LEKV – esimesed võistlused edukalt tehtud!

Noniinonii pikk paus jälle, sest elutempo on meeletu. Uus ametikoht ja ettevalmistused võistlusteks võtavad hetkel 101% mu ajast. Vahepeal on ainult töömõtted peas ja siis on tunne, et unustan võistlused üldse ära ja järgmisel hetkel on jälle vastupidi. Vaesed ülejäänud inimesed mu ümber, sest nende jaoks mul tegelikult aega hetkel pole.
Aga ikkagi kõige tähtsama juurde minnes. Nimelt laupäeval olid mu kõige esimesed võistlused bikiinifitnessis ehk toimusid Lõuna-Eesti karikavõistlused. Mulle hakkab see kõik alles praegu vist kohale jõudma, sest kõik toimus kuidagi jube kähku. Mida aeg edasi, seda positiivsemad emotsioonid on. Eks töötlen seda kogemust pidevalt oma peas läbi, et leida häid ja halbu külgi.

Ettevalmistused on kestnud tegelikult juba kaua ja nendest ma ehk kirjutan täpsemalt siis, kui võistlusperiood läbi on.  Vastasel korral läheks see postitus lihtsalt liiga pikaks. Neljapäeva õhtul alustasin pakkimist ning reede päeval võtsime juba suuna Tartu suunas. Tore oli võistelda esimest korda Tartus, mis on minu kodulinn ja tuttav. Mäletan hästi kuidas täpselt aasta tagasi käisime Kirke ja Kärdiga samu võistlusi vaatamas ja noo kriitikast ning kommentaaridest puudu ei tulnud. Sel korral olin hoopis ise “kurjade” pilkude all.

Reedel suurendasin tunduvalt süsivesikute tarbimist, et lihast natuke punni saada ning laupäeval jätkasin seda. Algul tundus mõte kõrgemast süsivesikutekogusest päris hea, kuid tegelikkuses tähendas see mulle hoopis seda, et kõht oli reedel pool päeva tühi, kuigi kaloraaž oli tavapärasest kõrgem. Laupäeva hommikul oli äratus juba 6st, puder sisse ja suundusin Kirke poole, kes oli minu abimees nr 1. Uni oli päris hea ja rahulik ning üldse närvi oli kuidagi üsna vähe. Enne autokooli eksamit (ca 7 aastat tagasi) oli see umbes 10x suurem, kuid viimasel ajal olen oma pingetaluvuse levelit päris palju kasvatanud. Alustasime Kirke juures soenguga ning seejärel suundusime ca 9.30 TÜSKi registreerima. Bikiinid selga ning järjekorda, kus oli enne mind ikka parajalt inimesi. Pikkuseks mõõdeti mul 170,5 cm ehk läksin üle pikemate kategooriasse (169+). Pikkuse mõttes olengi tegelikult üsna 169-170 piiril olenevalt mõõtmisest. Üle kontrolliti ka bikiinid, mille peale kohtunik krimpsutas nägu ja ütles, et liiga väikesed on püksid. See ehmatas mind tegelikult natuke, sest tehtud said nad ju minu mõõtmete järgi. Terve võistluse ja veel praegugi hindan ikka pilte ning mõtlen, kas on ikka head jalas.

Edasi suundusime garderoobi, kus Kirke alustas grimmimisega. Mõned tüdrukud olid ühe kihi juba eelneval õhtul teinud, kuid meie otsustasime treeneri soovitusel hommiku kasuks. Kirke sai esimese korra kohta väga hästi hakkama ning ega seal tegelikult mingit keerulist kunsti polegi. Kõige suurem probleem minu jaoks oli aga WC külastamine, sest iga kord suutsin seda tehes grimmi rikkuda. Jõudsin järeldusele, et lihtsam on üldse mitte vedelikku tarbida. Kui esimene kiht peal, sain kokku ühe neiuga, kellega oli meik kokku lepitud. Alguses arvasin, et äkki pean juba ca 1 ajal lavale minema ja läheb päris kiireks. Pärast meiki olin küll transformeerunud väikeseks neegriplikaks – ega ise ennast peeglist ära ei tundnud. Seejärel kohendas Kirke veel natuke soengut ja grimmi ning umbes kell 13.00 olin valmis. No ja siis algas pikk ootamine…see kestis ligi 3 tundi. Selga ei saanud väga riideid panna, sest muidu oleks higistama hakanud ja grimm jooksma, aga samas oli üsna külm. Enamus tüdrukuid harjutasid poseerimist ja T-walki, mille juhendit muudeti samal päeval. Lava oli tegelikult üsna pisike ka, ega seal ei saanudki erilist kõndi teha kui paar sammu ette. Sisustasingi oma aega siis harjutamisega ning pumpamisega.

 

Lõpuks ca 4 ajal said ka bikiinid lavale. Närvi polnudki enam eriti sees, lihtsalt oli tunne, et tahaks juba lavale, sest ootamisest oli küllalt. Minu kategooria oli algajates viimane. Kui see lõpuks kätte jõudis, siis tundus küll, et kõik sai justkui 2 sekundiga läbi. Lavale, kõnd, eest-, tagant -ja küljepoosid ning kõik. Vahepeal oli väike segadus ühe osavõtjaga, kes oli nabarõnga (ja mitte väikese) endale külge jätnud, kuid see on juhendi järgi keelatud. Lavalt teda siiski ära ei saadetud, vaid kästi lihtsalt eemaldada. Ausalt öeldes pärast esinemist ei saanudki kohe aru, et ongi kõik, sest kõik käis nii-nii kiiresti. Alles hiljem jõudis kogu emotsioon kohale. Vahepeal oli siis veel ootamist, mille sisustasime pildistamisega ning nägin oma kalleid sõpru, kes olid kõik vaatama tulnud. Ega ma poleks uskunud, et neid nii palju tuleb, sest ma alguses väga üldse seda üritust ja oma tegemisi ei reklaaminud. Siiski oli nende toetus nii tore!
Varsti tuli ka kauaoodatud autasustamise aeg, kui sai jälle lavale minna. Saavutasin enda kategoorias II koha, mille üle olen väga õnnelik Eks II koht on alati selline, et noo peaaegu I, aga samas ei ole ka. Siiski olen rahul ja võitja oli mulle tuttav tüdruk, kes igati vääris oma kohta ka. Saime karika ja natuke muud nänni ning üritus oligi selleks korraks mulle lõppenud. Päev oli pikk, pakkisin kiirelt asjad kokku ning võtsin sammud kodu suunas, et grimm maha pesta. See oli palju lihtsam kui arvasin. Juba ainult veega tuli suur osa maha ning kui veel fairy ja nuustikuga hõõruda, siis sai neegritüdrukust jälle põhjamaine neiu. Mõned kehapiirkonnad on küll veel praegu natuke pruunikad, aga eks see kulub ka varsti maha.

Lubasin endale sel päeval ka natuke head ja paremat. Koogid ja pirukad mind väga ei isuta, küll aga igatsen väljas söömist ja lihtsaid kodutoite. Natuke pingutasin ikkagi üle ja pühapäeval oli küll kerge õhupalli tunne. Ma parem ei hakka laupäeva kaloraaži kokku arvutamagi. Kaal näitas ka 1kg rohkem kui eelneval päeval. Siiski on parem mitte põdeda, vaid tuleb lihtsalt tavapärasel režiimil jätkata ning küll kõik läheb oma rada. Pühapäeva õhtul otsustasin igaljuhul ühe korraliku trenni teha, sest energiat oli süsivesikute laadimisest omajagu üle ning tahtsin õhupalli tundest lahti saada. Nüüd ei ole muud, kui 2 nädalat veel rangemat korda ning järgmised võistlused ongi käes. Üritan kindlasti võimalikult palju õppida tehtu vigadest ja analüüsida olnud võistlust. Nõrk külg on ikkagi poseerimine ja lavaline esinemine, aga eks see tuleb ikka kogemuse ja suure harjutamisega. Mõnel lihtsamalt, teisel raskemalt -kui väga taht a ja pingutada, ega siis halvemaks ikka minna ei saa. Järgmisel võistlusel olen samas kategoorias juba päris suure kogemusega võistlejatega, kuid esimene hooaeg ongi rohkem sisse elamiseks, et juba järgnevatel parem olla.

Aitäh kõigile mu toetajatele! Eriti suur tänu läheb mu kallile sõbrannale Kirkele, kes on mu suurim fänn ja veetis ise 8. kuud rase olles terve päeva minuga võistluspaigas ning praktiliselt tegi kõik võimaliku minu eest ära! Pool au läheb kindlasti sulle! Suurema tänukõne pean pärast järmisi võistlusi 🙂 Kokkuvõttes oli väga äge kogemus ning olen super rahul, et otsustasin ikkagi võtta selle sammu ette ja bikiinifitnessiga tegelema hakata. Aasta tagasi poleks ma seda ilmselt uskunud. Ega nüüd ei jää muud üle, kui täiskäigul edasi.

10 thoughts on “LEKV – esimesed võistlused edukalt tehtud!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s