"Aga kas sa enam trenni ei teegi?"

Mõni päev tagasi küsis töökaaslane, et “Kuidas mul trenniga läheb?” – kas käin ikka trennis, pole nagu kuulda olnud. Vastus on JAA – hetkel olen täiega hoos. Tegelikult olen kogu aeg teinud. Vahepeal on mõõnaperioodid, teisel ajal jälle motivatsioon laes. Nii see tsükkel ilmselt käib. Ma lihtsalt ei ole suur trenni selfide tegija ja seega pole ka väga palju pilte, mida oleks/tahaks jagada. Treenin enamasti üksi ja kuigi saalis on palju tuttavaid, ei hakka me tavaliselt pildistama. Kirkega käies on see traditsioon meil – siis leiame ikka mõne nurga. Ühesõnaga trenni ikka teen – kas siis eesmärgiga võistelda või mitte, see lihtsalt on lahutamatu elu osa.
Viimaseid päevi olen eriti nautinud – töö juures oli hetkeline pingelangus ning sain oma vabad päevad ka. Lisaks veel super ilus ilm. Sisustasingi need trenni, kokkamise, lugemise ja päikesega… nagu minupuhkus peaaegu.
Esmaspäeva alustasin Roccas raskema jalatrenniga. Mulle meeldib see võimalusel alati esimeseks nädala trenniks ajastada. Esiteks on Roccas kõige paremad vahendid selle jaoks ning lisaks annab nädale hoo sisse. Teisipäeval oli töölt vaba, aga nagu kella pealt läheb mul uni iga päev kell 6 ära ehk kell 7.30 olin juba Postimajas õlatrenni tegemas. Pärast käisime veel Kalamaja Reval cafes hommikusöök nr 2 nautimas. Üks minu lemmikuid pošeeritud munad, röstleib ja soolalõhe.
Samuti ei saanud muidugi võimalust kasutamata jätta ning avasin rulluisuhooaja. Sõitsin umbes 10 kilomeetrit Järvevanal. Üksi sõites on kiirus päris hea ning tuharad, jalad ja kerelihased saavad korraliku koormuse. Mulle meeldib, et seal pole palju auto ülesõite, kus pidevalt pidurdama peaks. Lisaks on tee ka väga hea. Mitu korda käies tüütab aga ära. Peakski uusi radu avastama Tallinna kandis. Pirital mulle väga ei meeldi – liiga palju rahvast, kitsas ja tee pole eriti pikk.
Õhtul valmistasime veel eriti maitsva õhtusöögi, aga sellest tuleb kunagi eraldi pikem postitus. Esmaspäeval tuli aga mul suur Jaapani toidu igatsus peale ning käisme sõbrannaga Sushi Plazas, kus võtsin seekord kuulsate tempurade või makide asemel hoopis kana doni. Jäin nii rahule. Seal on tegelikult päris palju teisigi huvitavaid sööke alustades grillitud tuunikalast kunu rameni supini.
Täna hommikut alustasin jälle vara – ei oska ikka magada. Nimelt kell 7.14 olin juba Estonia teatri ees, kus toimus järjekordne Nike running clubi trenn. Kolmapäeviti on kavas train to run ehk reaalset jooksu vähem ja rohkem erinevaid harjutusi. Suurema osa ajast veetsimegi Vabaduse väljaku treppide juures, kus tegime erinevaid trepijookse, väljaasteid, hüppeid. Jalad said ikka “vatti”. Ilm oli lihtsalt super-super hea ja jäin väga rahule. Võimalusel tahakski just hommikuti käia seal, jõuaks isegi enne tööd ilmselt tehtud.
Lisaks tegelesin enda rõdu sisustamisega ehk ostsin sinna põrandakatte ning laua ja toolid. Täna saingi juba esimese päikesevõtu teha. Hetkel on küll nii hea meel, et sain rõduga korteri. Tegelikult on mul neid lausa kaks. Natuke kitsad küll, aga ajavad asja ära. Õhtul oli üle pika aja lõpuks treeneriga kohtumine. Meil on seda aega ikka päris keeruline kokku leppida. Panime natuke plaane paika ning tegin täitsa arvestatava selja trenni. Varsti kirjutan täpsemalt ka lähieesmärkidest. Trenni lõpus proovisin ära ka Postimaja klubi rõdu. Sai ühendada natuke päevitamist ja kõhulihaste tegemist. Järjest populaarsemaks muutb terrasil treenimine. Mulle küll väga meeldib! Üldse proovin rohkem õues liigutada. Avastasin, et kodu lähistel asuvad ka Järve terviserajad, mida peaks mõni päev uudistama minema. Vähemalt mingi võlu on pideval kolimisel – kogu aeg saab uusi kohti avastada.
Ühesõnaga vastus küsimusele – ma ei ole trenni tegemist ära lõpetanud. Pidin just täna enda blogi kategooria valima ehk kas kaalulangus- või spordiblogi. Võttis üsna nõutuks esiti – päris spordiblogi ju pole, samas ka ei keskendu ma siin kaalulangusele. Minu eesmärgiks on pigem propageerida lihtsalt aktiivset eluviisi ning näidata, et tervislik toitumine ei ole mingi tuumafüüsika. Lisaks kui keegi siit natuke motivatsiooni või mõne nipi saab,  võin juba rahul olla. Täna just üks sõbranna ütles, et on siit palju häid ideid saanud – see muutis kohe tuju heaks!
Põhjus, miks ma juba kolmapäeval nädala kokkuvõtte teen, on selles, et juba homme sõidan tööasjus vähemalt kuni teisipäevani Leetu. Trenni seal küll otseselt teha ei saa, aga üldine füüsiline koormus on juba nii suur, et ega ilmselt ei jaksaks ka. Teie aga nautide ilmasid ja tehke ikka trenni! 🙂
Tänane õhtusöök: tuunikala filee steik grillitud pannil + soja kaste pärast; riis avokaado ja maisi-herneseguga, ahjus röstitud spargel, tomat

2 thoughts on “"Aga kas sa enam trenni ei teegi?"

  1. Soovitan uisutada Lillepi pargis (Selveri taga). 2,5 km pikkune ring, väiksed tõusud ja laskumised. Samuti ei ole jalutajaid nii palju kui Pirita teel – seega super! 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s