Energia ja üleväsimus ehk seigad minu igapäevast

Mõned päevad on ikka väga muutlikud – hommikul ärkad ülesse ja tunned, et võiksid maailma vallutada, aga õhtuks oled selline suss ja sellise näoga, et sõbrad küsivad, kas sa oled rongi alla jäänud. Samas teine päev ärkad juba väsinuna ja enesetundega, et täna midagi ei jaksa-ei taha, aga mida aeg edasi, seda rohkem tuleb elu sisse. Viimased kaks päeva on mul olnud täpselt sellised – kolmapäeval esimene variant ja täna teine.
Vettinud, aga õnnelik
Eilne hommikune trenn oli paras elamus tegelikult. Töölt ja jõusaalist oli vaba päev ning nagu juba kolmapäeviti traditsiooniks saanud, suundusin kella 7.15 Estonia ette Nike Running Clubi. Ilm oli täitsa okei ja isegi natuke päikest paistis pilve tagant. Soojendusvõimlemise järel jooksime linnahalli treppide juurde ning pärast paari harjutust jõudis meieni selline korralik padukas nagu survedušist. Vapralt tegime ikka trenni edasi – trepiväljaasted, kükid, kätekõverdused. Vihma kallas ikka nii, et vahepeal oli raske midagi näha ka, sest silmad olid vett täis. Ülejäänud aja jooksime ringi kalamaja-Balti jaama-vanalinna kandis. Kükid ja väljaasted tegime Balti jaama ootepaviljonil inimesed ümberringi oma rongi ootamas. Teised vaatasid vist küll, et kes need hullud on… Aga päris võimas tunne oli tegelikult – et on inimesi, kes ikka samamoodi viitsivad. Koju jõudes olid kõik riided nii märjad ja selga kleepunud, et nägin ikka parajalt vaeva, et neid üldse seljast ära saada. 

Meenutus eelmisest nädalast (pildi autor:Raido Liiksmann)
Sain nüüd natuke külma ja märjaga jooksmist harjutada ka – vist võin minna juunis kõva mehe jooksule, kuhu sõbranna mind järjepidevalt meelitada üritab.  Kurtsin paar päeva tagasi heale sõbrale, et vajan mingit sportlikku eesmärki, mille peale ta soovitas midagi ebameeldivat ning mugavustsoonist väljaspool teha. Tema muidugi pakkus kohe välja 2000 km rattal – ma nii ekstreemseks praegu minema ei hakkaks, aga selle takistusraja jooksu võiks ette võtta küll.
Päeval tegin Postimajas ühe trenni klassiõele, kes muidu polnud julgenud sinna klubisse veel minna. Naljakas, et inimestel on ikka samad hirmud – eksin ära, ei oska midagi teha ja kõige suurem: kõik vaatavad mind. Tegelikkuses (vähemalt enda kogemusest) on enamustel treenijatel juba endaga piisavalt tegemist, et teiste jaoks väga aega ei jää. Ja kui jääb…siis las vaatavad terviseks. Pigem jäävad silma igasugused suured enda arust jube tähtsad trenniproffid, kes oi kui valesti kõike teevad oma hiigel raskustega. Igatahes tundus, et trenn talle meeldis ja õhtul sain teate, et ta olevat minu pärast “inimmakaronjalg”. Tore! 🙂
Hiljem käisin annetasin veel natuke enda väärtuslikku 0-negatiivset verd. Trenni samal päeval teha ei tohiks, aga kuna minu jaoks oli hommikune jooks suht kerge, siis polnud hullu. Teistele ei soovita ikkagi. Seekord valisin kingituseks lõikelaua. Varsti on juba köögikomplekt koos. Eelmisel korral võtsin pannilabida. 

Lisaks veel mõned asjatamised ja iluprotseduurid. Igatahes õhtuks olin nii läbi nagu oleks mitu päeva jutti füüsilist ja vaimset tööd järjest teinud. Selline puhkepäev siis – tulemuseks veel rohkem väsinud kui enne. Vahepeal on mul tunne, et ma ei oska lihtsalt puhata. Sellepärast ilmselt reisimist naudin nii palju, et saan keskkonnast välja ja suudan kõike vabamalt võtta. Juba kuu aja pärast üks lühireis ootamas ka!
Teisipäeva hommik

Täna hommikul oli enesetunne umbes sama nagu õhtul ning lisaks ka kahtlane nohu. Manustasin päeva jooksul C-vitamiini ja õhtuks oli eluvaim tagasi ning tegin ühe eriti hea jalatrenni Roccas. Meenutasin üht vana langevate seeriate – tõusvate raskustega kava ja väga meeldis vahelduseks. Hetkel ma üldse väga rangelt mingit kindlat kava tegelikult ei järgi – mingid põhimõtted- ja elemendid on paigas, aga varieerin natuke harjutustega. Tegelikult olekski vaja nüüd jälle rangemat süsteemi ja järjepidevust. Praegu jõudu ja energiat on ning kahju oleks õige aeg mööda lasta. Teiselt poolt pean endale meelde tuletama, et puhkus on sama oluline ja muidu mingit tulemust ei saa. Tasakaal ennekõige jah…lihtne öelda, raske teha.

Lõpetuseks tutuvustan enda hetke lemmikputru. Tavaliselt käivad mul need periooditi – kui midagi meeldima hakkab, siis söön seda mitu nädalat järjest. 

Kaerahelbe-kaeraklii puder jogurti ja kiiviga

Vaja läheb:
  • 40 g Helen täistera kaerahelbeid
  • 20 g kerakliisid
  • 6 g rosinaid
  • munavalge
  • meresoola
  • 50 g Alma Muah Stracciatella jogurtit
  • üks kiivi (lisaks mureleid, muid marju)
  • 10 g Biona tükkidega maapähklivõid
Valmistamine:
  • Pane kaerahelbed,-kliid ja rosinad potti külma veega.
  • Lase pudrul madalal tulel keeda ca 10-15 minutit, lõpus lisa meresoola ning sega sisse üks munavalge.
  • Serveeri straciatella jogurti, kiivi ja maapähklivõiga.
Munavalge lisab valku ning annab mõnusalt kohevust pudrule. Mulle just meeldibki see soolase-magusa kombinatsioon.

Sisaldab:
Kalorid: 426 kcal
Süsivesikud: 58 g
Valgud: 17 g 
Rasvad: 14 g 
Minu päeva hetk

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s