Aga mis on tegelikult oluline?

Uus nädal ja kuu on jälle märkamatult kätte jõudnud. Aeg justkui kaob käest. Ühest küljest mulle meeldib rutiin ja stabiilsus, kuid teiselt poolt tekib kohati tunne, et lihtsalt kulgen ühest päevast teise. Kunagi vist pole rahul eksju? Mõned tegevused/asjad on ka natuke liiga kauaks justkui “pausi režiimile” jäänud nii trenni kui ka kodu vallas, mistõttu otsustasin, et pean ikka ennast kokku võtma ja lihtsalt tegutsema. Tuleb endale teadvustada, et keegi neid minu eest tegema ei tule. Ühesõnaga algas esmaspäev päris aktiivselt – esmalt parajalt raske trenn, seejärel mõned koduteemalised asjaajamised (sisuga blond ehituspoes) ja tööpäev algas nii, et asutsin uksest sellise hooga sisse, et äsja ostetud Walden Farmsi purk lenda põrandale puruks. Loodetavasti kehtib minu puhul siis ütlus, et killud toovad õnne.
Nädalavahetusel käisin enda bikiini tšikkidega Salmes Eesti meistrivõistluseid kulturismis ja fitnessis vaatamas. Tore on ikka teisi kõrvalt kritiseerida. Seltskond oli hea ja nalja sai. Bikiinifitnessis oli ainult absoluut ehk järg Tondirabas peetud võistlusele. Tulemused üllatasid ikka väga, mis kinnitas ikka veelkord tõsiasja, kui subjektiivne see ala on. Esimene koht oli muidugi kahtlemata Reet Reimets, kelle vorm oli super nagu ikka. Teisi kohti ma parem ei hakka kommenteerima – eks igaühele jääb oma arvamus. Saan aru küll, et naiselik vorm jne, aga ma ise eelistan pigem lihaselist naiselikku vormi, kes ei näe välja nagu luukõrend, vaid terve ja lihaseline. Kui välismaa võistlejaid vaadata, siis on selliseid näiteid on küll. Hetkel mulle tundus, et kohtunikele läks peale hoopis stiilis “suured rinnad” ja natuke pekine vorm. Minu lemmikud olid isiklikult pärast Reeta hoopis kaks viimast tüdrukut. Seega ei tasu neid kohti ikka liiga südamesse võtta, sest muidu on läbipõlemistoht üsna kiire tulema. Pigem lihtsalt nautida kogu protsessi ja arengut. Lihtne öelda, aga raske teha.
Mina näiteks olen leidnud endale kaks väga head sõbrannat, mida poleks osanud oodata. Kätliniga tegelikult saime juba varem tuttavaks blogi kaudu. Esimesena kirjutas tema mulle, kuid see suhtlus oli väga üürike. Kui esimest korda Egle seminarile läksin, siis võtsin uuesti temaga ühendust, et koos oleks julgem. Sealt mäletan ka Kristiini, aga ega me siis jutusoonele ei saanud. Pigem selline pinnapealne suhtlus. Seejärel sattusid nemad ühte tiimi ning said rohkem tuttavaks. Tegelikult kuni maini olime rohkem sellised sõbrannad, kes räägivad lihtsalt viisakat juttu. Muutus toimus aga meie Riia võistluste tripil. Mulle oli see kindlasti üks kõige meeldejäävamaid sündmusi kevadel. Tegelikult ma ei tahtnud sinna üldse minnagi ja olin enne seda nagu tühjakspigistatud sidrun, aga nagu näha siis tasus ennast ära. Päris naljakas kui palju võib olla ühist lihtsalt täiesti võõraste inimestega. Oleme Kätliniga mõlemad jäärad ja meie maitse-eelistus toidu ja kõige suhtes on peaaegu sama. Ma tegelikult üldse ei plaaninud sellest kirjutada. Võib-olla mu jutu eesmärk oli pigem see, et sport ja ühised huvid liidavad ning alati ei tohiks ega peakski kõike ainult kohtadega mõõtma, vaid mõtlema, mis lisaväärtust see sinu ellu annab. 
Tänaseks kõik, toidupildid jätan mõneks teiseks korraks. Selle asemel hoopis väike pildimeenutus minu ühe suurima nõrkuse kohta.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s