Uued väljakutsed paistavad

Tere-tere!

Mäletate mind veel?

Paratamatult on mu blogi viimasel ajal rohkem reisiteemaline olnud, kuhu sisse satuvad ka mõned muud postitused. Sellest võib ehk mulje jäädagi, et mu elu on üks suur lõbu ja reisimine, aga tegelikkuses on olukord pigem selline, et taolist elustiili lubada, peab vahepeal igat moodi “ringi tõmblema”. Siiski-siiki on see kõike väärt ning Lõuna-Aafrika reis tundub tagantjärgi ikka veel kergelt ulmeline.

Aga natuke muudest teemadest, siis vahepeal sai läbi ka magistri esimene kursus. Eks see omajagu pingutust nõuab käia täiskohaga tööl, täiskohaga ülikoolis ja siis veel muud elu elada. Samas mulle väga meeldib. Tunnen, et olen lõpuks leidnud eriala, kus end reaalselt südamega töötamas näen. Kursakad on ka toredad ning kellele neid vabu nädalavahetusi ikka vaja on eksju? 🙂

Seoses sellega otsustasin ka rohkem enda erialale lähedasema töö otsida. Ausalt öeldes on mu kõik varasemad (päris) töökohad minuni kuidagi ise tee leidnud, mis tähendab, et esimest korda pidin reaalselt vaevalises kanideerimisprotsessis osalema. Mõnes mõttes võib seda võrrelda sõiduga Ameerika mägedel ehk pidevalt üles-alla-üles-alla. Läbid juba mitu vooru, ootused tõusevad ja siis lõpuks valitakse ikkagi keegi teine ning hakkad kõigega otsast peale. Kes suurte ettevõtete kandideerimisprotsessidega kursis on, teab, et voore on tavaliselt ikka vähemalt 4-5 tk, mis sisaldavad erinevaid intervjuusid, testülesandeid, esseesid jms. Vahepeal oli küll juba täitsa lootusetuse tunne peal. Teiselt poolt muidugi minu erialal (HR) on muidugi hariv näha erinevate organisatsioonide värbamisprotsessi ning ettevõtte kultuuri. Nüüd võin igaljuhul öelda, et mitu kuud kestnud vaevaline protsess on selleks korraks leidnud positiivse lahenduse ning hetkel on viimased nädalad MyBody ridades. Olen juba väga põnevil!

Just nii õnnelik olin, et uue töö leidsin 🙂

Muidu on suvi väga tore nagu ikka. Võib-olla isegi mõnusam kui muidu. Mulle see kuumalaine sobib. Vahet pole, et tööle jõudes on mõnikord juba tunne, et tahaks duši alla minna ja riideid vahetada.

Nädalavahetuseti üritan Tallinnast igal juhul välja saada ning ka nädala sees võimalusel erinevatel üritustel, kontsertidel  käia. Esimest korda jõudsin ka Võsu Jazzile ning Pärnu rannas on ka päikest võetud. Juulis sain ka muidugi ühe korra enda talve barka kapist välja võtta. Kinkisin emale sünnipäevaks Linnateatri suvelavastuse piletid ning sattus täpselt selline “kena” õhtu, kus vihma sadas ja väljas oli 10 kraadi. Mis siis ikka, tuli suusajope kapist välja võtta, ennast tekkide sisse mässida ja etendus sai vaadatud. Kusjuures päris hea oli ka!

Trenn on muidugi elu lahutamatu osa endiselt ning kirjutan sellest natuke pikemalt järgmine kord. Sissejuhatus on blogi taaselustamiseks igastahes tehtud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s