Igapäevaelu Sansibaril: minu kodu

Ligi nädal tagasi täitus Sansibaril kolm kuud, mis tähendas ka 90-päevase turismiviisa lõppemist. Nagu mainisin varasemas postituses saab seda immigratsioonibüroos tasuta üheks kuuks pikendada. Tavalises olukorras oleks vaja riigist vähemalt päevaks lahkuda ning uuesti sisenedes piiril uus 3 kuu viisa teha. Hetkel piisab aga sellest, kui minna immigratsiooni bürosse koos passi ja selle koopiaga, maksta 50 dollarit ning uus tempel 90 päevaks lüüakse passi. Minult ei küsitud isegi, et kus elan või miks või kui kauaks jääda plaanin.

Vahel ikka veel uuritakse, et kas olen endiselt “asumisel”. Tööl esmaspäevasel tiimikõnel on meil juba mitu kuud päevakavas traditsiooniline küsimus “Hiie-Liin, millal sa tagasi tuled?”. Aus vastus on see, et iga kord kui tuleb natuke enda sõprade ja kodu isu ning mõtlen, et varsti ju võiks, teen uudised ja/või ilmateate lahti, kust ei vaata vastu midagi rõõmustavat või motiveerivat. Qatari lennuvautšer on mul igatahes meili peal olemas. Olen endiselt väga tänulik enda tööandjale ja tiimile, kes on nii lahkelt mul siit kaugtööd teha lubanud ning tegemistele kaasa elavad.

Kuna lähinädalatel plaanin Sansibarilt lahkuda ja paiksemalt mandri suurlinna Dar es Salaami jääda, otsustasin tutvustada minu kodu Sansibaril. Lugesin just kokku, et viimase 3 kuu jooksul olen ööbinud 15 erinevas kohas. Kui seljakotireisi tehes tunduks see täitsa normaalne, siis samal ajal täiskohaga töötades on pidev kolimine ja rutiini leidmine parajalt väsitav. Tuleb tunnistada, et suurema osa oma päevast veedan just nende toaseinte vahel ning vahel näen päevavalgust ainult varahommikul trenni jalutades.

Viimased 2 kuud olen olnud püsivam ja rentinud tuba Norra naisele kuuluvas majas, kus lisaks minule elavad veel venelastest paar, kes tulid talvehooajaks lohesurfi õpetama, ning lohesurfi keskuse juhataja, kes on Sansibaril ligi 3 aastat pesitsenud. Naljakas on see, et ma vaevu tean nende nimesid, sest lohesurfi treenerid on juba varahommikust alates rannas ning vene noormehe tüdruksõber inglise keelt ei räägi ehk meie vestlused on olnud siiani vaid “Hello” ja “pakaa“.

Minu kodu keset kohalikku küla
Aed ja bassein

Majutuse hinnad Sansibaril on viimaste kuudega tõusnud ligi 2x. Kuna siin paikneb palju kaugtöötegijaid on toa või maja hinnad päris kallid. Kohaliku käest üürides võib veel juhtuda ka nii, et maksad mõne kuu rendi ette, aga paari nädala pärast tuleb keegi parema pakkumisea ning omanik sind seepeale majast välja tõstab. Seega tasuks kindlasti kirjalik kokkulepe teha, kui pikemalt rentida ja raha ette maksta.

Magamistuba
Kodukontor – eks mu tiim saab hinnata kui ergonoomiline

Kõige lihtsam on majutus leida suheldes erinevate inimestega koha peal või kasutada Facebooki gruppe. Sel aastal tehti eraldi grupp Zanzibar Digital Nomad Community, kus erinevat informatsiooni alates majutusest, viisast, internetist kuni üritusteni jagatakse. Minul väga vedas, kuna leidsin ilusa maja peatee juures keset kohalikku küla (ja interneti torni läheduses) ning usaldusväärse omanikuga. Kuu üür on 400 USD ning sisaldab kõike (sh konditsioneer, bassein, wifi, kommunaalid). Pole kõige odavam, aga võrreldes teiste pakkumistega, oli see nii hinna kui ka kvaliteedi poolest peajagu üle. Bassein näeb piltidel kena välja, aga reaalsuses olen seda ainult korra kasutanud. Basseini omamine vist ongi vahel ideena toredam. Palju vajalikum ja luksuslikum on konditsioneeri olemasolu magamistoas. Paljudes kohtades on vaid puhur, millega magada on üsna palav.

Köök on nii öelda kahes osas: toas külmkapp ja muud köögitarvikud ning gaasipliit õueköögis. See tähendab, et tavaliselt pean panniga basseinist mööduma. Õhtuti on seal ikka päris pime – olen mitu korda vaimusilmas ette kujutanud, kuidas panni ja söögiga basseinis lõpetan. Palju vaja pole – vaid üks vale samm kõrvale.

Elutuba
Köök ja söögituba
Õueköök ja pliit
Basseiniäärne jalutuskäik välikööki

WC ja vannituba peame kolme toa peale jagama. Nagu ma mainisin pole teisi elanikke sisuliselt kunagi kodus ehk peamiselt on maja minu päralt. Interneti ühendus ja Wifi on ka nii head, kui üldse Sansibaril olla võiks. Lisaks on meil ka turvamees, kes alates päikseloojangust kuni päiksetõusuni aias istub. Päevasel ajal teeb ta vahel korrastustöid või toob mulle mangosid.

Huvitav tähelepanek on ehk ka see, et elektrit makstakse ja ostetakse “ühikutena” ettemaksuna nagu telefoni andmemahtu. Vahepeal oli üsna iganädalane olukord, kus elekter läks ära ning tagasi ei tulnudki, sest ühikute eest oli maksmata. Majaomanik vihjas mulle juba sisse kolides, et konditsioneer on kallis ja et seda võiks võimalikult vähe kasutada. Ta polnud arvestanud, et kui kõik toad on täis, saavad ka ettemakstud elekter kiiremini otsa. Pärast mõnda nädalat olin ma juba targem ja elektri kadudes lähen kohe tänavale kontrollima, et kas see on ainult meie maja probleem või kogu küla elektrikatkestus. Arvuti hoian alati laetuna ning siiani pole veel õnneks probleemi olnud, et see katkestuse tõttu tühjaks saaks. Ümbruses on ka mõned hotellid, kellel on varugeneraator ehk siis tuleb minna sinna töötama. Esialgu tekitasid taolised ebamugavused rohkem stressi ja meelehärmi, aga nüüd olen täitsa ära harjunud. Pole mõtet end lasta häirida asjadest, mida ise muuta ei saa ja tasub endale taaskord meenutada, et see on siiski Aafrika!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s