime ehk tee äärde jalutama üksi ei tõmmanud. Proovisin korra ka salsa ning bachata tundi, kuid kahjuks need mulle väga positiivset emotsiooni ei jätnud. Alates neljapäeva õhtust algasid peod ja väljaskäimine.

Maja kõrval on suur mošee ehk koosolekutel üritasin enda mikrofoni võimalusel palvuste ajaks kinni panna või otsida maja kõige kaugem ja varjatum nurk, mis oli kohati päris keeruline. Samal ajal kostusid teiselt poolt maja sageli kirikukellad. Kui Sansibaril on põhiline religioon islam, siis mandril ja Dar es Salaamis on nii kristlased kui ka moslemid esindatud. .

Huvitav oli elu ka majateenija Agnesega, kes elas oma sissepääsuga eraldi majaosas. Palka saab ta 150 USD kuus ning lisaks tasuta elamise ja söögi. Kuna V on suure osa ajast (ja ka aastast) kodust eemal, pole Agnesel väga suuri kohustusi võrreldes teiste majapidajannadega. V sõnul on ka antud tasu väga hea. Mulle oli esiti pigem naljakas, et keegi mu nõusid käib korjamas, kui laua taga söön. Samuti rõhutas V, et ma enda nõusid ei peseks, kuna vastasel korral polevat Agnesel midagi teha. Jõukamate perede jaoks on tavaline pidada majapidajat, lapsehoidjat ning ka turvameest. Enamasti on need maapiirkonnast tulevad inimesed, kelle jaoks on antud töö oluline sissetuleku allikas.

Mingi hetk hakkasin aga tundma, et olen seal majas suurte müüride taga nagu omamoodi lockdownis. Suures linnas on tunduvalt keerulisem endale tuttavaid/sõpru leida (eriti kui mitte väljas käia), kui just ekstra otsima ei lähe. Kui õhtul töö lõpetasin oli nii pime, et välja kõndima/sportima minna enam suurt soovi polnud. Mitte et seal turvaline poleks, aga pigem iga sammu jälgimine, et mitte kuskil kraavis või auto all lõpetada. Igale poole minekuks oli vaja leida takso ja istuma vähemalt 30 minutit ummikus. Nagu ikka tuleb igas maailma otsas lõpuks rutiin ja igapäev ning ma jõudsin sellesse etappi Dar es Salaamis päris kiiresti.

Kodu müüri taga

Siiski oli põnev näha ja kuulda kohalikku elu teisest vaatenurgast, mis oli täiesti midagi muud, kui see, millega Sansibaril kokku puutusin. Samuti ka ilmselt väga erinev suurema osa tansaanlaste elust. Ka poliitikast oli V ja tema sõpradel hoopis teine nägemus, kui minu Sansibari kohalikel sõpradel. Erinevatest teemadest võiks kirjutama jäädagi, aga sel juhul läheks see jutt siin liiga pikale. V-ga kindlasti kohtume ka tulevikus, kui ta Soome või Eestisse tuleb ning ma usun, et see polnud ka minu viimane kord Dar es Salaamis. Kuigi elasin seal vaid 1,5 kuud, tundub see tagasivaadates nagu eraldi eluetapp või aasta.

Üks kommentaar “Tansaania: elu Dar es Salaamis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s