Kummalisi detaile Jaapani igapäevast

Nagu varasemalt mainisin, tuleb veel üks reisiteemaline postitus ehk mõned Jaapanile naljakad, kummalised, omapärased asjad ja detailid, mis minu tähelepanu köitsid.
Toaletid. Üks esimesi asju, mida mulle tutvustati oli WC käimine. Esiteks tuleb sinna sisenedes alati sussid ukse taha jätta ning panna jalga spetsiaalsed sussid. Lisaks ei tohtinud käia sussidega minu toas, sest seal oli põrandakatteks tantami (Jaapani stiilis maja traditsiooniline põrand). Mulle oli see eriti suur katsumus, sest ma niigi pole suur susside kandja ja pidevalt ununes, et nüüd sinna sisenedes peaksin need ära võtma. 
Eriti huvitav oli aga WC pott. Esiteks on prill-laud tavaliselt soojendusega, mis on muide väga mõnus. Teiseks on seal olenevalt potist ligi 10 erinevat nuppu – mitut sorti enda pesemisvõimalust ning lisaks veel kõlar ja volüümi nupp (avalikes kohtades). Tavaliselt hakkab kõlar automaatselt tööle, kust tuleb vee kohinat ning volüümi saab soovi järgi reguleerida. Vajalik on see, et ei peaks avalikes kohtades enda kehahäälte pärast piinlikust tundma. Need nupud ajasid tihti nii segadusse, et ma ei leidnud kohta, kust vett saaks peale tõmmata (kui see automaatne polnud). Ükskord vajutasin metroojaamas selle asemel hoopis hädaabinuppu, mille peale inspektor imekiirelt kohale jooksis.

Kummardamine. Minu jaoks oli päris kummaline, kuidas nad head aega soovides või niisama viisakuse mõttes kummardavad. Ma ei mõtle mitte ainult teenindajate kummardamist kliendi ees, vaid ka näiteks sõbrad, kui laial lähevad ja head aega soovivad. Lõpuks hakkas see mulle täitsa meeldima – nägi kuidagi tore välja.
Pulkade kasutamine. Pulkasid ei kasuta nad mitte ainult söömiseks, vaid peaaegu kõigeks toiduga seonduvatel tegevustel – nt praadimine, asjade segamine, muna „vahustamine“, lõikamine. Kui ära harjuda, on see ääretult mugav variant. Avastasin isegi, et praadimisel ja segamisel on väga heaks abimeheks. Kõige väljakutsuvam oli minu jaoks praemuna söömine. Väidetavalt hakkavad lapsed umbes 3 aastaselt iseseisvalt edukalt pulkasid kasutama.

Söömine. Luristamine käip supi söömise juurde – seda öeldi mulle juba esimesel päeval. Samuti süüakse tavaliselt mitte ühe suure taldriku pealt, vaid on mitu väikest kaussi ja taldrikut. Pidin pikali kukkuma, kui nägin pereema sahtlit, kus oli umbes 100 väikest kausikest-taldrikut. Tavaliselt hoitakse väikest kaussi vasakus käes ja paremas on pulgad, millega süüakse. 

Töötamine. Kui meil on arvamus, et eestlased on töökad, siis jaapanlased on täielikud töönarkomaanid. Täiesti tavaline on, et kontorisse minnakse hommikul 9-10 ja tööpäev kestab umbes 9-10 õhtul. Vabu päevi on nädalas 1 või paremal juhul 2, mis ei jää tihtipeale nädalavahetusse. Üks jaapanlasest neiu kirjeldas mulle enda töögraafikut kontoris: E-L kell 10-22.00/23.00, pühapäevad on vabad ja üle kahe nädala on lisaks ka üks laupäev vaba. Nädalavahetusel töötamine on täiesti normaalne. Kõik on tööle väga keskendunud. Näiteks on tavaline, et paarid saavad omavahel kokku vaid üks kord nädalas või isegi veel harvem, sest mõlemal on nii tihedad töögraafikud.
Kultuur ja modernsus. Ühelt poolt on jaapanlased hästi uhked enda kultuuri, templite, traditsioonide, toitude üle. Teiselt poolt tahetakse võtta üle igasugu läänelikke kombeid. Üldiselt on Jaapanis vasakpoolne liiklus ning ka eskalaatoril on seega tavaks, et vasakul pool seisad ja paremalt lähevad need, kes soovivad kõndida. Osakas muudeti see aga paar aastat tagasi vastupidiseks lihtsalt sellepärast, et Ameerikas on teistpidi.
Sügavalt usklikud jaapanlased ka üldiselt pole. Nende religioon on tegelikult segu sintost, konfutsionismist, budismist ning sinna juurde ka kristlust.
Kingitused, traditsioonid. Jaapanlastel on komme teha palju kingitusi ning igal kindlal tähtpäeval on oma. Näiteks 14. veebruar ehk valentinipäeval kingib tüdruk poisile šokolaadi ja 14. märtsil ehk kuu hiljem kingib poiss tüdrukule šokolaadi vastu. Jõule nad tähistavad samuti, kuid nii öelda perepäev on 1.jaanuar. 24.detsember seevastu on poisi-tüdruku päev ehk paarid lähevad kohtingule ja tavaliselt kana sööma. Kana just seetõttu, et see seostub KFC-ga, mis on Ameerikast pärit ja läänelik, Päris kummaline ju?! J
Riietumine. Riides käiakse üldjuhul päris viisakalt. Ma pole kunagi tänavatel nii palju ülikondades inimesi näinud. Neiud on nagu pisikesed nukukesed – kontsakingad ja seelikud. Ka vabal ajal käivad nad pigem korralikult riides ja mitte eriti sportlikult.

Pisikesed asjad küll, aga teisest kohast inimese jaoks võivad üpriski harjumatud olla. Neid kummalisi ja omapäraseid asju oli tegelikult väga palju. Seepärast ongi tore reisida, sest see avaldab silmaringi palju ning aitab võib-olla ka hinnata mõnda asja, mis meil kodus hästi on.

Ja lõpetuseks pilt “mõnest” asjast, mis kaasa sai endaga toodud. Tundus küll, et midagi ei ostnud, aga lõpuks “surus” pererahvas mulle lisaks veel igasugu asju kaasa.

3 thoughts on “Kummalisi detaile Jaapani igapäevast

  1. Väga põnevad tähelepanekud. Kui riietumise juures mainisid sportlikkut stiili, siis tekkis huvi/küsimus, et kas nende spordihuvide kohta ka uurisid või need on sarnased ja sellepärast ei toonud välja?
    See tualeti häälesummutus tundub küll väga hea variant 😀 eriti avalikus kohas..
    Väga lahe igatahes ja aitäh ka minu poolt-ülipõnev oli lugeda 🙂

    Meeldib

  2. Küsisin ikka spordihuvide kohta. Ütleme nii, et fitness seal eriti teemas pole ja pigem spordiklubides tehakse ikka rühmatrenne jms. Aga rattasõit ja jooksmine pidid üsna populaarsed olema. Jooksjaid nägin küll üsna mitmeid. Mulle tundus aga, et nii tiheda töögraafikuga nad siiski väga palju spordiga tegeleda ei jõua.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s