Olen see suvi päris palju puhata saanud. Rõhutan just sõna puhata – st tavaliselt on see ikkagi pigem aktiivne puhkus olnud, kuid see aasta on kohe väga palju sellist aega, kus pole üldse plaane ja saan lihtsalt olla. Tegelikult on see isegi natuke ära hakanud tüütama. Teiselt poolt olen saanud mõelda, mida ma tegelikult hetkel oma elus tahan ja kuhu suunas liikuda. Esialgu oli mul miljon plaani ja mõtet, aga õnneks elu ise on teinud oma korrektuurid ehk kõike korraga ei saa ning valikuid peab tegema.

Juuli alguses kirjutasin, et tegelen jälle ülikooli paberitega, mis tekitas veidi stressi. Praegu võin aga öelda, et sellel sügisel ma oma kooliteed ei jätka. Tegelikult oli ülikool vaid üks variant ning pigem läksin jälle vooluga kaasa. Enda erialale magistris oleks mul põhimõtteliselt koht olnud olemas ning juhendaja pakkus isegi lõputöö teemat. Kuigi teema tundus huvitav (ning oli seotud bakalaureusetööga), otsustasin, et ei lähe taaskord lihtsama või siis mugavama vastupanu teed. Vastasel korral olen ilmselt kahe aasta pärast jälle samasuguses segaduses nagu sellel kevadel. Erialale, millest ma oleks rohkem huvitatud olnud, ma aga ei pääsenud. Sisseastumine oli 100% motivatsioonivestluse ja CV põhjal ning kandidaate üle 300. Kuigi see läks väga hästi, siis rõhutati just, et nad eelistaks inimesi, kes juba selle valdkonnaga otseselt kokku puutuvad (ehk töötavad) ning soovitasid mul mitte kohe magistriõpingutesse tormata. Natuke olin ehk ikka pettunud, aga tihti on nii, et kui üks uks sulgub, avaneb hoopis teine. Sain väga põneva tööpakkumise, mis on seotud mitme mulle huvi pakkuva valdkonnaga. Hetkel ma sellest veel rääkida ei taha, sest projekt on alles pooleli ja ma pole veel ise ka 100%, mida endast täpselt kujutab. Igaljuhul olen üsna elevil ja valmis enda panust andma. Tahaks juba ausalt öeldes midagi kasulikku teha.

Teine suurem muudatus, mille kasuks otsustasin, oli muuta oma treeningud rohkem sihipärasemaks ja suunata kindla eesmärgi poole. Umbes aasta tagasi otsustasin, et üritan hakata tegelema rohkem jõutreeninguga. Algus oli raske ja ega ma seda väga palju ei nautinud ka. Peamiselt seetõttu, et ma ei teadnud täpselt, mida ja kuidas teha. Selle aastaga on toimunud tegelikult päris suur areng ja ma pole end kunagi enda kehas nii hästi ja enesekindlalt tundnud. Asi polegi ju mitte ainult füüsilises vormis, vaid pigem on see andnud mulle julgust ja enesekindlust juurde ka inimestega suhtlemisel ja oma eesmärkide suunas liikumisel. Varem lugesin teiste blogidest ja mõtlesin, et tahaks ka, aga julgust pole… Nüüd olen üritanud oma suhtumist muuta ning asuda tegutsema. Lõppude lõpuks algab kõik mõtlemisest.

Ma loodan, et enamus lugejaid on aru saanud, et mulle tõesti meeldib see, mis ma teen. Ma ei käi jõusaalis seetõttu, et mu noormees mind utsitaks või ma tahaks kellelegi väga meeldida. Ma naudin enda trenne ja see on justkui aeg iseendaga. Siiski tuli hetk, kus mõtlesin, et tahaks mingit kindlat eesmärki, mille poole liikuda ja tulemusi näha. Vastasel korral hakkas kohati tunduma, et muudkui treenin, aga rahulolu ei saabugi (mitte, et see nüüd kindlasti tuleb). Juba mõnda aega on peas tiksunud mõte, et võiks ka end proovile panna bikiini fitnessis ning praegu tundub alustamiseks just õige hetk. Olen end sisse seadnud püsivalt Tallinnasse ning ka muud olud soosivad seda. Olen jälginud ka teiste võistlejate tegemisi ning enamus tunduvad väga motiveeritud ja tahtejõulised noored naised. Arvamus, et sel alal peab olema lihtsalt peenike ilusa näolapiga tüdruk, kes laval naeratab, on see tegelikult üsna väär. Paar minutit laval, kuid sellele eelneb tegelikult väga pikaajaline ja kestev töö nii treeningute, toitumise kui ka poseerimise koha pealt. See on tegelikult täitsa omaette teadus. Eks mind ennast häiris(b) bikiini fitnessi natuke ülepakutud lavaline olek, aga see lihtsalt kuulub antud ala juurde. Igaljuhul olen ma hetkel väga põnevil, motiveeritud ja täis töötahet seda maailma rohkem tundma õppida. Lihtne see olema ei saa, aga lihtne ei olegi alati parim!

Ühesõnaga olen hetkel üsna ärevil ja sees on selline kummaline rahulolu, mida pole ammu kogenud ning saladuskatte all võin öelda, et ma isegi natuke ootan sügist (nüüd vist peavad küll kõik mind täitsa hulluks).