Alustuseks head äsja lõppenud isadepäeva kõigile! Ilmselt mu blogi lugejate hulgas on isasid väga minimaalselt (kui üldse), kuid tegelikult on see päev kindlasti oluline kõigi jaoks, et korraks jälle aeg maha võtta ja oma kalleid isasid meeles pidada. Kiire elutempo juures läheb tihti meelest ära, kes või mis on tegelikult tähtsad ja sageli panustame suurema osa oma energiast võõraste inimeste peale. Hetkel olengi tegelikult ajutiselt enda isa juurde elama sattunud. Naljakas on asja juures see, et sisuliselt pole ma temaga kunagi päriselt koos elanud, kuid iseloomult oleme väga sarnased. Nüüd saan siis selle ka ära katsetada. Õhtuks tegime kitsejuustu salatit ja vaatasime “Su nägu kõlab tuttavalt” – lihtsuses peitub võlu.
Möödunud nädal läks ikka üsna töö ja trennide tähe all. Kolmapäeval oli mul Tartu päev, millest suurema osa veetsin Kirke ja Karliga. Tähistasime koogi ja kringliga Karli 6-kuu täitumist ning päeva lõpetuseks ikka trenn ka. Kuna lapsevanematel ilmselgelt pole aega spordisaalis 2 tundi kulutada, siis tegime kiirelt ja intensiivselt tuharatrenni. Tundus, et mõlemal läks asja ette. Tuttavad muidugi juba naersid, et üheks päevaks lähed Tartusse ja siis on ka vaja trenni minna muidugi, aga meil Kirkega on kokkusaamised alati pigem sellised aktiivsemat laadi olnud kui lihtsalt kuskil kohvitassi taga istudes. Tartust lahkun alati positiivsete emotsioonidega – see on nagu hetk eemal kõigest.
Trennid lähevad muidu küll hästi, aga kohati on tunne, et ma täpselt ei tea, mida ma teen ja kuhu liigun. Ootan enda uut kava ka juba miljon aastat. Hetkel oleks vaja mingit kindlat plaani, millest juhinduda, sest ise olen selleks praegu liiga organiseerimatu. Toitumisega on ka nii nagu on. Kui mõni siin kirjutab, et tal olid mõned patustamised nädalas (a la 4 tükki šokolaadi ja sushi), siis mul vist oleks kogu aeg patustamised. Ma tegelikult pole kunagi seda ametlikku patupäeva asja pooldanud ja järginud, sest mul tekitab see pigem suuremaid isusid. Üldiselt ma üritan selle pärast mitte paanitseda ja tegelikult mulle käib üldse närvidele see, et ma toidust mõtlen, aga kuidagi sisse kodeeritud juba. 
Enne kook ja siis trenni
Nädalavahetusel sai ka mõni pidu peetud, mis muidugi midagi kasulikku ei sisaldanud. Samas on aeg parimate sõprade keskel mitu korda olulisem. Lugesin siin korra aasta tagasi tehtud postitusi ja mõtlesin enda elu peale siis –  olin nagu mingi antisotsiaalne masin, kes käis töö-trenn-kodus magama. Kõigil üritustel, kuhu vähegi jõudsin võitlesin unega (või jäin magama) – nt jõululaupäeval jõudsin kell 8 õhtsöögile, sõin kõhtu täis ja jäin diivanile magama. Praktiliselt sama oli ka aastavahetusel. Sõprade nägusi ma vaevu veel mäletasin. Õnneks nüüd on olukord normaliseerunud. 
Tegin täna järgmiseks kolmeks päevaks tööle lõunasöögi ka valmis. Täisterapasta kana, spinati, küüslaugu, kirsstomatite ja mozzarella juustuga. Mitmed mu tuttavad on kurtnud, et ei suuda enam kana süüa. Minu soovitus on, et ei peagi ju seda klassikalist varianti sööma kogu aeg ehk kanatükid, kõrval riis/pasta/tatar ja juurikad, vaid kombineerige neid omavahel kuidagi ning pange teistsuguseid lisandeid. Annab päris palju juurde. Näiteks päikesekuivatatud tomatid lisavad alati põnevat maitset. Variante on palju, tuleb olla leidlik. Oleks mul enda köök hetkel, siis kokkaks küll igasugu asju, aga hetkel on ikka märksõnad kiirelt ja lihtsalt.
Kell on märkamatult palju saanud. Nii palju siis jälle plaanist vara magama minna ja värskelt uude nädalasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s