Nädal sõnas ja pildis

Nädalat alustasin mealprep‘ga tööpäevade jaoks. Nii hea ja mugav ikka. Tavaliselt teen maksimum kolm toidukorda ette, aga seekord sai koguseliselt nii palju, et sain lausa 4 lõunasööki. See on ilmselt maksimum arv. Kokku võttis toidu valmistamine 15 minutit. Tükeldasin ürdivõi kanafilee, pruunistasin pannil. Samal ajal keetsin täisterapasta. Lõpuks panin kõik kokku ehk kana, pasta, üks pakk brokkolit ja ananassitükid. Enne söömist ja ülessoojendamist lisan veel kodujuustu, mis sinna mõnusalt ära sulab. Lõhnas nii hästi, et iga kord kui töö juures oma lõuna soojaks tegin, küsis järgmine inimene, kes kööki astus “Mis siin nii hästi lõhnab?”. Ürdivõi marinaad andis ise juba päris tugeva maitse ning lisada polnudki palju vaja. 
Jutu mõte on igatahes see, et vabandusi leiab alati – kas on liiga kiire, liiga kallis, ei taha sama sööki iga päev. Pigem mõelda, et kelle jaoks need vabandused on. Endale pole ju mõtet valetada ja olgem ausad, siis teisi lõppude lõpuks väga ei huvita. Enda keha ja enda tervis. Kahju on lihtsalt vahel vaadata vahel, kuidas töö juures neidude (jah, just tüdrukute ja noorte naiste) põhiline igapäeva söök on Hesburger, Red bull ja Rimi pitsa. Ma ei taha tegelikult üldse äärmustesse langeda. Arvan, et on täitsa okei neid vahel tarbida ja tavainimene ei pea igapäevaselt kaloreid ning makrotoitaineid pingsalt arvutama. Siiski ei peaks see minu arvates olema põhiline söök. Vaatasin just ETV2-st filmi “Toidu kaitseks”, kus samuti rõhutati, et rämpstoit peaks olema nii öelda alternatiiv ja probleem tekib, kui alternatiivist saab esmavalik või põhitoit. 
Järgmine missioon on mul ilmselt 14-aastasele poolõele õpetada, kuidas lihtsalt midagi süüa teha endale. Muidu ta ka kaugele enda “saiakeste” dieediga ei jõua. Tal on pigem asi selles, et kui keegi talle sööki ette ei kanna, siis ise ta külmkapist peale kohukese ja juusturulli midagi üles ei leia. Geenid on tal õnneks head – ema ja isa mõlemad pigem peenemad. Trennisoone peale ma ta juba sain (vähemalt aitasin kaasa).

Nädala keskel sain Rimis hea üllatuse osaliseks, kui märkasin, et Coppa Maga steviaga magustatud pistaatsiajäätis maksab 5.99 € tavalise 8.49 € asemel. Kallis küll, aga minu korvi ta ikkagi ära eksis. Põhilised koostisosad on piim, koor ja või ning magustatud stevia suhkrulehega. Olen ka varem sama maitset proovinud ja mulle väga meeldib – puhas ja kreemjas. Tulevikus tahaks ka teisi variane proovida. Täpsemalt saab lugeda Coppa della Maga kodulehelt. Lisaks arvustatakse erinevaid maitseid ka sellises toredas blogis nagu http://jaatisekunn.net. Suurtel jäätisesõpradel soovitan mitte antud lehele minna, sest garanteerin, et pärast peate poodi minema.
Kolmapäeva hommikul kell 7 vedasin end taaskord Nike Running Clubi trenni. Alustasime Estonia juurest ning enamuse aja tegime Harju mäe treppidel erinevaid harjutusi. Väljas oli juba varahommikul üli palav – nagu tõeline suvi. Kuna kolmapäev on tegelikult nii öelda trennivaba päev, mõtlen alati, kas peaks ikka minema. Samas on mõnus vaheldus. Päris naljakas on trenni teha linnatänavatel, kui ümbritsevad inimesed, kas kiirustavad tööle või on alles peolt tulnud.
Olen juba vaikselt suvetoitude meeleolus. Ostsin ka rabarberit, millest tegin natuke keedise taolist asja ehk tükeldasin rabarberi ja keetsin natukese vee ning steviaga. Panin keedise kreemküpsise puddingu peale, natuke piima ka ja müsli. Jube hea sai. Samuti on Rimi salatiletis juba igapäevaselt kultuurmustikaid. Kahjuks saavad need üsna vara otsa ehk tuleb hommikuti olla kiire.

Paar korda nädalas käin tavaliselt väljas söömas. Ajapikku on maitse muutunud ikka palju kallimaks. Hea ja kvaliteetse toidu eest olen nõus rohkem välja käima. Reedel külastasin ühte oma lemmikkohta Kolme Sibulat, kus proovisin hiidkrevetikarrit, millega jäin väga rahule. Samuti käisime nädala keskel esimest korda Depoos Peatuses. Koht ise oli väga lahe – hea idee teha vagunist restoran. Tellisin rebitud sealihast pitat, mis oli küll hea, aga oleks oodanud ehk enamat.

Trennid ka üldiselt sujuvad. Mõtlesin, et pean võib-olla varsti taastuva treeningnädala tegema. Pean end harjutama asjaoluga, et suve saabudes ka töötempo kasvab – soomlased tahavad vallutada minu poodi. Täna pidin ühe noortegrupi poest välja viskama, sest kui ikka käituda ei oska inimese moodi, siis pole sinna asja ka. Ülbust jäi neil veel üle ka. Ütleme nii siis, et minu arvamus soomlastest on viimase aasta jooksul ikka langenud. Eks sinna satub ka ilmselt teatud kontingent.

Väike möödapõige töö teemadel siis trenni keskele. Jõusaalis käisin see nädal rohkem Postimajas. Roccas olles puutusin kokku ikka oma vene vanamehega, kes seeriate vahel käis mul jalapressil raskusi lugemas. Lõpuks oli midagi temast kasu ka, sest tassis ise kõik kettad maha. Olen mõelnud, et mul oleks trenni nii öelda “sulast” vaja, kes tassib minu eest raskusi peale/maha, puhastab seadmed, toob juua kui vaja.

Täna õhtuks olen küll suhteliselt “tühjakspressitud sidrun”, aga mis muud kui uuel nädalal uue hooga. Mulle vastupidiselt väga meeldivad esmaspäevad. Lisaks saan järgmine nädal mõneks päevaks Tartusse. Ei jõua ära oodata. Naudin seal just mitte midagi tegemist. Tavaliselt üritan võimalikult vähe plaane teha, et saaks rahulikult olla. Ja lõpetuseks väga unised trennipildid.
Ma pole seda küll üldse reklaaminud, aga tegelikult on mu blogi ka blogiauhindade jagamisel tervise- ja kaalulangetusblogide kategoorias. Paar päeva vist saab veel hääletada. Niiet kellel huvi on, siis seda saab teha SIIN.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s