Uus-Meremaa on alati olnud minu reisisihtkohtade tipus. Samas on see ka üks riike, mis tundub natuke kättesaamatu. Olen ikka natuke kahetsenud, et Austraalia aja jooksul Uus-Meremaale ei jõudnud. Seega kui nüüd suunurgast sinna kutse sain, ei võtnud pikka mõtlemisaega.
Tegelikkuses oli kõik väga ootamatu ja ette planeerimata. Olin juba arvestanud, et sel talvel pikemale reisile ei saa ning jaanuari veedan magistritöö teooriat kirjutades. Samuti on töökoht üsna uus ja puhkusepäevi pole väga palju kogunenud. Novembri lõpus tuli aga mõte, mida ei saanud enam peast ning pärast umbes nädalast piletiteotsingut, ostsin Aucklandisse elu kalleimad lennupiletid. Natuke valus oli küll nii palju raha ainult lennupiletite alla panna, aga õnneks oli mul suurem osa reisi ajast öömaja olemas ning söök laual.
Reis algas 1. jaanuari hommikul Tallinnast lennuga Stockholmi, kust edasi jätkasin teekonda Dubaisse ning sealt otse Aucklandi. Sain kirja ka enda elu pikema lennu – sõit Aucklandist Dubaisse kestis 17 tundi. Emiratside kvaliteet ja teenindus saab minult ainult kiidusõnu, mistõttu läksid lennud üsna kiiresti.
Aucklandis ootasid mind juba A ja tema pere. Suurema osa oma reisist veetsingi nende juures, tehes Põhjasaarel erinevaid päevareise. Vahepeal lendasime ka viieks päevaks Lõunasaarele, et saada ka sellest ülevaade.
Esimesed muljed, mis mul Uus-Meremaast tekkisid ning millele ka hiljem kinnitust leidsin – imeline loodus, mäed, lambad, multikultuurne, rahulik, kallis ja väga eraldatud. Inimesi elab seal vaid 4,8 miljonit, lambaid see eest umbes 18 miljonit. Umbes 77% populatsioonist elab Põhjasaarel ning 1/3 inimestest Aucklandis, mis on ka kõige suurem linn. Pealinn on hoopiski Wellington, mis on justkui ühenduskoht Põhja – ja Lõunasaare vahel.
Tihti kasutatakse uusmeremaallase kohta sõna kiwi, kuna juurte poolest on see üks suur erinevate rahvuste segu. Kuigi Uus-Meremaa põlisrahvaks on maurid, moodustab praeguse elanikkonna suuremas osas Euroopa päritoluga inimesed (ca 75%), kellele järgnevad maurid, aasialased ning erinevaid Vaikse ookeani rahvad (Samoast, Tongast jne). Tänapäeva kohalik on ilmselt segu erinevatest rahvustest. Minu jaoks oli väga positiivne just see, kuidas erineva taustaga inimesed saavad nii sõbralikult, rahumeelselt ja ühtselt koos elada ning on loonud justkui oma kultuuri. Sisserände ajal tehti muidugi liiga põlisrahvusele mauridele, mistõttu nüüd seda igal viisil parandada üritatakse. Näiteks alustavad poliitikud alati enda sõnavõtte mauri keelsete väljenditega ning lisaks inglise keelele on enamus asjad ka maurikeelsed. Kohanimed on neil enamus mauri keeles ehk minu jaoks oli väga keeruline neid meelde jätta ning lugeda.
Oma eraldatuse tõttu on ka elu kallis. Eriti kõrged on kinnisvara hinnad, mistõttu isegi kohalikel on raske endale hea asukohaga kodu osta. Samuti on jaanuar seal suvi ning kõrghooaeg, mis tähendab, et öömaja, autorenid hinnad on kõrged ning valikut väga vähe. Minul oli selles suhtes suur eelis ööbimiskoha näol, mistõttu selle reisi üldse hetkel ette võtta julgesin.
Palju on sarnasusi ka Austraaliaga ehk kohati oli isegi natuke nostalgiline. Looduse mõttes kindlasti aga erinev ja tunduvalt vaheldusrikkam. Uus-Meremaalt leiab kõike – mägesid, liustikuid, lund, rohelust, imeilusad rannad, surfamise. Samas ei ole seal mitte ühtegi ohtlikut metslooma ega putukat. Ilm seevastu on muutlik. Kas suvel võib ühes päevas olla neli aastaaega – üks hetk kuum päike, poole tunni pärast vihm ja tuul. Nii see vahetub mitu korda päevas. Päike on seevastu aga ohtlik ja terv. Suutsin end korralikult ära põletada 50 faktorilise päiksekreemiga läbi autoakna.
Emotsioone on palju ning kindlasti on neid raske siin kokku võtta. Kindlasti riik, mida tasub külastada ning võimalusel võiks reisi pikkus olla vähemalt kuu. Järgmistes postitustes tuleb rohkem pilte ja vähem juttu.
hiieliin.com 