Hea kogemus – Umami Resto (49/100)

Vahepeal on mul tunne juba, et blogi hakkab minema liiga “niisama minu elu” leheks. Tegelikult valisingi kunagi veebilehe nimeks lihtsalt enda eesnime, kuna tahan ehk tulevikus kirjutada muust kui ainult trennist ja toitumisest. Kindlasti ei soovi ma aga, et sellest saaks nii öelda isikliku päeviku stiilis blogi, kus räägin oma igapäevatoimetustest. 

See selleks. Eile postitust ei tulnud – esiteks polnud  lihtsalt midagi kirjutada ja teiseks oli palju olulisem sündmus. Nimelt minul ja kaaslasel oli väike tähtpäev. Tavaks on juba saanud, et me sellel puhul suuri kingitusi ei tee, vaid veedame lihtsalt kahekesi aega. Viimasel ajal olen teinud üsna põhjalikku uurimustööd Tallinnas asuvate mõnusate kohvikute/restoranide kohta ning olen leidnud päris ägedaid paiku. Olen Siimule maininud vist juba kümneid söögikohti, kuhu võiks minna ja mis tundub hea. Arvasin, et ega ta järge nagunii pidada enam ei suuda. Eile ta igatahes üllatas mind ja valis õhtusöögiks väga laheda restorani – Umami Resto. Just paar päeva tagasi lugesin selle kohta kellegi blogist ning tundus põnev koht ning tegelikult üsna lähedal minu Mustamäe kodule. Murdsin küll natuke pead, et kus kohas siin suurte elumajade/tööstusrajooni juures võiks selline hubane kohvik asuda, aga jätsin selle õige pea sinnapaika. Üllatus oli igatahes suur, kui lõpuks sinna jõudsime. 

Kohviku õueosasse jõudes on tunne nagu oleksid saabunud maale vanaema juurde aeda ja lauadki asuvad õunapuude all muru peal. Uskumatu, et see asub tegelikult üsna keset Mustamäed. Kuigi oli teisipäev, olid peaaegu kõik lauad täis ja Siimu jutu järgi oli kohtagi üsna keeruline saada. Menüü oli lühike, aga see eest väga huvitav – usun, et kõik leiaksid sealt midagi. Üks põnev supp oli näiteks vedel hummus. Seekord seda maitsta ei jõudnud. Tellisin hoopis röstitud pardifilee seene-kartulisalati ja punaveinikastmega ning see maitses imeliselt. Olen eesmärgiks võtnud väljas söömas käies midagi “uut” proovida, sest muidu jäängi igavesti ainult sooja kanasalati ja järgiproovitud roogade peale. Part oli mahlane ja eriti meeldis mulle seene-kartuli salat. Kes Austraalia sarja My Kitchen Rules on vaadanud, siis Manu ilmselt oleks öelnud “I love the sauce” – kaste oli tõesti nii hea. Siim võttis nagu ikka oma lemmiku ribid, millega ta ka väga rahule jäi. Ise ma suur ribide fänn pole ja seega kommenteerida ei oska. 

Teenindus oli väga sõbralik – justkui vaba ja kodune. Meie söögid viidi kogemata kõrvallauda, mistõttu pidime natuke kauem ootama. Teenindajad/juhataja ei suutnud ette ja taha ära vabandada ning andsid meile vahuveini maja poolt. Kokkuvõttes jäin ikka selle kohaga ülimalt rahule – justkui muinasjutu maailma oleks sattunud väljaspool linnakärast. Lastega on seal samuti väga mõnus, sest neile on piisavalt jooksuala ning lisaks kiiged ja muud atraktsioonid. Ühesõnaga kes Tallinnasse satub, soovitan minna kindlasti uudistama.